Fassaadi taga

Me tegime eile jälle seda värvime-maja-värki. Täiesti hullumeelne kui palju me neljakesi ära tegime. Ja veelgi hullumeelsem on see, et meil on olemas sõbrad, kes alati vabatahtlikult appi tulevad. Neil on alati aega ja võimalust. Hiljuti rääkisin ma ühe tuttavaga, kes oli hädas inimestega, kes ei tule koolituspäevadele, sest neil pole aega. Me mõlemad oleme seda meelt, et inimesel on täpselt nii palju aega kui ta tahab. Kui keegi ütleb, et pole aega külla tulla, appi tulla jne, siis tegelikult ei ole kunagi põhjus ajas. Vaid tahtmises.

Instagramist ja Facebookist te juba nägite, et Ida oli värvimisega nii ametis, et võõpas üle nii oma kleidi kui ka mängunurga. Noh, peaasi, et laps rahul oli! Meie aga võõpasime maja kollaseks oranžiks ja et veel rohkem värviline saaks, tulevad meie maja liistud vaarikapunased. Ma juba täitsa kujutan ette, kuidas see värviline maja keset halli üksindust siin uhkelt kesest üksindust särab.

20170729195451_IMG_261520170729191210_IMG_2578

Kui teised olid juba puhkama asunud, tuli mulle meelde, et krt, üks tuttav tõi ju mulle terve aiatäie lilli, et peaks ikka kasvõi mõned neist ära istutama. See koht, kuhu ma peenart planeerisin on jube kivine ja poolvõimatu kaevata. Nii ma seal vaikselt vandudes nikerdasin kui mu tegevuse avastasid sõbranna lapselapsed. Poisid sattusid nii vaimustusse peenra rajamisest, et mul ei sobinud enam ka lõpetada.  Me kaevasime ja istutasime kõik need sadatuhat lille koos poistega ära. Poisid muidugi ei jätnud siis ka, vaid hakkasid edasi organiseerima, et mida me järgmine kord teeme. Kopp oli vaja tellida, et suurtest kividest lahti saada, sinna asemele istumiseks toolid ja laud panna, killustik vedada (mida nad reaalselt ka tegid nii palju kui ma neil lubasin), et tekiks kõnnitee ja… “Kui sulle veel lilli tuuakse, siis ära ise midagi tee, vaid helista kohe mummule, siis me tuleme appi!” sain ma lõpuks karmi käsu ühelt. “Jah, helista, siis tulevad tööpoisid appi!” lisas teine.

Mis nii viga tööd teha kui lapstööjõud kohe varnast võtta!

20170729191258_IMG_258020170729191605_IMG_2589

Selline see meie elu on. Kui Instagramis ja Facebookis oleme me Idaga ikka printsessid, siis tegelikus elus, fassaadi taga, kanname me ka krooni.  Lihtsalt ühel meist on lisaks kroonile mullased näpud ja varbad.  Seljas kümme aastat tagasi ostetud kolekole pükstükk.

20170729191704_IMG_2593

20170729192837_IMG_2599.JPG

Fassaadi taga on õudselt palju tööd! Majas elamise võlud.

Enne vihma

Mõnikord, näiteks eile kui ma hilisõhtul rongiga Keilasse tulin ja taksot ei saanud ning mõtlesin, et pean jala hakkama kodu poole vantsima, mõtlen ma, et kuramus, kes see käskis meil siia karup….e kolida. Sven Mikser see ei olnud. Ise vabatahtlikult tulime. Linnas oleks ikka tunduvalt lihtsam. Eksju.

Teinekord aga, nagu täna kui me enne vihma  Idaga lilli ja maasikaid käisime korjamas, mõtlen ma, et paremat kohta elamiseks oleks raske tahta. Ussipesa on meie nägu ja meie Ussipesa nägu.  Muidugi on see selline neverending projekt, mis aegajalt hulluks ajab, kuid samas jälle kui kõik ühe korraga valmis oleks, mille kallal ma siis viriseks, mille kallal Marek nokitseks?

IMG_0918.JPGIMG_0981.JPGIMG_1015.JPGIMG_1054.JPGIMG_1045.JPGIMG_1074IMG_1078IMG_0968IMG_1111IMG_1113IMG_1127

Sometimes I do not understand why we decided to move here to the countryside. Everything would be much more conveniant in the city. Especially when my car breaks down (and it does happen quite often). 

