Kohvimasin, isekus, heategevus

Meil läks hiljuti kohvimasin katki. Tundus, st tundub siiani maailma lõpp, sest ma olen harjunud ühe nupu vajutusega, et oma hommikunauding kätte saada. Lisaks sellele, et ma olen solvunud iga pisema ja mõttetuma kommentaari peale, on see eluks olulise masina katkiminek mind närvi ajanud. Jah, me võiksime osta uue masina, aga teate, olles elanud läbi nii üht kui teist, siis ei kipu kohe kuidagi raha sinna kulutama. Vanasti saime hakkama pätikohviga, miks siis mitte ka hetkel. Võiks ju ka kannukohvi teha, aga kes see viitsib. Harjumuste ori. Masinakohv on mugav ja lihtne. Nüüd on see mitu lisaliigutust. Jube lugu.

Muidugi ei tahtnud ma tegelikult oma kohvimasina murest kirjutada. Ma olen oma onust õppinud, et teemani jõudmiseks tuleb alustada kusagilt Kristuse sünni ajast. Perekonna viga. Mulle tundub, et taustainfo on vajalik. Ja andke mulle andeks, et mul läheb sada aastat päriselt teemani jõudmiseks. Ma luban,et mu kirjutisel on ka point.

Ma ei ole pühak, ma ei ole teinud vaid õigeid otsuseid, ma olen paljus tundnud end ohvrina, ma olen ennast haletsenud, haavu lakkunud, jälle kord teinud valesid otsusi. Ma olen jäänud võlgu ja tundnud süümepiinu valides, kes on olulisem – mina ja minu pere või teised. Ma olen valinud oma pere, sest kui midagi loeb, siis on see pere. Ida ja Marek on minu kõrval olnud kõige raskematel aegadel, ma ei saaks teha midagi muud kui valida nemad. See teeb minust mõnede inimeste silmis egoisti, mida ma isegi ei heida neile ette, aga ütlen vaid seda, et sõltuvalt vaatevinklist valime me kõik oma pere esimesena.

Oma tehtud vigu püüan ma heastada omal moel. Mõnda aega tagasi rääkisime me sõbrannaga tulumaksu tagastusest ja ma ütlesin, et sain tagasi raha annetuste ja heategevuse pealt ka. Ta vastas, et pidi see siis alles summa olema. Muidugi ma solvusin (eelmise postituse valguses üllatus üllatus). Jah, me ei räägi suurtest summadest, aga 15 eurot iga kuu, 5 eurot siia, 10 sinna. On see püüe oma vigu heastada või Satu kool ja pärandus – ma ei tea. Ma arvan, et viimane. Polnud organisatsiooni, mida Satu ei toetanud. Ta õpetas mulle otseselt ja kaudselt, isiklikult ja umbisikuliselt kui oluline on tagasi panustada. Toetada ja aidata teisi. Tema toetus – nii rahaline kui moraalne on kindlasti üks oluliseid põhjuseid, et meie pere täna on see,kes me oleme ja kus me oleme. Koos. Oma murede ja rõõmudega, aga koos.

Ma ei räägi oma blogis palju heategevusest ega kutsu inimesi üles aitama, sest mu meelest on see iga inimese oma asi, südameasi, mida ja keda toetada. On see Eesti ettevõtlus, loomade hoiupaik või erinevad abipalujad (sotsiaal)meedias. Aga mõned mured kõnetavad mind, kõnetavad rohkem kui teised. Ma ei ole palju üleskutseid teinud aitamiseks, kuid aegajalt tuleb mulle meelde, kuidas ma Idale pudru keetmiseks läbi kohvimasina vett soojendasin või sõbranna juurest grammikese soola nö laenasin, kui suurt rõõmu tundsin ma jahumaitselisest viineritest ning kui lähedal me olime perega lahkuminekule kui meile osutati abikäsi, mis muutis meie elu ning pani meid tunneli lõpus valgust nägema. Ma arvan, et ma ei ole kunagi öelnud oma perele ja sõpradele KUI palju nende toetus tol hetkel tähendas. Satule ei saa ma kahjuks enam kunagi öelda, MIDA ta meie heaks TEGELIKULT tegi. Ma loodan, et ma andsin endast parima, et ta teaks, siis kui ta veel elus oli. Ta mitte vaid ei päästnud mind ja mu peret, vaid muutis mu maailmavaadet.

