Müügikõned

Ma olen müügitööd teinud aaaaaaaaaastaid, sealhulgas olen ma kunagi teinud ka telefonimüüki. Seda viimast ei teeks ma enam mitte kunagi, ausalt, aga kunagi ammu sai seda tööd tehtud. Meil oli hästi tore tiim tüdrukuid ja ilmselt me sel põhjusel seal kõik nii pikalt vastu pidasimegi. Muidu on telefonimüük kohutav. Sa ei tea kunagi, kellele sa helistad, mis tujuga on inimene teisel pool ja mida ta sulle öelda võib. Lisaks sellele on sulle ette antud mingi paganama skript, mida pead jälgima, aga see ei tööta absoluutselt, sest on nii kunstlik ja vale ning ei arvesta üldse inimesega teisel pool telefonitoru, selles mõttes, et tema vastustega ei ole arvestatud. On pandud kirja eeldatav/võimalik reaktsioon.

Ma olen neid kõnesid ka ise saanud ja alati tundnud ära, mis järgmiseks öeldakse või küsitakse. Ma tean neid taktikaid. Pikka aega ei olnud keegi mulle enam helistanud. Jumal tänatud. Ma küll olen alati müüjatega viisakas, sest olen ise seda tööd ju teinud ja tean kui õudne see on, aga 99,99% on tõenäosus, et ma midagi ei osta. Esiteks on need pakkumised enamuse ajast sellised, mis mind üldse ei kõneta ja teiseks – no ei ole enam see aeg, kus telefoniteel tolmuimejat ostad. Ma olin ka arvamusel, et aastaks 2021 on see amet vajunud ajaloo prügikasti. Aga võta näpust.

Mingil hetkel hakkasin ma aga saama kõnesid vitamiinide ja hambaharjade müüjatest heategevusorganisatsioonideni. Kõige rohkem ajasid mind närvi need kõned, mis algasid justkui oleks tegu turu-uuringuga ja siis sujuvalt läksid üle müügikõneks, et aga davai, teeme siis selle elektriliste hambaharjade tellimuse ära. Kuigi ma olin selles „turu-uuringu osas“ öelnud, et ei kasuta elektrilist hambaharja, sest mulle ei meeldi. Teised kõned, mis mind ärritasid, olid need, kus helistaja jättis mulje nagu tegu oleks vana tuttavaga, hakkas pihta jõhkralt sõbraliku jutuga, nii et ma jäin mõtlema, et noh, kust ma sind siis tunnen või tean ja siis jõudsime vitamiinideni. Tänasin viisakalt ja ütlesin „head aega“. Nii nagu kõikide nende kõnede puhul.

Paar nädalat tagasi helistas mulle keegi noor naine ühest ajalehest. Ta häälest oli aru saada, et pikalt ta seda tööd teinud ei olnud ja kindlana end ei tundnud. Pole ka ime, sest skript, mida ta masinlikult ette luges, oli maailma kõige nõmedam. Meie vestlus oli umbes selline:

Tema: Kas te meie lehte loete internetis?

Mina: Ei, mitte väga.

Tema: Selge, kas te teate, et me pakume oma lugejatele võimalust reklaamivabalt artikleid lugeda. Mis lood teile meie lehest kõige rohkem meeldivad?

Mina: No ma ei loe teie lehte, aga muidu ma loen päevapoliitilisi uudiseid.

Tema: Väga hea, meie lehes on midagi igale lugejale – meelelahutus, kokandus (loetelu jätkus ma ei mäleta millega, aga päevapoliitikat seal sees ei olnud)

Mina: Mhm.

Tema: Vuristas mulle ette umbes kolme minuti jagu infot, miks ma peaksin selle lehe digipaketi tellima.

Mina: Kaotasin huvi peale esimest lauset, aga viisakusest kuulasin.

Tema: Kuidas Teile pakkumine tundub?

Mina: Tore info, aga mitte mulle.

Tema: Millisele meiliaadressile ma teile ligipääsu-koodi saadan?

Ma olen ühele sellisele müügiinimese öelnud, et teeme nüüd nii, et panete selle skripti eest ära, helistate mulle tagasi ja räägite minuga lihtsalt nagu inimene inimesega. Kui ta oleks tagasi helistanud, siis ma oleks ilmselt tolle raamatu, mida ta pakkus ka ära ostnud, lihtsalt sest kahju hakkas. Nüüd oli mul sama tunne. See müügikõne oli nii halb, ma tahtsin öelda sama, et palun lihtsalt proovi uuesti, aga mingil põhjusel hakkas mul sellest müüjast kahju. Tellisin digipaketi ajalehele, mida ma väga harva loen. Samas sain ma täna uudiste pealkirju läbi sirvides lahti klõpsata ühe sellise uudise, mille juures on muidu kirjas „tellijale“ ja teada, et Helen Kõpp loobus pulmadeks karvastest jalgadest. Miks ma sellele pealkirjale vajutasin üldse, kes seda teab, aga te ju ise teete ka mõnikord sama?

