Solvumine

Ma olen viimasel ajal pannud tähele solvumist. Ei, ei, mitte teiste oma, vaid solvumist enda juures. Võib olla ei ole seda õige nimetada solvumiseks, aga pigem ärritumiseks. Ma saan aru, et eks ma ise olen ka piisavalt arvamust avaldanud ja ilmselt ka teisi solvanud ning ega siis ei ole ju justkui õigust solvuda, sest teised ju ka vaid avaldavad arvamust. Ometigi solvun ma kuidagi või võtan hinge. Kuidagi nagu kopp on ees, et igaüks ütleb, mida tahab ja kuna ma tegelikult olen selline inimene, kes väga ei taha konflikte, siis ma lihtsalt olen vait, kuulan ära ja lähen edasi.

Jah, te võite kunagiste sotsiaalmeediamaailma „draamade“ valguses öelda, et mis mõttes ei taha konflikte, kogu aeg kellegagi tülis, aga teate, isegi kui olin, siis enam ei viitsi. Vaatan pealt, kuidas mingid uued „draamad“ lahtirulluvad ja olen vait, sest 1) ka mina olen ajaga muutunud ja 2) sotsiaalmeedia olulisus kahaneb mu jaoks iga päevaga. Ja ega need mu solvumised ei olegi seotud otseselt sotsiaalmeediaga, vaid pigem üleüldiselt.

Kes end puudutatuna tunneb, laske lahti ja ärge hakake mulle kirjutama, et ma ju ei mõelnud niimoodi. Nii nagu teil on olnud emotsioon oma arvamus öelda, on mul emotsioon end pahasti tunda ja vajadus end välja elada.

Ühesõnaga. Panen mina üles pildi puiduvärvi majast, saan kommentaarideks, et küll naturaalne puit on kole. Kuulge, ma tean ju ise ka, et maja tuleb üle võõbata, aga jagan oma rõõmu, et maja on lõpuks kohal. Või et viin mööbli enne põranda värvimist sisse, sest mulle meeldib näha, kuidas asjad sobituvad majja ja juba keegi naerab mu üle. Jällegi, ma olen kohati üsna blond, tõesti, isegi ei vaidle vastu, aga ma ei ole päris loll, et ei saa aru, et siis tuleb asjad ka uuesti välja tõsta. Muidugi ma naeran ise enda üle ka ja olengi endast loonud kuvandi kui lollist ja saamatust, aga kohati ei tahaks, et kõik kaasa naeraks. Ebaloogiline soov, ma tean. No näete, olengi ebaloogiline. Jagan looduspilti või emotsioonipilti, mis ei ole sajaprotsendiliselt fookuses. Ma ei ole loodusfotograaf ega professionaalne fotograaf, ma lihtsalt annan endast parima. Mõnikord tulevad paremini, mõnikord halvemini välja. Mis siis? Kirjutan midagi, kus korrektne väljendus lonkab natukene. Juba tuleb kommentaare, et seda peaks kirjutama kuidagi teisiti, sest muidu saab seda kaheti mõista, et tegelt saab aru küll, aga ma olen keelepede ja tahaks, et sa korrektselt kirjutaks. Tee palun oma  blogi! Pühin kodus põrandalt ära mingi prahi, mis Dexter on toonud tuppa ja keegi (ei,mitte Marek) kommenteerib, et no see on ju ainuke koht, kus tolm oli. Tegelt? Ma ei hakka ju keset pidu põrandaid pesema? Või tuleme vaatame su enda kodu üle? Kas Dexteriga loomaarstil oled käinud, ta tundub lonkavat, sa vist ei tea, et suure koeraga tuleb käia tihti arstil, sest neil on terviseprobleeme palju.  Jah, olen, aga igat asja ei jaga. Võin jagada ka viimast ülevaatust – „Palpeeritav eelkõige paremas esijäsemes valgusdeformatsioon randmes, kodarluu distaalne mediaalne nurk võrreldes vasaku esijäsemega tunduvalt paremini palpeeritav ja esiletulev. Arutatud ka võimalikke operatsioonivariante. Hetkel tulevad 5 kuu möödudes röntenpiltidele“. Saite targemaks? Teed/ei tee vaktsiini? Sada argumenti, miks üks või teine variant hea/parem/õige on. Ma ei taha sel teemal rääkida, st ma ei taha end õigustada, miks ma teen vaktsiini/usun Covid-isse/ei pea maskikandmist inimõiguse vastaseks. Ma ei jaksa avada mulle saadetud linke, kuidas kõik on vandenõuteooria ja inimõiguste rikkumine. Erinevad arvamused on okei, las mõni asi jääb nii. Musta ei pea valgeks argumenteerida. Aga miks sa ei taha vaielda, kas sa ei usu sellesse, mida sa räägid. Mul on palju rohkem olulisemaid asju teha! Aga miks sa telefonile ei vasta. 1) ei viitsi, 2) seda ei ole kaasas 3) ma teen midagi ja ei saa pooleli jätta. Siis ei pea kohe paaniliselt kirjutama ja mind taga ajama, et kus ma olen. Laske olla. Vanasti pidi üldse kirjutama ja vastust ootama päeva/nädala/kuu. Miks sa selfie tegid nii, et lõualott, kõhuvolt, ma ei tea, mis veel peale jäi. Ma ei ole ideaalne, ma olen selline nagu olen, ei viitsi ma õiget nurka otsida ega vaeva näha. Emotsioon on emotsioon. Ja ei, ma ei pea ka siin silmas seda, et tulebki seda nn „päris elu“ jagada. Siin kohal olen ma jätkuvalt 100% üht meelt Mariga.

