Cancelled?

Mul on natuke paha tunne. Ma olen täiesti nõus selle arvamusartikliga, mis võtab olukorra soliidselt ja viisakalt kokku ning ma olen absoluutselt nõus ka nende teiste arvamusavaldustega, mis taunivad valetamist ja vassimist, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ma tahan rääkida iseendast.

Ma olen teinud halbu otsuseid ja saanud selle eest mitte vähe sugeda, küll aga ei ole kunagi oma tegusid varjanud või õigustanud (või siiski eks ma enda jaoks olen need asjad ära õigustanud). Inimeste pahameel ja kriitika on olnud kohati ärateenitud. Ma tean, et minu selgitused paljudele korda ei läinud, kuid näiteks koera puhul, kelle ka mina varjupaika tagasi viisin, on mul siiani valus. Mina võtsin, mina feilisin ja mina viisin ta tagasi. See on raske taak, mida kanda, usute või mitte. Omalt poolt tegin ma aga seda, et panin kuulutuse üles kõikidesse gruppidesse, võtsin vastu «loomavihkaja» tiitli ja samal ajal viisin ka ise inimesi varjupaika teda vaatama, et ta saaks endale päriselt uue kodu. Kas see kodu on hea, ma ei tea, ja mul on siiani süümekad. Isegi kui te ei usu ja peate mind südametuks. Ma mäletan neid kommentaare ja süüdistusi. Mind on ka varem süüdistatud, et ei hooli oma loomadest. Ma ei tea, miks, ja see on mulle siiani arusaamatu, aga ju siis mõnele inimesele tundus nii. Need kommentaarid ei olnud lihtsad taluda, aga mõistan, miks need tulid. Neid oli valus lugeda, aga ma lugesin, sest tahtsin ausalt nendele ka ise vastata, mitte, et inimesed levitaksid valeinfot. Huvitav osa sellest oli, et ma suutsin neid võtta nö külma kõhuga, nutsin küll, aga nutsin oma teo, mitte kommentaaride pärast. Ma olen hiljem mõelnud, et asi ei ole mitte karastuses ja paksus nahas, mida suunamudijatele soovitatakse kasvatada, vaid selles, et minu elus oli tol hetkel kõik korras. Kui jätta kõrvale süümepiinad ja ikka veel igatsus Hugo järele, olin ma õnnelik. Terve.

Ma olen (god knows why) jagelenud/kakelnud populaarsete suunamudijatega, teades, et see on vana hea ämber, milles kolistada, ja mida ei tasu teha. Ma olen seda ikka teinud ja alati on see lõppenud ühe ja selle samaga – ma ise olen peksa saanud. Teate, ei ole meeldiv lugeda sadu kommentaare, kes sulle lihtsalt ühe postituse pärast kirjutavad – värdjas, debiilik, pane end põlema. Need on vaid leebemad kommentaarid, mis mulle kohe pähe tulevad. Paks ja kole ning kohutavate hammaste ja kõverate jalgadega niikuinii, neid ma isegi ei pane tähele. Jällegi – mul ei ole paksu nahka (samas kui ma olen paks, siis ilmselt ikka on nahk ka paks?), aga ma tean, et need on asjad, mida öeldakse konkreetselt solvamise eesmärgil kui midagi muud pähe ei tule. Ja mis ma siis teen? Vaidlen vastu. Ei saa ju ka, sest tegelikult on need faktid, mida ma peeglist ise ka näen. Okei, kole ma enda kohta ei ütleks siiski, aga muu on lihtsalt faktid. Kui keegi leiab, et mulle on seda vaja meelde tuletada või arvab, et ma ise ei tea, siis olgu nii. Ei ole esimene kord kui mind hobusenäoks on kutsutud. Neid fännide kirju lugeda oli ebameeldiv, veelgi ebameeldivam oli, et kui ma ei lasknud neid üles, joosti kohe Perekooli, et ikka saaks oma salvav märkus ära öelda (ääremärkus: käisin täiesti ise vabatahtlikult Perekoolis, ja käin siiani aegajalt, keegi ei saada mulle screene). Aga ma võtsin ka neid nö külma kõhuga, sest minu elus oli tol hetkel kõik korras. Ma olin õnnelik. Terve. Lihtsalt loll, et arvasin, et igasugu arvamusavaldused suunamudijate kohta (isegi kui nad pärast on osutunud siiski mitte valeks) ei too kaasa mitte midagi head, vaid ainult veel rohkem vihavaenlasi mulle.

