Naine kütab sauna

Minu reedest õhtut võiks kirjeldada vist sõnaga ellujäämiskursus. Mitte et kümblustünni kütmist ellujäämiseks vaja võiks olla, aga tõesti, asi, mis iga normaalse inimese (loe: Mareki) käes näib nii imelihtsana, tähendas minu jaoks YT videote vaatamist, külmunud näppe ja peaaegu alla andmist.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kupatasin Mareki ja Ida nädalavahetuseks Pranglisse ja pidin nautima vaikset üksinda olemist. Juhtus aga nii, et ühel mu sõbrannal oli just reedel võimalik mulle külla tulla. Ta on juba ammu lubanud, aga kogu aeg ajab üks töö tal teist taga ja/või lastega ei taha, ei viitsi (saate aru ju küll, et mõnikord tahaks sõbrannatada üksinda, ilma lasteta). “Pane siis tünn ka kütte,” ütles ta mulle. Vastasin “mhm” , sest käkitegu ju ja sukeldusin tööd tegema (jah, reede õhtul üksinda kodus olles. tuli lihtsalt selline tunne peale), sest aega selle tünni kütmisega oli. Kui siis sõbranna kell kaheksa helistas, et on poes ja kas tünn köeb, pidin tõdema, et olin ajataju kaotanud ja unustanud. Vahet pole, väike viga mida parandada.

Esimese asjana oli vaja tünnilt eemaldada kate, mis oli kinni koormarihmaga. Ja sellest sai esimene takistus. Ma ei saanud seda mitte kuidagi lahti. Lõgistasin seda siia ja sinna poole, endal näpud juba külmast kanged, aga ei midagi. Mul käis peast läbi kaks mõtet – jätta pooleli ja oodata kuni sõbranna tuleb, sest ta raudselt oskab, või võtta käärid. Viimane tundus kõige lihtsam, aga siis oleks ilmselt pidanud pühapäeval Mareki tänitamst kuulama. “Kuidas avada koormarihma” oli lause, mida ma pool üheks õhtul guugeldama hakkasin. Kõik õpetused rääkisid sellest, kuidas koormarihma kinnitada. Keda huvitab! Kuidas kurat seda lahti saab? Edasi võtsin ma ette YT videod. Esimene neist näitas avamist kui nii lihtsa ja loogilisena, aga meie koormarihm nägi teistsugune välja ja mina ei saanud ikka aru. Teine ja kolmas näitasid sama, aga ikka oli koormarihm teistsugune ja minu loogika kokku ei pannud, mida ma tegema pean. Lõpuks võtsin kõik oma loogika riismed kokku, lõgistasin rihmakinnitust siia-sinnapoole ja lahti ta tuligi! Oli see loogika või juhus, no vahet pole.

Edasi tuli mulle meelde, et taibukas oleks vaadata, kas meil on küttepuid. Jube tobe oleks tünn vett täis lasta ja siis avastada, et puid pole. Kus on kuurivõti? Oma kohal ilmselt, aga kus on oma koht? Mina ju ei tea, mul on Marek, kes kuurist asju toob. Oleks minu teha, oleks mul kuur alati lahti, aga Marek on korralik. Peale pooletunnist otsimist leidsin ma kuurivõtmed võtmeriiulist (jah, ma ei vaadanud sinna esimesena). Tegin kindlaks, et puid on ja asusin järgmise sammu – vee laskimise juurde. Jällegi, kui oleks minu teha, oleks kõik asjad kogu aeg kokku ühendatud, aga mitte Marekil. Küll oli vaja leida võti, et kraan lahti keerata (kummale poole?), siis oli vaja ühendada voolik mingi teise vooliku otsaga ja lahti keerata veel üks kraan (kummale poole?). Sain mitu korda katsetada, sest kust ma teadsin, kas mõlemad kraanid on üheaegselt lahti. Ikka suutsin alguses keerata ühe lahti ja teise kinni ning vastupidi, enne kui kraanist tõesti vett hakkas tulema.

Vahepeal jõudis kohale ka sõbranna. Istusime õues ja vaatasime (eriti mina) rahuloleva näeoga veega täituvat tünni. Jumal tänatud, et me välja istusime ja jumal tänatud, et sõbranna ütles, et lähme paneme juba puud ahju ära, et juba pool tünni on ju vett täis. Kas ma seda olin kontrollinud, kas tünnialune kraan (see, kust vesi pärast ära jookseb) on kinni? Muidugi mitte. Ühelt poolt täitsin ma tünni veega ja teiselt poolt muudkui tühjendasin seda. Muru lirtsus nagu oleksime soos.

Õnneks on meil väikene tünn ja pool tundi hiljem saime alustada ahju kütmisega. Aga tikud – kus on tikud? No ei olnud kusagil. Põhimõtteliselt oleks mu “püha üritus” siin kohal katki jäänud, aga vedas, et sõbrannal oli autos välgumihkel. Tikud leidsime ma järgmisel hommikul sealt, kus nad olema peavad – tarvikute sahtlist. Ahju kütmine ei läinud (üllatus-üllatus) lepase reega. Mul ei olnud paberit ja püüa sa siis neid puid sealt põlema saada, pealegi kui Eveliis on kogemata mingi luugi kinni pannud, et tuli kustuski kohe kui ahjuukse sulgesime. Ahjaa, ahjuukse lahti saamisega läks meil ka mõni minut aega, ma mõtlesin, et pean juba jälle mõnd YT õppevideot vaatama hakkama.

Ma olen üsna kindel, et me nägime jälle oma pool tunnikest aega, et see tuli ahju saada, aga saime. Käed olid ära külmunud ja varbaid isegi enam ei tundnud, aga ahjus oli tuli. Jäi vaid oodata vee soojenemist. Kell üks öösel saime me tünni. Aga saime. Naine küttis sauna (loe: tünni) ära!

Hommikul kell seitse helistas Marek. Pranglist. “Kuule, me siin mõtlesime, et teil on ju tünn soe, et me tuleme 7.30 paadiga mandrile, oleme nats Ussipesas ja siis lähme kolmese paadiga tagasi!” Ikka ju tuled sellise mõtte peale laupäeva hommikul kell seitse. Mullegi tundus see hea mõte. Õnneks/kahjuks ei leidnud nad autojuhti, kes viitsiks neid sadamast siia tuua ja ka tagasi viia. “Noh järgmine kord teeme ära!” leppisime me kokku. Muidugi. Nüüd ma ju ka tean, kuidas tünni kütta. Kuigi ma eelistan seda teist tünnitegemise varianti – “Marek, teeme tünni ka!” ja paar tundi hiljem pole vaja muud kui sooja kümblustünni astuda.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.