Morbiidne ja sünge sünnipäev

“Kes suri?” loen ma kommentaare EV99 kontserdi kohta. Morbiidne ja sünge, kirjutatakse, Tabavalt on üks kaasblogija leinud seoseid seriaaliga “Walking Dead”. “No miks see niimoodi venib?” küsib Marek. Mina aga vaatan vist teist kontserti. Mulle meeldib. Kohe algusest alates. Ma mõtisklen omi mõtteid ja mulle meeldib see pappkastide teema. Kolimine, muutumine, ärkamine. Ajalugu. Aga võib olla ka ka kastis elamine. Mu tuttav torkab vaimukalt, et ta pole kunagi mu sünnipäeval käinud, et aga äkki ma ka tähistan oma sünnipäeva undava vilega. Morbiidselt ja süngelt. Ma naeran, sest mõtlen, et võibolla ma siis olengi morbiidne ja sünge, kuid mulle kontsert meeldis. Mulle on pea alati EV aastapäeva kontserdid meeldinud, mulle meeldivad üleüldse sellised “sünged” seaded. Ja no kuulge, laval oli Sven Grünberg, minu üks suuri lemmikuid, ja Sergo Vares – kuidas ma saaks midagi negatiivset öelda? Kadi, Ene ja Siiri, kui te seda loete, kas te mäletate, kuidas me ükskord 1188 helistasime, et küsida kui vana “see kuum kutt, kes “Kodu keset linna mängib” on?

Samamoodi meeldis mulle presidendi kõne. See oli lihtne ja kõnetav ning esimest koda tundus mulle, et president oli loobunud kunstlikust kõnemaneerist ning on see, kes ta on. Kusjuures esimest korda ma kuulasin kõnet. Kas olen arenenud ja muutunud mina või oligi kõne siiras ja sorav ning kõnetas?

Oo, ja mu lemmikteema riietus. Mu jaoks on rahvariiete koht laulu- ja tantsupeol ja viimase hetkeni ootasin ma, et ehk ikka paneb Kersti proua president päris kleidi selga, kuid tegelikult pean ma tunnistama, et mulle meeldis see rahvariietus. Mulle meeldis ka see, et esimest korda jäi abikaasa varju ja ei olnud presidendi kõrval esiplaanil nagu paabulind. Mulle meeldis, et esiplaanil ei olnud kleidid ja välimus.

Mulle meeldis selle aasta vastuvõtt.

Aga…et te ei arvaks, et ma olen kukkunud, et mulle kõik meeldis, siis üks asi oli mu meelest tõesti kohutav. Kätlemistseremoonia kaameratöö. No ausalt. Kellegi kleit, kellegi nägu, kellegi kukal… Otsustage ära, MIDA te näitate.

 

Kas lasteaialaps tohib teada saada, kuidas liha taldrikusse saab?

Mu lasteaiaõpetajast sõbranna saatis mulle lingi Granstubben lasteaia postitusest (LINK), kus ühes Nord-Trøndelagi lasteaias Norras said lapsed pealt näha ja osa võtta põhjapõtrade tapmisest. See postitus pidavat Eesti lasteaednike gruppides kirgi kütma. Kirgi kütma võiks vist teoreetiliselt tähendada ka, et Eesti lasteaednikud juubeldavad üheskoos, et vau kui kihvt, aga olles kokku puutunud nii Norra kui Eesti lasteaiaga, siis ma julgen ilma neid kirgi nägemata öelda, et kired on negatiivse alatooniga.

