eesti – estonianwithabackpack

Kas nad kondoomist ei ole midagi kuulnud?

Posted on 8 Dec 20168 Dec 2016 by estonianwithabackpack

Mulle meeldib “Kodutunne”, kohe päriselt ilma igasugu irooniata on mul hea meel, et selline saade olemas on. Esiteks sellepärast, et see avab mu silmad ja näitab tegelikult Eesti elu ja olusid sellisena nagu need on, ilma klantspiltide glamuurita. Teiseks sellepärast, et see tuletab mulle meelde kui õnnelik ma ise peaksin olema (ja, ma tean, et see on klišee ja ammu ära leierdatudki, kuid), ausalt, mul ei ole õigust millegi kallal viriseda, suur osa minu muredest on need nn first-world-probleemid. Kolmas ja peamine põhjus, miks saade mulle meeldib on see, et inimesed, kes elavad täiesti uskumatutes tingimustes, saavad abi. Sellist abi, mis neil endil ilmselgelt üle jõu käiks. Ma ei kujutaks ette, kuidas on elu majapidamises, kus vesi tuleb kaevust, kui mu oma vanaema ei oleks veel paar aastat tagasi vett kaevust toonud. Asi, mis meile tundub elementaarne, on teistele suurimaks sülle kukkunud õnneks. Pesumasin. Kas te kujutaksite oma elu ette ilma pesumasinata? Või et laste pesemiseks tuleb soe vesi pesumasinast? Mina pidin aasta tagasi Idale pudru tegemiseks sooja vee saamiseks kohvimasinat kasutama, see oli juba piisavalt õudne, kuid minu oma valik – ma oleks võinud käega lüüa ja Eestisse tulla, kus mul on soe vesi ja elektripliit ja kõik muu heaks ning mugavaks eluks vajalik. Aga käia külmas ja lagunenud välikempsus? Teha süüa lagunenud puupliidil? Magada katkises ja kitsas voodis? Mina ei suuda selliseid tingimusi endale ette kujutada, kuid paljude jaoks on see täiesti tavaline argipäev.

Mõnikord inimesed kritiseerivad, et miks üks või teine pere abi sai, et kas ta ikka oli selle ära teeninud. Minu meelest ei olegi see nii väga oluline, sest 99,9% juhtudel elavad neis kohutavates tingimustes lapsed ja iga laps väärib inimväärseid elamistingimusi, ka siis kui vanemate kohta võiks mõelda, et aga miks nemad. Abivajajaid on palju ja rohkem kui me arvatagi oskame ning kui kasvõi käputäis saab abi, siis mul on hea meel. Jah, mulle meeldib see saade ja mul on alati eluhammasrataste vahele jäänud inimestest kahju. Ka sellest pargipingil magavast odekolonni joovast “parmust”, sest me ei tea kunagi kogu tema lugu, miks ta sinna sattus. Seda, et oma viga, tehku midagi, iga inimene on oma saatuse sepp, ütlevad vaid küünikud ja südametud inimesed. Igal lool on mitu tahku.

Mis mind aga “Kodutunde” juures alati ärritab ja isegi vihastab on see, kui palju lapsi need inimesed vaesusesse sünnitavad. Näiteks viimane saade. Naine, kes oli kehvade elamistingimuste pärast ja selleks, et lapsele tagada mingigi stabiilne elupaik, pannud oma lapse lastekodusse ja lootis, et saab kiiresti jalad alla, et laps lastekodust koju tagasi võtta, sai vahepeal (vist oli kahe aasta jooksul!) veel kaks last. Ma saan aru, et inimene on üksik, otsib armastust ja hellust, astub ämbrisse ja satub elu jalgadele saamise asemel alkohoolikust maniaki kaissu, kuid pagan võtaks, mis toimub su peas kui sa saad veel kaks last samal ajal kui su üks laps on ikka veel lastekodus ja sa oled vaesem ja kehvemal järjel kui kirikurott.Miks sa tahad sellist kurba elu oma lastele? Miks sa ei mõtle? Seksige mu pärast nagu jänesed, aga iga inimene, ka isegi alghariduseta inimene, teab, et olemas on kaitsevahendid. Ja ärge tulge mulle ütlema, et võib-olla mees keelas. See näide ei ole erand, vaid pigem reegel.

