Kas inimest saab aidata kui probleemi ei ole?

Ma sattusin paar päeva tagasi vaatama ühe oma endise tuttava purjuspäi lällamist/ halamist/esinemist sotsiaalmeedia vahendusel ja mingil põhjusel olen ma sellele viimaste päevade jooksul palju mõelnud.  Arvo Kukumäe filmi “Kuku:mina jään ellu” olete näinud? Kui ei ole, siis soovitan vaadata, aga võite selle kohta ka siit lugeda.  Kurb ja karm tõde, kuid sarnasus tolle tuttava käitumise ning selle filmi vahel on olemas. See mõte häirib mind. Kuigi ei peaks.

Sellel, et see ei tohiks mind häirida, on mitu põhjust. Teiste elu ei saa elada. Täiskasvanud inimesed teevad ise oma valikuid. Probleemile vihjates selgub alati tõsiasi, et ütleja (antud juhul mina) on kade ja kibestunud ning otseloomulikult õel inimene. Boonusena järgneb sellele ka ütleja mudaga üle valamine. Barrikaadidele viskumisest ei hakka ma isegi rääkima.

Jah, teil on õigus, kui te arvate, et teate, kellest ma räägin. Miks ma oma sõnu söön? Vaadake, ma olen juba öelnud, et keiser on paljas, ma olen juba virtuaalselt sada korda peksa saanud ning ma tean juba, et olen õel ja kade ja kibestunud, kole ja paks ja vana inimene, seega mul ei ole enam midagi kaotada. Aga võib olla on kellelgi teisel midagi võita. Kiitvad kommentaarid eranditult iga teema kohta tõstavad lühiajaliselt enesetunnet. Muidugi. Kellele meist ei meeldiks kiitus?  Kuid mõnikord on kriitika ja karm tõde olulisemad. Kriitikast saab õppida ja kriitika aitab areneda. See ei tähenda absoluutselt, et kõike kriitikat peab hinge võtma. Mõned asjad ei saa ka kõigile meeldida. See on okei ja sellega tuleb leppida.

Ma ei taha olla maailmaparandaja, kuid ma pean ausalt tunnistama, et mind lihtsalt häirib, kuidas sõbrad ja pere lasevad inimesel, kel on tõsiseid probleeme enesehinnangu ja reaalsuse tajuga, mida leevendatakse alkoholiga, end lolliks teha. Ma saan aru, et inimest ei saa aidata kui probleemi pole olemas. Aga damn it, perekond ja sõbrad, tehke silmad lahti! Ja suu!

Kõige loogilisem puhkuse sihtkoht

Et siis Marekil on puhkus. Mida puhkuse ajal teha? Mis on kõige loogilisem sihtkoht puhkuseks? Otseloomulikult Norra. Mis sellest, et aegajalt tundub mulle, et ma käin siin tihedamini kui mõni inimene suvilas. Aga olgu. Kuna mul tegelikult olekski vaja olnud töö pärast sel ajal Norras olla ning jube tüütu oleks olnud nüüd hakata Marekile selgitama, et kuule mul tuli tegelikult üks tööasi vahele (kui ma ise olen kogu aeg kiununud, et tal mingi tööasi vahele tuleb), siis Norra meie puhkuse sihtkohaks saigi.

Töö ja vile koos. Jube hästi klappis tegelikult. Hotelliga läks ka hullult hästi. Minu tavapärased lemmikud (hinna ja kvaliteedi suhtes) olid juba välja müüdud ning hotellide hinnad olid ulmelised. Ma olin juba pigem seda meelt, et sõidan kaks päeva edasi-tagasi Lillehammeri ja Oslo vahet, aga siis sain imekombel mingi sooduspakkumise Booking.comist, nii et Soria Moria lossis hotellis (Norra muinasjutt on Soria Moria lossist, seepärast me saime Idale öelda, et magasime muinasjutulossis) me ööbisime. Kui olete Oslot külastamas, siis soovitan seda hotelli küll väga soojalt. Nii head hommikusöögi valikut ei ole Norra hotellid juba ammu pakkunud.  Hästi hubane ja mõnus oli. Suure mängutoaga, mis oli eriline pluss, sest ma sain mitu tundi rahulikult seal tööd teha, samal ajal kui Ida mängis.

