Aitäh, Perekool! Siiralt aitäh!// This is why she looks 15 years older, I really though she is 45+ and not 35

Posted on by Eveliis

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama kaugemalt. Läheme ajas tagasi nii umbes 17-18 aastat. See oli aeg kui popp oli olla pruun. Ja mitte saada pruuniks teiseks juuliks, vaid olla pruun. Kogu aeg. Päike oli mu parim sõber. Ma olin igal vabal hetkel päikse käes siruli. Päikesekaitsekreemi ei ole ma oma elus kunagi kasutanud. Tädi Helju (tark naine!) ütles mulle kogu aeg – Eveliis, ära päevita, see ei ole kasulik, nahk läheb vanaks ja kortsu. Kas ma kuulasin teda? Ei, muidugi mitte. Lisaks hakkasin ma hoopis solaariumis käima.

Umbes 18-aastaselt hakkasin ma suitsetama. Suitsetasin kuni ma rasedaks jäin. Lihtne matemaatika ütleb, see teeb 15 aastat. Ülikooli ajal olin ma kõva pidutseja. Kõik olid. Kolmapäeval, neljapäeval, laupäeval klubis. Nädalast nädalasse. Kõik käisid. Varahommikuni klubis. Natuke magada. Loengusse. Ja nii see trall kestis aastaid.

Tädi rääkis mulle, et oota kuni 35 saad, siis hakkad vananema ja nägema, mida päike ja vähene magamine teeb. Mis te arvate, mis ma talle vastasin? Pähh, suva, 35-aastaselt ma olen nii vana, et vahet enam pole, milline ma välja näen. Tunnistage ausalt, 20-aastaselt tundus teile ka, et 35-aastane on ikka jõhkralt vana.

Ootamatult sai 20-aastasest minust 37-aastane. Peegel on mul olemas ja kuigi ma enam ammu ei päevita, ei suitseta juba neli aastat, pidutsemisest ei tea ma suurt midagi, on mul nagu öeldud kodus peegel ja ma näen, et kõik see on oma jälje jätnud. Lisaks ilmselt ongi mul ka selline nahk, mis kiiremini kortsu läheb. Rasked silmalaud olen ma isapoolselt suguvõsalt pärinud. Just eile vaatasin isa pulmapilti ja kuigi ma leian, et mu isa on täiega kena mees, siis ma nägin ka oma silmalaugude tulevikku. Kortsudest ja silmalaugudest hoolimata ei ole mul enesekindlusega kunagi probleeme olnud ja nii ei ole ma end kordagi veel vanana või koledana tundnud. Muidugi olen ma mõelnud, et ühel hetkel ei välista ma ei süste ega võib olla isegi lõikusi, aga ma mõelnud selle peale veel väga. Ei lasknud end häirida. Avaliku blogijana, kelle mõnikord teravaid arvamusi loevad päevas tuhanded inimesed, kuulub minu ellu ka kriitika. Aastatega on mulle paks nahk (sõna otseses mõttes ka) selga kasvanud, suur osa asjadest läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuid osa kriitikast paneb ikka mõtlema. Ja kui päevast päeva kuulda kommentaare oma välimuse kohta, siis see hakkab ikkagi mõjutama. Hakkadki mõtlema, et aga kui vana ma siis tegelikult teiste arvates välja näen?

Läksin ekstra õhtul Perekooli foorumisse, et mõned näited leida. Ei pidanud palju otsima, sest üks viimase aja populaarsemaid arutelusid Malluka autokooli kõrval oli just minu välimus:

  • Eks ta sellepärast on vanusest 15a vanem välja näebki, ma tõsimeeli arvasin, et tegu on 45+ inimesega, aga et 35a seda ei arvaks elus.
  • Pidev ving, irin, negativism, rahulolematus kõige ja kõigiga muudab ka inimese vanemaks.
  •  Tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada.
  • Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe.
  • Nii kaugelt näeb mu vanaema ka 35a välja
  • Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.
  • Kaldun arvama, et Seljakoti kiire visuaalne vananemine on tulnud sellest, et ta on oma näolihased “kandnud” selliseks. Hoidnud pidevalt nägu pinges, krimpsus, mossis ja üleüldine rahulolematus – selline näolihaste hoiak ongi nüüdseks jätnud püsiva jälje näkku. Ma teeks tema asemel kodus näkku kupumassaaži või tavalist massaaži, lõdvestab lihaspinget näos.

See on vaid üks lehekülg kommentaare. Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma ütlen  aitäh kõikidele Perekooli kägudele, sest kui te poleks mu välimust järjepidevalt kommenteerinud, ei oleks ma Medemis Clinic´u poole pöördunud. Esialgu konsultatsiooni sooviga, aga kõik läks nii kiiresti, et juba esimesel kohtumisel üleeile panime me paika, mida minu näoga teha võiks ja juba eile käisin ma esimesel protseduuril – otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas. Teate, mis on naljakas? Kui ma konsultatsioonile läksin, anti mulle kätte peegel ja küsiti, et mis sind siis kõige rohkem häirib. Ma pidin ausalt vastama, et tegelikult ei häirigi mind otseselt midagi, aga kuna tänapäeval on olemas kõik võimalused, et parem välja näha, siis miks kannatada kommentaare ja näha (väidetavalt) vanem välja kui 37. Kokku sai konsultatsioonil lepitud, et teeme kolm protseduuri: botuliinisüstid, korrigeerime ülalaud ja protseduuride vahele teeme ka IPL fotonoorenduse kuuri, et eemaldada pigmendilaigud ja parandada naha üldist toonust. Ajaraamiselt peaksin ma saama teile enne ja pärast pilte näidata veebruaris.

