Snobism või normaalsus?

on

Olgu, ei ole mina ka patust puhas. Mulle meeldivad ka ilusad asjad ja ilusad asjad on tihtilugu kallid. Selles mõttes ei ole ma nii lilled ja liblikad maalaps midagi, samas pean ma ka tunnistama, et mulle meeldivad lihtsad asjad ja asjade asemel üldsegi emotsioonid. Positiivseid emotsioone võivad pakkuda nii kallid või pigem soodsamad asjad. Eriti kui me räägime lapsest.

Mõnikord rõõmustab Idat näiteks viis eurot maksnud tobe vidin rohkem kui Lego komplekt, mis üldjuhul ei maksa vähe. Muide, viimasest rääkides, siis puhkuse ajal Tartusse sõites leidsime me Jõgeva Maximast mingi reisi-Lego. Pisikene karbikene (hinna jään võlgu, aga kindlasti alla kümne euro), kuhu sisse sai ehitada mini-Lego maailma. Autoreisil megaäge ajaveetmiseks. Ma ei olnud sellist varem näinud. Tartust sai ta ühe sellise 5eurose torumoodi vidina, mida saab trepist alla visata ja see siis astmetelt lahti rullub. Tobe asi, aga lapsele meeldis. Et te ei arvaks, et ma Idale kogu aeg mingeid suvalisi asju kokku ostan, siis pean ütlema, et tegelikult on asi suisa vastupidi – ma ostan talle väga vähe asju. Mänguasju. Riiete koha pealt on mul oma soft spot kahjuks. Oleme lubanud tal oma raha eest ka osta, mida ise tahab ja aegajalt tuleb mullegi helluse hoog peale ja ostan talle mõne 30-40 eurot maksva maniküürikomplekti või muud sellist, millega ma tean, et ta mängib vaid lühikest aega, aga eks see käib ka lapsepõlve juurde. Kõike ei saa keelata ja kõik ei saa hariv ja analüüsitult hea/püsiv/vajalik olla.

Vahepalana nagu mulle kombeks tuleb mulle meelde kui Norras mu vahetusvanemad mulle kulutamiseks 500 NOK´i andsid. See oli aastal 1997 üüratu raha. Me läksime mu vahetusõega shoppama ja ma ostsin selle eest seeliku ja pluusi. Ma mäletan, et ütlesin Gurile, et issake, mul ei ole ju neid tegelikult vaja, et need on nii kallid, ja ma mäletan, et ta vastas, et kõike ei saa võtta nii, et peab olema vajalik või kasulik. Mõnikord on mõnda asja lihtsalt vaja, sest on tuju. Ja nii suhtun ma ka Ida vidinatesse. Vahest on lihtsalt vaja, sest on tuju.

Näiteks sünnipäevadel, kuhu siiani on olnud kutsutud terve lasteaiarühm, olen ma palunud tuua just suvalisi kingitusi (st vihje olen andnud, mis Idale meeldib), mitte raha, põhjusel, et ma olen näinud, kui palju emotsioone pakub see pakkide lahti harutamine, asi ise seal sees on ehk teisejärgulinegi, aga see elevus ja põnevus, proovimine ja katsetamine, see on minu meelest lahe. Isegi kui asi läheb peale teist mängimist katki või on selline, millega mängitaksegi vaid korra, siis mu meelest aastas korra võib laps saada ka nö pahna. Üldse mitte halvas mõttes, aga no saate aru, asju, mida ma muidu talle koju ei osta ja millest ta võib olla puudustki tunneb. Las ta kord aastas lustib. Või kui keegi saadab talle jõuludeks või mõneks muuks tähtpäevaks mõne mänguasja, siis ei pane see ka mind kulmu kergitama.

