Peipsi-eri vol3: Ärge tehke sama viga, mis mina!

Ma ei tea, mis mul peas oli kui ma arvasin, et Peipsiäärse saab läbi uudistada ja külastada ühe päevaga. Isegi vähema kui terve päevaga. Me ei jõudnud pooligi kohti läbi külastada ja sellest on paganama kahju, sest noh…ma vist ei üllata teid enam sellega, et ma olen (ikka) täiesti Peipsiääre lummuses. Midagi me siiski läbi külastada jõudsime ja mõned emotsioonid pean ma ikka teiega ära jagama. Piltidega läks mul muidugi nii pahasti, et suures elevuses suutsin ma fotoka panna mingile täiesti suvalisele režiimile ja 80% mu piltidest on lihtsalt värisevad udukogud.  Minu pähe jäid muidugi ka mälupildid, kuid ma loodan väga, et suudan ka teis oma lugudega tekitada kasvõi veidikene huvi Peipsiäärsete külade vastu. No mitte nii suures ulatuses nagu mul endal tekkis, et “I wish I win a lotto, like for real”  nagu Tommy Cash laulab, et sinna endale maja soetada, aga nii palju, et te oleksite targemad kui mina ja läheksite sinna KOHE MITMEKS MITMEKS päevaks.

Kõige pealt külastasime me Kolkja sibula-ja kalarestorani. Ma olin sellest nii palju kuulnud ja alati mõelnud, et peaks seda “homme” külastama, aga enne kui “homme” kätte jõudis, läks ikka väga mitu aastat.  Nüüd on käidud. Huvitav oli. Sõime Maikiga kalapelmeene. Ma ei saa kuidagi öelda, et need oleksid halvad olnud, kuid huvitav on just see sõna, mida ma siinkohal kasutaks. Mul on hea meel, et neid sõime, kuid mõlemad Maikiga julgesime öelda, et see jääb ilmselt esimeseks ja viimaseks korraks. Rohelise sibula salat seevastu viis keele alla. Järgmine kord võtan kas sibulasalati, kalasupi või juustukattega kala. Heily kiitis oma kala taevani.

Ma pean ütlema, et mulle meeldis selles restoranis, kuid midagi jäi siiski justkui puudu. Kõik oli nagu ehe, aga samas ei olnud ka. Mingi “vibe” nagu on moodne öelda, oli justkui puudu. Teenindaja oli vahva.  Kui oli maksmise aeg, küsis ta, kuidas me arvega teeme. Ma vastasin, et mina ei tea, mul ei olegi raha. Ma pidasin silmas seda, et mul polnud sularaha ja kaardiga seal maksta ei saanud ning sõltusin sõbrannadest, kuid välja kukkus nii nagu ma oleks ülbelt öelnud, et “oot, maksma peab ka vää?”. Teenindaja naeris mu reaktsiooni peale nii, et pisarad silmis. Minul olid ka.

IMG_0309.JPG

Edasi liikusime me Alatskivile, kust me lootsime tankla leida enne kui teele jääme. Leidsimegi. See oli selline tankla, kus enne tuli maksta ja siis tankida. Ma maksin ära ja istusin autosse, et telefon laadima panna, müüja ei näinud teisel pool autot askeldavat Maikit. Heily, kes veel tanklapoodi sisse jäi, rääkis pärast, et ma olin oma autosse istumisega vaesed müüjad poolsurnuks ehmatanud. Sest loomulikult arvasid nad, et ma olen voolik autos minemas sõitmas. Ma saan nende paanikast aru. Aga naljakas oli ikka.

Nüüd tuleb esimene koht, kus ma kahetsen. Ma olen pikalt tahtnud külastada Alatskivi lossi.  Te ju teate minu losside-mõisate armastust. Me olime nii lähedal, aga samas jäi loss nii kaugele ja kell oli nii palju, et ma tahtsin kindlasti ka Voronjasse jõuda. Hiljem kuulsin ma Herlingilt, et Alatskivi lossi perenaine oleks meid IGA KELL oodanud ja siis oli mul veelgi rohkem kahju, aga midagi pole teha…PÄEV Peipsi ääres on liiga lühike aeg ja ma püüan Mareki pehmeks moosida, et me Vasulas olles teeksime ühe mõnusa kõrvalpõike sinnakanti. Nüüd ma tean KUI lähedal see tegelikult on.