Kui töö tehtud, tegime me üle pika aja täielikku turisti. Kondasime Vigelandiparkis, Holmenkollenis, Aker Bryggel, Kon-Tiki muuseumis. Ilmaga on Norras alati 50-60 võimalus, aga meil täiega vedas seekord. Viimati kui me Marekiga Oslos turistitasime umbes viis aastat tagasi, sadas põhimõtteliselt kolm päeva pussnuge. Seekord oli ilm meie poolt!

Mingil veidral põhjusel lasin ma end jälle pehmeks rääkida ning ronisin kõrgustesse. Kuigi olin peale Globenit ja taevarestorani endale lubanud, et aitab kõrgustest. Eks need vaated ikka on, mille pärast ma korraks unustan, et kardan. Holmenkolleni suusahüppetornis ei olnud tegelikult imekombel üldse hirmus. Ise ka imestan! Suusamuuseum (sama pilet, mis hüppetorni – täiskasvanule 130NOK) on samuti külastamist ja uudistamist väärt.  Ma käisin viimati selles muuseumis 20 aastat tagasi. Ei saa öelda, et ma oleks midagi mäletanud. Peab tunnistama, et ehk ei olnud tookord ka nii palju huvi.

IMG_2117IMG_2121.JPGIMG_2136IMG_2153

IMG_2146
See kostüüm kuulub ÜHEKSAKUUSELE lapsele. Kõrval oli pilt tema esimesest suusaretkest. ÜHEKSAKUUSELT. Ma ei ole kindel, kas ma sama vanalt üldse roomatagi oskasin.

Aker Bryggel on alati ilus, kuid eriti mõnus on seal ilusa ilmaga. Lihtsalt istud, naudid ilma, ümbrust, paate, inimesi. Kulged. Korraks. Mulle jäi Triinu blogist täna meelde midagi sellist, et mured saavad lõpuks kätte, aga unistused mitte kunagi. Puhas tõde iseenesest, aga Aker Bryggel kulgedes tundub korraks, et unistused on ka käes. Ma ei tea, miks, aga selline tunne on. Kuigi mu unistused ei ole tegelikkuses seda nägugi, et mulle käega katsutavasse lähedusse jõudma hakkaksid. Läks segaseks? Vist küll. Aga mõnus oli. Astrup Fearnley muuseumi põikasime ka korraks sisse. Või noh muuseumipoodi. Aga kultuursema mulje pärast ütleme muuseumi.

IMG_2159IMG_2160IMG_2172IMG_2180IMG_2190

Edasi ootab meid vana hea Lillehammer. Tädi Klaudia sünnipäev. Ida on seda juba reisi algusest saati oodanud. Et saaks jälle peokleidi selga panna!

IMG_2204.JPG

Moodne Nipernaadi

Lugesin hiljuti Perekoolist päris huvitavat teemat “Nipernaadist” (link). “Nipernaadi” on alati olnud üks minu lemmikfilme. Eesti filmide ja näidendite puhul tegelikult ei saa ma kasutada väljendit “lemmik”, sest 99% Eesti filmidest on mu lemmikud. Ma olen suur eesti filmide ja vanade telelavastuste fänn. Sadu kordi nähtud, aga ikka vaatan. Kõik on omamoodi lemmikud. Nii “Hukkunud alpinisti hotell” (üks parimaid filme üldse!) kui “Siin me oleme”. Sinna vahele jäävad sajad teised lemmikud.

“Nipernaadi” on üks selliseid filme, mida ma hea meelega vaatasin ka lapsena. Ma ei tea, mis mind täpselt selle filmi juures võlus, aga ma vaatasin alati paelunult peategelase muretut kulgemist. Nüüd, täiskasvanuna, meeldib mulle film ikka täpselt sama palju, lihtsalt ma võib olla vaatan seda veidi teise pilguga. Nipernaadi.  Muinasjutuvestja. Killuke vaheldust halli argipäeva. Samas natuke lontrust. Aga no naistele kipuvadki sellised mesikeeled meeldima. Ei või?

