Ma ei tea, kust alustada…

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?

Emotsioone on nii palju.

Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli,  keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.

Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma.  Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!

IMG_0493.JPG

Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”

Ja nad on ägedad tõesti!

IMG_0436.JPG

IMG_0455.JPG

Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud  EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.

Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!

2016-mesi-tare-aprilli-pildid-0382016-mesi-tare-aprilli-pildid-0422016-mesi-tare-uued-pildid-061dsc06788dsc06804kilesaun1

Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus. 

Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus  (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.

Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.

IMG_0379.JPG2017-05-27-11-19-56

2017-mai-saunapaat-6

Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.

IMG_0482.JPG

Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.

Eraldi tahaksin ma rääkida ka  wc-st.  Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.

2017-05-27-10-58-03.jpg

Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)

IMG_0388.JPGmesi-tare-retrorattad-026

I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near  Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit. 

And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages. 

I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.  

I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!

Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They  offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.

There’s no running water  in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!

 

Comfort Xpress

Mind ootab homme ees üsna pikk päev autosõiduga ja selleks, et end natukene säästa, otsustasin ma täna poolele teele ära tulla. See tähendas omakorda sobiva hinnaga hotelli leidimist Oslos. Kui natukene uurida ja otsida ja planeerida, siis leiab Oslos väga mõistliku hinnaga hotelle, kuid võib ka juhtuda (eriti suveperioodil) et midagi mõistlikku lihtsalt enam pole.

Tavaliselt ööbin ma Oslos ühes Bekkestuas asuvas airbnb korteris (hind ca 35 eur öö), kuid loomulikult oli see välja üüritud Õnneks leidsin ma hea pakkumise Comfort Hotel Xpress Youngstorget (https://www.choicehotels.com/norway/oslo/comfort-inn-hotels/no104) lehelt. Hind ca 70 eur/öö.

Hotell on suurepärase asukohaga. 10 minutit Oslo raudteejaamast jalutada, Oslo kesklinnas, nii et nii parlamendihoone, toomkirik, Karl Johan, ooperimaja ja kuningaloss on käe-jala juures.  Tuba on ruumikas ja korralik, lihtsa sisustusega, kuid kõik vajalik on olemas.  Kuna hotellis ei ole restorani, siis ainus miinus on see, et ei pakuta hommikusööki, samas on keldrikorrusel olemas mikrolaineahi ja veekeetja, et endale midagi ise süüa teha.  Hotellis on olemas ka jõusaal, kuid nagu piltidelt näha, on erajõusaal olemas ka igas numbritoas;)

Samuti on keldrikorrusel olemas võimalused pesu pesemiseks ja triikimiseks. Lisaks lihtsalt ka mõnusad lebonurgad, kus raamatut lugeda. 9.korrusel asuv katuseterass on ilusa ilmaga vägagi ahvatlev. Ideaalne koht niisama chillimiseks.

Hotell on pigem suunatud nooremale reisijale, kes võib olla tahab ka õhtul teiste hotellikülastajatega koos aega veeta, aga keegi ei sunni sotsialiseeruma. Vanainimene saab vaikselt oma toas telekat vaadata. Lärmi pärast kartma ei pea.

Plusspunktid hotellile keskkonnasõbralikkuse ja teadlikkuse tõstmise eest.

IMG_0253

IMG_0255

2017-06-04 17.08.06

IMG_0257IMG_0258IMG_0261IMG_0276.JPG

75146178.jpg

If you are looking for a cool but affordable accommodation in Oslo I suggest you to check out Comfort Hotel Xpress Youngstorget. The prices start from ca 70 euros per night. Of course there is possible to get cheaper accommodations in dormitory, but if you are not the backpacker type and need some privacy, this may be the best price you get in Oslo center.

The location of the hotel is perfect – just 10 minutes walk from Oslo S and all the main toursit attractions in Oslo city are nearby. Karl Johan, parliament building, opera house, the Royal Castle. 

