Ärge kappi pange, hakake kohe kasutama!

Võimalik, et te mõtlete, et no mis nendes täiesti tavalistes Max Mara saabastes erilist on. Või et mis mul viga on, et nendest nii suure numbri teen. Tegelikult ei olegi asi niivõrd saabastes endis, kuivõrd selles, et nad meenutavad mulle lapsepõlve, toovad kokku mingid mälestused ja neil on omamoodu lugu rääkida.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ajas minema tagasi sinna aega kui parim hetk elus oli see kui tädi Lola ja Onu Oskar Rootsist kas külla tulid või nänni saatsite. Kui te olete minuvanune ja kasvanud üles Kama šokolaadi, Kalevi nätsu, puukottade ja Marati dressiga (mis siis ei olnud ilus sametine ja heast materjalist), siis te saate aru, mida välismaa pakk või sugulaste külaskäik tähendas.

Mulle meeldis kui onu Oskar ja tädi Lola külla tulid väga lihtsatel põhjustel – nad tõid ALATI kaasa jube palju lahedat staffi. Kommide ja nätsudega sai ikka tükk aega populaarsust nautida. Ja riided, mis nad kaasa tõid. Jube lahedad olid, lahedate piltide ja värvidega (roosa pandaga kampsun oli mu lemmik nii kaua kuni ta mulle selga mahtus ja siis oli ikka jube kahju kui ühel kenal päeval seda enam kuidagi selga ei venitanud, sugulane tegi mulle küll sarnase asemele, aga see ei olnud üldse enam SEE). Ja tossud olid krõpsudega! Muide vanade kirjade hulgast leidsin ma ka hulganisti vanu postkaarte. Üks onu Oskari jõulutervitustega kaart oli eriti omapärane, lisaks tavapärasele jõulutervitusele oli seal kirjas ka: „Saatsime Eveliisile talvetossud. Ärge seisma jätke, las hakkab kohe kasutama.”

Rumal nõukaaegne inimene pani ju kõik asjad kappi hoiule või siis hoidis erilisteks sündmusteks. Ma ei teagi, mis need erilised sündmused olid kui tohtis välismaa kohvi külalistele pakkuda, või välismaa seebi ja hambapastaga pesta. Ja huvitav, millised sündmused oleks olnud piisavad talvetossude kandmiseks?

Kui hästi mõtlema hakata, siis võib-olla see nõukaaegne inimene ei olnudki nii rumal, kuivõrd ratsionaalselt mõtlev. Ta teadis, et kui tossudega midagi juhtub või kaneel ja lahustuv kohvi otsa saab, siis ei saa lihtsalt minna nurga peale poodi või lähimasse kaubamajja, et uued asemele osta. Aga tossud? Kui need lapse jalas otsa ei saanud, siis kapis seistes jäid nad ju väikseks ikkagi? Seega kasu oli igatepidi null. Või siis hoiti neid kapis seepärast, et nad ilusad püsiks ja siis sai neid erilistel puhkudel külalistele näidata ( „Sa vaata vaid kui ilusaid asju seal välismaal tehakse? Kahju ainult, et jäid väikseks enne kui Liisu kandagi sai“) ja kõrvale pakkuda lahustuvat kohvi.

Jah, krõpsudega tossud, välismaa kohv ja erilised sündmused pidid omavahel seotud olema!

Tegelt ma mäletan neid tosse jumalast hästi ja ka seda, et kappi neid ei pandud (ilmselt tänu onu Oskari ettekirjutusele), talve saabudes panin ma need ikka täitsa jalga kohe. Algul mulle need tossud üldse ei meeldinud – need olid valged, punase äärega, aga ILMA krõpsudeta!!!! Eelmised, mis ma ribadeks kandsin, olid krõpsudega, ja ma olin täiesti veendunud, et ka uued on sellised. Krõpsudega tossud olid staatuse sümboliks. Nagu välimaa vildikad (36 vildikaga komplekt oli juba ülitegija) või satsid teksaseelikul ( mingi aeg tulid müügile sellised kihilised teksaseelikud, kus igal kihil oli pitsäär – mida rohkem pitseääri oli, seda kallim see seelik oli ja seda popim sa olid. Mingil põhjusel minu ema mulle sellist seelikut ei ostnud, aga selle eest oli mul lausa mitu 36 ja ka 48 vildikaga komplekti, välismaa pinal ja seljakott ning KRÕPSUDEGA tossud). Saate nüüd ise aru, kui olulised olid krõpsudega tossud!!!! (aga ma harjusin ka nende valgete ja punase äärega tossudega päris hästi ära).