Ma olen  Norra lasteaiaga 1,5 aastat isiklikult kokku puutunud ja sellest ka pidevalt kirjutanud, te ju teate, et minu süda ja poolehoid kuulub Norra lasteaiasüsteemile. Ma ei ütle (enam), et Eesti lasteaiasüsteem on (vaid) kehv, meil on oma tugevused, mida ma olen mõne kuuga nüüd õppinud tundma, kuid ma jään arvamuse juurde, et Eesti lasteaiad on kinni mingites raamides, mingites vanades arvamustes ja traditsioonides ning nendest raamidest ei osata ega taheta välja vaadata. Ma ei kritiseerigi niivõrd lasteaedasid, kui süsteemi üleüldiselt ja ka vanemaid. Täna võisime me lugeda uudiseid, et meid on lõpuks ometi võetud Põhjamaade hulka, meile meeldivad Põhjamaadest pärit oskused, teadmised, me tahame nii meeleheitlikult olla üks nendest, kuid kui juttu tuleb lasteaedadest, siis me teame ikka ise kõige paremini. Kui väljas on veidikene kõvem tuul, on meie lapsed toas, sest 1) neil hakkabki külm, kuna nad pole tuulega harjunud ja 2) vanemad lähevad peast ogaraks, et mis mõttes sellise ilmaga minu tibuke väljas on, ta jääb ju haigeks. Ja kujutage nüüd ette kui ühel ilusal päeval otsustaks üks lasteaed viia oma väikesed õpilased tapamajja, et neile näidata, kust liha lauale tuleb.  Ma arvan, et see lasteaia juhataja saadetakse Siberisse ja lasteaed paneb üldse oma uksed kinni, sest midagi nii kohutavat ei saa lapsed ju ometi näha ega teada. Aga just loomade lihaks ja nahaks saamise protsessi otsustas Granstubben lasteaed oma aia lastele näidata ja õpetada.

15895233_1354285644615464_4489337795813977110_n (3).jpg15965538_1354285577948804_6788903689020148438_n.jpg

Kohutav? Minu meelest mitte. Tänapäeva lapsed kasvavad niikuinii vati sees, vanemad teevad neile kõik ette ja taha ära ning ma ju ei liialda kui ütlen, et paljud lapsed ilmselt arvavadki, et liha ja piim tekivad mingil müstilisel võlujõul pakendatud kujul poeletile. Sellest, kuidas nad sinna päriselt satuvad, ei räägita, sest see on liiga julm. Mina aga ütlen teile, et selline laste harimine päris elust nagu see Norra lasteaed seda tegi, on fantastiline. Mitte et ma õigustaks loomade tapmist, minus hakkab aina enam pead tõstma väikene taimetoitlane, aga see selleks. Ma tunnustan ja hindan õpet päriselust! Lapsed ei ole nii rumalad  nagu me tihti mingil põhjusel arvame, ninnunännutame neid ja ajame mingit jama lilledest ja liblikatest. Lastel on õigus teada, kust nende toit tuleb. Neid teadmatuses hoides ei tee me neile mingit teenet. Me õpetame neid ja anname neile teadmisi, mille põhjal nemad saavad varsti oma valikud teha.

Mina ja minust vanemad on ilmselt kõik kokku puutunud loomade tapmisega. Mina olen näinud mööda õue ringi jooksmas peata kana, kuulnud pealt seatappu, ma olen lapsest saati teadnud, kust šnitsel mu taldrikusse saab. See ei ole mind mingiks loomapiinajast psühhopaadiks kasvatanud. Ma lihtsalt tean, kuidas päris maailm toimib. Tänapäeva lapsed kardavad isegi kodukasse, sest neil puudub kokkupuude loomadega. Mõned ei pääse isegi nelja seina vahelt välja. Mul on üks tuttav, kelle laps ei ole praktiliselt neli aastat koduseinte vahelt välja saanud, sest ema on laisk ja ei viitsi väljas käia lapsega, kes “ei oska käituda”. Sellest lapsest tuleb üks selline laps, kes arvab ilmselt 18 aastaseks saamiseni, et piim ja liha tulevadki poest. Kust need sinna poodi tulevad jääb talle ilmselt teadmata. Kas see on siis parem kui see, et lapsed õppivad ja teavad, kuidas asjad päriselt käivad?  Ei ole ju! ja sellepärast ma ütlengi, et astuge sellest vanast heast tuttavast turvalisest raamist välja, õppige ise ja laske lastel õppida. Jah, viigegi nad tapamajja või farmi, selgitage ja õpetage, mitte ärge peitke pead liiva alla. Eesti lasteaiasüsteem vajab uuenduslikumaid tuuli ja kastist välja murdmist. Ma ei ütle, et kõik lasteaiad peaksid hakkama loomi nülgima hariduslikel eesmärkidel, kuid silmad taskuks küll lahti teha, et saada aru, et ainus oluline asi ei ole tähtede ja numbrite tundmine kolme-aastaselt, vaid ka teadmised elust enesest. Taimetoitlased ei pea mind virtuaalsete kividega surnuks pilduma, sest vabalt võib ju olla, et selline kogemus nö sünnitab juurde hoopis uusi taimetoitlasi?

