“Delfi Debiilik” kommentaaridest

Kirjutasin täna artikli, millel tõesti intrigeeriv pealkiri . Samuti ei peaks ma enam tegelikult ammu üllatuma ega isegi aega raiskama sellel teemal kirjutamisele, aga mu meelest on see kommenteerimine lihtsalt ikka nii kummaline fenomen, et ei saa vaiki olla.

Esimene grupp kommenteerijaid ütleb alati, kuidas ühel või teisel teemal oma pea  vaevamine on mõttetu tegevus, et kas ei võiks ometi oma ajaga midagi mõistlikku ette võtta. Mina tahaksin sama küsida kommenteerijalt. Kui juba pealkirjast tundub, et ei kõneta, siis milleks raisata oma aega sellise kommentaari kirjutamise peale.

Teine grupp kommenteerijaid ütlevad alati, et issand no laske ometi elada, milleks arvamust avaldada. See on mu meelest kõige totram grupp, sest kui keegi arvamust ei avaldaks ning kõigega alati nõus oleks või vaikides omaette kaasa koogutaks, siis sureks pooled blogid ja ajakirjad ja meelelahutusportaalid välja.  Kas te tahate mulle öelda, et need inimesed, kes nii kommenteerivad, ei avalda kunagi arvamust? Avaldavad küll. Aga kas suuliselt oma tutvusringkonnas või anonüümselt internetis. Ka kommenteerimine on arvamuse avaldamine. M.O.T.T. Mina avaldan ka arvamust, nii nagu 100% inimesi. Lihtsalt mina teen seda kirjalikult.

Ja siis on kolmas grupp – see kõige magusam. Ma olen ka varem täheldanud, et loetakse üle rea ja süvenemata (näide. Ma kirjutan: Mulle ei meeldi õllekõhuga naised. Samuti ei meeldi mulle õllekõhuga mehed. Kommentaar: Ei no, miks vaid naiste õllekõht sind häirib ja meeste oma mitte), aga tänane tõestas ilmekalt, et inimesed ei loe isegi kaugemale kui pealkiri enne kui nad kommenteerima hakkavad. Aga miks kommenteerida midagi, mille sisu sai ei teagi? Millest selline vajadus? See on asi, millest ma aru ei saa. Palun selgitage mulle. Ehk siis. Kirjutan ma pealkirjaks “paksudest on kõrini” ja artiklis sees, et mul on kõrini sellest, kuidas kõiki, ka piitspeenikesi inimesi, pannakse naisteajakirjade poolt tundma paksudena, nii et inimestel on väärastunud maailmapilt oma keha kohta, et mina tunnen end paksuna. Ja millised on kommentaarid?  Toon mõned näited: “Kas sa ise peeglisse oled vaadanud”, “A mis vahid siis neid pakse? Aja oma asja, a tundub, et midagi asjalikku pole teha. Mõttetu olevus”,  “Kas kõik eesti mõttetumate ametite – ehk blogijate peakolus valitseb tühjus. Paksude käest raha kerjata tal kõlbab aga vaadata ei kõlba….”

Palun selgitage mulle, miks inimesed viitsivad hakata kommenteerima midagi, mida nad lugenud pole? Hämmastav fenomen mu meelest. Keegi peaks uurimustöö tegema sel teemal.

Võida 50-eurone kinkekaart Retro-boho-vintage´lt.

Te ju teate, kuidas ma seda nõukaaegset tulbivaasi taga ajasin? Aga hinnad olid liiga kõrged. Ikka mitu mitu aastat otsisin, vahepeal läks loomulikult meelest ja tuhingi üle, aga siis tuli jälle meelde. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ja miks ma Retro-boho-vintage poega suhtlema hakkasin, kuid nagu muuseas küsisin ma, et ega neil seda lampi ole. Kujutate ette, oligi. Minu lõputud otsimised olid vilja kandnud ja nüüd ilutseb mul elutoas lapsepõlve lemmiklamp!

Mida rohkem ma selle poega tuttavaks saan, seda südamelähedasemaks see mulle saab. Nimelt ei ole see sugugi selline poeke, mis on tekkinud ärilistel kaalutlustel.  Loomulikult on taaskasutus, kui säästlik eluviis ja retro/vintage/nõuka nende pere “teema” aastaid olnud. Ühest küljest tekkis asju liiga palju, kõik olid ju nii ägedad, mis leiti. Osa tuli maha müüa.Teisest küljest hakkas selguma, et neil  ei õnnestu normaalselt tööl käia, sest peres raske puudega poja. Nüüdseks 8-aastane, väga keeruline Asperger, kes vajab 24/7 juhendamist ja toetust. Nii mõeldigi, kuidas toime tulla. Ainukese võimalusena nähti oma firmat ja sellist mille kõrvalt saab pojaga olla ja teda ka kaasata.  Nii sündiski Retro-Boho-Vintage pood.