Ehk siis nüüd mu heietuse pointini. Eile kirjutas mulle üks naine. Ma tean teda veidike, mitte palju, aga ta on mind aidanud kui mul abi oli vaja. Ma ei ütle millega, sest ma ei taha, et keegi ta ilmaasjata ära tunneks. Ma tean, et see naine ei kurda niisama, ta on see tüüpiline Eesti naine, kes kurdab alles siis kui enam muud ei oska. Ja ma samastusin nii tema murega. Selles mõttes, et ma jälgin teda Facebookis ning ei oskaks kunagi arvata, et ta on omadega nii ummikus. Nende nunnude laste ja ilusate päikeseliste piltide tagant ei paista murepilved välja. Sama oli minuga. Üheltpoolt võrratu Satumainen elu, teiselt poolt aga kõige mustemad mõtted. Ma tean seda tunnet.

Avaldan tema kirja siinkohal muutmata kujul, eemaldan vaid mõned nimed ja muud väiksemad faktid, et keegi ei tunneks teda otseselt ära. Aga kui te tahate teda aidata, siis kirjutage mulle, ma annan tema kontaktid/konto:

“Ma nüüd kirjutan pika kirja. Ma olen õnnelik kui sa selle üldse viitsid läbi lugeda. Ma tean, et sa teed seda !Ma enam ei tea, kuhu poole pöörduda või mida üldse edasi minna ja kas minna üldse?
Nüüd tuleb pikk ja lohisev jutt. Nimelt, olen ma oma eluga sealmaal kus ma vihkan pea igat päeva ja ma ei suuda näha midagi rõõmsat, vaatamata, et mul on kolm imearmsat last. Ma tõesti üritan ja püüan, ent kui ma üksi olen, olen ma pisarates. Kas öösiti või autoroolis üksinda.
Minu lugu algas sellest et kolisime maale. 10 aastat tagasi. Mõtlesime, et alustame põllumajandusega sest mõlemad, nii mina kui mu laste isa/eks abikaasa nüüdseks, oleme maal kasvanud ning tahtsime teha seda, millesse ka lapsi tulevikus kaasata Me matsime kõik need aastad raha, võtsime kergekäeliselt laene ning lõpuks jõudsime punkti, kui pidime kõik maha müüma. Aga jäid laenud, mingi aeg üritasime maksta siis olime lõpuks maksejõuetud. Jõudsime kogu selle aja jooksul( enne hävimist) abielluda ja saada kolm last.
Mida aeg edasi, seda sügavamale vajusime. Lõpuks tulid ka kohtutäiturid mängu ja elamegi paar aastat niimoodi, et kontod on arestitud. Kui sa küsida, kuidas see võimalik, siis ma ise ka ei kujuta ette. Vähemalt sai mingi elatismiinimumi, milleks minul on 1100 eurot millegagi ja see polegi üldse oluline. Sügisel saab pea kuus tuhat ka pensionisambast, mis läheb otse täiturile. Nende aastate jooksul pidime ka kuidagi elama, me elame siiani koos kuigi meie omavahelised suhted on plahvatusohtlikud ja kannatavad ainult lapsed. Me mõlemad teame seda ja püüame muutuda, maksame võlgu aga iga jumala päev on minu jaoks nagu ellujäämiskursus. Lapsed ongi need, kelle pärast ma otsustan kuidagi moodi abi otsida, sest nende peal elan ma ennast välja. See on häbiväärne ja ma küll vabandan kui ma murdun, aga see kõik jätab jälje. Mu süda murdub iga kord kui ma näen neidki nutmas ning nad ei saa aru, miks ma selline olen ja miks ma nii nendega käitun. Ma kusjuures kardan lapsi pshüholoogi juurde viia, sest ma ei taha kuulda seda, kuidas me nende pshhüüika pekki oleme keeranud.Me ei saa ka laste isaga oma elusi lahku lüüa, sest rahaliselt on see võimatu. Vähemalt hetkel. Me oleme küll tublid tööi nimesed aga kulutusi läheb ikka nii palju välja ja eks see koroona pani ikka täieliku põntsu. Sel ajal pidime ka leidma endale elamise, sest vanast kohast kolisime välja kuna see maja oli nii külm ja seal elamine kahjustas ainult laste tervist. Saime läbi tuttavate endale maja, leppisime kokku järelmaksu peale (19000)ja siis tuli üks pauk, koroona, nende peres suur lein ja uuesti koroona-lepinguni pole jõudnud, oleme maksnud kõik muud kulud aga maja osamakset või üüri pole suutnudtasuda. /…/ nüüd on see aeg, kui me peame hakkama maja eest maksma, meil on kaelas kohtutäiturid, igakuiselt üritame samas ka ellu jääda.
Majas pole veel vett, vets on väljas. See suvi oleks vaja vundament ära soojustada ja uued põrandad vaja panna, elektrijuhtmed,Põrandad nende aastatega seisnud ja vajuma hakanud. Iga kord kui me astume põranda peal, loodame, et me keldrisse ei kuku ja ahi vaja ära lammutada.. Need on sellised SOS asjad, milleta ei saa enam. Toetusi ega abi me küsida ei saa, sest kontod on arestitud. Muidu me saaksime toetustega maja väga korda teha.

