Naabrid sõdivad invalifti vastu?

Lugesin nädalavahetusel seda artiklit ja ausalt öeldes teevad sellised uudised mind kurvaks. Inimeste mõistmatus ja õelus, soov ikka ja alati iga asja vastu olla. Vahet ei ole mis see on. Okei, ma saan aru, et inimesed on Euroopa Liidu, suhkrumaksu ja muu sellise vastu. Aga invalifti vastu? Päriselt? Sest see rikub maja välisilmet? Kas te, kallid inimesed, olete oma maja üldse ise vaadanud. See on kõige tavalisem ilmetum korterelamu, mitte mingi arhitektuuriline pärl, mida saaks rikkuda. Kui midagi, siis mu meelest annab sellise lifti ehitamine maja juurde, majale hoopis lisaväärtust. Näitab, et majas elavad puudega lapsest hoolivad inimesed. Punkt.

Miks sellise asja vastu võidelda? Soovitada alternatiivina peita lift maja küljele, kus see silma ei riiva. Kas invaliidsus on ikka veel midagi sellist, mis tuleb ära peita. Ma arvasin, et nõukaaeg, kui ühtegi puudega inimest olemas ei olnud, on möödas ja aastal 2017 ei ole nad haavatud metspardid, kes tuleb pööningule ära peita.

#häbi

Igal lool on mitu külge

Käesolev lugu on eemaldatud. Põhjuseks ei ole kindlasti ebaadekvaatsed ähvardused minu suunas, sest kirjavahetus, millest “kõmu” nimel osa ka siin ära toon, kinnitas mu arvamust, et päris korras kupli all kõik ikka ei ole kui nii lamedate ähvardustega “peale lennatakse”. *

XXX: Tere inimene! Mul hea meel, et oled minu elu sita ümber kaevamas. Kuid pean ka sind teavitama, et mul on tütre pojaga seonduv algusest kuni siiani lastekaitse kooskõlas. See laim sinu blogis ja tütrepoolses kirjas on mõttetu! Või on sul soovi hakata käima nende valede ja laimuga kohtuteed? Kui tahad tõde siis palun! Puka vallas on Sots.töõtaja kellel on päris paks toimik selle kohta! Võta ühendust ja saa targemaks! Kui see jama siin ei lõppe, siis olen sunnitud teise tee võtma. Ma ehk pole ideaalne kuid see ei anna asjadest võhikutele sõna võtta teemal mõttest mõhkugi ei tea. Ole kena ja lõpeta see jama!
 
You accepted their request.
Mina:Tere! Ma ei mõista, millises laimus Te mind süüdistate? Ei ole kusagil ei Teie ega Teie lapse nime, millisest kohtuteest Te räägite. Ja samamoodi tahaksin küsida, milline jama lõppema peab? Ma ei kirjuta kusagil järjejuttu, kirjutasin arvamusavalduse ja sellele lisaks ühe inimese omapoolse kommentaari. Ärge palun minge lapsikuks ja püüdke ähvardada! Kaunist õhtut Teile!
XXX: Teie blog ongi minust! Olen … ema. Ja see jama, mida … on edastanud, on üks suur jura! Uurige ennem kui midagi kindlat oma blogis jagada.
Mina: Minu blogi on minu arvamused, kusagil ei ole kellegi nimesid ega isikuid, mina ei ole uuriv ajakirjanik, vaid avaldan arvamust, Selleks on mul täielik õigus, kuna meil on sõnavabadus. Ja minu lugu oli üldistus “Kodutundest”, mitte teie isikust. 
XXX: Praegu on see täiesti isiklik? Kuna oled omal algatusel hakanud kõmuajakirjanikuks! Sa puudutada minu perelikkmeid ja oled esitanud valeandmeid. Sõnavabadus ei anna sulle õigust valearvamust avalikustada! Tahad avalikku diskussiooni sellel teemal? Ehk toome siis avalikkusele arutada ka teiste nime all blogimised? Selles oled sa ju meister!
Mina: Millest Te räägite?
 XXX:  Kas Johanna Maria Prangel ütleb midagi? Aasta siis oli 2010!
Mina: Mis selle Johanna Mariaga aastal 2010 siis oli?
 XXX: (Saadab ekraanipildi minu enda 2010 aasta blogist)
Mina: Nii. Ja mis sellega on?
 XXX: See oled ju sina, kellest juttu on!
 Mina: Ma ei saa aru, kas see peaks mind üllatama või kedagi šokeerima või tegite Te mingi suure saladuse avalikuks või mismoodi Te mind püüate mu oma blogiga ähvardada?
 