Küll aga pani mind kulmu kergitama üks artikkel, kus üks ema kirjutas, et ostab oma lastele eranditult vaid Legosid, sest nendega mängimise võimalused on lõputud, need on harivad ning ta ei lase ka kellelgi teisel lastele midagi muud kinkida. Ta läks lausa nii kaugele, et kirjutas, et midagi ei häiri teda rohkem kui see kui lastele kingitakse midagi suvalisest supermarketi mänguasja- osakonnast ning ta teeb lahti lastele teiste sugulaste või tuttavate poolt saadetud jõulupakid, sest ta ei taha näha laste kurbust kui suvaline mänguasi katki läheb peale esimest mängimist. Ta annetab need enne kui lapsed näevad üldse ära. See artikkel pani mind tõesti kulmu kergitama. Mu meelest on see pesuehtne snobism. Et juhul kui sa ei kingi mulle täpselt seda asja, mida ma tahan, siis ära kingi parem üldse midagi. Nojah, ühelt poolt on see ju õige, sest kui keegi kingiks mulle näiteks roosa sitsidega või karvase padja, millele oleks peale tikitud imal tekst, siis ega ma ei oskaks seda tõesti kusagil kasutada. Ida samas oleks õnnelik kui selle endale saaks. Ma mõtlen seda, et kuidagi nii snoobilt kõlab see, et keegi teeb lahti lastele kingitud pakid, et näha, kas seal sees on midagi suvalist supermarketi mänguasjapoest, mis majja ei sobi. Või et need asjad, mis endale ei sobi, sest lähevad katki, annetatakse edasi. Et kellelegi teisele peavad siis kohe katki minevad asjad sobima? Ma päriselt ei kujuta ette, et (väljamõeldud) vanatädi Elfriide saadab Idale jõuludeks supermarketist ostetud viie-eurose nuku ja ma ei anna talle seda kätte, sest suure tõenäosusega tuleb sellel nukul käsi või jalg küljest ära peale mingit mängimist. Võib olla see on normaalne,aga mina ei mõista sellist suhtumist.

16 Comments Add yours

  1. Mar says:

    Omg, ma ei tulnud isegi selle peale, et taolisi inimesi ka olemas on. Vanarahvas ütles selle kohta, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.

    Like

    1. Eveliis says:

      Ma saan aru, et öeldakse, et ärge kinkige midagi, et tooge kommi vms, aga et ise lahti teha ja vaadata, kas kink sobib – see on minu jaoks labane.

      Liked by 1 person

  2. kellakagu says:

    Ma mõtlen, et need on ilmselt inimesed, kes tahavad elus kõike ja kõiki kogu aeg kontrollida.
    Õudus kuubis.

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Jah, see on ju umbes sama, et loen mehe e-kirju ja kontrolllin telefoni

      Like

  3. Pakkide lahtitegemine ja kõik sellega kaasnev pole isegi snobism, sest mu meelest on snobismis vaheteval midagi elegantset. See on labane ja madal. Selle artikli autor on pesueht Karen. (igaks juhuks: Karen is a pejorative slang term for an obnoxious, angry, entitled, and often racist middle-aged white woman who uses her privilege to get her way or police other people’s behaviors.). Liiga palju pole muidugi mõtet asju kuhjata. Pean ausalt tuhka pähe raputades tunnistama, et mina olin sellal kui poeg oli kuskil Ida-ealine siuke ema, kes täitis kõik ta soovid, ta sai kõik, mida oskas välja mõelda ja ka kõik, mida mina oskasin välja mõelda. Tulemus: nüüdseks on tegemist äärmiselt lihtsa ja vähenõudliku 23-aastase noormehega, kellele tuleb öelda “võta vastu, kui kui ema pakub.” (Õpib alles, ei tööta veel). Ma olen ise ka hoopis normaalsem kui 15 aaastat tagasi.

    Like

    1. Eveliis says:

      Jah, olen nõus, et snobismis on isegi midagi elegantset, aga selline kontrollimine ja enda teistest paremaks pidamine on küll “Karenlus”. Ma ei poolda ka asjade kuhjamist ja aastatega olen ise ka hakanud valima kvaliteeti kvatiteedi asemel (riided, jalatsid jne), aga kusagil on ikkagi mingi piir ja kõike ei saa nii vaadata. Minule meeldib näha lapse elevust ja ma ei tuleks selle pealegi, et kinke keelata või veel enam neid enne avada ja vaadata, kas sobivad koju.