But then I look around and find it the best possible place on Earth for living. For home. Yes, there is so much to do (and I have no idea) when we finally will get all my dreams and wishes and Marek´s wishes and dreams as well done, but in the other hand… If everything would be perfect and finished, what would I complain about? What would Marek work on? 

So everything is just like it is supposed to. I guess.

 

Püha issand jumal kui aeglased on mehed!

Selle postituse nimi võiks vabalt olla ka “Majas elamise rõõmud ehk see maja ei saa kunagi valmis”. Me oleme siin elanud nüüd 11 aastat ja jumala eest, mina ei näe, et sellel ehitamisel lõppu tuleks. Ühest otsast pole veel valmiski kui teisest otsast laguneb. Lisaks tulevad meile aegajalt kummalised mõtted, et ikka lisatööd jaguks. Noh nagu sel aastal. Mulle käis ilgelt närvidele, et maja taha sai meie garderoobist ja nii me muudku unistasime, et küll oleks hea kui köögist otse maja taha saaks. Ja et seal ka terrass oleks. Selline suurem.

Alustame sellest, et niimoodi unistades saime me aru, et meil on teise korruse magamistoas täiesti kasutu rõdu ja seega ka rõduuks. Üldse ei saa ma aru, mis loogika on oma majas teisele korrusele rõdu ehitada. Lähen alla korrusele, teen hommikukohvi ja siis lähen tagasi magamistuppa kohvi jooma? Selle asemel, et terrassil kohvi juua, eksju. No vot. Nii me siis tulimegi mõtte peale, et toome rõduukse alla korrusele ja viime alumise korruse akna üles (kuna see aken, mille asemele läks rõduuks, oli liiga väike, võtsime me ka elutoast ühe akna ära). Mõnus on küll kui on uks kohe köögist maja taha, aga kodus sees on nagu sõda majast üle käinud.

Edasi hakkas ikka hullult segama, et uksest astudes ei olnud seal all treppi  või terrassi ja ikka käisime me maja taha läbi garderoobi. Sel nädalavahetusel otsustasime me siis terrassi ehitamise ette. St mina ütlesin, et äkki teeks ära ja Marek hakkas tegema. Kutsus sõbra ka appi. Püha jeesus, kui kaua läheb meestel aega, et omavahel kokkuleppele jõuda KUIDAS terrassi ehitama hakata. Nad reaalselt vaidlesid pool päeva. Ilma liialdamata. Kui kokkuleppele said, siis lõpuks läks ehitamiseks vaid mõned tunnid, aga nad said valmis vaid karkassi, sest kell oli juba 12 õhtul. KUI nad ei oleks nii palju vaielnud, oleksid nad kogu terrassi juba eile valmis saanud, aga ei…neil oli vaja vaielda. Ma ei tea, mis meestel on selle vaidlemisega, et keegi ei taha alla anda. Aga selgeks ka ei tee teineteisele, et miks üks või teine meetod ehitamiseks parem on. Ausalt, mul oli vahepeal tunne, et ma lähen ise ehitama. Mitte et ma oskaks, aga siis oleks loba asemel vähemalt midagi tehtud saadud.

Täna lõunaks sai terrass lõpuks valmis. Siit sealt on vaja veel viimistleda ja minu töö on vana osa ka ära õlitada, aga valmis ta vähemalt sai. Ühtepidi tundub, et midagi on jälle valmis ja nii ilus, aga tegelikkus on see, et kõik on ikka veel poolik. Majas elamise “rõõmud” – kogu aeg on midagi teha. Ja pole siis ime, et ma ei saa endale uusi tenniseid lubada, sest kui on valida kas voodrilaud või tennised, valin ma voodrilaua.

19970632_1445380028833870_1931760515_n19987619_1445380008833872_665026035_n

Korteris oli ikka lihtne elada. Ainus mure oli, et ei viitsinud kogu aeg 38m2 (!) suurust korterit koristada. Nüüd on lisaks majale veel ka aed ja sada tuhat muud asja. Kes see jaksab? Ja kes tahab tulla meile appi maja värvima uuel nädalavahetusel?

