Elu on seiklus. Vähemalt minuga koos. //Life never gets boring with me.

Väljas sajas täna koeri ja kasse, guugeldades “mida teha vihmase ilmaga” sain ma vastuseks vaid tubaseid tegevusi. Ma jäin mõtlema, et räägime küll suure suuga kõik, et pole halba ilma vaid halb riietus, aga tegelikkuses istume vihmaga ikka toas ja kirume ilma. Mõeldud-tehtud. Uurisin järgi, kuhu loodusesse võiks minna, tõmbasime Idaga jalga kummikud, vihmajoped ja ajasime autole hääled sisse. Ütleme nii, et mul olid päris suured plaanid, aga kuna üks tuttav soovitas meil minna Paldiskisse, mõtlesin ma, et alustame jah kodu lähedalt.

Kõht oli hele ja nii hakkasime me esimese hooga toidukohta otsima. Kõik kohad, kuhu ma proovisin minna, olid esmaspäeval suletud ja ma ei oleks ise Paldiskini vastu pidanud, nii sai meie valikuks Laulasmaal asuv “Ott & Matilda”. Ma ise oleksin tegelikult tahtnud külastada Laulasmaal asuvat Wiccat, kuid kummikutes ja suvalistes koduriietes ei tundunud see kõige paslikum. NB! Ma tean, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, neil ON kombeks täituda.

IMG_0750.JPG

Järgmine peatus oli Laulasmaa rand. No mis tähendab, et ei ole rannailma? On ikka. Lihtsalt Eesti suvi ja rannailm tähendab seda, et tuleb õiged riided selga panna. Bikiinid jäägu soojamaareisi jaoks. Siin tuleb randa minna kummikutes. Ühtlasi tuli mul jalgupidi vette ronides meelde, et mu kummikuid on katkised. Järgmised kolm tundi veetsin ma lirtsuvate jalgadega. Ida ei näinud hoolivat sellest, et rannas päikest ei saanud võtta. Suvel rannas päevitamine ongi nii mainstream.

IMG_0769IMG_0784

Keila joa juures õnnestus meil suhteliselt ilusa päikeselise ilmaga ära käia. Ehtne Eestimaa suvi. Vabalt võib ühe päeva jooksul kogeda kõiki nelja aastaaega. Kui Laulasmaal oli sombune ja pime, siis Keila-Joal kuivatas päike vihmapiiskadest rippsilda, kohisev juga sillerdas päikese käes.  Tark inimene oleks autopagasnikusse pannud vahetusriided ja nii oleksime me saanud ka korraks päikest võtta;)

IMG_0803IMG_0835IMG_0854.JPG

Lossi juurest minema sõites oli mul kahtlane tunne, et autoga ei ole õiged lood. Vaadake, ma tunnen oma Peetrikest läbi ja läbi ning olles viimased 3 aastat sõitnud vaid pannidega, siis ma olen õppinud auto hääli kuulama. Kui auto aga tuure üles hakkas võtma, ent jõudu ei paistnud teisel enam olema, otsustasin ma Laulasmaa spaa juurde sisse keerata. Tuleb teile meelde, et ma olin Oti & Matilda asemel tegelikult Wiccat külastada? Huvitava kokkusattumusena hakkas autol jõud ära kaduma Laulasmaa vahetus läheduses. Note to self: ma pean hakkama oma soove täpsustama! Need lähevad täiega täide kogu aeg, aga mitte otse nii nagu ma oleksin soovinud.

Ma tuvastasin, et autol kas 1) lekib mootoriõli või 2) on katki mõni voolik, kust diisel välja saab. Kolmanda variandi, et lekkida võiks käigukasti õli, jätsin ma mõtlemata. Ma olen aru saanud, et käigukasti õli on neist variantidest kõige keerulisem. Nii ma siis helistasin Marekile, et uurida,mida ta soovitab teha. Me leppisime kokku, et ma ei liigu enne kui marek tuleb ja vaatab asja üle. Kell oli küll juba tööpäeva lõpp, aga teades kaua Marekil läheb koju sõiduks aega, oleksime me autos pidanud istuma nii paar tunnikest. Iseenesest oleksime me saanud muidugi ka rannas aega veeta, sest ilm oli jälle pigem ilusapoolne, mul oli tunne, et isegi päike paistis, kuid oli üks miinus… Me olime päris märjad. Keila joa juures nautisime me küll südasuve, kuid Keila-Joa lossi juures turistitasime me täielikus paduvihmas.

