Lockdown teine nädal – easy peasy!

Easy-peasy, yeah right! Facebookis sai igapäevaselt juba kurdetud kui kurnav see kodukontor koos lapsega on, ei hakka end kordama. Muidu veel keegi jälle kirjutab, et issand, kui negatiivne sa oled. Ja tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ikka nii hull ka ei olnud. Ilukirjanduslikud blogija liialdused. Kodukontoril on oma plussid. Minu kõige suurem peavalu tekitaja oli loomulikult hoopiski pisike koerabeebi Dexter (ja mudane ilm), mis tähendas, et ma pesin põrandat ilma liialdamata kaheksa kuni kümme korda päevas. Ilma selle Kärcheri masinata ma ei kujutaks ette, kuidas ma oleks ellu jäänud. See masin on elupäästja!

Teiseks peavaluks oli mõnes mõttes autota olek ehk siis ei olnud nii, et tuleb tahtmine midagi osta, istud autosse ja poodi. Õnneks leidsin ma sellele ka lahenduse. Wolt küll Ussipessa toitu ei too, selle eest teeb seda kohalik Snäx Café. Küsisite mult, kas soovitan, et olete sealt mööda sõitnud, aga pole julgenud/viitsinud sisse astuda, et kas ikka on väärt. Vaadake kui ilus poke-kauss! Ma muidugi olen see tüüp, kes hea meelega katsetab teele jäävaid veidike kummalisena tunduvaid söögikohakesi, kunagi sai nii (vist) Jõgeva maanteelt avastatud “Postipoiss” (huvitav, kas see ikka veel toimib?) ja ma julgustan teid sama tegema. Pärleid võib leida. Harutee Snäx on üks selline koht.

Dexteri sünnipäevatort (whoop whoop, beebi sai 1-aastaseks!) toodi ka kohale. Vat on leidlikud inimesed – tahad oma koera sünnipäeva eriliseks teha, ei leia sobivat torti ja mõeldud-tehtud, hakkad ise koerakooke tegema. Väga tore ettevõtmine! Dexter muidugi hingas oma sünnipäevatordi ühe hingetõmbega sisse, aga kas te olete ka näinud kui suur see koer on? Et tal midagi alles jääks, peaks tort vist 30kilone, mitte 600g olema.

Nojah. Söök ja lockdown käivad kokku. Sellest ka laual see tagasihoidlik kuivatatud liha käntsakas. Kusjuures, ma söön liha aina vähem, aga sellisele kuivatatud/vinnutatud lihale ma vastu veel panna ei suuda.


Kas teil on ka nii, et täiesti kohutav soov on reisida või kuhugi minna? No et nagu keelatud vili. Aga kuhu sa lähed eksju. Spaasse ei lähe. Kinod ja restoranid on kinni. Reisile ei taha. Ok, tahan, aga ei lähe. Muudkui aga panen reisisihtkohti paika ja muudan neid, et kuhu me kohe reisime kui koroona-olukord paraneb. Sihtkohad muutuvad Lätist USAni. Ma lihtsalt tunnen nii puudust reisimisest. Eelmisel aastal lubasin Idale, et muidugi läheme Berliini tagasi ja siis veel sinna ja sinna ja sinna. Siin me siis oleme. Mitte et Ussipesas midagi viga oleks, siin on üsna idülliline ja täitsa petab ära nagu olekski reisil ja/või spaas, aga ikkagi. Mulle tuli meelde, kuidas me viimane kord Idaga läbi Riia Norrasse läksime, Riia vanalinnas aega veetsime ja igatsus tuli peale. Mhm, Riia ei ole kaugel, aga ma täiega fännan seda linna. Meil on Marekiga Riiaga omad mälestused, mul on Idaga Riiaga omad mälestused, meil on sõprade ja kolleegidega omad mälestused Riiast. Ma armastan Riiat. Oot, nüüd läks küll lappama. Ma isegi ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin tegelikult. Ühesõnaga on vist näha, et ma igatsen reisimist.

Eelmise nädala reede oli küll selline päev, kus ma tundsin end kui tühjaks pressitud sidrun. Tööalaselt oli see kodukontori-nädal kurnav tõesti. Ja kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata, siis võib olla mitte vaid lapse ja koerabeebi pärast, aga selle pärast, et oli palju teha, ma tahtsin tulemusi, pidin keskenduma (mida segas pidev käppade puhastamine ühel ja võikude tegemine teisele), aga ei ole veel oma töös piisavalt pädev. Kõik võttis aega ja reedel panin ma ming hetk lihtsalt arvuti kinni, sest mu aju kärsas. Ma oleksin tahtnud terve nädalavahetuse veeta horisontaalis diivanil, nii nagu eelmisel laupäeval, aga seekord ei olnud see võimalik. Me läksime tühjendama Mareki ema korterit.

