Comfort Xpress

Mind ootab homme ees üsna pikk päev autosõiduga ja selleks, et end natukene säästa, otsustasin ma täna poolele teele ära tulla. See tähendas omakorda sobiva hinnaga hotelli leidimist Oslos. Kui natukene uurida ja otsida ja planeerida, siis leiab Oslos väga mõistliku hinnaga hotelle, kuid võib ka juhtuda (eriti suveperioodil) et midagi mõistlikku lihtsalt enam pole.

Tavaliselt ööbin ma Oslos ühes Bekkestuas asuvas airbnb korteris (hind ca 35 eur öö), kuid loomulikult oli see välja üüritud Õnneks leidsin ma hea pakkumise Comfort Hotel Xpress Youngstorget (https://www.choicehotels.com/norway/oslo/comfort-inn-hotels/no104) lehelt. Hind ca 70 eur/öö.

Hotell on suurepärase asukohaga. 10 minutit Oslo raudteejaamast jalutada, Oslo kesklinnas, nii et nii parlamendihoone, toomkirik, Karl Johan, ooperimaja ja kuningaloss on käe-jala juures.  Tuba on ruumikas ja korralik, lihtsa sisustusega, kuid kõik vajalik on olemas.  Kuna hotellis ei ole restorani, siis ainus miinus on see, et ei pakuta hommikusööki, samas on keldrikorrusel olemas mikrolaineahi ja veekeetja, et endale midagi ise süüa teha.  Hotellis on olemas ka jõusaal, kuid nagu piltidelt näha, on erajõusaal olemas ka igas numbritoas;)

Samuti on keldrikorrusel olemas võimalused pesu pesemiseks ja triikimiseks. Lisaks lihtsalt ka mõnusad lebonurgad, kus raamatut lugeda. 9.korrusel asuv katuseterass on ilusa ilmaga vägagi ahvatlev. Ideaalne koht niisama chillimiseks.

Hotell on pigem suunatud nooremale reisijale, kes võib olla tahab ka õhtul teiste hotellikülastajatega koos aega veeta, aga keegi ei sunni sotsialiseeruma. Vanainimene saab vaikselt oma toas telekat vaadata. Lärmi pärast kartma ei pea.

Plusspunktid hotellile keskkonnasõbralikkuse ja teadlikkuse tõstmise eest.

IMG_0253

IMG_0255

2017-06-04 17.08.06

IMG_0257IMG_0258IMG_0261IMG_0276.JPG

75146178.jpg

If you are looking for a cool but affordable accommodation in Oslo I suggest you to check out Comfort Hotel Xpress Youngstorget. The prices start from ca 70 euros per night. Of course there is possible to get cheaper accommodations in dormitory, but if you are not the backpacker type and need some privacy, this may be the best price you get in Oslo center.

The location of the hotel is perfect – just 10 minutes walk from Oslo S and all the main toursit attractions in Oslo city are nearby. Karl Johan, parliament building, opera house, the Royal Castle. 

Also the staff is very friendly and make you feel like at home at once you enter the hotel. I have once before stayed in this hotel 5 years ago and everything was the same then also. Very welcoming staff waiting for you. The check in is from 15, but I arrived an hour earlier. Without a problem I was allowed to check in. I guess this hotel is more meant for younger travelers – there are common chillaxing areas on rooftop terrace and ground floor, but also older travelers (like me) do not need to fear that it is too noisy or one needs to socialize with other guests. No one is forced to do anything. One can peacefully stay in own room and watch tv. And the double room is specious.

The only negative thing is perhaps the lack of restaurant and no breakfast, but a light breakfast bag can be bought in the reception. Also snacks and beverages. On the ground floor there is a micro wave, iron and washing machine. So basically everything you need for a successful stay is at your service.

