Ida-eurooplane

Võib-olla olete te juba aru saanud, et me oleme üle saja tuhande aasta Idaga koos Rootsis. Tegelikult on ilgelt tore, ma olen nii ammu tundnud puudust sellest, et saaks liikuma ja ka oma kliente lõpuks näost näha, see on alati olnud osa minu elust ja nüüd 2020 aasta algusest on see olnud ära lõigatud. Ma olen end justkui vangis (piltlikult ofc) tundnud. Samas pahandan ma alati natuke kui keegi arvab, et lähetused eriline lõbu, ei, see ei ole lõbureis kunagi – see on hullumeelne planeerimine ja kui tahad lisaks sellele ka natuke sihtkohta näha (mida ma alati tahan), siis lisandub sellele ka väsimus. Aga ma ei kurda. Üldiselt. Sest 99% klientidest on kõike seda väärt. Täna ma siiski tahan end natuke välja elada. Selle 1% peal. Sest, andke mulle andeks, mu ebaprofessionaalsus, aga tegu oli täis tropiga.

Kui sõita on kokku ca 1500 kilomeetrit kolme päevaga, siis üsna palju on vaja täpselt planeerida. Ma ei ole muidu kuigi täpne inimene, aga sellistes asjades meeldib mulle ajaliselt paika panna, kui kaua kuhugi sõit võtab, kaua kohtumine kesta võiks, lisada sinna ummikud ja valesti sõitmised ning muudatused ei ole väga teretulnud, need löövad ajakava sassi. Aga siis on kaalul üsna suur projekt. Klient ütleb, et kuule, ma olen tegelikult hoopis teises linnas, kuid oled jätkuvalt teretulnud. Muidugi muudad sa graafikut käigu pealt. Pakud välja sobiva aja. See ei sobi, see eest terve ülejäänud päev sobib. Pean tunnistama, et minu Rootsi geograafia tundmine ei ole edasijõudnu tasemel, kuid kiire guugeldamine ja väike arvutus paneb paika, et peaks sobima küll. Et aega kokku hoida, broneerin viimasel hetkel ööbimise tema linnas. Seda enam, et tegelikult olin ma sõidust väsinud juba ja see oli nö sobivas kohas poolel maal. Just see hetk kui ma olen broneeringu kinnitanud (no refund), vastab ta, et tead sry, aga midagi tuli ette ja üldse ei sobigi enam kohtuda. Vannun teda omaette maapõhja, ent ei jäta jonni. Kirjutan hilisõhtul, et nägin ta meili alles praegu ja kuna olen juba tema linnas, siis tulen hommikul ikkagi läbi (lisan veel väikese vale, et olen seal linnas terve päeva). Hommiku saabudes olen ma kontoriukse taga, alumisel korrusel vastuvõtus pole kedagi, uksel on vaid silt, et Covidi pärast võtke ühendust selle inimesega, kelle juurde tulite. Kui te arvate, et ta vastas telefonile, siis te eksite. Nii ma seal siis vihmas ja tuules nagu faking ida-eurooplane oma kataloogi ja “Kalevipoja” šokolaadiga seisingi. Ei saanud sisse uksest ei aknast. Ma olen pahane. Et tegin muudatuse ja olen nii põhimõtteliselt kaks tundi sõiduaega kaotanud, sest vaadake kaarti. Minu marsruut nägi ette Malmö – Göteborg ja sinna vahele jäävad kliendid, kuid tänu sellele, et tegu oli suuuuuure projektiga jäin ma poolele teele (Falkenbergi) ning vahet ei oleks olnud kumma linna ma oleks enne võtnud järgmiseks. Malmö või Göteborgi, ikka pidanuks ma topelt sõitma. Millest pole midagi, kui kohtumine poolel teel oleks toimunud. “Tutkit vanka,” oleks mu tädi Helju selle peale öelnud.

Öelge, et teid ei ajaks selline suhtumine vihale. Tõesti nagu minu aeg ei maksaks mitte midagi. Ma olin nii pettunud.

Ma oleks muidugi sada korda rohkem pettunud kui huupi valitud ööbimiskoht ei oleks eelmisel õhtul pakkunud megapositiivseid emotsioone. Järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. See tegi tuju heaks.

Igatahes 456 kilomeetrit hiljem, Malmös käidud nagu naksti, peaaegu peatusi tegemata (burgeritest ja friikatest on mul nüüd tõesti kõrini, aga Idaga reisides, kus ikkagi vaja aja peale liikuda, on Hess ja Mäk olnud kõige lihtsam vastupanutee, mhm, ei ole tervislik, jaajaaa), oleme me Göteborgis. Hotellini on jäänud 4,4 kilomeetrit. Ummikute tõttu liigume me seda vahemaad umbes 27 minutit. Oleks see siis veel kõik. Hotell on täpselt südalinnas, kus on lisaks ummikutele ratturid, sada kaheksakümend siia-sinna sõitvat trammiliini ja parkida tuleb eemal olevasse parkimismajja. Teeme hotelli ümber autiiru, sest selgub, et parkimismaja poole ei saa keerata. Eeldan, et teen midagi ise valesti ja teeme sama tiiru uuesti. Jõuame hotelli ette, paremale, parkimismaja juurde keerata ei saa (nüüdseks olen veendunud, et sinna ei saagi seda teed pidi, mida Waze pakub) ja läheme kolmandale katsele. Näen juba, et Waze juhendab mind sama teed tagasi. Kasutan google maps´i – ka see juhendab samasse kohta. Otsustan neid ninapidi vedada ja teen suurema tiiru. Parkimismajani jõudmiseks näitab nüüd aega 30 minutit. Kuna ma sama teed olin juba neli korda sõitnud, teades, et see ei vii kuhugi, keeran ma umbes esimese lähima parkimismaja poole. Pargin auto ära ja hakkame minema hotelli poole.