15977731_1354285724615456_6033454733111624353_n.jpg

15965152_1354285647948797_1750155073795893733_n15977324_1354285567948805_6518863743363814375_n.jpg

Mulle meeldiks kui Ida lasteaial oleks selline Norra sõpruslasteaed, kuid ma olen ka 98% kindel, et vanemad saaks sellisest mõttest šoki.

//My friend kindergaretn teacher sent me link of a post from Granstubben kindergarten where the kids could see and take part of reindeer slaugher. This topic has gone so big and of course got negative feedback from Estonian kindergarten groups. 

I am not pro animal killing and a small vegetarian is raising her head inside me, but I think this is just wonferful what this kindergarten has chosen to do. I mean I think the kids in Estonian kindergartens are absolutely talented in different crafts, but they lack the knowledge from real life. Estonian children nowadays are raised in a cotton bubble and they have no clue what is going on outside the classrooms. There are many advantages of Estonian kindergarten system, which I now have learned, but having a 1,5 years experience from Norwegian kindergarten, I am a fan of their system and attitude. Also the reindeer slaughter. 

I have a friend who´s 4 years old daughter barely goes out from the house, she will probably be one of them thinking that milk and meat magically appear on counters. Is it better than knowing where it actually comes from? No. It isn´t. Kids nowadays are even afraid of small wind and home cats, because parents are way too protective. The children are raised to like indoor activities and crafts, not knowing anything about the real life. 

Vegetarians don´t have to throw me to death with virtual stones, my point is not to protect killing animals because of our appetite, it may also be that the kids who are raised up seeing how some food comes to our plates, will turn out to be vegans and protectors of animal rights, because they have seen what that means. Otherwise they will just be a bunch of people without a clue. 

I think it is absolutelt fabulous that a kindergarten shows to ingage children in this learning process of life at early age. I would LOVE Ida´s Estonian kindergarten to have a friendship-kindergarten like this from Norway, but what would the parents say and the politics. 

We are used to be in this same safe frame for at least 30 years. How does one change something that has been believed to be right and the only way for so long? But Estonian kindergarten system need some fresh ideas and points of views in my mind. 

All photos from Grandstubben Barnehage FB page.

If love is blind, why is lingerie so popular?

Hiiliv keskeakriis või mis, aga pesuteemadel ma jätkan. Tegelikult on aga ilma naljata lood nii, et mul oli eile võimalus käia Bon Bon Lingerie tootmises ja  kogu selles pesuparadiisis tuli mulle meelde, miks ma kunagi ammu ammu BonBoni armusin.

Nagu te eelmisest postitusest aru saite, siis pesu on minu jaoks väga oluline. Mul on pesuga seotud kaks kiiksu – aluspüksid ja rinnahoidja peavad olema ühest komplektist või vähemalt sama värvi ning pesu peab olema kvaliteetne ja mugav. BonBoni poest käisin ma Tallinnasse kolides natuke kaarega mööda, ma kartsin sinna sisse astuda, sest see tundus nii luksuslik ja kallis. Ühel palgapäeval võtsin ma julguse kokku, astusin sisse ja üldiselt võin ma öelda, et nüüd juba üle kümne aasta on minu parimad ja lemmikumad pesukomplektid just sellelt brändilt.