Seepärast püüan ma võimalikult palju mitte sõna võtta, aga see ei õnnestu mul alati. Ja iga kord on tagajärjed samad. Kas ma õpin? Ma püüan, aga mõnikord ei saa lihtsalt vait olla, isegi kui arvamus on teatud ringkonnas ebapopulaarne. Ja saan kolinal peksa.

On ka teema, millest ma ei tahtnud liiga palju rääkida. Teate isegi, mis teema. Sel puhul räägiti minu eest. Osa sellest oli tõde, osa sellest liialdus, laim ja vale. Kas see viimane osa kedagi huvitas? Ei. Arusaadav, sest alati sõltub, millise mätta otsast asja vaadata. Kui vaadata minu mätta otsast, siis tunnete mulle kaasa, kui vaatata teiste mätta otsast, tunnete, et neile tehti liiga ja olengi sitapea. Tegelikult ei ole ma sitapea, vaid lihtsalt tegin rea valesid otsuseid, mis lõppes krahhiga. Mulle soovitati palju, et ma seda teemat üldse ei puudutaks ja ka sotsiaalmeediast eemale läheksin. Ma ei teinud kumbagi. Muidugi ma teadsin, et isegi kui ma kirjutan oma loo või selgituse, siis ega midagi ei muutu. Viha minu vastu ei muutu väiksemaks. Ei muutunudki. Ma ei kadunud ka sotsiaalmeediast nagu mulle soovitati, sest ma arvasin, et kui ma kaon, siis ma näitan sellega, et mul ongi midagi varjata. Ma võtsin vastu otsuse elada fassaadi taga. Jagasin ilusaid pilte ja kauneid riideid, kuid tegelikult kui tagasi vaadata, siis isegi paljudest piltidest kumab läbi see, et see ei ole mina, see ei ole õnnelik inimene, see on inimene, kes tahab end veenda, et on õnnelik, inimene, kes tahab veenda teisi, et teda ei huvita, mida temast kirjutatakse. Klassikaline metspart oma eluvalega. Tegelikult huvitas see mind väga. Kui ma täna 80% ajast ei huvitu sellest, mida minust kui blogijast kusagil kirjutatakse, siis tookord ma lugesin ja see kõik läks mulle nii korda. Ma pugesin veel sügavamale fassaadi taha. Miks see nii oli? Ma olin õnnetu, katki ja segaduses, täielikult kaotanud oma pidepunkti ja eesmärgid. Ma ei näinudki ühtegi eesmärki. Kas ma sain sellest ise aru või kuulasin teisi? Muidugi mitte. Ma sain aru alles siis kui ma olin vihasena ja nuttes istunud autorooli ja mõelnud, et mis saaks, siis kui ma sõidaks nüüd sinna jõkke, et midagi on minu enda juures valesti. Ma sain aru, et vajan abi kui Ida oma käed mulle ümber pani ja ütles, emme, ära nuta. Mul on see hetk nii selgelt meeles. Veidike liialdades võin ma öelda, et Ida on mu elupäästja. Ma hakkasin käima psühholoogi juures ja nagu te juba teate ravima oma depressiooni.

Iga negatiivne kommentaar, mis minu kohta kusagilt tuli (ja mul oli jätkuvalt haiglast huvi neid lugeda ja end piinata) lõi mu jalgealuse kõikuma. Ma ei saanud aru, kuidas ma näin nii kohutava inimesena, et inimesed minu kohta selliseid asju kirjutasid. Kas ma tõesti olengi nii kohutav? Lisaks olmemured, mida ma avalikkuse eest varjasin nii hästi kui oskasin, postitades aina õnnelikumaid hetki Instagrami. Ma ei valetanud otseselt, sest sel hetkel kui keegi mind kutsus Idaga õhtusöögile, muuseumi, ostis jäätist või tõi mulle raamatu ja veini, siis ma tundsingi hetkeks, et olen #2blessedtobestressed. Need olid need väikesed õnnelikud hetked ja ma tundsingi, et vahet ei ole, mis juhtus, elu on ilus, vihake mind, ma saan ikka hakkama. Ise kartsin samal ajal Lillehammeris ringi liikuda, sest mul oli tekkinud paranoia, et keegi jälitab mind. Kohutav aeg, kus sa püüad iseennast veenda, et kõik on okei ja ilus ja ma ei hooli teiste arvamusest, ja järgmisel hetkel loed sa enda kohta, milline inimkõnts sa oled ning tahaks vaid surra. Sõna otseses mõttes.

