Krt, see ongi karma?

Teate kui veider on see hetk kui Ida kutsikasilmadega mulle otsa vaatab ja poest midagi tahab, tehes näo, et ta ei saa mitte kunagi mitte midagi, mossitab, jonnib, karjub, ja ma tunnen deja vu tunnet. Selline asi oleks nagu olnud. Aga Ida asemel olin ma ise. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma olin tõesti lapsena üks ärahellitatud printsess ja ilmselt tekitasin oma emale samasugust peavalu nagu Ida mulle hetkel.

Reaalselt tal on igast poest midagi vaja. Küll on see täpselt see käekott, kampsun, pluus, kleit, mänguasi, sukkpüksid, sokid, kommid, hambapasta, šampoon, mida tal veel ei ole ja hädasti vaja on. Näiteks seekord oli tal hädasti vaja seda halli dressipluss- kleiti, ma ei olnud vastu, sest esiteks kattus see minu maitsega ja teiseks, tõepoolest justkui oli vaja. Aga siis oli ta pettunud, et järgmisest poest midagi ei saanud. “Juuksekumme mul ju ka ei ole,” ütleb ta nukralt ning mul on ilgelt raske ei öelda, sest ma ei taha, et talle jääks mulje, et me ei saa endale neid asju lubada (ma lugesin kusagilt teooriat, et kui lapsele öelda pidevalt, et pole raha, siis see suhtumine jääb teda elus kandma ja pole õige), ühesõnaga ma ei ütle peaaegu kunagi, et “mul ei ole selle või tolle jaoks raha”, aga mind ajab illlllllllllgelt närvi, et ta ei saa aru, et raha ei tule puu otsast ja ma ei käi tööl vaid selleks, et talle asju osta, mida ta järgmine hetk isegi ei hinda. Lisaks on tal alati vaja midagi teistele osta.

Ja siis tuleb mulle meelde üks seik oma lapsepõlvest. Seda lugu kuulsin ma nii kaua kuni tädi Lola elas. “Kas sa mäletad, kuidas sa Nyköpingus karjusid ja keeldusid pargist edasi liikumast, sest sa ei saanud seda nukku, mida sa tahtsid?” meenutas ta mulle iga kord. Emme oli ammu edasi läinud, sest esiteks olin ma just saanud oma elu esimese Petra (aastal 1991 oli see kuldaväärt!) ja mõistan seda täna täiega, miks ta mind ignoreeris ja ma mõistan kui närvis ta olla võis. Mulle ei piisanud sellest Petrast, ma tahtsin teist veel. Aga saage nüüd minust ka aru, nõukaaja laps, kes sattus 10aastaselt välismaale ja kõik oli nagu suur kommipood. Kas ma mõtlesin sellele, et äkki meil pole selleks raha ja et ma peaksin olema tänulik, et juba ühe nuku sain? Ei. Ma tahtsin teist veel! Ma ei mäleta, miks, aga suure tõenäosusega tahtsin ma seda kellelegi kingiks viia. Suure tõenäosusega Dagnele. Ühesõnaga ma karjusin seal pargis ja tädi Lolal hakkas must kahju. Teist Petrat ma ei saanud, küll aga sain ma mingi väiksema beebinuku. Ma saan tädi Lolast ka aru, esiteks karjus laps võõras keeles keset linna ja teiseks ma olin ikkagi vaesest Eestist, ta päriselt hellitas mind. Just tema oli see, kes mulle Rootsis olles kõik popid asjad (teiste vastuseisust hoolimata) ostsis ja raha ka veel andis.

No vot ja siis on aasta 2021 ja mul on Ida, kes kohati käitub samamoodi nagu mina veel kümne-aastasena. Või 13-aastasena.

Jällegi ma mäletan kui ma emmelt Anne turult midagi nõudsin. Tookord oli Anne turg veel megapopp ja kuuma kraami täis. Ma mäletan, et me seisime bussipeatuses, mina jälle mossitasin ja emme ütles mulle, et palun, siin on mu rahakott, maksa ära arved, osta süüa ja palun osta siis endale kõik need asjad, mida hing ihaldab. Kas te arvate, et ma ei ole sama lauset sada korda Idale öelnud? Ta ei saa lihtsalt rahast aru ja ma lähen närvi. Ma olen oma ema. Ja Ida on minu karma. Kui te arvate, et ma olin mõistlik hiljem, siis oo ei, kindlasti mitte. Ka teismelisena, või nii umbes 18-aastaselt, nõudsin ma emalt mingeid asju, sest ma tahan! Ma ei lahkunud kaubamajast enne kui ma olin saanud Arne Niidu pintsaku, mis tol ajal maksis jõõõõõõõhkrat hinda. Ma sain selle pintsaku.

