Påske

Munapühadeks kutsus Anton Muusmann Beck mind, Yukot ja Faylynit oma perega Gålå suusakuurordisse. Iga endast vähegi lugupidav norrakas veedab oma munapühad, kas suusakuurordis või oma hytta’s. Ma ei olnud kunagi varem suusakuurordis käinud, seepärast ei osanud ma sellest ka midagi oodata. Kõrged mäed mind enam nii väga ei üllatanud, ma olin nendega suutnud juba ära harjuda, ometigi mõjusid Gålå lumised mäetipud aukartustäratavalt kõrgelt.

„Äge,“ õhkas Antoni lapselaps Anders mägesid nähes. „Ma lähen kohe mäele, kui me kohale jõuame!“ „Miks see mind norra laste puhul üldse ei üllata,“ sosistasin ma Yukole ja Faylynile ning jutustasin Trulsi ja Eriku suusavaimustusest. Ja sellest, kuidas nad mind hommikuti üles ajavad, mu uksele koputavad ja kuidas ma mõnikord kiusu pärast end nende eest ära peidan. Nad olid kaks kõige armsamat ja ilusamat väikest poissi, keda ma kohanud olin, aga aeg-ajalt ma lihtsalt tahtsin neid natuke kiusata ja nendest puhata. Nad olid nii energilised ja parajalt vallatusi täis.

„Kas ma võin kohe mäele minna?“ küsis vanaisalt autos istuv suusavaimustuses norra laps.

Anton noogutas, kuid küsis siiski igaks juhuks: „Aga kas sa meiega ei taha koos üht tiiru teha?“

Anders raputas pead. „Langrenn on titekas, ma tahan mäele.“ „Hea küll, eks sa ise tead,“ nõustus Anton, „aga me hakkame grillima ka.“ Anders jäi mõttesse ja kaalus veidi aega vaikides, mida teha. „Okei, okei, ma tulen ka teiega,“ otsustas ta lõpuks. „See on nii ebaaus, et te grillima hakkate just siis, kui mina tahan mäele minna.“

Andersi ja Antoni omavaheline jutuajamine läks mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma mõtlesin hoopis grillimisele. Kas ma olin õigesti kuulnud, et Anton ütles, et me hakkame grillima. Ma ju kuulsin grillima, „grille“ ei saa midagi muud tähendada? Aga keset talve? Kas nad on täitsa hulluks läinud? „Kas te kuulsite ka, et me hakkame grillima?“ pärisin ma Yukolt ja Faylynilt. Mõlemad vastasid, et nad ei olnud jutuajamisse süvenenud, kuid hakkasid naerma.

„Me ei hakka ju ometi talvel grillima,“ võttis Faylyn asja kokku, „see oleks ju absurdne.“ Ma nõustusin, aga oleksin võinud vanduda, et ma kuulsin, kuidas Anton ütles „grillima“.

/…/

„Kas me nüüd hakkame grillima?“ päris Anders. Ma olin siiski õigesti kuulnud. Jõudes lavvu, traditsioonilise saami telgi, juurde võttis Antoni tütremees Ian seljakotist välja tohutu hunniku grillviinereid ja lameleiba. Keset külma talveilma istusimegi me ühtäkki lavvu’s lõkke ääres ja küpsetasime vorste. Kui ma peaksin Norrast valima oma lemmiktoidu, siis just sel hetkel sai  selleks pølser ja lompe*. Ma sain teada, et nii nagu suusatamise juurde käivad apelsinid ja Kvikk Lunsj, on ka talvel lõkkel grillimine suusaretkede lahutamatu osa. See traditsioon hakkas mulle tõeliselt meeldima, või tuleks öelda maitsema.  

* pølser ja lompe – kartulijahust valmistatud lameleib, mille sisse on keeratud grillviiner, põhimõttelt sama, mis hot dog.