 “Meie pere kõigile kolmele lapsele (13, 10, 8a) on nõuka-teema väga huvipakkuv. Kuskil 1,5 aastat oli meil ainult interneti müük aga siis otsustasime poega katsetada, kuna saime ruumid hästi kodu lähedale (mis poja seisukohalt on jälle oluline). Jõudu mööda üritame ka ise midagi redisainida, korda teha, igasugu kasutuna tunduvaid asju ära kasutada – rehvid, euroalused, puuviljakastid, korralikud aga seisma jäänud rõivad, ” räägib Janika, üks omanikest, kuhu tänaseks jõutud on.

Raske südamega loobus ta umbes aasta tagasi töötamast oma armastatud erialal ning on nüüd vaheldumisi mehega kodus ja tööl. “Rikkaks ei saa, aga meil ongi esikohal laps(ed) ja saame teha asja, mis on emotsionaalselt väga positiivne, ” naerab ta.

Kui sa tahad võita 50-eurost kinkekaarti sellelt armsalt poekeselt, siis jaga meiega oma nippe, kuidas lihtsate vahenditega maakodu puukuurile, aiamajale, vanale aidale omanäoline ilme anda. Fotokonkursil saad osaleda SIIN

 

Depressiooni tagasilöök

See on tegelikult naeruväärne. Ma olen viimasel ajal olnud nii rahul, või ma ei teagi, kuidas seda nimetada, ma olen leppinud teatud asjadega, mida ma muuta ei saa ja keskendunud hoopis teistele asjadele. Mul on tööprojektid, mis pakuvad mulle nii eneseteostust kui väljakutseid, mul on kodu, mis muutub aina rohkem meie nägu, mul on mees, kes ajab mind kogu aeg närvi mind välja kannatab, mul on laps, kes on muutunud nii kihvtiks kaaslaseks, mul on sõbrad, kellega saab pulli.

Ometi olen ma viimased paar nädalat olnud kuidagi haavatav ja plahvatav, kurb ja kurb ja veelkord kurb. Mind ei ole  muidu juba pikka aega nõmedad kommentaarid mu välimuse, kirjaoskamatuse, mõttetuse kohta häirinud, pigem on need mulle isegi pakkunud meelelahutust, aga nüüd kuidagi istun siin ja mõtlen, et pekki, midagi on ikka valesti. Loen, kuidas keegi irvitab mõnuga kui on saanud mulle ära panna, loen, kuidas mu mõtetest saadakse valesti aru, mu sõnu väänatakse ja pannakse mu mõtted elama hoopis teist elu, nii et inimesed saavad mind kommenteerida sõnadega “debiilik”, “idioot”, “kade” ja huvitaval kombel on need kommentaarid mulle naha vahele pugenud. Teevad mind endalegi ootamatult kurvaks.

Ma olen hinge võtnud ka tööalaseid asju. Mul on kohati peaga vastu seina jooksmise tunne. Enesekindel mina ütleb mulle, et sa ju tead, mida sa teed, ära lase endal motti alla tõmmata mingitest tagasilöökidest, kuid melanhoolne mina mõtleb, et ei jaksa kogu aeg tõestada, et ma ei ole kaamel. Tahaks, et keegi vahelduseks kaasa noogutaks, et krt, see oli sul jah hea mõte ja nii teemegi! Selle asemel, et 8754 korda analüüsida  ja algusest alustada, tahaks ma, et me teeksime proovi ja saaksime teada, kas minu öeldu peab paika või mitte. Ilma proovimata mina ju ka 100% ei tea, aga pean teadma 110% enne kui proovime.  Ma tunnen toetusest puudust!

Ma vaatan, kuidas kõhnad inimesed räägivad mingist kuradima pekist, mis neil üle püksiserva tuleb (halllooooo! muidugi ei ole seda olemas) ja kuidas end käest lasknud inimesed kiitlevad kui p…ui neil välimusest on. Vaatan ja mõtlen, et mu enda keha ajab mind oksele. Kõik on muidu justkui enam-vähem, aga kõht, käevarred ja lott. Väkk! Ja siis ma mõtlen jälle nende ilusate ja kõhnade inimeste peale, kes väidavad, et nad on koledad, ebafotogeenilised ja paksud ning mõtlen, et persse, milline peletis ma siis veel olen. Siiani olen ma endaga nagu enam-vähem rahul olnud, aga nüüd enam ei suuda.  Käin trennis ja söön korralikult, aga midagi ei muutu. Ma ei taha, et neil irvhammastel oleks õigus, et näe see paks keskealine idikas. “Idikas” on subjektiivne arvamus, aga paksu osas kipub neil õigus olema. Ma ei taha!