Süstide mõju peaks avalduma näha olema kahe nädala jooksul, kuid teate, ma tundsin end juba eile kuidagi uuesti sündinuna. Mul oli hea meel, et ma selle sammu ette võtsin. Marek naeris kodus, et ju mul ikka kusagil mingi silmarõõm on, et no kelle nimel ma siis nüüd pingutan, et ega ju ometi oma mehe jaoks. Osaliselt on tal õigus, et jah, esimese asjana mõtlesin ma loomulikult enda peale. Oma enesekindluse tõstmise peale. Aga võimalikest silmarõõmudest on mul ükskõik ja teine osa minust mõtles just oma mehe peale. Küllalt on neid naisi, kes keskea saabudes oma välimuse käest ära lasevad ja siis pärast krokodillipisaraid valavad, et mees teisi vaatab. Ei, minu abikaasa ei ole selline, kes vaid inimese välimust hindab, tema esimene reaktsioon oli “aga mind ei ole ju sinu kortsud kunagi häirinud?”, kuid kui silmarõõmude ja muud naljad kõrvale jätta, siis sai temagi aru, miks ma Medemisse pöördusin.

Hoidke siis nüüd pilk peal blogil kui tahate samm-sammult näha, mis edasi toimuma hakkab. Kogu teekond saab teoks tänu koostööle Medemis nahakliinikuga.

*Pealkiri on siiski kerge sarkasminoodiga öeldud. Ega see välimuse kallal tänitamine midagi tänuväärset just pole.

//

To be completely honest with you, I have to go back in time, about 17-18 years. That was the time when being tanned was pop. And not being tanned only in summer time, but to be proper dark. ALL the time. The sun was my friend. I used to sunbathe whenever I could. I was never using sun lotion. Aunty Helju (a wise woman may I add) told me all the time – Eveliis, don’t sunbathe, it’s not good for you. Your skin will get old and wrinkly. Did I listen to her? No, of course not. Instead, I started to visit sun beds more often.

At the age of about 18 I started smoking and I was doing that until becoming pregnant. Simple calculation says that was 15 years all together. In uni I was also a party animal. Everyone was. Wednesday, Thursday and Saturday night was about clubing. From week to week. Everyone was. Dancing in nightclubs until early morning. You had a couple of hours nap, then rushed into lecture. And like that for years.

Aunty warned me to wait until I turn 35, when I will start getting older and see the results of what sun and lack of sleep can do. What do you think I replied to her? Heh, I don’t care, at 35 I’m so old that it doesn’t matter how I look. Be honest, even you felt at the age of 20 that 35 is seriously old.

Before I realized, 20-year old me had turned 37. I do own mirrors and though I haven’t sunbathed for a long time, have lived smoke-free life for four years, and don’t know the meaning of the word partying, like I said I have mirrors at home and I can see the outcome of all the above. Probably I also have the sort of skin that wrinkles quicker and easier. Heavy eyelids are inheritance from my dad’s side of the family. I was actually looking at his wedding picture recently and I must admit, though my dad is a gorgeous looking man, I could see the future of my eyelids. Despite the wrinkles and the heavy eyelids, I have never had problems with self-confidence and I have never felt old or ugly. Of course I have had thoughts about injections or operations, but never too deep or serious. I wasn’t bothered. Being a public blogger, whose sometimes very sharp opinions are read by thousands of people a day, criticism has become a part of my life. Over the years I have become thick skinned (literally), so majority of it all just comes and goes. But there are some sayings that make me think and if you hear comments about your looks on a daily basis, it will start to effect. And you start to think HOW old do I look then?

I extra went to internet forum to find some examples, which wasn’t really that hard as one of most popular discussion was actually about my looks:

  • This is why she looks 15 years older, I really though she is 45+ and not 35.
  • Constant whining, negativism, dissatisfaction with everything and everyone makes people look older as well.
  • She is definitely one of those, who appears older than she really is. She knows it and that’s why she is usually wearing sun glasses on photos.
  • I am the same age as her, but don’t look an oldie as she does.
  • From a distance even my grandmother looks 35.
  • Tough. Life is so un-fare to some people. Or maybe she has done everything she can to look so bad. I don’t believe the latter, so it must be total lack of luck.
  • I think that the visual quick aging of Backpack is because she “has worn” her facial muscles like that. Having her face constantly tensed up, wrinkling, sulking and general resentment – the facial muscles remember this position and have now stayed like this. If I was her, I would give my face cup massage at home. Or even normal massage would help to ease the tensions in face.

This is only one page worth of commentaries. I would have never thought this, but I sincerely have to say THANK YOU to you all in the forum. If you hadn’t constantly criticized my looks, I would never have gone to Medemis Clinic. At first I went there only to have a simple consultation. But everything moved so fast, that on the first appointment on Wednesday we came up with the plan on what to do with my face and already on Thursday I went for my first procedure – botulinum injections into forehead. You know what is funny? When I went for my consultation, they gave me a mirror with a question – what is bothering me the most? I had to be honest and say that nothing is really bothering, but as now days we have the possibility to look better, then why put up with the comments and (supposedly) look older than 37. We agreed on the consultation to do three procedures – botulinum injections, correcting eyelids and in between these two procedures also carry out IPL photorejuvenation cure to remove pigmented spots and improve the general health of my facial skin. In theory I should be able to show you before and after pictures in February.

The effect from injections should be visible in two weeks, but I felt like a new born already on the same day. I was so glad to have decided and do this. Marek was laughing at home that I must have feast for eyes somewhere, because of whom I am doing all this as obviously I am not doing this for my husband. He is right, partially, as first and foremost I was thinking about myself to raise the level of my self-confidence. And of course I was thinking about my husband. I don’t care about any feasts for eyes. There is far to many women, who stop taking care of themselves when mid-life arrives and cry later, because the partner/husband is looking at other women. No, my husband is not one of those, who only appreciates the look. His first reaction was “but I have never been bothered by your wrinkles”. In the end though, if we leave out all these jokes about feasts for eyes, then even he understood why I went to Medemis.

