“Minu Hispaania” läbi minu Norra

Andke mulle andeks see egoistlik lähenemine Marju “Minu Hispaania” raamatule, aga mingil põhjusel tekkis mul tema raamatut lugedes nii palju seoseid oma Norraga. Kaks erinevat maad, täiesti erinevad inimesed ja elud, ent ometigi samastusin ma nii paljus Marju teekonnaga. Kui ma hakkasin raamatut lugema, mõtlesin, et saab olla huvitav vaadada, kuidas mind kõnetab maa, millest ma suurt midagi ei tea ja kui aus olla isegi ole huvitunud. Mingil põhjusel on Hispaania mind kuidagi külmaks jätnud ja ma pole seal isegi käinud. See tähendab Kanaarisaartel olen, aga mu jaoks ei ole see kunagi olnud Hispaania-Hispaania. Ma ei oska seda seletada, aga mu jaoks võrdub Hispaania Madriid, Barcelona ja teised linnad ning siis on Kanaarisaared. Kõige suurem side on mul Hispaaniaga ilmselt onu Oskari poolt saadetud postkaartidega. Ma pead ei anna, aga millegi pärast on mul tunne, et nad puhkasid just Malagas. Vahet ka tegelikult ei ole, üheksakümnendatel kui me elasime vaeselt kui kirikurotid, tundus Hispaania midagi nii kauget ja kättesaamatut, et mulle tundus, et seal kaugel kaugel, seitsme maa ja mere taga, saavad puhata vaid Rootsi sugulased. Onu Oskari postkaardid olid alati oodatud killuke päikest hallidesse argipäevadesse, kus tuli hommikul poes piima ja saia sabas seista.

Tuleme tagasi tänapäeva ja Marju raamatu juurde. Võtsin raamatu paar õhtut tagasi kätte ja oleksin selle ühe hooga läbi lugenud, see on kirjutatud nii hoogsalt ja kaasahaaravalt, tunned kohe, kuidas tahad edasi lugeda, pakid koos Marju ja tema perega kohvrid, maandud Hispaania öös, otsid koos tema perega korterit ja tahad teada, mis edasi. Marju oskab läbi sõnade endaga reisile kaasa kutsuda. Ma siiski taltsutasin ennast ja lugesin raamatut mitu õhtut, nautisin seda hetke kui Idale oli õhtujutt loetud, ta nohises minu kõrval magada ja mina sain reisile minna. Vaid klaasike Riojat oli täiuslikkusest puudu. Ma lugesin ja mõtlesin samal ajal oma Norra peale. Kuidas me Idaga maikuus õhukeste riietega Lillehammerisse jõudsime ja seal sadas lund, meil ei olnud talveriideid kaasas, sest no kuulge, isegi Norras peaks ju maikuus kevad tulema ja pealegi ei plaaninud me ju kauaks jääda. Kevad tuli küll, aga maikuu lõpus, me saime piisavalt külmetada, sest lisaks sellele, et õues oli külm, oli külm ka meie elamises, kuna ma ei raatsinud raatsinud radikaid sisse keerata. Mis ei raatsinud, oleme ausad, mul ei olnud selleks lihtsalt raha. Planeeritud kuu asemel jäime me Norrasse pea kaheks aastaks. Need kaks aastat erinesid totaalselt kõikidest minu varasematest Norradest. Ma olin 20 aastat Eesti ja Norra vahet jõlkunud, kuid alati oli mind seal keegi oodanud – vahetuspered, Rotary liikmed, kolleegid, seekord olime me Idaga kahekesi. Külmas ja kõledas majas, mille ainsaks plussiks oli tibatilluke poeke esimesel korrusel. Poeke, mis kuulus mulle. Kui ma lugesin, kuidas Marju lihtsalt otsustas, et ta läheb Hispaaniasse, teadmata täpselt, kuidas seal hakkama saadakse ja mida täpselt tegema, mõtlesin ma, et issand, milline hull naine, kes teeb nii. Järgmisel hetkel vaatasin ma kujutlevasse peeglisse ja nägin seal veel ühte hullu, kes nii teeks. Ja ma elasin kaasa tema pere Airbnb tegemistele, kitarrimängule mäenõlval, fotostuudio avamisele, matkadele.

