Armastuslugu

Ma hakkasin ühel õhtul kirjutama. Üle pika aja. Tuli selline tunne peale, et tahaks kirjutada ja üks teistmoodi armastuslugu tuli silme ette. See ei ole kindlasti mitte juhtunud minuga. Kas ta üldse kellegagi päriselt juhtunud on, seda ma ka ei ütle. Jagan lihtsalt ühte killukest mustandist.

See on üks teistmoodi armastuslugu. Võib olla on selle loo peategelased päriselt olemas. Võib olla on nad välja mõeldud. Võib olla tunned sinagi end selles loos ära. Võib olla mitte. Kas see lugu on päris? Mõnikord kui ma sellele loole tagasi mõtlen, siis taban end mõttelt, kas see kõik oli üldsegi päris. Võib olla ma olengi selle ise välja mõelnud, sest meie armastus oli hoopis teistsugune kui see, mis mulle nüüd ajakirjade klantspiltidelt, poeakendelt, televiisorist vastu vaatab. See idülliline pereelu ja kokkuhoidmine, armastus suure algustähega. Milline oli meie armastus? Võib olla oli meie armastus kõrvaltvaatajatele samasugune, paljudele tuli see šokina kui ma ühel päeval enam ei jaksanud ja oma asjad pakkisin, lihtsalt lahkusin kaks kätt taskus, kuigi olime just valmis saanud oma esimese päris kodu.

Vaid mu pere teadis kui palju unetuid öid ma veetsin teda koju oodates. Aga ta ei tulnud. Tal oli tähtsamat teha. Ta pidi mitmeid päevi järjest pidutsema oma töötajatega, ta pidi teiste naistega hotellis olema või kusagil kokaiini ninna tõmbama unustades kõik töö ja kohustused. Kui mitu korda ma teda otsimas käisin ja iga kord üllatusin, aga mitte positiivselt. Kui mitu korda ma kutsusin appi pere või sõbrad, kes viimasel minutil meid välja aitaks, sest kokku oli lepitud suur catering või vastuvõtt, aga teda lihtsalt ei tulnud. Kogu tema hotelliketi juhtimine oli mingil hetkel minu õlgadel. Ma olin noor, käisin ülikoolis esimesel kursusel, jätsingi kooli pooleli, sest kui mind ei oleks tema jaoks olemas olnud, kui ma ei oleks teda päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse aidanud, siis oleks kogu tema äriimpeerium kokku kukkunud. Ta oleks selle maha pidutsenud ja ei säraks nendel klantspiltidel ega räägiks, kuidas ta kõik on ise saavutanud. Ma ei ole kibestunud ega kurb, mul on hea meel, et mul oli julgust sellelt rattalt maha astuda, jätta kõik selja taha ja alustada uuesti, küll aga pean ma tunnistama, et olen pettunud. Ta tänab igal pool kõiki teisi, ka endisi pruute ja nende vanemaid, abi ja toetuse eest, kuid minu panuse ja olemasolu on ta justkui oma mälust kustutanud. See teeb mõnikord haiget. Ma olen kindel, et selle põhjuseks on tema haiget saanud ego. Tema juurest ei kõnnita niisama minema. Võib olla oleksime me veel tagasi kokku saanud, kui ta ei oleks mulle öelnud kuldset lauset – “küll sa tagasi tuled, kui sul raha otsa saab”. See lause pani mind tegutsema ja edasi liikuma.

Nendel unetutel öödel, mil ma teda koju ootasin, panin ma oma päevikusse kirja oma mõtted ja kõige üllatavamad seiklused, millega ta mind üllatada suutis. Nüüd lugedes on need naljakad, nii veidrad, et ma tõesti mõtlen, kas need on päriselt juhtunud või olen ma need välja mõelnud. Kas ma tõesti olen ühes Tallinna hotellis visanud aknast välja kellegi punased kontsasaapad? Kas ma olen tõesti leidnud hotellitoa vannitoast ta sõbra, kes oma naisele oli öelnud, et on välismaal veinireisil? Kas ma tõesti olen näinud teda põgenemas läbi hotelli keldriakna? Jäägu see teie otsustada, kas see on tõsi või väljamõeldis. Mina enam ei tea.

10 Comments Add yours

  1. Kats says:

    Nüüd tahaks küll edasi lugeda 😀

    Like

    1. Eveliis says:

      No ma siin iga ôhtu nats kirjutan, kes teab ehk sheerin ka:)

      Like

  2. Marge says:

    Leidsin just sõnale “intrigeeriv” definitsiooni…

    Like

    1. Eveliis says:

      No nii… mis definitsioon tuli🙈🤷‍♀️😂

      Like

      1. Marge says:

        Emotsioon, mis valdab seda Eveliisi lugu lugedes.😊

        Like

      2. Eveliis says:

        Hahaaa, no aga see läheb veel intrigeerivaks. Kuulsused, veel kokaiini, armukesed, valetamine. Ja küsimus jääb – tõde või väljamõeldis🤫

        Like

  3. kellakagu says:

    Ma juba tunnen, kuidas see mind ärritas, no ei talu kohe sellist ruölimist, ei talu:) ma ikka loodan , et küll jumal lõpuks ikka näeb. Kuigi elu on kahjuks näidanusd, et mingil põhjusel alati ikka ei näe küll. See ajab kohe vanduma.

    Like

  4. Kats says:

    Oeh, ma võin puusse panna, aga esimese lõigu järgselt tundsin kohe oma kunagise ülemuse ära. Ja ma arvan, et see tunne ei eksi. Oma silm ei ole, küll aga oma kõrv on olnud korduvalt tunnistajaks. Minu ainus küsimus on, et ei tea kas sellised inimesed päriselt ka välja kasvavad oma käitumisest. Klantspilt on ju veenev 🙂

    Like

    1. Eveliis says:

      Ei kasva, isegi kui on väjamõeldud tegelased:)

      Like

  5. Mammamia says:

    Tundsin peategelase ära 🙂 aga minu suu on lukus. Mina kusjuures ei ole märganud, et ekse üldse tänab…

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.