Ma ei valeta teile, kui ma ütlen, et selle brändi pesu annab teile Victoria Secretsi modelli keha. Tehke proovi. Pange mõni nende komplekt selga, vaadake end peeglist, näidake end oma mehele ja te näete ise, et ma ei valeta.

Mõned aastad tagasi oli neil üks vintage korsetiga komplekt, see oli nii imeline, et ma ostsin mitmeid paare pükse. Korseti ostsin ma kahjuks vaid ühe. Enam seda müügil ei ole. Kuigi see, mis mul kodus pesusahtlis on, pigistab natukene, sest ma olen ikkagi kaalus päris mitmed kilod juurde võtnud, siis  on see siiani minu lemmik, mille ma erilistel puhkudel selga panen. Ma ikka loodan aegajalt, et ehk tuleb see mudel tagasi tootmisesse.

Senikaua kuni ma ootan, olen ma endale leidnud uued lemmikud. Lyra komplekt on see, mis on täpselt minu teetassike – must ja pitsiline, lihtne, kuid elegantne. Mugavust ei hakka ma eraldi välja toomagi, sest selle brändi puhul on see minu jaoks lausa iseenesestmõistetav.

lyra2

Ma olen siin blogis ka “paljastanud” oma lameda rinna. Tegelikult on nii, et sellel lamedal rinnal on palju eeliseid. Mulle meeldivad väga särgitüüpi tugevduseta rinnahoidjad ja eest avatavad kolmnurksed rinnahoidja. Need sobivad minu keha- ja rinnatüübiga kõige paremini (nt seesama) . Mugavad, loomulikud ja mu meelest äärmiselt seksikad. Vanasti kandsin ma lameda rinna tõttu vaid push up rinnahoidjaid, ka täna meeldib mulle mõne riietuse all neid kanda, kuid igapäevaselt armastan ma väga kanda “comfort”- tüüpi rinnahoidjaid.

Minu vaieldamatu salaarmastus on aga body´d ja korsetid. Eile BonBon laos olles leidsin ma end lausa mõttelt, et mulle meeldib pesu vist natukene rohkem kui vein. Ideaalset korsett-rinnahoidjat olen ma püüdnud leida erinevatelt tootjatelt, kuid peale seda vintage-korseti leidu olen ma truuks jäänud BonBonile. Need on samamoodi lihtsad, elegantsed ja istuvad nii hästi (nt see mudel)

lyra4

Ma ei arva, et naise juures on kõige olulisem olla seksobjekt või keha, kuid kauni pesu kandmine on naisena meie (eelis)õigus ja ma ei saa sinna midagi parata, et minu jaoks on see selline nauding kanda kvaliteetset ja mugavat pesu, et ma ei vahetaks seda iial millegi muu vastu.  Nagu ka öeldud eelmises postituses ei ole mul  väga palju pesukomplekte, sest ma keeldun ostmast odavat pesu ja kui mul pole võimalust osta seda, mida ma tahan, siis ma ka ei osta.

Mingi  aeg tagasi sattusin ma kusagil lugema arutelu pesuteemadel, kus paljud noored naised ütlesid, et üle viieka ei raatsi küll rinnahoidja eest kulutada. Ausalt? See ju läheb peale teist pesu katki!  Ja kui vaadata Bon Bon Lingerie hindasid, siis siit saate luksusliku pesu ja kõrge enesehinnangu täiesti keskmisest hinnaklassist. Mu meelest, kui ma ei eksi, siis H&M pesu maksab kohati sama palju.

lyra3

Üks kommentaator küsis minult hiljuti, et kust ma oma põhjendamatult kõrge enesehinnangu ostnud olen. Ma nüüd vastan talle, et ilmselt BonBon Lingerie poest.