Selles mõttes võib ju öelda, et oli edukas müügikõne. Ainult, et ma arvan, et 90% inimestest ei viitsi sellist masinskripti vaikides ära kuulata ja ma olen üsna kindel, et päris palju võivad sellised müügikõnede tegijad saada ka sarkastilisi/vihaseid/mõnitavaid vastuseid. Seega…mul on kahju, et sellised töökohad veel alles on ja kahju nendest inimestest, kes selliseid kõnesid tegema peavad tööks, aga mind ajavad palju rohkem vihale „müügigurud“, kes sellised debiilsed tekstid neile ette annavad. Kõnekeskuses töötades olen ma ühe sellise „müügiguru“ koolitusel käinud. See oli naljanumber. Piinlik hakkas kuulata. Aastaid hiljem käisin ma ühe teise „müügiguru“ koolitusel – see oli enam-vähem, aga väga basic. Kümme (!) aastat hiljem sattusin ma uuesti selle teise „guru“ koolitusele ühe ürituse raames. Ta rääkis ikka sama juttu, mis tookord ammu. Ja sellised, kes ei ole aru saanud, et ajad on muutunud, vaid ajavad teoreetilist paska, vabandust, mulli, õpetavad õnnetuid kõnekeskuste töötajaid müügikõnesid tegema. Pole ime, et need müügikõned nii kehvad on. Ja vastab vist ka tõele ütlus, et need, kes ei oska, need õpetavad!

Igatahes, palun palun, kallid “müügigurud”, oma koolitusi andes ja skripte kirjutades mõelge inimese peale, kes on teisel pool telefonitoru. Pange end kuulaja rolli. Kas selline kõne nagu ülevaltoodud paneks teid ostma või toru ära viskama? Pange end oma töötaja rolli. Kui ta peab päevast päeva end lolliks tegema ja ilmselt vihkab iga sekundit sellest kõnest, mida te tegema peab, kui motiveeritud ta üldse on? Aga kui te annaks talle vabad käed? Õpetaks suhtlema? Annaks info, mida võib vajadusel edastada, mitte ei pea? Äkki siis oleks nats lihtsam ja parem see töö? Viljakandvam ja ehk isegi motiveerivam? Ärge öelge, et “te peate ilmtingimata nui neljaks tegema 20 kõnet päevas/tunnis”, vaid leidke mõni rohkem 2021.aasta lahendus oma müügikõnedele/müügitaktikatele.

7 Comments Add yours

  1. Helen says:

    Olen ka kunagi pikalt telefonimüügis töötanud. See ongi väga-väga raske, aga samal ajal hea elukool. Vahel nutsin ka vetsus, kui mõni torutõstja end minu peal välja otsustas elada. Ma ise kuulasin just ühte head podcasti, kus üks autor rääkis, kuidas ta luges läbi 65 müügiõpikut ja otsustas, et tema meetod on selline, et kõik ebamugav tuleb kõrvale jätta, sest muidu ei müü. Pole “sina” ja pole autentne.

    Like

    1. Eveliis says:

      Mina õppisin mitte võtma isiklikult neid eitavaid ja ebameeldivaid vastuseid, aga pikka aega ei tahtnud ma ka hiljem üldse telefoniga rääkida… hmm, äkki see on ka põhjus, miks ma peaaegu, et kunagi ei helista ja väldin seda nii palju kui võimalik.
      Samas töökõnesid teen ikka, aga olengi õppinud, et pean olema mina ja mitte mõtlema, et pean midagi müüma, lihtsalt helistan ja vaatan, mis tuleb:)

      Like

  2. elutants says:

    ma ütlen enamjaolt kohe ära, et ma ei osta põhimõtteliselt midagi telefoni teel ja ma ei söö vitamiine, magneesiumi soovitan kasutada jalavannina jne. aga vahel, siis kui juba mitmes väga halb müügikõne tuleb järjest ja ei saada aru, et ma pole huvitatud, st ei saada aru viisakalt ütlemisest, siis ma võin vahel ikka ebaviisakalt ja valjult ka öelda (ma ei ropenda, ei vannu… mu jaoks ebaviisakas on see, et tõstan pisut häält ja ütlen midagi, et kuulake ka, mis teile öeldakse, mind ei huvita see teie kaup)

    Like

    1. Eveliis says:

      Jah, seda ma mõistan küll, et kui ikka mitu korda ütled, et ei huvita, aga ikka loetakse skripti edasi, siis selle peale tõstan/tõstaks ma ka häält

      Like

  3. Triin says:

    Jeesus, sa ostsidki selle paketi 😀 😀 😀 😀 Võibolla kõigil hakkab sellest müüjast kahju ja see on ta taktika 😀

    Aga “Miks ma sellele pealkirjale vajutasin üldse, kes seda teab, aga te ju ise teete ka mõnikord sama?” Sa mõtled, et ajame pulmadeks jalakarvad ära? 😀

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Nojah, siis hea taktika:D töötabki!

      Jajah, just seda ma pidasin silmas, et jalakarvad ajame pulmadeks ära…mul küll pole neid tulemas enam, nii et peab vist karvaste jalgadega edasi elama. Aa oot, mul ei ole karvased jalad. Mis nüüd saab? Miks keegi sellest ei kirjuta?

      Like

  4. revolutsioon says:

    ma olen kindel, et sain sama ajakirja pakkumise samalt naisterahvalt eile. ja (olles KA telefonimüüki kunagi teinud ja teades asju), kuulates neid pmst automaat… mida?beed pold isegi vastused ju….tabasin kuskil seal (pärast koodipakkumist ja minu teabmitmendat tänanmapolekindlastihuvitatud!) ‘ma möistan, pakkumine tuli ootamatult, see on paljudel nii’ jne juures end möttelt, et selle etapini jöudnult ma vihkaksin nii toodet, müüjat kui telefoni juba isegi juhul, kui toode ALGSELT olekski mmulle huvi pakkunud. ehksiis miinusesse oma müügitulemusega ju. ma ei hakka üldse nimetamagi, et selline viis välistab raudkindlalt klientidena köik introverdid ja need, kellele telefonisuhtlus on piin!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.