Also the staff is very friendly and make you feel like at home at once you enter the hotel. I have once before stayed in this hotel 5 years ago and everything was the same then also. Very welcoming staff waiting for you. The check in is from 15, but I arrived an hour earlier. Without a problem I was allowed to check in. I guess this hotel is more meant for younger travelers – there are common chillaxing areas on rooftop terrace and ground floor, but also older travelers (like me) do not need to fear that it is too noisy or one needs to socialize with other guests. No one is forced to do anything. One can peacefully stay in own room and watch tv. And the double room is specious.

The only negative thing is perhaps the lack of restaurant and no breakfast, but a light breakfast bag can be bought in the reception. Also snacks and beverages. On the ground floor there is a micro wave, iron and washing machine. So basically everything you need for a successful stay is at your service.

Jamie`s Italian Norway

Ei ole vist eriline uudis, et mulle meeldib hea toit. Ei ole vist ka eriline uudis, et Norras restoranides käimine ei ole kõige rahakotisõbralikum tegevus. Aga…juhtub imesid ja on erandeid.

Eile peale koosolekut otsustasin ma natuke end Aker Bryggel tuulutada. Kui te külastate Oslot, siis Aker Brygge on must-visit-listis küll esikolmikus.Eriti suvel. See lihtsalt on üks lummav paik. Isegi kui te ei külasta restorane, baare ega Astrup Fearnly moodsa kunsti muuseumi (http://afmuseet.no/), siis see lihtsalt on koht, mida nautida – moodsa Oslo sünonüüm. Minu jaoks. Kuigi ooperimaja katus ja Barcode on tihedalt kannul.

AkerBrygge2_Aker Brygge Senterforeningen_1000x497.jpgAstrup-Fearnley-Museet.jpg

Eile jalutades avastasin ma, et seal oli avatud uus söögikoht. Olgu ausalt tunnistatud, et ega ma väga sealsete restoranide poole ei vaata, sest nagu öeldud…hinnad. Aga eile juhtus kuidagi nii, et Jamie`s Italian püüdis mu pilku ja mul tekkis vastupandamatu soov end seal premeerida. Minu üllatuseks olid hinnad Norra mõistes pigem sõbralikud (https://www.jamieoliver.com/italian/norway/menu/). Minu tomati ja vahustatud riccotta salat maksis ca 16 eurot ja taldrikul oli nii mehine ports, et mina vana õgard, jätsin osa toitu alles. Seda juhtub harva. Ma siiani üldse nuputan, kuidas üks nii lihtne salat saab nii paganama maitsev olla. Tomat, kõrvitsaseemned, ricotta, natuke rohelist ja oivaline oliiviõli. Keele viis alla.

Asukohast ei pea rohkem rääkima, kuid koht ise oli täpselt selline hubane ja kodune, nii nagu ajurveeda raamatust ma teada sain, et üks koht olema peabki. Väga ei kippunud ära minema. Istusin seal, vaatasin brygge´l jalutavaid inimesi, kuulasin salaja pealt ühe ja teise laudkonna vestlusi ning lihtsalt nautisin.

Selline “hygge” koht.

Kjøkken--1--desktop.jpg

I have always liked Jamie Oliver and his cooking (shows). I think he makes simple food look and taste so fantastic.

Yesterday when I was walking on Aker Brygge after an intense meeting I saw that a new restaurant has opened its doors there. Jamie´s Italian. I must be honest and admit that it is not often I have got the thought to go to a restaurant on Aker Brygge, because… common knowledge about the prices in Norway. But yesterday I felt like I want to have a lunch there, treat myself. I went in and to my big surprise the prices were not that high. My tomato and whipped riccotta cream salat cost around 16 euros and I am still amazed about the taste – how can something so simple taste so devine.

I probably do not need to talk about the location more. It is Aker Brygge. It says it all.  When in Oslo this is in top3 on “must-visit-list”. Just to walk there, sit on the benches, look at the boats, the sea, the city hall, Astrup Fearnly museum – it is a summer heaven! The interior of the restaurant was cozy and warm – like a good restaurant is supposed to be according to this ayurveda book I just read. A place for “hygge”.