Aga et siis Voronja. Vat kui Kolkja restoranis jäi “vaibist” natuke puudu, siis Voronja kunstigaleriis oli see täpselt olemas.  Meil läks lausa nii hästi, et vähemalt üks kord sattusin ma kuhugi õigel ajal – Lillehammeri kirjandusfestivalile jõudsin ma täpselt üks päev liiga hilja, aga Varnjasse sattusime me kunstigalerii avamise ajaks.  See on nüüd jälle üks selline koht, kuhu peab tagasi minema ja aega võtma ikka mitu-mitu tundi,  kui mitte lausa eraldi päeva. Lühikese ajaga pole seal mitte midagi teha. See on nagu omaette väike maailm niigi juba omaette väikeses maailmas. Kuraator Pjotr Belõi ütles Voronja galerii õuel enne nüüdiskunstinäituse „Avatud piirid” avamist, et väljapanekut võib vaadata kui inimese ja looduse vastastikuse suhte kajastust. Inimene võib küll armastada loodust ihust ja hingest, aga loodus on meie vastu ükskõikne, nii et tegemist on vastamata, lootusetu armastusega. Ma ei ole selle peale kunagi nii mõelnud. Huvitav mõte. Ja huvitavad inimesed. Viie miljoni elanikuga Peterburist on seitse kunstnikku pannud oma tööd välja just selles paarisaja elanikuga kalurikülas.

Voronja galerii iseenesest on oma aiaga vaatamisväärsus omaette, kuid näitust, mis avatud suve lõpuni tasub vaatama tulla kohe kindlasti.  Esimesel pildi on selle näituse minu lemmik töö.  Kui meil oleks saun, siis see läheks saunaeesruumi aukohale.

19149351_638113769713428_3789638449642074041_n

19225798_638117426379729_6320388738030172304_n

19274754_638114299713375_1730265738193053820_n

19275033_638114419713363_4172843126968343743_n

19274908_638113613046777_5521478003245229965_n19275184_638117276379744_2464937776754971025_n

19357899_10211714599798494_172334533_n

19396705_638114683046670_3399489928492719721_n

Fotod: Jaak Kikas

Rohkem fotosid näitusest saate vaadata SIIT galeriist.

6798825t1h9fb0.jpg

Foto: Merike Lill

Ma sattusin sellest galeriist, nende aiast, nende majast, nende õunapuu otsas asuvast majakesest nii vaimustusse, et tõesti raske oli nii kiiresti lahkuda. Ja millised mõnusad sõbralikud inimesed. Isver, ma saan aru, et ma olen ikka tõesti kade inimene. Ma tahaks, et mul oleks majake Peipsi ääres nagu neil seal, ma tahaks et mul oleks Mesi tare nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline aed nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline galerii nagu neil seal. Aga kuna mul ei ole, siis ma olen lihtsalt kade.

Lõbusat moegaleriid Peipsi äärest vaata siit.

IMG_0331IMG_0335IMG_0338IMG_0349IMG_0352

Postitus läks pikaks. Tuleb “Peipsi eri vol 4” ka ikka. Midagi pole teha. Mind ei oleks sinna tohtinud lasta.

 

Probleemivaba elu/Problemfree life

“Issand, kuidas ma sind kadestan, sul on nii probleemideta elu!” ütles üks mu tuttav mulle. Ma oleksin selle peale naerma pursata tahtnud. Mu elu on kõike muud kui probleemidevaba. Kogu aeg juhtub midagi, aga ma ei viitsi enam nendest probleemidest rääkida. Lihtsalt leian omaette asjadele lahenduse ja ei hala. Hala ei huvita niikuinii kedagi. Ja neid, kellele see hala rõõmu teeks, nendele ma keeldun seda rõõmu tegemast.

Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan tööd teha nii, et ise otsustan, kuna ja kus, peaasi, et asjad tehtud on, aga eks see siia-sinna jooksmine Hunt Kriimsilmana on ka aegajalt stressi tekitav ja ma tunnen, et ei jõua, aga mida siis halada, oma valik. Vabalt võiksin ma ka mõne tavalise kontoritöö endale leida.   Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan lihtsalt niisama seljakoti ja kohvri haarata ja Norra või Rootsi minna, aga samas ei ole selles midagi kadestamistväärt. Lõuna-Aafrikasse, Islandile, Jaapanisse ma niisama minna ei saa. Aga kui hästi läheb, siis kahe aasta pärast juba saan. Nii kaua lihtsalt ei hala.  End halvasti ka ei tunne.

Probleemidevaba elu aluseks on oskus mitte stressata. Muidugi kui päevast päeva mõelda, kuidas üks või teine asi on viltu läinud, põdeda ja nutta kodus patja, et midagi endale lubada ei saa, siis ongi tulemuseks depressioon. Mitte probleemivaba elu.  Kõik on mõtlemises kinni.


20170608_171232

“Oh, how I envy you, you have no problems, ” a friend told me. I wanted to laugh so loud. My life at this point is anything else than problemfree, but I have decided not to talk about the problems anymore. Nobody cares about my problems and the ones that do, they would just feel good to see that not everything is well and I will not give them the pleasure. I am just secretly trying to find solutions to things and have this problemfree life outside. It is much easier. 

Of course I am somehow happy that I have the possibility to work when and where I want, but it can also be stressing, also it is still not enough income, but can I complain? No. It is my choices. No one to blame. Of course I am somehow happy that I can just take my suitcase and backpack and go to Norway and Sweden, but actually I am dreaming about travels to other destinations. I love traveling. If everything goes well in two years I may have the possibility. Until then I will not complain. 

The key to problemfree life is less stress. Complaining and whining and having unrealistic dreams “just because everyone else has” leads only to depression and misery. It is easier to enjoy the things I have at the moment and have a problemfree life. It is all a matter of thinking!

Appi kui palju ma jõuan!

See on üks neist tegin-käisin postitustest, aga mõnikord ma ausalt imestan kui palju mahub mõnda päeva, et lihtsalt tuleb tahtmine see ka kirja panna. Mitte et tänane päev oleks kuidagi erakordne olnud ja ma juba kujutan ette, kuidas mõni inimene muigab omaette, et issand see ju täiesti tavaline tööpäve, kuhu lisandub veel see ja see ja see, kuid…

Kaua ma keerutan. Ida ärkas nagu ikka enne kukke ja koitu, täpsemini 5.56 kui Marek meie magamistoast lahkus ja Ida ukse kriiksumise peale ärkas (the usual!), see tähendab ühtlasi ka seda, et mina pean end hiljemalt 6.40, siis kui Marek ära läheb, püsti ajama. Ida oli veidike tõbine eile ja jäi veel magama. Magas diivanil poole kümneni (meie majas on selline magamine kindel märk sellest, et laps on haiglane või haige). Mina tegelesin sel ajal kiiremate tööasjadega mängisin Candy Crushi ja vaatasin Dr. Martinit (see on nii äge sari, et mul on kahju, et mul pole seda aega olnud vaadata rohkem). Ma molutasin hommikust KAKS tundi ära, et siis avastada, et kell on juba nii palju, et kibekiirelt on vaja pakkida ja takso kutsuda, et esimesele tänasele koosolekule jõuda. Viimasel hetkel pakkides jäigi maha kogu mu kosmeetikakott ja pesuvahendid, hea on, et Ida hambaharjad ja hambapasta oma kotti pani, saame vähemalt kaks nädalat hambaid pesta.

Esimesele koosolekule me jõudsime. Ida oli viril ja käitus nagu beebi, kisendades ja röökides, mis omakorda tähendas seda, et minus vallandus monster-ema, kes oma lapse peale vihastas. Aga veekindla markeriga laua sodimine on üsna minu taluvuspiiri ületamine. Olgu veel öeldud, et Ida ei ole väga sodija ja mökerdaja tüüp. Talle on titest peale (nagu sõjakoolis nagu Marek ütleb mu kohta) selgeks tehtud, mida ei tohi ja mida tohib.

Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen üldse üsna emotsionaalne ning nagu ma olen öelnud, siis ainsad asjad, mida ma üldse isiklikult kipun võtma, on tööga seotud teemad. Viimased paar koosolekut selle koostööpartneriga on olnud üsna emotsionaalsed. Mina ei ole see, kes salaja või anonüümselt kommenteerib, ma ütlen välja kui mind miski häirib, ka oma nime ja näoga. Emotsionaalsed koosolekud, sõnakad vestlused, närviline õhkkond lahtus siiski lõpuks ning loodetavasti läheb plaan nii, et kõigil sellest kasu.

Teise koosoleku pidasin ma autos, sõites Idaga arstile, et igaks juhuks lasta üle vaadata, kas tegu on tavalise külmetusega või on midagi tõsisemat viga. Ei tahaks mitte Rootsis/Norras arstile minna. Selgus, et lihtsalt külmetus.

Kolmas koosolek oli seoses minu kõige uuema, mõnes mõttes kõige põnevama ja ka kõige hirmuäratavama projektiga. Nüüd oli Ida juba musterlaps, kes istus laua otsas ja juhatas koosolekut, vaikselt ja rahulikult, nii nagu ta tavaliselt end ülal peab kui minuga kusagil kaasas on. Mul on hea meel, et kõige viimane koosolek oli metsikult inspireeriv ja uut jõudu andev. Ma olen üsna väsinud olnud ning natuke on mott ka maas olnud.

Poole kuueks jõudsime me sadamasse. Ida läheb vanaema juurde Rootsi nädalaks (jeebus, mis ma selle ajaga peale hakkan kui ma ei pea Idaga tegelema? Kas kellelgi on mulle nädalaks lisatööd pakkuda, mul on liiga palju vaba aega muidu?), mina edasi Norra. Norras on mind ees ootamas natuke puhkust, meeletult autoga uhamist ning mõned põnevad, aga ka pingelised koosolekud.  Aga ma ei kurda, mulle meeldib selline mitme asja kallal samaaegselt töötamine. Kui oskad aega planeerida, siis ei ole see sugugi kurnav ega tüütu, vaid lõbus. Üheksatunnine töüpäev, mille sisse mahtus ka KAKS tundi niisama Candy Crushi ja internetis kolamist. Aga pool päeva on veel ees.

*Jäime Idaga mõlemad laevas kell seitse magama ja magasime järgmisel hommikul kella seitsmeni (okei, ma ärkasin vahepeal kell neli ka üles ja vahtisin lakke, sest ilmselgelt oli minu unevajadus selleks kellaks juba täis), nii et see postitus saab üles viivitusega. Me oleme juba jõudnud terve päev Stockholmis ringi tuuseldada. Homme enne kukke ja koitu liigun mina Norra. 5:40 läheb Stockholmist rong.

Naabrid sõdivad invalifti vastu?

Lugesin nädalavahetusel seda artiklit ja ausalt öeldes teevad sellised uudised mind kurvaks. Inimeste mõistmatus ja õelus, soov ikka ja alati iga asja vastu olla. Vahet ei ole mis see on. Okei, ma saan aru, et inimesed on Euroopa Liidu, suhkrumaksu ja muu sellise vastu. Aga invalifti vastu? Päriselt? Sest see rikub maja välisilmet? Kas te, kallid inimesed, olete oma maja üldse ise vaadanud. See on kõige tavalisem ilmetum korterelamu, mitte mingi arhitektuuriline pärl, mida saaks rikkuda. Kui midagi, siis mu meelest annab sellise lifti ehitamine maja juurde, majale hoopis lisaväärtust. Näitab, et majas elavad puudega lapsest hoolivad inimesed. Punkt.

Miks sellise asja vastu võidelda? Soovitada alternatiivina peita lift maja küljele, kus see silma ei riiva. Kas invaliidsus on ikka veel midagi sellist, mis tuleb ära peita. Ma arvasin, et nõukaaeg, kui ühtegi puudega inimest olemas ei olnud, on möödas ja aastal 2017 ei ole nad haavatud metspardid, kes tuleb pööningule ära peita.

#häbi

Häbi

Õhtu. Ida on väsinud ja jonnib. Ajab meil hinge täis. Ma käratan ta peale. Ma vihastan ta peale. Tunnen, et ta ajab mind närvi. Et ma olen tast väsinud. Tahan puhkust. Aega nii omaette kui Marekiga koos.  Toas on õhk närvilisusest või stressist paks.

