Tuksis nädalavahetus

on

“Täiesti tuksis nädalavahetus,” ütles Marek kui õhtul teleka ees istusime, “mitte midagi ei saanud tehtud selle vihma pärast.” Mareki jaoks on nädalavahetus tuksis kui tööd ei saa rabada ja tööd ta tõesti rabada ei saanud. Ma oleksin talle muidugi võinud meelde tuletada, et ka majas sees on piisvalat töid ootenimekirjas – Ida toa remont, garderoobi remont ja 15 aastat oodanud vannitoa lagi, aga teate ise, et ei ole mehele mõtet selliseid asju meelde tuletada. Küll ta teeb kui tuleb õige aeg. Ja pealegi suvi ei ole tubaste tööde aeg. Kui pähe on võetud muru niitmine ja vihma pärast seda teha ei saa, siis on tuksis nädalavahetus. Õnneks tal vedas ja vähemalt täna sai ta oma trimmerdamise doosi kätte.

Mina nautisin seda, et terve eilse päeva vihma sadas. Muidugi on ka mul sada tööd ootenimekirjas, aga te ju tunnete mind – kodutööd ei ole jänes, mis eest ära jookseks ja nii võtsin ma kätte 557lk paksu “Serafima ja Bogdani”. Mõtlesin, et loen veidike edasi, aga juhtus nii, et terve nädalavahetuse ma olengi vaid lugenud. Sest aina põnevaks ja paremaks läks. Esimesed viiskümmend lehekülge olid olnud suhteliselt rasked lugeda, ses mõttes, et tekst on vapustavalt ladus, aga kuidagi oli infot nii palju, et raske oli raamatusse sisse elada, seepärast ei olnud ma ka peale tööpäeva raamatut kätte haaranud. Palju keeruliste nimedega tegelasi, kes olid kõik peas sassis.

Mul oli tunne, et see raamat vajas aega, aega, et sisse elada. Ja see oli lõks. Kui ühel hetkel sinna sisse läksid, siis välja tulla oli keeruline. Loo edenedes läks pilt selgemaks ja lugu terviklikumaks. Ammu ei ole ükski raamat mind niimoodi paelunud, niimoodi pannud ennast neelama ning tekitanud tunnet, et vaatan filmi või et olen justkui tegevuste keskel. Ma ei saanud raamatut käest. Lubasin endale, et loen “Ellujäämise raamatu” lõpuni (teos koosneb neljast raamatust) ja loomulikult lõppes see nii põnevalt, et kohe järgmisel hommikul haarasin ma raamatu uuesti kätte. See raamat oli mind nõidunud!

Ma ei püüa seda raamatut arvustada. Seda on raske kirjeldada. See on naturaalne, ehe, väga valus ning kirjeldatud inimloomused hirmutavad. Ammu ei ole Eesti kirjanduses midagi nii eepilist kirjutatud ja kuna teos on nii laiahaardeline, nii intelligentne, nii hästi kirjutatud, siis mul puuduvad sõnad selle kirjeldamiseks. Ma tunnen, et mul ei ole selleks piisavalt sõnaosavust ja teadmisi. Olen pinnapealne ja ütlen, et tegu on suurteosega, mille peaksite oma lugemisnimekirja panema. Eriti kui olete nagu mina, keda huvitab ajalugu, teine maailmasõda (teos jälgib Peipsiveere külaelu arengut teise maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni) ja Peipisveere vanausulised ning nende elufilosoofia. Teemakäsitlus on sünge, kohati ka vastik ning häiriv, kuid paneb mõtlema ja endamisi arutlema kui erinevalt me maailma lahti mõtestame Näiteks koduvägivalda, mida selles raamatus on palju.

Tädi Sinja arvates on reeglid väga lihtsad. “Naised ongi loodud tööd rügama, mehed aga kannatama, “räägib tädi Sinja. “Kannatamine on meeste töö. Selle pärast su mees joob ja selle pärast ka peksa annab, et valu on hinges. Tema ei saa teistmoodi, sest selline on jumala tahtmine, Nii et talu ära, tütrekene, ja võta vastu oma osa oma mehe kannatustest, mida ta sinuga jagab.”

Olen lugenud teiste arvustusi ja teosele heidetakse ette, et pole ühtegi tegelast, kes oleks positiivne, kellele saaks kaasa elada ja kaasa tunda, samuti, et on liiga palju vägivalda ja joomist. Ma natuke nõustun sellega, et ühtegi sellist tegelast, kellele positiivselt kaasa elada, pole, pigem tekib aina suurem vastikus peategelaste vastu. Mitte üllatuslikult tekib kõige suurem vastumeelsus Raimondi vastu.

