Aitäh, Perekool! Siiralt aitäh!// This is why she looks 15 years older, I really though she is 45+ and not 35

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama kaugemalt. Läheme ajas tagasi nii umbes 17-18 aastat. See oli aeg kui popp oli olla pruun. Ja mitte saada pruuniks teiseks juuliks, vaid olla pruun. Kogu aeg. Päike oli mu parim sõber. Ma olin igal vabal hetkel päikse käes siruli. Päikesekaitsekreemi ei ole ma oma elus kunagi kasutanud. Tädi Helju (tark naine!) ütles mulle kogu aeg – Eveliis, ära päevita, see ei ole kasulik, nahk läheb vanaks ja kortsu. Kas ma kuulasin teda? Ei, muidugi mitte. Lisaks hakkasin ma hoopis solaariumis käima.

Umbes 18-aastaselt hakkasin ma suitsetama. Suitsetasin kuni ma rasedaks jäin. Lihtne matemaatika ütleb, see teeb 15 aastat. Ülikooli ajal olin ma kõva pidutseja. Kõik olid. Kolmapäeval, neljapäeval, laupäeval klubis. Nädalast nädalasse. Kõik käisid. Varahommikuni klubis. Natuke magada. Loengusse. Ja nii see trall kestis aastaid.

Tädi rääkis mulle, et oota kuni 35 saad, siis hakkad vananema ja nägema, mida päike ja vähene magamine teeb. Mis te arvate, mis ma talle vastasin? Pähh, suva, 35-aastaselt ma olen nii vana, et vahet enam pole, milline ma välja näen. Tunnistage ausalt, 20-aastaselt tundus teile ka, et 35-aastane on ikka jõhkralt vana.

Ootamatult sai 20-aastasest minust 37-aastane. Peegel on mul olemas ja kuigi ma enam ammu ei päevita, ei suitseta juba neli aastat, pidutsemisest ei tea ma suurt midagi, on mul nagu öeldud kodus peegel ja ma näen, et kõik see on oma jälje jätnud. Lisaks ilmselt ongi mul ka selline nahk, mis kiiremini kortsu läheb. Rasked silmalaud olen ma isapoolselt suguvõsalt pärinud. Just eile vaatasin isa pulmapilti ja kuigi ma leian, et mu isa on täiega kena mees, siis ma nägin ka oma silmalaugude tulevikku. Kortsudest ja silmalaugudest hoolimata ei ole mul enesekindlusega kunagi probleeme olnud ja nii ei ole ma end kordagi veel vanana või koledana tundnud. Muidugi olen ma mõelnud, et ühel hetkel ei välista ma ei süste ega võib olla isegi lõikusi, aga ma mõelnud selle peale veel väga. Ei lasknud end häirida. Avaliku blogijana, kelle mõnikord teravaid arvamusi loevad päevas tuhanded inimesed, kuulub minu ellu ka kriitika. Aastatega on mulle paks nahk (sõna otseses mõttes ka) selga kasvanud, suur osa asjadest läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuid osa kriitikast paneb ikka mõtlema. Ja kui päevast päeva kuulda kommentaare oma välimuse kohta, siis see hakkab ikkagi mõjutama. Hakkadki mõtlema, et aga kui vana ma siis tegelikult teiste arvates välja näen?

Läksin ekstra õhtul Perekooli foorumisse, et mõned näited leida. Ei pidanud palju otsima, sest üks viimase aja populaarsemaid arutelusid Malluka autokooli kõrval oli just minu välimus:

  • Eks ta sellepärast on vanusest 15a vanem välja näebki, ma tõsimeeli arvasin, et tegu on 45+ inimesega, aga et 35a seda ei arvaks elus.
  • Pidev ving, irin, negativism, rahulolematus kõige ja kõigiga muudab ka inimese vanemaks.
  •  Tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada.
  • Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe.
  • Nii kaugelt näeb mu vanaema ka 35a välja
  • Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.
  • Kaldun arvama, et Seljakoti kiire visuaalne vananemine on tulnud sellest, et ta on oma näolihased “kandnud” selliseks. Hoidnud pidevalt nägu pinges, krimpsus, mossis ja üleüldine rahulolematus – selline näolihaste hoiak ongi nüüdseks jätnud püsiva jälje näkku. Ma teeks tema asemel kodus näkku kupumassaaži või tavalist massaaži, lõdvestab lihaspinget näos.

See on vaid üks lehekülg kommentaare. Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma ütlen  aitäh kõikidele Perekooli kägudele, sest kui te poleks mu välimust järjepidevalt kommenteerinud, ei oleks ma Medemis Clinic´u poole pöördunud. Esialgu konsultatsiooni sooviga, aga kõik läks nii kiiresti, et juba esimesel kohtumisel üleeile panime me paika, mida minu näoga teha võiks ja juba eile käisin ma esimesel protseduuril – otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas. Teate, mis on naljakas? Kui ma konsultatsioonile läksin, anti mulle kätte peegel ja küsiti, et mis sind siis kõige rohkem häirib. Ma pidin ausalt vastama, et tegelikult ei häirigi mind otseselt midagi, aga kuna tänapäeval on olemas kõik võimalused, et parem välja näha, siis miks kannatada kommentaare ja näha (väidetavalt) vanem välja kui 37. Kokku sai konsultatsioonil lepitud, et teeme kolm protseduuri: botuliinisüstid, korrigeerime ülalaud ja protseduuride vahele teeme ka IPL fotonoorenduse kuuri, et eemaldada pigmendilaigud ja parandada naha üldist toonust. Ajaraamiselt peaksin ma saama teile enne ja pärast pilte näidata veebruaris.

Süstide mõju peaks avalduma näha olema kahe nädala jooksul, kuid teate, ma tundsin end juba eile kuidagi uuesti sündinuna. Mul oli hea meel, et ma selle sammu ette võtsin. Marek naeris kodus, et ju mul ikka kusagil mingi silmarõõm on, et no kelle nimel ma siis nüüd pingutan, et ega ju ometi oma mehe jaoks. Osaliselt on tal õigus, et jah, esimese asjana mõtlesin ma loomulikult enda peale. Oma enesekindluse tõstmise peale. Aga võimalikest silmarõõmudest on mul ükskõik ja teine osa minust mõtles just oma mehe peale. Küllalt on neid naisi, kes keskea saabudes oma välimuse käest ära lasevad ja siis pärast krokodillipisaraid valavad, et mees teisi vaatab. Ei, minu abikaasa ei ole selline, kes vaid inimese välimust hindab, tema esimene reaktsioon oli “aga mind ei ole ju sinu kortsud kunagi häirinud?”, kuid kui silmarõõmude ja muud naljad kõrvale jätta, siis sai temagi aru, miks ma Medemisse pöördusin.

Hoidke siis nüüd pilk peal blogil kui tahate samm-sammult näha, mis edasi toimuma hakkab. Kogu teekond saab teoks tänu koostööle Medemis nahakliinikuga.

*Pealkiri on siiski kerge sarkasminoodiga öeldud. Ega see välimuse kallal tänitamine midagi tänuväärset just pole.