Mul on üks tuttav, kellega me riidu läksime, täitsa minu süü. Täitsa kehvasti läks selle tutvusega, aga nüüd tunnen ma, et see tuttav teeb mulle ka liiga. Kirjutab mulle ühe või teise ultimaatumeid sisaldava sõnumi (ei ole oluline, mis teemal ja pealegi ma saan tema vihast aru), rohkem ei midagi. Ma püüan aru saada, mida teha tuleb või mida ta minult ootab, kuid tunnen, et langen aina enam mingisse puntrasse. Ise ka ei saa aru, kuidas.

Kui katkine auto mind enam rivist välja viia ei suuda, väljaarvata need hetked kui pean kuhugi kella pealt jõudma ja teine pool aru ei saa, et vana auto võib ootamatult rikki minna, aga vat katkine telefon ajab mind hulluks. Minu vana juust (4S) ei toimi enam ja kui ma midagi üldse siin maailmas vihkan, siis on see Samsungi telefon, see on nii kuradima ebaloogiline ja vastik, et ma tunnen end nagu rott, kel pole võtta üleliigset raha, et endale normaalne iPhone osta.  Ma tean, ma tean, vaid materiaalsed asjad, aga ma tõesti vihkan Samsungi telefoni ja rott olemist, eriti täna!

Täna tundsin, kuidas lained pea kohal kokku lõid. Ma tundsin end nagu “vana mina”, kes depressiooniga aasta tagasi ravile läks. Mulle ei meeldi see “vana mina”, kes istub ja mõtleb, et ausõna mõnikord oleks lihtsalt lihtsam poest seepi ja nööri osta.  Õnneks on mul kodus  veini. Mul on tunne, et täna on üks neist päevadest, kus ma tahangi olla allaandja ja muresid alkoholi uputada.  Tegelikult aga tunnen ma, et tahaks rääkida. Mitte blogis ja mitte tuttavatega.Ilmselt on mul vaja Eestis ka endale psühholoog leida. Norra oma oli nii hea, aga ma ei saa ju Norras psühholoogi juures käia. (Kuigi lõpuks tasuks see ka vist ennast ära, sest psühholoog + ravimid olid ju eelmisel aastal mulle lõpuks tasuta). Pane või Trööstiplaaster endale käele, need toovad maaletooja (oh, wait, mu enda) sõnul alati naeratuse suule.

Sihuke tagasilanguse päev. Üldse pole meeldiv tunne.  Ma ei saa aru, kuidas ma mitu aastat suutsin sellise tundega iga päev toimida.

 

 

 

Elu on seiklus. Vähemalt minuga koos. //Life never gets boring with me.

Väljas sajas täna koeri ja kasse, guugeldades “mida teha vihmase ilmaga” sain ma vastuseks vaid tubaseid tegevusi. Ma jäin mõtlema, et räägime küll suure suuga kõik, et pole halba ilma vaid halb riietus, aga tegelikkuses istume vihmaga ikka toas ja kirume ilma. Mõeldud-tehtud. Uurisin järgi, kuhu loodusesse võiks minna, tõmbasime Idaga jalga kummikud, vihmajoped ja ajasime autole hääled sisse. Ütleme nii, et mul olid päris suured plaanid, aga kuna üks tuttav soovitas meil minna Paldiskisse, mõtlesin ma, et alustame jah kodu lähedalt.

Kõht oli hele ja nii hakkasime me esimese hooga toidukohta otsima. Kõik kohad, kuhu ma proovisin minna, olid esmaspäeval suletud ja ma ei oleks ise Paldiskini vastu pidanud, nii sai meie valikuks Laulasmaal asuv “Ott & Matilda”. Ma ise oleksin tegelikult tahtnud külastada Laulasmaal asuvat Wiccat, kuid kummikutes ja suvalistes koduriietes ei tundunud see kõige paslikum. NB! Ma tean, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, neil ON kombeks täituda.

IMG_0750.JPG

Järgmine peatus oli Laulasmaa rand. No mis tähendab, et ei ole rannailma? On ikka. Lihtsalt Eesti suvi ja rannailm tähendab seda, et tuleb õiged riided selga panna. Bikiinid jäägu soojamaareisi jaoks. Siin tuleb randa minna kummikutes. Ühtlasi tuli mul jalgupidi vette ronides meelde, et mu kummikuid on katkised. Järgmised kolm tundi veetsin ma lirtsuvate jalgadega. Ida ei näinud hoolivat sellest, et rannas päikest ei saanud võtta. Suvel rannas päevitamine ongi nii mainstream.