IMG_0885.JPG

“Lähme hotelli!” ütles Ida. Ma mõtlesin. See pidi ju ometi olema mingi märk, et me just siin ja praegu ootama pidime. Okei, mõtlesin ma. Kui mu kontol on veel alles summa X ja ma saan hotellitoa summaga Y, siis lähme. Mu kontol oli alles summa X ja hotellitoa sain ma ka summaga Y.  Ja nii, me veest tilkuvatena, mina oma katkistes teksades ja veel katkisemates kummikutes (või vastupidi) Laulasmaa spaa vastuvõttu sammusimegi. “Vaata, siis saab ujuda ka!” kilkas Ida. Ilmselgelt oli tema ootamatust peatusest rohkem kui rõõmus.

“Marek, ole siis hea ja too lisaks mootoriõlile ka meile kuivad riided ja trikood kaasa, me jääme Laulasmaale,” helistasin ma Marekile. Trikood ja kuivi ning puhtaid riideid ootades läksime me Idaga Wiccasse sööma. Me käisime Wiccas ja Laulasmaal viimati kaks-kolm aastat tagasi. Ma ei osanud aimatagi, et siin nii palju muutunud on. Wicca menüüs ei ole ma kunagi kahelnud, kuid restoran oli täieliku make overi saanud. Toidud olid sama head kui alati. Ilusad ka. Ida sõi nii isukalt, et lakkus taldriku sõna otseses mõttes tühjaks. Ja see juba tähendab midagi kui see laps isuga sööb!

“Ja nüüd ujuma!”  ei andnud Ida rahu. Ah, mis seal ikka. Lapse nimel tõmbasin ma oma pekid peitu mamma-trikoo alla ja läksime veekeskusesse. Kui te arvate, et ma ei saanud koos Idaga käia ka läbi kõik saunad (v.a puuküttega soome saun), siis te eksite. Idast on kasvanud täielik saunahunt.

No vot. Ja kuidas ma siis saaksin nüüd mossitada, et auto meile sellise (loodetavasti väikese) vimka viskas? Ise ma tahtsin vihmase ilmaga midagi põnevamat teha. Ise ma tahtsin Laulasmaa (spaa)sse minna. Havi käsul, minu soovil, siin me nüüd oleme!

//As I am working part time on summertime and Ida has kindergarten free period I thought to use today to do something fun. Something different. It has been raining cats and dogs and the weather forecast predicts the same weather at least this week, so  I suddenly felt it is too boring to sit at home and complain about the weather. We put on our wellies and raincoats and started the engine of my lovely old car. 

When passing by Laulasmaa spaa I thought it has been too long since we last were there. It is such a nice hotel, especially because of the location at the beach and the wonderful food at Wicca restaurant. But we had on totally random home clothes and wellies and it felt inappropriate to lunch in their restaurant.

Soon, I hought and me and Ida continued our trip to Keila-Joa waterfall and schloss. The weather was typical for Estonian summer – pouring rain, then sunshine, warm, then windy. We experienced everything. Our next stop was supposed to be in Paldiski, but when we again were near Laulasmaa spa I felt something is wrong with the car. I have learned to listen to voices of my cars, as last 3 years I have driven only with old broken cars. Like this one, called Peetrike. 