//

To be completely honest with you, I have to go back in time, about 17-18 years. That was the time when being tanned was pop. And not being tanned only in summer time, but to be proper dark. ALL the time. The sun was my friend. I used to sunbathe whenever I could. I was never using sun lotion. Aunty Helju (a wise woman may I add) told me all the time – Eveliis, don’t sunbathe, it’s not good for you. Your skin will get old and wrinkly. Did I listen to her? No, of course not. Instead, I started to visit sun beds more often.

At the age of about 18 I started smoking and I was doing that until becoming pregnant. Simple calculation says that was 15 years all together. In uni I was also a party animal. Everyone was. Wednesday, Thursday and Saturday night was about clubing. From week to week. Everyone was. Dancing in nightclubs until early morning. You had a couple of hours nap, then rushed into lecture. And like that for years.

Aunty warned me to wait until I turn 35, when I will start getting older and see the results of what sun and lack of sleep can do. What do you think I replied to her? Heh, I don’t care, at 35 I’m so old that it doesn’t matter how I look. Be honest, even you felt at the age of 20 that 35 is seriously old.

Before I realized, 20-year old me had turned 37. I do own mirrors and though I haven’t sunbathed for a long time, have lived smoke-free life for four years, and don’t know the meaning of the word partying, like I said I have mirrors at home and I can see the outcome of all the above. Probably I also have the sort of skin that wrinkles quicker and easier. Heavy eyelids are inheritance from my dad’s side of the family. I was actually looking at his wedding picture recently and I must admit, though my dad is a gorgeous looking man, I could see the future of my eyelids. Despite the wrinkles and the heavy eyelids, I have never had problems with self-confidence and I have never felt old or ugly. Of course I have had thoughts about injections or operations, but never too deep or serious. I wasn’t bothered. Being a public blogger, whose sometimes very sharp opinions are read by thousands of people a day, criticism has become a part of my life. Over the years I have become thick skinned (literally), so majority of it all just comes and goes. But there are some sayings that make me think and if you hear comments about your looks on a daily basis, it will start to effect. And you start to think HOW old do I look then?

I extra went to internet forum to find some examples, which wasn’t really that hard as one of most popular discussion was actually about my looks:

  • This is why she looks 15 years older, I really though she is 45+ and not 35.
  • Constant whining, negativism, dissatisfaction with everything and everyone makes people look older as well.
  • She is definitely one of those, who appears older than she really is. She knows it and that’s why she is usually wearing sun glasses on photos.
  • I am the same age as her, but don’t look an oldie as she does.
  • From a distance even my grandmother looks 35.
  • Tough. Life is so un-fare to some people. Or maybe she has done everything she can to look so bad. I don’t believe the latter, so it must be total lack of luck.
  • I think that the visual quick aging of Backpack is because she “has worn” her facial muscles like that. Having her face constantly tensed up, wrinkling, sulking and general resentment – the facial muscles remember this position and have now stayed like this. If I was her, I would give my face cup massage at home. Or even normal massage would help to ease the tensions in face.

This is only one page worth of commentaries. I would have never thought this, but I sincerely have to say THANK YOU to you all in the forum. If you hadn’t constantly criticized my looks, I would never have gone to Medemis Clinic. At first I went there only to have a simple consultation. But everything moved so fast, that on the first appointment on Wednesday we came up with the plan on what to do with my face and already on Thursday I went for my first procedure – botulinum injections into forehead. You know what is funny? When I went for my consultation, they gave me a mirror with a question – what is bothering me the most? I had to be honest and say that nothing is really bothering, but as now days we have the possibility to look better, then why put up with the comments and (supposedly) look older than 37. We agreed on the consultation to do three procedures – botulinum injections, correcting eyelids and in between these two procedures also carry out IPL photorejuvenation cure to remove pigmented spots and improve the general health of my facial skin. In theory I should be able to show you before and after pictures in February.

The effect from injections should be visible in two weeks, but I felt like a new born already on the same day. I was so glad to have decided and do this. Marek was laughing at home that I must have feast for eyes somewhere, because of whom I am doing all this as obviously I am not doing this for my husband. He is right, partially, as first and foremost I was thinking about myself to raise the level of my self-confidence. And of course I was thinking about my husband. I don’t care about any feasts for eyes. There is far to many women, who stop taking care of themselves when mid-life arrives and cry later, because the partner/husband is looking at other women. No, my husband is not one of those, who only appreciates the look. His first reaction was “but I have never been bothered by your wrinkles”. In the end though, if we leave out all these jokes about feasts for eyes, then even he understood why I went to Medemis.

Keep an eye on the blog now if you want to see step-by-step what is going to happen. All this journey will be happening thanks to the co-operation with Medemis.

* The title is written with sarcastic tone in it. In the end of the day, it is not nice to hear criticism about you and your looks.

Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?// How to comfort a child that did not get invited to a birthday party?

Kui ma Idale täna lasteaeda järgi läksin, küsis ta minult, kas lähme ühe tema rühma tüdruku sünnipäevale. Vastasin, et ma ei usu, et sellel tüdrukul sünnipäev täna on ja vaevalt keegi esmaspäeva õhtul sünnipäeva peab. Idale nimelt meeldib sünnipäeva mängida ja nii ma arvasin esialgu, et tegu on mänguga. Ida jäi endale kindlaks, et tüdruk olla teda sünnipäevale kutsunud, ühte mängutuppa ja palus mind, et ma teda lubaksin. “Palun, emmmmme, paluuuuuun!” Sai selgeks. et tüdrukul oli tõepoolest sünnipäev täna. Mingi päev olid osad lapsed rühmas kutsed saanud, tüdruk oli rühmas jaganud. Kas kõik peale Ida said või kes said, ei teadnud mina ega õpetaja. Asi polegi tegelikult selles.

Mina olen veendumusel, et lasteaiarühmas tuleb kutsuda kõik lapsed, seda lihtsalt põhjusel, et minu arvates ei saa lapsed veel täpselt aru ei ajast ega sellest, kes parasjagu sõbrad on. Üks päev üks ja teine päev teine. Mina lapsevanemana ka ei tea, kes sõber on, lihtsam, nii et keegi ei tunneks end kõrvale jäetuna, on minu jaoks kutsuda kõik. Ma rõhutan, et kõikide laste kutsumine on MINU jaoks loogiline. Ma ei taha öelda, et kõik vanemad peavad kõik lapsed kutsuma. Küll aga tahan ma öelda, et lapsed tuleb kutsuda nii, et keegi ei tunneks end kõrvaletõrjutuna.

Niisiis tagasi Ida juurde. Laps palub mind pisarsilmil, et ta võiks tüdruku sünnipäevale minna. Nutab hüsteeriliselt, et aga tüdruk ütles, et tal on täna sünnipäev ja seal mängutoas. Ma selgitan, et kui kutset ei ole saanud, siis me ei saa lihtsalt sünnipäevale minna. Laps nutab ja nutab ega saa aru. Õpetaja selgitab, et alati pole kõik kutsutud ja võib olla on tüdrukul sünnipäev oma sugulastega. Tuleb teisi sünnipäevi, teiste laste omasid. Pole hullu. Aga lapse jaoks on hullu. Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?

