Arvamuse avaldamine sotsiaalmeedias

Täiesti lõpp, kuidas mul on kopp ee sellest, kuidas enam ei tohi mitte midagi öelda, sest kõike võib tõlgendada vihakõne, rassismi, kiusamise ja jumal teab, millena veel. Aga ära siia avalda arvamust, öeldakse tihti ja ausalt ka see on minu arvates juba täielik pullikaka-lause, mida öelda. Ma ei tea isegi, kust alustada, et mu arvamus lappama ei läheks.

Alustame solvumisest. See massiline solvumine, mainekahju tekitamine ja koheselt advokaadiga ähvardamine. Paar teemat tagasi avaldasin ma arvamust, otse loomulikult järgnes sellele solvumine, sest inimesed tundsid end ära. Kusjuures kõigis kolmes persoonis tundsid end ära mitmed inimesed, kes mulle isegi pähe ei oleks tulnud, aga küsisid viisakalt, et kas pean neid silmas ja läksime eluga edasi. Loomulikult oli neid, kes hakkasid räuskama, erinevates kanalites ja ka ähvardama, sest mainekahju. Ma ei hakanud nende inimestega isegi dialoogi astuma. Mõned populaarsest foorumist leitud kommentaarid selle teema kohta ajasid aga hinge täis küll. Teeb tahtlikult haiget, on kiuslik, depressioonihoogude, ebameeldiv… Ei, ma ei arva, et ma kõikidele peaksin meeldima, aga kui ikka justkui faktidena tuuakse välja täiesti absurdseid väiteid (nt et kindlasti olin see mina, kes Marimellide beebi sünnist läks ajakirjandusele rääkima vms ja kindlasti olin see mina, kes Sarve hirmus 1000+ kommentaari kustutas), siis tahaks küll teada, kes on selliste “faktide” taga ja kust sellist asja inimesed võtavad. Minu arvates on see ka minu maine kahjustamine, mille eest võiks kahjutasu nõuda. Kõige veidram on tolle foorumi puhul see kui paned kokku kirjastiili ja nii mulle blogisse kui sõnumitesse jäetud kommentaaride järgi pildi kokku, kes tegelikult seal taga on. See on vastik tunne. Siis tahaks küll ise paljastama hakata neid “ohvreid”. Kuid ma lepin sellega, et alati on teisitimõtlejaid ning ausalt minul küll ei “nõiajahiks” nii palju vaba aega. Solvun ehk ka korraks salaja, aga lähen edasi.

Ei, mul ei käi mingid “depressioonist tingitud hood” peal, ma lihtsalt päriselt olen selline, kes teatud õhus olevatest teemadest hakkab midagi arvama ja tahab oma arvamust avaldada. Uskuge mind, ma võtan sõna 0,2% teemadest, mille kohta ma midagi öelda tahaks, sest lihtsalt pärast selgitada, et ei, ma tõesti ei teinud kellelegi “tahtlikult haiget, sest olen õel ja kade” kui julgesin näiteks arvata, et koroonaeitaja koroonasse haigestumine on karma. “Mis see karma siia puutub?” saan ma küsimuse, lisaks sellele, et ma olen pahatahtlik, sest ma ju soovisin teisele halba (?) ja peaksin selgitama, mida ma mõtlesin ja miks ma nii ütlesin. Ma ei viitsi selliseid dialooge pidada. Tunnen ka ausalt öeldes, et mind rünnatakse selle eest, et mul on teistsugune arvamus. Aga jään vait. See kehtib viimasel ajal nii tuttavate, sõprade, anonüümsete kommentaatorite kui nimega kommentaatorite kohta üldse. Ma ei taha enam oma mõtteid ja seisukohti selgitada, sest olukord aastal 2021 on nagu allolev pilt. Isegi täiesti neutraalsetes toitude ja raamatute gruppides on viimasel ajal nii palju nääklemist, et hirm tuleb peale.