I called my husband and we decided that we will wait for him there. But it would take him at least 2 hours to get there – we were hungry and wet.  “Let´s go to the hotel,” Ida told me. Well, but why not, I thought and made an agreement with myself that if I still have X amount of money on my account and if the room will not cost more than amount Y, we´ll do it. Call it a sign, but here we are now, in the spa with Ida. I cannot say that I am complaining – had a wonderful dinner at Wicca (where I wanted to dine as you remember) and Ida is not complaining at all – she got to visit the spa. To my surprise and happiness, Ida has also become a fan of sauna. It was actually so cool with this unexpected sudden spa vacation for us girls, but I am thinking I have to start making my wishes more specific.

Like I want to go to Laulasmaa spa. But without car troubles.

Like I want to win 50(0) 000 euros. Tomorrow.

My wishes keep coming true, but not exactly the way I have thought;)

 

 

Ma ei tea, kust alustada…

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?

Emotsioone on nii palju.

Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli,  keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.

Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma.  Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!

IMG_0493.JPG

Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”

Ja nad on ägedad tõesti!

IMG_0436.JPG

IMG_0455.JPG

Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud  EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.

Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!

2016-mesi-tare-aprilli-pildid-0382016-mesi-tare-aprilli-pildid-0422016-mesi-tare-uued-pildid-061dsc06788dsc06804kilesaun1

Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus. 

Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus  (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.

Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.

IMG_0379.JPG2017-05-27-11-19-56

2017-mai-saunapaat-6

Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.

IMG_0482.JPG

Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.

Eraldi tahaksin ma rääkida ka  wc-st.  Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.

2017-05-27-10-58-03.jpg

Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)

IMG_0388.JPGmesi-tare-retrorattad-026

I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near  Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit. 

And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages. 

I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.  

I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!

Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They  offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.

There’s no running water  in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!

 

15. sünnipäev

Mul oli täna kodukontori päev. See tähendas seda, et muuhulgas käisime me Idaga ka sünnipäeval. Oru hotellis, mis mingi määral on mulle nagu teine kodu. Ma isegi ei mäleta, kuidas ja kuna meie koostöö alguse sai, igatahes on mul selle üle hea meel. Jube lõbus on, alati saab nalja.  Nii ka täna. “Flirdi kaameraga nagu Koit Toome Eurovisioonil,” ütlesin ma ühele seltskonnas viibinud inimesele ja ta andis endast parima. Mul on telefonis terve fotoseeria sellest kaameraflirdist, peaks vist ära kustutama, suht veider on, et telefon võõra mehe pilte täis.

18516409_120332000809726103_1668376694_n.jpg

Ida jäi täna lasteaiast koju, tal tõusis laupäeval lambist palavik ja kuigi juba õhtuks oli see põhimõtteliselt kadunud, tundus mõistlik teda täna kodus hoida. Kui ma talle hommikul kell seitse ütlesin, et me lähme pärast sünnipäevale, tõi ta kohe oma peokleidi ja krooni välja, sest noh pidu…ja hakkas nõudma, et me kohe minema hakkaksime, sest äkki me muidu jääme hiljaks ja “pidu pannakse kinni”.  Kella üheteistkümneni õnnestus mul venitada, kuid siis ei jäänud muud üle kui et korjasime aiast kaasa mõned nurmenukud ja läksime pidusse.

Mis mulle “Oru” hotelli juures meeldib, on nende hubasus, täpselt selline paraja suurusega hotell, et seal end koduselt tunda. Ja eriliselt meeldib mulle see, et nad on alati kõikidele ideedele avatud. Näiteks eelmisel aastal panid nad EBA toetajatena õla alla. Armsad ja toredad inimesed armsas ja toredas hotellis.

18515972_120332000846947454_1705360250_n18516402_120332000822495889_1648569786_n18492821_120332000918335745_1391210689_n.jpg

Minu poolt veelkord “Oru” hotellile palju õnne ja jätkuvalt kliente, nii et sünnipäevi ikka jaguks!

No mida ometi teha?