Katkend “Kas see on rumal” raamatust

Ma olen kasvanud üles ajal, mil suurt midagi ei olnud saada ja kõik paremad asjad peideti kappi õiget aega ootama. Nii mitmedki kingad jäid mulle niimoodi väikeseks ja ma tean mitmeid komplekte praetaldrikuid, kahvleid ja morsiklaase, mis kapist kunagi päevavalgust ei näinudki. Seniks kuni mul õnnestus need emalt edale kaubelda (kui te arvate, et see läks lihtsalt, siis oi ei, te eksite). Alguses panin minagi need pühade nõud-kahvlid, ilusad taldrikud ja kristallklaasid kappi peitu, sest nii on alati tehtud, kuid mingil hetkel mõtlesin ma, et olgu igapäev pidupäev ning võtsin kõik need igapäevasesse kasutusse.

Umbes kümme aastat tagasi ostis mu ema endale uhked lakksaapad. Need samad, mille ümber kogu see trall käib. Naabrinaine veel küsis, et mis sest kasu on, et kallid saapad, kui ühtegi kirja pole näha, mis nende hinda välja näitaks. Juba see, et need saapad on oma uhkuses nii diskreetsed, on nende saabaste võlu. Emme pani need saapad kenasti kappi. Isegi karbi ja koti seest ei võtnud välja. Ja ei kandnud neid kunagi! Ma tahtsin neid talt ära osta. “Sul pole nii palju rahagi!” naeris ema ja ei teinud must väljagi. Noh, tegelikult oli tal ka õigus, pealegi pakkusin ma talle poolt hinda. “Ja sa ei oska asju hoida, sa lõhud need ära,” manitses ta mind ja keeldus mulle saapaid andmast. Paar korda on mul õnnestunud neid siiski laenata. Jube enesekindel tunne on olnud. Kõlab tobedalt, aga on ju mõne asjaga nii, et see lihtsalt lisab enesekindlust. Nii need saapad seal kapis seisidki. Aastaid, pimedas, üksinda. Saapad, mis olid mõeldud maailma vallutama, aga ootasid toda õiget aega, nagu nõukaaja jalanõud, mida kunagi ei tulnudki. Milline patt, milline kuritegu saabaste suhtes! Ma olin kindel, et need saapad ei näe kunagi enam päevavalgust. Nõukaaegsed moosipurgid tulid meelde. Keedeti suures koguses moosi kokku, viidi keldrisse ja sealt ei toodud neid enam kunagi välja. Saabastega tundus samuti minevat. Õnneks said nad vähemalt kapis elada.

No ja läks natuke veel aega ning kohati emale jälle meeldetuletamist, et andku need saapad ometi mulle ära. Enam ma isegi ei hakanud pakkuma, et ostan, sest tõenäosus, et ta need loovutab oli niikuinii nullilähedane, aga samas püsis siiski lootus, et tal viskab mu mangumine üle ja ta lihtsalt annab need mulle, et ma vait jääks. Issand, selle lause ära kirjutatuna sain ma aru, et Idal on nii paljus minu geenid! Ühesõnaga 40.juubeliks oli ema küps. Saapad jõudsid minuni. Karbis ja kotis ja praktiliselt kandmata. Viisin kullatükid kohe magamistuppa peitu, sest kas te kujutate ette kui Dexter oleks öösel otsustanud neid endale jalga proovida? Temast võib kõige oodata ja kuna ta on piisavalt rohmakas, siis poleks neist palju ilmselt järele jäänud. Ma ei taha sellele stsenaariumile isegi mõelda, mu ema ütleks vist tütrest ka lahti.

Hommikul kui tööd tegin ja Ida vaikselt ülemisel korrusel mängis, hakkasin ma muret tundma, et äkki mängib mu saabastega. Läksin vaatama. Mu sisetunne ei olnud eksinud. Lubasin lapsel oma isu täis mängida, lugesin sõnad peale, et nendega ei mängita ja et need pole kandmiseks (???) ning panin kenasti kappi peitu. Nööriga sidusin karbi kinni ka. Igaks juhuks. Las nad ootavad seal oma õiget aega, sest tahate ma tunnistan teile saladuse? Ma ei raatsi neid vist ise ka kanda.

Geenid.

Lubasin Idale mängimiseks teised saapad. Ostsin aastaid tagasi, aga kahjuks natuke väikseid. Ära pole ka raatsinud anda, seisavad teised nukralt riiulis ja ootavad. Ma isegi ei tea, mida. Õiget aega ilmselt mitte, sest vaevalt mu jalg väiksemaks läheb.

11 thoughts on “Ärge kappi pange, hakake kohe kasutama!