Korteri tühjendamine ei olnud iseenesest mingi eriliselt rõõmus tegevus, aga kui see osa kõrvale jätta, siis ma ei ole kunagi varem näinud nii korras ja organiseeritud korterit näinud. Seda oli nii lihtne koristada ja tühjendada. Peale tööd tegime sauna ja tünni ning korraga ma mõistsin Marekit – tegelikult on mõnus end esmalt liigutada ja siis lõõgastuda. Kuidagi teine tunne oli. Lisaks vaadake seda postamenti! Ma olen sellega juba igal pool eputanud, aga on olukordi, kus küll küllale liiga ei tee. Ma olen sellist taga ajanud. Leidnud koledamaid ja kallimaid ning siis selline aare. Mareki enda tehtud. Kellu kooli eksamitöö. Krt, see kuldsete käte jutt ei ole ikka üldse vale. A mu uut külmikut olete ju ka juba näinud? Ma nii rahul. 250 eurot hästi kulutatud. Köök ei vaja isegi enam kapiuksi. Piisas ühest väikesest õnnestunud FB Marketplace ostust.

Mareki ema korter läheb müüki. Kindlasti ei ole see lihtne otsus, Marekil ja ta õel on selle kohaga omad mälestused ja emotsioonid, kuid müüki ta läheb siiski. Imearmas Pelgulinna korter. Kel huvi, küsige julgelt lisainfot.

No ja nüüd kui see eelnev kõik kokku võtta ja lisada siia see, et täna sain üle kahe nädala kontorisse minna (nii tore ja lõbus oli!), siis tegelikult ma ikka ei saa üldse kurta. Kuigi kohati on ikka hull deja vu tunne. 2020 vs 2021. Jälle kordub kõik, kordub uuesti. Pisidetailid on muutunud, aga muidu vaatan neid aastase erinevusega tehtud pilte samal kuupäeval ja mõtlen, et sellist aastat (sellist kahte aastat) poleks osanud ette aimata ka oma unenäos.

Kuidas teie end lockdown 2-s tunnete? Millest kõige enam puudust tunnete?

14 thoughts on “Lockdown teine nädal – easy peasy!

  1. Mida sa teise lockdowniga silmas pead? Kui paar päeva sügisel välja arvata, siis pole juba üle aasta aja kontoris käinud. Tööd on see-eest palju ja “fun”-i vähe. Vaimsel tervisel on juba mingi uus ja tuvastamatu tase, sest suht kopp on.

    Liked by 1 person

    1. Mina läksin eelmisel aastal mai keskel tagasi kontorisse ja kui suvi, puhkus ning töökoha vahetus kõrvale jätta, siis selle aasta märtsini käisin ma ikkagi pigem kontoris tööl. “Fun’i” kui sellist on jah vähe, viimati lobutsesime piiranguteta suvel, tunnen puudust vabast suhtlemisest ilma piirangute ja hirmuta. Tööreisidest, messidest, puhkusereisidest ei hakka raakimagi. Aga siiski saame hakkama. Kuidagi:)

      Like

      1. Täiega tahaks ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida 🙂 Eriti väsitab see, et ise teed palju pingutusi, et see jama läbi saaks (isiklik elu on pausil) ja ikka midagi suurt ei muutu.

        Liked by 2 people

      1. Ma oleks isegi nõus Helsingisse sõitma, Stockholm tundub isegi ulmereis 🙂

        Igatsen neid päevi, kui ärkad hommikul ja vaatad, kas saad piletid laevale ja lihtsalt lähed. Ette planeerimata, spontaalselt.

        Igatsen neid sihtkohtade valimisi ja seejärel reisiootust . Koguaeg oli midagi oodata, mille nimel igapäevaselt tööl rabada. Aga nüüd? Mitte midagi ei ole oodata. Isegi kinno ei saa.

        Ma enne reisides ei märganudki, aga see on täpselt see aeg, kui terve pere hingab sama rütmis. Keegi ei kao oma tuppa, oma telefoni. Kõik on koos nendes seiklustes, kus on igasugu naljakaid ja vähem naljakaid olukord tekkinud.