IMG_0769IMG_0784

Keila joa juures õnnestus meil suhteliselt ilusa päikeselise ilmaga ära käia. Ehtne Eestimaa suvi. Vabalt võib ühe päeva jooksul kogeda kõiki nelja aastaaega. Kui Laulasmaal oli sombune ja pime, siis Keila-Joal kuivatas päike vihmapiiskadest rippsilda, kohisev juga sillerdas päikese käes.  Tark inimene oleks autopagasnikusse pannud vahetusriided ja nii oleksime me saanud ka korraks päikest võtta;)

IMG_0803IMG_0835IMG_0854.JPG

Lossi juurest minema sõites oli mul kahtlane tunne, et autoga ei ole õiged lood. Vaadake, ma tunnen oma Peetrikest läbi ja läbi ning olles viimased 3 aastat sõitnud vaid pannidega, siis ma olen õppinud auto hääli kuulama. Kui auto aga tuure üles hakkas võtma, ent jõudu ei paistnud teisel enam olema, otsustasin ma Laulasmaa spaa juurde sisse keerata. Tuleb teile meelde, et ma olin Oti & Matilda asemel tegelikult Wiccat külastada? Huvitava kokkusattumusena hakkas autol jõud ära kaduma Laulasmaa vahetus läheduses. Note to self: ma pean hakkama oma soove täpsustama! Need lähevad täiega täide kogu aeg, aga mitte otse nii nagu ma oleksin soovinud.

Ma tuvastasin, et autol kas 1) lekib mootoriõli või 2) on katki mõni voolik, kust diisel välja saab. Kolmanda variandi, et lekkida võiks käigukasti õli, jätsin ma mõtlemata. Ma olen aru saanud, et käigukasti õli on neist variantidest kõige keerulisem. Nii ma siis helistasin Marekile, et uurida,mida ta soovitab teha. Me leppisime kokku, et ma ei liigu enne kui marek tuleb ja vaatab asja üle. Kell oli küll juba tööpäeva lõpp, aga teades kaua Marekil läheb koju sõiduks aega, oleksime me autos pidanud istuma nii paar tunnikest. Iseenesest oleksime me saanud muidugi ka rannas aega veeta, sest ilm oli jälle pigem ilusapoolne, mul oli tunne, et isegi päike paistis, kuid oli üks miinus… Me olime päris märjad. Keila joa juures nautisime me küll südasuve, kuid Keila-Joa lossi juures turistitasime me täielikus paduvihmas.

IMG_0885.JPG

“Lähme hotelli!” ütles Ida. Ma mõtlesin. See pidi ju ometi olema mingi märk, et me just siin ja praegu ootama pidime. Okei, mõtlesin ma. Kui mu kontol on veel alles summa X ja ma saan hotellitoa summaga Y, siis lähme. Mu kontol oli alles summa X ja hotellitoa sain ma ka summaga Y.  Ja nii, me veest tilkuvatena, mina oma katkistes teksades ja veel katkisemates kummikutes (või vastupidi) Laulasmaa spaa vastuvõttu sammusimegi. “Vaata, siis saab ujuda ka!” kilkas Ida. Ilmselgelt oli tema ootamatust peatusest rohkem kui rõõmus.

“Marek, ole siis hea ja too lisaks mootoriõlile ka meile kuivad riided ja trikood kaasa, me jääme Laulasmaale,” helistasin ma Marekile. Trikood ja kuivi ning puhtaid riideid ootades läksime me Idaga Wiccasse sööma. Me käisime Wiccas ja Laulasmaal viimati kaks-kolm aastat tagasi. Ma ei osanud aimatagi, et siin nii palju muutunud on. Wicca menüüs ei ole ma kunagi kahelnud, kuid restoran oli täieliku make overi saanud. Toidud olid sama head kui alati. Ilusad ka. Ida sõi nii isukalt, et lakkus taldriku sõna otseses mõttes tühjaks. Ja see juba tähendab midagi kui see laps isuga sööb!

“Ja nüüd ujuma!”  ei andnud Ida rahu. Ah, mis seal ikka. Lapse nimel tõmbasin ma oma pekid peitu mamma-trikoo alla ja läksime veekeskusesse. Kui te arvate, et ma ei saanud koos Idaga käia ka läbi kõik saunad (v.a puuküttega soome saun), siis te eksite. Idast on kasvanud täielik saunahunt.

No vot. Ja kuidas ma siis saaksin nüüd mossitada, et auto meile sellise (loodetavasti väikese) vimka viskas? Ise ma tahtsin vihmase ilmaga midagi põnevamat teha. Ise ma tahtsin Laulasmaa (spaa)sse minna. Havi käsul, minu soovil, siin me nüüd oleme!

//As I am working part time on summertime and Ida has kindergarten free period I thought to use today to do something fun. Something different. It has been raining cats and dogs and the weather forecast predicts the same weather at least this week, so  I suddenly felt it is too boring to sit at home and complain about the weather. We put on our wellies and raincoats and started the engine of my lovely old car. 

When passing by Laulasmaa spaa I thought it has been too long since we last were there. It is such a nice hotel, especially because of the location at the beach and the wonderful food at Wicca restaurant. But we had on totally random home clothes and wellies and it felt inappropriate to lunch in their restaurant.

Soon, I hought and me and Ida continued our trip to Keila-Joa waterfall and schloss. The weather was typical for Estonian summer – pouring rain, then sunshine, warm, then windy. We experienced everything. Our next stop was supposed to be in Paldiski, but when we again were near Laulasmaa spa I felt something is wrong with the car. I have learned to listen to voices of my cars, as last 3 years I have driven only with old broken cars. Like this one, called Peetrike. 