Mulle nii meeldis, kuidas Marju oskab kirjeldada kohalikku eluolu ja loodust, nii et see ei ole igav kirjeldus, millest tahaks üle kerida nagu mõne raamatu puhul juhtub, ta võtab lugeja endaga igale poole kaasa nii, et silme ette tekivad värvikad pildid ja Hispaania tänavad ning loodus tärkavad ellu, ka inimesed ärkavad ellu – mõlemad Antoniod, see, kes Marju pildile laigi viskab ja see, kelle eest end varjatakse. Ma saan aru, et oma koha otsimine Hispaanias ei saanud olla lihtne, ma mõistsin neid hetki, kus tunded keesid üle, kus pisarad tulid silma ja tekkis läbipõlemine. Ma elasin kõik selle ise üle Norras. Läbipõlenud ja sügavas depressioonis, kuid siiski piisavalt kange, et mingite aurude peal masinlikult edasi toimetada. Kui ma vaatan viis aastat tagasi Norrasse, siis ma tõesti kohati ei suuda uskuda, et ma (ja hiljem me kogu perega) hakkama saime. See vaesus ja teistelt pidev abisaamine. Hiljem sürreaalne kombinatsioon vaesusest ja tänu Satule luksusest ning kohati ekstravagantsusest. Marimekko, krabid, šampanja, hytta ja jälle viinerid ning odav kartulisalat. Kui me ei joonud šampanjat,sõime me kõige odavamat kartulisalatit. Marju perele saatis ema söögiraha, minu ema sõitis Rootsist söögiga kohale. Need olid parimad hetked, sest ma pääsesin korraks nende odavate viinerite ja näkileiva söömisest. Viinereid ei taha ma just Norra pärast enam süüa. Mu meelest sõime me esimesed paar kuud vaid viinereid, mis maitsesid nagu saepuru. Idale keetsin ma putru nii, et keetsin kuuma vett läbi kohvimasina. Mul ei olnud veekeetjat ega pliiti, kuniks emme need meile tõi. Samas ei olnud elu teisalt üldsegi nii kole, sest meid ümbritsev loodus tegi pildi nii palju ilusamaks. Me käisime palju matkamas, me jalutasime palju parkides, mul õnnestus mõned korrad hankida meile tasuta piletid nii ujulasse, lõbustusparkidesse. Maihaugen, Sigrid Undseti muuseum ja paljud teised kohad said läbi käidud, eks ma enda kõhu kõrvalt näpistasin muuseumipiletite raha, aga ilma selle meelelahutuseta oleks ma hulluks läinud. Kõik need vahvad väljasõidud, hiljem kui ka Marek meiega ühines, muutsid meie Norra ilusaks. Nii et viinerid läksid meelest ja tekkisid mälestused, millele tagasi mõeldes tekib soe tunne.

Marju viib meid palju matkama ja loodusesse, ma millegi pärast arvan, et neil oli umbes sama lugu nagu meil. Imeline loodus, vaated, päikeseloojang- ja tõus, mererand tõid ellu tasakaalu ja rahu. See on nii veider, kuidas “Minu Hispaania” on üheaegselt nii kirglik kui ka rahulik. Tundub võimatu, kuid raamatut lugedes te saate ise sellest aru. Mulle tundub, et rahu toob sellesse eluenergiast pakatavasse raamatusse just loodus. Mäed, orud, oliivid, mäed, orud, oliivid. Hispaania, mis mind ei ole kunagi kutsunud, tekitab minus nüüd huvi ja panen mõttes järgmiseks reisisihtkohaks just Hispaania. Miks mitte Malaga. Või Granada. Või teha road trip? See tundub nii põnev. Peaasi on oma asjadel silm peal hoida, et paljaks ei varastata. Issand, kuidas ma tundsin kaasa, kui neid paljaks varastati ja ma peatüki lõpus lootsin, et nad siiski saavad oma asjad tagasi. Ei saanud. Aga elu ei jäänud seisma, vastupidi, ikka edasi ja flamenko saatel. Ma tahan Hispaaniasse. Saaks see paganama koroona läbi.

Oh jaa, koroona, mis Marju ja ta pere elu peapeale pööras. Kui ma olin raamatuga umbes poole peale jõudnud lugesin ma tagakaanelt tutvustust, et raamatus on “ohtralt kurve, pimedaid kohti, tühje külmkappe ja hoogsaid mäest allasõite”, ma ei saanud sellest üldse aru. Ma olin jõudnud lugemisega sinna, kus kõik tundus just minevat ülesmäge ja elu täpiline nagu flamenkokleit. Ilus.Valust ja raskustest ei olnud haisugi, või noh natuke oli ehk aimata, et kõik ei olnud alati täpiline, ent siiski tundus mulle, et Marju ja ta pere elavad unistuste elus. Valu alles tuli. Julgus ausalt ja intiimselt rääkida raskustest teeb selle raamatu veel omakorda ilusaks. Mitte et mulle meeldiks, et kellelgi on raske, vaid see lisab raamatule ja muinasjutuelule teise mõõtme. Nii nagu Anna-Maria Penu raamatu tutvustuses kirjutab – on suur privileeg elada kaasa nii ilusa hinge teele. Täpselt nii ongi. Marju on ilus. Väljast (ah kui kaunis!) ja seest. See kumab igast raamatus kirjutatud sõnast läbi.

