Kolgend

Ma sain 40. Mitte midagi ei muutunud. Ikka sama hurmav ja kaunis nagu juba beebina. Te ei usu, et ma olin imeilus beebi? Vaadake ja veenduge ise.

Olgu olgu. Koerasaba sai liputatud, räägin nüüd siis tõsist juttu ka. Mul on alati hästi palju sõpru ja tuttavaid olnud, ma ausõna mõnikord ei tea, miks need inimesed minuga sõbrad on, sest ega ma kõikse parem sõber ise ei ole. Sõbranna küsis hiljuti, et kas sa Pille (nimi muudetud) ka kutsud sünnipäevale. Vastasin, et ei teagi, sest me ei suhtle nii tihti. Sõbranna vastas selle peale, et kuule, me ei suhtleks ka kui ma ise sulle ei helistaks. Tõsi. Ma ei mäleta, millal ma mõnele sõbrannale ise helistasin. Aga nemad helistavad ja peavad meeles. Alati. Võib olla nüüd kui ma olen täiskasvanu, peaks ka seda ise helistamist proovima. Nääh, kellele ma valetan.

Koroonasünnipäev uhkes üksinduses mööduski tänu sõprade ja tuttavate ja blogilugejate, keda ma pean juba kohati ka sõpradeks, just nagu tunneks ammu, kuigi pole mõnega kohtunudki, soovidele kuidagi nii erilise päevana. Kõlab juustuselt, aga ma tundsin end nii armastatult. ja kui palju väikeseid armsaid üllatusi see päev täis oli. Kohale toodud tulpidest postkaartide ja minust inspireeritud luuletusteni välja. Seda viimast võite Instagramist lugeda. Ma ei jaganud seda selleks, et näidata teile, et vaadake, ma olen teiste arvates ka nii äge, vaid selleks, et endale meenutada, mida ma olen saavutanud igasugu takistuste kiuste. Seda ei ole sugugi vähe, kuid kohati kipub meelest minema. Ikka tahaks ju rohkem. Ei peaks. Õhtul kui Ida minu ja Mareki vahele kaissu magama puges, tundsin, et mul on olemas kõik ja rokemgi veel.

Ja nüüd mu on Max Mara saapad ka, mida ma emmelt olen umbes kümme aastat nillinud. Ta kunagi ostis endale uhked lakksaapad ja need on tal siiani kapis karbi sees seisnud. Sellised saapad ei tohiks kapis seista. Nii ma olen neid ikka paar korda saanud kanda, kuid nii palju pole ta leebunud, et mu pidevale nillimisele järgi anda ja need siiski mulle anda. Aega läks, aga asja sai. Kümme aastat ja saapad on minu! Emad jäävad ikka emadeks, vahet pole kui vana see laps on. Kui ikka laps midagi väga tahab, siis ema annab lõpuks järele. Peaasi, et laps rahul oleks.

Ühesõnaga. 40 on uus 20. Ma küll tunnen nii.

3 Comments Add yours

  1. elutants says:

    siitkaudu ka rohelt rõõmu ja rahu ja rieslingut 😉
    ja palun saabastega pilti 😀

    jumal olgu tänatud messangeride eest, nii ei pea helistama ja saab siiski natuke sidet hoida 🙂 helistamise puhul tundub, et peaks nagu midagi asjalikumat öelda olema, lapsena ei olnud muidugi takistusi aga siis polnud ka muid võimalusi ja kui inimene polnud kodus ja tegi midagi põnevat, siis polnud ju telefoni ka kaasas.

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Amen! Mulle tundub ka, et kui helistada, siis peaks nagu midagi asjalikku vöi tähtsat ütlema, messenger on niisama chitchatiks:)

      Like

  2. Auka says:

    Soovin sulle palju rõõmu!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.