  1. Mul õnnestus kunagi oma ema kuulsad kuld-kõps-kingad, mis isa millalgi nende tutvumise alguses talle oli kinkinud, endale lunida. Kandsin nad ikka ribadeks ka lõpuks, uuups. Aga ühed teised, mustad sametised on mul siiani alles ja täitsa terved, mis sest et nägid ka ikka mitut tantsupidu.
    Ja siis ema nooruspõlve tumesinised sametbikiinid 😀 Minu pesusahtlis. Nooremana sai mõned korrad neid kantud ka, aga juuuube napid on nad ülevalt poolt. Ma ei kujuta ette, kuidas ta neid kandis! Nii et kolivad minuga aina ringi, aga selga ei saagi… Aga ära ka ei raatsi visata. Mõnikord kahju, et endal ainult pojad on…

    Like

  2. Olen sinust pisut üle kümne aasta noorem (ehk siis lapsepõlv jääb üheksakümnendatesse) ja ma mäletan, kuidas ma JÄLESTASIN krõpsudega tosse. Minu jaoks oli tegemist titeks olemise sümboliga, sest paistis, et neid hangiti lastele seetõttu, et siis on hea ja ei pea paelte sidumisega tegelema, saab ise tossud jalga. Niipea kui paelte sidumise vanaema diivani käetoenupu ümber keeratud nööri peal selgeks sain, keeldusin kategooriliselt ka krõpsudega jalatsite varianti kaalumast, sest suured inimesed kannavad ju ikkagi ainult paeltega jalanõusid! Ja mina tahtsin olla suur! Tegelikult on kummaline, et alles täiskasvanueas olen hakanud aru saama, kui väga ma lapsena suur olla tahtsin ja kui väga mingeid (osaliselt) minu oma peas välja mõeldud “suureks olemise” asju väärtustasin (ja teisi lapsi, kes neis asjus jälle vähemosavamad või veel hullem neist üldse ei hoolinud, mõttes maha tegin). Muidugi tahavad kõik lapsed kole kähku suureks saada, aga minu jaoks olid seal just mingid sümbolharjumused või oskused, mille üle uhkust tundsin. Paeltega tossudest juba rääkisin, aga teine asi oli näiteks kahvli ja noaga söömine. Mäletan selgelt, kuidas millalgi lasteaiaealisena (usun, et võisin siis olla umbes neljane), selgitas vanaema mulle söögilauas, et täiskasvanud söövad alati kahvli ja noaga ning näiteks liha ja kartulit nii, et lõikavad ühe täpselt suhu mahtuva tüki ja söövad selle ära ning alles siis lõikavad järgmise, mitte ei lõika enne toitu suupärasteks tükkideks valmis ja siis ei söö järjest (no nagu lastele ikka tehakse). Otsustasin samuti sealsamas ja sel hetkel, et mina hakkan ka nii sööma! Ja nii naljakalt kui see ka ei kõla, suutsin harjumuse endale nii sisse juurutada, et tegelikult ei oska ma sisuliselt tänaseni ainult kahvliga (ilma noata) süüa. Vahel olen lausa mingites sööklalaadsete asutustes (kui kuskil koolimajas mingi ööbimisega üritus on toimunud vms), eraldi nuga küsimas käinud, sest miskipärast on sööklarahvale tundunud täiesti normaalne nt kartulit ja kastet või makaronisalatit ainult kahvliga söömiseks serveerida. Ja teiste inimeste puhul jääb ka jubedalt silma kui nt kartul taldrikus kahvliga pudiks tehakse enne kastme lisamist (ja siis veel ainult selle sama kahvliga suhu kühveldatakse) – kammoon, suured inimesed ei söö ju nii 😀
    Veel tundsin suurt uhkust, et käisime isa ja vennaga kinos märulifilme vaatamas (mis meile üksi vaatamiseks veel vanusepiirangu tõttu keelatud olnuks) ja kinoaega mingite animatsioonide peale “raisata” tundus lihtsalt tobe (usun, et räägin veel endiselt vanusest, mis jääb kümnendast eluaastast allapoole). Igatahes kasvasin üles eeldades, et kõik ju tahavad kasvades “teha nagu suured”, kuid nüüd, nähes ühte ja teist nooremat sugulast kasvamas, tahab mul vahel lõug põrandast läbi vajuda, kui neil täiesti suva on, et tossud on krõpsudega, sest saabki lihtsamini jalga (kammoon, see oli ju vanemate vabandus, miks LASTELE krõpsukaid osta), kui lauda kattes “unustab” kaheteistaastase, kuhu poole nuga ja kuhu kahvel käib, sest ta nuga nagunii ei kasuta või kui kümneaastane poiss on emaga kinnomineku eel pea pisarais, sest luges piletilt, et tiigrifilm, mida nad vaatama lähevad on alla 12-aastastele mittesoovitatav ja tema ei taha niiviisi minna.
    Kusjuures naljakas on see, et päriselt “suureks” saavad need tänapäevalapsed vaatamata sellele, et neil “suure inimese kommetest” ükskõik on tegelikult hoopis kiiremini, kui mina omal ajal.
    Ma nüüd kaldusin jõhkralt muidugi teemast kõrvale ja hakkasin hoopis oma mälestusi siin heietama, aga kui sa ikka nii mitu korda rõhutasid, kui ägedad olid krõpsudega tossud, siis mõte lihtsalt läks sealt edasi kõigele sellele, mis minu peas seostub krõpsudega tossudega 😀 Aga kui nüüd teemast rääkida, siis jah, ka minu kodus on elu aeg kõike tagavaraks ja alles hoitud. Lisaks “ootame piisavalt pidulikku hetke” tüüpi säilitamisele, oli veel “ehk läheb kunagi vaja” tüüpi säilitamine ja ma ausõna juba põlgan seda viimast kontseptsiooni 😀 Mu ema otsis hiljuti välja lasteriideid, mida mina ja vend kunagi kandsime ja mõtleb tõsimeeli, et ma peaksin need kindlasti oma lapsele selga panema, sest “need on ju täiesti korralikud”. Oleks siis tegu mõne üksiku armsa vintage kleidikesega vms, aga ei, need on kõige tavalisem, enamjaolt välismaalt saabunud second-hand kaup, mida üheksakümnendatel nagu murdu käest-kätte liikus (mäletan, kuidas selline kergelt kulunud teiste vana kraam ajas mulle juba lapsena judinaid peale, mis on ilmselt põhjuseks, miks ei ole ma suutnud ka tänapäeval rahu teha ei üheksakümnendate moega ega second hand poodidega).