Keep an eye on the blog now if you want to see step-by-step what is going to happen. All this journey will be happening thanks to the co-operation with Medemis.

* The title is written with sarcastic tone in it. In the end of the day, it is not nice to hear criticism about you and your looks.

“Sellise ilmaga me küll Lottemaale ei lähe!”//“Never forget that little child inside of you, that’s the key.“

Posted on by Eveliis

…ütleks ilmselt iga teine lapsevanem kui oleks täna aknast välja vaadanud ja näinud, et vihma sajab nagu oavarrest, täpsemalt öelda vihma kallas nagu ämbrist. Aga meie ei öelnud nii, sest me olime kokku leppinud, et kui Norrast tagasi oleme, siis läheme ja kuna me ilmateadet ei vaadanud, siis sai laupäeva ja pühapäeva asemel kokku lepitud esmaspäev. Ida vaatas eile isegi Lotte multikaid, et kuidas sa ikka ilma multikaid vaatamata lähed. “Me ju lähme?” küsis temagi kui aknast välja vaatas hommikul. Lubadus on lubadus, eriti lapsele tehtud lubadus, ja nii me autosse istusime ja Lottemaa poole liikuma hakkasime. Irooniline on muidugi see, et ma olen ise alati rääkinud, et pole halba ilma, vaid kehv riietus, aga täna hommikul avastasime, et ega mul endal ja ka Marekil vihmariietega väga priisata polnudki. Peaasi, et Idal oli.

Etteruttavalt ütlen ma, et ega lapsi ei sega vihm grammivõrdki. Neil on pigem isegi lõbus, põnevam. Täiskasvanud saavad ka hakkama. Tuleb vaid meeles pidada ühte lihtsat asja: “Ära kunagi unusta oma lapsemeelsust, see on kõige olulisem asi!”. Kui Pärnu poole sõites ma ikka lootsin, et ehk vihma jääb vähemaks, siis Lottemaale jõudes vaatasin ma yr.no-st, et see on täna tõeliselt naiivne lootus, nüüd aitas vaid hea tuju ja lapsemeelsus. Hea tuju…hmmm… Ma pean ausalt tunnistama, et me ei ole ideaalperekond – me kakleme, nääkleme, tülitseme, tujutseme ja jonnime – me ei püüagi olla ja nii saime me ka seekord natukene jonnida, igaüks erineval põhjusel, kuid hea tuju ja lapsemeelsus tulevad kohe meelde ja ajavad jonnipilved eemale kui vaatad heatujulisi Lottemaa tegelasi. Täiesti uskumatud näitlejad. Isegi paduvihmas ei tee nad allahindlust ja annavad endast 100%, võib olla isegi rohkem kui sada, sest nad ei taha, et ilm külastajate kogemuse rikuks. “Plaksutage vihmale! Nii tore, et vihma sajab! Meil on vihmas tore!” hüüdsid nad ise jalgupidi veelompides liugu lastes. Ja oligi tore!

Muidugi saan ma aru, et päikeselise ilmaga on Lottemaa veeeeeeel võrratum, aga ma vannun teile käsi südamel, vihm ei ole põhjus jätta plaanitud Lottemaale minekut ära. Piisavalt palju on võimalusi varju all tegevusteks ja majades vihma ei saja;) Me lasime isegi liumäest alla. Talvel sai lubatud, et kui suvel lähme, siis laseme, no mis meil siis üle jäi. Marek vaatas küll mulle otsa nagu totakale, et kas ma unustan aegajalt ära, et olen 37-aastane, aga Lottemaal ongi lihtne oma vanus ära unustada. See on nii tore koht, mida ma külastaks veelgi tihedamini.* Ma olen täielik Lottemaa fänn! Muide, kui ma aastaid tagasi lugesin kuidas blogijad Lottemaad kiitsid, olin ma kindel, et nad pingutavad üle või valetavad, sest no mis seal ikka nii toredat saab olla. Täiskasvanule. Ma ei olnud kuulnud sõnagi kriitikat ja see tegi skeptiliseks. Täiesti ilmaasjata. Assaaa, karvane maasika musi, kui kihvt koht on Lotte(maa). Meie oma Nokia.

Nüüd olen ma kuulnud ka kriitikat. Esiteks, et on kallis. Jah, ma ei vaidle üldse vastu, et ei ole. On ikka. Aga jällegi toome võrdluse – suvaline nädalavahetuse laat mõned tunnid vähemalt 25 eurot laste lõbustustele, Lottemaa terve päev tegevusi ja teatrit 20 eurot. Teiseks, et on igav. Seda ütlevad ilmselt need, kes ootavad ameerika-mäed-tüüpi lõbustusparki. Lottemaal on nii palju avastamist ja tegevust. Jah, jällegi majad saab läbi käia poole tunniga, vaadata leiutisi ja kehitada õlgu, sest need ei sülga tuld ega purska vett, aga kui uudistada ja leiutada on tegevust kõigile ja kauemaks. Mulle meeldib Lottemaa hariv pool. Ei ole niisama lust ja lull, vaid õppimine läbi lusti ja lulli. Kolmandaks, et asjad on kulunud ja ei tööta. Eks asjad ikka kuluvad, aga öelda, et Lottemaa on kulunud on mu meelest häbematu. Ei tööta? Võib olla see sama, et ei purska vett ja sülga tuld? Kivirähki “Oskar ja asjad” olete lugenud? Ilma mobiiltelefonita maale vanaema juurde saadetud Oskar pidi leidma asendustegevusi ja avastas, et  kõik asjad ümber tema oskasid rääkida. Vaja oli vaid kujutlusvõimet. Lottemaaga on sama – lapsemeelsus, kujutlusvõime ja uudishimu ning te veedate seal imeliselt aega. Tahate tagasi!

