Neljas peatükk ehk me saame hakkama!

Kõik vanad blogilugejad hoiavad peast ilmselt kinni kui ma “Minu Norrast” ja ajaloost hakkan heietama, aga teate kui palju ma olen viimase kahe kuu jooksul saanud küsimusi, et mis seos meil selle Norraga ikka on. See pani mind üles otsima lugusid, mida ma Norras elades kirja panin. Neljas peatükk ehk viies kolimine Norrasse. Tol hetkel 18 aastat peale esimest korda kui ma selle omamoodi riigiga “suhtesse astusin”.

Niisiis neljas peatükk ehk me saame hakkama

Ma vaatasin auto tagaistmel turvatoolis tukkuvat Britt Idat mõeldes vaikselt endamisi, et mida kuradimat ma küll seekord ette olen võtnud. Kust tuleb ühel naisel ühtäkki idee võtta oma pooleteise-aastane laps kaenlasse, jätta koju Eestisse ootama armastav abikaasa, ja kolida Norra, selleks, et siin pood avada? Milline täie mõistuse juures täiskasvanud naine midagi sellist teeb? Mitte ükski? Mina? Olen ma üldse täie mõistuse juures? Need olid küsimused, mis aina valjemini minu sees vastust hakkasid otsima, mida lähemale me Lillehammerile jõudmas olime. Ma tundsin, kuidas mind valdas kerge hirm ja ma hakkasin närveerima. See ei olnud see sama hirm, mida ma tundsin siis, kui esimest korda elus Lillehammerisse sattusin, siis olin ma kõigest 16-aastane plikatirts, ma olin lihtsalt häbelik, kogu see vahetusõpilase-asi oli mu jaoks nii uus, see tekitas hirmu. Ma mõtlesin, kas ma meeldin oma „vanematele” või kas nemad meeldivad mulle, ma mõtlesin, kas ma saan keele selgeks, kui ruttu ja kas ma hakkan oma pere järgi igatsust tundma. See oli hoopis teistsugune hirm. Kui ma 18-aastaselt, peale Eestis keskkooli lõpetamist, uuesti Lillehammerisse tulin, et siin aastake kunstiajalugu õppida, ei tundnud ma mingit hirmu. Ja miks ma oleks ka pidanud. Ma olin 18-aastane. Täiskasvanu! Terve maailm oli minu. Ei, otseloomulikult ei tundnud ma siis mingit hirmu. Selles vanuses ei tuntagi hirmu. Pealegi, Brittist ja Arnest oli siin saanud minu päris perekond. Ma mäletan seda maailmavallutamise tunnet, millega ma pisikesse Lillehammerisse tookord tagasi saabusin. Ime, et ma ei oodanud, et terve Mjøsast üle viiv sild oleks olnud kaetud punase vaibaga. Minu naasmise auks.

Nüüd kaheksateist aastat hiljem olin ma küll enesekindel, kuid see hirm, mis mind seekord siia linnakesse jõudes valdas, murdis ka minu enesekindluse. Sisemiselt, otseloomulikult. Väliselt ei näidanud ma välja mingit hirmu. „Isver, kui kole ilm siin on,” porisesin ma vaid emale, kes oli tulnud mind ja Britt Idat meie seitsme padja, siidisukkade ja samovariga ära tooma. „Mai algus ja siin on lumi maas,” jätkasin ma. Siin oli tõepoolest lumi maas. Ja ma mõtlesin, jälle hirmuga, et olin meile kaasa pakkinud üsna õhukesed riided, sest suvi on ju kohe käes, olin ma mõelnud. Rootsis olime me samal ajal korjanud ülaseid ja nautinud pluusiväel kevadpäikest.

Õnneks sulas mai lõpuks lumi ära ja me ei pidanud enam külmetama.

