Kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda

on

Mulle on alati meeldinud teistmoodi filmid. Küsige mu õelt, kas ta laseks ühisel filmiõhtul veel mul filmi valida. Ta ütleks ilmselt, et ainult üle tema laiba, sest minu filmivalik on alati…veider. Tema jaoks, mõnikord Mareki jaoks ka, õnneks meeldivad nii mulle kui Marekile erinevad portreefilmid.

Üks meie lemmikfilme on “Kuku: Mina jään ellu”. Ma olen sellest kunagi juba kirjutanud, ei hakka pikalt kirjutama, lihtsalt siiralt soovitan. Arvo Kukumägi on eesti filmi suurkuju. End oma rollidega meie mällu mänginud. Kes seda dialoogi ei mäletaks:

Poeg Margus: “Ma lasin endale linnu teha.” Isa (konstaabel): “Ja ongi kõik – nahk raisus. Sellest ei saa enne lahti, kui sulle kirstukaas peale pannakse.”

Igatahes, see on üks selline film, mida on valus vaadata, aga mis on igat vaadatud minutit väärt. Eluline. Dramaatiline. Ilus. Valus.

Filmi tutvustus ütleb nii: “Alkoholismist paranev Kuku otsib viisi, kuidas võita tagasi usaldus, mille ta on oma pikkade joomahoogude jooksul maha mänginud. Usaldust enda kui näitleja, sõbra ja partneri vastu. Ta tõotab oma naisele Maritile, et kui ta veel peaks käe pudeli järele sirutama, on ta teekond käidud…Kuku külastab arste ja teadmamehi, talle tuleb rollipakkumisi, tuleb meedia tähelepanu. Ka suhe Maritiga saab uue hingamise. Kui tundub, et kõik hakkab ülesmäge minema, siis võidab kiusatus Kuku tahte. Viinapudel on liigagi haardeulatuses. Uus allakäik tuleb raskem kui kõik eelmised, hävitades eneseteostuse võimalused, paisates sassi suhted, pannes proovile tervise ning viies lõpuks Kuku eksistentsi viimase piirini.

Teine portreefilm, mida me hiljuti vaatasime, oli Peeter Volkonskist.

“Viimane vürst” uurib, kuidas õnnestub leida tasakaalu olme ja aristokraatia vahel. Auväärse sugupuuga vürst Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Mis on avaliku imetluse hind ja kas loomingule pühendudes on ruumi kompromissidele? Kuidas nautida vaba vaimu lendu, kui sinna võib iga hetk sisse lüüa argielu paine? Loometegevuse kõrval uurib film ka peategelase alati toetava abikaasa Maria rolli ja Peeter Volkonski suhteid oma lastega.

Ilmselt selle filmi eelduseks on, et vaataja juba teab üht-teist Volkonskist ja on omamoodi fänn, sest kuigi mulle film väga meeldis, siis natukene oli see pinnapealne, ei andnud edasi viimase vüsrti üleelusuurust ja puudu jääb ehk tema tegevuse mastaapsusest. Ma oleksin natukene rohkem tahtnud, aga ei kahetse üldse, et vaatasin, sest Volkonski!

Mulle tuleb Volkonskiga alati meelde üks Siiri sünnipäev. Ta sai kingiks Rosta Aknad plaadi, ma ei saa öelda, et ma tol hetkel oleksin Rosta Akende muusikast väga vaimutuses olnud, Siiri võttis enda ülesandeks mulle Eesti muusikalugu õpetada. Nii me siis umbes 2.17 paiku seal olime – mina, Marek, Siiri ja mõned teised sõbrannad, harjavarrega takti koputavad naabrid, Rosta Aknad ja Majakovski luule: „Послушайте! Ведь, если звезды зажигают – значит – это кому-нибудь нужно? Значит – кто-то хочет, чтобы они были? Значит – кто-то называет эти плевочки жемчужиной? Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis? Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid süljepiisku pärliteks? Eks?!“

See lugu on tänaseks üks minu lemmikuid. Ma võin seda uuesti ja uuesti kuulata.

Fred Jüssi “Olemise ilu” on absoluutselt teistmoodi film kui kaks esimest, aga jällegi üks minu totaalseid lemmikuid. Olen seda vähemalt kolm korda vaadanud, sest see on nii ilus. Lihtsaid elutõdesid täis, mõnusalt vaikselt kulgev ja kaasahaarav, hüpnotiseeriv. Õpetlik. Õpetab ka laisklema. Nautima elu ja selle kulgu. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.” 

See film pani minus ja minu jaoks midagi olulist paika. Ja kas pole see ilus ning õige mõte:

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.

Viimase portreefilmina sai ära vaadatud eile “Mephistopheles” Linnar Priimäest. Ja te ütlete, et mina olen liiga terava keelega ja salvav? Vaadake siis seda filmi. Manfred Vainokivi tutvustab filmi järgmiselt: “Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles, “Manfred sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha.  Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise.”