Milleks meile 50 halli ja hallimat varjundit?/ Why there is 50 shades of grey?

Te ju teate, et “Viiskümmend halli varjundit” on minu arvates üks maailma kehvemaid raamatuid, “Viiskümmend tumedamat varjundit” veel hullem ja kui just mu sõbranna mulle kolmandat osa ei kingi, siis vabatahtlikult ma kolmandat osa lugema ei hakka ka. Mu sisemine jumalanna ei taha. Ometigi on tegu ühe loetuima (erootilise) romaaniga. Miks see nii on? Milles on selle raamatu fenomen?

Ma usun, et kõik need, kes räägivad midagi sellest, kuidas neid paelub selle raamatu psühholoogiline pool, sest lapsepõlve kannatused on see, mis teeb Christian Greyst sellise “koletise”, valetavad. Sellel raamatul ei ole midagi pistmist psühholoogiaga, nii nagu igal kehval erootikafilmil on mingi lugu, oli lugu vaja ka sellele raamatule. Vaadake, minu arvates on asi väga lihtne – 20aastaselt on naine lihtsalt kaunis, 30+ tuleb mängu panna midagi rohkem ja 40+ tuleb mängu panna kõik.Selle raamatu edu seisneb selles, et mingist vanusest vajavad naised midagi rohkem.

IMG_64851.jpg

Ma olen aru saanud, et mehi ei huvita mitte niivõrd kui sale või vormis on naise keha, vaid kui enesekindlalt naine end oma kehas tunneb. 20aastaselt võisin ma ilma probleemideta kanda odavat pesu, sest olgem ausad, 20aastaselt avaldame me pigem muljet oma kehaga. Ma olen kümme aastat abielus olnud, õnnelikus abielus, kuid abieluga käsikäes käib ka rutiin. Teate, kuna mu mees mind teise pilguga vaatab? Kui mul on seljas kaunis ja kvaliteetne pesu. Ta ei pruugi mehena aru saada materjalist ja kaunistusest, kuid kaunis pesu muudab naise enesekindlaks ja meestele meeldib enesekindlus. Minu keha ei ole ideaalses vormis, ma üldjuhul  püüan seda pigem varjata, kuid kena pesu paneb mind unustama pisikest punnkõhtu ja sangasid, need justkui kustuvad imeväel.  Ma tunnen end jälle nagu 25. Ja sellepärast ei ole mul ka häbi endast poolpaljast pilti siia lisada.

IMG_6534.JPG

Mu kapis ei ole palju pesu. Mul on üks kiiks. Pesu peab olema ilus. Ja kui mul seda endale võimalik soetada ei ole, siis ma jätan pigem ostmata. Nagu öeldud, noorena võib naine endale palju rohkem lubada, mida vanust juurde tuleb seda tähtsam on endale meeldida ja endaga rahul olla – pesu on kõige lihtsam moodus selle saavutamiseks – sealt tuleb seksikus ja enesekindlus. Ärge alahinnake seda!

IMG_65121.jpg

Miks on nii, et püsisuhtes/abielus olles sattume me, naised, mingisse mugavustsooni – me jookseme kodus ringi vanas pesus ja karvaste jalgadega ning võtame kaalus juurde. Kui siis peaks midagi lõplikult vussi minema ning tekib uus suhe, võtab naine end uuesti kätte, investeerib oma pesusse ja võtab 20 kilo alla. Miks naised pahatihti mammideks muutuvad?

Ja kui veel tulevad lapsed, kipuvad naised unustama ära, et esmajoones oleme me naised, mitte emad või vanaemad. Mis te arvate, mis on põhjuseks, et eriti lapse esimestel eluaastatel paljud paarid lahku lähevad? Ilmselt ma ei pea teile vastust ette ütlema.