Ma lähen Idaga üles korrusele magama. Jah, ta on meie voodist välja kolinud ning nõustub ka minuga magama minema. Ida viskab end oma pessa pikali ja ajab käed mu poole laiali. “Teeme kalli!” ütleb ta. Me kallistame. “Emme, sa oled niiiii arrrrmmas!” ütleb ta ja keerab mulle selja, paneb silmad kinni ja jääb magama.

Ma ei hakka ajama seda vana laulu, et appikene ma olen nii halb ema, kuid emadepäeva valguses tunnen ma häbi küll, et ma aegajalt ei suuda end tagasi hoida ja vihastan 3,5-aastase lapse peale.

Lapse peale, kes armastab oma ema tingimusteta.

18278131_1884477835102748_4561259521453389256_o

 

 

Öine limonaadimüük

Kuulsin täna hommikul uudistest, et “Bermuuda kolmnurga” baaridel keelatakse ikkagi alkoholimüük kella kaheteistkümnest viieni. Ei, mitte päeval. Vaid kella kaheteistkümnest õhtul kella viieni varahommikul.

Võib olla ma olen asjadest valesti aru saanud või on asjad aastatega muutunud, sest jumal teab kui kaua ma pole ühtegi baari sellises ajavahemikus sattunud, aga ma mäletan, kuidas asjad vanasti olid. Vanasti. Siis mindi hilisõhtul välja baari istuma, joodi endale tuju sisse, mindi ööklubisse ja mõnikord juhtus, et veel peale ööklubi sai ka baari mindud, limonaadi ja küpsisekooki me sinna sööma ei läinud, me tahtsime “tuisutopse” teha. Ma olen ikka kuulnud, et tänapäeval on baaridel umbes samasugune eesmärk nagu vanasti ja keegi neist ei ole oma äri püsti pannud selleks, et öösel limpsi müüa. Ja kui oli baari minek, siis valiti ikka istumiseks see koht, mis kauem lahti oli, sest mõnikord ei saanud hoogu pidama.

Nüüd siis “Bermuuda kolmurga” baaride juurde. Oletame, et baaride eesmärk on siiski alkoholi müüa ning põhiline kasum tulebki sellistes kohtades alkoholi müügist. Ja oletame, et kliendid valivad pigem need kohad, kus kell kaksteist ei korjata õlleklaasi eest ära. Oletame ka, et vanalinnas on päris tihe konkurents baaridel, et igalt ruutmeetrilt võib mõne öölokaali leida. Selliste, puht hüpoteetiliste oletuste põhjal julgeksin ma öelda, et “Bermuuda kolmnurga” baarid panevad sellise piirangu juures oma uksed lihtsalt kinni.

Minul endal on nendest baaridest muidugi täiesti ükskõik. Ei ole ma sinna pikka aega sattunud, ei plaaninud ka sattuda ning taga ma neid kohti nutma ei jääks. Mind lihtsalt häirib niivõrd absurdne piirang. Põhjus vist oli selles (vähemalt paar aastat tagasi kui kogu see jutt päevakorda tuli), et liiga lärmakas on kohalike vanalinna elanike jaoks. No ma ei tea. Kui mu maja taga on lasteaed, mis on ka üsna lärmakas, siis ma ei käsi seda kinni panna. Kui mu maja ees on trammitee, mis on ka üsna lärmakas, siis ma ei palu seda ümber suunata. Kui ma tahan rahu ja vaikust, siis ma valin elukohaks teise koha. “Ma lähen metsa elama, ma ei talu seda pinget, poed, peod, panemine, ma lähen metsa elama, seal on kõik hästi lihtne, linnud, labidas, lilled,” laulis kunagi Jarek. Need, kes ei talu poode, pidusid ja panemist peaksid metsa kolima.

Ma saan ka sellest aru, et ühiskond on muutunud teadlikumaks ja inimesed piiravad oma alkoholitarbimist, ma saan aru, et tuleb propageerida tervislikumat eluviisi, aga no ausalt…Baarid võiks ikka baarid olla. Limpsi-ja jäätisekohvikud on midagi muud. Burksi saab igast teisest gurmeekioskist, mis 24/7 avatud. Millest need baarid siis elama hakkavad?