Ja siis viimane teema, mis mind täiesti marru ajas. Merje kirjutas fantastiliselt kümnesse postituse, lisas postitusse video, mida teine pool, keegi isa ISE on jaganud (tänaseks on video tehtud privaatseks, sest ju sai ka too isa aru, et mitte politsei ei rünnanud teda, vaid ta ise käitus politseiga ebaviisakalt, provotseerivalt ja ülbelt) ning otseloomulikult ei meeldinud tollele isale kui see, kuidas video päriselt vaatajatele näis, välja nägi. Mis sai edasi? Muidugi te arvasite õigesti, et too isa on solvatud ja tahab kohtusse minna. Mille pärast? Sest keegi näitas talle peegelpilti? Mul on tunne, et maailm on hulluks läinud, sest ilmselt leidubki inimesi, kes leiavad, et õnnetule isale on liiga tehtud ja lähevad kaasa tema abipalvega:

“Hetkel kaalun, kas alustan selles osas ka eraldi kohtuprotsessi, sest näen, et sellist ebaõiglust ei tohiks keegi tolereerida. Kui mina midagi ette ei võta, kes siis võtab? Järgmiseks on ohver keegi teine ja siis kolmas. Selline kohtuprotsess on kulukas ja seetõttu kaalungi, kas seda teed alustan, sest raha ei kasva ju puu otsas ja pean mõtlema ka sellele, kuidas hakkama saada ja pere toita järgmisel ja ülejärgmisel kuul. Ainuüksi tänu viimaste nädalatega tekkisid Toompeal käimisega mitmed suured kulud – näiteks auto parkimisele kulus ca 200€ suurune kulu. Kaalun võimalust, kas kasutada Teie abi ja küsides toetust – ehk sellises vormis, kui arvate, et oleks kindlasti vaja, et selline ebaõiglus tuleb ära lahendada, siis toetate mind ja kui leiate, et võiks jätta olukorra nii nagu on, siis ei toeta. Võime sellel teemal arutleda ka minu blogi Facebooki seinal selle artikli all kommentaarides.”

Ehk siis millisest ebaõiglusest ta räägib? Mida ei tohiks tolereerida? Kes on ohver? Ainuke, kes selles loos on kannataja, on politsei, kes peab jääma viisakaks ja tegema oma tööd. Ütleme siis nii, et ma isegi püüan mõista neid inimesi, kes mingi vabaduse eest hetkel protesteerivad, inimestel on õigus oma arvamust avaldada ja nagu me aru oleme saanud siis kõik ei saagi olla ühel meelel, kuigi krt kui hirmus on näha kui inimesed oma näo ja nimega kommenteerivad, et haiglates on näitlejad ja nukud, et koroonat ikka pole olemas. Mida ma aga ei tolereeri on selline provotseerimine, filmimine, politsei mõnitamine ja siis ohvri mängimine. Sellist asja on raske alla neelata.

Paradoksaalselt leiab ” ohver isa” blogist lause Merje kohta: “Lisaks ilmus ühe ennasttäis blogija väga sarkastiline ja halvustav kirjateos, mis on kirjutatud ilmselt kadedusest, pahatahtlikkusest ja õelusest, et võita selle loo pealt kiiret kuulsust ning samal ajal saab rahuldada enda sisemised probleemid läbi kellegi teise ründamise. Olen selle isiku poole pöördunud ja palunud lõpetada selline tegevus, kuid vastuseks sain vaid üleoleva kommentaari.”

Kas see on arvamuse avaldamine või kellegi jäme solvamine?