Tahate ma avaldan teile ka ühe saladuse, mis me täna avastasime? Vihmasel ilmal on paar eelist ka.  Tegelastel on teie jaoks rohkem aega. Järjekordi pole. Kuigi ärge arvake, et rahvast üldse pole, oli rohkem kui ma oleksin oodata osanud.

Lottemaa on on avatud 2.09-ni. Minge! Iga ilmaga! Aga kui saate, jääge Pärnusse ka ööseks. Päev on väsitav ja palju mõnusam oleks peale seiklust hotellitoas voodisse pikali visata kui autoga 96 kilomeetrit Tallinnasse tagasi sõita. Et homme ka tööpäev peab olema, eksju.

Koju tagasi jōudes tunnistas ka Marek, et oli täitsa õige otsus täna minna. “A mis me ikka sellise ilmaga kodus teinud oleks?” No just noh. Tundes Marekit, oleks ta meid koristama pannud. Ja kes see taasiseseisvumispäeva koristades tähistab. 🤗

*Võib olla võiks Lottemaal ka olla hooaja-pilet? Näiteks Hunderfossenisse sai enne jõule soetada järgmise suve hooajapileti, mis oli ca 15-20 euri kallim kui ühe korra pilet.

We are not going to Lottemaa in this weather …

… would have probably been almost every parent’s answer when they looked out from the window this morning only to see heavy rain. But we didn’t , because we had agreed that once we are back from Norway, we will go. As we didn’t check at the weather forecast for the long weekend, we agreed to go on Monday. Ida was even watching Lotte cartoons yesterday, because you need to see them before going. „We ARE still going, aren’t we?“ was her question this morning too. A promise is a promise, especially a promise made to a child, and so we sat in the car and drove off to Lottemaa. Ironically, I have always said that „there is no bad wether, only wrong glothing“ and then in the morning I discovered that neither myself or Marek have waterproof clothes. As long as Ida had.

I am telling you now, rain is not an issue for children. They are actually having more fun and excitement. Grown-ups can handle it too. You just need to remember one thing: “Never forget that little child inside of you, that’s the key.“ When in the beginning of our trip, I was still hoping that the rain would stop, then on our arrival I realized that to be a naive hope. Only good mood and a bit of childishness was helping now. Good mood … hm. I must admit, that we are not the ideal family – we fight, we nag, we quarel and we are being moody. We are not trying to be an ideal family and so even this time we had our moments for different reasons. But you remember childisnhess and good mood straight away when seeing the characters and the negative emotions are driven away. Unbelivable actors. They are giving 100% of them even in pooring rain, maybe even more as they don’t want the rain to ruin the experience for their guests. „Clap to the rain! So nice that it is raining! We are having so much fun in the rain!“ were the main lines from them as they were running through the puddles. And it WAS fun.

Ofcourse I understand that on a sunny day, Lottemaa is even better, but trust me when I say, that rain is not the reason to skip your visit. There is plenty to do under shelter and it doesn’t rain in the houses. Both me and Marek went on slides, because we said on our winter trip that we will do it in summer time and there was no other way (though Marek did look at me as if to ask if „I have gone mad and forgotten I’m 37). You just have to forget yor age when visiting Lottemaa. It is such a charming place that I would visit it even more often.* I am a 100% fan. By the way, when I was reading years ago, how bloggers were prasing Lottemaa, I was sure they are over excagerating or lying, because what can be so fun in there. For an adult. I hadn’t heard any critisism which made me sceptical. For no reason. I don’t have enough words to descirbe, HOW cool place that is. Our own Estonian made.

By now I have also heard critisism. Firstly, it is expensive. Yes, I am not arguing that it isn’t. But let’s compare – any other weekend event and you will spend 25 euros on entertainment for kids. You get a day full of activities in Lottemaa for 20 euros. Secondly, it’s boring. This is probably said by those, who expect high roller-coster rides. There is so much to do and discover in Lottemaa. Yes, you can run through the houses in 30 minutes, look at the inventions and not be bothered, because they don’t explode or spit fire. But if you discover and explore, that is entertaining for everyone. I like the educational side of Lottemaa. It is not only fun and games, but fun and games through play. Thirdly, that things are run down and not working properly. Obviously there is wear and tear, but to say that Lottemaa in whole is run down is just shameful. Not working? Maybe more like not exploding or spitting fire. There is a children’s book, where Oscar was sent to stay with his grandparents in the countryside WITHOUT his mobilephone. This boy had to be inventive and discovered, that things around him talked. He only needed imagination. Lottemaa is the same – a bit of childishness, imagination and curiosity and you spend a wonderful day there. You will want to go back!

Do you want to know a secret we discovered today? Rain has its advantages. The characters have more time for you. There are no queues. But don’t think there is nobody at all, there was more people that I anticipated.

Lottemaa is opened untill 2nd of September. Go! No matter the weather. But if you can, spend the night somewhere close there. The day will be tiring and it would be much nicer to go to the nearest hotel to relax rather than drive 96 kilometers back to Tallinn. Why does it need to be a work day tomorrow too?!?!

At home, even Marek admitted it was the right thing to go. „What would have we done at home in a weather like this?“ Exactly my thoghts. Knowing Marek, we probably would have tided the house up. Who wants to clean anyway on their bankholiday Monday…

*Maybe Lottemaa could have a season ticket. Similarly to Hunderfossen where you can by season ticket for next summer before Christmas which was only about 15-20 euros more expensive than normal tickets.

 

175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

Posted on by Eveliis

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

IMG_1418

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

1

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani –  saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n
Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Toidutänav

Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.

38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n
Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on? 

//

It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too.

If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level.  There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives.

Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant?

So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me.

If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers.

See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?