On minu kui lapsevanema kohus last lohutada ja talle õpetada, kuidas asjad käivad. Ma ei olnud selleks nii ootamatult valmis. Murtud südamega laps teeb iga lapsevanema õnnetuks ja minusuguse kogenematu vanema ka kohmetuks, ma lähen segadusse. Laps karjub minu peale, peksab mind kätega, et miks ma ei luba tal sünnipäevale minna. Üks osa minust tahab endast välja minna. Mina ei ole ju süüdi. Teine osa tuletab meelde, et “sa pead jääma rahulikuks, sa pead jääma rahulikuks, kallista oma last”. Tema ei ole ju süüdi. Koju jõudes on laps maha rahunenud, ei saa veel ikka täpselt aru, miks kõik ei ole kutsutud. Ta ei peagi aru saama, ta on laps.

Aga aru peaksid saama vanemad, kes lasteaeda sünnipäeva kutsed kaasa annavad ja lasevad neid niimoodi jagada. Mulle tuli kohe silme ette klassikaline noortekomöödia, kus kisakooritüdrukud valivad, keda peole kutsutakse. Kallis lapsevanem, mõtle selle peale. Täna on sinu laps võib olla see kisakooritüdruk, kes rõõmsalt kutseid jagab. Homme võib ta olla see laps, kes kutset ei saa. Kas sa tahaksid siis, et kutse saanud lapsed tema nina all lehvitaksid? Lapsed võtavad asju palju rohkem hinge. Nende jaoks võib tühine sünnipäeva kutse tähendada maailma kokku varisemist. Isegi kui omavahel polda parimad sõbrad. Kallis lapsevanem, mõtle erinevate olukordade peale. Pane end laste kingadesse!  Poeta kutse kappi! Saada kutse meili teel! Kallis lapsevanem, seda ei ole ju nii palju palutud, et sa teiste laste tunnetega arvestaksid?

//

When I went to pick up Ida today from the nursery, she asked if we were going to one girl’s birthday. I doubted as I didn’t think the girl had birthday today and no one really celebrates their birthday on Monday. And that is how I explained it to her. The thing is, Ida likes playing birthday, so I assumed at first that she was playing again. But she was determined, that the girl invited her to the party, to a soft play room, and begged me to let her go. “Please, mummy, pleeeease!” It turned out the girl really had birthday today. Few days back, some of the children had received an invitation when she was handing them out. Did everyone receive it beside Ida or who did, I didn’t know. Nor did the teacher. This is not the point though.

I’m convinced that while in nursery you should invite everyone to your part, only because children at that age don’t understand the concept of time and friendship. They are friends with one child today, and tomorrow with somebody else. I, as a parent, am not sure who is a friend at this particular moment. Therefore it would be easier for me to invite everybody so no one was left out. I need to stress here, that inviting everybody seems logical TO ME. I am not saying that every parent should do the same, but I do think children should be invited so as not make anyone feeling left out.

Now, back to Ida. She is begging me with tears in her eyes, that she could go to the party. She is getting hysterical, because the girl said she has birthday today in this play room. I am trying to explain that if you didn’t get an invitation, you cannot just show up. She keeps crying and doesn’t understand. The teacher explains that not always everyone is invited and maybe she is celebrating with her family this time. There will be other parties for other children. It’s not the end of the world. How do you comfort a child who didn’t get invited to a birthday party?

It is my duty as a parent to comfort my child and teacher her how things work. I wasn’t prepared for it. A child with a broken heart makes any parent sad and an inexperienced parent like myself, also feeling awkward, I get confused. The child is screaming at me and beating, because I’m not letting her go to that party. One part of me wants to get pissed off. This is not my fault. Other part reminds me to stay calm, to hug her. This is not her fault. By the time we arrived home, she had calmed down, but still didn’t understand why everyone is not invited. She doesn’t have to, she is only a child.

But the parents, who send the invitations to the nursery for handing out, should understand. For some reason, an image of a classical comedy where cheerleaders are choosing whom to invite to a party, pops into my head. Dear parent, think about it. Today, your child is the cheerleader handing out the invitations. But tomorrow she might not get invited. Would you want other children with the invitations rub it under her nose? Children take things into heart so much harder. For them, not getting a simple invitation might mean the end of the world. Even if they are not the best friends. Dear parent, please think of different situations. Put yourself into their shoes! Put the invitation into locker. Send it via email. Dear parent, it is not a lot to ask to be more considerate with other children’s feelings.

 

“Sellise ilmaga me küll Lottemaale ei lähe!”//“Never forget that little child inside of you, that’s the key.“

…ütleks ilmselt iga teine lapsevanem kui oleks täna aknast välja vaadanud ja näinud, et vihma sajab nagu oavarrest, täpsemalt öelda vihma kallas nagu ämbrist. Aga meie ei öelnud nii, sest me olime kokku leppinud, et kui Norrast tagasi oleme, siis läheme ja kuna me ilmateadet ei vaadanud, siis sai laupäeva ja pühapäeva asemel kokku lepitud esmaspäev. Ida vaatas eile isegi Lotte multikaid, et kuidas sa ikka ilma multikaid vaatamata lähed. “Me ju lähme?” küsis temagi kui aknast välja vaatas hommikul. Lubadus on lubadus, eriti lapsele tehtud lubadus, ja nii me autosse istusime ja Lottemaa poole liikuma hakkasime. Irooniline on muidugi see, et ma olen ise alati rääkinud, et pole halba ilma, vaid kehv riietus, aga täna hommikul avastasime, et ega mul endal ja ka Marekil vihmariietega väga priisata polnudki. Peaasi, et Idal oli.

Etteruttavalt ütlen ma, et ega lapsi ei sega vihm grammivõrdki. Neil on pigem isegi lõbus, põnevam. Täiskasvanud saavad ka hakkama. Tuleb vaid meeles pidada ühte lihtsat asja: “Ära kunagi unusta oma lapsemeelsust, see on kõige olulisem asi!”. Kui Pärnu poole sõites ma ikka lootsin, et ehk vihma jääb vähemaks, siis Lottemaale jõudes vaatasin ma yr.no-st, et see on täna tõeliselt naiivne lootus, nüüd aitas vaid hea tuju ja lapsemeelsus. Hea tuju…hmmm… Ma pean ausalt tunnistama, et me ei ole ideaalperekond – me kakleme, nääkleme, tülitseme, tujutseme ja jonnime – me ei püüagi olla ja nii saime me ka seekord natukene jonnida, igaüks erineval põhjusel, kuid hea tuju ja lapsemeelsus tulevad kohe meelde ja ajavad jonnipilved eemale kui vaatad heatujulisi Lottemaa tegelasi. Täiesti uskumatud näitlejad. Isegi paduvihmas ei tee nad allahindlust ja annavad endast 100%, võib olla isegi rohkem kui sada, sest nad ei taha, et ilm külastajate kogemuse rikuks. “Plaksutage vihmale! Nii tore, et vihma sajab! Meil on vihmas tore!” hüüdsid nad ise jalgupidi veelompides liugu lastes. Ja oligi tore!