I called my husband and we decided that we will wait for him there. But it would take him at least 2 hours to get there – we were hungry and wet.  “Let´s go to the hotel,” Ida told me. Well, but why not, I thought and made an agreement with myself that if I still have X amount of money on my account and if the room will not cost more than amount Y, we´ll do it. Call it a sign, but here we are now, in the spa with Ida. I cannot say that I am complaining – had a wonderful dinner at Wicca (where I wanted to dine as you remember) and Ida is not complaining at all – she got to visit the spa. To my surprise and happiness, Ida has also become a fan of sauna. It was actually so cool with this unexpected sudden spa vacation for us girls, but I am thinking I have to start making my wishes more specific.

Like I want to go to Laulasmaa spa. But without car troubles.

Like I want to win 50(0) 000 euros. Tomorrow.

My wishes keep coming true, but not exactly the way I have thought;)

 

 

Kuidas oma meest rõõmustada

Ma olen pikka aega püüdnud end kokku võtta, et Hugo kuut/kassimaja/aiamajake korda teha. Aga ma olen mugav. Mitte laisk, aga mugav. Mõtlen, et töö pole jänes, kes eest ära jookseb ja nii olen ma seda maja koristamist erinevatel ettekäänetel edasi lükanud.

Kunagi aastaid tagasi sai see vanast kolast puhtaks tehtud, nii et majja sisse mahtus lõpuks ja isegi see üle võõbatud. Väljast punaseks ja seest valgeks. Marek ütles tookord, et kui ma tahan seda valgeks saada, siis on see minu projekt. Tema seda küll tegema ei hakka. Mis mul siis üle jäi kui ise teha onupoeg appi kutsuda. Maja sai täitsa korda, aga siis tuli vahele Norra ja sada tuhat muud asja, nii et majakene muutus aastatega aina rohkem vanaks kolaruumiks, kus vaid kassid elasid. Nendele olin ma diivanile korraliku pesa teinud ja seda sai ikka aegajalt karvadest puhastatud, aga see oli ka kõik.

Ma kahtlustan, et ma sain Peipsi äärest nii palju inspiratsiooni ja innustust, et võtsin end lõpuks kokku ja hakkasin täna maja koristama. Kõik muidugi veel korda ei saanud, aga tegelikult on see lausa naljakas, kuidas enamik töid on vaid kättevõtmise asi. * Ka Marekil. Ma olen talle 10 (!!!!!) aastat rääkinud, et pangu selles aiamajas üks auk kinni, et vihm sisse ei sajaks. Ta muudkui on võtnud hoogu, aga “ei ole saanud teha korda, sest pole sobivat materjali olnud”. Täna leidis ta kuurist sobiva materjali ja auk sai vähem kui kümne minutiga parandatud. Mehed, ma ütlen!

Ma püüdsin tegelikult küll kõigega ise hakkama saada, kuid Marek käis muudkui vaatamas, kas ma drelli õigesti kasutan (no ei saanud mina hakkama nende kruvidega, ma arvan, et asi ei olnud minus, vaid vigases drellis) ja ega ma seda ja toda minema ei viska, muudkui käis ja õpetas ja targutas. “Kuule, mida sa õiendad mu kallal kogu aeg,” pahandasin mina. “ole õnnelik, et naine lõpuks end ka liigutab ja vähemalt püüab ise hakkama saada.”

“Seda küll,” vastas Marek. “Vahelduseks on kohe päris vahva vaadata, et naine ei istu vaid arvutis.”

Vat kui lihtne on mehele rõõmu teha! Kuigi suvekuudis on veel 89878 asja teha enne kui saab öelda, et see on valmis, siis ometi julgen ma tulemusega rahule jääda. Kindlasti on neid, kelle jaoks see on töis vaid vana mõttetut kola, kuid mina olen seda meelt, et maal ja maakodus ei pea kõik olema tutikalt uus ja läikiv, vaid mõistlik on ära kasutada vanu asju, millel on mingi lugu rääkida. Kas olete nõus?

Näiteks need lillelised kummikud. Me käisime kunagi läbi rääkimas ühe ettevõtte ajaloo suurimat tehingut. “Kui me selle ära teeme, siis te peate mulle küll Hugo Bossi saapad ostma!” tegin ma tookord ettevõtte tegevjuhi ja projektijuhiga nalja. Me tegimegi selle ära – saime müügi kätte. Järgmisel päeval ootas mind laual  kotike, millele oli kirjutatud “Kes on boss?” ja seal sees olid lillelised kummikud. “Mida sul seal maal nende Hugo Bossi saabastega ikka teha on,” naersid nemad. “Sul on kummikuid vaja!” Neil oli õigus.

Vot sellised lood. Ja sellised asjad.