Lõpetuseks üks vestlus Idaga:

Ma ei mäleta, kuidas jõudsime mustanahaliste teemani. Ida ütles, et nii ei tohi nende kohta öelda. “Nii just tohib,” vastasin ma. “Aga black ka ju tohib?” küsis Ida, “sest black on ju inglise keeles “must” ja ta ju on must, mustanahaline.” Püüdsin Idale selgitada, miks just sedasi ei tohi öelda, kuigi tema küsimus ei olnud ju ei rassistlik, õel ega pahatahtlik, vaid lihtsalt siiras segadus, et miks siis ei tohi. Selgitasin siis edasi, et tegelikult ei peaks rassile üldse tähelepanu pöörama, et isegi kui inimesed on erinevat värvi, siis see pole oluline. “Aga mis see rass on?” küsis Ida. Järgnes selgitus europiidsest, mongoliidsest ja negriidsest rassist, mis Idale midagi ei öelnud. Tõime siis mängu värvid. “Näiteks sina oled valge,” ütlesin Idale. “Valge?” küsis ta peaaegu solvunult. “Ma ei ole valge, kui ma pean mingi rass olema, siis ma olen beežikas-roosakas!”. No vot – isegi labidat labidaks nimetades võib inimest solvata;)

13 thoughts on “Arvamuse avaldamine sotsiaalmeedias

  1. Natuke teemast välja, aga kust neil isadel ja muudel ühiskonnakriitikutel (kel ühiskonna toimimise mehhanismidest ja sellest labasest tõsiasjast, et neil lisaks õigustele ka kohustused ja vastutus on, vähimatki aimu ei ole) kogu see tühja õhu ajamise aeg on võetud? Ma ei jõua end selle jamaga kursiski hoida. Võtsin siin vägisi aega millalgi, et natukenegi mõista, mida see seltskond seal Toompeal siis saada tahab. Merje postitust lugesin ka ja see oli tõesti tabav. Postituse inspiratsiooniks oleva mehe kirjutisi ma ei ole lugenud ja ilmselt ei soovi ka. Mul juba selle muusikunäitsiku tsirkuse peale aur tõusis kõrvust. Uus maailm vist.

    Liked by 1 person

    1. Ära loe ta postitusi, see on tõesti siiras soovitus, sest see on lausa kohutav, mida inimene kirjutab. Ma vaatasin tolle video ära ning lihtsalt tahtsin peaga vastu seina joosta.
      Toormoori kohvikusse ka enam ei lähe, kuigi see mulle varem nii meeldis

      Liked by 1 person

      1. Ma lugesin originaali, sest keegi jagas, kuidas lihtsaid inimesi kiusatakse.
        Videot ma näinud ei ole. Aga kogu see kirjutis oli stiilis, et tegin näo et ei rikkunud reegleid, aga tegelikult aikkagi rikkusin ja siis nad sindrinahad tulid ja hakkasid minuga hüppama. Kes kellega tegelikult? Mnjah. No ei ole mina veel näinud, et politsei läheks hüppama kellegagi lihtsalt niisama heast peast. Reeglina alati eelneb sellele provokatsioon, jäta sa endast sellise ohvri roll nagu sa tahad.

        Liked by 1 person

  2. Nii palju kui mina aru saan, siis nad ei protesteeri mitte maskide ja koroonapiirangute vastu, vaid ainult ja ainult selle NETSi muudatuse vastu. võta see praegu kehtiv ette võrdle muudatusega ja siis võta paar näidet muuwst maailmast. nagu ma olen aru saanud, siis soomes see võeti märkamatult vastu ja inimesed on alles nüüd hakanud aru saama, mis lahti on.
    seal meeleavaldustel ei ole mingi ühtne seltskond, seal on kõigi erakondade valijaid, nii sotside kui reformarite kui ekre, nii lillelapsi kui juriste.

    Like

    1. Olen lugenud eelnõud ja ka seletuskirja. Mitte kusagilt ei loe ma välja, et märulipolitsei läheb kellegi naisi ja lapsi kodust välja kiskuma. See on mu meelest üks põhilisi argumente, mida nad oma protestidel kisavad. Kas saab olla nii rumal ja lühinägelik, et mitte näha, et nad on manipuleeritud ja ära kasutatud nende poolt, kel on oma poliitiline agenda, milleks peaasjalikult ongi lõhede tekitamine ühiskonnas. Aga ju vist ei saa. Rikutakse ettekirjutusi, sõimeldakse ja mõnitatakse inimesi, kes oma tööd teevad. Ebameeldiv ja madalalaubaline käitumine, ühegi asjaga sellist käitumist ära ei kaitse.

