Ütlen täiesti ausalt, et mina olen koroonakriisi ettevaatusabinõudesse suhtunud äärmise tõsidusega. Püsisin kodus, kandsin maski, pesin käsi nii et isegi kooliaegsed spikrid tulid välja, vältisin sõprade ja perega kokkusaamist. Kuni läinud nädalavahetuseni kui ma lihtsalt sõbrad külla otsustasin kutsuda. Tegin seda vist päev enne kui ametlikult lubatud, aga oleme nüüd ausad – viirus ei kadunud… Read More Tegime midagi keelatut?
Mitte, et ma sellest nüüd täpselt aru saaks, kuidas päeva pealt kõik jälle ilusaks muutus, viirus ära kadus, inimesed arukalt leebematesse piirangutesse hakkavad suhtuma ja majandus kohe jälle õitsele lööb, aga see teema sai juba Facebookis läbi hekseldatud, et las ta siis jääb. Fakt on see, et kaks kuud kodus olemist sai läbi ja omamoodi… Read More Karantiinipäevik sai läbi
Tõime eelmise nädala alguses Idaga Mareki koju tagasi ja te ei kujuta ette, mitu filmiklassikat mul silme eest läbi jooksis. Igas muus olukorras oleks mulle koheselt “Nipernaadi” meelde tulnud, sest igal sügisel ma Katariina Jeena ta Leppneeme sadamast koju ära toon. Habetuna. Aga hetkel oli natuke liiga vara. Suvi pole veel alanudki. Nii tuli mulle… Read More Kalamehe naine, mitte Vargamäe Krõõt
Ma olin Idale lubanud, et minu sünnipäeva puhul läheme me sel nädalavahetusel spaasse. Ta oli päevi lugenud ja veel eile hommikul kilkas mulle, et kas me kaheks ööks ei saaks jääda, et siis ta saaks rohkem ujuda. Õhtul koju minnes pidin ma talle kurva uudise teatavaks tegema ja olukorda selgitama. Muidugi oli ta pettunud ega… Read More “Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall!”
Ma olen terve elu olnud suur unistaja. Üks esimesi suuremaid unistusi, mida ma unistasin ja utoopiliseks pidasin, oli unistus raamatupood-kohvikust. Ma olin siis 16-aastane. Kujutasin vaimusilmas ette iga väiksemagi detaili, kuidas see poekene välja näeks, kuidas inimesed seal naudivad head kohvi, kunsti ja raamatuid ning mõtlesin siis edasi, aga kes ikka sellises poes käiks ja… Read More Elukutse: unistaja
Järjekordne headeks vanemateks saamise koolitus selja taga ja kuigi me järjekordselt feilisime kodutööga, mängida lapsega iga päev kümme minutit, olen ma suutnud sellele olukorrale ka loominguliselt läheneda. Alustame lõpust. Neljapäeval tulin ma konverentsilt koju ja olin suhteliselt sidrun, aga süüa oli vaja teha ja peas vasardas mõte, et mängida tuleb ju ka. Lihtsam oleks olnud… Read More Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #2
Esmaspäeva õhtu. Kodune Ussipesa. Pulma-aastapäevani on jäänud loetud päevad, aga mu pea on täiesti tühi mõtetest, mida Marekile kinkida. Ma tean, et suvaline nänn teda ei huvita, spaad ja restoranid ning šampanjamekutamised on rohkem minule endale mõeldud olnud ning asjad, mis Marekile päriselt rõõmu teeks on minu rahakotile liig/utoopilised/väljaspool minu oskuste ringi. Ma olen põhimõtteliselt… Read More “Muidu ma oleks öelnud, et liiga kaugel!”
Suvepuhkus läheb alati niimoodi siia sinna joostes, et kodus pole üldse aega olla ega midagi siin teha. Pole siis ime, et meie majas asjad kunagi valmis ei saa. Aga ausalt – nii palju on põnevaid kohti,üritusi ja tegemisi, et patt oleks vaid kodus istuda. Ega need kodused tööd niikuinii kuhugi ära ei jookse. Kõlab nii… Read More Kodus
“Ma näen oma ripsmetehnikut ka tihedamini kui oma sõpru,” heitis mulle üks sõbranna naljatades ette. “Pähh, ma käin Medemises botoxit süstimas ka tihedamini kui ma oma sõpru näen,” vastasin ma talle. Laias laastus nii ongi. Elu on läinud nii kiireks, et enam endagi jaoks pole aega, rääkimata siis sellest, et oleks aega sõpradega niisama aeg… Read More Ma näen oma sõpru harvemini kui ma Botoxit süstin