Lisaks nendele lastele sai ta veel kolm last. KOKKU UUS LAST! Ma mõtlen, et okei, said kolm last, aga sa ju pidin nägema, millistest tingimustes sa elad ja mida sa oma lastele suudad/ei suuda pakkuda. Kas unistus suuremast toimetulekutoetusest on tõesti nii mõjuv põhjus sünnitada lapsi vaesusesse. See on laste suhtes lihtsalt julm! Öelge, mis tahate, aga mulle tundub ka, et pigem on reegel, et vaesus sünnitab vaesust juurde. Selle saate peategelane oli ise lastekodus olnud, sinna sattus tema enda esimene laps, kelle esimene laps omakorda pea sama saatuse osaliseks sai. Ema läks minema, laps jäi vanaemale kasvatada, okei, parem ikka kui lastekodu, kuid mõte jääb enam-vähem samaks. Sama muster, samad probleemid, sama vaesus. Kokku ikka jälle palju lapsi.

Ma vaatan neid saateid, inimestest, kes seal virelevad on kahju, aga siis vaatan ma seal virelevaid lapsi ja mul läheb hari punaseks, et keegi nii vastutustundetult sigib. Muidugi on kõige olulisem armastus, kuid tihti on nendes vaestes peredes lisaks halbadele elamistingimustele ja rahamuredele ka alkoholiprobleemid, teinekord ka narkoprobleemid. Miks peaks üks ema tahtma, et ta lapse lapsepõlv mööduks sellises keskkonnas? Jah, okei, ma saan täiesti aru, et said üks-kaks-kolm last, jäid tööst ilma, mees jättis maha, majanduslik olukord kehvenes järsult, elukoht laguneb ja tahab remonti, siis ma saan aru, et püüad anda endast parima, et halva mängu juures head nägu teha ja hakkama saada. Lihtsalt mulle ei mahu pähe, kuidas sellises olukorras saab veel teist samapalju lapsi juurde soetada, ka pole reegel, et lapsed on sama mehega!

Ma ei tea, kas linnadesse ja küladesse tuleks panna üles tasuta kondoomiautomaadid, et vaesust kontrolli all hoida või tuleks need inimesed uuesti kooli, terviseõpetuse tundi saatma – seal õpetatakse, et seksida saab ka nii, et ei jää rasedaks!

Miks Eesti lapsed nii haiged on?

Posted on 7 Dec 20167 Dec 2016 by estonianwithabackpack

Ma saan aru, et ilmselt iga kord kui ma panen ühte postitusse sõnad “eesti”, “norra” , “Ida” ja “lasteaed”, siis see on pooltele lugejatele nagu härjale punane rätik, aga seekord ma isegi ei oska kedagi ega midagi kritiseerida, vaid mul on üks lihtne küsimus. Miks on Eesti lapsed kogu aeg haiged?

Ma viisin eile Ida lasteaeda ja rühmas, kus muidu on maeiteamingi 20 last, oli vaid neli-viis last. Sest teised olid haiged. Palavikuviirus. Ja see ei ole vaid Ida lasteaias, vaid igalt poolt kuulen ma, et lapsed on haiged. Ma mäletan juba sellest ajast kui mul endal last ei olnud, siis pidevalt oli üks või teine töökaaslane haige lapsega kodus. See ajas mind tookord nii närvi, sest lastega töötajatel oli alati nagu mingi eelis – laste haigus oli selline mugav ettekääne vabadeks päevadeks. Ja see arvamus, et kui on laps, siis järelikult on töötaja poole ajast lapsega kodus,sest me kõik teame kui palju lapsed haiged on, kumab läbi ka töövestlustest. See häirib mind ka.