Valguseta valgus või valgus valgusetus

Laupäeval, kui kohe kohe oli algamas mai, sadas lund ja lörtsi, ilm oli hall, tänavad loppa täis ja inimesed sama hallid ja pahurad kui ilm. Ma läksin tol päeval teatrisse. Transpordikoolis mängitavat Theatrumi etendust “Talvevalgus” vaatama. Lugesin tutvustusest, et loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.  Etendust mängiti viimast korda (kuigi kui ma õigesti aru sain, siis võib olla saab seda veel ka sügisel näha) ja mul oli tunne, et sompus, hall ja depressiivne ilm oli justkui tellitud. Hall ja kõle transpordikool ning sisenemine saali suurest trepist, esikusse, mille tagaseinas asuv aken jättis mulje nagu oleksimegi me sisenemas päriselt ühte kirikusse jutlust kuulama, andsid oma osa meeleolu loomisele. Etteruttavalt ütlen, et ka lavakujundus ja valgus olid nii geniaalsed, et publik muutuski üheks, väikeseks külakoguduseks. Täiesti fantastiline, kuidas nii väheste vahenditega anti edasi nii palju.

Theatrum on üleüldse üks minu lemmikteatreid Eestis. Selline hingega. Näiteljad ja lavastajad hingavad ühes rütmis. Kõik tundub nii siiras ja loomulik. Samas avangardistlik. Esimest korda kogesin ma seda J. Fosse “Ma olen tuul” vaadates. “Isa” viis Theatrumi minu jaoks hoopis uutele kõrgustele, kõrgemale kõigist teistest (Eesti) teatritest. Vaid Norra Riksteater Knaustgårdiga on mind viimasel ajal VEEL rohkem vaimustanud.  Ja nüüd siis Bergman. Talvevalgus. Jan Uuspõld peaosas.

Ütlen ausalt, et see on üks raskemaid tükke, mida ma vaatamas olen käinud. Mitte selles mõttes, et ma ei saanud tükist aru. Sain küll ja vägagi hästi, pealegi ma jumaldan natuke depresiivseid, süngeid, halle, diipe etendusi. Lihtsalt see oli üks selline etendus, mis pani sind mõtlema usu ja usu kaotuse peale, kriisis olemise ja enese kaotuse peale. Nii et sa ei tea enam, kes sa oled, mida sult oodatakse, mis on sinu roll. Kas te olete olnud olukorras, kus keegi tuleb teile oma mure kurtma ja te avanete ise ka, hakkate kaasa rääkima ning selle asemel, et teise muret kuulata, kallate teise hoopis üle oma muredega? Mis juhtub siis kui kriisis olev ja abi vajav inimene saab lisaks oma muredele kaela ka teise mured? Selles etenduses lõppes see enda maha laskmisega.

Ja kui oma muredega teise üle valaja on kirikuõpetaja. Inimene, kellelt oodatakse vankumatu usku ning kes peaks igas olukorras oskama kuulata ning nõu anda. Kas saab talle seda ette heita, et ta on usu kaotanud ja kriisis? Kas ühiskonnas on kirikuõpetajale sellised nõrkusehetked üldse lubatud?

Bergmani filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja Jumala vahelisele suhtele. Selles 1,5 tundi kestvas etenduses tulevad need suhted nii intensiivselt välja. Kooliõpetaja Marta (Maria Peterson)  roll on siinkohal ühtpidi nii ärritavalt altruistlik, teistpidi nii naiivselt lootustandev. Kui kõik on oma usu kaotanud, siis kellelgi ikka jagub seda ka teistele, isegi kui samal ajal ise oma meeleheitele leevendust vajaks.  Jan Uuspõld, kes kuulub ka minu lemmiknäitlejate hulka, teeb samuti ideaalse rolli. Läbi tema saavad lendu visatud sõnad hoopis teise ja tugevama tähenduse.

Peale jumalateenistuse etenduse lõppu väljusin ma halli maja hallist ruumist, mis oli täidetud hallide inimestega, halli ilma kätte. Parafraseerides Bergmani olin ma  “Eesti naine Eesti reaalsuses keset Eesti kliima lohutut olekut”.

