Edasi-tagasi, Grandiosa, shopping ja sihitu hulkumine

/…/

Me tõstsime autosse viimase kasti mu kunstiajaloo õpikutega ning enne Stockholmi poole suundumist tegime me kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

And merry christmas to you too, Lisu,“ naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti.

Hva er det for nå?”* küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama. ”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas. ”Minul on, minul on,” hüüdis mu väike õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”.** Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause.*** Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky…” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

Tallinna sadamas ootas mind peika tulipunaste roosidega. Mul oli niivõrd hea meel, et kuri kursaõde Ida, tüütu kelner ja Kjetil olid Roomas mind ja Stianit vahele seganud. Mul oli nii hea meel tagasi kodus olla ja piinlik, et ma isegi olin kaalunud Martini „välja vahetamist“ Stiani vastu. Mul tulid piinlikkusest pisarad silma.

„Miks sa nutad?“ ehmatas ta.

„Ah, ei midagi,“ ühmasin ma vaikselt, „sa lihtsalt ei oska aimata kui hea meel mul sind näha on!“

Martin võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind. „Mul on ka hea meel, et sind näha!“ „Mis sellest, et sa paksuks oled läinud,“ lisas ta pärast väikest pausi. Me hakkasime mõlemad ühest suust kõva häälega naerma.

Sama aasta sügisel tegin ma Tartu Ülikoolis ilma mingite raskusteta skandinavistika eriala sisseastumiskatsed. Mu norra keele oskus oli piisavalt hea ja tahe õppida niivõrd suur, et esimesel kursusel olin ma oma kursuse parim, kummutades müüdi, et blond pea, miniseelik ja kõrged kontsad välistaksid õppimisvõime. Teisel kursusel juhtus mu tolleaegse peikaga liiklusõnnetus ning hoolimata sellest, et ma püüdsin oma mõtteid temast eemal hoida veelgi rohkem õppimisele keskendudes, olin ma uue aasta alguseks omadega nii läbi, et tundsin, kuidas mu jõud otsa lõppema hakkas. Ma tahtsin kõigest eemale: inimestest, sellest linnast, ühistest mälestustest. Ma tahtsin ära. Päästerõngana tuli Põhjamaade Ministrite Nõukogu stipendium Oslo ülikoolis põhjamaade kirjanduse õppimiseks.

Lennujaamas saatis mind seekord ära vaid üks inimene – sõber, kes oli mulle raskel ajal toeks olnud, kuid ma tundsin, et sõprusest oli välja kasvamas midagi rohkemat. See hirmutas mind. Lennukisse istudes tundsin ma kergendust.

/…/

 „Kas sa ikka rahadega saad hakkama,“ muretses ema kui me jälle telefonis rääkisime. Kust üldse selline küsimus, ei saanud ma aru. „Ja vaata, et sa sööd!“ Muidugi ma sõin. Külmutatud Pizza Grandiosa ja pakimakaronid, Burger King ja kebab gatekjøkken’ist on ka söök, cafe latte’s ja veinis on ka toitvaid kaloreid. Kõik oli kontrolli all, minu pärast ei olnud tarvis muretseda.

Mul oligi kõik kontrolli all. Olin Oslo Ülikoolis kirjanduse õppimiseks saanud stipendiumi ja pidin ise vaatama, kuidas sellega hakkama saada ja välja tulla. Elamisega läks mul hästi – Guri, kuuldes, et ma Oslos elamispinda otsin, pakkus lahkelt välja, et ma võin järgnevad  kolm kuud end tema külalistetoa diivanile sisse seada.  Loomulikult eelistasin ma ülikoolilinnakus pisikese toa jagamisest teiste üliõpilastega Guri diivanit Majorstueni linnaosas. Mingil määral sai seda kooselu samuti ühikaeluks nimetada. Guri korter oli küll piisavalt suur, et me üksteist liigselt ei segaks, kuid sellegi poolest tuli meil jagada kööki, oodata kärsitult vannitoa ukse taga, arvestada teineteise tujude ja soovidega.