Ma olen mõisa hull. Kohe ikka täiesti hull. Mäletate, alles eelmine suvi külastasime me Idaga Tartust Tallinna sõites läbi kõik teele jäävad mõisad? Megaäge! Ja te ei kujuta ette, kuidas ma aegajalt ikka unistan oma enda isiklikust mõisast. Ega ma muidu poleks kunagi üht “raamatut” kirjutanud, kus mõisateema ka korralikult sees. Ungru mõisavaremed on mu täielik lemmikkoht, Kõue mõis võitis eelmisel aastal mu südame, kuid sel nädalavahetusel külastatud Padise mõis pakub mõlemale tugevat konkurentsi. No varemetega on muidugi suht lihtne konkureerida, aga kui midagi täiesti geniaalsele Kõue mõisale konkurentsi pakub, siis peab ikka ekstraklass olema.

Padise, Hotelliveeb ja Marek näivat mind läbi ja läbi tundvat, sest varajaseks emadepäevakingiks sain ma just nimelt oma mõisa. Küll 24 tunniks, kuid abiks seegi. Vähemalt jõudsime me Idaga veel rohkem järeldusele jõuda, et üks mõis on meie loomulik elupaik, sest me oleme mõlemad hingelt printsessid . Ma ei oska harilikult oma tänulikkust välja näidata, kuid seekord tahaks ma koge kõva häälega ja kniksu tehes AITÄH öelda, sest ilusamat nädalavahetust kui see  on raske välja mõelda. Imeline asukoht, muinasjutuline elamine, fantastiline köök, päikeseline ilm, küünlavalgusel söödud õhtusöök, klaverimäng, laste kilked…Ma tean, et see kõlab nii klišeelikult, kuid see oli täiuslik kingitus. Ma ei tea, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks nõmeda reklaamina, kuid ausalt, mehed, kui te tahate oma laste ema ja oma abikaasat panna printsessina tundma, siis viige nad Padisele. Teie naine on teile selle kingituse eest tänulik ja lapsel/lastel on ka megalõbus. Kas on veel mõni selline mõisahotell SELLISE asukohaga? Padise kloostri varemed kohe sealsamas. Põnev nii lastele kui täiskasvanutele. Romantiline. Huvitav. Ilus.  No on raskem ideaalsemat kohta puhkuseks leida! Minu jaoks muidugi parim on ka see, et see asub meie kodust umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel.

“See maja on natukene katki,” ütles Ida, kui me kloostrivaremetes turnisime, “aga ma arvan, et nad hakkavad seda varsti korda tegema.” Ma ei arva, et ma olen parim ema maailmas, ma usun, et mul on palju puudujääke, kuid koos selle väikese ideaalse ja täiusliku olendiga mööda kive turnides, maailma asjadest RÄÄKIDES (jah, suurte tähtedega, sest mu jaoks on see nii hämmastav näha, kuidas abitust beebist on saanud väike inimene) ning lilli korjates, sain ma aru, et oluline polegi see, mida mina arvan. Oluline on see, mida mu laps tunneb. Ja sellistel tunnen ma erilist tänutunnet, et minust ema sai.

Vabandan juba ette, et teid nüüd piltidega üle koorman, kuid SEE oli minu jaoks TÄIUSLIK emadepäev.  Padise mõisast täpsemalt saate uuel nädalal lugeda Hotelliveebi blogist. Aga mida ometi teha, et oma mõisa saaks? Ilma midagi tegemata? Et kukuks sülle nagu teoreetline lotovõit.

IMG_9858.JPGIMG_9913IMG_9921IMG_994518341703_1381318355240038_5525355976808819459_nIMG_9947

IMG_9874.JPG

IMG_9891.JPGIMG_9879.JPGIMG_9970IMG_9997IMG_0011IMG_9999IMG_0003

IMG_0006IMG_0013IMG_0062IMG_0066IMG_0068IMG_0058.JPGIMG_0053.JPGIMG_0045.JPG

IMG_0039IMG_0031IMG_0028IMG_0087IMG_0090IMG_0095I think I have visited quite many hotels and it is hard to impress me, because I think I have seen it all. I am either a fool or know nothin about anything, but it is always possible to impress guests with something. Padise manor took me with a big “wow”.  It a Mothers Day present to me and it is hard to find a more suitable present for me. I JUST LOVE MANORS and dream of my own all the time- Last year Kau manor won my heart, but now Padise (so close to our home) gives it a huge competitions. I dont think it is actually fair to compare these to hotels, both have their advantages and disadvantages, but damn…Padise is so pretty. With the ruins of the old abbey nearby. So much to do for small and smaller, big and bigger. So interesting, educating and pretty. Me and Ida really felt like princesse. LOVE LOVE LOVE!