#keepingupwiththeeasterneuropeans

Noh nagu te Facebookist juba teate, siis suutsin ma nagu ikka lillehammerlaste igavasse argiellu tuua natuke põnevust. E6l katkise autoga seismine ei ole minu jaoks enam miski uudis, pigem kipub juba nii tavaline olema, et mu sõbrad arvasid, et asi peab ikka minus olema, mingis erilises auras, et pooltel juhtudest kui mina olen autos, juhtub midagi. Sellega seoses tuli meil “geniaalne” idee – me peaks oma Norra seiklused mõnele produtsendile maha müüma, sest ma ei peaks mitte midagi juurde mõtlema ega valetama. Minuga juhtub asju. Eriti kui ma sõidan autodega. Kuna minu parim sõbranna Norras on Poolast pärit ja koos minuga juhtub temal ka asju, siis me suutsime isegi “geniaalse” pealkirja oma realityle välja mõelda – #keepingupwiththeeasterneuropeans.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas me ootamatult pühapäevaõhtul kõik õhtustama sattusime. Tüüpilisse Norra türgi ja pizza “restorani”. Toit ei olnud teab mis kiiduväärt, isegi lausa nii, et ma imestan, et see restoran suvel ALATI paksult  täis on, kuid te küsite, kas ma läheksin Lillehammeri peatänaval asuvasse “Toscana” restorani tagasi, siis ma vastaksin kõhklemata jah. Ida käitus eile nagu Mowgli, nagu ta poleks kolm aastat kodust välja saanud, ei osanud absoluutselt käituda ja keeras restorani pea peale, kuid teenindav personal/omanikud olid nii meeldivad ja mõistvad, et sellist suhtumist ei ole mina veel näinud. “Ah, las ta teeb, mis ta tahab,” ütlesid nad lihtsalt kui Ida kogu mängunurga loomad oli mööda restorani laiali laotanud, “ta on ju vaid laps!” Ma tegelikult ei poolda sellist “las-teeb-mis-tahab-suhtumist”, aga eile olime me kõik päevasest seiklusest nii väsinud, et me pigistasime natuke silma kinni ja aitasime pigem pärast koristada.

Kui ma Idale 7865 korda ütlesin, et ta peab mu sõna kuulama, vaatas ta mulle oma pruunide silmadega otsa ja vastas: “Mina ei kuula sinu sõna, ma kuulan kodus issi sõna!” Ja ta on kolme-aastane! Ootan huviga, mis mind ees ootab kui ta vanemaks saab. Sähh, meile seda skandinaavia vabakasvatust. Laps nagu Mowgli. Okei, ma tegelikult liialdan, ta tegelikult oskab end ka väga hästi ülal pidada, kuid eile oli üks neist teistsugustest päevadest.  Kui see oleks olnud osa meie #keepingupwiththeeasterneuropeans seriaalist, siis oleksid kommentaariumid juba katki läinud sellest, kui kohutav ema ma olen, et laps niimoodi käitub.

PS: ma ei ole rase nagu mu sugulased arvasid mingeid pilte vaadates. teised ei vaata mu kõhtu, vaid ringi jooksvat Idat, kes pildile ei jäänud:D

IMG_7559.JPGIMG_7572.JPGIMG_7576.JPGIMG_7580.JPGIMG_7586.JPGIMG_7583.JPGIMG_7590.JPGIMG_7594.JPGIMG_7597.JPGIMG_76031.jpgIMG_7602.jpg

Me and my friend Klaudia found out that we should have our own reality show about our life in Norway, because something strange and funny always happen when I am “onboard”. They are laughing at me in Lillehammer that I have a special aura, I say that I am just to make their lives more interesting,. Otherwise life in Lillehammer is too sleepy. A good title for it would be #keepingupwiththeeasterneuropeans. I am pretty sure a new adventure awaits when we´ll be back in February;) 