Marek on sel suvel 647374209 korda Prangli saarel käinud. Tegime nalja, et nagu suvi tuleb, nii on mees kadunud. Saarele. Esmaspäeva varahommikul läksime me Idaga Marekile laevale vastu. Oli veel udune ja natuke hall hommik, meenutas juba sügist. Marek ootas sadamas. Habetunud ja veidike räämas. “Kas elektriarve on makstud?” küisis ta minult.

“Oh seda sinu muretut elu,” naersin ma. “Sina lõbutsed saarel ja mina tegelegu olmega!”

Ja korraga sähvatas mulle pähe sarnasus Nipernaadiga. Minu oma moodne Nipernaadi. Mina Katariina Jeena tal sügise saabudes vastas. Huvitav, kas tal ka saarel oma Trallad on?

*See postitus on mõeldud naljana. Ma ei pea Marekit päriselt Nipernaadiks. Igaks juhuks mainin. 

Meie lavadebüüt

Eile õhtul istusime me sõbrannadega Ussipesas tormivangis, jõime veini ning mõtlesime, milline võiks olla maailm, kui kõigil oleks tasuta lapsehoidjad sellisteks hetkedeks kui ema tahab lihtsalt sõbrannadega juttu ajada. Täna varahommikul liikusime me Idaga juba Tartu poole. Peokleidid seljas. Sest Ida käskis. “Me läheme peole!” ütles ta ja lisas, “emme sina pane ka kleit selga!”

Tammelinna kohvikutepeole me ka läksime. Alustasime Villa Liisest, kus lisaks jäätisele (siiralt kahju, et rummijäätis proovimata jäi!) tahtsin mina proovida ka paljukiidetud-reklaamitud tädi Silja kringlit. Pagan, kus ma kadestan inimesi, kes oskavad ise (ja maitsvat!) kringlit teha. See ON anne!

20770510_10211292115675181_3918079737819627169_n.jpg

 

Meil oli teatrini veel paar tundi aega ja nii otsustasime me uudistada ka teisi Tammelinna kohvikuid. Ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et kohvikutes nii palju rahvast on! Selline tunne oli nagu kogu Tartu oleks tänavatele tulnud. Jube kihvt melu oli! Ja ma pidin jälle kord tõdema, et need inimesed, kes kohvikupäevade traditsiooni algatasid, on millegi väga vägevaga hakkama saanud. Kodukohvikute päevad on nii armas suvetraditsioon. Inimesed olid igal pool ebaeestlaslikult sõbralikud, rõõmsad, jutukad.

Meie teiseks lemmikkohvikuks sai Suur Klaar. Ilmselt rääkis järjekord enda eest, et toit oli suurepärane, aga mulle meeldis kõige rohkem näomaalingute tegija. Nii ilusat näomaalingut ei ole mina veel näinud!

20800273_1938114829739048_4845030991543891726_n.jpg

Nii supervahva oli veeta pühapäeva lõuna koos sugulastega mööda Tammelinna jalutades. Selline ideaalselt veedetud pühapäev, mis lubas veelgi ideaalsemaks minna. Kell kolm ootas meid teater.

Ma ei ole ikka veel harjunud, et aegajalt mind ja Idat ära tuntakse ja nii muutusin ma eriti kohmetuks kui üks tore naisterahvas korraga ütles, et “Ida ja Eveliis on kutsetega, nad võivad kohe edasi minna”. Ausalt, ma tean, et oma eraelust kirjutava blogija suust on seda kummaline kuulda, kuid ma ei ole väga tähelepanu või nö tuntust armastav inimene. See muudab mind kohmetuks.