      Liked by 1 person

      1. Niikaua kui ise teen oma valikuid ja kulutan oma raha, on minu otsus, kui kvaliteetne/mittekvaliteetne, kui snobistlik või mitte ma just parasjagu olen. Aga lapsele tehaks kink ju ikka kinkimisrõõmust, ma julgeks arvata ja laps rõõmustab 5 eurose eseme üle ju samavõrd, kui väga peenelt valitud 3579-nda lego üle. Mis õigusega võtab “Karen” kinkijalt kinkimisrõõmu ja lapsel kingisamaisrõõmu, tahaks ma küsida. Olgugi, et ta ilmajäänud laopse vanem on … kummaline on see, et niisugused tendentsid levivad hoopis rohkem meie noortes riikides, kui vanades heaoluühiskondades, tundub mulle…Karen on valmis nahast välja ronima, et ikka kuidagi oma üleolekut demonstreerida.

        Liked by 1 person

  4. M. says:

    Sattusin ise ka seda lugema ja noh, vot see ongi see, et ma üldjoontes olen XXX sarnase mõtlemise ja suhtumisega paljudes asjades ja samamoodi teen oma perele enamuse toitu ikka ise ja nullist ja lastele kingiks ise kräppi ei osta jne. Väga tore kõik see värk.

    Aga vot asjale keeratakse nõme vint täpselt siis üle kui läheb asjade demonstratiivselt prügikasti loopimisse (krt anna ära siis) või siis sellisesse haigesse Karen suhtumisse käseb-poon-lasen seoses teiste kingitustega.

    Oma põhimõtteid saab ka palju viisakamalt esitleda.

    (Muutsin su kommentaari natuke)

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Olen sinuga nõus, tegu on väga tubli ja tegusa naisega, keda paljus eeskujuks võtta. Aga just oma põhimõtteid saab palju viisakamalt esiatada, ei pea olema kõrk ja teistest parem suhtumisega. Jätab hoopis ebameeldiva mulje, isegi kui muidu inimene negatiivseid emotsioone ei tekita muidu

      (Muutsin su kommentaari natuke)

      Like

  5. TriinH says:

    Mul on 2 last ning mingil hetkel palusin ma viisakalt, et meie majja ei kingitaks enam karvaseid ja pehmeid mänguasju, sest mitte keegi ei mängi nendega, need ei ole nunnud, need võtavad täiesti mõttetult palju ruumi ning meie väiksema “kaisukarud” olid nurgelised ja kõvad kastiautod. Minu ema jätkas sitkelt edasi, kuniks ma vandusid talle, et KÕIK tulevased pehmed mänguasjad lõpetavad lõkkes. Sellega lõppes see ralli.
    Meie tutvusringkonnas küsime ja suhtleme me kingisoovi teemal ja mina isiklikult täiesti ausalt ei soovi suvalisi kingitusi lihtsalt selle pärast, et see on kingitus ja sellega seostub üllatusmoment, vaid pigem siis üldse mitte midagi. Kuna me lapsed on juba selles eas, et ma saan teha mingisugust ülevaadet, siis julgen väita, et nad mäletavad emotsiooni, mitte asju. Ausalt, nad on saanud kõike kingiks, ikka mäletavad nad emotsiooni, mitte kingitustest saadud emotsiooni, vaid milline “õhk” oli siis x hetkel.
    Ma ei tea kellest jutt käib, kuid täiesti enda isiklikust kogemusest tuleb aegajalt suisa nutt peale, et KUI ma palusin kenasti ja otse, ma ei salli keerutamist, siis MIKS sa kingid kräppi?! Sellistel hetkedel jääb minust ka väga ebaviisaka inimese mulje….Kergelt emotsionaalseks teeb see, et kui mina austan teise inimese soove, siis miks ei võiks austada minu soove?

    Like

  6. Tre says:

    Huvitav kas muud kingid lendasid ka neil demonstratiivselt prügikasti?!
    Mina olen ka seda meelt, et las lapsel olla sünnipäeval kingirõõm, palun samuti tuua kinke, mitte raha. Muul ajal me ei osta eriti mänguasju, las kord aastas olla see avamise rõõm.
    Palju neid Legosid vaja on?! Minu lastel on ka neid ja toredad mänguasjad aga on olemas palju muid harivaid ja ägedaid mänge/mänguasju. Nt BrainGames sai lauamängud!
    Inimene on lihtsalt ülbe snoob minu silmis.