Ilmselt te saate juba aru, kuhu ma tüürin. Kordan igaks juhuks – kassidraama on tõesti kole ja sellel ei ole õigustust, punkt. Aga sama kole on ka see nõiajaht, mis lahti on läinud. Ma olen käinud lugemas erinevaid kommentaare ja kui osa neist on tõesti õigustatud loomainimeste pahameel ja ilmselt ka pettunud toetajate kommentaarid, siis on ka teine osa, see osa, mis virtuaalselt on hangud kätte võtnud, tõrvikud süüdanud ja ei jäta enne kui draama peaosalised on #cancelled. Mida iganes siis selle all mõeldakse. Minus tekitab see hirmu, et inimesed justkui hasardist kirjutavad töökohtadesse ja koostööpartneritele, et kas te ikka teate. Jääb selline tunne, et ei jäeta enne kui maaslamaja on virtuaalselt veriseks pekstud. See tekitab minus hirmu. Aga ettevõtted ju peavad teadma, kellega nad koostööd teevad, on põhiline argument. Andke mulle andeks, aga turundusinimesed peaksid elama kivi all kui nad ei oleks lugenud uudiseid. Isegi kui ei taha midagi neist lugeda, siis see draama kargab silma, ükskõik, millise väljaande lahti teed. Kui turundusinimene seda ei näe, valib mitte näha või koostööd jätkata, siis ütleb see rohkem turundusinimese kohta, kes oma “reklaamikanali” tausta ei uuri. Ma eeldan, et see võiks ja peaks olema esimene asi, mida teha. Kes jätkab, kes ei jätka – ettevõtete otsustada ja tarbijate otsustada, kas ettevõtte tooteid tarbida või mitte. Minu pärast kasutage teematrelle #seejatoocancelled, moodsa aja võimalused ja teatud mõttes ettevõtetel võimalus näidata oma hoiakuid, aga et keegi päriselt istub netis ja kirjutab ettevõtetele, kes varasemalt on koostöid teinud, siis see tekitab minus õudu. Lisaks need kommentaarid, milles enam ei räägita lemmikloomade hülgamisest, vaid millest kumab läbi viha ja tehakse endast kõik olenev, et inimeste elud rikkuda.

Tuletan teile meelde eelmist lõiku. Ma olin depressioonis, segaduses, eitasin, et midagi on valesti, peitsin end fassaadi taha. Mida hullemad olid kommentaarid, seda rohkem tuli fassaadi. Minu õnneks oli mul tõesti olemas toetav abikaasa ja laps, kes suutsid mu segamini maailma kuidagi veel koos hoida, aga nendel negatiivsetel kommentaaridel (ja ma ei pea silmas kriitikat, mis on õigustatud, kuigi ka neid võtsin ma rünnakuna, vaid neid õelaid ärapanevaid parastavaid kommentaare, kust sa tunned, et kirjutaja tunneb puhast rõõmu kui peaks midagi veel halvemaks minema) on nii tugev jõud. Kui sa oled katki ja segaduses. Päriselt mõelge sellele kui te 890. kord kirjutate, milline inimkõnts keegi on.

Täna olen mina terve. Mulle ei meeldi enda kohta negatiivseid asju lugeda, kellele meeldiks, aga ma tean, et see on osa elust, osa olen ma ära teeninud, osa jääb mind saatma, osa on ülekohtune. Ma suudan neist üle olla. Kas mitte lugeda või mitte reageerida. Ma olen otsustanud keskenduda neile, kellele ma meeldin. Viis-kuus aastat tagasi ei oleks ma seda suutnud. Ma olin vaid ohver. Jällegi tibake liialdades, ega palju ei puudunud sellest, et ma oleksin olnud anonüümsete ja mitteanonüümste kommentaaride ohvrikits.