Okei, tegelikult ma loomulikult ei vingu majas elamise üle. Lihtsalt kuradima palju aega ja raha läheb, et seda korras hoida. Samas. Valikute küsimus.

 

Kuidas ringiga Lillehammerisse minna? //Let the adventure begin. Again.

Jõudsime laevaga hommikul Stockholmi. “Mis masterplan on?” küsisin mina. Õde kehitas õlgu. Nagu meie perele kombeks, siis selgub masterplan tihti alles reisil olles. Näiteks läksime me aastaid tagasi perega Pariisi. St meil oli selline plaan, aga ega siis keegi meist kaarti ei vaadanud. Kui bussi istudes selgus, et kuidagi ei mahu 10 päeva sisse nii Veneetsia, Rooma, Pariis ja jumal teab, mis kohad veel, tegime me reisiplaani jooksvalt teel olles.

Nii ka seekord. Emme tuli meile sadamasse vastu. “Mis teeme?” küsis ta. Me kehitasime õlgu. “Lähme siis kohe Norras,” pakkus õde. Mõeldud-tehtud. Me hakkasime otse Lillehammerisse sõitma. Tee peal tuli aga emmele meelde, et ta tahaks meid ühte looduskaunisse kohta viia, mulle tuli meelde, et tahaks Vimmerbysse jõuda, õde arvas, et võiks ka Kolmårdenit külastada ja lõppude lõpuks mõtlesin mina, et kui juba minekuks läheb, et käiks siis aja kokkuhoiu mõttes ka paar mu klienti läbi. Niisiis panime me paika marsruudi, mis tähendab, et kaheksa tunni asemel sõidame me Lillehammerisse väikese ringiga. Kõigest 26 tundi autosõitu.

Kuidas see reis täpselt välja nägema hakkab, kes seda teab. Korraks vaatasime me, et Göteborgist saaks ehk laevaga mingi osa Stavangerile lähemale sõita, aga nii palju kui me Google´st aru saime, tähendas see ka peatust Taanis:D

Elu olgu seiklus! Näiteks külastasime me täna otse Lillehammeri poole sõitmise asemel imekaunist loodus-kunstiparki Artipelagi. Soovitan soojalt külastus sinna ette võtta! 

19620092_1437170459654827_1377352017_o

19688428_1437170572988149_1933679715_o

Poest käisime ka läbi. Nii et kui meie reis liiga metsa kisub, siis meil on vähemalt mõned pudelid odavat (Norraga võrreldes) šampust, cavat ja õlut kaasas. Tellijatele viime tühjad pudelid, sest mõte ju loeb 😂

It is typical for my family that we never plan a trip or take the easy/straight way to destination. Like this time. We are going to Lillehammer and actually planned on being there already today evening (it takes 8 hours by car from Stockholm), but then we remembered that there are some places we want to visit in Sweden and when planning I thought we could at the same time visit someof my customers in Arendal and Stavanger as well. It only means that instead og 8 hours of driving we will use 26 hours.

How the trip actually we´ll be, who knows. We will start early tomorrow. First stop Oxelösund. Then Vimmerby and Kolmården. Gothenburg. Fredrikstad, Arendal. Stavanger. When we will arrive in Lillehammer? Well. Perhaps on Monday evening? Depending on how many times we get lost:D

Beebiboss Paul ja tädi Tere

Ma olen selline kiiksuga inimene, et vahepeal tuleb tahtmine pulli teha. Sellist kiiksuga nalja. Nii nagu täna kell kuus hommikul tuli mul mõte postitada Facebooki foto beebist ja Idast, nii et jääks mulje, et meie peres on tegelikult veel üks laps, keda ma siiani olen püüdnud varjata. Noh et testida, kaua saab last varjata. Uskuge mind, ma sain päris mitmeid sõnumeid küsimustega (inimestelt, kellega ma igapäevaselt ei suhtle), et kuidas ometi, kas teil on tõesti teine laps, kuidas me selle maha oleme maganud ja kust saite. Ma siis vastasin, et tegime ja saimegi. Nii nagu lapsi saadakse.