 

JOIK lõõgastav näohooldus massaažiga

Posted on by Eveliis

Aasta algusest saati olen ma püüdnud leida võimalust kingitus.ee poolt saadetud kinkekaardi kasutamist. Kõige pealt püüdsin ma leida midagi aktiivsete elamuste valikust ja tahtsin minna kelgukoertega sõitma, aga mu meilboks tegi nalja ja nii jõudis pakkumine minuni siis kui lumi juba läinud oli. Edasi valisin välja veinikoolituse, aga toimumiste ajad ei sobinud mulle ja uued koolitused olid tulemas alles sügisel. Nii jäi ka see kingitus sinna paika. Öeldakse, et kolm on kohtuseadus ja kolmandal korral valisin ma JOIK lõõgastava näohoolduse Eesti ainukeses looduskosmeetika ilusalongis Siluett.

Sain oma kinkekaardi kätte just enne puhkuse algust ja täpselt kaks tundi enne Riia bussile minekut seadsin ma oma sammud Roosikrantsi tänaval asuva salongi poole, et oma näonahka veidike turgutada. Ütleme nii, et ma olen väga kehv kosmeetikus käia, mitte et see mulle ei meeldiks, ma jumaldan igasugu keha- ja näohoolitsusi ning massaaže, aga iga kord kui end selliselt mõttelt taban lükkan ma seda edasi, sest ah küll jõuab ja midagi olulisemat on ees. Ja iga jumala kord kui ma hoolitsuses käin, luban ma endale, et võtan selle aja ja raha, et kuus korra kosmeetikus käia, aga iga jumala kord toimub see “kord kuus” vähemalt poole aasta pärast.

Nüüd oligi raudselt jälle üks pooleaastane paus olnud. Klassika.

Miks just see hoolitsus? Kingitus.ee pakub Silueti tootevalikust teisigi põnevaid hoolitsusi, aga ma tahtsin seekord katsetada just Joiki. Jällegi, mitte sellepärast, et ma ei oleks Joiki toodetega varem kokku puutunud, palun näidake mulle üht naist, kes ei ole ühtegi selle märgi toodet kasutanud, vaid sellepärast, et 1) värskendav  (suvel vajab mu nahk tohutult värskendust, et jume tunduks suviselt särav, mitte vana ja väsinud) 2) näohooldus ja 3) massaaž. Kui ma ei oleks kodus alles lõpetanud Turblissi 24K kullaga maski kuuri, siis oleks ma 100% selle valinud, teine variant oleks olnud Domina Elegans hooldus (isegi kui selle toote kohta olen ka kriitikat kuulnud, siis mina ütlen oma kogemusest, et nende 5D Golden Beauty Mask näomask on imeline), aga ma tahtsin Joiki näohooldust.

Ma ei hakka teile ajama mingit suurte sõnadega vahtu, sest ma lihtsalt ei oska. Ma ei ole ekspert, ma oskan vaid öelda, et ma nautisin iga sekundit sellest kuuekümnest minutist, mil kosmeetik minuga tegeles. Mind ei häirinud isegi see, et Ida teises ruumis samal ajal mu telefonist järjest inimestele helistas. Ma lihtsalt nautisin ja lõõgastusin. See on muide selles salongis äärmiselt lihtne, sest salong on nii hubane ja armas ning kosmeetik (ma ei tea, kas neid on seal üks või mitu, aga see naisterahvas, kes minuga tegeles, on vaid kiidusõnu väärt) nii vahetu ja meeldiv. Selline tunne oli nagu oleksin ma seal juba aastaid käinud ja tunneksin teda ammusest ajast. Ei – “vahetu ja meeldiv” ei tähenda, et tegu oleks olnud lobamokaga (appike, kus mulle ei meeldi kui ma pean võõra inimesega massaazi või mõne muu hoolitsuse ajal rääkima lastest ja telesaadetest), vaid see tähendaski seda, et ta justkui teadis kui palju ma suhelda tahtsin. Naersime natuke koos Ida tegevuste üle ja arutasime selle üle, kuidas lapsega koos oma aega nautida, aga mitte mõtteult padrates. Mulle meeldis. Niiiiiii meeldis. Salong, suhtlus ja hoolitsus.

Ilmselt on liialdus öelda, et ma tahaks tagasi. Juba täna. Eriti täna. Ma sain eile (vist mesilaselt) sutsata ja kuigi mu otsaesine muhk, mis sinna selle tagajärjel tekkis on kadunud, siis mu silmaalused on sellised nagu oleks ma tsüklis olnud terve puhkuse. Igatahes. Ma ei tea kui palju mu blogilugejate seas on mehi, aga mul on teile üks saladus. Mitte see, et vaid südamega näete hästi, vaid see, et kui tahate oma naist rõõmustada/üllatada, siis minu sõna selle peale, et Siluett kosmeetikasalongi kinkekaart teeb ta tuju heaks.

Ma PEAN kaalust alla saama!//Get inspired by Jo

Posted on by Eveliis

Et kõik ausalt rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma ei vingu niisama, et vihkan oma paksu ja lodevat laiskloom Sid keha, vaid jälgin oma toitumist ja teen ka täitsa korralikult trenni. Või noh võiks teha veel rohkem, aga kui kubjas tagant ei piitsuta, siis tuleb laiskus kontidesse. Kaks korda nädalas on siiski parem kui mitte midagi eksju?

Kaal ei ole ikka veel langenud pean ma oma sõbrannadele üle päeva tunnistama ja ilmselt pean ma minema psühholoogi juurde, et saada aru, mis siis mu lapsepõlves juhtus, et ma ei ole nõus oma kilodest lahti laskma. Kui nali kõrvale jätta, siis kaalunumbrist on mul suva – see ei näita suurt midagi, aga jah ma olen ikka sama paks ja lodev kui kuu aega tagasi.