 Erinevaid ähvardusi saatis XXX nii mulle kui teistele. Et aga mängu kisti ka lapselapsed, siis nendele mõeldes sai lugu eemaldatud. Samuti tekkis mul küsimus, kas “Kodutundel” on siis nii palju luukeresid kapis, et terve nädalavahetus on mu postkast olnud täis selleteemalisi kirju?
*Keegi võiks inimestele selgeks teha, et me ei ela USAS, kus iga asja eest kohtusse saab anda ja samuti ei ole elu film, kus sellised ähvardused kedagi värisema ja valuraha maksma panevad.

Miks Eesti lapsed nii haiged on?

Ma saan aru, et ilmselt iga kord kui ma panen ühte postitusse sõnad “eesti”, “norra” , “Ida” ja “lasteaed”, siis see on pooltele lugejatele nagu härjale punane rätik, aga seekord ma isegi ei oska kedagi ega midagi kritiseerida, vaid mul on üks lihtne küsimus. Miks on Eesti lapsed kogu aeg haiged?

Ma viisin eile Ida lasteaeda ja rühmas, kus muidu on maeiteamingi 20 last, oli vaid neli-viis last. Sest teised olid haiged. Palavikuviirus. Ja see ei ole vaid Ida lasteaias, vaid igalt poolt kuulen ma, et lapsed on haiged. Ma mäletan juba sellest ajast kui mul endal last ei olnud, siis pidevalt oli üks või teine töökaaslane haige lapsega kodus. See ajas mind tookord nii närvi, sest lastega töötajatel oli alati nagu mingi eelis – laste haigus oli selline mugav ettekääne vabadeks päevadeks. Ja see arvamus, et kui on laps, siis järelikult on töötaja poole ajast lapsega kodus,sest me kõik teame kui palju lapsed haiged on, kumab läbi ka töövestlustest. See häirib mind ka.

Kindlasti on nüüd juba palju neid, kes tahavad mulle öelda, et kas ma ei saa aru, kuidas mul on vedanud, et Ida tugeva tervisega on. Saan küll, aga kuidas need teised siis kõik nii kehva tervisega on? Muidugi tekib siin ka küsimus, et mis on haigus, millega lasteaiast kodus olla. Ida lastehoius oli keelatud lasteaeda viia nohune laps, mis tähendaks laias laastus seda, et pooled lapsed oleksid terve talve kodus, sest neil on nina kogu aeg nohune. Ja ma ei pea silmas sellist tugevat nohu, vaid lihtsalt veidike märga nina. Mina ise olen muide kõige rohkem audis just nohuga, nii et ma ei naeruväärista üldse selle haiguse tõsisust, kuid millegi pärast mulle tundub, et selle nohu suhtes ollakse natuke ülitundlikud.

Nüüd on kindlasti juba palju neid, kes mind vannuvad, et mida sa vead oma nohust last lasteaeda, ta nakatab ju minu last ka. Siit on mul jällegi küsimus, kuidas nad on nii kehva tervisega, et iga väiksemgi külmetus neid ka nakatab? Ma ei suuda sellest aru saada.

Muidugi oli ka Ida Lillehammeri lasteaias aegajalt mõni laps haige ja minagi pidin ükskord palavikus Idale järele minema, kuid nii et terved rühmad oleks mingi viiruse või külmetuse tagajärjel kodus, ei olnud kordagi. Üleüldse ei ole ma ei Norra ega Rootsi laste kohta kuulnud, et nad nii palju haiged on. Ometi jooksevad nad talvel õues kurgud paljad, mütsid peast ära ja meie mõistes lausa “poolpaljalt” ringi. Kas põhjus on selles, et nad on rohkem karastunud? Et neid ei riietata üle? Kliima on ju sama. Ma vaatan vahepeal ka Idat, kes eelistab “poolpaljalt” ringi joosta  ja mul hakkab külm, kuid ma ei saa teda sundida toas sukkpükse kandma, kui ta lihtsalt ei taha. Meil on külm põrand, väga külm põrand, aga ka ma ise ei kanna sokke, kuidas ma siis saan last sundida. Kas põhjus ongi selles, et ta on külmaga harjunud minu mugavuse ja laiskuse tõttu ning tema immuunsussüsteem on sellevõrra tugevam?