19415690_1430119263693280_1576198883_n19458250_1430118693693337_139397895_n19478021_1430120100359863_441065246_n19478106_1430120163693190_1022109646_n19489271_1430120273693179_513247247_n

19489692_1430119427026597_366383544_n19512131_1430118750359998_359230081_n

19512141_1430119910359882_2138329488_n19512363_1430118640360009_1111716811_n

“Vau, kes see tegi mulle selle maja?” küsis Ida kui ma ta vaatama kutsusin.

“Emme ja issi tegid,” vastasin ma.

“Aaa,” vastas Ida nagu see oleks kõige iseenesestmõistetavam asi maailmas.

*maniküüri hinnaga. Mu küüned on lausa kohutavad ning käed küürimisest ja kassikarvade eemaldamisest pleedidelt lausa valusad. Ei ole lihtne see maaelu!

 

Kuidas me selle kõik küll üle elasime?

Me hakkame end magama sättima. Ma panen oma käevõrud ja kõrvarõngad vannitoa peeglilauale. Ida paneb samal ajal issiga öösärki selga. “Võta käevõru ära ja pane siia kapi peale!” ütleb Marek. “Ei!” vastab Ida kindlalt. “Naiste asjad käivad vannituppa!”

Ma vaatan seda väikest naist ja mõtlen, et kuidas me ometi selle beebiea üle elasime. Ja ma ei pea silmas vaid end ja Marekit vanematena, vaid ka Idat. Kuidas me ellu jäime ja hakkama saime?  Ida on olnud nii vapper laps, kes on välja kannatanud minu depressiooni, kurbuse ja vihahood, ta on olnud (mitte sõna otseses mõttes) mu peksukott. Mind on tema tegemised närvi ajanud siis kui mul endal on raske olnud, kui ma olen iseendaga ummikus olnud. Praegu saan ma aru, et mitte Ida ei olnud hull, vaid mina. Kui muidugi ta püsimatus ja mitte magamine välja arvata. Pea kolm aastat mitte magamist tegi ikka ka oma töö.

Mind on aegajalt kiidetud, et ma olen hea ema ja tegelen oma lapsega palju. Muidugi on mul sellise komplimendi eest hea meel, sest mis saaks olla ühele naisele veel suurem kompliment, kuid tegelikult ei ole ma seda kiitust ära teeninud. Kiituse on ära teeninud see väikene naine, kes on ära kannatanud oma ema tujud ja jonnimised ja vihastamised ja kurjustamised. See väike naine, kes on aidanud mul emaks kasvada.

Ma olen muidugi oma last esimesest silmapilgust armastanud, see on selline müstiline tunne, mida ei saa isegi kirjeldada, kuid nüüd, kui beebiea raskused on selja taga, tunnen ma kui kihvt üks laps tegelikult võib olla.  Temaga on koos nii äge reisida ja seigelda. Ma mäletan, kuidas ma pooleaastase Ida kõrvalt nutsin väsimusest ja ei olnud midagi imelisemat kui saime päeva lapseta olla. Ma ei tundnud lapsest puudust, vaid nautisin temata olemist. Ilma süümepiinadeta. Tundsin end kehva emana, sest kõik teised emad rääkisid ajakirjanduses ja blogides, kuidas nad ei suuda lapseta olla ja tunnevad puudust kui juba tunnike lapseta oldud. Mina ei tundnud.

Nüüd oli Ida nädal aega tädide ja vanaemade ja vanavanaemadega. Ma ei saa otseselt öelda, et me oleksime temast puudust tundnud, ikka on lihtsam tööd teha ja oma asju ajada ilma lapseta, aga kui meile öeldi, et võime Alatskivile lapseta minna, ei näinud me selleks vajadust. Me TAHTSIME Ida kaasa võtta, sest ta naudib igasugu põnevate kohtade külastamist sama palju kui meie. Terve päeva oli ta kõigile eputanud, kuidas tema läheb lossi ja autos istudes küsis ta meilt mitu korda üle, kas me ikka kindlasti ka lossi magama jääme. Oleks patt laps sellistest rõõmudest ilma jätta. Ma püüan hetkel leida soodsat reisi, et meie pulma-aastapäeva tähistada. “Kuhu me Ida jätame?” küsis Marek. Ma vastasin, et küll me midagi välja nuputame, sest hoidjaid pika etteteatamise peale ikka leiab, kuid leidsime end juba järgmisel hetkel mõttelt, et kas me üldse peame Ida maha jätma.