IMG_64921.jpg

Tangad Bon Bon Lyra (LINK)

Rinnahoidja Bon Bon Lyra (LINK)

You know that “50 shades og grey” is one of the most annoying books in the world, but there are still so many women loving this novel. Why? The ones saying that they love the psychology in the book are just big fat liars, there is no psychology in there. Just like any bad erotic movie needs a srory this book needed somekind of story. The phenomenon of the book lies on the fact that from certain age we need something more. At the age of 20 we are just beautiful, we can wear any lingerie and still feel confident, from the age 30+ we need to use more to feel confident. Lingerie is one of the easiest way to feel sexy and confident, good lingerie erases extra fat from our stomachs and makes us forget about those extra kilos. We don´t notice that and our husbands neither – they see a confident sexy woman. And don´t lie to yourself – we may not like the word sexy, but we sure want to feel sexy. 

This is why from the age 30+ we should not buy cheap underwear, it makes us look cheap. I do not have a lot of lingerie in my drawers, I have this obsession that underwear needs to be pretty and of good quality. When I have no possibilities to buy it, I do not buy any at all. Simple as that.

I have been married for 10 years. And you know when my husband looks at me passionately? When I wear something like this under my conservative boring clothes. It is a small thing, easy to forget, but yet so important. 

img_6481_1

Tanga Bon Bon Lyra (LINK)

Bra  Bon Bon Lyra (LINK)

//Saadud kingituseks//

Liiklushuligaan & jõul(ustress)

Lille julaftenil ehk reedel tuli Taanist koju tädi Pepe ja kuna Ida oli mulle 9887 korda pinda käinud, et tema tahab OMA tädi Pepe juurde, siis me otsustasime talle vastu minna. Autoga. Olgugi et ma tean, et auto õhkpadjad võivad aegajalt alt vedada. No ja tundes minu õnne autodega, siis täpselt nii ka juhtus. Tädi Pepe oli kenasti kätte saadud ja me liikusime vooluga kaasa otse liiklusummikusse, mis ei liikunud grammigi. Ja just seal samas, keset seda kaost, läksid autol õhkpadjad tühjaks. See tähendab vaid seda, et mul tuleb leida korraks koht, kus peatuda ja lasta autol taastuda. Aga kus? Keset seda kaost, kus närvilised inimesed niikuinii tuututasid? Panna üks rida kinni? Teha olukord veel hullemaks? Ma otsustasin vastassuunas natuke edasi “trügida” ja ma ei imesta, kui keegi mind selle eest YouTube’i üles riputas.

Loomulikult ei lasknud mind keegi vahele, sest noh olgugi, et minu auto ei ole mingi luksusliikur, saab teda siiski nimetada maasturiks ja maasturi roolis blond saab tähendada vaid kahte asja. Idioot või paadunud liiklushuligaan. Või kolmanda variandina idioodist paadunud liiklushuligaan. Ma panin ohutuled põlema, et ehk see aitab aru saada, et ma ei trügi niisama, kuid no ei aitanud see ka – vihased pilgud ja rusikaviibutused saatsid mu püüet vahele trügida. Lõpuks ma lihtsalt pidin tugevama õigusega vahele trügima ja mind ei tahetud ikka sinna lasta, ma mõtlesin, et noh järgmine hetk ma olengi risti kahe sõidusuuna vahel ja panen liikluse kinni, mida ma ei tahtnud, ning trügisin edasi. Üks vend tuli isegi autost välja, et mind sõimata ja kui ma oleks mees olnud võib olla ka pasunasse anda. Kui ma siis talle samamoodi seletasin, et mu auto on katki, et ma ei ole idioot, siis vastas ta lihtsalt rahulikult “aa okei” ja lasi mind vahele, aga enne oli vaja lärmata. Muidugi käitusin ma valesti ja liiklusreegleid rikkuv maastur käivitab inimestes mingid refleksid, kuid enne ausalt, teinekord võiks enne hinnangute andmist mõelda, et ehk on mingi põhjus selliseks ülbuseks. Sest olgem ausad isegi ükski idioodist liiklushuligaan ei oleks nii nagalt trüginud, aga oh well…kui te mind YouTube´is näete, siis teate, miks ma seal trügisin.