Aga kuidas parkimist alustada? Mina ei tea, paljud teised ka ei tea. Seisame seal nagu lollid ja saame kelleltki targemalt teada, et äpp on vaja tõmmata. Tõmban äpi, lisan kõik andmed ja saan teada, et f…ng error, ma ei saa oma autot parkima panna. Mul on kõigest nii kopp ees, et otsustan, et lähme kõigepealt hotellituppa. Luban Idale, et lähme külastame hotellis olevat väikest basseini ja siis ma lähen tegelen selle parkimisega edasi. Infotelefon, kuhu ma helistan, muidugi ei tööta enam, sest “tööpäev on läbi”, “helistage 830 ja 1600 vahel”. Mu vererõhk tõuseb. 8.30 pean ma juba teel olema ja kell neli püüdsin ma end sisse murda hotelli poolt soovitatud parkimismajja, mis ei ole töökorras hetkel!

Me läheme “spaasse”, mis on minubassein ja kaks sauna. Muidugi ei saa me sisse. Läheme tagasi vastuvõttu. “Kas te broneerisite bookingu kaudu,” küsib töötaja. Selgub, et see pole hinna sees sellisel juhul. No neh, oligi imelik, et nii odav hind oli (ma seekord valisin puhtalt hinna järgi). Pahandan natuke ja ütlen, et pole vahet, maksan juurde. Mhm, see sobib. “Me teeme siis lapsele selle tasuta,” tuleb ta kenasti vastu ja ma olen korraks rahul ning kogu selle tiirutamise parkimismaja ümber unustanud. “Aga, on üks AGA,” lisab töötaja, “peale kella kuut lapsed enam sinna minna ei või.” Kell on 18.03. Ja ma plahvatan. Ma ütlen välja kõik, mida ma arvan. Et ma oleks kohal olnud juba kell viis kui ma poleks olematut parimismaja otsinud ja mis mõttes enam ei saa. Alguses on töötaja niisama viisakas ja kaastundlik, et noh ikka juhtub, Ida ütleb mulle, et lähme ära, aga ma olen väsinud, vihane ja nüüd tahan ise ka korraks sinna sauna saada. Viis minutit hiljem saame me “spaa” kaardi. Tasuta. Tunnistan, et peale pikka sõitu kulus see endalegi ära. Olen veel auto pärast närvis, sest mul ei ole aimugi, kuidas me selle hommikul kätte saame ja mul ei ole aega. Laevale jõudmine on paika pandud kella pealt. Meil on viis tundi sõita ja üks kohtumine veel vaja ära teha. Selle pidin ma oma plaanivälise külastuse pärast homsesse hommikusse jätma. Kalkuleerisin. Peaks jõudma. Kui ma Stockholmis valesti ei sõida ja megaummikutesse ei satu (hmm, kell neli õhtul?). Igatahes olen ma korraks täitsa lõõgastunud. Pool tundi hiljem lähen ma uuesti vastuvõttu. Töötaja vaatab mind hirmunult. “Tulin rahus,” ütlen ma, “tahtsin vaid tänada, et meid siiski spaasse lasite ja vabandada, et vihane olin.” Ta vastab, et saab aru. Läheme sõpradena laiali. Vähemalt on lootus, et keegi ei sülita mu hommikukohvi sisse. Koroonareeglid on hotellides üsna karmid, st et ei jaluta ise mööda söögikohta ringi, vaid ootad, millal toit ja kohv lauda tuuakse.

“Lähme nüüd vaatame, kas me saame selle auto ka kuidagi kätte,” ütlen ma Idale. Mul on mõte, et tagurdan sealt välja tagasi, st kaamerani, kus väidetavalt peaks mu auto number jäädvustatama, aga mida justkui ei juhtunud, sest parkimisautomaat sellist numbrit ei tuvastanud hiljem. See on kolm korrust tagurdamist. Te ju lugesite Facebookist, milline manööverdaja ma olen. Ida ütleb, et ma olen hull, et seda me küll ei tee. Otsustan veel kord parkimismasinaga õnne proovida. Ehk õnnestub parkimist lõpetada. Oh, seda õnne, auto number on tuvastatud. Tühistan tehingu, las pargib homseni edasi. Vähemalt ma loodan, et tühistasin. Jalutame tagasi hotelli ja võtame teepealt ühe võileiva. Göteborgist jääb mulle seekord meelde sada trammi ja segane parkimissüsteem.

Aastaid sada tagasi jalutasin ma südaööl oma kohvriga hotelli poole. Ilma gps-ita. Paberkaardiga. Arvake, kuidas see läks. Hotelli ma siiski jõudsin.

Nüüd on over ja out. Kui saab magada. Meie toa aken on katki, st et see logiseb, käib tuue käes edasi-tagasi ja tuul viliseb. Korter asub viimasel, seitsmendal korrusel, ma näen aknast teisi Göteborgi katuseid. Natuke tunne on nagu vaene kunstnik oma katusekorteris. AInult, et veini ja kuivand leiba pole. On vaid magav laps ja liiga varaseks helisema pandud telefon.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.