Päeva lõpuks panin veel ühe “õde-venda” pildi üles. Kui siis mu ema mulle kirjutas, et “selgita! ja kohe!” mõtlesin ma, et ju tuleb ikka ära öelda, et tegu oli naljaga. Tundus, et inimesed olid unustanud, et ma olen 5648598 korda väitnud, et minu seest enam ühtegi last ei tule:)

Kes on beebiboss Paul? Beebiboss on minu tuttava laps, keda me täna Idaga natukene hoida aitasime. Nii tunnike või nii. Ida oli muidugi vasikavaimustuses, sest päris beebi ja tahtis teda nagu nukut istuma ja sööma ja mängima ja magama panna, rääkimata nendest kordadest kui ta beebit kaelapidi endale sülle tahtis tirida. Vaimustus rauges siis kui selgus, et beebiboss on armas küll, aga ka tüütu, kes tahab su ipadi ja Barbiet ära süüa, kes ei jää istuma sinna, kuhu ta paned ja pealegi nõuab metsikult emme tähelepanu. Ida muutus armukadedaks, ütles, et pole enam beebi sõber ja leebus alles siis kui beebi emme – tädi Tere –  tagasi tuli. Siis oli selge, et beebiboss ei jää ikkagi meiega, vaid läheb oma emmega ära. Nii võib öelda, et beebiboss Paul oli nagu testbeebi, et Idale näidata, et beebid ei ole tegelikult nukud ja nendega ei ole vaid lihtne.  Mängida oli beebiga tore, aga vaid niikaua kuni ta nutma ei hakanud.

Mina aga veendusin, et beebid on tõesti eriti armasad, eriti ponksid pruunisilmsed hurmurid, aga isver, kus mulle tuli meelde kui palju nendega mässamist oli. Ma nägin isegi mähkme vahetamise ja talle pükste jalga panekuga vaeva – nagu oleks tahtnud kaheksajalga riietada.

Ida väsis minu rõõmuks lapsehoidja/suurema õe tööst täitsa ära, nii et nüüd ehk saab mõnda aega vaikust sellest tahan poest beebit osta” teemast.

Vot selline nali!

Aga miks tädi Tere? Ega see ta nimi päriselt ole? Tädi nimi on Ere, aga Idale ei jäänud see meelde. Nii sai talle õpetatud, et nagu “tere”. Mis te arvate siis, kas Ida sai aru sõnast “nagu”? Muidugi jättis ta endale meelde, et beebibossi emme nimi ongi Tere.

Peipsi-eri vol3: Ärge tehke sama viga, mis mina!

Ma ei tea, mis mul peas oli kui ma arvasin, et Peipsiäärse saab läbi uudistada ja külastada ühe päevaga. Isegi vähema kui terve päevaga. Me ei jõudnud pooligi kohti läbi külastada ja sellest on paganama kahju, sest noh…ma vist ei üllata teid enam sellega, et ma olen (ikka) täiesti Peipsiääre lummuses. Midagi me siiski läbi külastada jõudsime ja mõned emotsioonid pean ma ikka teiega ära jagama. Piltidega läks mul muidugi nii pahasti, et suures elevuses suutsin ma fotoka panna mingile täiesti suvalisele režiimile ja 80% mu piltidest on lihtsalt värisevad udukogud.  Minu pähe jäid muidugi ka mälupildid, kuid ma loodan väga, et suudan ka teis oma lugudega tekitada kasvõi veidikene huvi Peipsiäärsete külade vastu. No mitte nii suures ulatuses nagu mul endal tekkis, et “I wish I win a lotto, like for real”  nagu Tommy Cash laulab, et sinna endale maja soetada, aga nii palju, et te oleksite targemad kui mina ja läheksite sinna KOHE MITMEKS MITMEKS päevaks.

Kõige pealt külastasime me Kolkja sibula-ja kalarestorani. Ma olin sellest nii palju kuulnud ja alati mõelnud, et peaks seda “homme” külastama, aga enne kui “homme” kätte jõudis, läks ikka väga mitu aastat.  Nüüd on käidud. Huvitav oli. Sõime Maikiga kalapelmeene. Ma ei saa kuidagi öelda, et need oleksid halvad olnud, kuid huvitav on just see sõna, mida ma siinkohal kasutaks. Mul on hea meel, et neid sõime, kuid mõlemad Maikiga julgesime öelda, et see jääb ilmselt esimeseks ja viimaseks korraks. Rohelise sibula salat seevastu viis keele alla. Järgmine kord võtan kas sibulasalati, kalasupi või juustukattega kala. Heily kiitis oma kala taevani.