But this was not what I actually wanted to talk about. I wanted to say some very good words about the service and attitude in a Lillehammer restuarant. The food there was nothing  to brag about, it was a typical Norwegian restaurant with pizza, pasta and turkish food, BUT Ida was yesterday acting like a Tornado called Mowgli  turning the restaurant upside down. The staff/owners were so friendly and nice that thay only said let her be a child when all the soft toys were all over the restuarant. I usually do not approve this kind of “let her do what she wants”-behaviour, but yesterday we were too tired of day´s adventures and I wanted to spend time with Satu, so I just closed my eyes and didn´t see the mess. Of course afterwards we helped to clean a bit, but even then the staff said us to leave everything like it was. I would not go there again for food maybe, but the service and attitude is something I will go back for. And I have before ordered pizza there, they make excellent pizza. Perhaps it was just the moussaka then?

Anyway. It was such a great finish to a bad day. To be with my Norwegains who actually are Estonian, Polish and Finnish;) 

PS: I am not preagnant. Just fat. Really.

Mida teha laupäevahommikul koos lapsega?

Raamatud on minu elus alati olnud olulisel kohal ja seepärast on mul suur au ja rõõm teha koostööd Apollo raamatupoega. Seekord kutsusid nad meid Idaga lasteklubi hommikule ja olgugi, et ma püüan end raamatupoodide uudistega kursis hoida, siis sellisest üritusest (LINK) ma kuulnud ei olnud. Nüüd ma tean, et sellised vahvad hommikud toimuvad ja ühtepidi on see muidugi paha, sest ma olen harjunud laupäeviti kodus laisklema, kuid enam ma seda vist teha ei saa. Me peame hakkama lasteklubi hommikutel käima. See oli SUPERKIHVT üritus. Nii lastele kui vanematele. Laias laastus kõigile lapsemeelsetele. Äärmiselt positiivne algus laupäevahommikule. Või no mis hommikule. Algavad need üritused kell 12, tegelikult täpselt õigel ajal, et end diivanilt püsti ajada.

img_6775img_6780IMG_6790.JPGimg_6783

Seekord tutvustati viisi, värsi ja värviraamatut “Tõeline muinasjutt” (LINK). Mulle on Stig Rästa alati meeldinud ja kui raamatu autorite nimekirjas on ka Stig Rästa, siis olin mina müüdud juba ilma suurema reklaamita. Aga kui nüüd natuke reklaamida, siis “Kuninga laul” (LINK)  kummitab peas nüüd nii minul kui ka Idal.  Raamatuga kaasas oleval CDl on kõik muinasjutu laulud ja ma ei saaks rohkem rahul olla, ma olin ammu otsinud uut lastelauludega plaati autosõitudeks (“Kardemoni linna rahvast ja röövleid” võin ma juba une pealt laulda). See plaat on täiesti ideaalne. Plussiks veel see, et lisaks lauludele on plaadil olemas iga laulu taust ehk meloodia ilma sõnadeta, nii et saad täitsa ise laulda. Sõnad on lauludel kaasahaaravad ja lustakad, jäävad ilma vaevata pähe. Raamatus on tore muinasjutt, mida toetavad laulud ning suurimat rõõmu pakub lastele ilmselt see, et nad saavad ise raamatu “elavaks muutmisele” kaasa aidata. Ise valid, mis värvi riietes kuningas ja kokk ning teised tegelased raamatus ringi hakkavad käima.

Samal ajal kui meie meisterduslaua taga olime, luges ukulelega jutuvestja Virko Annu raamatust lugusid ja laulis laule. Lapsed nägid kõik väga rahulolevad välja. Mu meelest on selliste ürituste puhul alati oluline, et eestvedajad lapsed kaasa haaraksid ja seda nad kahtlemata ka tegid.