Ta läheb naise juurde, kes teda hirmunult vaatab, kattes ennast tekiga. Ta rebib teki ühe ropsuga kõrvale. Naine tõstab käed kaitseks silmade ette, kuid mees ei kavatsegi teda lüüa, vaid avab püksirihma, tõmbab naise voodi äärele, tagumikuga enda poole. Ta rögistab, sülitab pihku ja teeb riista libedaks. Siis tõstab naise puusadest kõrgemale ning surub ennast sisse. Aga see polegi kraapivalt kuiv paik, kuhu ta tungib, vaid hirmust ja ärevusest niiske nagu palavikuhaige suu, mis tihedalt ümber meheihu haardub ja igale liigutusele järele annab, avaneb ja endasse võtab.

On aeg armastuseks ütleb ta oma naisele, kes just on tulnud vanglast, kus teda võib olla ka vägistati. “Pekstud on igatahes kenasti, lauba keskelt vasema kõrvani jookseb rebitud servadega haav ning ninaalusel on korbatanud veri.”

Samuti on raamatule ette heidetud süngust. Et lahendused tunduvad sellised, et hullemini enam minna ei saa ja puudu on jätkuvalt positiivsusest, sest nii mõjub teos ängistavalt. Ma mõistan neid etteheiteid ja mõistan ka seda ängi, mida raamat võib kaasa tuua, kuid olen jätkuvalt seisukohal, et positiivsed liinid oleks selle raamatu ära rikkunud. Elu ei ole muinasjutt, tihti lähebki kahjuks nii, et lahendus on see kõige hullem, mida ette võib kujutada ning kättemaksule mõtlemine on see, mis edasi viib. Ma ei ole küll kättemaksuhimuline, kuid mõistan vägagi teatud suhtumist, kus andeks ei taha ja ei saa anda. Kõik ei vääri andestust ja andeks andmist.

Ma olen raamatuga jõudnud alles poole peale ning ei oska ette öelda, mida ma arvan raamatust siis kui olen lõpuni jõudnud, küll aga julgen ma öelda, et kui raamat niimoodi endasse neelab, paneb kaasa elama ja seda ei saa käest, siis on see igal juhul üks äärmiselt hästi kirjutatud raamat. Meeldivad meile kõik sužeeliinid või mitte.

9 Comments Add yours

  1. Alex says:

    Ole sa tänatud kirjeldamast. Nüüd tean kindlasti, et ei loe.

    Like

    1. Eveliis says:

      Võta heaks! Aga arvan et kui siiski oli mõttes ja minu kirjelduse peale seda ei tee, siis jääd heast kogemusest ilma. Samas tõesti, maitsed on erinevad, ei saa öelda, et on lihtne raamat

      Like

      1. Alex says:

        Ma jätaks külaelu vägivalla vähemalt praegu vahele. Kuigi ei kahtle, et seda kirjeldatakse hea sõnakasutusega.

        Liked by 1 person

      2. Eveliis says:

        Sõnakasutus on selles raamatus tõesti fantastiline

        Like

    2. reet says:

      Mina ka ei loe, vähemalt mitte lähiajal. Liiga palju olen teadmatusest kogemata taoliste valusate lugude peale sattunud, tahaks mõnda aega midagi helgemat. Aitäh kirjelduse eest!

      Like

      1. Eveliis says:

        Jah, sellisel juhul arusaadav. Tulevikus, kui helgemad lood loetud, siiski soovitan ette võtta

        Like

  2. najaa says:

    najaaa, et kuidas siis üks lühike arvustus kõlada võiks?
    “Loe, ela kaasa, saa osa ja pärast on tõega tunne, et ennast on vigaseks n.kutud?”

    njah.
    ptüi, puidust kahju, mis säärase psa peale kulus!
    iga oma ebardlikku mõttevõnget ei pea ka kohe kivisse raiuma ega isegi mitte teistega jagama.

    Like

  3. Yxkb says:

    Hea arvustus oli, ma tõesti mõtlesin, et võiks lugeda, aga nüüd ei loe kindlasti. Peipsi vanausulised ei ole üldse teema, teine maailmasõda veel vähem. Mingit naistevastast vägivalda ei saa ka lugeda. Juba väljatoodud lõikudest hakkas halb…
    Seega õnneks võib selle lugemisnimekirjast maha võtta.

    Like

    1. Eveliis says:

      Hea meel kui saan teile abiks olla mittelugemisel. Peipsi vanausulised ja nende elufilosoofia ning eluolu on väga huvitav lugemine.
      Vägivalda on raamatud palju, sellega peab jah arvestama.
      Minu üks lemmikraamatuid on “anonüümse naise päevaraamat teise maailmasõja päevilt” (sry eesti keeles ei tea täpset pealkirja peast) – nõretab vägivallast, aga väga hea raamat. Võimalik, et ma olen ka imelik, et sellised teemad ja teine maailmasõda huvitab

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.