Aga mitte endast ei tahtnud ma patrama hakata. Nagu ma mainisin, siis “Üle linna Vinski” oli lapsena (ja tegelikult ka siiani) üks lemmiketendusi. Ma olen seda kordi ja kordi näinud.  Loomulikult läksin ma etendust vaatama VÄGA kõrgete ootustega. Ja teate,  Emajõe Suveteatri versioon ületas kõik mu ootused mitmekordselt. Olgugi, et totaalselt erinev sellest “vanast heast tuntud-teatud” lastelavastusest, oli see nii meeleolukas ning kaasahaarav. Ida oli küll väsinud ja ma pidin teda mõned korrad manitsema, kuid näha oli, et ka talle meeldis etendus. Ma alati kardan, kuidas teatri-ja kohvikukülastused välja kukuvad väsinud lapsega, kuid 98% juhtudest läheb kõik hästi.

20864069_1479061915465681_1234737949_n

Vaheajal tuletasin ma Idale meelde, et ta ei ole päev otsa wc-s käinud. “Ei taha!” vastas ta resoluutselt ning nõudis jäätist. Ma otsustasin lapse sõna kuulata. Ja nii juhtuski, et viis minutit peale teise vaatuse algust ütles Ida, et tal on pissihäda. Sellest poleks midagi olnud kui ainus väljapääs saalist poleks asunud laval. No ei lähe ju keset etendust lavale? Palusin Idal kannatada ja õnneks oli etendus nii kaasahaarav, et ta unustas oma häda. Kümme minutit enne etenduse lõppu aga sosistas ta uuesti, et enam ei jaksa. Ma ei julgenud riskima hakata ja nii me Idaga samal ajal kui Vinski kellamehe tütart Liisat kellatornist alla hakkas tooma, lavale ronisimegi.

Kõik olid mõistvad. Tegelikult oleks me isegi tagasi saanud mingit salateed kaudu, aga ma arvasin, et see kümme minutit ei ole enam tüli väärt. Me kükitasime nö lava taga ja jälgisime Idaga, kuidas näitlejad ringi sahmisid. Jube põnev oli , nii et iga asi on millekski hea. Kui etendus läbi sai, läksime meie Idaga plaksutuste saatel koos näitlejatega tagasi saali. Eks ikka natuke piinlik oli, aga lastega ikka juhtub. Nii ka ei saanud, et plaksutamise ajaks tagasi ei lähe saali, sest plaksutamine on üks teatris käimise osa.

Etendust mängitakse 20.augustini. Minge vaatama! See on tõesti kasvõi Tallinnast ekstra kohale sõitmist väärt. Juba peaosaline (Mikk Kaasik) on seda väärt.

Enne Tallinnasse tagasisõitmist läksime me vanaema juurest läbi. Loomulikult ei saanud ma sealt minema ilma lilli korjamata. Jumal, kus ma tahaksin, et mul oleks sama lopsakad lumepallipõõsad ja floksipeenrad, et ma saaksin sealt korjata sületäie lilli ning mitte keegi ei saa isegi aru, et ma olen peenra kallal käinud.

20815014_1479096972128842_1882219267_n.jpg

 

Elu antidepressantidega

Kui ma hiljuti sõbrannadega väljas käisin, rääkisin ma neile, et hakkasin uuesti antidepressante sööma, sest tundsin, et ma ilma ei saa hakkama. Mind ärritasid pisiasjad ja ma läksin nii kergesti endast välja, et ma sain ise ka aru, et see ei ole normaalne, aga midagi teha ka ei saanud ega osanud. Ma lihtsalt tundsin taltsutamatut raevu. Enda sees.

Rääkisin neile seda ja nad imestasid, et kas see kõik on juhtunud sel ajal kui me tuttavad oleme olnud, et ei jää kuidagi muljet, et ei saaks argipäevaga hakkama või oleks depressioonis. Ma ei olegi depressioonis. Või noh ütleme, depressioonis ning läbipõlenud selle otseses mõttes nagu ma olin Norras. Ma pole tegelikult pikka aega nii rahul olnud eluga. Ent samas oli mu sees mingi raev ja pidev kurbus. Hirm. Vastuoluline, ma tean. Aga kõiges selles oli ilmselt süüdi minu enda rumalus. Mul said antidepressandid otsa. Ja ma mõtlesin, et mis seal siis ikka. Said otsa, said otsa, on aeg ise endaga hakkama saada. Võib olla ma tegelikult olekski saanud, aga mul on olnud mitmeid tagasilööke, mis mind on rivist välja viinud.

