Estonia – estonianwithabackpack

Idyllic country living near city

Posted on 10 May 201810 May 2018 by Eveliis

Meie kodu on selline, mis kunagi valmis ei saa. Ausalt noh. Me vist jäämegi poolikusse majja elama. Näiteks magamistuba on meil remontimisel nüüd juba…üle aasta? Mina ei oska ja Marekil pole aega. Pealegi pole ma talle veel julgenud öeldagi, et ma tahan seina tapeeti. Aga on üks asi, mida ta ei oska/ei taha osata. Tapeedipanek. Kas siin on ehk kedagi, kes jumaldab pahteldamist, lihvimist ja tapeedipanekut? Mul on üks magamistuba pakkuda sellisele imeinimesele.

Aga mitte sellest.

Tegelikult hoopis sellest, et meie ligadi-logadi, poolik segasummasuvila on Airbnb´s üleval. Sel kuul olen ma saanud päris mitu päringut, endalegi ootamatult, aga jaa, mulle täiega meeldib kui suvel maja rahvast täis on. Meiega koos või meieta. Naiivselt unistan ma, et ühel ilusal päeval jõuame me külalistemaja ehituseni ka. No siis kui me päriselt 55+ oleme;)

Our home is located 20km from Talllinn, nearest town (Keila) 5km. You will have a private room but are welcome to share the living room, kitchen, bathroom, garden with or without us:) You can also rent the whole house.
We are a family of three, with a 4years old daughter. Two cool cats and dog called Hugo live with us.
Come stay with us to enjoy the quietness of Estonian nature.

Kolm ühes: naistepäev, õhtusöök, sünnipäev//Adult mode off and childish mode on!

Posted on 5 Mar 20185 Mar 2018 by Eveliis

Ma ei tea isegi enam mitu aastat järjest me sõbrannadega iga kuu kokku saame, et koos midagi toredat teha. Viis-kuus aastat? Vahet ei olegi, see on lihtsalt selline tore traditsioon. Veebruaris oli minu kord sõbrannasid võõrustada või kuhugi välja kutsuda, aga mul ei olnud selleks aega. Kokku saime me alles sel laupäeval ehk juba otsapidi märtsis. Naistepäeva eel tekkis mul mõte, et miks mitte korraldada üks mõnus tüdrukute õhtu. Aga kus? Tartus ei ole mul sõbrannasid kuhugi kutsuda ja Ussipessa tundus nii igav.

Minu valikuks sai hotell London Tartu kesklinnas. Valik sai tehtud asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, Ülikool ja Toomemägi ning ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka mitu aastat Eesti parimate restoranide hulka kuulub. Hotell Londoniga on mul üldse eriline suhe. See oli üks esimesi hotelle, mida ma hotelle arvustades külastasin, mulle läks tookordne vastuvõtt nii südamesse, et olin natuke pahane, et mul pole põhjust Tartus rohkem hotellis ööbida. Elu tegi aga muudatused ja nii on mul aastate jooksul tulnud päris palju Tartus hotellides ööbida. Üheks minu valikuks on tihti olnud eelpooltoodud põhjustel just hotell London.

Te ju teate, et ma olen tegelikult Tartu tüdruk? Kui mulle nooremana ei sümpatiseerinud Tartu unisus, siis nüüd olen ma seda aina rohkem hindama hakanud. Laupäeval oli väljas imeilus päikeseline ilm ja enne sõbrannade saabumist oli ainuõige teha linna peal üks väikene jalutuskäik. Ma jalutasin üles Toomemäele, kõndisin Ingli- ja Kuradisillal, möödusin Tähetornist, Püssirohukeldrist, toomkiriku varemetest, Kristjan Jaagust, Musumäest ja meenutasin. Nagu vanainimene. Toomemäel on palju käidud – hea tujuga, paha tujuga, ajaviitmiseks, romantikaks jalutamas, enne klubisse minekut napsutamiseks (ikkagi vaene üliõpilane ka oldud) ja ühest loengust teise üle Toomemäe joostud. Toomemägi on minu arvates üldse üks kaunemaid paiku.

Kui külm põski ja nälg kõhtu näpistama hakkas, oli aeg tagasi tuppa suunduda. Polpost olin ma endale tellinud mõnusa baklažaaniroa ja klaasi tummist punast veini, viskasin end muretult diivanile ja nautisin “Tuulepealse maa” kordust. Kodune tunne oli. Mõnus ja hubane. Kardinate vahelt piilus tuppa soe päike, laudadel olid värsked tulbid ja appi kui klišeeilikult see kõlab, aga mu südamesse tungis kevad. Ma tundsin, et kevad ei ole enam kaugel.

Muide, kui te olete ka naistepäevausku nagu mina ja mõtlete, kuidas seda tähistada või milliseid vihjeid mehele anda, siis ma soovitan teil vaadata Londoni ja Polpo poole. Isegi kui te ei plaani seal ööbida, siis naistepäeva ajal on neil mitmeid häid pakkumisi. Kui teile meeldib šampanja, siis need pakkumised on teile. Mul on mõned lemmikšampanjad – Charles Heidsiecki pakkumistes ei olnud, aga Ruinart ja Veuve Cliquot ootavad teid Polpos igatahes. Ja kui sellest veel väheks jääb, siis 10.03 on Uku (ikka Suviste, muidugi) teid seal ootamas. Mmmmm….šampus. Mis teie siis arvasite?Uku Suviste peale mõmisemiseks olen ma liiga vana ja liiga abielus ja liiga ülekaaluline.

Sõbrannasid oodates panin sauna ka sooja. Võib olla isegi mitte selle pärast, et mul kodus seda luksust ei ole või et külm natuke ikka näpistama hakkas, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib hotellitoas end mugavasse hommikumantlisse kerida. Ma oleks seda kohe teinud, aga viisakas oli sõbrannad ikka ära oodata korralikes riietes.

Ma ei olnud sõbrannadega nii ammu kohtunud, et üks neist oli vahepeal lausa lapse saanud. Okei, nali, ma muidugi teadsin, et ta lapse sai, ent tillukest Adeelet nägin ma siiski esimest korda. Kui presidendi vastuvõtule ehk vastsündinuga minna ei sobiks, siis tüdrukute õhtusööki ei saa üks pisike printsess küll kuidagi segada.