IMG_6795.JPGIMG_6815.JPG

Mina ei ole suuremasi meisterdaja, lapsega meisterdamine on minu jaoks paras väljakutse, sest mul lihtsalt ei ole ideid ja ma ei oska suurt midagi teha. Tänu Vunderi lauale sain ma ühe uue idee ja mitte vaid Idaga meisterdamiseks. Nimelt aitas juhendaja seal dekoratiivteibiga valmistada sõbrapäevakaarte. Dekoratiivteibist sai minu uus lemmikasi. Sellega sai lihtsa vaevaga valmistada kaarte, lisaks sobib seda kasutada nii klaasil kui puidul. Nii lihtne moodus mõnele asjale “vunki” juurde anda. Meie Idaga saime hakkama kahe kunstipärase kaardiga – minu öökullidega kaart pidi olema “minu issile” ja ma ei ole kindel, kas ta pidas silmas mu isa või meest, Ida enda oma sai valmistatud täditütar Rihannale. Ägedad eksju?

IMG_6811.JPGIMG_6812.JPGIMG_6818.JPGIMG_6821.JPGIMG_6842.JPG

Teisel pool laua otsa aitas Klarika Tomsonist (LINK) valmistada printessikroone, käekotikesi, koeri. Nagu öeldud, siis ma ei ole meisterdamisegeenius ja selliseid asju nagu seal laual olid, ei oleks ma osanud isegi mitte otsida. Nii lihtsad ja ägedad asjad meisterdamiseks. Printsessikroonile kivikesi peale kleepima hakates arvasin ma küll, et mul ei ole selleks kannatust, kuid ühel hetkel tekib mingi hasart ja nii me Idaga neid kivikesi kleepisime. Ilus sai. Samal ajal kleepisid teised lapsed koeri ja käekotte kokku. Meil kleebib hetkel Marek üht koera kokku;)  Ida on neist uutest mänguasjadest täielikus vaimustuses. Ikkagi ise tehtud!

IMG_6803.JPGIMG_6824.JPGIMG_6830.JPGIMG_6849.JPGIMG_6852.JPGIMG_6855.JPGIMG_6857.JPGIMG_6859.JPG

Poolteist tundi möödus linnutiivul. ÄÄRETULT LÕBUS oli. Nii lapsed, vanemad kui juhendajad kõik olid nii sõbralikud ja positiivsed, abivalmid ja suhtlesid nagu oleks me kõik juba ammu vanad tuttavad. Kui te Solarise Apollosse ei jõudnud, siis homme kl 13 on teil võimalus Pärnu Apollosse minna.

Pea ees tundmatusse vette!

Kui keegi oleks mulle veel kuu aega tagasi öelnud, et ma vabatahtlikult keset jaanuarikuu lõõtsuvat tuult ja lumetormi end vabatahtlikult riidest lahti koorin ja jäisesse merevette hüppan, oleksin ma öelnud, et see inimene on hull. Mu ämm on ka talisupleja ja ta on mulle kümme aastat püüdnud selgeks teha, et talisuplus on äge, ma olen siiani ka teda hulluks pidanud. Ometigi juhtus nii, et otsides, kellest võiks oma selle aasta esimese Hotelliveebi loo kirjutada, sattusin ma Tiiker kodumajutuse (LINK) talisupluse paketi otsa. See pidi olema mingi märk! Nii mõtlesin ma end kokku võtta ja selle omal nahal ära proovida.

Kui ma siis täna hommikul Tiikeris üles ärkasin ja oma toa romantilise pitskardina vahelt välja vaatasin, nägin ma, et väljas on metsik tuul ja lundki tuiskas. Kertu, kes Tiiker kodumajutust peab, oli mulle eelmisel õhtul pep talk´i teinud ja ma tundsin end nagu kange Eesti naine, kes muidugi saab hakkama, aga hommikune vaatepilt aknast pani mind mõtlema, et äkki  ikka oli õigus mu sõbrannadel ja tuttavatel, kes mind hulluks nimetasid ja olid mind püüdnud ümber veenda.

