Vaata kööki ja tädi Helju tuli meelde

on

Kas te mäletate sellist saadet nagu “Vaata kööki”? See, kus Lilian Kosenkranius istus, sallike kaelas ja prillid ees laua taga, ja jagas retspete, õpetas nõusid kasutama ja etiketti. Kui ei mäleta, siis soovitan vaadata siit, ja kui mäletate, siis soovitan ikka vaadata, nii lahe nostalgia. Hiljuti oli mingi saade, kus sellest saatest ka räägiti ja see tõi nii palju mälestusi meelde.

Minu lapsepõlved möödusid seda saadet vaadates. Mitte et ma seda ise oleksin vaadanud ja hull kokandushuviline olnud, oh ei, ma oskasin endale teha suhkru ja võiga saia ning triikida sai (jah, lugesite, õigesti!). Ma olin lapsena palju oma tädilaste juures, seal seda saia ikka triigitud sai. Mina ei tea, mis planeedil on kasvanud inimesed, kes pole kunagi saia triikinud? Nagu Dagne kunagi ütles – see oli ultimate „vaese lapse magustoit“. Mu õde arvas aga, et see oli hoopis „rikka lapse magustoit“, sest mõelda kui palju triikraudu ja taburette sai selle tegevuse käigus parematele jahimaadele saadetud. Tegelikult nii hullusti muidugi ei läinud, triikrauad jäid terveks, aga mõned ajalehed sai küll tabureti külge kärsatatud. Kui te olete üks nendest, kes on kasvanud planeedil, kus saia ei triigitud, siis see käib täpselt nii lihtsalt nagu see kõlab. Tuleb võtta pehme saiaviil ja see triikrauaga siledaks triikida. Puhas gurmee. Ma ei tea, kust me selle peale tulime. Väidetavalt olin mina seda laagris õppinud ja õpetasin siis edasi ka sugulastele. Jumal seda teab.

Dagne ja Taneli ema ei saanud igatahes (vist väga) kurjaks selle triikimise peale, aga minu ema küll väga õnnelik ei olnud kui ma seda ka oma väiksele õele edasi õpetasin. Kas peaks Idale ka õpetama või oleks targem see väike gurmeeretsept enda teada jätta?

Minu tädi (vanatädi Helju) oli aga maailma üks parimaid kokkasid. Ta oskas süüa teha ükskõik, millest ja kõik tema toidud teeksid silmad ette paljudele praegustele toidukohtadele. See mulgi puder, lihapirukad, pasteet, sült, marineeritud kalad…Oi appi, mul tulevad need maitsed meelde ja ma tunnen neist puudust! Tädist muidugi ka. Tädi oli nii paganama eriline naine. Daam, kes kunagi ei läinud majast välja ilma korralike riiete ja lokkideta. Ma armastasin tädi juures olla. Meil oli hästi lähedane suhe. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps. Mulle tundub kohati, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on “matsiplika”, aga tädi on “proua”. Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks “sestrjoonat” nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. 

Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas. Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemis vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu “nunnu”, nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt. Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik – mu ema, onu, mina ja õde – tema lapsed olnud. 

Mitu aastat tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. “Pärast helistan tagasi,” mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest “nunnu” oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud. Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata. Aeg-ajalt tuleb mulle see lubadus ja see vastamata kõne jälle meelde ning kriibib mul hinges. Ma olen enda peale pahane, et mul oli tihti liiga kiire. Kuidas saab oluliste inimeste jaoks olla liiga kiire? 

Tädile mõeldes tulebki silme ette, et ta kas heegeldas, tegi süüa ja kuulas samal ajal Vikeraadiost õnnesoove, kohvitas sõbrannadega peenest serviisist (ta kattis alati laua nö pidupäeva liniku ja nõudega kui sõbrannad tulid) või vaatas telekast seda kokasaadet ja kirjutas retsepte üles. Tal oli korralik paks vihik retseptidega. Ma mäletan seda retseptide üleskirjutamist. Seda tuli kiiresti teha, sest kui see ekraanilt kadus, siis oli see kadunud. Ei olnud järelvaatamist või pausile panemist. Olgu, kordussaated vist ikka olid, nii et nii mõnigi kord pidi saadet uuesti vaatama, et poolik retsept kirja saaks ikka.

Tore saade oli. Ja veelgi toredam tädi oli. Nüüd tahaks tema marineeritud kala. Ekstra minu jaoks võttis ta sealt luud välja alati. Nunnu pidi sööma luudega versiooni.

2 Comments Add yours

  1. Saia triikimine oli ka minu lapsepõlves täitsaa olemas. Laagrist saigi õpitud, siis umbes 10 aastat enne sind 🙂

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      No näed, ikkagi inimesed teavad seda asja!

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.