/…/

Järgmisel hommikul otsustasin ma igaks juhuks siiski mäesuusatamise ja lumelauatamise asemel rahulikku murdmaasuuskadel retke kasuks koos Antoniga. Vähemalt ma arvasin, et retk tuleb rahulik ja lühike, sest Anton oli siiski juba 70-aastane või rohkemgi, ma ei tulnud selle pealegi, et ta võiks tahta ette võtta pikema retke kui viis kilomeetrit. Muidugi ma eksisin. Vanus ei mängi suusatamise juures mingit rolli. 13 kilomeetrit pärast tuhandeid tõuse ja väheseid langusi, hakkas Antonil vist hale ja ta otsustas „tavapärase“ 27 kilomeetrise ringi asemel lühema, 18-kilomeetrise ringi kasuks. Ma lubasin endale, et rohkem ma norrakaid ei usalda, vähemalt, mis suusatamisse puutub. Ometigi jätkasin ma Knutiga suusapühapäevade traditsiooni ja üldsegi mitte vastumeelselt, ning osalesin veel umbes sajal suusatamisega seotud üritusel.

***

Kui ma laias laastus julgen väita, et hytta’des veedetud nädalavahetused muutusid pärast esimest nelja kuni kuut tundi pigem igavapoolseks ja rutiinseks, sest ma ju teadsin ette, et järgmised tunnid tuleb mul ajaveetmiseks raamatu seltsis veeta, siis üks kord aastas võib mägedesse puhkama sõitmist peaaegu, et aasta tippsündmuseks nimetada (17. mai järel muidugi!). Munapühad, nii nagu ka kõik teised pühad, on Norra pikad, väga pikad.  Munapühade juures on veel üks kummaline fenomen. Terve talve kurdavad norrakad kui külm on ja kui tüdinenud nad lumest on, ja siis kui päike lõpuks ometi välja on tulnud, et lumi ära sulatada, sõidavad kõik norrakad oma hytta’desse, mis aprillikuus on üldjuhul ikka veel lume sisse mattunud. Selgi aastal otsustas Anton mind munadepüha ajal Gålå suusakuurortisse kaasa kutsuda, sest nii nagu mulle, Yukole ja Faylynile paar aastat varem, oli ta sel aastal samasugusele puhkusele viia Austraalia vahetusõpilase Davidi. ”Aga ma ei ole ju enam vahetusõpilane,” olin ma kutse peale esialgu kohmetu. Anton hakkas selle peale naerma: ”Sina jääd alati meie kjære Lissuks, sa ju tead, et sa oled üks toredamaid vahetusõpilasi, kes meie klubisse kunagi sattunud on, on vaid loomulik, et ka sina kaasa tuled.“

Ma olin meelitatud ja mind pani imestama, et lisaks mu peredele leidus tillukeses Lillehammeris veel nii palju inimesi, kes mu nii omaks olid võtnud. Nii omaks, et ma tõepoolest tundsin end pigem pereliikme, kui vahetusõpilasena. Antoni tütre Karilona ja tema abikaasa Ianiga olin ma juba eelmisest korrast tuttav ja  nädal Gålås möödus sedavõrd kiiresti, et mul ei olnud mahti isegi kaasa tassitud raamatuid kotist välja võtta.  Suurema osa seitsmest päevast veetsime me mäel suusatades. „Nüüd on küll viimane aeg, et sind korralikult suusatama õpetada, eelmine kord said sa selgeks, kuidas suuskadel püsida, nüüd on vaja ka kiirust õppida“ pakkus Ian abivalmilt.

„Ei-ei,“ raputasin ma pead. Mul oli liiga hästi meeles, kuidas ma eelmisel korral Andersi süütul lapsevälimusel olin end ära lasknud petta ning äärepealt kaela oleksin murdnud. Ja peale selle, mis mõttes „korralikult“? Ma ju oskan suusatada! Nüüd ma juba oskasin suusatada. Mäest sikk-sakkis  alla tulek ei valmistanud mulle mingeid raskusi. „See ei ole kellegi õige suusatamine,“ tegi ta ilma pikema jututa mu ettevaatliku sikk-sakk stiili maha. „Mina ei ole suusad jalas sündinud nagu teie,“ torisesin ma, „ja mis mu suusaoskustel viga on?“

„Ei-ei,“ ära saa valesti aru, lausus ta „sa sõidad hästi, aga igavalt. Ma õpetan su suuski kontrollima nii, et sa kiirust ka enam ei karda, siis sa saad aru, mida slaalom tähendab.“

„Ära kuula teda, Lissu,“ hõikas eemalt Anton. „Tule parem minuga murdmaad sõitma!“

Raputasin ägedalt pead: „Ei, seda viga ma enam ei tee!“ Anton itsitas omaette. David jäid mulle selgitusi nõudes otsa vaatama. „Eelmisel korral ma mõtlesin, et olen jube kaval,“ selgitasin ma. „Mäletate, ma ei viitsinud mäele tulla teiega ja mõtlesin, et lähen teen Antoniga tillukese tiiru, et palju üks 70-aastane mees ikka jaksab suusatada. Kilomeeter-paar ehk. Oi, kuidas ma eksisin. Pärast 13 kilomeetrit ei näidanud Anton mingeid väsimusemärke, aga halastas mu peale, kui nägi, et ma järjekordsel künkal enam-vähem et verd köhima hakkasin.“  Karilona itsitas kõht kõveras. Ilmselt ei olnud sellised lühikesed matkad talle võõrad. 