Kindlasti on nüüd juba palju neid, kes tahavad mulle öelda, et kas ma ei saa aru, kuidas mul on vedanud, et Ida tugeva tervisega on. Saan küll, aga kuidas need teised siis kõik nii kehva tervisega on? Muidugi tekib siin ka küsimus, et mis on haigus, millega lasteaiast kodus olla. Ida lastehoius oli keelatud lasteaeda viia nohune laps, mis tähendaks laias laastus seda, et pooled lapsed oleksid terve talve kodus, sest neil on nina kogu aeg nohune. Ja ma ei pea silmas sellist tugevat nohu, vaid lihtsalt veidike märga nina. Mina ise olen muide kõige rohkem audis just nohuga, nii et ma ei naeruväärista üldse selle haiguse tõsisust, kuid millegi pärast mulle tundub, et selle nohu suhtes ollakse natuke ülitundlikud.

Nüüd on kindlasti juba palju neid, kes mind vannuvad, et mida sa vead oma nohust last lasteaeda, ta nakatab ju minu last ka. Siit on mul jällegi küsimus, kuidas nad on nii kehva tervisega, et iga väiksemgi külmetus neid ka nakatab? Ma ei suuda sellest aru saada.

Muidugi oli ka Ida Lillehammeri lasteaias aegajalt mõni laps haige ja minagi pidin ükskord palavikus Idale järele minema, kuid nii et terved rühmad oleks mingi viiruse või külmetuse tagajärjel kodus, ei olnud kordagi. Üleüldse ei ole ma ei Norra ega Rootsi laste kohta kuulnud, et nad nii palju haiged on. Ometi jooksevad nad talvel õues kurgud paljad, mütsid peast ära ja meie mõistes lausa “poolpaljalt” ringi. Kas põhjus on selles, et nad on rohkem karastunud? Et neid ei riietata üle? Kliima on ju sama. Ma vaatan vahepeal ka Idat, kes eelistab “poolpaljalt” ringi joosta ja mul hakkab külm, kuid ma ei saa teda sundida toas sukkpükse kandma, kui ta lihtsalt ei taha. Meil on külm põrand, väga külm põrand, aga ka ma ise ei kanna sokke, kuidas ma siis saan last sundida. Kas põhjus ongi selles, et ta on külmaga harjunud minu mugavuse ja laiskuse tõttu ning tema immuunsussüsteem on sellevõrra tugevam?

Kusjuures. Ma ise olin varem IGAL sügisel ja IGAL kevadel haige, viimased kaks aastat ei ole ma külmetunud olnud (ptüi, ptüi, ptüi). Peale seda kui ma hakkasin rohkem väljas käima ja teadlikumalt riietuma, olen ma tervem ja vähem stressis. Kas minu enda parema tervise põhjus saab olla vähemas stressis? Kas see võib olla ka laste pidevate haiguste juutres võtmesõna. Stress! Ja vähe värskes õhus viibimist? Ma ei pea silmas lasteaedades õues olemist, sest ega siis lasteaed pole ainus koht, kus laps õues saab olla. Aga paljud meist viitsivad nädalavahetusel lapsega õue minna, niisama jalutama või mängima? Minu meelest tormavad pooled vanemad nädalavahetuse saabudes lapsed näpuotsas hoopis ostukeskustesse.

Mis mulle Eesti lasteaias (jälle) närvidele käib*

Posted on 23 Nov 201623 Nov 2016 by estonianwithabackpack

Kätte on jõudnud talv ja kuigi ma saan aru, et hetkel on Eestis kevad, siis saime me ka Eestis natukene talverõõmusid nautida. Ka lasteaias. Ja loomulikult leidsin ma jälle ühe teema, mis mulle üldse ei meeldi.

Ühel ilusal lumisel hommikul mõtlesin ma, et võtaks Ida kelgu lasteaeda kaasa, aga kuidagi läks see meelest ära ja nii juhtuski, et päeval kui rühm välja läks, läks Ida kellegagi tülli,sest Ida tahtis ka tolle kelku võtta, omanik muidugi ei lubanud. Ei, ma ei ütle midagi selle kohta, sest mu meelest lapsed ongi selles vanuses sellised, et kõik on nende oma ja oma asju ei taha keegi sheerida, nii et las see teema jääb (kuigi ma üritan Idale kogu aeg õpetada, et asju tuleb jagada). Mind ajas aga õudselt närvi see, et lasteaias ei ole olemas talveks oma kelkusid, suuski. Rühmas on vist mingi 20 last ja mu meelest on lihtsalt tobe, et iga laps tassib oma kelgu kaasa ja kui juhtub, et paar õnnetukest ei ole kelguga, siis peavad nad lihtsalt pealt vahtima,sest kelgud ei ole nende omad. Vähe sellest, et ma ei saa aru, mida nad kelkudega seal üldse teevad, sest lasteaias pole mingit mägegi.