Kuna te viimati sõbrannadega midagi koos tegite? Kui sellest on pikka aega möödas, siis ma nii soovitan sellist natuke teistmoodi tüdrukute õhtut – hea toit, hea vein, hea seltskond ja nalja nabani. Me lõkerdasime nagu teismelised ja naersime täiesti tobedate asjade üle. Olime lapsikud. Täiskasvanu- mode off ja lapsik-mode on. Aegajalt kulub marjaks ära. Ahjaa, ma ei tea, mida koristajad tuba koristades pärast mõtlesid. Ei, me ei korraldanud mingit läbu, me lihtsalt sõime nii nagu oleks viimne päev tulemas. Asi oli nimelt selles, et kuigi Polpo kostitas meid suupistetega, läksid meie jutud ülikooli peale. Kuidas raha ei olnud ja siis sai Tsink Plekk Panges munariisi söömas käidud, sest rohkemaks polnud raha või priiskamise päevadel Tavernast pitsa tellitud. Nostalgialainel olles ja kuna kõik toidukohad olid ju käe-jala juures otsustasime me vanade aegade meenutuseks nostalgiatoite tellida. No sai natuke rohkem kui munariis ja väike pitsa;)

Õde tõi mulle varajaseks sünnipäevakingiks Helen Valk-Varavin ehted. Kinkis enda omad edasi. See oli temast nii paganama armas, sest ma olin aastaid neid talt ära proovinud moosida. Nii ootamatult tuletatigi mulle meelde, et juba järgmisel nädalal saan ma 37-aastaseks ja vaikne laupäevaõhtu läks üle…tahaks nii öelda, et rajuks tähistamiseks, aga pean ütlema, et lihtsalt rahulikuks sünnipäeva tähistamiseks. Kell me juba põõnasime nagu kotid. Või vähemalt mina. Sõbranna oli isegi kontrollimas käinud, kas ma ikka elus olen, sest ta polevat kedagi näinud nii liikumatult magamas. Ma olin lihtsalt väsinud. Mu viimase aja unegraafik oli tiba peapeale läinud ja see oli päris kurnavaks muutunud.

Hommikul ärkasime me teise sõbranna uksele koputuse peale. Ma pidin minestama. Kell oli üheksa. Ma ei mäleta, kuna mind viimati kell üheksa üles AJADA tuli. Ma lahkun hotellidest harilikult hiljemalt üheksa paiku. Seekord lahkusin ma toast 12 minuti enne kahtteist. Lihtsalt nautisin veel tuba, vaikust, puhkust, aega iseendaga. Tartust sõitsin ära soe tunne ja kevad südames. Jaah, topeltklišee, naerge- naerge, aga mõnikord lihtsalt on selline tunne, et mitte midagi ei ärrita ja kõik teeb rahulolevaks.

Pühapäevane Tartu oli traditsiooniliselt unine. Inimtühi. Aga päikeseline.

I’ve lost count on how many years in a row I’ve meet up with my girlfriends every month to do something fun together. Five, maybe six years? It doesn’t even matter, it’s just one of those nice traditions. This February it was my turn to host the girls or ask them out somewhere but I didn’t have any time. We ended up meeting this Saturday which obviously was already March. In anticipation of International Women’s Day I had a thought of organising a lovely girls’ night out. But where? I don’t have anywhere in Tartu to invite the girls over to and inviting them to my home, Ussipesa seemed such a boring idea.

I ended up choosing Hotel London in the middle of Tartu. I made the choice based on its location: the hotel is in the old town of Tartu, town hall square, university and the Dome Church Hill as well as places to eat are all just around the corner. So in nice weather it’s perfect for a little walk around the the Dome Church Hill and then for finding a place to eat based on what we end up fancying. Also, I must mention the hotel restaurant Polpo, which has been among the best restaurants in Estonia for years. I have a very special relationship with Hotel London. It was one of the first hotels that I visited when I was reviewing hotels and I was so impressed by the reception that first time that I was almost a little bit upset that I did’t have more reasons to stay in the hotel when visiting Tartu. Life and circumstances, however, have changed and now over the years I’ve had many a reason to stay in hotels in Tartu. Hotel London has often been my place of choice for the aforementioned reasons.

You do know that I’m actually a girl from Tartu? When I was younger, I wasn’t keen on the sleepiness of Tartu but over the years I’ve come to appreciate it more and more. The weather on Saturday was gorgeously sunny and so the only right thing to do before the girls arrived was to go for a little stroll around the town. I walked up to Dome Church Hill, across the Bridge of Angel and the Bridge of Devil, past the Old Observatory, Gunpowder Cellar, ruins of the Dome Church, statue of Kristjan Jaak Peterson, Kissing Hill; I walked and reminisced like an old lady. I’ve walked across the Dome Church Hill many times – in good spirits and bad, in order to pass the time or be romantic, to have a drink before heading out clubbing (I’ve been a penniless student after all!) and ran over the hill to make it from one lecture to another. Dome Church Hill is one of the most beautiful places in the world in my option.

When the cold started biting my cheeks and my stomach started rumbling, I knew it was time to head back indoors. I had ordered a lovely aubergine dish and a glass of well-rounded wine from Polpo. So I threw myself on the couch and enjoyed the rerun of “Windward Land” on the TV. It felt nice and homely. Snug and cosy. The warm sunshine was pushing into the room through the curtains and there were fresh tulips on the table and I know this will sound awfully like a cliché but I felt how spring was making its way into my heart. I felt like it was no longer far away.

By the way, I don’t know if you believe in celebrating International Women’s Day the way I do and are wondering how to celebrate it and what hints to drop to your man. Either way, I suggest to have a glance at Polpo and and Hotel London. Even if you don’t plan on staying there for the night, then they have a number of good offers around International Women’s Day. I have a couple of favourite champagnes, they didn’t have Charles Heidsieck on their offer but Ruinart and Veuve Cliquot are waiting for you in Polpo. And if that’s not enough, then on 10^th of March Uku (Suviste, obviously!) will also be there for you. Mmmm…. Champagne! What did you think? I am too old and too married to think about Uku Suviste:D

While I was waiting for the girls to arrive, I turned on the sauna. Not only because I don’t have that luxury in my own home or because I felt a bit cold but mainly because I just love wrapping myself into a comfy bathrobe when I’m in a hotel room. I would’ve done it sooner but I find it more polite to greet your friends in proper clothing.

It had been so long since I’d last seen my friends that one of them had even had a baby in the mean time! Okay, I’m joking, of course I knew she had had a baby but this was the first time that I had met tiny Adeele. Taking a newly born to the presidential reception is a bit against the rules of etiquette but the tiny princess cannot ruin any girly dinners in any way!

When’s the last time you did something together with your girlfriends? If it has been a while, let me recommend you a slightly different girly evening: good food, good wine, good company and laughing until you cry. We giggled like teenagers and laughed over silly stuff. We were completely childish. Adult mode off and childish mode on! Every now and again it hits the spot completely. I’ve no idea what the housekeepers must have thought when they were cleaning the room. No, we didn’t turn the room upside down, we just ate like it was our last meal ever. Although Polpo provided us with snacks, we started talking about our university days. How we didn’t have any money and how we went to eat egg-fried rice at Tsink Plekk Pang because that was all taht we could afford, or how when we splashed out, we ordered pizza from Taverna. Feeling nostalgic and with everything being so close by we decided to order all those student foods for sake of memories. And of course we ordered a bit more than some egg-fried rice and a small pizza.