Lõpuks jõudsime me läbi selle liikluskaose bussijaama. Kell oli alles 12, kuid te ei kujuta ette KUI suur kaos kesklinnas valitses ja KUI närvis ja stressis inimesed olid, ma pole nii palju signaalitamist pikka aega näinud ja kuulnud. Tuttavad, kellele helistasime, närvitsesid, et “issand jumal, mul on vaja õhtul seda ja seda teha, aga kõik kingid veel ostmata ja ma olen nii närvis“. Pooled tuututajatest tundusid olevat samasugused viimase hetke ostlejad olevat. Ma ei suuda neid jõulustressis inimesi mõista. Esiteks, no kui sa ikka kinkide ostmisest nii närvi lähed, siis ära jäta seda viimasele minutile ning kui sa oled teel maale/poodi/koju, siis kas see tuututamine ja närvitsemine aitab kuidagi liikluskaost leevendada. Pool tundi siia-sinna ei mängi ju mingit rolli? Aga inimesed tõmblesid närviliselt. Kas jõulud ei peaks olema rahulik aeg? Ometi lähevad inimesed just jõulude ajal ilgelt stressi. Jube naljakas. Ja veider.

Tädi Pepe bussi peale pandud, hakkasime me Idaga kodu poole liikuma. Ja otseloomulikult juhtus maanteel, mitte kaugel kodust, see sama, et õhkpadi tahtis puhata. Ma tõmbasin end tee äärde,et paar minutit oodata ning kui ma siis otsutasin edasi liikuda ei teinud auto ÜHTEGI häält, mingil müstilisel moel oli auto aku tühjaks saanud. Äge! Seal ma siis seisin maanteel ja mõtlesin, et kurat, mida ma nüüd teen. Marekile ei tahtnud ka nagu helistada, sest ta oleks pahandama hakanud, et mida ma üldse linna ronisin, kui ma teadsin, et see viga VÕIB juhtuda. Ma oleks muidugi vastanud, et just nimelt VÕIB, aga EI PEA, kuid kammooon, me kõik teame, et kui minu ja autodega saab midagi juhtuda, siis see juhtub. Mul ei jäänud muud üle kui hääletama hakata, et keegi mu autole voolu annaks. Loomulikult ei peatunud jälle keegi, sest kõigil oli kiire, kes viibutas rusikat, kes lehvitas ja kes lasi signaali, kui lõpuks üks tore ja rahulik mees pidama jäi, ütles ta, et ta aitaks küll, kuid tal pole krokodille. Aga NEED OLID AUTOS OLEMAS MUL! Ja nii, kallid lugejad, õppisin ma seal samas ära, kuidas kasutada krokodille! Tuli välja, et see on lihtsam kui ma arvasin:)  Me soovisime üksteisele häid jõule ja suundusime uuesti liiklusesse. Viis minutit hiljem olime me õnnelikult kodus. Nii vähe ongi vaja, et ellu särtsu tuua. Aga liiklusummikute ajal ma enam selle autoga linna ei lähe, sest nüüd ma tean, et kui saab juhtuda, siis juhtub. Samas tean ma autodest tänu nendele seiklustele juba sama palju kui kehvemapoolne automehaanik.

Jõuludest ma kirjutada ei viitsi, sest noh… mis seal muud oli kui traditsiooniline “söön end paksuks, et 1.jaanuarist dieeti alustada”. Sheerin parem paar pilti, muuhulgas ka vanaemast,et näidata, kust mu kehvad geenid alguse on saanud. See viimane oli muidugi nali, sest mu meelest on mul üliarmas ja kena vanaema, ma oleks hea meelega vanana tema moodi. Mulle meeldivad kortsud.