Muidugi saan ma aru, et päikeselise ilmaga on Lottemaa veeeeeeel võrratum, aga ma vannun teile käsi südamel, vihm ei ole põhjus jätta plaanitud Lottemaale minekut ära. Piisavalt palju on võimalusi varju all tegevusteks ja majades vihma ei saja;) Me lasime isegi liumäest alla. Talvel sai lubatud, et kui suvel lähme, siis laseme, no mis meil siis üle jäi. Marek vaatas küll mulle otsa nagu totakale, et kas ma unustan aegajalt ära, et olen 37-aastane, aga Lottemaal ongi lihtne oma vanus ära unustada. See on nii tore koht, mida ma külastaks veelgi tihedamini.* Ma olen täielik Lottemaa fänn! Muide, kui ma aastaid tagasi lugesin kuidas blogijad Lottemaad kiitsid, olin ma kindel, et nad pingutavad üle või valetavad, sest no mis seal ikka nii toredat saab olla. Täiskasvanule. Ma ei olnud kuulnud sõnagi kriitikat ja see tegi skeptiliseks. Täiesti ilmaasjata. Assaaa, karvane maasika musi, kui kihvt koht on Lotte(maa). Meie oma Nokia.

Nüüd olen ma kuulnud ka kriitikat. Esiteks, et on kallis. Jah, ma ei vaidle üldse vastu, et ei ole. On ikka. Aga jällegi toome võrdluse – suvaline nädalavahetuse laat mõned tunnid vähemalt 25 eurot laste lõbustustele, Lottemaa terve päev tegevusi ja teatrit 20 eurot. Teiseks, et on igav. Seda ütlevad ilmselt need, kes ootavad ameerika-mäed-tüüpi lõbustusparki. Lottemaal on nii palju avastamist ja tegevust. Jah, jällegi majad saab läbi käia poole tunniga, vaadata leiutisi ja kehitada õlgu, sest need ei sülga tuld ega purska vett, aga kui uudistada ja leiutada on tegevust kõigile ja kauemaks. Mulle meeldib Lottemaa hariv pool. Ei ole niisama lust ja lull, vaid õppimine läbi lusti ja lulli. Kolmandaks, et asjad on kulunud ja ei tööta. Eks asjad ikka kuluvad, aga öelda, et Lottemaa on kulunud on mu meelest häbematu. Ei tööta? Võib olla see sama, et ei purska vett ja sülga tuld? Kivirähki “Oskar ja asjad” olete lugenud? Ilma mobiiltelefonita maale vanaema juurde saadetud Oskar pidi leidma asendustegevusi ja avastas, et  kõik asjad ümber tema oskasid rääkida. Vaja oli vaid kujutlusvõimet. Lottemaaga on sama – lapsemeelsus, kujutlusvõime ja uudishimu ning te veedate seal imeliselt aega. Tahate tagasi!

Tahate ma avaldan teile ka ühe saladuse, mis me täna avastasime? Vihmasel ilmal on paar eelist ka.  Tegelastel on teie jaoks rohkem aega. Järjekordi pole. Kuigi ärge arvake, et rahvast üldse pole, oli rohkem kui ma oleksin oodata osanud.

Lottemaa on on avatud 2.09-ni. Minge! Iga ilmaga! Aga kui saate, jääge Pärnusse ka ööseks. Päev on väsitav ja palju mõnusam oleks peale seiklust hotellitoas voodisse pikali visata kui autoga 96 kilomeetrit Tallinnasse tagasi sõita. Et homme ka tööpäev peab olema, eksju.

Koju tagasi jōudes tunnistas ka Marek, et oli täitsa õige otsus täna minna. “A mis me ikka sellise ilmaga kodus teinud oleks?” No just noh. Tundes Marekit, oleks ta meid koristama pannud. Ja kes see taasiseseisvumispäeva koristades tähistab. 🤗

*Võib olla võiks Lottemaal ka olla hooaja-pilet? Näiteks Hunderfossenisse sai enne jõule soetada järgmise suve hooajapileti, mis oli ca 15-20 euri kallim kui ühe korra pilet.

We are not going to Lottemaa in this weather …

… would have probably been almost every parent’s answer when they looked out from the window this morning only to see heavy rain. But we didn’t , because we had agreed that once we are back from Norway, we will go. As we didn’t check at the weather forecast for the long weekend, we agreed to go on Monday. Ida was even watching Lotte cartoons yesterday, because you need to see them before going. „We ARE still going, aren’t we?“ was her question this morning too. A promise is a promise, especially a promise made to a child, and so we sat in the car and drove off to Lottemaa. Ironically, I have always said that „there is no bad wether, only wrong glothing“ and then in the morning I discovered that neither myself or Marek have waterproof clothes. As long as Ida had.

I am telling you now, rain is not an issue for children. They are actually having more fun and excitement. Grown-ups can handle it too. You just need to remember one thing: “Never forget that little child inside of you, that’s the key.“ When in the beginning of our trip, I was still hoping that the rain would stop, then on our arrival I realized that to be a naive hope. Only good mood and a bit of childishness was helping now. Good mood … hm. I must admit, that we are not the ideal family – we fight, we nag, we quarel and we are being moody. We are not trying to be an ideal family and so even this time we had our moments for different reasons. But you remember childisnhess and good mood straight away when seeing the characters and the negative emotions are driven away. Unbelivable actors. They are giving 100% of them even in pooring rain, maybe even more as they don’t want the rain to ruin the experience for their guests. „Clap to the rain! So nice that it is raining! We are having so much fun in the rain!“ were the main lines from them as they were running through the puddles. And it WAS fun.

Ofcourse I understand that on a sunny day, Lottemaa is even better, but trust me when I say, that rain is not the reason to skip your visit. There is plenty to do under shelter and it doesn’t rain in the houses. Both me and Marek went on slides, because we said on our winter trip that we will do it in summer time and there was no other way (though Marek did look at me as if to ask if „I have gone mad and forgotten I’m 37). You just have to forget yor age when visiting Lottemaa. It is such a charming place that I would visit it even more often.* I am a 100% fan. By the way, when I was reading years ago, how bloggers were prasing Lottemaa, I was sure they are over excagerating or lying, because what can be so fun in there. For an adult. I hadn’t heard any critisism which made me sceptical. For no reason. I don’t have enough words to descirbe, HOW cool place that is. Our own Estonian made.

By now I have also heard critisism. Firstly, it is expensive. Yes, I am not arguing that it isn’t. But let’s compare – any other weekend event and you will spend 25 euros on entertainment for kids. You get a day full of activities in Lottemaa for 20 euros. Secondly, it’s boring. This is probably said by those, who expect high roller-coster rides. There is so much to do and discover in Lottemaa. Yes, you can run through the houses in 30 minutes, look at the inventions and not be bothered, because they don’t explode or spit fire. But if you discover and explore, that is entertaining for everyone. I like the educational side of Lottemaa. It is not only fun and games, but fun and games through play. Thirdly, that things are run down and not working properly. Obviously there is wear and tear, but to say that Lottemaa in whole is run down is just shameful. Not working? Maybe more like not exploding or spitting fire. There is a children’s book, where Oscar was sent to stay with his grandparents in the countryside WITHOUT his mobilephone. This boy had to be inventive and discovered, that things around him talked. He only needed imagination. Lottemaa is the same – a bit of childishness, imagination and curiosity and you spend a wonderful day there. You will want to go back!