My sister brought me an early birthday present – Helen Valk-Varavin designer jewellery. She re-gifted her ones. This was so damn sweet of her because I have tried for years to talk her into giving them to me. And so suddenly I was reminded that I turn 37 next week and our quiet Saturday night turned into… I’d like to say into a wild celebration but I must admit just into quiet celebrations. At ?? o’clock we were already asleep like babies. Or at least I was. One of my friends had even checked on me to make sure I was alive since she had never seen anyone sleeping without moving one bit. I was just so tired. Lately, my sleeping schedule has been turned upside down and it had become quite exhausting.

In the morning, we woke up to another friend knocking on the door. I nearly passed out. It was nice o’clock. I can’t remember the last time that I had to be WOKEN at nine o’clock in the morning. I usually check out of hotels around nine. This time I checked out twelve minutes to twelve. I just stayed to enjoy the room, the peace, the rest, the time for myself. I drove out of Tartu with spring in my step and a warm feeling in my heart. Yes, a double cliché; laugh away but sometimes it just feels like nothing can upset you and everything makes you feel good.

Sunday in Tartu was traditionally sleepy. Empty. But full of sunshine.

Jõulud Pärnus ehk #hakkamesättima

Posted on 24 Feb 201824 Feb 2018 by Eveliis

Me pidime jõulud veetma Pärnus Kurgo Villas nii nagu ka aasta varem, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et Pärnusse jõudsime me alles eile, vabariigi sünnipäeva eel ja vähendatud koosseisus. Lihtsalt kui me oleksime jäänud ootama, kuna Marek kogu Eesti eest töö ära teeb, siis oleks me villasse jõudnud alles öösel ja sellest oleks paganama kahju olnud. Tuba, kus me seekord ööbisime, oli nii imearmas, et seal oleks olnud patt vaid magada.

Kui ma korraks olin ikkagi kurb, et me Marekit ära ei oodanud, siis üsna kiiresti mõtlesin ma ümber. Mitte Mareki suhtes, aga kurbuse suhtes. Milleks kurvastada? Mul oli kaasas pisike printsess, kes ei suutnud ära imestada, et ma ta “printsesside tuppa” olin toonud. Nii me veetsimegi printsesside vääriliselt 23.02 Pärnus. Eriline tunne oli, sest just Pärnus loeti 100 aastat tagasi ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Kurgo Villast ja sellest, MIKS seal oma puhkus veeta, pikemalt esmaspäeval Hotelliveebi blogis.

Fotode eest kniks ja kraaps fotograafile Kristhel Vaht. Kurgo Villale ja restoranile Piparmünt sama suur kniks ja kraaps.

Puhkasime end Idaga nii välja, et hommikul kell kuus olime juba üleval, kella poole kaheksa ajal nõudsime juba hommikusööki ja kell üheksa liikusime juba Ussipesa poole, et pidu pidama hakata. Koduteel möödusime kolonnist, mis Läti poole põrutas. Autod Eesti ja Läti lipud. Ühtepidi khuul, et eestlased niimoodi koos midagi teevad. Teistpidi ikka maru piinlik.

Ilusat sünnipäeva kõigile!

Kala või kunst? Külm või kuum?//Hot n Cold like in Kate Perry song

Posted on 18 Feb 201819 Feb 2018 by Eveliis

Ma pidin nädalavahetusel Norra minema (jap, alles saime koju, ma tean ma tean), aga juhtus hoopis nii, et laupäeva hommikul istusime me Marekiga “Tiiu” peal ja sõitsime Hiiumaa poole. Minu puhul pole ju imestada, et plaanid muutuvad ja rohkem kui paar päeva ei oska ma ette planeerida, kus (isegi millises riigis) ma parasjagu olla võiks.

Hiiumaaga on selline naljakas lugu, et ma olin varem Hiiumaal käinud vaid kaks korda, aga tänu kohvikupäevadele käisin ma eelmisel suvel Hiiumaal tihedamini kui Tartus ja armusin täielikult. Hiiumaa pakub kõike seda, mis mulle meeldib. Loodus, rahu, kunst, kultuur, toiduelamused. Pole siis ime, et ma armunud olen. Ja miks oodata suveni, et seda võrratut saart uuesti külastada? Eriti kui on nii ilus talv nagu praegu. Lapsevaba nädalavahetus oleks patt kodus teleka ees maha magada ja nii me Hiiumaale põrutasimegi.

Meie ööbimiskohaks sai maailma kõige nunnum väike külalistemaja Orjaku sadama lähistel. Ma tundsin natuke süümekaid, et Ida olime “maha raputanud”, sest ta oleks täiega nautinud seda, et saab just nagu nukumajas ööbida, aga samas ei mäleta ma kuna me viimati Marekiga kahekesi ilma segamata puhkasime. Seega selline väikene romantiline põgenemine argipäevast kadakate vahele kulus väga ära.

Roose väikemaja asub paarisaja meetri kaugusel Orjaku sadamast ja kui veel eelmisel aastal ei oleks see mulle midagi öelnud, siis praegu oskan ma öelda, et see on VÄGA HEA asukoht. Eelmise aasta kohvikupäevade ajal nägin ma kui mõnus melu Orjaku sadamas toimus, lisaks veel õhtune kontsert, et praegu mõtlen ma, et peaks selle maja juba varakult endale kohvikupäevade ajaks broneerima. Kui just keegi ette ei jõua…

Maja ise on aga nii äge, et me Marekiga läksime vaidlema, kuhu meil seda rohkem vaja oleks – kas koduhoovi külalistemajaks või Prangli saarele suvemajaks. “Võtame kaks,” naersime me nagu meil oleks raha jalaga segada, aga unistama peab suurelt. Ja Cuubeni majad ON nunnud. Täpselt sellised pärissuuruses nukumajad, kus kõik vajalik (köögist wc-ni) olemas. Suurimaks boonuseks muidugi nö live televiisor suure klaasseina näol. Targem olekski olnud televiisor kinni panna, sest halllooooo Eesti Laulu teine poolfinaal oli selline jura, mille sarnast mina varem näinud polnud, ja nautida aknast avanevat loodust. Nagu tasuta National Geographic.

(PS. Tänu Klaudiale ja Jaagupile tutvusin ma Hiiu Gourmet toodetega ja jällegi natuke armusin. Siin minimajas olid ka need tooted olemas ja tuletasid mulle meelde, et ma pean end Nõmmele Toiduhaldjatesse vedama. See on Tallinnas ainus koht, kus neid müüakse. Minu teada.)

