Uusarendustest mööda sõites leian ma end tihti mõttelt, et kes on need inimesed, kes nendele koledatele kastidele tormi jooksevad. Eriti veidrad on minu jaoks need üksikud kastid, mis asuvad Lasnamäel, Mustamäel, Õismäel, näevad välja nagu veidike moodsamad naabrid, aga on põhimõtteliselt samasugused kastid nagu need tavalised paneelikad. Millele ka kunagi tormi joosti. Millega need kastid… Read More Koledad kastid
Maailma kõige ilusam sõna. Kümnes pildis. EMME
Ilmselt on suur osa inimestest aru saanud, et kõik, mis sotsiaalmeedias hiilgab, ei ole veel kuld. Me võime sotsiaalmeedias olla, kes tahes. Ma olen isegi seda teinud, et jaganud imelisi pilte Norra elust, samal ajal ise olles depressioonis. Võimalik, et see on mingi toimetulekumehhanism, et püüad endale sisendada, et kõik on palju parem kui näib,… Read More Sa võid olla, kes tahes. Vähemalt sotsiaalmeedias.
Easy-peasy, yeah right! Facebookis sai igapäevaselt juba kurdetud kui kurnav see kodukontor koos lapsega on, ei hakka end kordama. Muidu veel keegi jälle kirjutab, et issand, kui negatiivne sa oled. Ja tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ikka nii hull ka ei olnud. Ilukirjanduslikud blogija liialdused. Kodukontoril on oma plussid. Minu kõige suurem… Read More Lockdown teine nädal – easy peasy!
Lugesin eile ühe tuttava FB postitust (loodan, et ta ei pahanda, et selle siia lisan) ja tõtt öelda hakkavad need piirangud juba naeruväärseks muutuma. Ma ei taha(ks) piiranguid ja otsuseid naeruvääristada, aga kuidagi teisiti on juba raske asjadesse suhtuda: “Uued piirangud tulevad juba sellisel kiirusel, et ei tea kas koju enam jõuabki. Saun pandi trennis… Read More Uued piirangud tulevad juba sellisel kiirusel, et ei tea kas koju enam jõuabki*
Täna hommikul peeglisse vaadates viis mu mälu mind 2016.aastasse. Ma mõtlesin tagasi tollele minale ja mulle tundus korraga ebaloogiline, et see naine, kes vaatab mulle peeglist otsa täna, on see sama “merepõhja vajunud metspart”, kes ma olin viis aastat tagasi. Jäin lappama oma vanu postitusi, et meenutada, milline oli too Eveliis ja leidsin muuhulgas ka… Read More Elu kui seebiooper ehk viis aastat hiljem
Hahhaa, ma nüüd korras mõistan, mida suuremad blogijad tunnevad kui neilt pidevalt ühte ja sama asja küsitakse, ma olen ikka mõnikord mõelnud, et äkki ei küsita, tahavad lihtsalt reklaami/end põnevaks teha. Aga ma olen ise viimasel ajal teatud asjade kohta palju küsimusi saanud ja mõtlesin siis ka, et tegelikult võiks neist asjadest eraldi kirjutada ka… Read More Asjadest, mis mul on, ja asjadest, mis ilmselgelt elementaarsed
Vaatasin paar päeva tagasi üht vanemat filmi, kus inimene koju tulles suhteliselt esimese asjana kõndis automaatvastaja juurde, et kuulda, kes helistanud on. Meil ei ole peres kunagi automaatvastajat olnud ja mäletan, kuidas ma lapsena kadestasin neid, kellel oli. See tundus nii uhke värk. Aga ma olin leidlik laps. Ma mängisin ise automaatvastajat. Jah, te lugesite… Read More Automaatvastaja
Te ju tunnete mind päris hästi juba? Vähemalt olen ma kindel, et kui ma teilt küsiksin, et kumb mind rohkem iseloomustab – kas turvaline ja stabiilne või segane ja väljakutseid pakkuv/ootav – siis te valiksite selle teise variandi. Onju? Kui mulle midagi ei meeldi, siis see on rutiin, mul on kogu aeg vaja, et midagi… Read More Kumb valida – toimiv abielu vōi pōnev peika?
See on nüüd üks selline teema, mis mulle korralikult peavalu valmistab, sest ühest küljest tahaks ju öelda, et kle, mis hirmud, lõpeta ära, aga teisest küljest võtan ma neid väga tõsiselt, sest ma tean, mida hirmud lapse jaoks tähendavad. Näiteks mina ise kartsin Idavanusena mingi periood “kollast maski”. Oli üks lasteetendus ja peale seda ei… Read More Ida hirmud