Miks ma PEAN kaalust alla võtma? Te ju teate, et riided ja (Eesti) disain on minu mitteniisalajane salakirg. Kui pool minu garderoobist võiks vabalt olla studioaugustilikult must-valge, siis teine osa sellest garderoobist oleks selline nagu allolevas Kriss Sooniku videos. See viimane outfit karjub minu nime. Samuti karjub see outfit “for the love of God, võta kaalust alla naine, sest sellised riided EI SOBI paksudele nagu sina!”  Ja just selle pärast, et ma saaksin ka ÄGEDAID RIIDEID kanda PEAN ma alla võtma!

 

Mai jakk/jacket SIIT

Mai lühikesed püksid/shorts SIIT

Kristel polo suspender top SIIT

 

Tõestisündinud lugu? /A true story?

Posted on by Eveliis
Kunagi ammu kirjutasin ma ühe lasteraamatu.
Raamat räägib tillukesest tüdrukust, kes elab oma ema ja suure õega ühes tavalises üheksakorruselise maja korteris. Mõnikord on Tillukesel Delisal igav, sest emal on sõbrannad külas ja Suur Õde lindistab suletud ukse taga raadiost laule kassettidele. Ühel päeval saab ta oma suurelt õelt teada, et nende korteri torudes elab tilluke torukoll. Veidrast tegelasest, kes teinekord nii väga suurt õde meenutab, saab tüdrukukese parim sõber.
Mul on veel mõned raamatud müüa – kas keegi tahab? Hind: 4,99 Kirjutage mulle kui tahate:) 
IMG_6595IMG_6693
Kas te suudate uskuda, et Torukoll oli kunagi päriselt ka olemas? Et ta tegelikult ka elas meie Annelinna korteri vannitoa kapis? Ja lausa terve perega. Te ei usu? Ega mina ka ei usuks, kui ma ise seda ei teaks. Mina ju Suure Õena torukolli “leidsin”. Ärge küsige, kust mul selline idee tuli, ilmselt ma lihtsalt olengi kogu aeg üks parasjagu veider tüüp olnud.
Ei tea, kas Tilluke Delisa võiks Torukolliga uuesti sõbraks saada, või kasvame me siiski mingi hetk torukollidest välja. Igaveseks? Aga kui me oleme piisavalt lapsemeelsed? Mina millegi pärast usun, et Brucelee ja ta pere elavad ikka mõne korrusmaja torudes. Kui te teinekord kuulete vannitoa torudest kahtlast kahinat, siis koputage igaks juhuks sinna ja hüüdke vaikselt “Brutselee!”
“See on väga lihtne. Järgmine kord kui sa lähed wc-sse, siis koputa ettevaatlikult selle pruuni seinakapi peale. Kui nad kodus on, siis nad vastavad sulle.”
Tilluke Delisa jäi kõhklevalt õele otsa vaatama ega suutnud otsustada, kas õe juttu seekord uskuda või mitte. Sellegi poolest otsustas ta katsetada. Järgmisel korral kui ta wc-sse läks, koputas ta arglikult pruunile seinakapile.
“Tere!” kostus hetk pärast koputust teiselt poolt kappi kellegi peenike hääl, “kes seal on?”
“Mina olen Delisa,” vastas Tilluke Delisa arglikult.
“Ah sina oledki Tilluke Delisa,” ütles peenike hääl teiselt poolt kappi, ” ma olen sinust palju kuulnud.”
“Sa oled minust kuulnud?” kordas Tilluke Delisa üllatunult. “Aga kes sina oled?”
“Mina,” lausus peenike hääl teisel pool kappi, “Mina olen Brutselee.”
“Brutselee,”sosistas Tilluke Delisa omaette. “Nad on siis tõepoolest olemas…”
IMG_6717.jpg
When I was a teenager I had a little and sometimes annoying little sister. I mean, I still have a little sister, but she’s not that annoying anymore. She can be, but she also can be quite cool (don’t tell her that!). 
Well, when she was little – 8-9 years old, she always wanted to be in my room, but I had my own things to do. Like recording songs (from radio shows) to tape cassettes. Yes, saying it out, makes me feel old. We lived in an apartment block and sometimes the pipes from bathroom (when neighbours flushed for example) made strange noices. “What is it?” my sister asked. “A pipe monster,” I answered right away. 
“What is the monster called?” she asked. I looked at news paper in front of me, where there was an article about Bruce Lee. 
“Brucelee,” I answered. That is how she found out there was a pipe monster called Brucelee living in the pipes. The funniest part is that I used to stand behind the bathroom door when she was in bathroom and pretend that a pipe monster is talking to her from the pipes ( there was a ventilation opening in the bathroom and when I talked behind the door it sounded like the voice came from the pipes). First Brucelee was on my side and told my little sister not to bother me, but after a while my sister started to complain to her new  friend when I had been too mean to her and I felt really bad. That is when Brucelee became my sisters ally against the Mean Big Sister (=me) and they shared secrets no one else knew. 
So the story of the Pipe Monster is actually a true story;)

“Every child is an artist. The problem is how to remain an artist once we grow up.” (P. Picasso)

Posted on by Eveliis

Nagu bipolaarne häire. Kohutavalt koledatelt ja depressiivsetelt mõtetelt (need koerad!) ilusatele. Elu. Mina.

Käisin  Eesti Kunstiakadeemia avatud akadeemias. Uudistamas. Et mida nad seal teevad. Saate aru, astud uksest sisse ja põmm! kunst kargab kohe näkku. Plakatid seintel. Üksikud toolid koridoris. Kunst. Igal pool. Täiega.

Ma olen alati mõelnud, et mis saatuse nöök see on, et ma armastan kunsti, pea igal viisil, aga ei oska näiteks joonistada ega käsitööd. Tahaks, aga ei oska. Koer näeb välja nagu maja. Heegeldatud lilled nagu Dali unenäost. Oh well, elan üle. Igas asjas ei saagi andekas olla. Nali. Saab küll. Aga mitte mina.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma oma kurvast saatusest ja andetusest rääkida, vaid sellest kui palju lahedaid kursusi ja täiendõppeid avatud akadeemias pakutakse. 2018 suveakadeemiasse registreerimine on küll lõppenud (paar kursust on siiski  veel avatud), kuid lihtsalt kõrva taha panemiseks vaadake kui ägedaid asju saab õppida.