Go check it out – you will not regret: https://www.jamieoliver.com/italian/norway/restaurants/aker-brygge/

Maakas maailmas

Kas te olete end kunagi tundnud nagu kuu pealt kukkunud, nagu maakas, nagu inimene, kes ei tea, millestki mitte midagi? Mina olen. Terve seekordse Oslo reisi. Kõigepealt ei osanud ma rendiautot tööle saada, kangutasin kangi siia ja sinna ning avastasin lõpuks, et tegu polnud käigukangi vaid käsipiduriga. Kust mina, vana romudega sõitja, pidin teadma, et uute autode käike vahetatakse nuppudest. Sellest ei hakka ma isegi rääkima, kuidas ma sada korda suutsin ära eksida, sest usaldasin pimesi gps-i, aga see otsustas villast visata. Parkimine Oslo südalinnas on ooper omaette. Seal ei ole niikuinii ruumi edasi liikumiseks ja kui siis avastada, et kohtumispaik on kusagil kõige kitsamas tänavas, kus ei ole ruumi isegi jalgratta parkimiseks, algab ooperi esimene vaatus. Targad inimesed liiguvad kesklinnas autota, aga kuna mul oli kaasas kanda ka sajakilone kohver toodetega, siis ei motiveerinud ka soov suveks saledaks saada mind seda mööda linna enda järel vedama. Ma sõitsin siinpool ja sealpool trammiliine, tekitasin ummikuid ja külvasin kaost. Vist. Loomulikult pidin ma ka kliendile kolm korda üle helistama, et ta saaks seletada, millisest majast, mille lähedal ma seisvat, ta räägib. Kui ma lõpuks maja ja ukse üles leidsin, ei suutnud me kuidagi ust avada. Vajutasime uksekella, robot vastas, et kell heliseb ja kukkus siis kisendama, et „uks on lahti, uks on lahti, uks on lahti. Uks ei olnud lahti! Me vajutasime uuesti uksekella. Kell helises ja robot kordas jälle „uks on lahti, uks on lahti, uks on lahti”. Uks EI OLNUD lahti. Kas te olete näinud filmi „Dude, where is my car?”? Kui olete siis te saate aru, miks see situatsioon meenutas mulle stseeni, kus burgerit tellides hääl automaadist aina „and then” korrutab. Kolmandal korral saime me majja sisse.

Parkimismajades suutsin ma pidevalt ära unustada, millisele levelile me auto parkisime. Mina ei tea, kas jumal hoiab lolle või olime me siiski alateadlikult nii intelligentsed, et igal sellisel korral leidsime me ootamatult auto üles.

Lennujaama jõudes tundsime me end nagu kaks tõelist maakat, kes pole kunagi reisinud. Me olime testostuna soetanud endale päikeseprillid ja otsustasime nende eest ka tax free eeliseid kasuatada. Pimestatuna sülle kukkuvast tasuta rahast ei osanud me loomulikult õigeid dokumente esitada ja vaatasime ametnikku nagu kuu pealt kukkunud kui ta meie lennupileteid küsis. Oodatud paarikümneeurose tagastuse asemel saime me kumbki tagasi seitse eurot. Kui te ei tea, siis alates 350-kroonisest ostust saab tagasi 12-19% makstud summast, mida suurem on summa, seda rohkem raha tagasi saate. Ehk siis selle asemel, et osta eraldi kaks paari prille, oleks me need pidanud ostma koos – ühe tšekiga ja oleksime tibake rohkem tasuta raha saanud.

