Annelinnast Ussipessa

Ma mäletan nii täpselt, kuidas ma kunagi rääkisin kõigile kindla veendumusega, et ma ei koliks kunagi maale, ei abielluks ega saa lapsi. Kõik see tundus liiga “olme” ja ma olin veendunud, et kolin elama Stockholmi. Ja kus ma täna olen? Maal, abielus ja lapsega. Ei oskaks midagi paremat tahtagi. Kuigi ma mäletan ka seda, et kui me otsustasime siia kolida, olin ma natuke kõhklev ikka küll, et kuidas ma siin hakkama saan. Naabreid ei ole, ühistransporti ei ole, autojuhilube mul ei olnud ja linn oli ju nii kaugel. Linn on tegelikult ca 20 kilomeetri kaugusel ja kui ma nooremana muretsesin, et kuidas ma siis peol saan käia, siis tegelikkus on ju see, et mida aeg edasi, seda vähem ma peol käin ja taksoarve mõned korrad aastas ei ole kontimurdev. Ussipesas on imehea elada.

Ma jõudsin Ussipessa Annelinnast. Meil oli seal kolmetoaline korter. Ema ja vanaema ostsid linnalähedale maale maja ja jutt oli, et korter jääb mulle, ilmselt oli see pigem suusoojaks öeldud, aga ühel kenal suvepäeval kui ema oli reisil, aitasin ma oma tolleaegse peikaga emal ära kolida. Viisime nende asjad ära majja ja hakkasime korteris remonti tegema. Tol ajal sai täitsa popp remont, praegu piltidelt vaadates mõtlen, et püha issand jumal, mis mul arus oli.

Kui korteri kommunaalide maksmine mulle üle ju hakkas käima, siis tuli leida lahendus. Ise ma olin tahtnud täiskasvanuks saada ja omaette elama hakata, tuli ka ise hakkama saada rahalise poolega. Ülikooli kõrvalt tööle ma minna ei tahtnud, nii võtsin ma kahte tuppa üürilised. Lisaks sain ma stipendiumi ja toimetulekutoetust ning täitsa kenasti sai hakkama. Viimasel kursusel sain ma töökoha Tallinnas ja kolisin Tartust lõplikult ära. Alguses elasin Kalamajas tädi Milvi juures. Hea asukoht ja jube mugav ka, ei pidanud mõtlema ei söögi ega kommunaalide pärast, sest tädi Milvil oli hea meel, et keegi temaga koos elas. Oligi täitsa tore, aga 19-aastaelt tahad mingi hetk ikkagi rohkem privaatsust. Ja kuidagi ebameeldiv oli öösel peolt laekuda ja siis tädi Milviga ühte tuppa magama minna. Nii kolisin ma üürikasse Lasnamäel. Lasnamäega pole mul ühtegi ebameeldivat kogemust. Korter oli nunnu, üür oli okei ja asukoht ning naabrid ka.

Mu palk oli piisavalt hea, et julgesin siiski pool aastat hiljem mõtlema korteriostu peale. Kaua ma ikka üüri maksan. Tartu korteri tagatisel, mille ema hiljem maha müüs, sain ma laenu (jube kõrge intressiga alguses) ja ostsin kahetoalise korteri Pärnu mnt-le Politseimaja läheduses asuvasse suht vanasse telliskivimajja. Muidugi olin ma oma vaimusilmas näinud hoopis teise asukohaga – Vanalinn või Kesklinn – suuremat korterit, kuid rahakott ei oleks suuremat laenu välja venitanud, ma tahtsin elada ka ja 39-ruudune korter siiski suhteliselt kesklinnas oli üksikule naisele täiesti piisav. Pealegi teadsin ma, et ega ma ju elu lõpuni sinna elama ei jää. Kahekesi läks seal siiski kitsaks, eriti kui elad koos inimesega, kellega ei peaks, kellega suhe on ammu kiivas, aga mingist harjumusest elad koos. Siis jäi kaks tuba kitsaks. Suhe lagunes ja tutvusin Marekiga. Kolisime kokku Pärnu mnt-l.

Kitsas meil ei olnud, aga Marek käis peale tööd Ussipeas vanaisalt päritud maja ehitamas. Hull oli peaaegu terve maja maha võtnud ja ehitas siin üksinda maja. Eks ta oleks selle valmis ka saanud ja esialgne mõte tunduski, et sellest saab maa/suvekodu, aga mingil hetkel tundus see linna ja maa vahel siiberdamine liiga tüütu. Pealegi ajas närvi, et oled armunud, tahaks koos niisama dolce far niente’tada, aga no ei saanud – üks ehitas kogu aeg maja. Võtsime vastu otsuse korter maha müüa, võtsime maja ehituseks laenu ja kolisime Ussipessa. Enne korteri müümist olid korteris üürilised. Esimesed üürilised olid suurepärased, teised…Oeh…Kui ma lõpuks olin otsustanud korteri maha müüa ja seda vaatama läksin, siis mul tuli nutt peale. Seda korterit ei olnud aasta jooksul vist kordagi koristatud. Pesumasinas mädanesid riided, wc pott oli s…ga paksult kaetud, köögikapid olid kaetud rasva ja tolmu seguga. Rääkimata muudest asjadest. Aga müüdud ta sai. Praegu mõtlen, et oleks võinud üürikorteriks jättagi. Aga olles 25-aastane, siis ma kartsin rahalisi riske. Tookord ei oleks pidanud kartma. Nojah.