Ma võiks neid näiteid tooma jäädagi, aga ma usun, et saite pihta pointile, mis mind hetkel ärritavad. Suht kõik asjad ma vaatan. Ju siis on mingi selline periood. Aa, ennetan klassikalist kommentaari –  tabletid võtmata. Ei ole😉 Lihtsalt võtan kuidagi kommentaare hinge ja solvun kergemini. Olen kuidagi haavatav millegipärast. Muidugi läheb see üle, aga ärge siis vastu solvuge kui ma teie arvamusele/kommentaarile lihtsalt ei vasta. Ma ei viitsi hetkel end õigustada. See, et ma ise olen suur arvamuse avaldaja (olnud), ei tähenda, et ma ka päris rauast olen ja mulle võib kõike öelda, sest „ah, ta ei solvu ju, tal on paks nahk“.

7 Comments Add yours

  1. Auka says:

    Kõike on paljuks läinud. Inimestel on äkki nii palju aega, et on hakatud teiste vigu nägema (või otsima), enne oldi pigem enda omade varjamisega ametis.
    Ma ise olen pikalt apaatne olnud. Mingisugune enesekaitse lihtsalt. Loen, aga ei kommenteeri (hetkel erand kinnitab reeglit), ei süvene uudistesse, draamadesse. Kui juhtungi lugema, kuulma või nägema siis ei lase loetut/nähtut endale ligi. Ei viitsi, ei taha. Kellegi teise arvamust minu kohta ei taha ammugi. Hoidku endale, saan ilma selleta ka elatud. Olengi hetkel nagu kõrvaltvaataja ja tunnen, et nii hea on. Õnneks pole ühtegi serva pidi avaliku elu tegelane, nii et saan rahulikult oma akud täis laadida. Veidi on see tunne ka, et nagu hakkaks täiskasvanuks saama 😃

    Ei olnud plaanis su blogile hinnangut andma hakata, aga teen seda siiski, kuna viimasel ajal viskab lugedes ainult positiivseid noote sisse, hoolimata teemadest. Loed, ja kogu aeg on päikesepaiste, karikakrad ja mesilaste sumin. Mõnus kohe.