Ja Lasteakadeemia. Püha jeesus noh, ma suren kui äge! Kahju, et Ida juba üheksa-aastane ei ole. Ilmastiku joonistamine, moeillustratsiooni töötuba, disaini töötuba, loomaaia loomad paberil ja savis – kui äge see on! *surun pöidlad pihku, et Idast tuleks “diip kunstiinimene” nagu ema (hahh, kui lame nimi see ikka oli blogile!)

Lõpetuseks fototöötuba Narvas. Ma tahaks täiega minna! Kui ma oskaks natukenegi pildistada. Aga samas, kas koolitused polegi selleks, et õppida? Pealegi ma võin pea panti panna, et see on hullult hea koolitus. Kui üks juhendajatest on Terje Atonen (minu üks kõige kõigem lemmikum fotograaf! kes tegi ka meie pulmafotod), siis sealt ei saa midagi kehva tulla. Õnneks langeb mu dilemma üldse ära, sest mu vintage kaamera suri ilmselt limonaadisurma. Viisin küll diagnostikasse, aga mu sisetunne ütleb, et ega sealt head nahka ei tule. Mida ma ma ilma kaamerata tegema hakkan? Kuidas ma edasi elan?

Aga see selleks. Isiklik traagika. Kui teile kunst meeldib, siis hoidke end nende tegemistega kursis.

Informatsiooni avatud akadeemia tegevustest saab AA Facebooki,   Instagrami      või Youtube’i lehelt. Kui soovite infot avatud akadeemia kursuste kohta, saatke kiri aadressile: eka.koolitused+subscribe@artun.ee ja olete automaatselt liidetud  huviliste listiga.

//

About Open Academy

The Open Academy is founded in 1997, has 20 years of experience in continuing education. And every year more than 500 learners take part in our courses.

Academy offers a variety of learning opportunities for lifelong learning:

  • continuing education, including vocational training and retraining;
  • preparatory courses (called pre-academy – eelakadeemia);
  • summer and winter academy;
  • international summer academy;
  • children’s academy (lasteakadeemia);
  • internal training and development programs;
  • various projects.

Estonian Academy of Arts is the partner to the the Estonian Unemployment Insurance Fund (Eesti Töötukassa).

If you have an idea or suggestion for continuing education, please use the form. Use this form if you have an idea for a new course or are interested in teaching a Continuing Education course.

Most of our courses are in Estonian. See the training calendar HERE.

Information about the activities of the Open Academy see our Facebook, Instagram, Twitter or Youtube page.

Kiidulaul Kivisaarele vol2/A-m-a-z-i-n-g T-shirts

Posted on by Eveliis

Nii umbes aasta aega tagasi kirjutas Marimell oma blogis No Art t-särkidest, et kes see loll särgi eest 49 eurot maksab. Ma pidin kohe vastu kirjutama, et mina maksaks küll, kui särk on kvaliteetne, sest üks lemmikumaid riideesemeid mu garderoobis on valge t-särk. Mul on neid elu jooksul olnud n+1. Mõned on vastu pidanud kauem, mõned vähem, aga valged t-särgid on mul kapis alati olemas olnud.

Kõigil neil on kippunud olema üks viga – nad venivad välja, eriti kaelused ja kui ma midagi vihkan, siis väljaveninud t-särgi kaeluseid. See on ka üks põhjus, miks ma enam ei ostagi paarieuroseid kiirmoe kettide t-särke. Nende kasutusaeg on umbes kaks pesukorda.

Kivisaare No Art särkide reklaam lubas, et särk on 100% puuvillast, pilt ei kulu ja mis kõige olulisem – särk ei veni välja. Minu No Artid on väga aktiivses kasutuses olnud aasta aega, pesumasinast käivad nad läbi 2-4 korda kuus. Võib olla isegi rohkem, ma ei loe väga kasutuskordi, aga kohvris on nad mul alati kaasas ja kui arvestada kui palju ma kohvri otsas elan ning et peale iga kandmist läheb t-särk pesumasinasse, siis võin julgelt öelda, et need on ikka väga aktiivses kasutuses särgid. Marekil sama – must kohvikupäevade t-särk on üks tema vaieldamatuid lemmikuid.

Ma ei valeta ega jäta midagi ütlemata, kui väidan, et Kivisaare t-särgid on parim leid t-särgi maailmas. Ei ole tuhmunud, värvist ära läinud, veninud ja kaelus on täpselt samasugune nagu siis kui need särgid endale saime. Proovisin Instas teha ühe väga lähedalt pildi kaelusest, minge vaadake, et ma räägin tõtt. Täiesti i-m-e-l-i-s-e-d särgid!

//

Around a year ago Marimell wrote about No Art T-shirts in their blog, wondering who would be stupid enough to pay 49 euros for a shirt. I had to reply them that I would pay IF it is quality shirt. One of my favorite item of clothing is a white T-shirt. I have lost counting how many of them have I actually had. Some have lasted longer, some not, but I always have had white t-shirts in my wardrobe.

 So far they all have had similar fault – they stretch, specially the neck area and if there is something I hate, it is stretched neck on a t-shirt. This is why I no longer buy t-shirts that cost couple of euros. They are okay to use for only couple of wash times.

 Kivisaar promoted his No Art shirts to be made 100% of cotton, that the picture will not fade and most importantly – it will not stretch. I have worn my No Art shirts actively for a year now, I wash them about 2-4 times a month, maybe even more. I really don’t count how many times I have worn something, but I always have them with me in my suitcase. Knowing how much I travel and that after every trip they go into the washing machine, I can say for sure, they have been in active use. It is the same with Marek’s shirts – the black t-shirt from the homecafédays is undeniably one of his favorite.