IMG_6413.JPGIMG_6422.JPGIMG_6431.JPGIMG_6433.JPGIMG_6440.JPGIMG_6447.JPGIMG_6392.JPG

Hullumaja puhvet või lõbus lasteaiapidu?

Mul ei olnud lasteaia jõulupeole mingeid erilisi ootusi, selles mõttes, et ma olen küll kanaemastunud ja fännan kõiki lastega seotud üritusi (laias laastus pole ka vahet, kas seal on mu oma laps või võõrad), kuid ma ei oodanud, et seal oleks mingi jube sisukas programm või tegevus. Jooksevad ringi, karjuvad, on kärsitud  – umbes nii ma seda ette kujutasin.

Ma eksisin. Vägagi vahva lugu oli välja mõeldud ja Ida rühma õpetajad oleks nagu lavakas käinud, või on nad lihtsalt nii profid, et jäneseks ja karuks kehastumine tuli väga tõetruult ja kaasahaaravalt välja.

IMG_6251.JPGIMG_6264.JPGIMG_6257.JPG

Samuti oli välja mõeldud vahva liikumiskava ja laulud. Lapsed olid nii tublid ja tegid kõik asjad kaasa püüdlikult. Ei olnud mingit peata jooksmist ja kisa. Kisa tuli hiljem, siis kui kingipakid käes olid ja lapsed lihtsalt ringi tohtisid joosta. Rõõmukisa, mängivate laste kisa kui te aru ei saanud.

IMG_6270.JPGIMG_6281.JPGIMG_6279.JPG

Ja no on ilmselge, et ma võin vabalt “paha emme” olla, kes midagi kaasa ei vea nendele pidudele, sest selle lauaga, mis seal vanemate poolt kaetud sai, oleks pool Ääsmäed ära saanud toita.

Ma ei tea, millised teiste lasteaedade jõulupeod on, aga kui Ida lasteaiapeod kõik sarnased nagu see oli, siis ma käin nendel pidudel küll hea meelega ja vabatahtlikult.

IMG_6301.JPG

I didn´t have too high expectations to Ida´s kindergarten Christmas party. I mean I have become one of these moms who enjoy events with children, but I was prepared for a lot of screaming, crying and running around without meaning. 

I was wrong. The children behaved so well, dancing and singing and doing the best they could, being smiling and laughing and just having fun. And the teachers had made up a very sweet story which was enjoyable for both children and adults. They were like professional actresses. Very well done! I was impressed. Honestly. 

In my previous post I said I am like one of the “bad moms” (from the movie with Mila Kunis), who screws up cakes she is supposed to bake, her daughter´s hair is never braided and she has a stain on her dress all the time. As far as for the baking and bringing food to parties, I do not have to worry about that anymore, I can without any guilty conciousness be the bad mom who brings just herself. There was enough food to feed the whole county.

But the party really was cool. I can go to her parties volunteerily;)

30980786683_99a4e98cc6_k31642944872_92ab376753_k.jpg31643002782_06925c9fb6_k.jpg

Photos: Lille Laura Halliste

 

Britt Ida tuba

Kuna ma täna ei viitsinud Idat lasteaeda viia, siis kasutasime me hommikupoolikut selleks, et Ida tuba Norra mälestustega täita. Mu meelest on nii tore selliseid armsaid mälestusi silma all hoida, mitte mõnes kapis peidus.

IMG_5972.JPGIMG_5968.JPGIMG_5977.JPGIMG_5967.JPGIMG_5965.JPG

Ja teate, ei oleks ma kunagi uskunud, et minu külmkapil saavad rippuma lapse asjad, aga siin nad on. Ei häirigi. Kuigi ma tahan neile ikkagi Ida tuppa koha leida;)

IMG_5985.JPG