19433664_1429031220468751_1412369303_n.png

Mind ajavad naerma need vanemad, kes oma lastega kodus istumist põhjendavad sellega, et aga ta ei oska ju käituda ja temaga on raske. Muidugi on raske, kui laps pole kunagi kodust välja saanud. Nad kogevad kõike esimest korda, pole siis ime, et nad ei oska ei käituda ega olla. Neil puudub kogemus. Esimesed sõidud Idaga Tartust Tallinna olid puhas piin, me hoidsime hinge kinni, et ta terve sõidu magaks, sest ta võis vabalt pool aega karjuda. Stockholmist Lillehammerisse sõites samuti. Esimesed lennureisid, laevasõidud, kohvikuskäigud – ta on olnud põrguline tavaline väikene laps, kel puudub kogemus. Nüüd on tal varsti neli aastat kogemust. Ta teab, mis on lubatud ja mis mitte. Ja ma loodan, et minu ranguse kompenseerib see, et  me laseme tal väga palju ise avastada ja õppida. Ronida, kukkuda, kassi käest kriimustada saada. Me ei kasvata teda vati sees. Kui laps tahtis eile jääkülma vette ujuma minna, siis miks teda keelata? Ilm oli soe ja pärast sai ta sooja teki sisse riietatud. Lapsel peab olema lõbus lapsepõlv.

19511954_1429030437135496_179707465_n.jpg

Teate ju seda Vandersellide laulu, et “kes elab oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal”? Mina olen püüdnud seda laulu pidada meie pere motona. Elu ei ole vaid blogi ega koduõu.

Ja siis mõtlen ma jälle, et appikene kui hea, et Ida on lõpuks sellises eas, kus temaga saab rääkida, LÄBI rääkida ja arutleda. Me käisime alles hiljuti Ida sõbranna sünnipäeval, kus oli ka üks umbes 1,5aastane beebi. Vanemad pidid tal kogu aeg järel jooksma. Mulle tuli õudusega meelde see aeg kui Idal jalad võtsid, aga mõistust ei olnud. See oli aeg, kus ei saanud sekundiks ka rahulikult olla, sest ta uudistas kogu aeg midagi. Kuidas ma ootasin seda hetke kui ma saaks talle öelda, et mine tee ja too ise. Nüüd on see aeg käes. Ja see on nii paganama mõnus! “Mine võta ise endale juua!”, “Mine too endale ülevalt kapist riided!”, “Mine pese hambad/käed/nägu ära!”. Laiskadel vanematel on tegusad lapsed. Ma ei pidanud ei sel sünnipäeval ega ka jaanipäeval Ida järel jooksma. See kohutav beebiiga on üle elatud! Me saame lõpuks niisama istuda. Mitte kunagi uuesti ei tahaks ma beebiiga kogeda. Meil on peaaegu iseseisev väike laps.

IMG_0716.JPG

Muidugi tuleb ette, et tal tuleb nutuga meie juurde, sest ta komistas ja lõi põlve ära või keegi “kiusas” või tuli lihtsalt emmekas-issikas peale, kuid see ei ole võrreldav selle ajaga kui ta ei osanud end väljendada ja ta ainus eesmärk tundus olevat mind hulluks ajada ja igast trepist pea ees alla hüpata. Nüüd loed talle sõnad peale ja 87% ajast on ta nii taibukas ja tegus ning sõnakuulelik. Täiega terav pliiats, kelle loogika töötab nii, et me jääme ikka tihti talle vastuse võlgu.

Ma imestan tõesti (mitte sõnasõnalt), kuidas me siiani jõudnud olema, üksteist kasvatanud ja välja kannatanud. Meie oleme kasvatanud Idat, kuid tema on kordades rohkem kasvatanud meid. Ja fakt on see, et me täiega naudime selle väikese daami/drama queeniga/ninatargaga koos olemist. Rohkem kui kunagi varem. Üliäge aeg on!

 

 

Peipsi-eri vol4 ehk müüa maja!

Kes oleks võinud uskuda, et me Peipsi äärde nii ruttu tagasi jõuame. Seekord viis tee meid Alatskivi lossi, mis meil eelmisel Peipsi tripil kõigest nädal tagasi külastamata jäi.  Alatskivi loss on tõesti imekaunis. Eriti väljast. Nagu tõeline muinasjutuloss.

IMG_0555.JPG

IMG_0550.JPG

 

Me jõudsime lossi päris hilja, nii et lossi restoran oli tegelikult juba kinni, kuid saime siiski endale tuppa söögi tellida. Söök ei olnud kehv, aga lossi restoranist oleksin ma oodanud siiski natuke rohkemat oodanud. Võib olla ma olen ka natukene ära hellitatud selle koha pealt, sest võrdlusmomente teiste mõisarestoranidega on päris palju. Ja ma ausalt saan aru, et lastemenüüs peavad olema friikartulid ja viinerid, kuid ma tõesti tahaks seal näha ka mingeid huvitavamaid alternatiive.

Peale õhtusööki läksime me lossi pargiga tutvuma ja vesiratastega sõitma. Ma sõitsin viimati vesirattaga kui ma olin ikka päris väike laps. Anne kanalil sai vesirattaid laenutada. Maksis lapse jaoks päris kopsaka summa, aga kuidagi sai tädilt-vanaemalt-emmelt ikka aegajalt raha välja lunitud. Selline nostalgialaks oli vesiratastega sõita!