Igatahes alustasime me hommikut joogaga. See on veider, kuidas mõnikord asjad nagu iseenesest õiges suunas lähevad. Selgus, et on täiskuu ja enne joogat rääkisime me täiskuu mõjudest – järgnevad kaks nädalat on õige aeg lasta lahti vanast, alustada uuega, minna edasi 2017 aastasse kergema lastiga,  on õige aeg alustada dieediga ja usaldada oma organismi, täiskuu toob pinnale alateadvuses peituvad tunded, emotsioonid ja instinktid. On õige aeg alateadvuse puhastamiseks.Kuna ma joogast väga palju ei tea, siis mulle ei jäänud meelde selle mantra nimi, mida me lõpuks laulsime, kuid mulle jäi meelde, et selle tähendus oli ka, et “saad andeks isegi kui oled olnud alatu”. Ja küllust pidi ka tulema. Nüüd ma siis jään vaid kaks kätt laiali ootama andestust ja küllust.

IMG_6756.JPG

Peale joogat oli aeg ujumisriided selga panna ja mere äärde sõita. Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta.

IMG_6762.JPGimg_6761IMG_6763.JPG

Nii ma ühel hetkel seisingi seal – jaanuarikuu tormis nelja kraadi külma käes vaid ujumisriietes, valmis hüppama tundmatusse kohta. Ja ma hüppasin! Kui ma suvel ei suuda ujuma minna enne kui merevesi on korralik „supp”, siis nüüd ei tundnud ma mingit külma. Ma ei mõelnud üldse, vaid lihtsalt astusin mööda redelit jääauku. Võti selles seisneski. Mina piirdusin paari ujumistõmbega seal samas koha peal, aga profimad ujusid vees lausa minuti. Ulme. Teate aga, mis on kõige naljakam? Mulle meeldis see täiega! Mul oli isegi kahju, et ma natuke arg olin ja kaugemale ei ujunud.

IMG_6769.JPGIMG_6771.JPGIMG_6773.JPG

Kuid nüüd, olles selle omal nahal järele proovinud, saan ma neist aru, miks nad seda teevad. Peale suplust läksime me koos mõnusale hommikusöögile Müüriääre kohvikus. Ma olin kartnud, et ei saa peale suplust külma kontidest ära, kuid mu keha oli täiesti taastunud, vaid jalad surisesid veel natukene mõnusalt. Ma olin täis energiat ja positiivsust. Ja see seltskond inimesi! Nii ägedad ja ettevõtlikud naised. Haapsalu on minu lemmiklinn Eestis, mul oli korraks kahju, et ma seal ei ela. Mulle on alati tundunud, et Haapsalu on selline hoopis teistmoodi auraga linn. Minu moodi linn. Ma ei oska seda hästi seletada, kuid midagi kutsub mind sinna kogu aeg tagasi. Ja sealt lahkudes olen ma puhanud ja hoopis teine inimene.

Ma lahkusin Haapsalust täis uut energiat. Pühapäeval olen ma seal juba tagasi, sest mind kutsuti joogalaagrisse. Kes teab, võib olla lähme me ka talisuplema, tõenäosus selleks on täiesti olemas. Võib-olla saab minust lasua üks neist „hulludest”, kes regulaarselt talisuplema hakkab? Ja ma ei arva enam, et mu ämm on hull. Ta on hoopis täiesti normaalne. Võib olla peaks temaga koos hakkama talisuplema?

IMG_6765.JPG

Postitus valmis koostöös Hotelliveebi ja Tiiker kodumajutusega. Loe lisaks ka  Hotelliveebi blogist SIIT

When I was trying to find something cool to start my new year in Hotelliveeb blog I saw an offer from Tiiker Kodumajutus (LINK) which got my attention. Accomodation with ice swimming. That sounded totally insane. Who are these crazy people swimming in the middle of the winter? Nevertheless I got the urge to try it myself. When I woke up the morning of the ice swimming I regretted my decision. The wind was blowing, it was a real snow storm outside and the idea of going swimming in the icy sea didn´t sound too inviting. 