Do you want to know a secret we discovered today? Rain has its advantages. The characters have more time for you. There are no queues. But don’t think there is nobody at all, there was more people that I anticipated.

Lottemaa is opened untill 2nd of September. Go! No matter the weather. But if you can, spend the night somewhere close there. The day will be tiring and it would be much nicer to go to the nearest hotel to relax rather than drive 96 kilometers back to Tallinn. Why does it need to be a work day tomorrow too?!?!

At home, even Marek admitted it was the right thing to go. „What would have we done at home in a weather like this?“ Exactly my thoghts. Knowing Marek, we probably would have tided the house up. Who wants to clean anyway on their bankholiday Monday…

*Maybe Lottemaa could have a season ticket. Similarly to Hunderfossen where you can by season ticket for next summer before Christmas which was only about 15-20 euros more expensive than normal tickets.

 

Minu laps on geenius// My child is a genius!

Üks põhjusi, miks me laseme Idal veel viimase aasta Norras lasteaias käia, on kindlasti norra keel. Keelteoskus on nii oluline ja mis saaks olla veel parem kui juba lapsena osata mitut keelt, lihtsalt niisama, et hakkas külge, ilma oluliselt seda õppimata. Muidugi olen ma aegajalt kahelnud, kas ta saab keeleliselt lasteaias hakkama, sest tema keeleoskus jääb ikkagi umbes kolme-aastase taseme juurde, samal ajal kui teised oskavad ju soravalt oma emakeeles rääkida, aga mitte ka liiga palju.  Kodus oleme me küll lugenud norrakeelseid raamatuid ja vaadanud norrakeelseid filme, kuid ma ei saa öelda, et Ida oleks olnud norra keelest enam väga vaimustunud. Pole ikka sama, mis keelekeskonnas elades, et keel kohe niisama külge hakkab.

Nüüd lasteaeda minnes tuletasin talle jälle põhilised laused, mida vaja võiks minna, meelde ja natuke raske südamega saatsin ta suurte laste – Friskuste- rühma. Mis aga selgus? Ootamatult rääkis Ida rohkem norra keelt kui keegi meist oleks osanud oodata. Ja rääkis, nii et ka mina kuulsin. Täitsa häbenemata. Muidu ta minu ees pigem häbenes vist rääkida, aga nüüd ei ole ta norra keeles rääkinud mitte vaid lasteaias, aga ka kodus – tädi Satuga. Muidugiei tea ta kõiki sõnu, aga ma olen täielikult üllatunud tema loovusest ja oskusest end kätega selgeks teha seal, kus sõnadest puudu jääb. Ta võiks vabalt mõne sõnaseletamise võistluse kinni panna. Puhas geenius eksju! *

Lisaks mõtleb ta ise norrakeelseid sõnu välja. Täiesti loogiliselt. Norra keeles lõppevad tegusõnad e-tähega: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… Kui Ida ei tea mingit sõna, näiteks “handlE” (ostma), siis ta ütleb “Skal vi gå å ostmE?” Ehk siis ta asendab eestikeelse sõnalõpu E-tähega ja arvab, et nii saigi norra keel. Nii nagu me  kõik teame, et läti keele saab kui sõnadele “s” lisada ja soome keele kui sõnadele “ainen” lisada. Kas pole leidlik? Iga päevaga õpin ma ja imestan KUI taibukad lapsed tegelikult on. See on nii põnev.

Mis veel Ida lasteaeda puutub, siis ma olen samuti hämmingus kui lihtsalt ta olukorraga kohandub ja sisse sulab gruppi. Loomulikult on lapsed tuttavad, aga siiski pikk suvepaus, uus maja, uued õpetajad ja võõras keelekeskkond. Kui kiiresti täiskasvanud uues olukorras “mängima” hakkavad? Idal läks kohanemisega 15 minutit! Jah, ma olen täielikus hämmingus. Minul läheks mitu päeva aega enne kui suu lahti teeksin. Vist. Võib olla ka mitte tegelikult. Aga kindlasti kohaneksin ma raskemini kui Ida.

39253426_693330481001957_3216740503940759552_n.jpg

*te ju saate aru, et ma teen nalja kui last geeniuseks nimetan? Selles mõttes, et ma jah leian, et ta on ääääärmiselt tubli, leidlik ja taibukas, aga ma ei ole nii suures ahvivaimustuses, et Oxfordi ukse taha juba kraapima läheks. 

//

One reason, why we decided to keep Ida in Norwegian nursery for one more year, is definitely the language. Speaking different languages is so important and what could be better than knowing more than one language already as a child. Just because it stuck on you without really learning it. Of course I have had my doubts if she is able to cope there because of her language skill, as she speaks more like a 3 year old whereas her friends are already fluent, not too fluent though. At home we have read Norwegian books and watched Norwegian cartoons, but I cannot say that Ida has been keen on the language so much anymore. It is not the same as living in the language environment, where it just sticks to you.

Before returning to the nursery, we went over some main sentences she might need and feeling a bit worried, I sent her off to Friskus group – the group for the eldest children. What turned out? Unexpectedly, she spoke more Norwegian that any of us could have expected. And she spoke so that even I heard. Without feeling embarrassed. Usually she didn’t really want to speak in front of me, but now she has used the language not only in the nursery, but also at home with aunty Satu. Obviously, she doesn’t know the full vocabulary, but I was so surprised by her creativity and skill to make herself understandable by using hands when she might not know the words. She could easily win an Alias competition. Genius I’m telling you*

She also comes up with Norwegian words, using logic. In nrowegian, all werbs end with the letter E: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… If she doesn’t know a word, for example “handlE” (to buy), she will say “Skal vi gå å buyE?” In other words, she puts “E” in the end of the word and thinks she has come up with the Norwegian equivalent. Like we know, you get Latvian words by adding “S” in the end and Finnish words by adding “ainen”. Isn’t that clever? I learn every single day and admire HOW smart kids really are. It’s just so exciting.

Talking about the nursery, I’m amazed how easily she adapts and blends in to the group. Of course she knows all the kids, but still they had long summer break, new building, new teachers and different language. How quickly grown ups would “start to play” in a new situation? It took 15 minutes for Ida. Yes, I AM amazed. It would take couple of days for me before I actually say something. I think. Well actually, maybe not. But I would blend in harder compared to Ida.

*you do realize that I am kidding when I say my child is a genius? I mean, yes, I think she is extremely good, inventive, and smart, but I am not planning to knock on Oxford’s door in the near future!

Kui õige Gabriel oleks homo, Toots mustanahaline ja Rehepapp moslem/Political correctness kills. Absurdity kills.

Idris Elbast võib saada esimene mustanahaline agent 007. See uudis pani mind muigama. Kas tõesti? Mis järgmiseks? Aga miks siin peatuda?  Miks mitte muuta ka tegelase seksuaalset orientatsiooni. Kas siis homoseksuaalne mees ei võiks kurjuse vastu võidelda? Kas tema ei saaks sellega hakkama? Ja miks on filmis Bondi-tüdrukud. Ammu oleks aeg nad ära keelata. Bikiinid ja seksikad kehad ja ahvatlusted. Fui. Diskrimineerimine. Ahistamine. Ära kasutamine. Me too, me too, me too.