It was an absolute perfect present. And more than the hotel and restaurant I loved the present from Ida. “These flowers I picked for you,” she said. It melted my heart. Such a special feeling to be a mom. 

Leia kümme erinevust.jpg

V nagu võrratu või vara veel?

V Spaa ilmumist Tartusse oodati tõenäoliselt sama pikisilmi nagu me ootame jõule ja jaanipäeva. Mina, kui Tartu tihe külaline ja endine tartlane, olin elevuses. Mulle meeldib Tartu, mulle meeldib, et see on hariduse- ja teaduselinn, mulle meeldivad siinsed “sallitallajate” öölokaalid, mulle meeldib Tartu juures palju asju, kuid ma ei ole kunagi mõistnud, miks siin pole üht korralikku spaad. Kui siis spaa lõpuks eelmise aasta detsembris avati hakkasin ma siit ja sealt kuulma kiituse asemel hoopis kriitikat, see üllatas mind. Ligadi-logadi olla, lapsega pole seal midagi teha, põrandad on libedad, saunasid vähe, liiga vara avatud. Seega pean ma täiesti ausalt tunnistama, et ma ei oodanud sellest külaskäigust suurt midagi. Ma ei ole tegelikult üldse väga suur spaataja, selles mõttes, et mulle meeldivad väiksemad ja nö intiimsemad boutique-spaad. Suured basseinid jätavad mind üldjuhul külmaks ja millegipärast olin ma endale nüüd loonud illusiooni, et V spaa just veekeskuse osa on lihtsalt üks suur bassein, kus midagi teha pole.

Jälle kord sain ma kinnitust, et eelarvamused on üks kole asi ja klišeena kõlavale vanasõnale, et oma silm on kuningas. V Spaa ruulib! Karavanituba, kus kesest kehva suusailma on võimalus põigata suvisele liivarannale (ei, see ei ole piltlik kujund, vaid teid ootabki Lõõgastusmaailmas ees päris liivarand), nö basseinibaar, kadakasaun ning soolamaailm said meie lemmikuteks, kanepiõliga kehahoolitsusest tahaksin ma lausa eraldi postituse kirjutada (ka see ei ole liialdus). Meie veetsime spaas umbes neli tundi ja mulle meeldis näha, kuidas spaa päeva jooksul oma nägu muutis  – päikesepaiste asendus hämarusega ja näitas spaa mitmepalgelisust. Mina isiklikult soovitangi teil spaad külastada nii, et saate osa mõlemast näost. Nii aja- kui maailmataju kaob.

Edasi loe Hotelliveebi blogist SIIT

IMG_8092.JPGIMG_8125.JPGIMG_8128.JPGimg_8151

IMG_8166.JPGIMG_8219.JPGIMG_8225.JPGIMG_8174.JPGIMG_8248.JPGIMG_8273.JPGIMG_8293.JPGIMG_8289.JPGIMG_8307.JPGIMG_8311.JPGIMG_8313.JPGIMG_8317.JPGIMG_8340.JPGIMG_8347.JPGIMG_8354.JPGIMG_8372.JPGIMG_8387.JPGIMG_8389.JPGIMG_8374.JPGIMG_8394.JPG