Oma 34 eluaasta jooksul olin ma Norra kolinud viiel korral, mitte ühtegi neist kordadest ei saa võrrelda seekordse siia kolimisega. Esimesed kaks korda oli mu elukohaks Lillehammeri kõige prestiižem maja linna südames, minu käsutuses oli terve katusekorter, Oslosse kolides elasin ma Majorstuenil, mida samuti üheks mainekamaks elurajooniks peetakse, Fredrikstadis üürisime korterit jälle kord linna südames, imekaunis kohas, jõeäärsel promenaadil. Norra oli mind siiani elukohtadega hellitanud, ma peaks isegi ütlema, et ära hellitanud. Seekord aga ulatati mulle pihku võtmed, mis keerasid lahti minu poekese ukse – me astusime ema ja Britt Idaga niiskesse ja kopituse järgi lõhnavasse ruumi, teisel korrusel asus tuba, kus me Britt Idaga elama hakkasime. Seal oli jääkülm. Sellest külmast korrusest pidi saama meie elukoht seekord. Millegi pärast tuli mulle meelde Sigrid Undseti elulugu, ma olin alles hiljuti ka käinud vaatamas teatrietendust tema elust. Kui ta Roomas elas, elas ta koos oma lapsega kasinates tingimustes ühes tillukeses toakeses. See situatsioon ja fakt, et Sigrid Undset on Lillehammerist pärit, asetas mind korraks tema kingadesse. Ma tean, et on kohatu end võrrelda maailmakuulsa kirjanikuga, kuid mulle turgatas nende olukordade sarnasus pähe.

Kaheksateist aastat hiljem olin ma jõudnud uuesti Lillehammerisse. Seekord koos lapsega. Rohkem hirmul kui ma endale, ja veel vähem teistele, julgesin isegi tunnistada. Seekord ei oodanud mind siin ees mitte keegi, seekord pidime mina ja Britt Ida üksinda hakkama saama. „Ja me saame hakkama!” sisestasin ma endale.

Ma olen Norraga nii kaua aastaid asju ajanud ja ma tean ju, et siin on omad seadused, omad reeglid, oma ajaarvamine, omad rutiinid. Ma ju tean, aga ma ei kontrollinud. Ma eeldasin. Ma eeldasin, et minu Eestis kuu aega tagasi posti pandud dokumendid olid kenasti Brønnøysundi kohale jõudnud ja selleks ajaks kui mina Norra jõuan, on ettevõte ka registeeritud. Ma pean ka tunnistama, et lapse kõrvalt töö tegemine ja magamatus on ilmselt siiski oma jälje jätnud minu ajule, sest kuigi ma keeldun seda avalikult tunnistamast, siis tegelikult on mul natukene isegi hea meel, et dokumendid kaotsi läksid. Ma olin aktsiaseltsi ja NUF-ettevõtte registreerimise nagu pudru ja kapsad omavahel segamini ajanud. Ise veel suur Norra ekspordiekspert. Igatahes, ma vandusin end maapõhja, et ma ei olnud Brønnøysundist kontrollinud, kas mu dokumendid on vastu võetud. Sest kui ma oleksin seda teinud, siis ma oleksin teadnud, et need ei ole kuigi kaugele jõunud, ma oleksin saanud teada, et mõistlikum oleks seda läbi Altinni teha, ma oleksin saanud teada, et mu Altinni sissepääsu jaoks oli vaja uusi koode, mis saadeti mu Eesti aadressile, samal ajal kui mina olin juba Norras, ma oleksin teadnud, et ilma aktsiakapitali sisse maksmata ei oleks ma niikuinii mitte kuidagi organisatsiooninumbrit saanud. Ma oleksin kõike seda teadnud, mitte ei oleks istunud Norras oma poekese üüripinnal kastide otsas ja nuputanud, et mida ma siis nüüd peale hakkan.