    Liked by 1 person

  7. K says:

    Sul on veel laps väike aga meil seisab nt kast mänguasjadega (erinevad pusled, värviraamatuid ((ka see sama küünekomplekt)) lihtsalt nurgas ja ootab kuniks sealt kellegile midagi ära viia saab. Kõik on pakendis s.t laps pole mingit huvi tundnud nende avamisest. Kahjuks ei ole ka elamine kummist, et kõiki 1 korra lahti tehtavaid (vahest tehakse pakk lahti ja sinna see siis jääb ka) asju hoida. Aga Legodega mängib isegi mu 12 aastane väga tihti

    Like

    1. Eveliis says:

      Aga selleks ongi ju taaskasutus? Mina Idale ei ostnud üht järjekordset jalutavat/haukuvat/ koera, mu meelest liiga palju raha tuli selle eest välja käia. Kuu aega tagasi sai ta selle Uuskasutusest viie euroga. Miks mitte? Oma asjad ka aegajalt viib sinna, teised on pandud kuuri ootele ja katkised saavad ka ära visatud.
      Ma ei ütle, et legod ei ole hea valik. Absoluutselt on. Samuti on okei öelda, et ärge tehke kinke voi anda teada oma soov, aga kui ikka nt keegi harvem külaline/kaugem sugulane saadab oma heast tahtest lapsele midagi, siis ma ei kujuta ette, et selle enne lapsele näitamist, ära annaksin.
      Ma ei poolda mõtetute asjade kogumist ja niisama kinkimist kinkimise pärast, aga mulle meeldib ka kui jäädakse viisakaks:)

      Liked by 1 person

  8. P says:

    Ma kujutan ette, kuhu need sõbrad ja pere ta ümbert on kadunud, kui koguaeg peab nii pinges olema, et mida tema läheduses öelda võib, kingiks võib tuua ja kuidas käituda. Võib päris sttessirohke olla koguaeg ennustada, kas hetkel on pereemal ökopähklite hoog peal, või Hesburgeri. Iseäranisti on irooniline, et pidades tilu-lilupoodi, siis ollakse nii vastu lastele odavate asjade kinkimisele. Mina ise eelistan ka asju, mis on kvaliteetsed, aga selline teistele ette dikteerimine on minu arvates nõme ja ebaviisakas. Kui ta lapsed on nii kasvatatud, nagu ta näitab, siis pigem avagu see kink, öelgu aitäh ja andku koos hiljem edasi ( kuhu iganes nad neid annetavad). Samas on justkui meelde jäänud, et laps ei suuda teeselda heamewlr asja üle, mida ta ei taha ( ajupesu much?) ja miks peaks tänama kui tänulik pole, see on ju ebasiiras? Minu jaoks on see viisakus ja teiseks ei tasu lapsele sisendada, et hea kink on vaid see, mis on kallis ja alati kvaliteetne. Hea on, kui sinu peale mõeldakse ja sinust hoolitakse ja kui sinu ümber on inimesed kelle jaoks sa tähtis oled. Sellise üleoleva suhtumisega ( mis on täielikult ka põhjendamatu) kahjuks neid lähedasi kaob koguaeg. Samas, mis point siin targutada on, proua hobusel ei muutu ja teab ikka kõigist paremini 🙂

    Liked by 1 person

  9. A. says:

    Ma olen nüüd pool hommikut püüdnud kõnealust artiklit välja guugeldada, et oma silmaga seda snobismi näha. Irooniline on, et ma olen 99% kindel, et tean, millise autori sulest see pärineb, aga ei jälgi seda inimest ise ja nüüd absoluutselt ei suudagi leida… Tundub nagu poleks ta kuid bloginud või siis ei oska ma otsida 😀

    Like

    1. Eveliis says:

      Noh ega see polegi oluline, kes seda kirjutas, sest mind ajendas kirjutama see, et keegi üldse nii teeb:)

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.