Kui ma laevas olin õelapsele ostnud väikese kingituse ja Idal oli ka sarnast vaja, sest “siis me oleme ühtekad”, pluss Idale ostnud lubatud kommid ja 6-eurosed mahlajoogid (mitmuses!) showbaaris ja raisanud ta peale kokku üsna arvestusväärse summa , nii et ei raatsinud endale enam osta CC kreemi (ahh, see Diori oma oli imeline!), tundsin ma, mida võis tunda minu ema kui ma kõiki neid kalleid asju kogu aeg nõudsin ja sain. Kui raske tal võis olla. Kas ta endale ka midagi kunagi lubas, ma ei tea. Ma isegi ei mõelnud selle peale. Ma olin enesekeskne printsess. Nagu Ida praegu.

Kurat, kus ma vihkan seda karmavärki.

8 Comments Add yours

  1. Kats says:

    Kui nýüd Ida kooli läheb,.siis soovitan kinkida talle raamat “koer nimega Money” . Mul týtar kûll móni aasta vanem, aga nii tuletab Idat meelde selle jutuga ja selle erinevusega, et maa koht meil ja käib ise poes ka juba :D., nii et raha lãheb rohkem. Igaljuhul ta lausa neelas selle raamatu alla ja hakkas tósiselt teistmoodi rahasse suhtuma. Mingid raharaaamtud veel lastele, plaanin need ka ette sòòta talle 🙂

    Liked by 1 person

  2. tom says:

    Meie lahendasime selle probleemi juba varakult väga lihtsalt. Toidupoes võis kumbki täpselt ühe asja ise valida. Muude poodide jaoks oli neil oma igakuine taskuraha. Ise pidid otsustama, mida võtta mida jätta. Natukese ajaga õppisid lisaks arvutamisele ka väga hästi finantsiliselt planeerima: miskit kallimat oli isu saada, pidid nädalakese kokku hoidma. Impulsiostmine kadus peale esimest paari apsakat, sest mõttetu ostu puhul tuli oodata järgmise kuu alguseni. Poodides mingeid draamasid ei esinenud, kuna mitte meie vaid nemad ise pidid piirangud kehtestama. Suuremate ostude puhul (jalgratas, läpakas, mobla, … ) pidid suutma põhjendada miks just seda või teist konkreetset mudelit vaja (teistel ka on polnud kunagi piisav). Praegu täiskasvanutena on osavamad kui vanemad.

    Like

  3. külaline says:

    Mul küll on laps väike alles, aga mõtlen teoreetiliselt kaasa, et minu meelest pole üldse õige lapsele öelda, et põhjus, miks kõiki soove ei täideta, on rahas. See jätab mulje, nagu olekski õige kogu raha laristada igasuguste vidinate peale, aga isegi kui sa oleksid miljonär, siis sa ju ei ostaks kõike, mida silm näeb. Äkki peakski mõtlema hoopis niipidi, et kuidas miljonärist vanem põhjendaks 🙂 Samamoodi ei poolda ma nõuandeid, et laps tuleb kaasata pere eelarve tegemisse, sest minu meelest see ei ole lapse otsustada, kuidas vanemad oma raha kasutavad. Jah, muidugi on lapsel õigus eakohasele meelelahutusele, riietele, toidule, taskurahale jne, aga see ei tähenda, et sellest ülejääv raha kuidagi laste käsutada oleks. Muidugi võib arutada, kas mõistlikum on mõni uus asi või hoopis elamus, mitu väikest asja vōi üks suur jne. Ja loomulikult on igal noorel mingid pean-saama-muidu-suren asjad ja see on ka normaalne arengu osa. Samas need impulsiivsed tahtmised sinna kategooriasse tõenäoliselt ei lange.

    Pigem võiks arutleda, kust üldse asjad tulevad, miks neid nii palju toodetakse, mis neist pärast saab? Mis tunnet uue asja saamine tekitab ja kaua see kestab? Mida muud võiks hea tunde saamiseks teha? Tänapäeval on igasugused keskkonna ja koodushoiu teemad noorte seas kindlasti olulisemad, kui meievanuste lapsepõlves, kus asju oligi vähe ja seda ihaldusväärsemad need olid.