 I am not lying or leaving nothing unsaid, but t-shirts by Kivisaar is the best discovery in the world of t-shirts. They don’t fade, loose out in color, stretch and the neck is exactly like brand new. I tried to take a closeshot of the neck in my Instagram, go and see that I am telling the truth. Really, a-m-a-z-i-n-g t-shirts.

 

Idyllic country living near city

Posted on by Eveliis

Meie kodu on selline, mis kunagi valmis ei saa. Ausalt noh. Me vist jäämegi poolikusse majja elama. Näiteks magamistuba on meil remontimisel nüüd juba…üle aasta? Mina ei oska ja Marekil pole aega. Pealegi pole ma talle veel julgenud öeldagi, et ma tahan seina tapeeti. Aga on üks asi, mida ta ei oska/ei taha osata. Tapeedipanek. Kas siin on ehk kedagi, kes jumaldab pahteldamist, lihvimist ja tapeedipanekut? Mul on üks magamistuba pakkuda sellisele imeinimesele.

Aga mitte sellest.

Tegelikult hoopis sellest, et meie ligadi-logadi, poolik segasummasuvila on Airbnb´s üleval. Sel kuul olen ma saanud päris mitu päringut, endalegi ootamatult, aga jaa, mulle täiega meeldib kui suvel maja rahvast täis on. Meiega koos või meieta. Naiivselt unistan ma, et ühel ilusal päeval jõuame me külalistemaja ehituseni ka. No siis kui me päriselt 55+ oleme;)

31870349_1730567870315083_2899501420455657472_n32222255_1736123339759536_864666823235207168_n32263291_1736123166426220_5483631956530823168_n32267280_1736123349759535_416318322531893248_nimg_0918img_0968img_7069

Our home is located 20km from Talllinn, nearest town (Keila) 5km. You will have a private room but are welcome to share the living room, kitchen, bathroom, garden with or without us:) You can also rent the whole house.
We are a family of three, with a 4years old daughter. Two cool cats and dog called Hugo live with us.
Come stay with us to enjoy the quietness of Estonian nature.

More on Airbnb

STOP!

Posted on by Eveliis

Oma kogemusest Placent Activ toodetega olen ma mitmeid kordi rääkinud ja ei hakka seepärast üle korrutama, et tegu on ühe mu lemmikuga. Olen kuulnud, et osadele ei sobi, et jätab juuksed kuivaks, kui aus olla siis minu ka, kui liiga pikka aega järjest kasutan, aga seepärast kasutangi ma seda kuurina ning lisaks kasutan juuste niisutamiseks juukseõli ja Turbliss juuksemaski. Mu juuste olukord on silmnähtavalt paranenud.

Mul on täiega hea meel, et Aravon maailma vallutab oma toodetega, mina omalt poolt teen kõik, et toode ka Skandinaaviasse jõuaks. Hoian pöidlad pihus, et järgnevad koosolekud edukad oleks.

img_20170828_134837_492

 

STOP THE HAIR FALLING OUT

Are you afraid of combing your hair in the morning, because it feels that more hair gets stuck in the brush than is left in your head? Don’t worry – using the right care products and consistency will make your hair look perfect again.

I am sure that you already know that living the right way (good nutrition, being active, getting good rest) is also benefiting your curls. But what if that is not enough? It is time to get help from trustworthy and suitable care products, to ensure healthy and beautiful hair. Have you already heard of the placenta extract that can also strengthen your hair? Placenta Activ Milano haircare products, which are the most sold products in pharmacies, include this powerful component. And not only in their shampoo and conditioner, but also in a special hair growth encouraging serum. 100% natural placenta extract gives back the shine and glory your hair is missing.

28661446_2091100141121879_2241706736513741121_n.jpg

Your hair deserves the best!

Enriched with placenta extract, the product will help to protect your curls from external environmental effects. We believe in effective and high quality components – that is why no Placent Activ Milano product contain paraben, silicon, dye or mineral oils. Are you worried about dry head skin instead? Placenta extract improves also the level of moisture and elasticity on your head skin, the silk protein makes the hair soft and gives a healthy look.

Do you wish to have long and thick hair? The secret to healthy hair is here.

26165493_2001805466703317_6796990254605660404_n.jpg

The process of hair falling is usual to everyone, it is normal to loose between 50-100 hair strands in a day. Of course loosing hair is related to the change of seasons. Usually, people start loosing more hair in autumn, why not try to prevent this from happening and start using the right products already in summer time.

Full of amino acids, Placent Activ Milano products stop your hair from falling and stimulate their growth. You never have to worry again for the hairballs in your brush or in the sink. When you notice that your hair have become extremely thin and fragile, try also using the serum together with the shampoo and conditioner. Regular use of the serum strengthens and nourishes your hair, helps to prevent them from falling and stimulates their growth. As a result, you will have fuller, silkier and longer hair.

Taking care the right way – shampoo on your head skin and conditioner on the ends of your hair!

 In addition to using the right products, you also have to use them the right way. Your hair is most fragile when they are wet, therefore you should comb and untangle them before washing. This way you can prevent split ends occur.

 Apply small amount of shampoo on the top of your head, massage gently until foam appears and then rinse. After rinsing off the shampoo, you should apply the conditioner only on the half length of your hair. Attention! Don’t use too much conditioner as overdosing is more likely to strain your hair rather than moisturizing.

To finish off, open the Placent Activ Milano ampoule and apply to your moist head. Massage gently and do your hair like you normally would as you don’t need to rinse them again. How easy is that!

NEW! Vitamins to encourage the growth of your hair.

29101338_2093105504254676_6435417668764827648_n.jpg

Photos: Placent Activ and Myphotodotpage.