Lastelaager ja päris kallis kohvik

Mäletate veel seda aega kui toimus blogiauhindade jagamine ja oma blogi tuli mingisse konkreetsesse kategooriasse liigitada? Ma olen alati oma blogi arvamusblogiks pidanud, aga kui ma nüüd enda ümber ringi vaatan, siis aastatega olen ma ikka täitsa pereblogiks ju muutunud. Arvamust avaldan ikka, aga mida aeg edasi seda vähem, sest lihtsalt ei jaksa kade/kuri/elus pettunud olla mingi grupi kommenteerijate arvates. Ja no siis olengi selline tavaline pereema, kes jagab täiesti rändom tegin-nägin-olin posttusi. Nagu see siin. Olete valmis?

Nädalavahetus algas sellega, et Ida sai endale ammu ihaldatud kõrvarõngaaugud. Me olime talle lubanud, et kui ta seitsmeseks saab, et no siis teeme, aga ma ikka lükkasin seda edasi, sest mulle endale tundub see aukude tegemine nii valus protseduur. Ma sain oma kõrvarõngaaugud vist 11-12aastaselt. Läksime ema sõbranna juurde, kes nagu muuseas kui nad emaga köögis kohvitassi taga pläkutasid, hõõrus mu kõrva tulipunaseks ja lükkas sukanõela läbi kõrva. Nii nad tehtud said. Korralikke kõrvarõngaid ma kanda ei tahtnud ja igasugu suva metalli kõrva toppides mädanesid mul kõrvad ikka päris korralikult. Õnneks on ajad muutunud. Aukude tegemine on nii lihtsaks tehtud, et lausa mõlemasse kõrva tehti ühe korraga augud ära. Et väike ehmatus ja valu käis ära nii ruttu, et Ida ei saanud arugi. Kui te otsite ka kõrvarõngaste aukude tegijat, siis mina soovitan IluMari Maikenit, täitsa #notsponosred, aga ta tõesti oskas lapsega nii hästi suhelda ja jutu kohe mujale viia kui see ehmatuse/väikese valu hetk tekkis. Laps rahul, ema rahul.

Edasi sain ma kätte Ida lasteaia pildid. Kui Ida oli väiksem, siis kõik ütlesid, et naudi seda aega, varsti ta on suur tüdruk, see aeg läheb nii ruttu. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et mida siin kiiresti läheb. Ja mis on juhtunud? Aeg ongi nii kiiresti läinud, et täiesti ootamatult on Idast sirgunud täitsa suuretüdruku moodi tüdruk. Terane ja taibukas ning jätkuvalt kohati targem kui ema.

Aga et siis pereblogi. Kui te oleksite mulle umbes kümme aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma naerma puhkenud. Heily võib teile rääkida, kuidas ma Laureeni põrnitsesin kui too mul korteris mingi küünlajalaga mängis, ma ei saanud aru, miks lapsed peavad käppima asju, mis ei ole neile mõeldud. Ja et te ei arvaks, et 20-aastane Laureen mu küünlajalaga mängis, siis ütlen, et ta oli maksimaalselt paariaastane. Lapsed tundusid nii tüütud. Kui te oleksite mulle kasvõi neli aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma ikka veel naerma puhkenud. Oma lapsega saan ma hakkama, aga et siin on neid rohkem, no ei… Muutuvad ajad, muutuvad majad ja muutuvad ka minu arvamused. Meil on nädalavahetusel olnud siin korralik lastelaager. Ülemisest korrusest oleks nagu sõda üle käinud, aga vähemalt on lapsed tasa ja omaette. Lisaks onnidele kerkis sinna ka üks päris kallis kohvik. Mannapudru eest seiste eurot maksta on täitsa palju ju. Igatahes leidlikud lapsed. Spaad, kinod ja kohvikud on kinni, mis sa ikka muud teed kui ehitad endale omad.