We started the morning with yoga class and probably this was a sign that I attended there also. I got to know that it is the time of full moon right now and right time to start with something new. I could not have found a better day day for this totally new thing for me! But still I was not sure whether I will manage to jump into the sea. It looked so cold. 

I almost cannot believe that the next moment I was standing there almost naked in the middle of a snow storm and volunteerily climbing down the ladder into the ice hole. I was sure I am going to die. The funny thing was that it didn´t feel cold at all, I didn´t think of the cold and just climbed into the water. The trick actually is to let your mind free and not think at all – this way you will not feel the cold, just the excitment. And I must tell you it is one of the coolest experiences. I totally liked it and enjoyed it.

When you are going to visit Haapsalu I suggest you to stay at Tiiker. Of course you don´t have to go ice swimming, but if you want a totally awsome and positive experience in addition to a cozy and friendly place where to stay. It is like you are not staying at B&B, but visiting old friends in Haapsalu. 

2016 kokkuvõte – TOP7

Aastalõpp on ikka selline aeg, kus tehakse kokkuvõtteid ja  nii otsustasin minagi 2016.aastale tagasi vaadata ning panna kirja oma selleaastased lemmikud. See ei olnud lihtne, sest absoluutselt igal külastatud hotellil on olnud oma eelised ja head küljed, kuid ikka on ju nii, et mõni kogemus jääb eriliselt eredalt meelde.

Postituse pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest paremusjärjestusse ei oskaks ma hotelle ka parima tahtmise juures panna, seega toon ma hoopis ära oma lemmikud erinevate kategooriates.

Aasta üllataja – Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel (LINK). Spaad otsides olin ma sellest hotellist ausalt öeldes mööda vaadanud, sest keset liiklusummikuid asuv hotell ei tundunud kuigi hubane. Suur viga, sest Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel on nagu omaette maailm Tallinna südames, heaoluoaas, kus olles teil pole õrna aimugi ummikutest, kiirustamisest. See on hotell, kus te puhkate.

2513929_54_z

Parim hommikusöök – Grand Hotel Viljandis (LINK).  Minu arvates pakutakse Eesti parimat hommiksuööki Viljandis Grand Hotel’is. Ma ei räägi isegi sellest, et valikus oli sushi ja värske šokolaadikook, vaid sellest, et isegi praemuna oli täiuslik. Kuldkollane, parasjagu “jooksev”, ümar – moodustades röstsaial sulava või ning peekoniga täiusliku kombinatsiooni. Kas pole imeline, et midagi nii lihtsat ja justkui tavapärast saab pakkuda midagi nii meeliülendavat?

12794396_1699925580224642_2080562195393795438_n1

Tahad teada, kes on ülejäänud viis 2016.aasta lemmikut? Edasi loe Hotelliveebi blogist SIIT

If love is blind, why is lingerie so popular?

Hiiliv keskeakriis või mis, aga pesuteemadel ma jätkan. Tegelikult on aga ilma naljata lood nii, et mul oli eile võimalus käia Bon Bon Lingerie tootmises ja  kogu selles pesuparadiisis tuli mulle meelde, miks ma kunagi ammu ammu BonBoni armusin.

Nagu te eelmisest postitusest aru saite, siis pesu on minu jaoks väga oluline. Mul on pesuga seotud kaks kiiksu – aluspüksid ja rinnahoidja peavad olema ühest komplektist või vähemalt sama värvi ning pesu peab olema kvaliteetne ja mugav. BonBoni poest käisin ma Tallinnasse kolides natuke kaarega mööda, ma kartsin sinna sisse astuda, sest see tundus nii luksuslik ja kallis. Ühel palgapäeval võtsin ma julguse kokku, astusin sisse ja üldiselt võin ma öelda, et nüüd juba üle kümne aasta on minu parimad ja lemmikumad pesukomplektid just sellelt brändilt.