Kuigi Priimägi ütleb korduvalt, et film läheb kindasti nässu, sest filmitegija ei suutvat tema keerukat isiksust edasi anda, ei ole film nässu läinud. See on kaasahaarav portree, mille võiks ära vaadata ka need, kel Priimäe suhtes eelarvamused. Ja vahet ei ole kui te pärast seda filmi teda isegi vihkate (kuigi miks peaks?), sest ka see pakuks filmi peategelasele ilmselt naudingut, rumala inimese arvamus teda ei kõiguta.

Mulle meeldivad sellised filmid. Nendes on midagi teistsugust. Need haaravad kaasa ja panevad kaasa mõtlema, analüüsima enda elu ja ennast. Kuidas teile sellised portreefilmid meeldivad? Soovitage oma lemmikuid.

10 Comments Add yours

  1. Alexa says:

    Kuku “Mina jään” on tõesti võimas lugu armastusest ja inimsuhetest üldse.
    Inimlikkuse dokumenteerimisest on minu jaoks absoluutselt kõrgeimal tasemel olnud ka filmid: Õlimäe õied (2013) , Mälestuste jõel (2011), samuti “Isegi kui ma kõik kaotan” (2015).
    “Vali kord” (2004) käisin kunagi kinos vaatamas vist 3 korda, nii hästi tehtud Kolgil ja Maimikul.
    Kui nii mõelda siis dsiisus kui palju häid filme Eestis on tehtud :o)

    Like

    1. hulkuvkass says:

      “Õlimäe õied” on tõesti väga hea.
      Välismaa portreefilmidest julgeks soovitada “Werke ohne Autor”. See on selline pooldokk, aga hea.

      Like

  2. Hero says:

    Pole küll päris portreefilm, aga kui laiemalt vaadata siis ühe küla portree filmis siiski laiali laotub. Sulev Keeduse “Jonathan Austraaliast”.
    Veider ja kohutav vaatamine. Eriti kui see on sinu lapse- ja neiupõlveküla. Eriti kui sa tunned kõiki filmi peategelasi. Eriti kui sa ühega neist oled kunagi korra suudelnud ja mõelnud, et küll on kena hea poiss, aga joob, kurinahk, liiga palju, ei ole mõtet teist korda suudelda. Kui sa oled kõrvalt näinud, kuidas küla peale filmi ilmumist kihama lõi: “Me pole sellised, see on moonutatud info, meid on mustatud!”. Ja sa näed siiani kõrvalt, et ega ikka ei ole küll mustatud, praegu ju kaamerad ei surise, juba 14 aastat ei surise, aga nad joovad ikka veel samamoodi, need, kes neist veel elus on.
    Selle filmi tuules vaatasin ka Kukut ja teisigi, sama muster igal pool. Viinakurat ei võta kunagi ainult näppu, ikka üleni, ikka üleni. Ja kõrvalseisjatelt võtab lootuse.

    Aga kui veidrast filmimaitsest rääkida, siis minu isiklikud lemmikud on filmid ansamblitest ja lauljatest, mida ammusemad, seda mõnusamad. Vahin õnnelikult, suu ammuli, ka neid, kelle muusikat silma otsaski ei talu.

    Like

  3. kellakagu says:

    Eelmine nädal just vaatasin Olev Subbi portreefilmi, lihtsalt võrratu.

    Liked by 1 person

  4. Stiina says:

    Vello Salo ja Marju Lepajõe portreefilmid on ka väga head.

    Like

  5. Eveliis says:

    Nii palju häid soovitusi sain nii siin kui Facebookis. Marju Lepajõe läheb täna vaatamiseks ja ripuradapidi teised, mis soovitatud:)

    Like

  6. Kadri says:

    Mulle väga meeldis Marju Lepajõe ja David Vseviovi film. Vello Salo mulle ei meeldinud, kuna mõned hetked olid liiga piinlikud . Väga šokeeris Leonhard Lapiti film.

    Like

  7. Palju häid soovitusi tõesti, ma tahan kõigepealt Volkonskit ja Priimägit vaadata.

    Like

  8. Ingrid says:

    Kirjuta siis ka, kuidas Marju Lepajõe film meeldis!

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Marju Lepajõe film on sõnaseletamatu, vaatasin seda õhtul hilja kui majas oli vaikus ja ahmisin filmi endasse, siis vaatasin uuesti varahommikul ja ahmisin jätkuvalt endasse. Nii nagu keegi arvustas seda ka – Seda filmi ei pea vaatama suurelt kinoekraanilt, seda filmi peab kasutama, praktiseerima. Nii nagu peab jooma vett, et kustutada janu.
      See on üks parim filmielamus!

      Like

Leave a Reply to kellakagu Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.