Kusjuures. Ma ise olin varem IGAL sügisel ja IGAL kevadel haige, viimased kaks aastat ei ole ma külmetunud olnud (ptüi, ptüi, ptüi). Peale seda kui ma hakkasin rohkem väljas käima ja teadlikumalt riietuma, olen ma tervem ja vähem stressis. Kas minu enda parema tervise põhjus saab olla vähemas stressis? Kas see võib olla ka laste pidevate haiguste juutres võtmesõna. Stress! Ja vähe värskes õhus viibimist? Ma ei pea silmas lasteaedades õues olemist, sest ega siis lasteaed pole ainus koht, kus laps õues saab olla. Aga paljud meist viitsivad nädalavahetusel lapsega õue minna, niisama jalutama või mängima? Minu meelest tormavad pooled vanemad nädalavahetuse saabudes lapsed näpuotsas hoopis ostukeskustesse.

IMG_5104.JPG

Abort – naise õigus valikule/ Abortion – every women´s own choice

Kui ma lugesin, et Poola võimud tahavad igasugu abordi keelustada, mõtlesin ma, et seekord on küll poolakad asja üle võlli keeranud, et kaugel pole aeg kui nad nõidu põletama hakkavad ning keskaeg tuli silme ette. Loomulikult tõi valitsuse selline eelnõu ettepanek tänavatele plakatitega naised, kes nagu päise pildil väljendasid oma pahameelt loosungitega stiilis “valitus on nii pehmo, et ronib meie tussusse”.

Nii palju kui ma olen aru saanud, siis nö mugavusabort on katoliiklikus Poolas rangelt piiratud, kuid uue seaduse järgi peaksid  naised raseduse lõpuni kandma, olenemata viljastamise asjaoludest või nende enda soovist, ehk siis ka sellisel juhul kui loote või ema tervis on hädaohus.

See teema tekitab minus vastakaid arvamusi. Kui ma kuulen inimesi, kes teevad aborti selle pärast,et neil on liiga väike korter või liiga väike sissetulek või ongi nad lihtsalt natuke “untsu teinud” ja pole lapse saamiseks lihtsalt valmis, siis sellise koha peal ütlen ka mina, et abort ei ole õigustatud. Me ei ela enam “vanadel aegadel” kui rasedusvastseid vahendeid polnud, kus inimesed ei teadnud midagi seksuaalõpetusest ja religioon otsustas paljus, mida tohib ja ei tohi. Tänapäeval teab iga loll ka, et olemas on kondoomid ja muud rasedust ärahoidvad vahendid, ka intsesti või vägistamise tagajärjel toimunud rasestumise katkestamiseks, seega ei saa kuidagi öelda, et abort on teatud juhtudel ainus valik. Seksuaalkasvatus on ainus valik. Et naised teaksid, et pole häbi asi pöörduda abi saamiseks arsti juurde. Kui ma noor olin, siis oli olemas selline koht nagu noortekabinet, ma ei taha sellega öelda, et ma oleks 13-aastaselt ringi mürgeldanud, aga noortekabineti külastamine ei olnud juba tol ammusel hallil ajal, kui seks ikka veel tabu oli, häbiasi ja ilmselt on noortekabinetid olemas ka tänapäeval, kuhu abi saamiseks pöörduda. Oluline on rõhutada mitte abordi võimalikkust, vaid õpetada ennetavat käitumist. Jaa-jaa, ma saan aru, et ma kõlan nagu 68-aastane rullidega nõukaaegne proua, kuid mu jutul on ju point?

Ja kui mugavusabordi vastu protestima minnakse, siis sellest ma justkui aru ei saa. Mu meelest suhtuvadki naised aborti liiga kergekäeliselt. Miks aga ära keelata ka abort kui loode on väärarenguga või ohus on ema või loode, siis see on selle keelu teine pool. Seda ma mõista ei suuda. Sellisel juhul olen mina igatahes abordi poolt. Nagu olen ma ka teatud juhtudel eutanaasia poolt.

//When I read about Polish government´s controversial proposal to ban abortion totally I thought the country has really lost it, turned back to dark middle ages and it is not long before they will start burning witches. Thousands of women came on the streets on protsest using slogans like “our government is so soft that they want to go to into our pussy”. 