Jah, mu mehel on õigus. Ma eeldan liiga tihti, aga ei kontrolli. Ma võiksin õppida. Siis ma ei satuks sellistesse olukordadesse. Oli neljapäev. Reedel oli 1.mai ja siis tuli juba nädalavahetus, sel nädala ei õnnestunud mul enam mitte kui midagi korda ajada, mul ei jäänud muud üle kui unises Lillehammeri linnakeses endale ja Britt Idale tegevust leida. Norra püha(de) päevade juures, välja arvatud 17.mai, on üks müstiline fenomen – neil päevadel kaovad kõik norrakad nagu vits vette, linnatänavad on inimtühjad. Nende kolme päeva jooksul jalutasime me läbi rohkem kilomeetreid kui ma viimasel kolmel, või lausa kolmeteistkümnel, aastal kokku.  Ma olin juba ära unustanud, et Lillehammeris asuvad kõik vaatamisväärsused mõne mäe tipus ja kui ma ütlen mäe, siis ma ikka ka mõtlen mäge – nii umbes Munamäe kõrgust. Inimesi kohtasime me alles metsarajal või vabaõhumuuseumis Maihaugenis. Me, see tähendab mina otsustasin, et meil ei ole muud targemat teha kui minna vaatama ka suusahüppetorni. Nii nagu alati, vahet ei ole mis kella- või aastaaeg on, sõitis ka sel korral sinna vähemalt kaks turismibussi. Meie rühkisime vapralt, keel vestil, mäest üles jalgsi. Kokku läks aega 40 minutit, et jõuda Munamäe tippu, mis loomulikult iseenesest on alles suusahüppetorni jalam.Ma ei ole tegelikult kunagi aru saanud, mida selles tornis nii vaadata on. Jah, olid kunagi olümpiamängud, aga see on ka kõik. Nii võiks igast Lillehammeris asuvast majakesest või mäest teha vaatamisväärsuse. Samas pean ma tunnistama, et vaade Lysgaardsbakkenilt on võimas. Gudbrandsdalen oma võimsate kaljuseintega, mille keskel orus tilluke tilluke Lillehammer, Mjøsa järv paistab nii kaugele kui silm seletab, nagu ookean, mägede tippudes on veel näha lund. Võib-olla ongi just see peamine põhjus, miks suusahüppetorn turistidele nii ahvatlev on, lisaks veel killuke (spordi)ajalugu.

Nende puhkepäevade jooksul veetsime me suurema osa päevadest õues, kuid päevad veinisid nagu näts. Ilmselt oli see tingitud sellest, et ma ei olnud enam harjunud, et Norras tuleb väga palju oodata, ma olin kärsitu ja tundsin, kuidas ma lihtsalt niisama passin. Ma olin unustanud, et nädalavahetused on Norras puhuseks ja just nimelt niisama passimiseks, ootamiseks,  kõike muud rohkem ja vähem olulist saab teha homme. „Homme” on norrakate lemmikaeg, nad teevad kõike „homme”, kuid unustavad täpsustada, millise aasta homsest jutt käib. See võib vabalt olla „homme” 20 aasta pärast. Selline tobe mittemidagiütlev väljend. Neid tühje väljendeid on Norras veel teisigi. Näiteks „Takk for sist!” (Aitäh, viimase korra eest).  See järgneb alati tervitusele. Kui sa näed oma raamatupidajat, kellega sa nädal tagasi arveid üle vaatasid, või oma naabrit, kellega sa eelmisel õhtul kohvi jõid, või ka oma koolivenda, keda sa pole peale kooli lõppu 50 aasta jooksul kordagi kohanud, siis sa ütled neile „Takk for sist!”.

Igatahes. Ma ootasin terve nädalavahetuse, et saabuks esmaspäev, et ma saaksin midagigi korda ajada sel ajal kui ma ootan, kuni mu Altinni koodid Eestisse jõuavad, et abikaasa saaks need mulle saata ja ma saaksin dokumente korda hakata ajama. Ma ootasin.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.