    Like

  3. Lahedad mälestused, hoopis erinevad minu omadest. Mina pole kunagi tahtnud “teha nagu suured”. Okei, kohvi joomine vist oli see, mida ma tahtsin ka hirmasti teha koos tädi sõbrannadega ja siis mul lubati juua piima kohviga. Lahja lurr oli, aga tundsin end ka nagu täiskasvanu:D
    Aga krõpsudega tossud olid siis kui ma väike olin ikka nii eriline asi, et selliseid vist ei olnud üldse saada ja siis oli ikka uhkuse asi, et välismaa tossud. Või noh vaevalt ma mõtlesin, et välismaa tossud, aga et lihtsalt nii teistmoodi ja ägedad. Eriti nood kõrge säärega talvetossud, mis käisid ülevalt veel krõpsuga kinni. Sellised – https://www.pinterest.com/pin/AZLwvpbKma1TOVrd67D9bUAqV7FYHhHxOj9RcBf0LPNZWB0O4TF-b20/
    A muide, mis puutub üheksakümnedate moodi, siis ma hetkel vaatan sõbrannade lapsi, kes kannavad umbes sarnaseid asju kui meie kandsime üheksakümnendatel (ehk siis mood ringiga tagasi) ja suurema osa riiete peale ma lihtsalt minestan, sest nii jube mood. Tookord ma küll nii ei arvanud. Nüüd saan aru kui mina teismelisena enda arvates jube lahedalt riides käisin ja ema ning teised vanemad inimesed minestasid, et appi kui jube. Nüüd olen ise see vanem inimene:D

    Like

  4. Haha, ajab naerma küll eks (Sind ennastki nagu ma aru saan) kui me üks moment aru saame, et pärast aastakümneid ema tobeduste peale naermist teed ükspäev iseenesest mõistetavalt täpselt sama asja (saapa-karp “lukku” ja kappi peitu 🙃)
    Lihtsalt lisan siia oma viis kopikat jalanõude parimateks päevadeks hoidmise teemal: (lirimaal) töötasin 10 aastat ühes pika ajalooga kvaliteet-brändi poes (jalanõud) ja ükspäev jalutas poodi pahane vanahärra et tema kallid kingad mida ainult paar korda kantud lagunesid jalas ära. Ostis need 1979 pulmade jaoks, pulmas kandis ja poja ristsetel kandis ja nüüd (u 2016/2017) mõtles et tahab neid kandma hakata aga paari päevaga pudenesid tallad alt ja tema tahab raha tagasi 😀 Ei hakanud raha pakkuma aga selgitasin et kuigi antud mudelil on täisnahast pealispind siis tallas on kasutatud kummi ja kumm on looduslik aine mis tahab mudimist et elastne püsida – umbes nii nagu plastiliin – kui sellega iga päev mängida ei juhtu temaga midagi aga kui õhu kätte seisma jätta siis pudeneb ja praguneb koost….. Nii et pikk jutt kokku võtta siis soovitan neid mitte erilisteks hetkedeks hoida sest neid erilis hetki ei pruugigi jõuda (või veel filosoofilisemalt – iga uus meile antud päev ongi juba eriline) ja lõpuks on teil üks karbike mälestust mida keegi ei saanudki kanda…
    PS Olen 80ndate aastate toode ja seega Sinu jutt muidu väga toredalt tuttav 🙂