Ma ei ole rassist. Mul ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi inimeste usu ja seksuaalse hoiakuga, veel vähem nahavärviga.  Ma näen inimeses inimest. Alles hiljuti arutasime me endiste vahetusõpilastega, mis on Rotary vahetusõpilaste programmi eesmärk. Näha inimeses inimest ja mitte teha vahet – jõudsime me järeldusele. 16-aastaselt olime me kõik lihtsalt õpilased, meid ei huvitanud üksteise sotsiaalne staatus, rahvus, nahavärv, seksuaalsus. Me olime kõik ühesugused õpilased, kes olid vette visatud. Me hoidsime kokku, toetasime üksteist ja õppisime ujuma. Selle käigus õppisime me tundma üksteise hoiakuid, usundit, rahvust. Erinevad, ent samas sarnased. Samasuguste eeldustega. Võimalustega. Me õppisime mitte vahet tegema.

Aga et siis mustanahaline James Bond. Miks see mind muigama paneb? Kui erinevad ent samasugused. Samasuguste eelduste ja võimalustega.  Asi pole ei näitlejas, tema andes, tema sobilikkuses rolli, vaid poliitkorrektsuses, mis igast uksest ja aknast sisse pressib. Pipi neegrikuningast isa tuli ümber kirjutada,  perekond Ingalls muutus liiga stereotüüpseks,  Huckelberry Finn on rassistlik ja lastele sobimatu. Mustanahaline James Bond on ju selles poliitkorrektses jadas ühtepidi vaid loogiline jätk. Aga nii veider jätk. Kas tegelased ei peaks jääma selliseks nagu nad on autori poolt loodud? Või peavad nad ajas muutuma, et oleks poliitkorrektne?

Poliitkorrektsus tapab. Absurdsus tapab.

Kui ma õigesti mäletan siis mingil reklaamplakatil retušeeriti dalmaatsiakoeral pepu pealt väike must auk (saate ju aru küll, mis auk) ära, et ei olla sünnis lastefilmi reklaamis näidata.

//Idris Elba might become the first dark skinned 007 agent. That news made me smirk. Really? What’s next? And why stop here? Why not change the sexual orientation of the character? Isn’t a gay man able to fight evil? Wouldn’t he be capable of doing it? And why do we have only Bond-girls in the movie? It is high time to ban them – bikinis and sexy bodies and temptations. Iu. Discrimination. Harassing. Taking advantage. Me too, me too, me too.

I am not a racist. I have no problem with people’s religion or sexual orientation, even more with the color of their skin. I see person in person. Not so long ago were we discussing with the former exchange students what is the goal of Rotary student exchange program. To see person in person and not to differentiate was our conclusion. At the age of 16 we were all just students, we didn’t care about each other’s social status, nationality, skin color, sexual orientation. We were all students, equally thrown into the deep end. We stuck together, supported each other and learnt to swim. During that we also got to know our attitudes, religion, nation. Different, yet similar. With same assumptions and opportunities. We learnt not to differentiate.

So, black James Bond. Why did it make me smirk? How different yet so similar. Same assumptions and opportunities. It is not about the actor, his talent, his suitability to the role – it is about political correctness that seems to be pushed on us from each window and door. Pipi Longstocking had to be re-written, because of her father was a nigger king. The Ingalls family became too stereotypical. Huckleberry Finn is racist and inappropriate for children to read. Black James Bond seems only the logical continuation in this row of political correctness’. But so weird continuation. Shouldn’t the characters remain as they were initially created by the author? Or do they need to change in time to become politically correct?

Political correctness kills. Absurdity kills.

If I remember correctly, then there was an ad board where they retouched a little black hole of a Dalmatian on his butt (you understand which hole), so it would be okay to show in a commercial breaks of children’s movie

175 kilomeetrit Peipsi toitu// They’ve enchanted me!

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

IMG_1418

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

1

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani –  saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n
Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Toidutänav

Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.

38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n
Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on? 

//

It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too.

If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level.  There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives.

Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant?

So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me.

If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers.

See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?

 

Super hot model friend or “Well, actually, of course, I’m saying ‘A Very Happy Birthday with love from Pooh.”

Ma sain Klaudiaga tuttavaks paar aastat tagasi Norras elades. Üks mu sõbranna ütles, et teab üht tüdrukut, kel eestlasest elukaaslane ja soovitas meil kokku saada, et võib-olla saavad mehed omavahel sõpradeks. Noh, et Eesti mehed välismaal ei leia just väga lihtsalt sõpru ja pealegi kipuvad nad üsna vaiksed olema. Sain Klaudia telefoni numbri ja pidin kohtingu kokku leppima. Enne piilusin nagu tänapäeval ikka Instagramist ja Facebook´ist, et milline see Klaudia siis on.

Püha jeesus, ma pidin ta pilte nähes pikali kukkuma. Sihuke modell. Peenike nagu õlekõrs, jalad pilvepiirini ja nii särav naeratus. Liiga ilus, mõtlesin ma, mis meil küll ühist võiks olla. Ei siit midagi head tulla saa. raudselt huvitavad teda vaid meik ja kuulsused ja temaga ei ole midagi rääkida.

Saime siiski kokku ja kui tundus, et mehed küll omavahel kunagi suhtlema ei hakka (vaiksed eesti mehed, kel sõnu tuli tangidega suust välja kiskuda), siis Klaudia oli hoopis teistsugune. Sõbralik, elav ja jutukas. Modellivälimusega loomulikult ka. Hiljem sain ma teada, et ta ongi kunagi modell olnud. Me klappisime. Ja läks vaja veel mõned kohtingud, aga lõpuks hakkasid mehed ka suhtlema. Nii me sõpradeks saimegi.

Ära hinda raamatut kaante järgi. Klaudia on üks huvitavamaid inimesi, kellega koos olla ja juttu rääkida. Me oleme sarnasemad kui ma oleksin osanud arvata.

2.jpg

Täna on Klaudia üks mu parimaid sõpru. Lillehammeris olles elame me tihti lausa nende juures, sest Klaudia ja Jaagup on nagu teine perekond. Meil saab alati nii palju nalja. “Keeping Up With The Eastern Europeans” oleks meie teleseriaal kui me oleksime kuulsad;) Nii palju situatsioonikoomikat, et sõnades teistele on raske edasigi anda. Meile meeldivad sarnased asjad – ilusad riided, õudusfilmid, Edvard Munch, Tommy Cash, Ida… Ainult toidumaitse on meil erinev. Mingil põhjusel ei meeldi Klaudiale lutefisk.

3.jpg

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KLAUDIA! Wszystkiego najlepszego!