Muidugi on ka üks positiivne asi. /…käin ettevõtluskoolitusel (et lõpuks luua oma väike kohalik ettevõte) ja on võimalus alustada elu nullist. Mõeldes ainult laste peale ja saada ka eraldi elud laste isaga. Kusjuures mul on tulnud ka väga halbasi mõtteid, sest on olnud hetki, kui ma tunnen et ma enam ei suuda. Isegi mu parimad sõbrad ei tea tegelikult minu praegust seisu, sest olen suutnud seda kiivalt varjata. Ma paistan elurõõmsa ja positiivse inimesena, pean väikest viisi blogi ja olen suuna võtnud rohelisema elu suunas aga tegelikult olen ma kokkuvarisenud, minust on jäänud vaid kest ja minus peitub  nii palju valu, mida ma olen suutnud väga kiivalt varjata.

Seda kirjutada on minu päris(teine) meeleheitlik samm. Kirjutasin esimesena ühele teisele blogijale, aga tundub, et tal on muidki tegevusi. Ta küll lubas mind aidata, mis tegi küll mulle suurt rõõmu aga nüüd on vaikus ja ilmselt jääbki. Võib-olla läks tal meelest, aga ma enam ei julge talle kirjutada, Kuna sinul on ka mitmeid tuhandeid fänne, siis mõtlesin ka sulle kirjutada. Kui sul tekib mingigi mõte( Ala kui iga fänn annetaks kasvõi ühe eruo) või saaks neid blogijaid kuidagi kokku postitama või ma isegi ei tea. kuidas saaksid sa mind aidata( otseloomulikult kui sa üldse tahad). Kasvõi ehituse materjali või midagigi,et saaksime enne talve selle maja korda teha. Et tuul ei puhuks talvel põrandatest läbi, et aknad ei jäätuks, et vett oleks kaevus ja nii edasi. See nimekiri on pikk.

Ma südamesoov on alustada uuesti oma elu ja ma ei leia, et väikesed lapsed peaksid kannatama oma vanemate otsuste pärast aga kahjuks meie peres on hetkel sellised lood.

See on minu meeleheitlik teine kiri. Ma olen küll tugev inimene, olen tulnud igast pasast välja aga tundub, et minu piir on nüüd täis. Tahaks lihtsalt teki alla kerra tõmmata ja jäädagi sinna.

Aga aitäh sulle, kui sa võtad selle aja ja loed selle läbi. “

Selliseid kirju lugedes mõistan ma kui väikesed on minu mured hetkel. Katkine kohvimasin. Ostmata jäänud tennised. Mure, et puhkuse ajal peab valima, kuhu minna, sest kõigeks ei jagu. Sellised kirjad panevad oma elu ja olemasolevat rohkem hindama. Ma luban teile, et kirjakirjutaja on tõepoolest tubli ja tegus naine Nii palju kui ma inimesi tunnen, siis ma mõistan kui raske oli seda kirja kirjutada. Ma mõistan tema olukorda ja meeleheidet. Kui tunned, et saad ehitusmaterjalide või millegi muuga aidata, siis anna endast mulle märku, viin teid kokku. Kirjasaatja palvel lisan siia OMA kontonumbri, sest ta ei taha, et väikeses kohas elades voiks välja tulla, kes ta on. Keegi ei pea kartma, et raha ei jõua abivajajani – kui vaja võin pärast avaldada kontoväljavõtte (nimede ja konto andmeteta muidugi)


EE611010010332899011 EVELIIS KUND-ZUJEV , pange selgituseks “abivajajale edasi kandmiseks”

Sapised kommentaarid või ükskõik, milline ilkumine jätke kirjutamata palun!

2 Comments Add yours

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.