14 Comments Add yours

  1. Marge says:

    Olid segaduses, eitasid, et midagi on valesti, peitsid end fassaadi taha… Aga sa ei valetanud küsijatele näkku, sa ei sõimanud neid lammasteks ja veel hullemate nimedega. Nii et ma päris võrdusmärki enda ja nende vahele ei paneks..

    Like

    1. Eveliis says:

      Seda küll jah. Otsest võrdusmärki ei paneks, aga kommentaarid tegid rohkem katki ja kui poleks idat-marekit olnud, siis vbla oleksin ka sõimanud ja valetanud, sest … okei, ma ei teagi, miks peaks… aga fassaadi taga on tihti lood palju hullemad ja sellele tasub mõelda

      Like

      1. Marge says:

        Jaa, tasub tõesti mõelda ja su postitus panigi mõtlema ausalt öeldes.. Lihtsalt praegusel juhul tundub olevat olukord rohkem selles et mida külvad seda lõikad ja kuidas küla koerale jne Aga sa tõid teise vaatenurga välja asjale ja selle eest tänud!

        Like

      2. Eveliis says:

        Olen sinuga nõus – on küla koerale (hmm) situatsioon küll, aga ausalt ma enda põhjal tunnen, et olles too teine pool olnud, siis teatud kommentaarid ületavad piiri ning pole enam mure ja pahameel tehtu pärast, vaid soov peksa anda. Sest põhjus on. Ei puuduta vaid antud teemat, vaid ongi vist teatud inimeste loomus, loota et läheb hullemaks

        Like

      3. Krista says:

        Kas ikka on päris küla koerale? Juba enne praegust draamat jäi ette absoluutselt KÕIK, mida need kaks tegid või tegemata jätsid. Kõrgeim pilotaaž oli minu jaoks kommentaar perekoolis, kus kedagi häiris isegi see, et tema arvates on kõnealuse paari telekas diivanile liiga lähedal… Mida veel? Jah, ise nad toodavad sisu, mis tõmbab jälgijaiks mitte kõige intelligentsemaid inimesi, aga see ei anna veel õigust kedagi virtuaalselt lintšida. Praegust jahti jälgides ei ole ma enam ka kindel, et see vaid virtuaalseks jääb.

        Mis puutub valetamisse ja jälgijate sõimamisse, siis ei ole ilus, ei ole, aga esiteks esimesena visaku kivi see, kes patuta (pean silmas valetamist ja seda, et “parim” kaitse on rünnak); teiseks, me ei näe nende inimeste sisse, me ei tea, miks nad nii reageerivad; me ei tea, mis on nad nii katki teinud. Seda kirjutades mõistsin, et sama kehtib ka vihast nõretavate kommentaatorite kohta.

        Like

    2. K says:

      See igale poole kirjutamine on tõesti juba õudu tekitav. Tean ütlemist, et naerata ja keegi ei saa teada mida sa tunned. Naeratuse taha on võimalik kõik ära peita, aga katsu sa viha või kurbust peita…

      Ja kas tõesti inimesed ei saa aru, mida üks halvustav repliik teistele teha võib? Et sõnal on väga suur võim. Et ennem aru ei saa aru kui ise ollakse nii sitas seisus, et Türisalu pangal veel üks samm ja ongi kõik? Kunagi sain ühe psühholoogi jutust nii aru, et inimeselt oste küsides, kas plaanid enesetappu, siis selle küsimusega sina talle seda mõtet pähe ei pane

      Like

  2. Ms.TH says:

    Minul on neid kommentaare lugedes hirm. Hirm, et kuhu niimoodi välja jõutakse. Hirm on laste tuleviku pärast, sest selline käitumine kandub lastele üle ja nemad peavad seda normaalseks. Ema ja isa eeskuju.
    Aga selle teemaga seoses, siis käitutud on väga valesti ja tehtud valede otsuste arv on kolossaalne, aga see viha ja pahatahtlikus, millega teemat kommenteeritakse on tegelikult ületanud igasugused normaalsuse piirid. Mul ei tuleks pähegi, et võtan nende ettevõtete listi ette, kes koostööd on teinud, ja hakkan e-kirju kütma eesmärgiga need inimesed täielikult hävitada. Kui katki need inimesed küll ise peavad olema, et niimoodi teha? Üldse, miks on nii palju katkiseid inimesi, kes enda heaoluga tegelemise asemel suunavad oma energia teiste hävitamisele. Ja ma ei pea silmas siin ainult praegust ärevat teemat.