Minu arvates oleks normaalne, et lasteaias oleks olemas mingid kelgud, plastsuusad, pärissuusad ja kui lund on palju, siis võiks paluda kohalikul külamehel ka väikese künka teha, et lapsed saaksid sealt harjutada kelgu ja suuskadega alla sõitmist. Mida nad muidu seal õues teevad? Jalutavad?

Ida Norra lasteaias on erinevad kelgud ja suusad (okei, ma ei tea, võib olla suured suusad on laste isiklikud, sest vaevalt ühel perel Norras vaid üks paar suuski on), nii et pole mingit probleemi, et tegevust ei jätkuks ja vahendeid samuti kõigile. See on minu meelest normaalne, sest no ma ei pea end küll kõige rotimaks inimeseks (enam), aga kui lasteaeda on vaja soetada nii kelgud kui suusad, et laps oleks teistega võrdne, siis hakkab see ikka rahakoti peale. “Õnneks” nagu ma ka varem olen öelnud, et ega vist kedagi see kotigi, et lapsed võiks suusatama õppida, nii et suusad jäävad kohustuslikus korras soetamata. Kuigi ma hakkan täna otsima, kust seda ükssuuska, mis Norras nii populaarne on, leida soodsalt.

Ja no kui lasteaedadel pole raha, siis mu meelest niikuinii toimub pidevalt mingi hull raha korjamine vanematelt ühe ja teise asja jaoks, korjame siis talvevarustuse jaoks ka raha. Ei pea ju olema 20 paari suuski ja 20 kelku, kuid mingi basic varustus talverõõmudeks peaks ikka lasteaias kohapeal olemas olema küll.

Aga muidu see hull raha korjamine ajab ka mind hulluks. Mulle meeldib küll väga, et lasteaias käib külas teater, kuid minu meelest võiks ka seda omavalitsus toetada. Eriti kuna lasteaed on Eestis kallim kui Norras. Norras maksan ma (kui väikese sissetulekuga inimene) ca 32 euri kuus, Eestis ca 60 euri. Ja ma ei tea, võib olla olen ma ainus, kuid mulle tundub ka, et see juhatajatele ja direktoritele “sümboolse maiuse” kinkimine on kuidagi eilne päev. Selle asemel võiks olla midagi laste endi tehtut, niikuinii nad ju meisterdavad kogu aeg, siis võiks ju jõulukingiks ka midagi meisterdada. Rühmaõpetajate kinkide kohta ma ei ütle midagi.

*Kui ma kirjutan Eesti lasteaed, siis ma muidugi jälle üldistan, võib olla on mujal alasteaiad, kus kõik suusad ja kelgud olemas.

Although the weather in Estonia reminds more of spring than winter, we also had some snowy days when children could enjoy playing and sledging in the snow. But of course I found something I really don´t like in Estonia. It is the fact that every kid has to take her own sledge to kindergarten, because otherwise she/he will not have anything to sledge with. I find it weird and think kindergarten should provide some basic equipment for children for outdoor activities. I don’t mean there has to be 20 pairs of skis and 20 sledges, but at least some. Like in Ida´s Norwegian kindergarten.

I don´t consider myself the poorest person in the world, but I think if I should provide Ida with all the things she might need in kindergarten it would definately have an effect on my wallet and I have read comments from other blogs how people live in Estonia. Some have 2 euros for food until next month, some have to live with 300 euros, then definately skis and sledges are not the priority. But why should the children suffer. Winter is wonderful, is it so hard for the government to find some money for kindergartens to buy things like that. We seem to have money enough for a lot of stupidity, perhaps finding money for kindergartens should be a priority?

