“See pole mingi narrimine!”

“See pole ju mingi narrimine!” ütlesin ma Idale kui ta järjekordselt mulle helistas, et öelda, et keegi narrib, seekord olla klassivend öelnud, et poiss X on Ida peika. Kohe kui olin selle lause välja öelnud tuli mulle meelde üks tarkus, mida olin kuulnud või ise välja mõelnud, et lapse muret ei tohi pisendada. See, mis minu jaoks ei ole mure, võib tema jaoks olla maailma kokku varisemine; see, mis minu jaoks, ei ole narrimine, võib temale hinge minna ja teda kummitama jääma. Aga kuidas siis õigesti käituda? Ma päriselt ei oska. Sest mis narrimine see siis ikka on, keda meist lapsepõlves ei “narritud”, et “pruut ja peigmees paaris…”? Aga ajad on muutunud ja ma tunne, et mul jääb oskusi ning teadmisi puudu.

Alustame sellest, et Ida on saanud oma ema drama queen‘i geenid. Ta võib ilma probleemita sääsest elevandi teha. Alles ta helistas mulle ja nuttis südantlõhestavalt, et teised kiusavad, sest ta olla kedagi narrinud, “AGA MA JU EI OLE!” karjus ta mulle telefonitorusse ja enne kui selle ära viskas, lisas “et tema elu on mõttetu!” Vaadake, vana mina ei paneks seda tähele, sest mis see väike draama ikka teeb, kuid olles kuulnud nii palju laste ja noorte depressioonist ning hirmuäratavatest enesetapu numbritest, siis ei saa silma kinni pigistada. Võib olla sellest väikesest draamast hakkab lumepall veerema ja 16. eluaastaks on laps nii depressioonis, sest keegi ei kuula. Ma tunnen Idat ja tean kui ta liialdab, lausa luiskab, ma ei tea, miks ta seda teeb, aga teeb. Olen talle korduvalt rääkinud, et kui ta niimoodi luiskab, siis ma lõpuks ei tea enam, millal ta tõtt räägib ja ei saa teda aidata, kui tal mõni suurem mure on. Oleme talle korduvalt rääkinud “poisist, kes “hunt” hüüdis” ja lootnud, et see aitab, kuid ikka lipsavad need luiskelood ja liialdused sisse. Võib olla on see mingi ealine iseärasus ja läheb mööda, aga kui ei lähe ja valed lähevad suuremaks? Ja ei ole vaid enam meile?

Lisaks, millal ma tean, et tegu ei ole liialdusega ja ma peaksin sekkuma. Kas see “üks üheksanda klassi poiss lõi mind eile” on liialdus ja keegi lihtsalt müksas või keegi lõi päriselt ja ma peaksin sellesse süvenema tõsisemalt. See, kas Ida end avab ja olukorrast täpsemalt räägib, sõltub kõik tema tujust. On olnud juhuseid, kus ta samasuguse loo juurde räägib veenva taustaloo, nii et olen mures olnud ja lubanud vanematega rääkida, ja saanud talt siis järgmisel päeval teada, et tegelikult ei olnud asjad üldse nii hullud ja et “poisi ema juba ise rääkis poisiga”. Ma olen nõutu, kuidas teada saada, millal ma peaksin reageerima ja millal vaid lohutama, et see ei olnud ehk kõige hullem asi, mis juhtuda sai.

Edasi tulevad narrimised ja kiusamised. See teema on mu jaoks veelgi raskem, sest ma olen aru saanud, et error tekib juba minu peas üleüldiselt. Paljud asjad, mida ma ei pea ei kiusamiseks ega narrimiseks, olla seda justnimelt. Kui mitu korda ma olen enda kohta kommentaarides lugenud, et olen kiusaja? Võimalik, et ma olen nii rumal või edasijõudnud taseme kiusaja, aga ma tõesti peeglisse vaadates endas kiusajat ei näe. Drama queeni ja ülereageerijat näen küll. Tulles tagasi selle esimese lause juurde, kus ma ütlesin, et see pole miski narrimine, siis ma iga kord püüan rääkida, miks poisid midagi teevad ja kuidas nad mõtlevad, olen naljaga öelnud, et usu mind, poisid hakkavad veel nõmedamalt käituma, aga siis saan aru, et see on maailma kõige lollim lohutus. Esiteks juba eos sisestan talle, et see on okei kui poisid/mehed halvasti käituvad ja tobedaid asju ütlevad, sest nad on ju mehed ja teiseks minu ja Ida vanuse vahe on 32 aastat, meie teadmised ja ka naljad on väga erineval tasemel. Miks see peaks talle naljakas olema, et poisid hakkavad veelgi tobedamalt käituma? Tema ju ei tea veel, et ees ootavad armumised, kohmetud suhted, laused…Mina tean. Aga ma ei taha, et ta tunneks, et teda narritakse, isegi kui mina leian, et tema solvumine on tobe. Samuti ei taha ma, et ta iga sellise asja peale mulle helistaks ja nutaks. Aga ma ei taha ka, et ta tunneks, et ei või oma muret kurta, sest “see ju pole narrimine”. Olen püüdnud rääkida, mis on narrimine, kuid tegelikult tunnen, et ei oska seda vahet seletada.