      Liked by 3 people

      1. võib-olla tõesti, ma ka ei tea täpsemalt. aga kas sa asjaga rohkem kursis olev inimene, oskaksid kommenteerida, mis seal soomes toimub seoses sama seadusega?

        Like

      2. Ma ei arva, et ma oleks asjaga väga palju kursis. Lugesin seadust, selle muudatuse eelnõud ja eelnõu seletuskirja lihtsalt. Soome seadusandluse lugemiseks mul aega ega tahtmist ei ole. Aga puusalt tulistades pakun, et seal on sama seis nagu Eestisti ja tegelikult ei teata, et neil nakkushaiguste ennetamise ja tõkestamise seadus on koguaeg olemas olnud (sh. ka võimalus ravile sundida) ja nüüd keegi leidis, et sellega saab masse manipuleerida. Kui keegi on seda Soome seadust ja selle muudatusi lugenud, oleks tõesti tore teada, mis seal siis nii suurt kisa tekitab.

        Like

  3. Minule on kogu selle kampaania vedajate erinevatest kirjutistest jäänud ainult see mulje, et nende peamine plaan on annetusi/kingitusi selle vahu taustal koguda. Ja ilmselt toimib see neil väga edukalt.

    Liked by 2 people

  4. Jep, maailm on hukas. Vahepeal ma ei saa aru, kas need solvumised igalpool on päriselt hingest, või siis lihtsalt niisama igavusest, või ruumitäiteks, et millestki jahuda oleks. Ja nagu seal Merje postituseski välja tuli, siis need solvujad oskavad ikka üllatavalt hästi reaalsust painutada.

    Liked by 1 person

  5. Juhtum elust enesest, lapsel märkus e-koolis. Taust, tegemist eestikeelse kooliga, kus ühes klassis õpivad ka paar vene rahvusest poissi, kellega eesti rahvusest poisid saavad hästi läbi (st puudub igasugune rahvuste-vaheline-vaen). Eesti poisid räägivad omavahel ja vestlues käigus mainivad klassivendade kohta venelased. Juhuslikult mööduv õpetaja kuuleb, teeb märkuse ning kutsub poisid korrale, et ei ole viisakas öelda “venelane”. Poisid küsivad, miks? Õpetaja vastab, see on solvav. Poisid vastu, et kui vene poisid ütlevad meile “eestlased”, kas siis peaksime samuti end solvatuna tundma? Poisid lähevad vene poiste juurde ja küsivad, et kas nad tunnevad end solvatuna kui neile öelda venelane (omavaheline suhtlus käib inglise keeles)…vastus – ei tunne, sest nad ongi ju venelased. Õpetaja soovitab poistel edaspidi vene rahvusest poisse kutsuda “vene keelt kõnelevad eestimaalased”. Kirsiks tordil oli üks klassivend, kes uhkelt teatas, et tema on juut – küsis, et kuidas tema poole peaks pöörduma, et ta end solvatuna ei tunneks? Seepeale kostsid eesti poisid kooris, sa igavene juut! …õpetaja kahvatus…ent märkus tuli ikkagi.
    Mida peab tegema lapsevanem, kui näeb märkust, kus märgatakse natsionaal-sotsialistlike ilminguid, mis selgelt viitavad rahvust halvustavale suhtumisele. Ausalt, tahaks nutta, kui õhuke võib ikka mõne inimese nahk olla kui tõde kuuleb/näeb. Kirjutasin vastuseks Juhan Liivi luuletuse “Kes meeldida tahab-”
    Kes meeldida tahab, peab roomama,
    «jah» üteldes «ei» peab mõtlema,
    mis teine tahab, peab tegema,
    peab ahelaid kandma ja — tänama!

    Liked by 3 people

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.