So Owl wrote… and this is what he wrote:
HIPY PAPY BTHUTHDTH THUTHDA BTHUTHDY.
Pooh looked on admiringly.
“I’m just saying ‘A Happy Birthday’,” said Owl carelessly.
“It’s a nice long one,” said Pooh, very much impressed by it.
“Well, actually, of course, I’m saying ‘A Very Happy Birthday with love from Pooh.’ Naturally it takes a good deal of pencil to say a long thing like that.”
“Oh, I see,” said Pooh.

img_5682.jpg

I got to know Klaudia a few years ago when living in Norway. One of my girlfriends said that she knew a girl who had an Estonian partner and suggested that we get together so that men might be friends with each other. As you know Estonian men abroad do not find friends very easily, and, moreover, they tend to be quite quiet. I received the phone number to Klaudia and set a date for four of us. Before meeting them I checked from  Instagram and Facebook how did Klaudia look like. 

Holy, Moses, I fell down from a chair when I saw the pictures. Such a supermodel.  Too beautiful, I wthought, we can have nothing in common. She´s probably into parties and make up and it will be boring to talk to her. 

However, we got together and when it seemed that the men would never interact with each other (silent Estonian men, not a word coming out of their mouths), Klaudia was quite different. Friendly, lively and talkative. Of course, looked like a model also. Later I got to know that she had been a model. We got together a few times more, also men started to talk and hit it off, and this is how we came friends. 

Never judge a book by its cover. Klaudia is one of the sweetest, friendliest and most interesting people to be together with. Such a sweetheart!

Today, Claudia is one of my best friends. At Lillehammer, we often live with them, because Klaudia and Jaagup are like a second family. We always have so much fun. “Keeping Up With The Eastern Europeans” would be our TV show if we were famous;) There are so many jokes  that it’s hard to express in  words to others. We like similar things – beautiful clothes, horror movies, Edvard Munch, Tommy Cash, Ida …
We only like different food. For some reasons Klaudia does not like lutefisk.

XOXO

 

Miks ma ei või aluspesus ringi käia? //The difference between lingerie and swimwear?

Mul on üks kiiks, kui seda nii võib nimetada. Mulle meeldib kodus aluspesus ringi käia. Marek kutsub mind liputajaks, aga olgem ausad, kui on selline palavus, siis pole väga palju asju, millega palav ei oleks. Samas, ega ma vaid palava ilmaga aluspesus ringi ei lippaks.

Kutsuks ta mind liputajaks ka siis kui ma käiks ringi ujumisriietes? Äkää. Ta ütlebki, et pangu ma ujumisriided selga.

Olude sunnil – mul ei ole ujumisriideid, sest ühtäkki jäid kõik väikeseks/läksid koledaks/ei meeldi mulle enam, olen ma terve see suvi käinud ujumas aluspesus. Ma olen piisavalt laisk, et oleksin endale uued suutnud muretseda. Pealegi ma tahan nüüd trikood. Norras laenasin sõbrannalt trikoo ja kui ma siiani arvasin, et trikood on mutilikud, siis puhkus pani mind oma arvamust muutma. Trikoo muudab palju enesekindlamaks. Varjab sealt, kust vaja ja muudab saledamaks. Ma tahan endale nüüd korralikku ja ilusat trikood. Soovitused teretulnud. 

Ning ma jäin  mõtlema, et mis vahe on  tegelikult ujumisriietel ja bikiinidel selles mõttes, et ühes ringi käies tunneme end ebamugavalt ja teises käime vanalt rannas ringi ilma häbi tundmata. Sest miks peaks eksju? Ujumisriietes ringi jalutamine on täiesti normaalne. Aga kui keegi satub meile ootamatult külla ja ma aluspesus mööda aeda ringi silkan, jooksen ma kohe end riidesse panema. Sest nii ei sobi ju. Samas võin ma ausalt öelda, et mu aluspesu on palju katvam kui mu bikiinid seda olnud on.

Ühtlasi võin teile soovitada oma uut lemmikut. Need aluspüksid on iiiiiiiiimelised. 94% viskoosi ja nii mugavad, et jalast ei tahaks äragi võtta – peaks seitse paari selliseid soetama. Vähe sellest. Ujuma saab ka nendega nii minna, et ei tundu, et oleks päris alasti või ebasobivalt aluspesus. Aga öelge palun, mille poolest see komplekt erineb bikiinidest? Katab täpselt sama palju.

37977775_1840611375977398_4343420982434725888_n

I like to go around in my underwear at home. My husband calls me an exhibionist, but let’s be honest, with this heatwave there are not much things to wear without melting. 

Would he call me an exhibionist if I walked around in swimsuits?Nope. He says put on your bathing suit. 

Due to the circumstances – I have no swimwear,  all of a sudden everything was small / ugly / I didn´t like them, I’ve been swimming in my underwear. I’m lazy enough to by a new one.  Besides, I want a bathing suit now. I borrowed a swimsuit in Norway from a friend, until now I thought the one piece bathing suits were for old ladies, the holiday made me change my mind. Onepiece bathing suit made me much more confident. Hides what it is needed and makes me slimmer. Now I want a nice and beautiful one piece bathing suit. Suggestions are welcome.

And I found myself hinking about what´s the difference in unerwear and bikinis in the sense that when walking around in first we feel uncomfortable and in the second we go to the beach without being ashamed. Why should we be ashamed? Walking around in swimsuit is  normal. But when someone visits us unexpectedly and I walk around the garden in my underwear, I’ll run into the house to find clothes right away. It is not appropriate to be seen in underwear. At the same time, I can honestly say that my underwear covers more than my bikini ever has.

At the same time, I can recommend your new favorite. These knickers are so nice. 94% viscose and so comfortable. And eben more. You can swim in them without feeling naked or inappropriate in underwear. But please tell mewhat is the difference from bikini? Covers exactly as much.

 

 

Kui Norras on kollektiivpuhkus//Thank you for your message. You are currently in 352nd place, and can expect to receive a reply in 13 weeks.

Meil läks viimane kord Norras olles auto katki (what else is new eks?), kutsusime autoabi ja lasime auto remonditöökotta viia. Nädalavahetus oli tulemas ja me isegi ei mõelnud, et võiks enne esmaspäeva uurida, et kas ja mis. Esmaspäeval saime teada, et uups, meil on hetkel puhkus ja enne augusti keskpaika ei juhtu midagi. Sõbranna otsustas siis mõned nädalad hiljem auto teise töökotta transportida, et ehk saaks ikka suvel veel auto kätte ja liikuda. Saatis tuttava töökotta järele autole, aga mida ei olnud, oli auto. Püüa sa ka teada saada, mis juhtunud on, kui kõik on puhkusel. Lõpuks sai teada, et auto oli teise linna transporditud. Ahah, siis ikkagi ehk lootus auto enne sügist kätte saada, mõtles ta. Naiivselt. Ka see töökoda oli puhkusel. Tullakse välja augusti keskpaigas. Siis vaadatakse auto üle. Võib siis loota, et oktoobriks saab auto kätte remondist.

Kui te veel ei tea, siis Norras on by default juulikuus kollektiivpuhkus. Lind ka ei lenda. Hea, et pangad ja toidupoed veel kinni pole;)* PS: Proovige munapühade ajal mõni avatud pood või pank leida. Ja milline on tulemus kui püüad norrakatega kollektiivpuhkusel tööasju ajada? Aga palun. Out of office reply´d riburada pidi. Ma peaks oma puhkust pikendama augusti keskpaigani.