/…/

Tagasi Lillehammerisse jõudsime me irooniliselt jällegi pühapäeval. Linn oli välja surnud nagu alati. Telekast tuli vaid norra naistekoondise käsipalli võistluse ülekanne. Britti ja Arnet polnud ka kodus, kellega oleks saanud muljeid jagada.  Need kohutavad igavad Lillehammeri pühapäevad! Ja selliseid pühapäevi on aastas vähemalt 48 tükki. Munadepühasid aga vaid kord aastas. Ma pidin endale pühapäevadeks tegevust leidma, peale õppimise ja kirjade kirjutamise. Ma hakkasin sööma. Ma olin ju „nii kondine“ ja võisin sellist ohjeldamatut söömist endale lubada. Mina ei pidanud kehakaalu pärast muretsema, vähemalt nii ma igal sammul kuulsin.

***

Enamus nädalavahetusi veetsin ma Lillehammeris Britti ja Arne, Knuti ja Kari juures, ka Haugenis Britt-Ida ja Camilla juures ei jätnud ma käimata. Munadepühaks olid nad oma siniste ukse-ja aknaraamidega beeži nukumaja maha müünud ja kolinud kõrval asuvasse abihoonesse. Otseloomulikult kujutasin ma vaimusilmas ette, et abihoone on midagi kuuri sarnast, kus Camilla ja Britt-Ida nüüd kitsikuses elavad, täpselt nagu ma olin esimesel korral päevinäinud Toyota järgi arvanud, et ka Haugen on päevinäinud ja kulunud. Ma oleksin pidanud perekond Berg Hansenit juba nii hästi tundma, et mitte eelarvamustesse küüsi langeda. Abihoone, kuhu  Britt-Ida ja Camilla end sisse olid seadnud, oli tilluke punakaspruun kahekordne majake, mille veidike luitunud palgid reetsid maja väärika vanuse ning aknast lehvivad pitskardinad vihjasid, kuidas ma oma eelarvamuses eksinud olin. Britt-Ida ja Camilla uus kodu nende siniste aknaraamidega maja tillem ja veelgi hubasem koopia, seda seestpoolt nähes teadsin ma, et kunagi tahan ma endale täpselt samasugust pitskardinate ja baldahhiinvoodiga kodu.

Me istusime terve õhtu majakese trepil ja limpsisime punast kvaliteetveini, Britt-Ida oli tervise tõttu suitsetamise maha jätnud ja esmalt oli harjumatu laual veiniklaasi kõrval mitte näha punast Marlboro pakki, kuid muus osas oli ta täpselt endine. Käreda ja karmi häälega, veidike kähiseva naeruga, mis mõjus nii koduselt ja naljakas Øyeri dialekt, mis Britt-Idale veelgi rohkem iseloomu ja eripära lisas. Varasematel aastatel ei olnud ma norra keele erinevatest dialektidest niivõrd hästi aru saanud, alles nüüd hakkasin ma mõistma kui eriline keel norra keel tegelikult on. Mõne piirkonna inimestest on mul siiani raske aru saada, just nagu ei mõistaks ma sõnagi norra keelt. Alguses kartsin ma nynorsk’i rääkivaid inimesi, siis Läänemaalt pärit inimesi, kelle norra keel meenutas pigem taani keelt, mida minu arvates ei ole võimalik mõista, veel vähem kaasa rääkida, edasi hakkasin ma pelgama inimesi Gudbrandsdalenist ja hoopis hulluks läks asi, kui ma kohtusin inimestega, kes olid pärit Haldenist. Nende jutust ei saanud teine norrakaski aru, rääkimata siis veel minust. Kuigi ma kartsin vahel, et teen end teist murret rääkivatest inimestest mitte aru saades rumalaks, nautisin ma norra keele eripära. Erinevad murded andsid inimestele oma näo. Täpselt nagu Øyeri dialekt tegi Britt-Idast veel rohkem Britt-Ida, poleks olnud üldse ”õige” kui ta oleks rääkinud standardset bokmål’i.