Or in my mind there is always some collecting money from parents so that children could go to theatre or that Santa Claus would visit or something else, then maybe we should just collect money to buy these things to kindergarten. Although I don´t know what they are doing with sledges there, there are no hills (if I would work in the kindergarten I would ask someone to make one from snow), skiis would be necessary, like the small plastic ones, or the one that is now so popular here in Norway – to put on one feet. Children have so much fun with that.

Yep, so this is something I find so strange in Estonia, What are the children doing when they are ourtside in the winter. Walking?

Talvine sünnipäev

Posted on 7 Nov 20167 Nov 2016 by estonianwithabackpack

Nüüd võib küll öelda, et Ida kolmas sünnipäev on lõpuks läbi saanud, sest eile pidasime me keset talvist ja lumist Ussipesa perele ja sõpradele ühe vahva Pipi-peo. Ma pean tunnistama, et eks ma natukene ikka kartsin kui hakkasin õuepidu novembris korraldama, sest sellistel pidudel sõltume me päris palju ilmast ja ega mu eesmärk ei ole ju, et külalised kringliks külmuvad, vaid et oleks lõbus. Kui aga Glimm Art (LINK) ja Kristallking (LINK), kellega koostöös me selle peo korraldasime, mu ideega kohe kaasa läksid ja ütlesid, et muidugi teeme ära, saatsin ma laiali kutsed, et nüüd pole midagi teha, kui kõik soojad riided selga panna ja sel novembrikuu pühapäeval spunki otsima tulla.

Kui te tahate, et pidu oleks täpselt teie näoga, siis mina soovitan siiralt võtta ühendust armsa Karisega Kristallkingast, ta aitab teid stilistika ja peodekoratsioonidega, kutsete, tänukaartide ja kingitustega. Mina ei saaks rohkem rahule jääda ja olen tegelikult hämmingus kui kauniks saab lihtsate vahenditega teha ühe puukuuri. Minu siiras tänu Karisele ja tema abilisele, kes võtsid vaevaks Tartust kohale tulla, et meid aidata. Karise ettevalmistustest loe tema blogist SIIT

Ja siis hakkasid külalised saabuma. Sünnipäevalaps oli küll tibake häbelik, kuid mina kui teada tuntud lapsemeelsuse kehastus olin küll elevil kui kell hakkas sinnamaale jõudma, et kohale pidi jõudma Pipi. Ühel hetkel vuraski Pipi meie hoovi ja trall läks lahti.

Ilm oli tegelikult lausa viie miinuskraadiga, kuid nagu tellitult paistis taevas suuuuuuuuur ja soojendav päike, nii et külma pärast me muretsema ei pidanud. Ja isegi kui taevast oleks sadanud vihma või lörtsi või kasse ja koeri, siis Pipi tegi meie peo nii meeleolukaks ja tempokaks, et ilm poleks ka siis seganud. Kui ma pidu korraldama hakates Glimm Art kodulehele sattusin ja nendega ühendust võtsin, meeldis mulle kohe nende positiivne suhtumine, mulle tundus, et me oleme juba vanad tuttavad. Ausalt, käsi südamel, siis nii vahvat ja lapsemeelset peojuhti, kes kõik kaasa haarab, ei ole mina veel kohanud. Meil oli peokülalisi igas vanuses ja uskuge mind, lõbus oli nii 3-aastasel kui 13-aastasel, 35- aastastel ja vanematel ka;) Kuna Ida on meil lisaks Elsale, Annale ja Pipile veel ka tohutu Totoro fänn, siis järgmisel aastal usun ma, et saame Glimm Art tüdrukutega ühe Totoro-teemalise peo korraldatud. Aitäh, Pipi! Täna hommikul kui Ida üles ärkas, oli ta esimene küsimus, aga miks Pipi ära on läinud;)

Glimm Art Facebooki lehega saate tutvuda siin.