    Like

    1. Eveliis says:

      Just samad mõtted. Ja see mind ajendaski seda kirjutama. Vahet polegi mis teema, aga pahatahtlikkus, kus nähakse võimalust, kellegi elu rikkuda, on hirmuäratav.

      Like

  3. Helena says:

    Postitus seadis perspektiivi ja pani mõtlema. Ühiskonna polariseeritus toodab me keskel kergesti vihatunnet. Uudised on pealkirjad. Pinnapealsus..
    Aus, valus ja väga hea kirjatükk aja peatamiseks Sinult.
    – Inimesed, kes üritavad sind alla tirida, on sinust juba allpool.-

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      See nii kergesti tekkiv vihatunne on mu meelest nii hirmuæratav ja ohtlik. Kunagi ei saa tæpselt teada, mida sõnad teisele poolele teevad. Olgu ta kui valesti käitunud.

      Like

  4. Esp says:

    Sry ma ei taha sel peamisel teemal sona votta, olen liiga vihane, aga – mis koverate jalgade jutt see on?? Sul on ju ilusad jalad ?

    Like

    1. Eveliis says:

      Hehh, noh eks nad ikka nats koverad on, aga elamist ei sega ja vaid maani seelikuid sp ei kanna:)

      Like

  5. Alex says:

    Võib-olla on olnud eeskuju nakkav. Neil, kes võtavad vaevaks teavitada tööandjaid ja keda kõiki veel. Siis kui neil on olnud valus, on nad põrkunud sama ülesõitva retoorika vastu ning nüüd annab väikenegi võimutunnetus võimaluse revanšiks.
    See muidugi ei õigusta, sest vägivald ei juhtu kogemata, vägivald on suhtumine ja valik.

    Like

  6. Tiina says:

    Tänan selle postituse eest. Võttis kenasti kokku minu enda mõtted ja hirmud. Vaatan, kuidas ühiskonnas üksteist poolsurnuks pekstakse. Enamasti virtuaalselt, harva ka reaalses elus. Ja ma ei saa sellest lihtsalt aru. Et miks on vaja maaslamajat veel ekstra vihaga tümitada.
    See konkreetne kassidraama – jah, käituti valesti ja käitumine väärib hukkamõistu. Aga see tase, milleni meil langetakse – minna isiklikuks, ekstra muudkui veel ja veel ja veel tümitada. Ma ei saa aru.

    Nii palju on inimesi, kes oma allasurutud viha ja isiklikke probleeme lihtsalt teiste peal välja elavad ja ennast veel õigustavad. Veel rohkem neid, kes seda kõike anonüümselt soovivad teha (a’la perekool), julgemata ise otse oma nime alt midagi öelda, aga selga taga on kõvad ässajad. Aastaid tagasi ütles keegi tabavalt selle suhtumise kohta, et “vägivald ei meeldi, aga verd tahaks näha.” See on seesama tööandjatele kirjutamine, inimeste seljataga mahategemine jms – et noh, ma ise ütlema-tegema ei lähe, aga ma ässitan teisi, ehk siis keegi teine läheb ja lööb-teeb. Ja mina saan turvaliselt pealt vaadata, näpuga näidata, parastada ja sinna juurde ennast kiita.

    Ka töömaailmas valitseb selgelt suhtumine, et “äraaetud hobused lastakse maha.” Inimestest pressitakse viimnegi tilk välja. Kui siis enam midagi pressida ei ole, siis pekstakse igaks juhuks veel natuke – äkki ikka midagi veel saab. Ja kui ei saa – siis “lastakse maha.”

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.