Ühesõnaga ei tohi antidepressantide söömist lihtsalt niisama lambist järele jätta, sest tundub, et ah enam pole vaja ja saan ise hakkama.  Tegu ei ole mingite naljarohtudega, vaid rohtudega, mis mõjutavad ajukeemiat. Ma oleksin pidanud proovima järkjärgult tablettidest loobuda. Ise olin loll! Ja tekitasin endale probleeme juurde. Lisaks sellele, et ma olin kergesti ärrituv, tekkisid mul ka nägemishäired. Ausalt, jumalast palju tuli ette olukordi, kus mul lihtsalt hakkas silme ees virvendama ja ma nägin tekste topelt. Ma ei osanud seda millegagi seostada.

Nüüd ma siis tean. Sest nüüd lugesin ma rohtudega kaasas oleva infolehe otsast lõpuni läbi. Ma ei mäletanud enam kui keeruline oli ka nende rohtudega alustamine. Te ei kujuta ette, milline uni mul on. Eile kui me Idaga linna sõitsime bussiga, pidin ma kurja vaeva nägema, et silmi lahti hoida. Iiveldama ajab ka. Selline vastik hägune tunne on. Õnneks ei kesta seda uimast tunnet kaua, sest keha harjub rohtudega ära.

Norras on tavaline, et iga teine inimene sööb vist antidepressante. On terve elu söönud ja üldse ei varjagi seda. Väidetavalt pidi olema ka osa inimesi, kes jäävadki neid tarbima, sest ei saa ilma hakkama. Jumala eest, ma küll ei tahaks üks neist olla. Vaatame, mis minust kuue kuu pärast saab. Hetkel on mul hea meel, et ma ise aru sain, et lõpetasin ravi liiga vara.

Seda postitust kirja panema hakates mõtlesin ma tükk aega, kas seda üldse jagada või mitte. Tõenäosus on, et nüüd hakatakse mind veel hulluks ka nimetama. Loll ja paks ja kole ja ärajoonud ma juba olen. Miks ma sellest kirjutan? Mu meelest ei tohiks depressiooni ravi olla häbiasi.  Ja ka antidepressantide tarbimisest tasub rohkem rääkida. Mitte selles mõttes, et tõmmake end kõik pilve ja elu on lill, aga just selles mõttes, et millised on nende rohtude kõrvalmõjud, vale tarbimise tagajärjed, enesetunde muutus.

Vot. Nüüd te siis teate, et selline hull olen:)

 

 

 

Ja nii ta siis läkski…

…et lõpetad ühed kohvikutepäevad ja liigud edasi järgmistele. Ehk siis nädalavahetusel muutub Tartu toidu-ja veinifestivali raames ühel päeval suureks kohvikuks. Pühapäeval  avavad Ihastes, Karlovas ja Tammelinnas oma uksed üle viiekümne õuekohviku.

Mul oli plaanis üht kindlat kohvikut külastada, sest ma tean, millised hõrgutised tolle maja köögis valmivad, aga ma teadsin, et oleme Norras ja nii ma selle mõtte maha matsingi. Aga võta sa näpust! Me hakkame Norra poole liikuma alles esmaspäeval, mis annab mulle ja Idale ideaalse võimaluse pühapäeval korraks Tartus käia. Lisaks on meid kutsutud ka Emajõe Suveteatri suvelavastust “Üle linna Vinski” vaatama.  See on lapsepõlvest üks mu lemmiketendusi!

Kõik kukkus nii hästi välja. Laupäeval on mul sõbrannad külas, pühapäeval lustime me Tartus ja esmaspäeval sõidame Norra.

Aga mis on see kohvik, mida mina kindlasti külastan ja külastada soovitan? Villa Liise (LINK) on selline koht, kus toit kipub restoranidele silmad ette tegema, kust lapsed ei taha lahkuda, sest tegevust ja avastamist on selles aiakeses rohkem kui küll ning pererahvas on hea huumorisoonega ja muhedad tartlased.  Minu inimesed noh. Natuke nagu sugulased ka.