    Like

    1. Eveliis says:

      Mul on ka kohati tunne, et hakkan tæiskasvanuks saama. Eile tundsin, et tahaksin natuke ühel teemal arvamust avaldada, aga siis mõtlesin, et see on vaid õli tulle valamine ja lõppkokkuvõttes olen oma arvamust niikuinii ühel või teisel moel ka juba varasemalt väljendanud. Ei viitsi.

      No ja kas pole tore vaheldus, et see blogi on täis mesilasi ja karikakraid;) Aitäh igatahes hinnangu eest, seda oli täitsa tore kuulda

      Liked by 1 person

    2. Gob says:

      Otse kümnesse postitus. Tunnen sama, panen uued kardinad ja jagan rõõmust pilti lähedasele ja sealt tuleb ainult kommentaar, et peakin midagi toa laega ka ikka ette võtma. No sorry, tean seda isegi, aga lihtsalt kõike ei jõua korraga. Viib kuidagi kohe tuju olla. Teine asi on see, et mul justkui poleks õigust muutuda. See, et 15 aastat tagasi olin kärsitum ja rabedam ei tähenda, et see ikka nii on. Olen enda kallal kõvasti tööd teinud, kasvanud ja muutunud ning väga haiget teevad kommentaarid, et sa ju oled alati selline *lisa lünka mõni nõme omadus* olnud. No jah siis 😀

      Liked by 1 person

  2. K says:

    Ma ka lõpetasin mingi hetk oma asjade rääkimise, sest alati oli keegi, kes vajas, et ma ikka paremini ja sobivamad põhjendused lagedale tooks. Ja siis tekkis sama mõte, et miks ma pean ennast õigustama, välja vabandama või tooma uusi näiteid kui teise reakstioon on ikka, et ma ei saa aru sinust. U seleta veel…No sorry, aga ma ka ei saa endast vahel aru 😀. Et kas sul läheb kergemaks kui ma tunnistan, et ma ka ei saa endast vahel aru (elu on selline, et kõigest ei peagi aru saama). Raske uskuda, et läheb kergemaks.
    Ps. Väga mõnus lugemine oli. Ja kui laused olid konarlikud või midagi oli valesti… no sry, aga ma pole filoloog ja kooli õpetajaks minna ka ei plaani.

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Mulle meeldib see viimane lause…kohati ma tõesti kirjutan vaid emotsiooni pealt, ei loe üle ja laused tulevad nagu nad tulevad, nii hea meel, et mitte igaüks ei hakka kohe grammatikat ja konarlikkust parandama:)

      Liked by 1 person

    2. M says:

      Sama siin.
      KUigi selle vahega, et mitte ma ei saa aru, seleta veel vaid väga sage on see, et “sa arvad TÄIESTI valesti”, ag seleta veel, et ma saaks ka teiste näidete kohta sama öelda.
      Kui juba justkui selgitamise ja arusaamise jaoks küsitakse täiendavaid näiteid, siis…. No ma ootan vähemalt seda, et mulle ei öeldaks, et ma eksin täiesti. Vaid, et püütaks kasvõi naaatu-natukenegi mõista.
      Ma ei ole just mõistvaim ja toredaim inimene ja minu suust väljub sageli lauseid, mis tõenäoliselt paljusid inimesi paneb halvasti tundma. AGA ma väga püüan, mitte vähendad inimese muret, kui ta seda kurtma tuleb. No ja minimaalselt seda oota ise samuti vastu. Ma vähemalt püüan. Alati muidugi ei kuku see ka välja.

      Like

  3. Katja says:

    Suhestun mingis osas, pole avaliku elu tegelane mitte kuskilt otsast, aga pean justkui ka vahel mõnele, ehk kindlat tüüpi kõige lähedasematele inimestele õigustama, miks mul on kaks koera, nendega on ju nii raske ja arsti juures käin ka nii tihti, miks ma lapsega ei käi põnevates kohtades, kas seepärast et mul on kaks koera ja üks laps ja see on nii raske, miks ma panin nii igavad lilled oma peenrakastidesse (selle viimase osas küll teatasin, et mulle meeldib ja kõik;))

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.