Kaisumõmmid, šokolaadisüdamed, suuseks ja võileivad

Mida aeg edasi, seda vähem huvitavad mind erinevad tähtpäevad. Kõige rohkem valentinipäev. Sõbrapäev mulle meeldib, aga valentinipäev imalate kinkide, mõmmikute ja roosidega ei ole minu teetassike. Kui mu abikaasa seda lugema juhtub, siis see ei tähenda sugugi, et ta ei pea mulle lilli tooma, peab küll, lilli tahan ma teadupärast kogu aeg ja alati, neid ei saa kunagi olla liiga palju. Ja noh kui läbi lillede vihjete andmiseks läks, siis need Ti Sento kõrvarõnga jubinad, mis ma ära suutsin kaotada, tead küll… See oli muidugi nali, nali selle koha pealt, et ma neid kõrvarõngaid valentinipäevaks ootan. Aga mõmmikuteks, šokolaadisüdameteks ja südamekujulisteks patjadeks olen ma lihtsalt liiga vana. Või ei, oot, mulle pole need kunagi meeldinud.

Ma olen hinges natuke romantik. Mulle meeldivad piknikud, lilled, päikeseloojang, merevaade, hämarad tuled, küünlad, lõkkevalgus…kogu kompott ja eks me oleme Marekiga valentinipäeva tähistanud küll, aga see on olnud selline impulsiivne ja juhuste kokku langemine, mitte otseselt planeerimine. Võib olla ma olengi aastatega muutunud mingiks küünikuks, aga nii veider on valentinipäevade eel lugeda igasugu naistele suunatud ajakirju ja õpetusi. 50 moodust, kuidas olla seksikas, 15  nippi, mis su mehe hulluks ajab, mis meestele meeldib, kuidas meest erutada ja nii edasi ja nii edasi. Rääkimata kingisoovitustest. Kui ma olin 19-aastane, siis ma lugesin ka neid naisteajakirju ja te ei kujuta ette kui lolliks ma end olen teinud, püüdes käituda nende igasugu soovituste järgi. Ma arvasin, et see kõik, mida Cosmod ja muud sellised ajakirjad kirjutavad, on puhas tõde ja romantika. Nii nagu täna näevad paljud “Viiekümnes hallis varjundis” romantikat. Ma isegi ei imesta kui mõned sarnast romantikat valentinipäeva puhul harrastama hakkavad, sest sellest räägitakse ja see on in. Ma soovitan lugeda seda artiklit, et aru saada, et tegelikult ikka ei ole.

Ja mis puutub kõikidesse nendesse nõuannetesse, siis ma tahaks tsiteerida Jesper Parvet. Miks ei küsita meeste käest? Ma saaks aru, kui sinna kirjutaksid neid soovitusi mehed. Kas te, naised, olete kunagi küsinud mehe käest, et ta ütleks sulle 50 eri viisi, kuidas teda õnnelikuks teha. Mees teeks lolli näo ja vastaks: «Kallis, miks neid nii palju vaja on? Mulle piisab kolmest. Tee mulle suuseksi, siis üks hea võileib ja pärast seda ole lihtsalt natuke aega tasa.» Kõik. Korras. Mees on õnnelik.  Kogu artiklit saate lugeda siit.

Niisiis. Valentinipäev on tulemas. Romantika on ka olemas. Lihtsalt see ei pea olema klišeelik. Piisab võileivast ja suuseksist. Ma usun, et laias laastus kehtib mõlemale sugupoolele.  Lihtsuses peitu võlu. Aamen, eks?

Aga kui te ikkagi ka “päris” kingitust tahate kinkida, siis Hotelliveebi blogis (siin) on mõned hotellisoovitused.