    Like

    1. Mul on nende pudenevate kingadega ka oma lugu olemas. Vanaonu tuli meie pulma ja pani “eriliseks hetkeks hoitud” jalatsid jalga. Mingi hetk vaatasime, et mis paganama puru see igal pool maas on. Jäljed viisid vanaonu kingadeni:D
      Ehk siis ma igaks juhuks ikka viin aegajalt need peened saapad jalutama, et sama ei juhtuks:D

      Like

  5. Marati dressid – lapsena ma keeldusin neid löntis asju kandmast 🙂 Teine õudus olid Sangari teksad. Ja mis mul on täna kapis ja väga tihedas kasutuses – Marati pusad (neid on mul juba 4 erinevat) ja viimane täiendus mu pusakollektsiooni on Sangari pusa 🙂 Ja üleüldse on pool mu garderoobi täis Eesti tootjate riideid. Mingi aeg tagasi oli see kõik vastupidi, sest Eesti asjad tundusid koledad ja mõttetud. Ajad ikka muutuvad 🙂

    Aga säilitada ma asju ei suuda. Kui ostan midagi uut, siis hakkan seda ka kohe kandma. Erinevalt mu mehest, kes ostab endale uusi asju ja siis paneb need kappi seisma, sest vanad pole veel eest ära kantud ju 😀 Täiesti arusaamatu käitumine mu jaoks 😀

    Liked by 1 person

    1. Jah, ma ka keeldusin neid ülaltoodud asju selga panemast. ERITI neid löntis dresse. Eesti asjad olidki jubedad. mitte nagu praegu, praegu fännan Eesti disaini täiega, sh ka Maratit ja Sangarit:)

      Liked by 1 person

  6. Õnneks sain enamjaolt Rootsist kasutatud kraami – mul vanatädi elas rootsis ja ta lapselaps oli minust vist aasta vanem, seega ideaalne. Muidugi häiris, et talvetossudel vms olid nimetähed all, õnneks meil eesnimi sama tähega 🙂 Ja kommi ja nätsu jne sai ka (see oli ikka uus). Vanatädi käis vähemalt kord aastas ja siis ikka sai välismaa kraami. Ta poeg käis ka vahel, siis sai limonaadi jms põnevat kraami proovida.
    Samas lapsepõlvetraumad on pigem sellega, et näiteks kui neoon moodi tuli, siis sebis ema mulle kusagilt neoonlappidega teksad ja neoonpildiga T-särgi, sain need mingil kooliaasta lõpetamisel aga siis pandi kappi ära, et suured natuke. No ja siis pandi need kohe nii hästi ära, et leiti üles ca 3 aastat hiljem. Neoon polnud siis enam moes 😦
    Aga neid nõukaaegseid jalanõusid oli rohkelt, mis mulle enne kandmist väikseks jäid. Aga eks seda mõjutas see, et kui vähegi midagi kobedamat saada oli, siis osteti nö ette ja kusagil tuli seda kraami ju hoiustada ja keegi enam ei mäletanud, mis siis kokku varutud sai.

    Like

  7. Mul on siiani kapis (kannan ka) ema 60ndate aastate minikleidid – nii ägedad mustrid ja lõiked. Usun, et emal on kapis ka lakk-saapad, vähemalt olen neid pärast kolimist näinud. Jalga need talle küll ei lähe, kuid hoiab alles. Mõningaid 80ndate riideid kannab mu 15aastane tütar ja imestab, et kust sellised sain. Jala number on tal suurem, seega minu kingad/saapad jäävad “rikkumata”.
    Aitäh info eest – imestasin, et mis mõttes 90ndate keskpaigas ostetud kvaliteetsetel kingadel ühel ilusal päeval tald pooleks läks – olin kurb, ent mis parata kui ei kanna mitu aastat. inimene õpib ikka kogu elu 🙂

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.