IMG_0514IMG_0531IMG_0538

Mõisaaias oleksin ma oodanud natuke lillepeenraid ja põõsaid ehk veidike rohkem silmailu, kuid mõisapark selle eest oli IMELINE. No nii ilus ja romantiline! Loojuv päike ja loss paistsid eemalt, täielik vaikus ja vaid meie kolm jalutamas. Ida jooksi ringi nagu väikene printsess oma kübarakesega. Ta on selline vahva lillelaps, et ühel hetkel on ta täielik väike printsess, kellele pakub kõige rohkem elevust lossides ja mõisates ringi jooksmine, järgmisel hetkel muutub ta aga Ronja ja Pipi ja Lärmisepa täna Lotta sarnaseks marakratiks, kes ei taha juukseid kammida ning turnib mööda aedasid ja treppe.

IMG_0534.JPG

Hommikusöök oli lossis väga maitsev, samuti ka teenindus. Peale meie ööbis lossis veel üks paar, aga nemad olid juba varem lahkunud, nii oli kogu suur söögisaal vaid meie päralt. Äärmiselt kuninglik tunne olla lossis üksinda ja kujutada ette, et see kõik on meie oma:)

19239561_1429031933802013_1043065417_n.jpg

Kui te arvate, et me läksime Alatskivilt Vasulasse vanaema juurde otse, lihtsalt niisama, siis te eksite. Otseloomulikult pidime me sõitma läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja. Mida ma nägin esimesena? Üks maja oli müüa! Nüüd ma pean lotot päriselt hakkama mängima, sest ma tahan seda vana puulobudikku. See oleks täpselt selline koht, kus ma veedaks oma suved ja miks mitte ka talved. Selline “diipkunstiinimeselik” koht otse Peipsiääre külastuskeskusest ja Sigurimuuseumist üle tee.  Ma täiega naudiks selle puulobudiku üles putitamist.

Muidugi ei ole ma nii naiivne, et mõtles päriselt, et oh kohe ostaks ja teeks, aru saamata KUI palju raha sellesse majasse vaja oleks investeerida, kuid unistada ju võib. Äge oleks!

19458239_1429032017135338_516845687_n.jpg

Sigurimuuseumist ja Peipsimaa külastuskeskusest ei saanud me kuidagi minema. Mind võlusid indigo trüki õpitoad ja kohalik käsitöö, Marekit sigurimuuseum ja Ida ei saanud üle ega ümber õues olevast mängumajast, kus oli lastele väga nutikaid tegevusi. Meil on ka koju sellist maja vaja!

IMG_0600.JPGIMG_0622IMG_062119458074_1429031997135340_1642914894_n

19441243_1429031980468675_1661656854_n19458187_1429032067135333_449265786_n

IMG_0611IMG_0615

“Kuhu me kohvikusse läheme?” küsis Ida kui me Varnja poole sõitsime. Ma jäin vastuse võlgu, sest no kus siin pühade ajal midagi avatud on, mõtlesin ma ja tegime esimese hooga väikese tiiru võõral hoovil. Mul oli ju Idale ja Marekile ka vaja Mesi tutvustada. Ja pehmete mänguasjade seina. Päris omamoodi pull asi ju tegelikult!

19458285_1429031710468702_967435651_n

19433602_1429031640468709_1351805399_n

19433795_1429031437135396_363910007_n19478006_1429030517135488_830068615_n

Kuigi ma olin 99% veendunud, et Voronja galerii on pühade ajal suletud, siis meie üllatuseks olid seal uksed-aknad lahti, rõõmus perenaine võttis meid vastu ning perenaine küpsetas parasjagi köögis vahvleid. Voronja on vist tõesti üks selline koht, kus korra käid ja jäädki käima. Armud lihtsalt nii ära.

19244376_1429030750468798_259705912_n19265128_1429030743802132_2087943482_n19433806_1429030900468783_89786313_n19433852_1429030550468818_619589072_n19433858_1429031363802070_1958239279_n19458156_1429030630468810_63596487_n

Eelmine kord jäid mul kahe silma vahele Voronja perenaise võrratud käsitöönukud. Nii rändaski üks Rudolf meiege Voronjast kaasa (ja Peipimaa külastuskeskusest head õnne toov rätinaine + kohanahast tehtud käevõru).

19441056_1429030587135481_1543248720_n

IMG_0633.JPG

Postitus on niikuii jälle kilomeetri pikkune, läheb siis jaanipäev ka siia otsa. Pole just Peipsiääre eri, aga mis see 30-40 kilomeetrit siia-sinna ikka on. Vahva Vasula jaanituli oli pere keskel.

19239435_1429030467135493_1890588072_n

IMG_0644IMG_0647IMG_0662IMG_0675IMG_0701IMG_0711IMG_0734IMG_0738IMG_0745