Ma tahan toeks olla oma lapsele, ma tahan teda mõista, ma tahan talle selgitada, miks midagi tehakse, millised on erinevate tegude tagajärjed, aga see kõik on nii pagana raske. Aina raskemaks läheb see lapsevanemaks olemine. Ma tean, et olen oma depressiooniga talle juba liiga teinud ja pannud ta õlgadele liiga suure koorma, siis ma ei tahaks, et ma midagi veel rohkem “pekki keeraks”, sest ma ei oska. Ausalt, kui te oleksite mulle veel aasta alguses rääkinud noorte depressioonist, siis ma oleks ehk naerma hakanud, et mida te räägite, mis lumehelbekesed, kuid nüüd tean sellest teemast natuke rohkem ning mulle teeb päriselt muret, kuhu maailm liigub. Ühelt poolt justkui lumehelbekesed, teiselt poolt püüd olla parim, kolmandalt poolt ootused ja nendega mitte hakkama saamine, sotsiaalne surve, vanemate kiire elutempo, mitte kuulamine ja oma teadmistepagasi põhjal otsustamine, mis mis on mure. Muidugi kui mina mõtlen Ida muredele, siis jah, ma pean tunnistama, et suur osa nendest on minu jaoks pseudomured, aga ma ei saa seda talle öelda, sest mina ei ole kaheksa-aastane tüdruk aastal 2021. Tema mured on teistsugused, kuid mitte väikesed tema jaoks. Kuidas siis olla toeks, nii et ei tee lapsest päris lumehelbekest, kes iga lause peale endast välja läheb ja minema jookseb, aga kes ka tunneks, et tal on alati tugi olemas, ükskõik kui pisike see mure siis on? Isegi kui see mure on selline, et keegi pani su klassivennaga paari.

Fotod: Helin Loik-Tomson/Pere ja Kodu. Tehtud küll ühe teise loo jaoks, mida saate soovi korral lugeda siit.

7 Comments Add yours

  1. Mann says:

    Mulle endale tundub, et lapse puhul oli kõige paremini abi seletusest, et narrida ei ole huvitav kui laps sellele ei reageeri. Minu laps oli hästi emotsionaalne igasuguse kiusu osas ja võis lausa kätega vehkima minna, aga kui ta sai aru, et just sellepärast teised teevadki, et see pakub neile nalja, siis teatas ükspäev uhkelt, et ei teinud välja ja ei kuulanud neid ning minu ei ole infot jõudnud, et edaspidi oleks midagi sarnast oleks juhtunud.

    Like

    1. Eveliis says:

      Ma olen ka seda öelnud,et see kõige tõhusam viis, aga vist mitte piisavalt järjekindlalt, sest kuidagi ei jää meelde see, et ärgu pangu tähele!

      Like

  2. Marit says:

    Esimene ja kõige tähtsam asi on laps ära kuulata ja mõista tema muret. Selleks polegi suurt midagi vaja öelda. Peegeldamine on vist kõige asjakohasem. Ilmselt ka tõdemine, et see oli küll üks tobe nali, ebaviisakas ka narrimine, kuid mitte siiski kiusamine.
    Sealt edasi juba selgitamine, kuidas järgmisel korral käituda.
    Me oleme palju rääkinud nalja tegemisest. Eriti valguses, kus noorem laps on koomik kuubis (sh ka teiste kulul), aga mitte alati ei pruugi need naljad ka teistele naljakad olla. Sealt lähebki piir, mida oleme püüdnud neile sisestada. Nali (ka teiste üle) on naljakas täpselt nii kaua kui see on kõigi osapoolte jaoks naljakas. Kui see teisele enam naljakas ei ole, on see juba ebaviisakas ja tuleks lõpetada. Ma ei ütle,et kiusamine, kuigi ka sinnani ei ole pikk maa, aga just ebaviisakas.
    Selle mitte välja tegemisega on ka nii ja naa. Kui tegemist on ikkagi päriselt kiusamisega ja ega me tihti ei saagi kohe sellest aru (mina ei saand, kirjutasin enda ülemõtlemise kaela, sest olen seda ise ja palju kogenud), siis tuleb juba ka edasi tegutseda.