Majorstua’st oli ülikoolilinnakusse Blindern’i vaid 2,5km – täpselt piisav maa jalutamiseks, mis omakorda tähendas raha kokku hoidmist metroopiletite pealt. Kuigi tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord sai laiskus minust võitu ja hommikul tuli otsustada, kas osta teepeale jäävast kohvibaarist virgutav piimakohv või metroopilet. Selleks, et eelarves püsida, tuli valida, mõlema lubamine oleks olnud liigne priiskamine.

Söögiga oli aga eriti lihtne. Poed on täis odavaid poolfabrikaate ja muud junk’i,  suur pizza Grandiosa hinnaga 24.90. Ma jumaldasin rämpstoitu  ning korraga ei olnud kedagi, kes oleks jälginud, et ma sööks tervislikult, kolm korda päevas või et ma üldse sööks. Pizza Grandiosat ahju lükates tundsin ma end seitsmendas taevas. „Mmm…Grandiosa,“ mõmisesin ma pesueht norraka kombel, „oivaline ja viib keele alla!“  Pizza Grandiosa on kindlapeale Norra üks armastatumaid kaubamärke ja kuulub iga korraliku norralase söögilauale sama palju kui pruun juust.  Loomulikult oleksin ma endale stipendiumi eest saanud lubada „korralikku“ toitu, nii metroo kuupiletit ja igapäevast cafe latte’t, kuid siis oleks ma ehk pidanud piirama oma Oslo-perioodi lemmiktegevust – shoppingut.

Kolme kuuga õnnestus mul välja nuhkida kõige paremad kauplused, kõige paremad hinnad ja soodsamad pakkumised. On täiesti vale arvamus, et Norra on kallis. Õigel ajal ja õiges kohas on riideid ja jalanõusid võimalik endale soetada kuni 80% tavahinnast. Ma usun, et kohati isegi 90%. Allahinduste aegades ei leidnud ma mingit reeglipärasust. Ei ole nii, et aprillis on allahinnatud vaid talvekaubad ja septembris suvekaubad. Minu arvates on Norras kogu aeg mingid allahindlused – kevadpäevad, suvepäevad, vihmapäevad, kingapäevad, turupäevad, sünnipäevad, esmaspäevad, teisipäevad. Oslos oli kogu aeg allahindlus.

Niisiis muretsemine minu käekäigu pärast oli täiesti põhjendamatu. Ma elasin nagu kuninga kass, täiesti iseendale ja vaid oma reeglite järgi.  Ma tundsin end Oslos elades nagu Christiania-aegsed kunstnikud****, kes elasid muretult (?) vaid üks päev korraga, jalutades mööda Karl Johani, põigates aega-ajalt sisse mõnda kohvikusse või baari, jälgides inimesi ja mõtiskledes elu üle.  Christiania-aegsetest kunstiinimestest eristas mind vaid see, et ma ei kannatanud pideva tühjakõhutunde või depressiooni käes. Samas aga ühendas mind nende suurvaimude hingeeluga tõsiasi, et ka minu elu Oslo-periood oli muretust elust hoolimata täis rahutust ja otsinguid. Ma tahtsin endas selgusele jõuda, oma elu tagasi joone peale saada, siht leida. Ma tahtsin iseennast üles leida. Suurem osa Oslos veedetud ajast veetsin ma üksinda, mõnikord isegi sihitult ringi hulkudes, kuid ma ei tundnud ennast üksikuna, ma tundsin hoopis mingit kummalist vabadust ja nautisin seda täiel rinnal. Mul kujunes selle linnaga välja oma suhe.

* Hva er det for nå?– norra keeles ”mis see siis nüüd on?”

** häälduse järgi ”Jeg liker meg i Norge”, mis tähendab norra keeles ”mulle meeldib Norras”, otse tõlkides ”mulle meeldin mina Norras”

*** takk for oss – norra keelest ”tänan võõrustamast”, otsetõlkes ”aitäh meie eest”.

*Võrdlus Knut Hamsuni romaani „Nälg“ peategelasega, kes üritas end kirjutamisega ära elatada, kuid pidi pidevat nälga taluma ja kunstnike Edvard Munchi, Christian Krogh jt, kes Christianias (Oslo nimi kuni 1925.a ) kohvikutes ja baarides aega armastasid veeta.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.