Kaheksa suurt, kaks väikest ja sünnipäev

Nädalavahetus möödus meil täielikult sünnipäevade ja vanaemade tähe all. Ida on ikka õnnelik laps, tal on olemas kaks vanaema, vanavanaema ja teoreetiliselt ka kaks vanaisa. Minul ei ole vanaisa olnud, ma olen selle peale kade, aga noh need vanaisad on teoreetiliselt olemas. Mehed noh…Üks ütleb, et ei oska lastega tegeleda ja teine ei suhtle minuga, seega ka Idaga. Ida on õudne vanaemade fänn. Terve selle nädala valmistas ta vanaemadele kinke, ma ütleks, et vanavanaemal, kes “kootud” kinda sai, läks võrreldes vanaemadega, kellele Ida tahtis kaasa pakkida natuke keedetud spagette, ikka väga hästi. No ja see nädalavahetus oli Idale nagu tõeline pidupäev, kõik – onud, tädid, vanaemad, vanavanaema – olid platsis. Üle 1,5 aasta kohtus Ida ka oma vanaisaga.

Mis ma tahan öelda on see, et istun ma siin oma probleemide ja murede keskel, vingun ja virisen oma pere kallal, no ja nemad minu kallal ka (mu õde tahtis peale mu postitust kirjutada emale Facebooki sõnumitesse, et appike, Liisu on ikka täielik idikas, aga ajas kogemata vestlusakna sassi ja kirjutas selle mulle:D), kuid ma tunnen kui palju rikkam ma olen võrreldes nendega, kes perekonda ja perekondlikke väärtusi ei hinda. Ma ei pea siin silmas mingit mõttetut jura, et raha ei ole rikkus, vaid perekond, iga loll teab, et kui raha ikka üldse ei ole, siis on jube raske keskenduda muudele asjadele, ma pean silmas seda, et inimene, kellel on perekond, nad on hingelt rikkamad. Või midagi säärast. Diipi.

Marek küsis mult, et miks ma nii palju pilte klõpsin kogu aeg. Ma vastasin talle, et kunagi kui me 80aastaselt kiiktoolis istume ja vanu albumeid lappame, siis ta tänab mind.  See, kena noor poiss piltidel on mu onupoeg. Ta oli lapsena sama hull nagu Ida, nunnu aga hüperaktiivne ja suutis mind hulluks ajada oma jonniga, nüüd on ta megarahulik ja ultraviisakas. Me lohutame end sellega, et järelikult on lootust, et Ida rahuneb ka 20 aasta pärast maha:D

Laupäeval tähistasime me vanaema 85. sünnipäeva. Seda iganenud “kehvade geenide” nalja mäletate ju? Mina ütlen teile ausalt, et kui ma 85-aastaselt näeks nii äge välja nagu mu vanaema, siis ma oleksin uhke.

img_6898

IMG_6986.JPG
Minu laps. Vaatab selle õige ülikooli suunas;)
IMG_6992.JPG
Juuksed jäid jälle kammimata.

IMG_7018.JPGimg_7012IMG_7031.JPG

IMG_7040.JPG
Jaa, ma tean, et mu küüntelt mahakoorunud lakk on lausa kohutav, mul ei olnud aega käsi korda teha. Kodukontori miinused, et lased end käest ära. Olgu veel öeldud, et ma absoluutselt ei kannata maniküürimata käsi.

IMG_7048.JPGIMG_7037.JPGIMG_7064.JPG

IMG_7002.JPG
Ida kootud kingitus vanavanaemale

IMG_7068.JPGIMG_7072.JPGIMG_7082.JPGIMG_7093.JPGIMG_7098.JPG

Hotellist Antonius soovitan teil lugeda rohkem Hotelliveebi blogist SIIN. See on uskumatult ilus, luksuslik ja imelise teenindusega hotell, keset Tartu kesklinna.

IMG_6950.JPG

Nädalavahetusse mahtus ka teise vanaema – Tallinna vanaema – sünnipäev Mimosa restoranis. Sellest sai minu uus lemmikrestoran. Nii armas, hubane, suurepärase teeninduse ja väga hea toiduga restoran.

Ja vaadates vanaema, siis raske uskuda, et ta ei ole 50aastane, kui tal poleks 43-aastast poega, siis te ju ka ei oskaks arvata, et ta võiks vanem olla.

IMG_7291.JPGIMG_7285.JPGIMG_7308.JPGIMG_7317.JPGIMG_7343.JPGIMG_7329.JPGIMG_7305.JPG