Kui te arvate, et talvel ei toimu Hiiumaal midagi, siis te eksite. Sel nädalavahetusel oli meil valida, kas minna Olev Subbi aktimaalide näituse avamisele või Jääkala festivalile. Aga miks mitte mõlemat? Marek küll puikles alguses vastu, et tema ei taha minna erootikat vaatama, et miks tema ei võiks minna kala püüdma, kuid peale näitust (kuhu me nagu te aru saite siiski jõudsime) tunnistas isegi, et väga põnev oli. Eriti kuna Enn Kunila tutvustas maale ja Olev Subbi loomingut väga huvitavalt. Olev Subbi ei ole minu kõige suurem lemmik, kuid see näitus mulle meeldis. Värvid võlusid.

Lisaks näha Lurichit keset paljaid daame…Mul ei ole sõnu. Lurich on lihtsalt legend! Kui satute Hiiumaad külastama, siis minge näituselt läbi. Kaege oma silmga daamid ja Lurich üle. See on seda väärt.

Orjaku sadamas toimus sel nädalavahetusel ka Jääkala Festival. Nii nagu korraldajad ja külastajad ütlesid, siis eesmärk on näidata, et Hiiumaal ei ole vaid suvel ilus ja ma ei saaks nendega rohkem nõustuda. Muidugi ilmaga vedas ka, aga isver kui mõnus oli veeta päev värskes õhus, looduses. Ja nii pagama ilus oli. Lõbus ka. Mina, vana tantsuvihkaja, keerutasin isegi kohaliku rahvatantsurühmaga koos Kalle Kustat. Sest no külm oli, kuradi külm oli lõpuks. Kalle Kusta tantsusammudele sain ma pihta muidugi alles siis kui tants läbi sai, aga keegi peab ju kloun ka olema ja vähemalt sooja sai. Muidu ei saanud arugi, et külm oli, ent peale seda kui me pubis soojendamas end käisime, puges külm kontidesse. Jumal tänatud, et mina olin eelmisel õhtul vanama käest villased sokid kätte saanud, sest muidu oleks mu varbad ära külmunud. Samas koju ei tahtnud ka minna, sest no tuleshow ja Jääääre kontsert olid veel ootamas.

Peale tuleshow vaatamist, mis oli küll maagiline, hakkas meil mõlemil veel külmem. Ei tea kui kuumavereline see naine pidi olema, et ta ära ei külmunud?

Kontserdi ajal sattusime kokku ühe vana tuttavaga (kes muuseas on üks põhjusi, miks ma armastan külastada Laulasmaa (spaad ja) restorani, sest tema menüü noh) ja nautisime sõbraliku klatši saatel Jääääre imelist kontserti.

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
kui taevast keerleb keerleb lund
kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

siis sinu suul siis sinu suul
on kogu külm on kogu kuum
siis sinu suul on kogu külm

Lumevärv on üks mu lemmikumaid lugusid. Ilus eesti keel ja ilus muusika. ILUS. Sobis nii kenasti päeva kokku võtma.

Kontsert läbi, jooksime me kand ja varvas koju minimajja. No nii külm oli kontides. Niiii külm. Saun oli ainus asi, millest me mõtlesime ja pererahvas oli sauna mõnusalt juba kütte pannud. Meil ei olnud vaja muud kui oma külmunud kondid lavale vedada ja üles sulama minna. Aaaaahhhh isssssand jumal, kuidas ma tunnen meie kodus saunast puudust. Isssssand kui mõnus seal oli. Ja kui romantiliselt ilus ning vaikne oli talvine Orjaku. Vaid meie, lumi, kadakad ja mahe valgus. Ma mõtlen, et võib olla on lumine Hiiumaa isegi maagilisem kui suvine?

Hommikuks olime me nii puhanud, et ärkasime enne kukke ja koitu. 8.30 sõitsime me praamiga mandrile tagasi. Killuke mu südamest jäi Orjakusse. Aitäh selle puhkuse eest! Aitäh! Me tuleme tagasi. Loodetavasti veel enne augustit. Ida võtame ka kaasa. See oleks vaid aus.

I was supposed to go to Norway this weekend (I know I know, we only just got back), but instead, on Saturday morning, me and Marek sat on Tiiu and sailed to Hiiumaa. For me, it is no news that plans change and I cannot plan more than couple of days ahead where or which country I might be.

Funny story with Hiiumaa – I had been there only two times, but thanks to the Home Cafe Days, I went there last summer more often than to Tartu and completely fell in love. Hiiumaa offers me everything that I like. Nature, peace, art, culture, gourmet experience. No wonder I am in love. And why wait until summer to visit this wonderful island again? Specially, if we have such a beautiful winter like we have. It would be very stupid thing to spend childfree weekend watching TV. So we went to Hiiumaa.

We stayed in one of the cutest little guest houses in the world near Orjaku harbor. I felt a bit guilty for not having Ida with us, as she would really have enjoyed the fact that we stayed like in a little dollhouse. Then again, I cannot remember the last time we had a holiday, just me and Marek, alone. So this little romantic getaway from the daily routine into the bush was well needed.

Roose Tinyhouse is about 400 meters from Orjaku harbor. Even though that would have not meant anything to me last year, then I can assure you now, that it is A PERFECT location. During last year’s Home Café Days I saw the kind of buzz surrounding Orjaku harbor, not to mention the late evening concert ahead, that I am actually thinking of booking this place for myself for next Café Days. Unless, somebody is quicker than me…

The house itself is just too cool, that me and Marek couldn’t decide whether we need one as our guest house in the back yard or as a little summer house in Prangli island. “Let’s take two” we were joking like we had loads of money. But they say, you have to dream big. And Cuuben houses ARE cute. Just like real life dollhouses, where you have all the necessary (from kitchen to toilet). The biggest bonus of course was the huge glass wall as a live TV. Actually, we should have shut the TV, because C’mon, the second semifinal in Eesti Laul was just too rubbish, and enjoy the nature and view behind the glass. Like National Geographic for free.

(PS! Thanks to Klaudia and Jaagup, I was introduced to products from Hiiu Gourmet and fell in love a bit more. This mini house had all these products to offer and reminded me that I have to go to Toiduhaldjad in Nõmme. That is the only place in Tallinn that sells their products … I think)

If you think that there is nothing happening in Hiiumaa in wintertime, you are so wrong. This weekend we had to choose between going to the opening of Olev Subbi nude paintings exhibition or Icefish festival. But why not visit both? Marek was against it at first, that he does not want to go and see erotica, why can’t he go fishing, but after leaving the exhibition (which, as you can understand, we still visited), he admit it being interesting. Specially, because Enn Kunila introduced the paintings and his creation so interestingly. I am not the biggest fan of Olev Subbi, but I enjoyed that exhibition very much. I was fascinated by the colors.