Siiski hästi toredad mälestused on selle korteriga. Alguses ei olnud mul raha, et mööblit ka välja vahetada, elasin pool aastat umbes tibukollases korteris. Hiljem sai sellest klassikaline beež-hall Ikea/Jysk kodu. Väga rahul olin. Nagu piltidelt näha, siis pidusid pidasime ka selles korteris omajagu. Aeg ja vanus olid sellised, et kõige pealt kogunemine minu juures ja siis ööklubisse.

Julgelt aasta elasime me Ussipesas küll täiesti remondi sees. Samas magamistuba oli olemas, vannituba ja wc ka ning tundus, et saame hakkama. Saimegi. Ajutine trepp oli meil majas peaaegu Ida sünnini ehk mingi seitse aastat. Ahi-kamina asemel oli meil mitu aastat ajutine saunaahi. Inimene harjub kõigega. Talvel kui ülemisel korrusel oli liiga kûlm, magasime all korrusel diivanil mitme teki all. Omamoodi romantiline.

Elutuba, kus me praegu istume, nägi välja selline nagu alloleval pildil kui Marek remonti tegema hakkas. Pilt on veidikene muutunud, kas pole? Maja ees pole ka enam kartulipõldu. Ega hobust. Kuig Dexter annaks hõbuse mõõdu välja küll.

Mulle meeldib, et meie kodu on omamoodi segasumma suvila, kus on hästi palju ajalugu. Ma tean, et see ei pruugi kõikidele meeldida, ei peagi…peaasi, et meie end siin “kola” sees hästi tunneme. Pole moodne ja trendikas, kuid teate kui kihvt on kui lugejad saadavad kirju, et kuule seal ja seal second handis oli üks heegdatud tekk, et mine vaata järgi, sobiks teie koju. See teeb südame soojaks. Ju Ussipesa on saanud meie näo ja hingega ❤️

Kas see jääb meie viimaseks koduks? Ei julge öelda. See tähendab, et maha me seda kindlasti ei müü, aga Marek muudkui räägib mulle pensionist Pranglis, nii et kes teab. Õnneks on sinna palju aega. Siin on veel liiga palju teha. Ma sain päranduseks aastaid tagasi Tartus tädi korteri. Selle müügist pidi pool minema “Diipi” ja pool laenu tagasimakseks. Läks nii, et raha ma endale ei saanud, sain vabaks vaid laenumaksest. Kas ma olin sellega rahul? Kindlasti mitte. See oli mõeldud puhver-rahaks, mille puudumine lõpuks viis sinna, kuhu viis. Kas me oleksime võinud raha hoopis Ussipessa investeerida? Muidugi. Kas ma kahtsen? Tänaseks päevaks enam mitte. Proovisin, sain oma vitsad ja läheme edasi. Nüüd lihtsalt aeglasemalt ja väiksemate summadega kui tahaks. Ometi tundub, et me oleme täitsa palju juba jõudnud ära teha.

Meie Ussipesa. Sõbranna küsis naljaga, et noh kuna “Minu Ussipesa” ilmub. Ütlesin, et mida siin kirjutada. Aga oleks küll. Omajagu. Siiski panen selle mõtte riiulile hetkel.

9 Comments Add yours

  1. Ann says:

    Kas Ussipesa jääb viimaseks koduks? 🙂

    Like

    1. Eveliis says:

      Ei teagi, kui aus olla. Marek väidab, et pensionipôlve tahab tema veeta Pranglis. Aga sinna veel aega ja praegu siin väga palju teha veel:)

      Like

  2. Kadri203 says:

    “ostsin kahetoalise korteri Pärnu mnt-le Politseimaja läheduses asuvasse suht vanasse telliskivimajja”- kas need pärnu mnt-l olevad või Saku tn omad 🙂

    Like

    1. Eveliis says:

      Pärnu mnt-l, kohe tee ääres on kolm ühwsugust maja. Neist kôige linnapoolsemas oli mu esimene korter.

      Liked by 1 person

  3. Kadri203 says:

    mis aastal see oli? siis olime mingi aeg nagu naabrinaised lausa 😀

    Like

    1. Eveliis says:

      2004-2006 vist oli. 2007-2008/9 olid üürilised (vist). Nii ammu aega tagasi, et ei mäleta täpselt

      Like

  4. Kadri203 says:

    siis ei olnud “naabrid”, ma kolisin sealt kandist 2002 või 2003 minema aga seda naja ma tean ja seal majas elas ka mu sõbranna (vist 3 korrus oli), ise elasin seal Saku tn majas

    Liked by 1 person

  5. Mir. says:

    Oleks huvitav lugeda, mis läks Diipi juures valesti. Ehk siis mingid nõuanded teistele alustavatele restoranipidajatele, mida mitte teha, mida teistmoodi teha, ühe kogemuse pinnalt. Aa tegelt lugu sobiks ülimalt hästi Täitsa Pekkis podcasti.

    Like

    1. Eveliis says:

      Njaa, kindlasti oleks huvitav, sest nii tobedad vead said tehtud, aga rohkem ei ole vajagi ja kindlasti teaksin ma, mida mitte teha ja mida teisiti teha, aga tead, ausalt ma ei taha sellest blogida nii væga, sest ma juba kujutan ette neid kommentaare ja ma ei taha neid:)

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.