Haugeni maja trepil istudes, veini juues ja lobisedes, hellitas kogu aeg mu kõrvu kodune kähe ja käre hääl ning eriline murrak, mida ei ole võimalik kunagi unustada ja peast pühkida. Ma vaatasin taamal päikeseloojangus siluette joonistuvaid mäetippusid, osa neist lopsakalt rohetuvad, osa alles lumega kaetud, valele poole jooksvat tõrvikukandjat ja kitsukest teed, mis Haugenist alla külakesse viis ja ma mõistsin, miks nad siin elasid. Rasked talvised teeolud, mõned mädanenud palgid maja alumises osas, vanad veetorud ja mõned muud väiksemad kimbutavad argimured ei suutnud kunagi üle kaaluda selle koha maagiat. Lisaks sellele laius Haugeni trepilt külale ja seda igast küljest ümbritsevatele mäetippudele ning metsatukkadele miljoni-vaade,  mille välja vahetamine mugavustega koretri vastu kasvõi Lillehammeri kesklinnas oleks olnud hullumeelsus. Ma sain aru, miks nad raskustest hoolimata olid kindlameelselt otsustanud Haugenisse jääda.

Veel kolm aastat tagasi oleks ma sarkastiliselt maininud, et kui mul oleks valida Haugeni ja Lillehammeri vahel, siis valiks ma kindlasti Haugeni, sest siin on ka rohkem tegevust kui 25 kilomeetri kaugusel olevas linnakeses, siis nüüd oli mu suhtumine sellesse unisesse linna muutnud. Mulle meeldis nädalavahetusteks Lillehammerisse sõita, jalutada rongijaamast mööda Storgatat Britti ja Arne majani või oodata bussi, mis viis mööda käänulisi Lillehammeri teid Knuti ja Kari juurde. Bussipeatus oli täpselt nende maja taga, nii et iga kord kui ma bussist maha astusin, nägin ma esimese asjana aiamaad, kus Knut mind esimest korda suusatama oli õpetanud. See oli tõepoolest lauge maa, ma ei saanud aru, kuidas mul üldse oli õnnestunud seal nii palju kukkuda. Aiast võis mõnikord kuulda Trulsi ja Eriku rõõmsaid kilkeid, nad olid ikka sama energilised ja võisid joosta nii kaua, et jäi mulje nagu töötaks nad patareidel ja ei lõpeta enne kui patarei tühi. Ma nautisin Lillehammeri unist olekut ning vaatasin linnale hoopis teise pilguga. Mulle meeldis sealne rahulik tempo. Jah, pühapäevadel olid tänavad ikka sama inimtühjad ja telekast tuli ikka vaid naiste käsipall, kuid see ei heidutanud mind enam.  Samal ajal kui telekast algas käsipall, võrkpall, jalgpall või mõni muu pall, ootasin mina raudteejaamas Oslo rongi. Vähem kui kaks tundi hiljem olin ma Oslo S-is, kus pühapäevasest uimasusest ei olnud märkigi: raudteejaam kihas kuhugile kiirustavatest inimestest.  

***

Kool oli läbi saanud ning ma pakkisin mõned asjad, et enne koju minekut veel natuke Lillehammeris aega veeta, et koju minekuga viivitada. Ma oleksin tahtnud kauemaks Norrasse jääda ja kaalusin isegi võimalust õpingud Tartu ülikoolis vahetada Oslo ülikooli vastu. See aga oleks tähendanud liiga palju muutusi, liiga palju organiseerimist. Ma ei uskunud, et Guri oleks tahtnud, et ma ka järgmised kolm aastat tema külalistetoa diivanil veedan. Kooselust Guriga ei ole mul ühtegi ebameeldivat mälestust, kuid ma arvasin, et iga inimene vajab veidike rohkem privaatsust. Ma ei tahtnud teda segada. Ka ei oleks ma tahtnud ülikoolilinnakus võõraste inimestega ühikatuba jagada, selleks olin ma liiga pirtsakas. 