Aitäh meid oma teekonnale kaasa võtmast! Ma võiksin pikemalt kirjutada, ma võiksin veel ja veel tuua näiteid, kus ma samastusin Marjuga, kuid ma arvan, et olen selles “arvustuses” juba piisavalt egoistlik olnud. Teekond kulgeb edasi Marju blogis – https://seitsmemaajameretaga.com/

7 thoughts on ““Minu Hispaania” läbi minu Norra

  1. Kui ma seda Anna-Maria tagakaanejuttu lugesin, ma nutsin. Loen Sinu postitust ja jälle nutan. Ei, see pole kurbusest, see on see, kui oled oma hinge välja pannud ja keegi mõistab ja ei pea paljuks paar hea sõna öelda. See virtuaalne õlalepatsutus on alati nii ilus, tõstab üles, annab hoogu 🙂 (ja paneb ühtlasi liigutuspisarad voolama :D) Aitäh selle eest! Ja Sinu Norra lugu, oh! Meil on tõesti väga sarnased teekonnad olnud. Väljapoole on sel raskel ajal paistnud see kadestamisväärne elu ja tegus eesti naine, kelle puhul ei tuleks pähegi, et näpud põhjas ja hulluks minemiseni on samm puudu. Aitäh, et jagasid! Ma arvan, et paljud on oma elus ühel või teisel hetkel sellises punkts, aga ei söanda rääkida, jagada, ei saa ju nõrk paista. Samas on see teiste inimeste konarlike teekondade lugemine kuidagi nii teraapiline. Noh, et jess, teistel on ka vahel sitasti 😀 Fingers crossed, et “Minu Norra” ka teisele ringile läheks, mul tekkis küll nüüd huvi rohkem teada saada, teie Norrasse veel sisse piiluda 🙂 Kusjuures kunagi veits nooremana käisin ma isegi korra nädalaks Norras mägedes matkamas, väga-väga meeldis. Mägedes lahtiselt tšillivad lambakarjad ja kõik see võimas ilu…
    Kuule aga ilusat naistepäeva ka juba ette ära, Sulle ja kõigile teistele tugevatele naistele, kes julgevad üksteisele toeks olla! Ja emmedele, kes on alati kõige raskemal hetkel oma jäärapäistele tütarde (või poegade) jaoks olemas 🙂 Varsti oleme need ju meie! 😛

    Like

    1. Mul oli sinu raamatut lugedes tunne nagu oleks teraapias. Selles mõttes, et nägingi, et issake, ma pole ainus, kel on raske ja kelle kohta on öeldud, et “laristab ja raiskab ja elab laialt” samal ajal kui ma päriselt võtsin muuseumist teepaki (st ühe kotikese, mite terve paki) kaasa, kuna ma ei raatsinud poest isegi teed endale osta, püüdsin ikka Idale natuke paremat lubada.
      Sinu lugu on nii ehe ja nii inspireeriv, näitab et raskused on vaid ületamiseks ja kui vaid tahta, siis on kõik võimalik. Ka siis kui tundub et ei ole. Ja oi kuidas ma häbenesin end nõrgana näidata, tänaseks saan aru, et see kõik kasvatas mind ja poleks üldse olnud vaja häbeneda, aga kui kõrgelt kukud, siis häbened ja mitte vähe. Ma arvan, et hallis Eestis oleks ma tegelikult hulluks läinudki, Norras aitas paranemisele kaasa loodus (see on IMELINE) ja see, et arsti, sh ka psühholoogi abi, on tunduvalt lihtsamini kättesaadav ning võimalik ka päris vaesele nagu ma seal olin.
      Kaunist naistepäeva ja imelise teekonna jätku. Sa oled tõesti inspireeriv naine, nii ilus ja tugev, olles ise nii naiselikult habras. Killerkombo. Ja elagu meie emmed, ema on ikka üks võrratu tegelane ja seda enam on uhke tunne ka ise seda maailma kõige ilusamat tiitlit kanda.
      Aitäh lugemiselamuse eest! Sinu raamat on üks selle sarja pärl. Isegi mu senisest lemmikust – Rauli “Peipsiveerest” läheb vist mööda. Ja Rauli raamat oli MEGA.

      Liked by 1 person

      1. Uuu vau, aitäh-aitäh! #kõrvunimeelitatud
        Peipsiveert plaanin ma kindlasti lugeda kui järgmine kord Eestisse, emal peaks olemas olema 🙂 Ma ise lugesin viimati sellest sarjast Olavi Antonsi “Minu Tenerifet”, väga meeldis, no kassid ju, geniaalne! Ja mõnusalt palju huumorit. Peale oma raamatu kirjutamist oli pea nii paks, et täpselt sellist kombot oligi vaja 🙂
        P.S: See teepakikese lugu 😀 Meil on ka ikka tihti olnud, et kui viimase toidurahaga poes, siis esmalt vaatame, et kassid ja lapsed nälga ei jääks, ja no siis endale vast veinipudeli jaoks ikka midagi jääb… (1-2 eurtsiga saab vabalt veini kätte, 3-euri vein läheb juba sinna laristamise alla)

        Liked by 2 people

  2. Mina ootan ka Eveliisi “Minu Norra” raamatut. Senikaua “lohutan” end teiste Minu-sarja omadega, selle sarja võlu on isiklikkus, mis puudutab. Iga autori isiklik elu, mis põimub kohaliku kultuuriga ja seda teekonda on alati huvitav jälgida.

    Liked by 2 people

    1. Oh teid meelitajaid. Ma usun et minu Norra ei olegi nii huvitav kui tundub😀 aga Minu-sarja suhtes olen nôus et mulle meeldib ka just see autori elu ja kohaliku kultuuri ja elu pôimumine

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.