Check ini tehes saime me teada, et Air Balticu lennul tasub check in netis teha. Mingil põhjusel arvasin mina, et seda saab teha ka self-check-inis ja kui me õiget kohta ei leidnud läksin ma abi küsima. „Excuse me, kuidas me saame Air Balticu lennule online check in teha?” küsisin ma. „Noh,” vastas töötaja, „avad telefonis interneti, toksid sisse aadressi www.airbaltic.com” ja otsid koha, kuhu sa saad lennuinfo panna.” Ma tahtsin piinlikusest maa alla vajuda. Kas ma tõesti küsisin abi, kuidas netis pileteid registreerida? Et mu alandus aga piisav ei oleks, siis jalutasin ma peale check in´i tegemist ka Air Balticu leti ette ja virutasin ka oma pardakaardi lauale. „Kas teil on ära antavat pagasi?” küsiti minult. Ma raputasin pead. „Siis te võite kohe väravasse minna!” Ma ei saanud sellest aru. Miks nad midagi nii elementaarset mulle ütlevad? Kas ma näen nii maakas välja, et ei tea, et peale check in´i pean ma väravasse minema. Ma vaatasin neile rumalalt otsa, näidates oma põlgust nende rumaluse vastu ja sain siis aru, et olen ise idioot. Mul OLI ju check in tehtud ja ma näitasin töötajatele oma pardakaarti selleks, et saada pardakaarti! Ma punastasin ja palusin, et me lahkuksime enne kui ma end veel lollimaks saan teha.

Minu päeva parim hetk oli aga see, kui ma jooksin korraks tagasi kaubamajja, et saada tax free jaoks vajalikud allkirjad. Ma jooksin sinna läbi lõhnapoe. Mind peatas naisterahvas, kes pakkus nuusutada üht lõhna. Selle asemel, et võtta ta käest tester, ulatasin ma talle oma käe ja lubasin lõhna oma käele lasta. Ei midagi erilist eksju. Ainult et kui ma autosse tagasi jõudsin, tundsin ma KUI VÄNGE JA IMAL see lõhn oli. Püha jeesus! Mida kauem me autos istusime, tundsin ma, et mu enda pea käib vängest lõhnapilvest ringi ja pilt tahab tasku visata, mu kaaslane, kel oli metsik köha, oli aga haisu kätte lämbumas. Me tegime aknad lahti. See ei aidanud. Tanklas pesin ma käsi, kuid ka see ei eemaldanud lõhna. Mu meelest oli see lõhn mulle KEHA SISSE imbunud. Mul on tunne, et see kavatseb mind üldse surmani nüüd saata, sest ma ei tunne enam midagi muud kui seda kohutavat lõhna. Miks? Palun öelge mulle, miks laseb üks 36-aastane inimene, et lihtsalt lambist tundmatu lõhnaga üle piserdada? Sest tasuta sai?

Lennukis sattusin ma istuma kellegi lähedusse, kes oli kas 1) samas poes käinud ja end lasknud üledoseerida 2) tax free poes ise lõhnadega liigselt hullanud või 3) oli kohutavalt kehva lõhnatunnetusega. Selles propellerlennukis, mis põrisedes Riia poole suundus, ei olnud niigi õhku.

Kui mulle tundus, et minu väikesed veidrad vahejuhtumid olid juba otsa saanud, siis Riias püüdsin ma end registreerida valele lennule. Ise veel mõtlesin, et miks selline hunnik soomlasi hilisõhtul Riiast Tallinna sõidab. No ei sõitnud. Nemad tahtsid Tampere sõita. Mina tahtsin nende lennule trügida. Home Alone2 live.

Taaskasutus on vaesuse märk /Reuse is a sign of poverty

Ma loen palju Norra blogisid minu lemmikute hulka kuulub Jenny Skavlan (LINK), kes on tuntud taaskasutuse populariseerimise poolest. Mu meelest on see üks suurepärane näide, kuidas elustiili blogija on hea eeskuju ja teeb oma blogiga ka midagi kasulikku peale niisama edev olemise. Mu meelest on see oluline, et populaarsed blogijad oskavad oma mõjuvõimu positiivselt ära kasutada. Ja kuna mulle meeldib taaskasutus, siis polegi midagi imestada, et tegu on mu ühe lemmikblogiga.