    Like

  3. elutants says:

    Nõu või kommentaari asemel peegelda, mulle tundub see kõige mõistlikum. Vt ka imago dialoog.

    Like

  4. M says:

    Mul on tütar ja poeg, kes juba kõvasti suuremad ja oma kogemuse põhjal võin öelda et tüdrukud on väga tihti just need, kes vastassugupoole tähelepanu saamiseks juba väga varajases eas igasugu jaburdusi teevad ja välja mõtlevad . Minu tütre puhul polnud ausalt ka ime et mõni kutt lõpuks närvi läks ja togis või solvas . Isegi poja klassis olen tähele pannud seda, kuidas tüdrukud meeletult tähelepanu vajavad aga poisid tahavad üldiselt omaette oma kuttide mänge mängida ja kõik lõppebki sellega et mingil kutil viskab see “vingumine ja nillimine” üle ja ütleb/ teeb midagi tobedat.
    Mina soovitan lapsele juba eos seletada, et soost hoolimata prab reapekteerima teisi lapsi ja nende mänge/ huvisid ja ei ole vaja igale poole trügida. Idakene las leiab endale mingi toreda tüdrukute kamba, las need kutid siis mängivad oma sõjamänge rahus, kui tüdrukutega arvestada ei oska!
    Muidugi kõige suurem osa -uskuge või mitte- on siin õpetajal. Tema on endale valinud õpetaja ameti elukutseka, ta on teadlik sellest et tema hooles on ala 25 last, kes kõik end klassis normaalselt peavad tundma ja kui tekivad konfliktid siis kn just tema see kes neid lahendama peab ja sellest ka lapsevanemat teavitama (et ei tekiks seda aurnud ringi et vanem arvab et laps liialdab sest tema on ainua rääkija). Mina näiteks tegin selle meie õpetajale kohe selgeks, et ma tahan teada kui juhtub midagi, mis on piisavalt “traumaatiline”, et seda kodus arutada. 9 klassi jooksul on mind teavitatud mõlema lapsega kokku võttes 1 kord ja see oli kord kui üks kutt tõmbas tütrel tooli alt nii et söök lendas talle peale. Õpetaja lisas ka et neil too päev oli eelnevalt olnud konflikt kus minu plika mainis tema riietust ja kutt arvas et ta niiöelda irvitas ta üle. Tänu õpetajale suurt draamat ei teinud, pigem said mõlemad õppetunni et kui norid, saad tagasi, shit happens.
    Mina soovitan sul lihtsalt mainida õpetajale et teil koolialgus on läinud veidi nii ja naa, tütar on tundlikum kui “tavaline laps” ja las hoiab nati silma peal. Obs, mulle pole mõttet seletada et õpetajat on üks, lapsi 25, õpetaja palk on madal jne, sest õpetaja teadis neid fakte enne kui ta kandideeris õpetajaks seega kahjuks peab ta leppima faktiga et õpilastega ei kaasne vaid rahulikud tunnid vaid draama ja kraaklemine, millega ta toime peab tulema. Ja mida rohkem kontakti on vanemaga, seda parem lapsele sest ta teab et teda võetakse tõsiselt ja et ei ole mõttet liialdada või vastupidi mitte rääkida. Õpetaja koostöö vanematega on A ja O hea klassirahubtagamiseks.

    Like

  5. F says:

    Miks lõpus viidatud link ei vii “Pere ja Kodu” artiklini? Ütleb, et lehekülge ei leitud?

    Like

  6. matasantokh says:

    Peegeldamine kõlab nagu hea mõte. Ja äkki Ida seejärel oskab juba ise pakkuda, mida ta järgmisel korral teha saaks? Vähemasti saate koos arutada.
    Jumala eest, keegi ei oska esimesel (ega sageli vist ka mitmendal) korral lapsevanem olla! Mõned inimesed on endas lihtsalt kindlamad kui teised. Ja just seda kindlust ja usaldust, et ma annan emana endast oma parima – tõesti parima, tasub enda seest otsida. Sest just seda kindlustunnet lapsel vaja ongi, see ütleb talle, et kõik on okei, pole põhjust muretseda. See mõjutab nii palju, kuidas lapsevanem end lapsevanemana tunneb! Nii et märka oma häid kavatsusi ja tunnusta ennast, see aitab Idat ka.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.