    Like

    1. Eveliis says:

      Me täna hommikul arutasime seda taskuraha varianti, mul on tunne, et see võiks kõige paremini toimida, et ta näebki, et kulutagu kasvõi oma 20 eurot esimesel päeval ära, aga siis peab ka kuu aega järgmist ootama.

      Like

  4. elutants says:

    nädalaraha oleks alguses vast lihtsam. aga räägi Greta Thundbergist ja säästvusest jne. Näiteks, et kaltsukast võib rohkem valida, mujal aga tuleb rohkem mõelda, et tarbimine on keskkonnale halb jms. võib-olla see võiks olla üks variant, kuidas (ohh, maša ja karu tuli meelde) seda tahan-tahan vähendada.

    Like

  5. punanemammu says:

    Oleme reisidel käies andnud lastele nö oma reisiraha, mida võivad siis omal äranägemisel kulutada, kas midagi endale või sõpradele osta. Meil on kord juhtunud lugu, et käies M&M’si poes Londonis kulutas üks laps kogu raha, so 50 naela, kommide ostuks. Mitme kilost kommikotti pidi ka ise tassima…muudeks ostudeks raha ei jäänud. See oli päris “valus” õppetund, proovisime selgitada, et kas on ikka mõistlik…aga värvilised kommid tegid oma töö. Seda vahejuhtumit meenutab siiani. Oluline on õppida ja kuidas muidu kui ikka läbi enese kogemuse.

    Like

    1. Eveliis says:

      Jaa, ma kavatsen ka sama teha. Meil on ka nii et esimene pood juba ajab hulluks, püüan selgitada, et seitse poodi ootab veel ees, et kui siit koik ostab, siis rohkem ei saa. No siiani on ta vahemalt mitte kohe esimest poest midagi vajanud. AGA annan ka raha jargmine kord ja siis vaadaku ise.

      Like

  6. A. says:

    Ma nagu ühest küljest saan aru sellest, et ei peaks igat mitteostmist põhjendama selle “meil ei ole selleks raha” argumendiga, aga samas tundub mulle su jutu põhjal, et põhiprobleem praegu ongi, et Ida ei saa aru, et kõige jaoks tõesti raha ei ole (antud näidete puhul siis ei olnud ju raha sinu kreemi jaoks, isegi kui see summa sul kontol olemas oli, tundus ju tarviliku see millegi muu jaoks hoida). Seega minu meelest tasub sellele aspektile ikkagi natuke rõhku panna, sest mulle tunduks ka lapsena, et kui probleem ei saa olla selles, et raha ei ole, sest seda ju on alati olnud ja pole isegi juttu olnud, et millekski ei jaguks, siis saabki ainus põhjus millegi soovitu mitteostmiseks olla see, et ema “ei taha” seda osta ja noh… Kui kogemused näitavad, et seda tahtmist annab osava lunimisega siia- või sinnapoole kallutada, pole ime, et ta igal pool seda katsetab. Ei pea ju mõista andma, et raha üldse mitte millegi jaoks ei ole, aga just selgitada, et raha on piiratud koguses ja tuleb teha valikuid (Nt et emme ei saanud seekord osta endale kreemi, sest sinu soovitud asjad maksid kokku sama palju kui oli arvestatud sinu asjadele ja emme kreemile kokku – vb toimiks isegi paremini kui kreemi asemel oleks mõni terve pere toimetamist mõjutav asi). Igatahes tundub mulle natuke naiivne loota, et laps saaks “rahast aru” kui ta reaalselt ei ole kunagi pidanud kokku puutuma mõttega, et raha ei jagugi kõige soovitu ostmiseks (kogemiseks), mistõttu ei luba ka täiskasvanud, kes justkui tema silmis ilmselt lõpmatute rahavarudega bossid, endale suuremat osa asju, mida nad lihtsalt tahavad, vaid peavad tegema valikuid (eks päris maailmas ei lähtu need valikud alati muidugi puhtalt ja ainult rahalisest aspektist, aga alustuseks on selle vaatenurga väljatoomine päris hea koht minu meelest, eriti kui üritada last rahast kui sellisest aru saama panna, keskkonnast rääkimine selles asjas kaasa ei aita). Mina ise ei osta endale ka paljusid asju, mida tahaks puhtalt seetõttu, et mul “ei ole raha” (st sel hetkel enamasti kontol isegi oleks, aga just seetõttu, et “saan rahast aru”, tõlgendubki mõistlik majandamine lihtsaks tõdemuseks, et “mul ei ole selle asja jaoks praegu raha” ja minu hinnangul see ongi see rahast aru saamine, mida laps mõista võiks.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.