Ma hakkasin tema blogi lugema siis kui Norras tekkis poleemika selle ümber, et keskkooli lõpuballid taheti ära jätta. Põhjus selles, et need muutusid aasta aastalt aina suuremaks ja glamuursemaks, nii et vanemad tellisid lastele limusiine, kleitide maksumused olid juba samas hinnaklassis, mis Oscari-gaala kleidid ja ühesõnaga hakkas olukord käest ära minema. Ma ei tea, kas see on muutunud, aga igatahes meeldib mulle, kuidas Jenny Skavlan kutsub noori üles ise endale vanadest peokleitidest uusi ballikleite tegema (LINK). Tema eesmärk on näidata, et taaskasutus on popp, millest saab kasu nii tema ise kui ka keskkond. Jenny Skavlanil on muide Instagramis 345T jälgijat.

Keskmisel norrakal on kapis 359 riideeset, millest iga viies ripub seal kasutamata. Iga kord kui me taaskasutame kilo tekstiili säästame me keskkonnale 18kg C02, pool liitrit kemikaale ja 2500 liitrit vett. Riiete tarbimisest tulenev kasvuhoonegaaside emissioon vastab ca 800 000 auto poolt toodetavatele gaasidele.

faktaboks.jpg

Numbrid, mis panevad mõtlema? Ja teadlikumaid inimesi taaskasutust pooldama. Mitte sellepärast, et nad ei saaks endale uusi rõivaid lubada, vaid selle pärast, et see on nende teadlik valik.  Samal ajal on aga Eestis taaskasutus justkui vaesuse märk. Lugesin eile Ebapärlikarbi blogist järgmist lõiku:

Keegi spetsialist (tundus silmanurgast, et ei olnud suvaline võitlev ema) ütles, et lapsed tajuvad seda tõrjutust, lapsed pidavat ka aru saama, kui klassikaaslastel on uus telefon, aga neil ei ole, ja kui klassikaaslaastel on uuena ostetud riided, aga nendele ostetakse riideid kaltsukast. Nii see naine ütles. Huuh. Palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima. (LINK)

See ei ole väljamõeldud lugu, et lapsed, kelle riided on ostetud kaltsukast häbenevad seda, sest teistel on uued asjad. Ma tean ka selliseid lugusid oma tuttavate käest. Vanemad ostavad lapsele teadlikult riideid taaskasutusest, kuid lapsed ei pane neid selga ja häbenevad. Sest teised narrivad, et vaesed olete või. Ma ütlen täpselt sama – palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima.

blogger-image-1275272780
Nii minu kleit ja kott, Ida seelik ja meie kandekott on pärit second hand poodidest

Ma ei ütle, et uusi asju ei tohi üldse osta. Muidugi tohib, aga lõpetame selle liigtarbimise propageerimise ja ainult uute asjade kultuse. Uued asjad ja kandmata riided kapis ei näita edukust.

Jenny Skavlan on 2017 aastal algatanud “Shoppestopp 2017” kampaania (LINK), mis kutsub inimesi mitte uusi riideid ostma, korraldama riietevahetusõhtuid ja motiveerida teineteist vähem tarbima ning rohkem taaskasutama. Meis kõigis lööb aegajalt välja väike shoppahoolik, kud siis ongi hea teha väikene võõrutuskuur.Kui üksi on raske ostlemisest hoiduda, siis koos on see ju lausa lõbus.

PC033677-1280x853.jpg

Nad on isegi loonud appi (Tise), et inimesed saaksid oma “ostustopil” silma peal hoida. Fantastiline algatus, mille algataja on lubanud, et kuue kuu jooksul ei osta ta ühtegi UUT riideeset, kinga, kotti ega aksessuaari.

Samal ajal on Eestis taaskasutus vaesuse märk.

siste--1280x1380 (1).jpg
Jenny Skavlani ostustopp on kestnud 40 päeva. Ta on säästnud 2100 krooni, 14kg C02, 2kg kemikaale ja 8000 l vett

Mina lähen laen ka endale Tise-appi  alla.