PS2: tegin siin nende oktoobris ehk saab ja oodake vastust 13 nädalat asjadega nalja, AGA ma reaalselt sain ühe auto-reply täna, kus oligi kirjas, et enne oktoobrit palun ärge vastust oodake. 

Nimetu.png

*kusjuures lasteaiad on avatud. Vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel kaks nädalat järjest puhkust anda lasteaiast, aga muidu on kõik tavapäraselt toimiv.

//

Our Car broke down last time we were in Norway (what else is new?), We called for help and we were able to bring the car to the repair shop. The weekend was coming and we did not even think that before Monday we could get any answers. On Monday, we came to know that surprise-surprise, we have a holiday at the moment and nothing happens before mid-August. My  friend then decided to transport the car a few weeks later to another workshop, so perhaps she could still get up and move in the summer. She sent someone to the workshop , but what was not there, was the car. Try to find out what’s going on when everyone is on vacation. Finally, they found out that the car was transported to another city. Ahah, then, perhaps, there is still hope getting the car fixed before autumn, she thought. Naively. This workshop was also on vacation. They come to work  in the middle of August. We can then  hope that by October the car will be fixed.

If you still do not know, there is collective holiday in Norway from July. Even birds don´t. It’s a miracle that the banks and grocery stores are not yet closed;)  PS: Try to find an open bank or grocery store in Easter time.

And what is the result if you try to work on a collective holiday on the Norwegians? Hereś the answer. Out of office replies. I should extend my vacation.

Koledad hoovid//Show me your garden and I shall tell what you are

Tulime reisilt koju ja kui ma muidu arvan, et meil on selline suht okei aed/hoov/õueala, siis ühtäkki tundus mulle see ikka veel nii poolik ja lõpetamata ja mannetu. Mul on nii palju mõtteid ja soove, aga kuidagi ei jõua kõiki neid realiseerida. Kahel põhjusel. Aeg ja raha. Muidugi võiksime me päevad ja ööd aias rassida, aga ma ütlen ausalt, et nii ka ei viitsi, et suvel puhkamise asemel töötad end ribadeks. Võimalust kellelegi öelda, et vot ma tahan seda ja seda ja seda, et tulgu ja tehtagu, aga ei ole. Aga küll me ühel päeval selle aia ka selliseks saame nagu mu vaimusilm ette kujutab.

Siiski julgen ma öelda, et meie hoov on vähemalt korras.

Lapsena meeldis mulle Annelinnas õhtuti ringi jalutada ja vaadata inimeste akendesse. Ei, mind ei huvitanud inimesed ja nende tegevused, ma isegi ei pannud neid tähele. Ma vaatasin kardinaid ja lampe. Nüüd vaatan ma hoove. Sõidan ringi ja vaatan, millised on inimeste hoovid. St ma ei sõida teadliku eesmärgiga ringi nagu aiament, aga kui aedadest möödun, siis ikka vaatan, mida tehtud on ja kuidas asjad välja näevad. Mul ei lähe meelest kui kunagi Valgamaal möödusin ühest IMEILUSAST aiast, jäime lausa imetlema, hiljem kirjutasin sellest muinasjutumajast ja – aiast metsa sees ka blogis ja sain teada, et see oli ühe mu blogilugeja aed.

Aastatega on minu meelest inimeste aiad palju ilusamaks muutunud. Kola ja rämpsu on vähem ja inimesed tunduvad rohkem hoolivat sellest, kuidas neid ümbritsev välja näeb. On muidugi ikka vastupidiseid näiteid ka. Näiteks ühest hoovist sõidan ma aastaid mööda, see tundub alati nii must ja räpane, asjad igal pool vedelemas. Kevade algusest olen ma sellest aiast tihedamini möödunud – ehitavad. Aed nägi välja nagu sõjatander, aga see on ehituse ajal loogiline eksju. Nüüd on möödunud pea neli kuud. Mulle tundub, et ehitus on läbi saanud, aga laga on ikka alles. Ehk siis vana mustuse ja laga kõrvale, igas nurgas vedelemas mõni pott või potsik, autojupid, lääpas aiatoolid, on lisandunud ka ehitusrämps. Euroalused vedelevad siin ja seal, värvipotid ja muu suvaline jama seal samas kõrval. Ma ei saa aru, kuidas saab elada nii, et vaatad elutoa aknast välja ja sind ei häiri, et sealt vaatab sulle vastu euroalus, tühi värvipott ja katkine ning võidunud nahkdiivan? Rääkimata sellest, et nad on soetanud endale mingi ratasel maja ja isegi seda ei ole nad viitsinud kenasti paika sättida. Maja on reaalselt viltu ja toetub mingitele tuhablokkidele ja palgijuppidele.

Ma ei pea silmas seda, et kõik aiad peaksid olema nii sätitud ja ilusad nagu Kivi talus (ma isegi ei saa aru, kuidas on võimalik, et õueala kogu aeg täiuslikult korras on ja see ei ole mingi tilluke hoov),  ma lihtsalt pean silmas sellist elementaarset puhtust, millest mõnda hoovi vaadates täiesti puudu jääb.

Kui raske saab olla oma hoovi korras hoidmine? Isegi kui seal leidub nö üleliigset “jama”. Vaadake, kasvõi seda imeilusat suvist istumisnurka. Ei nõua erilist raha, vaid lihtsalt leidlikkust ja pealehakkamist. On ju silmal ilus vaadata.

cropped-img_0804.jpg

We came home from the trip and if I think otherwise we have quite okay  garden / courtyard / yard, suddenly it seemed to me that it was still half-finished and poor. I have so many thoughts and desires, but it takes to realize them. For two reasons. Time and money. Of course, we could work  days and nights in the garden, but I wanna play and chill as well as an Estonian movie classic says. Don´t really have the possibility to tell someone please come and do it either. Yet. But one day we will get this gardens as my mental imagination sees it.

However, I dare say that our yard is looks more or less okay.

As a child, I loved to walk around in town and watch people’s windows. No, I was not interested in people and their activities, I did not even notice them. I watched curtains and lamps. Now I look at the gardens. I’m driving around and looking what people are doing. Well, I do not drive aroundwith a  purpose, but when I’m past the gardens, I still look at what has been done and how things look. 

Over the years, I think  gardens have become much more beautiful. There is less garbage, and people seem to be care more about how their surroundings look like. There are, of course, still the opposite of the examples. For example, I’m driving past one one yard for years, it always seems so  dirty, things are  all over the place. Since the beginning of the spring, I’ve been more often passed this garden – they are building. The garden looked like a war zone, but it is logical during the construction. It’s been almost four months now. It seems to me they have finished but the garbage is still there.  I do not understand how you can live like that –  looking out of the living room window and it doesn´t disturb you that everything around the house is filthy.  How hard it is to keep the gardens clean?? It gives so much more. See, even this wonderful summer seat. It does not require a lot of money, but is so beautiful to the eye. Shabby yet chic. 

www.kivitalupuhkus.ee
www.kivitalupuhkus.ee