20731218_10211263289154536_1034804044_n.jpg

Aga ma ei kiida ja ei soovita seda väikest kohvikut mitte sellepärast. Kõige pealt ma ausalt ütlema, et ma tean, et menüüs leiduvad road viivad keele alla.  Ma ausalt tean, mida ma räägin. Ja toit on minu teine kirg. Peale…kirjutamise. Te arvasite, et ma ütlen vein, jah? Vot teile eelarvamust:)

Menüü on Villa Liises seekord selline:

SOOLANE AMPS
ROSOLJE
MAKARONI-SINGISALAT
KUSKUSS SALAT TOMATI,KURGI JA FETAJUUSTUGA
MAMMA MOODI CAESARI SALAT
KREEMJAS KALAPIRUKAS
KUKESEENE SUVIKÕRVITSA PIRUKAS
MAGUS SUUSTÄIS
MARMORJAS JUUSTUKOOK
KÜPSETATUD JUUSTUKOOK MAASIKATEGA
SHOKOLAADI-MAASIKA JUUSTUKOOK
KREEMJAS KOHUPIIMAKOOK
MAASIKA TOORMOOSIGA POHLA-KAERAKOOK
MUSTRIKA JOGURTIKOOK
TIRAMISU
SOE LEEMEKE
HAPUKAPSA BORš
KIKERHERNESUPP SUVIKÕRVITSAGA

 

20751326_10211263289834553_1696943944_n

20751344_10211263290474569_1652986220_n

Ja siis on veel üks põhjus, miks ma Villa Liiset soovitan külastada. Pereisa oskab meisterdada imelisi asju. Üks tema valmistatud laualamp läheb ka loosi. Selleks tuleb  perenaise Tootsi peenrasse kiigata, panna paberile kirja, mis maitsetaimed sealt üles leiate ning jätta paber koos oma nime ja telefoninumbriga kohvikus loosikasti. Nii lihtne ongi!

20707819_10211263370036558_268924948_n.jpg20751446_10211263370556571_1929754469_n.jpg

Kohtumiseni siis pühapäeval Tartus. Meie oleme Idaga Villa Liise ukse taga kell 12. Kes kaasa tule? Ja siis teatrisse?  Ja siis peale teatrit teisi kodukohvikuid kaema? Kõik kohvikud leiate siit.

 

Eks see päev pidi ikka tulema kui ma ütlen avalikult FUCK YOU!

Jajah. Tegin siin hommikul autonalja. Aga enam ei ole nalja tuju. See faking romu, mida ma hellitavalt olen autoks kutsunud ja teda ikka hoole ja armastusega hoidnud, on üks tänamatu tattnina. Ei, tal ei või katki minna istmesoojendus või mingi 28 eurot  (krt isegi 280 eurot) maksev vidin, vaid tal peab katki minema käigukast!

Ja36A.gif

Ehk siis tänasest olen ma ametlikult autota, sest…..arrrrrggggh…. kuidas ma vihkan kui inimesed halavad, et üheks või teiseks asjaks pole raha, aga nüüd halan ka. Seda raha mul pole. Ja pasta! Eks see auto nüüd varuosadeks läheb. Aga püha issand jumal, ma ei taha jälle asemele mingit muud romu.  Ma TAHAN AUTOT!

Popp oleks hetkel siia kirja panna oma a/a ja põlvili paluda, et palun aidake mind, sest ma ise olen nii faking saamatu ning halastage ometigi Mareki peale, kes peab nüüd mu frustratsiooni, et ma ei saa enam ise liikuda, välja kannatama, aga noh… Meeleheitel ja meeleheitel on vahe. Mina lähen täna sõbrannadega  õue. Pidime kooki sööma ja kohvi jooma. Nemad söögu. Mina tellin endale veini! Vabalt võiks täna sellest kuradima pudeli otsa keeratavast klaasist ka juua.  Ja end tunda saamatu jobuna, kel pole isegi võimalik endale NORMAALSET telefoni ja autot soetada.