                                                      Fotod: Jenny Skavlan blog (LINK)

 

// I read quite a lot of Norwegian blogs and one of my favorites is definately Jenny Skavlan who is well known for her passion for reuse. I think she is a brilliant rolemodel and example how bloggers can use their influence in a positive way.  And as I am a fan of reuse,  no wonder I love her blog.

I found her blog when there was a talk that school proms in Norway should be cancelled. Reason for this was that they got out of hand – dresses cost the same as dresses on Hollywood red carpet events and it was almost a must to drive to the prom with limousine. Jenny Skavlan started a campaign showing young girls that it is possible to make the coolest gowns from old party dresses from second hand shops. 

She is passionate about the topic and wants us to think about how much we use. Did you know that an avarage Norwegian has 359 items in wardrobe and every 5th is unused? So she started a campaign this year called “Shoppestop 2017” which means that people who join the group will detox from buying new clothes. She herself has promised not to buy any new clothes, shoes, bags and accesories for 6 months. I think we all need a little detox from shopping from time to time and why not do it together. 

Meanwhile in Estonia children are mobbed when they are wearing clothes bouht from second hands. It shows a sign of poverty. I have for a long time thought that people in Estonia consume too much and as one of my favorite Estonian bloggers just wrote – please do not raise our children thinking that it is a sign of poverty and the most important thing is to have more and only new things. Please!

All photos from Jenny Skavlan blog (LINK)

Kas kõik, mis hiilgab, on kuld?

Ma jooksin täna jälle kohtumiselt kohtumisele ja äripindasid üle vaadates hakkasin ma mõtlema fassaadi peale. Kui palju annab tegelikult sõnade või piltidega muuta! Näiteks leidsin ma ühe suurepärase asukohaga rendipinna, pilte ei olnud rohkem kui väljast ja juures tekst “tuleb vaatama tulla!”. Läksin siis kohale ja sain aru küll. 200m2-ga käis kaasas ka sama suur kelder. Ikka muidugi hinna sees. Mis sellest, et seda vaja ei ole. Sõnad, fotod ja tegelikkus olid täiesti erinevad asjad.

Fassaad.

Mööda Karl Johanit patseerides sattusin ma kaamera ette. Noh nii põhimõtteliselt. Kuningas Harald tähistab täna oma 80. sünnipäeva ja sel puhul oli TV2 kaameraga väljas, et inimesed live´s talle õnne sooviksid.  Ma õnnesoovimise jätsin vahele, aga tundsin kiusatust  jätta mulje, et kaamerad on tänaval minu pärast. Või et ma olen nendega kuidagi seotud. Fassaadi luua on nii kerge. Kohvitass ja kaamera(d) ning oledki sotsiaalmeedias näiteks teleprodutsent. Kes see teab, mida ma siin Norras tegelikult teen?  Miks mitte selline fassaad.

Ma jalutasin edasi ja mõtlesin, et huvitav kui paljud meist sotsiaalmeediat tegelikult fassaadina kasutavad?  Kas kõik, mis hiilgab, on päriselt ka kuld? See küsimus jäi mind painama kui ma astusin välja tänase päeva viimaselt kohtumiselt. Kõik tundus liiga ilus – asukoht, ruumid, üritused, juhuslikud vestlused teiste üürilistega, mis minus tekitasid korraks tunde, et nad on mu teele “juhuslikult” sattunud.  Oma hotelliboksi tagasi jõudes ma guugeldasin seda asukohta pisut. Kullahiilgust tuli parasjagu, jutt tundus klappivat, kuid ometigi oli seal taga ka mingi lugu, mille suhtes ma ei oska seisukohta võtta. Ma olen õppinud, et norrakad näivad küll naiivsed, kuid lepinguid sõlmides on nad parasjagu kavalad. Peenikese teksti lugemine on siin võib olla olulisem kui mujal. Kui ma nüüd blogimise ära lõpetan, süvenen ma peenikesse teksti.