Nii tore oli üle pika aja näha Ussipesas koos sõpru ja perekonda, nii et Ussipesa muutuski paariks tunniks tõeliseks Segasummasuvilaks. Sünnipäevalapse eest ütlen ma suuuuuuur tänu kõikide nende vahvate kinkide eest, te küll olite valesti aru saanud, sellest, et kinke pole vaja tuua, sest meie kodu näeb välja selline nagu oleks me käinud mõnd kaubamaja rüüstamas.Ida ärkas hommikul kell kuus üles ja ütles:”Emme, hakkame mängima!” Ja jummel, ma ei tea, kes ja kust kohast eestikeelse Totoro DVD välja võlus, aga seda oleme me jõudnud eilse õhtu jooksul juba kolm korda vaadata.

AITÄH KÕIGILE MEELEOLUKA JA MEELDEJÄÄVA PÜHAPÄEVA EEST! Ma loodan, et võib olla ma selle postituse (ja peoga) julgustan teisigi talve mitte kartma. Talvel on oma võlud ja lastele lumi meeldib:)

Miks on popp olla hulljulge?

Posted on 28 Oct 201628 Oct 2016 by estonianwithabackpack

Ma ei taha moraali lugeda või targutada, sest mitte midagi ei muuda seda, et jälle on kolme noore inimese elutee traagiliselt lõppenud ja mitte miski ei leevenda vanemate, perekonna ja sõprade valu, kuid ometigi pean ma selle traagilise õnnetuse taustal küsima, millal ometi muutub see, et hulljulgust ei vaadata kui midagi ägedat. Ka selle õnnetuse taga on ilmselt hulljulgus ja soov end proovile panna ning oma oskusi demonstreerida. Ma ei taha spekuleerida, kuid olen minagi noorena istunud autos, mis sõitis tunduvalt kiiremini kui lubatud. Ma olin ainus, kes lootis autost esimesel võimalusel välja saada, elusalt, teised õhutasid juhti veelgi rohkem gaasipedaalile vajutama. Ma olen istunud autos, mis tegi Tallinn-Tartu maanteel hulljulgeid möödasõite selleks, et uhkustada nii oma oskuste kui auto võimsusega, ma palusin juhil see lõpetada, siis ma juba julgesin öelda, et minu jaoks ei ole hulljulguses mitte midagi ägedat. Sest ma olen liiklusõnnetuses kaotanud väga lähedase inimese. Me keegi ei tea täpselt, mis selle õnnetuse põhjustas, sest meile ei meeldi sellest rääkida, leinast üle saamine on olnud pikk protsess, kuid suure tõenäosusega lõpetas ka siin ühe noore inimese elutee hulljulgus.

Ka ma ise olen liiklusõnnetuse põhjustanud, põhjuseks mitte hulljulgus, vaid magamatus ja halb nähtavus. Tollel teelõigul oli lubatud kiirus 50km/h. Minu auto läks mahakandmisele. Õnnetuse põhjustasin küll mina, kuid väga vabalt oleks võinud juhtuda, et seaduskuuleka liikleja asemel oleks olnud mõni hulljulge, kelle jaoks 50km/h tollel teelõigul tundub arusaamatu piirang. Sellisel juhul vaataks mina ja Ida Mareki tegemisi pilvepiirilt. Ma ei oska ette kujutada, milline valu on lapse kaotanud vanemate südames, kuid ma tean, mida ma tundsin tol hetkel kui kärssava auto tagaistmel oli uppi läinud turvatoolis kolmenädalane Britt Ida. Ma tänan oma kaitseinglit, kes tol hetkel meiega oli, sest nii mina kui Ida pääsesime ilma ühegi kriimuta ning ka teise auto juht jäi terveks.