        Like

  2. ma tunnen, et ei jaksa enam nii palju neti kaudu toimuvatel koosolekutel istuda 😦 eelmisel kevadel oli olukord kõigile uus ja koosolekuid toimus vähem aga elu peab edasi minema ja see tähendab praeguseks kuidagi eriti palju koosolekuid.
    aga ma muidu suht introvert, võin kodus istuda küll aga kuna tööl on oma kabinet, siis tegelikult võin seal ka käia aga seal on mul paar naabrit ka tööl ja kui nad omavahel mu ukse taga rääkima juhtuvad, siis see häirib.
    ja linnas käies ei saa sõbrannaga kohvikusse lõunale minna, see on halb… sööma ju peab ja ma ei viitsi kodunt tööle sööki kaasa vedada.

    mis mind härib, on see et ei tea, millal lennata saab. mul elukaaslane on eestist ära ja pole aimugi, millal temaga kohtuda saan 😦 pole aimugi, kas on vaja vaktsineerimispassi või midagi muud. ei taha ju ainult karantiinis ka istuda.

    Like

    1. mul on täna üks webinar, vanasti oleks see olnud seminar. Siis tundsin kohati, et ajaraiskamine ja ei viitsi minna, aga nüüd kui kõik on toimunud läbi ekraani, siis tunnen päriselt puudust sellest, et saaks kohale minna, inimestega juttu ajada, kohvipausi pidada. Sest ikkagi webinaridel inimesed üldjuhul räägivad omavahel väga vähe või on vait ja kuulavad. Seminaridel ikka on suhtlust ja kogemuste jagamist ka. Sellest tunnen puudust.

      Like

  3. Ma juba kusagil kirjutasin, et vahelduseks läheks kasvõi pooleks päevaks tööle. 😀
    Eelmine aasta mais läksin ikka kontorisse tagasi, aga novembrist saati olen kontoris käinud ühe korra, kui teised seal ja 1-2 korda kuus õhtupimeduses paberite järel, siis kui mitte kedagi teist ei ole.
    Selline üsna üksik on olla. Kuigi samas, ega ma ei kurda. Lapsed on kodus distantsõppel, mul on hea silm peal hoida, et nad ikka õppimisega tegeleks. Kuigi nad veel nii väikesed, et ei taipa meelega popitada ja videotunnid hoiavad neid ikka järje peal. Kuigi neile endale need enam vist eriti ei meeldigi.

    Like

  4. Noh mul on sama, et otseselt ei kurda kodukontori ja olukorra üle, seda enam, et ma ise ka soovisin tööandjalt võimalust kodust tööd teha. AGA kui see muutub normaalsuseks ja tõepoolest ei saa enam käia päris koosolekutel ja seminaridel ja messidel, siis tekib ikka natuke üksik tunne. Ei ole läbi arvuti kõikide asjade tegemine sama, mis füüsiliselt kohtumine.

    Like

  5. Ainus, mida ma tahan, on restorani ja kohvikusse minna (Belgias on novembrist alates kinni); kõik ülejäänu on puhas easy-peasy. Ausalt öeldes on tegemist rohkem kui maimäletamillalennekoroonat. Olen selgeks saanud, mida tähendab reedene päev töölkäivale inimesele ja milles seisab nädalavahetuse väärtus :-).

    Like

  6. Minu elus kehtib ka praegu sama, mis eelmisel kevadel – when you find out your normal daily lifestyle is called quarantine 😀
    Tegelikult pole ma peale eelmise aasta kevadet rohkem kodukontoris olnud. Mulle meeldib päris kontoris rohkem ja käin igapäevaselt. Õnneks oma tuba, saan ukse kinni panna ja nagunii pooled on kodukontorites.
    Kui ma midagi veidi igatsen, siis päris spordisaalis käimist. Kodus on ka tore treenida aga see jahe kelder pole ikka päris sama 🙂 Kuigi, individualistile jällegi sobib, kui ei pea ruumi ja seadmeid kellegagi jagama 🙂 Peod-restod-kohvikud olid mu jaoks nagunii suva, ei tunne ka praegu puudust.
    Reisida oleks tore aga tunnistan, et mul ei ole suurt igatsust ka selles osas tekkinud. Võib olla on juba piisavalt palju käidud, et saan ka ilma hakkama. Aga kuna meil on nüüd päris oma matkabuss, siis see annab ka palju juurde. Eestis reisikoduga ringi tiirutamine on veidi nagu reisimise moodi 🙂 Küll sinna piiritaha ka jälle saab ükskord.

    Like

Leave a Reply to Marit Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.