Mis mulle aga Oslo puhul meeldib on teatud kontekstis fassaadi puudumine. Näiteks tänavamoes. Mitte kedagi ei koti, kes sa oled ja mis sul seljas on. Oled kes sa oled. Kui sa muidugi ei ole moe-või elustiiliblogija, siis oled sa juba teises liigas.

Halb ema ja pühapäev

Ma olen nüüd aru saanud küll, et üks hea ema ei veaks oma last igale poole ja hoiaks teda pigem kodus nelja seina vahel ning tegeleks oma asjadega, aga minus on seda halva ema geeni vist ikka nii palju, et kui ma kuulen, et kusagil on mõni (minu arvates) tore lasteüritus, siis vean ma end Idaga platsi. Kogemata saime me eile teada, et Maihaugenis on täna laste talvepäev ja mis te siis arvate, kas me olime platsis? Muidugi olime.

Ida on hetkel vist mingis järjekordses faasis, kus ta  ei ole mitte millegagi rahul, tahab kõike ise teha ja suurt sõna ka ei taha kuulata, nii et tegelikult mõtleb osa minust tihti, et appppppppi, selle lapsega ei taha ma küll kuhugi minna, aga siis annan ma endale aru, et ilmselt ei ole kuigi kerge olla kolmene, kus sa justkui tunned end suure lapsena, aga vanemad ei saa sinust aru ja püüan sellest jonnist üle olla. Ja samas oleks ikka jube kurb  nende tobedate tujude pärast nii ägedates kohtades käimata jätta. Kas teie olete näiteks koerarakendiga sõitnud? Mina ei ole. Aga Ida nüüd on. Nii vahva on vaadata laste elevust kui nad mingeid tegevusi esimest korda elus kogevad.

Ja lumine talv on ikka lumine talv. Hoopis teine tera.

16808500_1302280303143844_490523834_n
Lumine talv on lumine talv. Jube äge kui ikka on kelgumäed ja suusarajad olemas.
16809685_1302281889810352_320750273_n.jpg
Pølse ja lompe aeg on vaieldamatult meie lemmikaeg. 
16837864_1302283553143519_1766776276_n.jpg
Lõunasöök Norra moodi.
16809868_1302284346476773_1627815543_n.jpg
Kui laps tahab poniga sõita, siis sa ootad temaga 40 minutit järjekorras. Koerarakendi sõiduga läks meil paremini, me olime avamise ajal seal kohal ja saime esimeste seas sõidu tehtud. Instasse panin video ka üles.
16809891_1302284453143429_1277503831_n.jpg
Iga talvise Lillehammeri ürituse juurde kuulub saanisõit.
16809105_1302284793143395_1961991840_n.jpg
Hobused mulle ei meeldi. Aga ponidega on teine lugu. Need on kuidagi nunnud.
16830598_1302284786476729_1069393100_n.jpg
Ida arvas, et talle oleks nüüd oma poni vaja. Et issi ostku.
16809978_1302284179810123_236770530_n.jpg
Kalapüük
16831455_1302283786476829_1745448733_n.jpg
Kalad vist magavad, arvas Ida, sest no ei hüpanud sealt august kalad lups ja lups välja nagu ta ootas.
16830460_1302283783143496_1032565652_n.jpg
Polnud meie saak, aga äge oli ikka näha, et keegi tõesti ka kala kätte sai.
16831363_1302284873143387_1509189214_n.jpg
Kõige rohkem meeldivad mulle Norra talvede juures need talvised lõkked ja grillimine.
16838170_1302284366476771_1640179398_n.jpg
Puhkepaus.
16839371_1302284473143427_585946532_n.jpg
Muinasjututund. Vist oli 1890-aasta majas.
16831314_1302284843143390_222215215_n.jpg
Ja killuke imelist Weidemanni päeva lõppu.