And to see Lurich in the middle of naked ladies … I don’t have enough words. Lurich is a legend of his own! If you happen to visit Hiiumaa, then pop in to see that exhibition too. Go and check out the ladies and Lurich for yourself. It is worth it.

There was also an Icefish festival this weekend in Orjaku harbor. Like the organisers and visitors said, the aim was to show that Hiiumaa is beautiful not only during summer time and I could not agree more. Of course we were lucky with the weather, but my god how good it was to spend the day in fresh air and nature. It was so beautiful. And fun. Me, who hates dancing above all, was dancing together with a local folk group. Because it was cold, so god deem cold. I understood the steps only after the dance was finished, but somebody had to be the clown too. Plus, I became warm. Actually, you couldn’t feel the cold weather, but after going into the pub to get some warmth, the cold feeling stayed. Thankfully, I had received my woolen socks from grandmother the previous evening, otherwise my toes would have frozen. And I didn’t want to go home yet, as there was still fire show and Jäääär concert to come.

After seeing the magic fire show, we both got even colder. I wonder, how come the women, who performed, didn’t freeze…

During the concert we met with an old friend of ours, who is one of the reasons I like visiting Laulasmaa (spa and) restaurant, because he has put the menu together. So there we were, chatting and gossiping friendly whilst enjoying the amazing concert.

Like the color of snow disappearing in my eyes

When the snow is swirling in the sky

Like the color of fire fading in my memories

But the coal is glowing fire.

Then on your mouth, on your mouth

Is all the cold and all the heat

Then on your mouth is all the cold

“The color of snow” is one of my favorite songs. Beautiful Estonian and beautiful music. BEAUTIFUL. The right song to sum up the day.

After the concert we literally rushed into our mini house. We were just too cold. TOO COLD. Sauna was the only thing we could think of and luckily the hosts had already heated it up. We only had to drag our frozen bodies into the heat to start melting. Oh My God, how I miss not having a sauna at home. It was just soooo amazing. And how romantic and quiet was the winterly Orjaku. Only us, snow, junipers and soft light. I am actually thinking that maybe snowy Hiiumaa is even more magical than in the summer time…

We were well rested by morning and woke up with the dawn. We took the 8:30 ferry back to the main land. I left a little part of my heart to Orjaku. Thank you for this lounge! Thank you! We will be back. Hopefully, before August. And we will bring Ida this time. That would only be fare.

2017 kokkuvõte – TOP 5

Posted on 27 Dec 201727 Dec 2017 by Eveliis

Ma olen Hotelliveebiga teinud tänaseks päevaks koostööd juba päris pikalt ja julgen öelda, et mul on Eesti hotellidest juba päris hea ülevaade. Võrreldes paljude Skandinaavia hotellidega, kus ma viimaste aastate jooksul olen ööbinud, pean ma ütlema, et Eesti tase on võrdlemisi kõrge ja kui väljamaa hotellid üllatavad mind pigem harva, siis Eesti omad on suutnud mind kahe aasta jooksul ikka üllatada. Üheks selliseks üllatuseks oli Villa Wesset, millest sai ka minu üks lemmikuid tänu oivalisele restoranikogemusele. Juba homme ma muideks Idaga sinna ka oma sammud sean, et hotelliaastale punkt panna.

On aeg teha kokkuvõtteid.

Ka 2017. aasta pakkus huvitavaid kogemusi, uusi avastusi, meeldivaid üllatusi, tekkisid uued lemmikud. Ma ei pane kirja oma selle aasta hotellikogemusi paremusjärjestuses, vaid selle järgi, milliste emotsioonidega need ööbimiskohad mind isiklikult üllatanud on või mille poolest meelde jäänud.

1. 2017. aasta üllataja – Go Hotel Shnelli. Peretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus.

2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – Padise Mõis. Me tundsime end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane.

3. 2017. aasta parim spaakogemus (ühtlasi ka minu uus lemmik Eestis!) – V Spaahotell. Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on. Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee- ja saunakeskus.

4. 2017. aasta parim hommikusöök – Hotell Antonius. Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++. Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

5. 2017. aasta lemmikhotell – Kõue Mõis. Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.

Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast.

Loe rohkem hotellidest, mida olen külastanud, Hotelliveebi blogist

Hotelliveebi väliselt pakkus kahtlemata kõige põnevama ööbimiselamuse Mesi Tare Saunapaat. Mesi Tare (ja saunaspaa) on koht, kuhu ma kindlasti ka 2018.aastal tahan jõuda. See on tegelikult lausa selline kogemus, et sõnad ei anna edasi pooltki. Ainus moodus aru saada, miks ma armusin, on ise kohale minna.

Ja Tiiker Kodumajutus koos hommikuse jooga ja talisuplusega! Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud isegi uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta. Iga kell läheks uuesti.

Hipsterville getaway

Posted on 9 Sep 201712 Sep 2017 by Eveliis

Karmavärk või kokkusattumus, aga igatahes täpselt peale nohuteemalist postitust tundsin ma ninast sügelust ja see ei tähendanud muud kui seda, et olin endale kusagilt suutnud nohu hankida. Igal muul hetkel oleksin ma end sellise kohutava haigusega voodisse kerra tõmmanud ja elu ning surma vahel vaaginud, aga selle segas ära üks pisike tõsiasi. Emadus. Kui sa oled ikkagi lapsele lubanud kohtumist oma lemmiktädiga, siis tuleb lubadust hoida. Isegi kui oled surmhaige. Sest kui nii mina kui Ida ja isegi Marek tunneme puudust kellegagi suhtlemisest, siis just minu õega. Nüüd aga oli õde linnas ja nii me end Idaga ka linna vedasime. Ida hakkas juba kell seitse ärgates mulle pinda käima, et kas juba lähme, kell kümme andsin ma alla. Klopsisin oma riismed kokku ja läksime!

Check in Go Shnelli Hotelli oli alles kell kaks, aga meil läks õnneks, tuba oli valmis ning juba kell 12 olime me end mugavalt tuppa sisse seadnud. Go Shnelli on asukoha tõttu minu nö koduhotell, st et kui mul on vaja linnas kellegagi kohtuda, siis väga tihti teen ma need kohtumised just selle hotelli kohvikus. Mul hea rongiga kohale tulla ja teistel hea autoga parkida.

Hotelli enda kohta olen ma kuulnud vastakaid arvamusi, mis siis muud üle jäi kui oma silmaga järgi kaeda. Ütlen käsi südamel, et see hotell on minu viimase aja üks positiivsemaid üllatusi. Ma ei oodanud palju, kuid hotellituba ületas kõik mu ootused. Väga hea hinna ja kvaliteedi suhe, suurepärane asukoht ehk siis absoluutselt kindlasti saab sellest meie uus lemmikööbimiskoht casual ööbimisteks. Otsite piisavalt suurt peretuba? Samuti soovitan soojalt!