“Minu emme!” ütleb Ida aina tihedamini kõige meelamal häälel ja paneb käed ümber mu kaela. See on tunne, mida sõnadega kirjeldada ei saa. Ma tahan, et võimalus midagi nii võimast tunda jääks alatiseks. Sellepärast on mu suurim hirm hulljulgus. Mina ise võin olla seaduskuulekas liikleja, kuid kui vaadata tõusvat statistikat roolijoodikute kohta, siis mul on teinekord lihtsalt hirm, eriti peale traagilistest liiklusõnnetustest lugemist. Tihti mahub kahjuks traagilise liiklusõnnetuse ja hulljulgusega ühte võrrandisse ka alkohol. Ma olen näinud purjus isa, kes lapsega koju hakkas minema, lubas naisele, et võtab takso, kuid salaja võttis siiski naise taskust autovõtmed, pani lapse kõrvalistmele istuma ja tahtis sõitma hakata. “Ennegi ju sõidetud ja vaid paar kilomeetrit,” õigustas ta ennast kui sõbrad ta peatasid. Sada korda võib selline sõitmine hästi minna, kuid saja esimene kord enam mitte. Ma ei suuda mõista, mis toimub vanema peas, kes lisaks endale seab ohtu ka oma lapse elu. Kuidas üldse tuleb inimesel mõte purjuspäi rooli istuda? Ma olen autoga linna läinud ja sõbrannadega paar kokteili joonud, peale paari tundi samuti tundnud, et ma ei ole ju purjus, et võiks vabalt autorooli istuda. Aga ma ei tee seda. Mitte kunagi. Auto jääb parklasse ja mind viib koju takso. Täiskasvanud inimesena ei tule mulle pähegi teha midagi nii hulljulget, et riskida enda ja teiste eludega. Kui tahad juua, käi jala või sõida taksoga! Tundub nii elementaarne teadmine, kuid ometigi on liiga palju neid, kelle jaoks see on vaid mõnitav piirang. Sest minuga ei juhtu, mina oskan autot kontrollida, ma ei ole ju purjus – need on piinlikud vabandused, millel pole mingit tähtsust, kui peaks juhtuma kõige hullem.

Täpselt sama on liikluspiirangutega. Need ei ole välja mõeldud meie ahistamiseks või kiusamiseks, kiiruspiirangud ja kinnitatud turvavööd on meie endi turvalisuse pärast. Kas te kujutate ette, et nii umbes 15 aastat tagasi oli meganõme sõita kinnitatud turvavööga? Kinnitatud turvavööga sõitsid vaid memmekad ja argpüksid. Mina olin siis veel kõrvalistuja rollis, kuid teiste eeskujul ei kinnitanud loomulikult ka mina turvavööd. Täna ei tuleks ilmselt suurem osa meist selle pealegi, et autosse istudes mitte turvavööd kinnitada. See nõme trend sai murtud.

Aga kas tuleb ka aeg kui hulljulgus ja kihutamine ei ole enam popp? Ma ei ütle, et kõik noored peaksid tegelema vaid turvaliste hobidega ning maletama või marke koguma, kui sind tõmbab kiirus ja autod, siis on olemas autosport. Kui ma vaatan you tube’i noorte poolt üleslaaditud videosid nende hulljulgetest hobidest, tahaks ma Idat elu lõpuni kodus hoida, et teda vati sees kasvatada ja kõikidest ohtudest eemal hoida, kuid ma tean, et see ei ole võimalik. Selle asemel on minu soov hoopis lihtsam. Ma tahan, et temast kasvaks mõistlik noor naine, kes väärtustab ühiseid grilliõhtuid sõpradega, rannapidusid, hubaseid õhtuid raamatu seltsis või teleka ees, kes naudib elu ning on piisavalt julge, et öelda oma sõpradele, et hulljulgus igas vormis on nõme. Elul on nii palju rohkem pakkuda kui paar minutit adrenaliinitulva, mis võib panna südame kiiremini lööma, kuid võib ka selle löömise üldse peatada. See ei ole riski väärt.

Hipy Papy Bthuthdth Thuthda Bthuthdy

Posted on 25 Oct 201625 Oct 2016 by estonianwithabackpack

Ootamatult on Ida sünnipäev kestnud juba terve nädalavahetuse ja pole tegelikult sugugi veel lõppenud. Meie kingituse saab ta kätte homme ja päris sünnipäev, sõprade ja Pipi ja spungi otsimisega ootab ees alles novembris, aga kui keegi veel sünnipäeva armastab, siis on see Ida. Ja see on nii paganama armas, et ma kavatsen blogi tema sünnipäeva piltidest umbe ajada.