Korraks kaalusin ma Lillehammerisse kolimist, sest ma olin seda linna armastama hakanud, iga kord kui rong raudteejaama jõudis, käis minust läbi soe tunne. Ma olin koju jõudnud. Aga mida ma Lillehammeris tegema hakkaksin, mõtlesin ma läbi kõik võimalikud variandid. Midagi tarka mulle pähe ei tulnud. Niisiis otsustasin ma Lillehammeris enne Eestisse tagasi minekut lihtsalt veidike puhata ning teha järele mõned kodutööd, mis olid vajalikud Tartu ülikoolis ainepunktide saamiseks. Neljandal päeval hakkas mul Lillehammeris igav. Ma ei viitsinud mitte midagi teha, ei Maihaugenisse jalutada ega kunstimuuseumi külastada, ma ei viitsinud isegi diivanil vedeledes telekast suvalisi seriaale vaadata. Mul oli Norrast villand saanud ja ma tahtsin koju. Nüüd, sel samal hetkel.

„Teate,“ ütlesin ma lõunasöögilauas, „ma lähen nüüd koju.“ „Kunas?“ imestasid Britt ja Arne.

„Nii pea kui võimalik, ma lähen kohe uurin lennupileteid.“

„Aga su asjad, need on ju Oslos, sa pead ikka sinna tagasi enne minema.“

Pagan! Selle olin ma täiesti unustanud. Mul oli tahtmine võimalusel juba homme hommikul rongile istuda ja lennujaama sõita, nüüd aga tekkis veel selline viivitus vahele. Jälle kord tuli mulle appi Guri,  kes oli munapühadeks autoga Trondheimis asuvasse suvemajja sõitmas. Ta oli lahkesti nõus mu asjad kokku panema ja Lillehammerisse ära tooma. Nii ei pidanud ma enam Oslosse tagasi minema. Järgmine takistus tabas mind reisibüroo poole jalutades. Ma olin tagasisõiduks ostnud vaba pileti ja pidin selle enne reisi päris pileti vastu ümber vahetama, kuid ma olin unustanud, et käes olid munapühad.  See tähendas, et kõik, terve Norra oli suletud, ning vähemalt nädalaks olid kõik, kel vähegi võimalus, sõitnud ära oma hytta’desse.

„Neetud munapühad,“ pahandasin ma iseendaga, et ei olnud selle peale varem tulnud. Aga mida seegi oleks aidanud, soov koju sõita tekkis mul ju nii äkki. Nüüd tundus, et vähemalt nädal aega pean ma siiski veel Norras veetma. See mõte ei meeldinud mulle, ma olin end häälestanud kojumineku lainele. Ma tahtsin koju nüüd, mitte nädala pärast! Viimase õlekõrrena otsustasin ma püüda oma pileteid mõne Eesti reisibüroo kaudu vahetada. Munapühad või mitte, aga erinevalt Norrast, töötasid suuremad bürood ka sel ajal ja ilma suuremate raskusteta õnnestus mul broneerida pilet ülejärgmise päeva varahommikusele Oslo-Tallinn lennule. Ma jätsin Lillehammeri hüvasti ning tundsin rongis istudes rahulolu ja meelekindlust, Oslos veedetud aeg oli mulle andnud nii palju uut energiat, et ma tundsin, et olen õige raja uuesti üles leidnud ning valmis oma õpinguid Tartus jätkama. Norrast lahkumisega olin ma kiirustanud lausa nii, et olin unustanud emalegi teada anda, et koju tulen. Õnneks taipasin ma lennujaamast oma sõbrale helistada, et küsida, kas ta saaks mulle kolme tunni pärast Tallinnasse järgi sõita. Ta oli üllatunud, aga mitte sama palju kui ema ja õde, kes mu kojutulekust teada said alles siis, kui ma nende maja ette sõitsin. Nad oleks nagu kummitust näinud. Kahju, et ma ei taibanud nende nägudest pilti teha.

2 Comments Add yours

  1. Ann says:

    Ei tea, kas Eestis ka neid lompesid kuskilt saab? Kunagi Norras elades olid need mu põhiline sööki, mida matkale kaasa vedasin. Olin need juba unustanud.

    Like

    1. Eveliis says:

      Mina pole kahjuks leidnud, alati ise Norrast kaasa toonud varu, aga nuud pole sinna kaks aastat saanud😩 Lomped on parimad!

      Like

Leave a Reply to Eveliis Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.