Ka õhtul meile külla tulnud õde ja ta sõbrannad olid positiivselt üllatunud ning väitsid, et hotellituba ei jäänud sugugi alla Stockholmi Radissonile, kus me kevadel ööbisime. Ma olin nendega nõus. Hotellist pikemalt Hotelliveebi blogis.

Kui juba soovitusteks läks, siis õhtusöögiks otsusatsime me lõpuks ära katsetada Fabriku Kalamajas. Selgus, et see oli vahepeal oma uksed kinni pannud, kuid sellest polnud midagi. Gustav Gastro Cafe´s, mis selle asemel oli, pakkus meile täiesti uskumatu teeninduskogemuse. Toit ise oli pigem keskmine, aga teenindus…Ainult teeninduse pärast tasub seda kohvikut uuesti külastada. Nii head teenindust ei olnud me õega kumbki pikka aega kogenud. Kui me lahkusime, küsis Ida ettekandjalt: “Mis sinu nimi on?”, tubli tüdruk, et ta seda tegi, sest nii saame me oma kiidusõnad ettekandja Alinale edasi anda. Kniks ja kummardus sellise kogemuse eest! See ei olnud midagi ülepingutatud, vaid siiras ja soe ning äärmiselt abivalmis.

Ma olen sada korda öelnud, et juhul kui me ei elaks imelises Ussipesas, siis elaks me kahtlemata Kalamajas. Siin on olemas kõik, mis mulle meeldib. Vintage ja retro poed, coolid söögikohad, üritused, see mõnus hipster-boheemlaslik vibe, raudteejaam – ma ei tea, miks, aga mulle täiega meeldivad raudteejaamad, isegi Oslo oma, kus ma end tibake ebakindlalt tunnen kui pimedaks hakkab minema- ja uus Balti jaama turg.

Juba vana turg meeldis mulle täiega, aga uus…See on ebareaalselt äge! Ma ei mäleta, kust ma lugesin, et kellelegi üldse ei meeldinud see uuenenud välimus ja konseptsioon, kuid mina olen täielik fänn. Ja just eile sattusime me linna Ööturu ajal. Äge. Rohkem ei olegi mul sõnu. Või siiski. Ma oleks pooled retro-vintage poed hea meelega tühjaks ostnud, aga noh…vahendeid õnneks/kahjuks napib. Siiski soetasin ma endale ühe Evita Peroni juukseklambri. Naljakas, et neid täna leiab juba retropoodidest. Kas see on mingi vihje sellele, kui “vanakool” ma ise juba olen? Kui ma keskkoolis käisin, siis Evita Peron oli eriliselt kuum kaubamärk, mis maksis väikese varanduse, ja kui selle nimega klamber endale juba soetatud oli, siis tuli seda uhkusega kanda. Kallis kraam ikkagi. Samuti panin ma täna oma uues lemmikpes MS Vintage´s kinni ühe Adidas mütsi, sest no vaadake ise… Ma isegi ei tea, miks me selle kohe ostmata jätsime.

Selles poes tuli selline nostalgia peale. Kõik oli olemas – “lumepesu” teksad, nahktagid, isegi “Lux” seep oli olemas. Täielik luks- värk, mäletate ju küll?

Üleüldse on turg täis oivalist kaupa. Nii uut kui vana. Igaühele midagi. Minu uuest “Jürgen Ligi” kotist Marek just eriliselt vaimustunud ei olnud, kuid mu meelest on see üks absurdsemalt ägedamaid kotte, mis ma viimasel ajal näinud olen. Kui võib-olla välja arvata üks Jenkki kirja ja pildiga kott, mis siiski ühte retro-poodi minust maha jäi. PS: Kui keegi otsib kunagi mingil põhjusel mulle kingitust, siis palun see “let´s share wine and opinion” kirjaga serveerimisalus mulle.

Lõpetuseks tuli loomulikult läbi käia ka linna ühest parimast second handist – Telliskivi kirbukast. Fashionista sai endale mõned uued rõivad ja mina ei jäänud ka ilma;) Kahju oli ühest heledast tolmumantlist, mis mulle siiski liiga suur oli. Tundsin korraks, et polegi veel sinivaala mõõtmetes.

// Me and Ida had a small getaway from cozy and quiet Ussipesa to modern and cool Hipsterville area in Tallinn. If you like vintage and retro shops the new Balti jaama turg and Telliskivi creative hub is definately a place for you. Full of wonderful restaurants, cafés, coffeeshops, wine bars, shops and so much happening all the time, it almost makes me “I wish I win a lotto” because I would for sure love to own a small apartment here.

But I am not really counting on the winning on lottos (not playing it either actually), I was happy enough to have the possibility to stay at Go Schnelli Hotel, which gave us a perfect oppetunity to explore the surroundings to the max. If you need a hotel in Tallinn with wonderful location and fare price this is the hotel I recommend. It is situated in the railway station which makes it so easy to take an early train to wherever in Estonia, or why not even Russia. When we stayed there the train to Moscow was departing and I really got the wish to just climb onboard and take a little adventure. Perhaps we should do that soon?

Elu on seiklus. Vähemalt minuga koos. //Life never gets boring with me.

Posted on 26 Jun 201727 Jun 2017 by Eveliis

Väljas sajas täna koeri ja kasse, guugeldades “mida teha vihmase ilmaga” sain ma vastuseks vaid tubaseid tegevusi. Ma jäin mõtlema, et räägime küll suure suuga kõik, et pole halba ilma vaid halb riietus, aga tegelikkuses istume vihmaga ikka toas ja kirume ilma. Mõeldud-tehtud. Uurisin järgi, kuhu loodusesse võiks minna, tõmbasime Idaga jalga kummikud, vihmajoped ja ajasime autole hääled sisse. Ütleme nii, et mul olid päris suured plaanid, aga kuna üks tuttav soovitas meil minna Paldiskisse, mõtlesin ma, et alustame jah kodu lähedalt.

Kõht oli hele ja nii hakkasime me esimese hooga toidukohta otsima. Kõik kohad, kuhu ma proovisin minna, olid esmaspäeval suletud ja ma ei oleks ise Paldiskini vastu pidanud, nii sai meie valikuks Laulasmaal asuv “Ott & Matilda”. Ma ise oleksin tegelikult tahtnud külastada Laulasmaal asuvat Wiccat, kuid kummikutes ja suvalistes koduriietes ei tundunud see kõige paslikum. NB! Ma tean, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, neil ON kombeks täituda.

Järgmine peatus oli Laulasmaa rand. No mis tähendab, et ei ole rannailma? On ikka. Lihtsalt Eesti suvi ja rannailm tähendab seda, et tuleb õiged riided selga panna. Bikiinid jäägu soojamaareisi jaoks. Siin tuleb randa minna kummikutes. Ühtlasi tuli mul jalgupidi vette ronides meelde, et mu kummikuid on katkised. Järgmised kolm tundi veetsin ma lirtsuvate jalgadega. Ida ei näinud hoolivat sellest, et rannas päikest ei saanud võtta. Suvel rannas päevitamine ongi nii mainstream.