Ei millestki. Nad panevad oma uksed kinni. Eks see ongi eesmärk. Ma ei ole kindel, et vaid elanike öörahu huvides. Võib olla mõni külmetav kunstnik vajab jälle tasuta ateljeepinda?

Uuuuhhh, ma kõlasin nagu vandenõuteoreetik

Oo(t)d second hand´ile

Nagu ma Ostustopi grupis juba kirjutasin sattusin ma eile esimest korda Telliskivi Kirbukasse  ja ei saanud sealt kuidagi lahkuda ilma paari kleiti ostmata. Need karjusid minu nime. Üks neist maksis kaks eurot, teine kümme. Pean ka ütlema, et Ostustopi eesmärk ei ole (minu jaoks) üldse mitte midagi tarbida, vaid tarbida mõistlikult, osta kvaliteetseid asju, mida ei pea kogu aeg välja vahetama ning propageerida taaskasutust.

Tallinn on nii mõnusaid kirbukaid ja second hande täis, et ma pean ütlema, et pärispoes ostlemisest hoidumine tuleb mul ilma igasugu pingutamiseta välja. Ma lihtsalt ei näe põhjust ostukeskustesse minemisekski. Mul tuleb kananahk peale kui ma mõtlen perede peale, kelle jaoks meelelahutus või perega koos millegi tegemine on mööda kaubanduskeskusi rallimine.

Näitan teile siis üles ka oma viimase aja või lihtsalt lemmikud sekkarileiud. Et te ei arvaks, et need komplektid on kõik eile ostetud, siis oh ei, näiteks pruuni nahkpintsaku ostsin ma Tartust kirbuturult kolm aastat tagasi ühe euro eest. Üks mu lemmik riideesemeid.

Ma tahaks näidata ka asju, mis ma Idale leidnud olen, kuid millegi pärast on mu üha enam tunne, et (kuigi ta jumaldab pildistamist), ei ole minust aus tema ootd´e väga tihti näidata, sest ajalugu on näidanud, et osade lugejate viha minu vastu kantakse üle ka lapse peale ja ta ei ole seda ära teeninud. Ta ei ole tsirkuseloom ning ma püüan teda säästa võimalikust tulevasest koolikiusamisest.

18386469_1384063334965540_447176113_n.jpg

Lilleline kleit – 10 eurot Telliskivi kirbukas

18386503_1384063311632209_969290967_n

Teksajakk – Uuskasutuskeskus 2,80 eurot

Kleit – Telliskivi kirbukas 2 eurot

Kott – Telliskivi kirbukas 2 eurot

Kingad – Uuskasutuskeskus 3 eurot

18341703_1381318355240038_5525355976808819459_n

Pintsak – Humana 4 eurot

Valge T-särk – Humana 1 euro

Valged tossud – Uuskasutuskeskus 5 eurot

17974077_1361654107206463_1263526440_n

Nahkpintsak – Tartu kirbuturg 1 euro

18336613_1382117358493471_1565100508_n

Valge kleit – Uuskasutuskeskus 4 eurot

Ühtlasi pean ma kurbusega ütlema, et pean ära jätma Swap ´til You Drop riietevahetusürituse 14.05 Vääna Seltsimajas. Kahjuks peeti seda asukohta siiski liiga kaugeks, ei ole päris öko sõita autoga nii kaugele kampsuneid vahetama ning mul ei ole kesklinnas ühtegi kohta välja pakkuda. Kui keegi oskab kohaga aidata, siis see oleks muidugi vahva, AGA seniks jagame oma riideid selles samas Ostustopp2017 FB grupis. Liituge julgesti ja jagage. Mina panin esimesed oma riided vahetuseks üles. Vastu tahan valgeid t-särke. Ja kui uue portsu lisan, siis hakkan lootma, et ehk kellelgi seisavad nukralt kasutult nurgas igasugu trenniriideid.

*****

When you vist Tallinn and plan shopping here, I have to tell you a little secret. There are so many cool second hand shops in town that You do not need to go to “regular” stores or shopping malls at all.  Here are some of my favorite pieces from different second hand shops. Click on the name of the shop under photos to see their homepage. Happy second hand shopping in Tallinn. And feel free to join Ostustopp2017 (Shoppingstop2017) in Facebook where we share our best findings from second hands and also swap clothes until we drop:)