Ida has had birthday celebrations going since Friday and it is not ending yet, Our present she will receive tomorrow and real birthday with friends and Pipi and finding Spunk is waiting in November, but if someone loves her birthday it is Ida. And it is so cute that I tend to overload the blog with her birthday photos.

Väike Ott ja paljad naised//Little men and naked women

Posted on 23 Oct 201623 Oct 2016 by estonianwithabackpack

Kui te nüüd teate, mida ma laias laastus arvan laste vabast kasvatusest, siis tõenäoliselt ei tule teile üllatusena ka see, et mulle tundub, et lapsi hoitakse liialt vati sees, tehakse kõike ette taha, lastele ei lubata ise enam midagi teha. Ma ei tea, võib-olla on selle põhjuseks hirmud, sest olgem ausad, maailm on muutunud. Ohtlikumaks. Aga sellest hoolimata tundub mulle, et vanemad kohe tahavad saamatuid nännipunne kasvatada. Näiteks see autodega kooli ja trennidesse vedamine. Miks? Miks ei saa laps ise bussiga kooli minna? Ja ma ei räägi neist lastest, kes kusagil hajaasustuses elavad. Aga olgu nii, sellel teemal ma hetkel peatuda ei taha rohkem. Mõni teine kord.

Ma käisin täna ujumas. Nagu ikka on naiste riietusruumis ka väikeseid poisse, mis mulle iseenesest juba ebameeldiv on, kuid ma saan põhjustest aru ja ei pööra sellele väga tähelepanu. Kui aga naiste duširuumis on 10-11-aastane poiss erekteerunud peenisega, siis ma mõtlen küll, et päriselt, ema, mis sul viga on, et sa selles vanuses poisi paljaste naiste (tüdrukute) keskele võtad. Selles vanuses poiss on kindlasti piisavalt suur, et meeste riietusruumis ISE ILMA EMA JÄRELVALVETA hakkama saada. Mina ei taha end pesta varateismelise poisi ees, kes oma nokut duši all näperdab. Või minu tütart (kui ta oleks veidi vanem) vaataks. Kusjuures ma ei häbene üldse alastust ega oma keha, kuid parandage mind kui ma eksin, aga 11-aastane poiss on ikka juba täitsa teadlik (oma) seksuaalsusest ja nii tavaline tegevus kui naiste riietusruumis enda pesemine muutub sellisel moel kuidagi ebameeldivalt seksuaalseks.

Tõesti, no miks veavad emad on piisavalt suuri poegi endaga koos pesema? See on lihtsalt vale. Ja jumala eest, kui te kardate tal üksinda minna meeste riietusruumi, siis kuidas te lubate tal üksinda koolis ja trennis olla (sinna te viite ja toote nad niikuinii autoga)? Või lausa sõpradega kinno või ostukeskusesse? Kas teie laps üldse kusagil üksinda käib? Milleks kasvatada saamatuid nannipunne, kes veel 40-aastaselt öösel tulega magavad. Oma emaga ühe katuse all loomulikult.

// I went swimming today and as you all know one showers before going to the swimming pool. Naked. There are shower rooms for girls and boys. Separately. I don’t mind small boys together with their moms in ladies’ shower room, but when a 10-11 years old boy is there with erected penis I just would like to ask the mother why. Why the f***k do you take your son who could go to men’s shower room with you where there are naked women in all ages. I am not unconfortable with nudity nor am I ashamed of my body, but when next to me is showering a boy touching himself, it’s not pleasant. It is weird. And in my mind also wrong. Brings sexuality to a place where there in theory should be no sexuality at all.

Why do mothers do that? Because they are afraid to loose sight? In a way I understand that world has become more dangerous, but we cannot be overprotective. If he’s not allowed to go to a men’s dressing room by himself, what about school and going out with friends? Why the f do mothers want to raise mama’s boys who probably will sleep with light on when their 40. Living in the same house with mom of course.

	Tanja on Kas inimest saab aidata kui pr…
	Kristina on Kas inimest saab aidata kui pr…
	Triin on Kas inimest saab aidata kui pr…
	K on Kas inimest saab aidata kui pr…
	Ingrid on Kas inimest saab aidata kui pr…