Kui Ida oli kaheaastane hakkas ema mulle ette heitma, et miks Ida juba lugeda ja kirjutada ei oska. Okei, muidugi ma liialdan, aga veel eelmisel aastal ei olnud Ida lugemisest ja kirjutamisest kuigi huvitatud, ma ei sundinud ka, sest ausalt ma olin/olen arvamusel, et kõik tuleb omal ja õigel ajal. Mina jah lugesin juba vist viieaastaselt, aga ma olin viie aastane 35 aastat tagasi, siis ei olnud mitte mingit muud meelelahutust kui raamatud. Muidugi ma pidin lugema õppima, muidu oleks ma lapsena maal igavusse surnud. Ja ülevalolev menüü on tõestus sellest, et lugemise ja kirjutamise oskus ei jää tulemata. Vigane küll, aga armas. Ongi suur laps kodus selle nutva ja mittemagava beebi asemel. Lahe aeg, täiega naudin!

Dexteril on järgmisel pühapäeval koertekoolis järgmine eksam. Nüüd juba jätkukoolituse oma. Veider lugu. Jällegi ei oleks ma uskunud, et minust saab nii koerainimene, kes käib juba ma ei tea mitmes pühapäev koertekoolis. Dexter on lahe tegelane, iseloomu on tal mitme venelase jagu (ei solva venelasi kuidagi, lihtsalt Dexter on Vene must terjer, sellest ka võrdlus), kui ta ei taha, et üks temast väiksem eestlane (mina) tal lamada käseb, siis ta ei lama. Vaatab oma suurte silmadega sulle otsa ja mõtleb ilmselt, et lama ise. Samas teab ta hästi, et kui maiust tahab kätte saada, siis muud üle ei jää. Ma olen Dexteri suhtes nii nõrk, et ma ei suuda isegi pahandada kui ta lollusi teeb, sest no ta on lihtsalt liiga armas, et tema peale pahandada. Õnneks on Marek meil kodus see “kuri politseinik”, nii et päris nii ei ole, et Dexter sööb kisselli ja kuulab transistorit ning meie magame esikus mati peal. 24.03 saab beebikoer aastaseks.

Pereblogi lõpetab. Vaatab rahus ja vaikuses Eesti Laulu kordust. Minu lemmikud olid Egert, Jüri ja Kadri. Mina oleks Eurovisioonile saatnud Jüri, ega mul Uku võidu vastu ka midagi ei ole, ilus lugu ja no suht kena mees (mitte küll minu maitse), aga laul on tegelikult keskpärane ju, küllalt selliseid nähtud. Aa no ja Ivo ja Robert Linna meeldisid mulle ka. Sõbranna kommenteeris kõrval, et issand, õudne lugu, miks sellist vaja. Ma pidin talle siis ütlema, et mulle täiega meeldis. See isa-poeg kombo ja noh Ivo Linna on mu lemmik olnud lapsest saati. Vana inimene nagu siin noorem põlvkond, kes Redelile, Zevakinile, Plutole ja Karl Killingule hääli andsid, mulle teada andsid. “Sa ei tea enam heast muusikast midagi,” ütlesid nad.

5 Comments Add yours

  1. Mar says:

    Mulle ka ivo ja Robert Linna lugu meeldis. Selline päris lugu, mitte kiiruga eurokaks kokku klopsitud. Aga Redel ka väga meeldis!
    Aga kas ainult mulle tundus, et Uku oli võidu üle kuidagi pettunud? 😀 Veits piinlik oli vaadata, kuidas talt seda emotsiooni prooviti välja pressida 😀 Äkki ta mõtles, et damn it, maiks olid juba teised plaanid tehtud, piletid Kubale vms?

    Like

    1. Eveliis says:

      Mulle tundus sama, et ta ei olnud justkui ônnelik, vbla talle tundus, et damn halastusvôit vms.
      Redel oli väga khuul, teistmoodi ja kindlasti eristuv

      Liked by 1 person

  2. Ma olen ka enda juures avastanud viimasel ajal, et lapsed meeldivad mulle rohkem, kui võinuks arvata. Ehk valmistab loodus mind ette selleks, et suure tõenäosusega umbes 10 aasta pärast (või veidi varem) on mul lapselapsed, et ma siis oleksin talutav vanaema (siiamaani olen kõigi käte ja jalgadega vastu ajanud, kui keegi lapselaste saamisele kasvõi viitabki (hetkel on lapsed muidugi alles 20 ja 22). Loodetavasti loodsu teab, mis teeb :-).

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Olla talutav vanaema on päris hea eesmärk. Liitun môttega. Kuigi noh mul ikka on sinnani veel naaaaatukene aega😁

      Liked by 1 person

      1. Ma loodan, et minul ka. vähem küll, kui sul 🙂

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.