Ma pean ütlema, et mulle meeldis selles restoranis, kuid midagi jäi siiski justkui puudu. Kõik oli nagu ehe, aga samas ei olnud ka. Mingi “vibe” nagu on moodne öelda, oli justkui puudu. Teenindaja oli vahva.  Kui oli maksmise aeg, küsis ta, kuidas me arvega teeme. Ma vastasin, et mina ei tea, mul ei olegi raha. Ma pidasin silmas seda, et mul polnud sularaha ja kaardiga seal maksta ei saanud ning sõltusin sõbrannadest, kuid välja kukkus nii nagu ma oleks ülbelt öelnud, et “oot, maksma peab ka vää?”. Teenindaja naeris mu reaktsiooni peale nii, et pisarad silmis. Minul olid ka.

IMG_0309.JPG

Edasi liikusime me Alatskivile, kust me lootsime tankla leida enne kui teele jääme. Leidsimegi. See oli selline tankla, kus enne tuli maksta ja siis tankida. Ma maksin ära ja istusin autosse, et telefon laadima panna, müüja ei näinud teisel pool autot askeldavat Maikit. Heily, kes veel tanklapoodi sisse jäi, rääkis pärast, et ma olin oma autosse istumisega vaesed müüjad poolsurnuks ehmatanud. Sest loomulikult arvasid nad, et ma olen voolik autos minemas sõitmas. Ma saan nende paanikast aru. Aga naljakas oli ikka.

Nüüd tuleb esimene koht, kus ma kahetsen. Ma olen pikalt tahtnud külastada Alatskivi lossi.  Te ju teate minu losside-mõisate armastust. Me olime nii lähedal, aga samas jäi loss nii kaugele ja kell oli nii palju, et ma tahtsin kindlasti ka Voronjasse jõuda. Hiljem kuulsin ma Herlingilt, et Alatskivi lossi perenaine oleks meid IGA KELL oodanud ja siis oli mul veelgi rohkem kahju, aga midagi pole teha…PÄEV Peipsi ääres on liiga lühike aeg ja ma püüan Mareki pehmeks moosida, et me Vasulas olles teeksime ühe mõnusa kõrvalpõike sinnakanti. Nüüd ma tean KUI lähedal see tegelikult on.

Aga et siis Voronja. Vat kui Kolkja restoranis jäi “vaibist” natuke puudu, siis Voronja kunstigaleriis oli see täpselt olemas.  Meil läks lausa nii hästi, et vähemalt üks kord sattusin ma kuhugi õigel ajal – Lillehammeri kirjandusfestivalile jõudsin ma täpselt üks päev liiga hilja, aga Varnjasse sattusime me kunstigalerii avamise ajaks.  See on nüüd jälle üks selline koht, kuhu peab tagasi minema ja aega võtma ikka mitu-mitu tundi,  kui mitte lausa eraldi päeva. Lühikese ajaga pole seal mitte midagi teha. See on nagu omaette väike maailm niigi juba omaette väikeses maailmas. Kuraator Pjotr Belõi ütles Voronja galerii õuel enne nüüdiskunstinäituse „Avatud piirid” avamist, et väljapanekut võib vaadata kui inimese ja looduse vastastikuse suhte kajastust. Inimene võib küll armastada loodust ihust ja hingest, aga loodus on meie vastu ükskõikne, nii et tegemist on vastamata, lootusetu armastusega. Ma ei ole selle peale kunagi nii mõelnud. Huvitav mõte. Ja huvitavad inimesed. Viie miljoni elanikuga Peterburist on seitse kunstnikku pannud oma tööd välja just selles paarisaja elanikuga kalurikülas.

Voronja galerii iseenesest on oma aiaga vaatamisväärsus omaette, kuid näitust, mis avatud suve lõpuni tasub vaatama tulla kohe kindlasti.  Esimesel pildi on selle näituse minu lemmik töö.  Kui meil oleks saun, siis see läheks saunaeesruumi aukohale.