Ma ei valeta teile, kui ma ütlen, et selle brändi pesu annab teile Victoria Secretsi modelli keha. Tehke proovi. Pange mõni nende komplekt selga, vaadake end peeglist, näidake end oma mehele ja te näete ise, et ma ei valeta.

Mõned aastad tagasi oli neil üks vintage korsetiga komplekt, see oli nii imeline, et ma ostsin mitmeid paare pükse. Korseti ostsin ma kahjuks vaid ühe. Enam seda müügil ei ole. Kuigi see, mis mul kodus pesusahtlis on, pigistab natukene, sest ma olen ikkagi kaalus päris mitmed kilod juurde võtnud, siis  on see siiani minu lemmik, mille ma erilistel puhkudel selga panen. Ma ikka loodan aegajalt, et ehk tuleb see mudel tagasi tootmisesse.

Senikaua kuni ma ootan, olen ma endale leidnud uued lemmikud. Lyra komplekt on see, mis on täpselt minu teetassike – must ja pitsiline, lihtne, kuid elegantne. Mugavust ei hakka ma eraldi välja toomagi, sest selle brändi puhul on see minu jaoks lausa iseenesestmõistetav.

lyra2

Ma olen siin blogis ka “paljastanud” oma lameda rinna. Tegelikult on nii, et sellel lamedal rinnal on palju eeliseid. Mulle meeldivad väga särgitüüpi tugevduseta rinnahoidjad ja eest avatavad kolmnurksed rinnahoidja. Need sobivad minu keha- ja rinnatüübiga kõige paremini (nt seesama) . Mugavad, loomulikud ja mu meelest äärmiselt seksikad. Vanasti kandsin ma lameda rinna tõttu vaid push up rinnahoidjaid, ka täna meeldib mulle mõne riietuse all neid kanda, kuid igapäevaselt armastan ma väga kanda “comfort”- tüüpi rinnahoidjaid.

Minu vaieldamatu salaarmastus on aga body´d ja korsetid. Eile BonBon laos olles leidsin ma end lausa mõttelt, et mulle meeldib pesu vist natukene rohkem kui vein. Ideaalset korsett-rinnahoidjat olen ma püüdnud leida erinevatelt tootjatelt, kuid peale seda vintage-korseti leidu olen ma truuks jäänud BonBonile. Need on samamoodi lihtsad, elegantsed ja istuvad nii hästi (nt see mudel)

lyra4

Ma ei arva, et naise juures on kõige olulisem olla seksobjekt või keha, kuid kauni pesu kandmine on naisena meie (eelis)õigus ja ma ei saa sinna midagi parata, et minu jaoks on see selline nauding kanda kvaliteetset ja mugavat pesu, et ma ei vahetaks seda iial millegi muu vastu.  Nagu ka öeldud eelmises postituses ei ole mul  väga palju pesukomplekte, sest ma keeldun ostmast odavat pesu ja kui mul pole võimalust osta seda, mida ma tahan, siis ma ka ei osta.

Mingi  aeg tagasi sattusin ma kusagil lugema arutelu pesuteemadel, kus paljud noored naised ütlesid, et üle viieka ei raatsi küll rinnahoidja eest kulutada. Ausalt? See ju läheb peale teist pesu katki!  Ja kui vaadata Bon Bon Lingerie hindasid, siis siit saate luksusliku pesu ja kõrge enesehinnangu täiesti keskmisest hinnaklassist. Mu meelest, kui ma ei eksi, siis H&M pesu maksab kohati sama palju.

lyra3

Üks kommentaator küsis minult hiljuti, et kust ma oma põhjendamatult kõrge enesehinnangu ostnud olen. Ma nüüd vastan talle, et ilmselt BonBon Lingerie poest.