Keila joa juures õnnestus meil suhteliselt ilusa päikeselise ilmaga ära käia. Ehtne Eestimaa suvi. Vabalt võib ühe päeva jooksul kogeda kõiki nelja aastaaega. Kui Laulasmaal oli sombune ja pime, siis Keila-Joal kuivatas päike vihmapiiskadest rippsilda, kohisev juga sillerdas päikese käes. Tark inimene oleks autopagasnikusse pannud vahetusriided ja nii oleksime me saanud ka korraks päikest võtta;)

Lossi juurest minema sõites oli mul kahtlane tunne, et autoga ei ole õiged lood. Vaadake, ma tunnen oma Peetrikest läbi ja läbi ning olles viimased 3 aastat sõitnud vaid pannidega, siis ma olen õppinud auto hääli kuulama. Kui auto aga tuure üles hakkas võtma, ent jõudu ei paistnud teisel enam olema, otsustasin ma Laulasmaa spaa juurde sisse keerata. Tuleb teile meelde, et ma olin Oti & Matilda asemel tegelikult Wiccat külastada? Huvitava kokkusattumusena hakkas autol jõud ära kaduma Laulasmaa vahetus läheduses. Note to self: ma pean hakkama oma soove täpsustama! Need lähevad täiega täide kogu aeg, aga mitte otse nii nagu ma oleksin soovinud.

Ma tuvastasin, et autol kas 1) lekib mootoriõli või 2) on katki mõni voolik, kust diisel välja saab. Kolmanda variandi, et lekkida võiks käigukasti õli, jätsin ma mõtlemata. Ma olen aru saanud, et käigukasti õli on neist variantidest kõige keerulisem. Nii ma siis helistasin Marekile, et uurida,mida ta soovitab teha. Me leppisime kokku, et ma ei liigu enne kui marek tuleb ja vaatab asja üle. Kell oli küll juba tööpäeva lõpp, aga teades kaua Marekil läheb koju sõiduks aega, oleksime me autos pidanud istuma nii paar tunnikest. Iseenesest oleksime me saanud muidugi ka rannas aega veeta, sest ilm oli jälle pigem ilusapoolne, mul oli tunne, et isegi päike paistis, kuid oli üks miinus… Me olime päris märjad. Keila joa juures nautisime me küll südasuve, kuid Keila-Joa lossi juures turistitasime me täielikus paduvihmas.

“Lähme hotelli!” ütles Ida. Ma mõtlesin. See pidi ju ometi olema mingi märk, et me just siin ja praegu ootama pidime. Okei, mõtlesin ma. Kui mu kontol on veel alles summa X ja ma saan hotellitoa summaga Y, siis lähme. Mu kontol oli alles summa X ja hotellitoa sain ma ka summaga Y. Ja nii, me veest tilkuvatena, mina oma katkistes teksades ja veel katkisemates kummikutes (või vastupidi) Laulasmaa spaa vastuvõttu sammusimegi. “Vaata, siis saab ujuda ka!” kilkas Ida. Ilmselgelt oli tema ootamatust peatusest rohkem kui rõõmus.

“Marek, ole siis hea ja too lisaks mootoriõlile ka meile kuivad riided ja trikood kaasa, me jääme Laulasmaale,” helistasin ma Marekile. Trikood ja kuivi ning puhtaid riideid ootades läksime me Idaga Wiccasse sööma. Me käisime Wiccas ja Laulasmaal viimati kaks-kolm aastat tagasi. Ma ei osanud aimatagi, et siin nii palju muutunud on. Wicca menüüs ei ole ma kunagi kahelnud, kuid restoran oli täieliku make overi saanud. Toidud olid sama head kui alati. Ilusad ka. Ida sõi nii isukalt, et lakkus taldriku sõna otseses mõttes tühjaks. Ja see juba tähendab midagi kui see laps isuga sööb!

“Ja nüüd ujuma!” ei andnud Ida rahu. Ah, mis seal ikka. Lapse nimel tõmbasin ma oma pekid peitu mamma-trikoo alla ja läksime veekeskusesse. Kui te arvate, et ma ei saanud koos Idaga käia ka läbi kõik saunad (v.a puuküttega soome saun), siis te eksite. Idast on kasvanud täielik saunahunt.

No vot. Ja kuidas ma siis saaksin nüüd mossitada, et auto meile sellise (loodetavasti väikese) vimka viskas? Ise ma tahtsin vihmase ilmaga midagi põnevamat teha. Ise ma tahtsin Laulasmaa (spaa)sse minna. Havi käsul, minu soovil, siin me nüüd oleme!

//As I am working part time on summertime and Ida has kindergarten free period I thought to use today to do something fun. Something different. It has been raining cats and dogs and the weather forecast predicts the same weather at least this week, so I suddenly felt it is too boring to sit at home and complain about the weather. We put on our wellies and raincoats and started the engine of my lovely old car.

When passing by Laulasmaa spaa I thought it has been too long since we last were there. It is such a nice hotel, especially because of the location at the beach and the wonderful food at Wicca restaurant. But we had on totally random home clothes and wellies and it felt inappropriate to lunch in their restaurant.

Soon, I hought and me and Ida continued our trip to Keila-Joa waterfall and schloss. The weather was typical for Estonian summer – pouring rain, then sunshine, warm, then windy. We experienced everything. Our next stop was supposed to be in Paldiski, but when we again were near Laulasmaa spa I felt something is wrong with the car. I have learned to listen to voices of my cars, as last 3 years I have driven only with old broken cars. Like this one, called Peetrike.

I called my husband and we decided that we will wait for him there. But it would take him at least 2 hours to get there – we were hungry and wet. “Let´s go to the hotel,” Ida told me. Well, but why not, I thought and made an agreement with myself that if I still have X amount of money on my account and if the room will not cost more than amount Y, we´ll do it. Call it a sign, but here we are now, in the spa with Ida. I cannot say that I am complaining – had a wonderful dinner at Wicca (where I wanted to dine as you remember) and Ida is not complaining at all – she got to visit the spa. To my surprise and happiness, Ida has also become a fan of sauna. It was actually so cool with this unexpected sudden spa vacation for us girls, but I am thinking I have to start making my wishes more specific.

Like I want to go to Laulasmaa spa. But without car troubles.

Like I want to win 50(0) 000 euros. Tomorrow.

My wishes keep coming true, but not exactly the way I have thought;)

Ma ei tea, kust alustada…

Posted on 19 Jun 201719 Jun 2017 by Eveliis

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?

Emotsioone on nii palju.

Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli, keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.

Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma. Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!

Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”

Ja nad on ägedad tõesti!

Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.

Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!

Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus.

Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.

Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.

Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.

Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.

Eraldi tahaksin ma rääkida ka wc-st. Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.

Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)

I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit.

And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages.

I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.

I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!

Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.

There’s no running water in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!

15. sünnipäev

Posted on 15 May 2017 by Eveliis

Mul oli täna kodukontori päev. See tähendas seda, et muuhulgas käisime me Idaga ka sünnipäeval. Oru hotellis, mis mingi määral on mulle nagu teine kodu. Ma isegi ei mäleta, kuidas ja kuna meie koostöö alguse sai, igatahes on mul selle üle hea meel. Jube lõbus on, alati saab nalja. Nii ka täna. “Flirdi kaameraga nagu Koit Toome Eurovisioonil,” ütlesin ma ühele seltskonnas viibinud inimesele ja ta andis endast parima. Mul on telefonis terve fotoseeria sellest kaameraflirdist, peaks vist ära kustutama, suht veider on, et telefon võõra mehe pilte täis.

Ida jäi täna lasteaiast koju, tal tõusis laupäeval lambist palavik ja kuigi juba õhtuks oli see põhimõtteliselt kadunud, tundus mõistlik teda täna kodus hoida. Kui ma talle hommikul kell seitse ütlesin, et me lähme pärast sünnipäevale, tõi ta kohe oma peokleidi ja krooni välja, sest noh pidu…ja hakkas nõudma, et me kohe minema hakkaksime, sest äkki me muidu jääme hiljaks ja “pidu pannakse kinni”. Kella üheteistkümneni õnnestus mul venitada, kuid siis ei jäänud muud üle kui et korjasime aiast kaasa mõned nurmenukud ja läksime pidusse.

Mis mulle “Oru” hotelli juures meeldib, on nende hubasus, täpselt selline paraja suurusega hotell, et seal end koduselt tunda. Ja eriliselt meeldib mulle see, et nad on alati kõikidele ideedele avatud. Näiteks eelmisel aastal panid nad EBA toetajatena õla alla. Armsad ja toredad inimesed armsas ja toredas hotellis.

Minu poolt veelkord “Oru” hotellile palju õnne ja jätkuvalt kliente, nii et sünnipäevi ikka jaguks!

No mida ometi teha?

Posted on 6 May 20176 May 2017 by Eveliis

Ma olen mõisa hull. Kohe ikka täiesti hull. Mäletate, alles eelmine suvi külastasime me Idaga Tartust Tallinna sõites läbi kõik teele jäävad mõisad? Megaäge! Ja te ei kujuta ette, kuidas ma aegajalt ikka unistan oma enda isiklikust mõisast. Ega ma muidu poleks kunagi üht “raamatut” kirjutanud, kus mõisateema ka korralikult sees. Ungru mõisavaremed on mu täielik lemmikkoht, Kõue mõis võitis eelmisel aastal mu südame, kuid sel nädalavahetusel külastatud Padise mõis pakub mõlemale tugevat konkurentsi. No varemetega on muidugi suht lihtne konkureerida, aga kui midagi täiesti geniaalsele Kõue mõisale konkurentsi pakub, siis peab ikka ekstraklass olema.

Padise, Hotelliveeb ja Marek näivat mind läbi ja läbi tundvat, sest varajaseks emadepäevakingiks sain ma just nimelt oma mõisa. Küll 24 tunniks, kuid abiks seegi. Vähemalt jõudsime me Idaga veel rohkem järeldusele jõuda, et üks mõis on meie loomulik elupaik, sest me oleme mõlemad hingelt printsessid . Ma ei oska harilikult oma tänulikkust välja näidata, kuid seekord tahaks ma koge kõva häälega ja kniksu tehes AITÄH öelda, sest ilusamat nädalavahetust kui see on raske välja mõelda. Imeline asukoht, muinasjutuline elamine, fantastiline köök, päikeseline ilm, küünlavalgusel söödud õhtusöök, klaverimäng, laste kilked…Ma tean, et see kõlab nii klišeelikult, kuid see oli täiuslik kingitus. Ma ei tea, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks nõmeda reklaamina, kuid ausalt, mehed, kui te tahate oma laste ema ja oma abikaasat panna printsessina tundma, siis viige nad Padisele. Teie naine on teile selle kingituse eest tänulik ja lapsel/lastel on ka megalõbus. Kas on veel mõni selline mõisahotell SELLISE asukohaga? Padise kloostri varemed kohe sealsamas. Põnev nii lastele kui täiskasvanutele. Romantiline. Huvitav. Ilus. No on raskem ideaalsemat kohta puhkuseks leida! Minu jaoks muidugi parim on ka see, et see asub meie kodust umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel.

“See maja on natukene katki,” ütles Ida, kui me kloostrivaremetes turnisime, “aga ma arvan, et nad hakkavad seda varsti korda tegema.” Ma ei arva, et ma olen parim ema maailmas, ma usun, et mul on palju puudujääke, kuid koos selle väikese ideaalse ja täiusliku olendiga mööda kive turnides, maailma asjadest RÄÄKIDES (jah, suurte tähtedega, sest mu jaoks on see nii hämmastav näha, kuidas abitust beebist on saanud väike inimene) ning lilli korjates, sain ma aru, et oluline polegi see, mida mina arvan. Oluline on see, mida mu laps tunneb. Ja sellistel tunnen ma erilist tänutunnet, et minust ema sai.

Vabandan juba ette, et teid nüüd piltidega üle koorman, kuid SEE oli minu jaoks TÄIUSLIK emadepäev. Padise mõisast täpsemalt saate uuel nädalal lugeda Hotelliveebi blogist. Aga mida ometi teha, et oma mõisa saaks? Ilma midagi tegemata? Et kukuks sülle nagu teoreetline lotovõit.

I think I have visited quite many hotels and it is hard to impress me, because I think I have seen it all. I am either a fool or know nothin about anything, but it is always possible to impress guests with something. Padise manor took me with a big “wow”. It a Mothers Day present to me and it is hard to find a more suitable present for me. I JUST LOVE MANORS and dream of my own all the time- Last year Kau manor won my heart, but now Padise (so close to our home) gives it a huge competitions. I dont think it is actually fair to compare these to hotels, both have their advantages and disadvantages, but damn…Padise is so pretty. With the ruins of the old abbey nearby. So much to do for small and smaller, big and bigger. So interesting, educating and pretty. Me and Ida really felt like princesse. LOVE LOVE LOVE!

It was an absolute perfect present. And more than the hotel and restaurant I loved the present from Ida. “These flowers I picked for you,” she said. It melted my heart. Such a special feeling to be a mom.

	Eveliis on See kadedus
	kylaline on See kadedus
	Eveliis on See kadedus
	kylaline on See kadedus
	Eveliis on See kadedus