19149351_638113769713428_3789638449642074041_n

19225798_638117426379729_6320388738030172304_n

19274754_638114299713375_1730265738193053820_n

19275033_638114419713363_4172843126968343743_n

19274908_638113613046777_5521478003245229965_n19275184_638117276379744_2464937776754971025_n

19357899_10211714599798494_172334533_n

19396705_638114683046670_3399489928492719721_n

Fotod: Jaak Kikas

Rohkem fotosid näitusest saate vaadata SIIT galeriist.

6798825t1h9fb0.jpg

Foto: Merike Lill

Ma sattusin sellest galeriist, nende aiast, nende majast, nende õunapuu otsas asuvast majakesest nii vaimustusse, et tõesti raske oli nii kiiresti lahkuda. Ja millised mõnusad sõbralikud inimesed. Isver, ma saan aru, et ma olen ikka tõesti kade inimene. Ma tahaks, et mul oleks majake Peipsi ääres nagu neil seal, ma tahaks et mul oleks Mesi tare nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline aed nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline galerii nagu neil seal. Aga kuna mul ei ole, siis ma olen lihtsalt kade.

Lõbusat moegaleriid Peipsi äärest vaata siit.

IMG_0331IMG_0335IMG_0338IMG_0349IMG_0352

Postitus läks pikaks. Tuleb “Peipsi eri vol 4” ka ikka. Midagi pole teha. Mind ei oleks sinna tohtinud lasta.

 

Probleemivaba elu/Problemfree life

“Issand, kuidas ma sind kadestan, sul on nii probleemideta elu!” ütles üks mu tuttav mulle. Ma oleksin selle peale naerma pursata tahtnud. Mu elu on kõike muud kui probleemidevaba. Kogu aeg juhtub midagi, aga ma ei viitsi enam nendest probleemidest rääkida. Lihtsalt leian omaette asjadele lahenduse ja ei hala. Hala ei huvita niikuinii kedagi. Ja neid, kellele see hala rõõmu teeks, nendele ma keeldun seda rõõmu tegemast.

Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan tööd teha nii, et ise otsustan, kuna ja kus, peaasi, et asjad tehtud on, aga eks see siia-sinna jooksmine Hunt Kriimsilmana on ka aegajalt stressi tekitav ja ma tunnen, et ei jõua, aga mida siis halada, oma valik. Vabalt võiksin ma ka mõne tavalise kontoritöö endale leida.   Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan lihtsalt niisama seljakoti ja kohvri haarata ja Norra või Rootsi minna, aga samas ei ole selles midagi kadestamistväärt. Lõuna-Aafrikasse, Islandile, Jaapanisse ma niisama minna ei saa. Aga kui hästi läheb, siis kahe aasta pärast juba saan. Nii kaua lihtsalt ei hala.  End halvasti ka ei tunne.

Probleemidevaba elu aluseks on oskus mitte stressata. Muidugi kui päevast päeva mõelda, kuidas üks või teine asi on viltu läinud, põdeda ja nutta kodus patja, et midagi endale lubada ei saa, siis ongi tulemuseks depressioon. Mitte probleemivaba elu.  Kõik on mõtlemises kinni.


20170608_171232

“Oh, how I envy you, you have no problems, ” a friend told me. I wanted to laugh so loud. My life at this point is anything else than problemfree, but I have decided not to talk about the problems anymore. Nobody cares about my problems and the ones that do, they would just feel good to see that not everything is well and I will not give them the pleasure. I am just secretly trying to find solutions to things and have this problemfree life outside. It is much easier. 

Of course I am somehow happy that I have the possibility to work when and where I want, but it can also be stressing, also it is still not enough income, but can I complain? No. It is my choices. No one to blame. Of course I am somehow happy that I can just take my suitcase and backpack and go to Norway and Sweden, but actually I am dreaming about travels to other destinations. I love traveling. If everything goes well in two years I may have the possibility. Until then I will not complain. 

The key to problemfree life is less stress. Complaining and whining and having unrealistic dreams “just because everyone else has” leads only to depression and misery. It is easier to enjoy the things I have at the moment and have a problemfree life. It is all a matter of thinking!