As much as I have understood so called comfort-abortion is already almost forbidden in catholic Poland, but now they are talking about banning abortion including in instances of pregnancy as a result of rape or incest or if the fetus is deformed or even if it is threatening the life of the mother or the baby. 

I have different opinions on the topic. If I hear people talking about taking the abortion because they have too small apartments, not enough money or are just nor ready to becoming parents after a fun night in town I also feel like abortion should be banned. We are not living in “dark ages” where people did not know anything about contraception and religion told us what is right and wrong, but today every idiot knows there are means to prevent pregnancy and abortion is not the “only way out”. I know I sound like a 68 old Soviet lady with curls and “high moral standards”, but seriously it is not the most important thing to fight for rights to take abortion, but to educate youth so that they are aware of the actions and results of one fun night out. Too many women use the right to take the abortion to easily. 

But why ban abortion when it is known that the fetus is deformed or it is threatening the life of mother or child is the other side of the coin. Why this should be necessary beats me. I am pro abortion in cases like this. Like euthanasia in some cases.

Uuest presidendikandidaadist hoopis teise nurga alt

Eesti poliitika on mu meelest juba pikemat aega, vähemalt sellest ajast kui Taavi Rõivas sai peaministriks ja ettevõtlusminister mööda eksootilisi maid tšillimas käis, üks suur naljanumber ja seepärast ei peaks me sugugi imestama selle üle, et presidendivalimisted on justkui uus reality show, kus kõik võimalikud intriigid ja mängud on süžeesse sisse kirjutatud.

Aga olgem ausad, me ikka oleme ju uuest kandidaadist üllatunud küll. Natuke meenutab see osa “Keisri uusi rõivaid”, et umbes nii, et kõik erudeeritud inimesed on ju Kersti Kaljulaiu nime ka varem kuulnud ja teavad, et ta on võimekas poliitik ja keegi ei julge öelda, et mina küll pole. Mina julgen öelda, et olen loll nagu lauajalg ja kuulen seda nime esimest korda.

Millest ma aga tahtsin rääkida on esinduslikkus. Vaadake, mina ise olen ju teada-tuntud moeguru, stiilikuninganna ja üldse ilus inimene nii seest kui väljast, nii et mul on igati õigus teiste inimeste välimust kritiseerida. Ei mitte midagi isiklikku, lihtsalt soov muuta maailma ilusamaks paigaks, kus oleks rohkem stiilseid inimesi nagu ma ise.

Niisiis ma loodan siiralt, et meie (võimalik?) uus president saab endale koos kuluhüvitiste, ametiauto, 5-aastase Kadrioru puhkuse paketi ja ihukaitsjate kõrvale ka stilisti, sest vat riietumismaitset sel daamil ei ole. Ei pea temast saama mingi moekeigar nagu Evelin Ilvesest sai, aga natukene peaks keegi talle nõu küll andma, mida selga panna, enne kui ta kodust välja läheb, vanemate koguga kohtuma, riiki esindama. Praeguse maitse ja stiiliga on tegu hallikarva koduhiirekesega, kes on teel lastevanemate koosolekule, et arutada jõuluetenduse teemasid.

There. Ütlesin välja. Võite mind kividega loopima hakata kui tahate. Mina jään ikka ilusaks:D

Foto loo päises pärit Delfi.ee lehelt, fotograaf Karin Kaljuläte

// Estonian politics has in my mind been a big joke for a while now, at least from the time when Taavi Rõivas got elected to prime minister, not to mention the minister of entrepreneurship and the preschool level games in Center Party, so we should not be surprised that the election of President of Estonia is a new political reality. 

But let´s be honest. WE ARE surprised about the sudden new candidate for President. Like a bit of “Emperors new clothes” where all the sophisticated people are supposed to know the name of Kersti Kaljulaid and no one dares to say that the name is totally unknown. Well, I have often heard that I am not the sharpest pencil in the box, so I might as well admit that I do not see emperor´s clothes nor do I know who the hell Kersti Kaljulaid is. 

Did I have something more to say on this topic? Yes. Well.  You know, I am a known fashion guru, style know-it-all, a beautiful person from inside and outside, so it is my duty to bring beauty into the world and share my thoughts on other people´s looks and style. Nothing personal, just help to make the world a prettier place, with more stylish people like myself. I sincerely hope that when Mrs. Kaljulaid is elected to president, she also will have access to a stylist, because honesty…She looks awful in the clothes she is wearing now. I don´t mean she has to go crazy like the previous Mrs President Evelin Ilves, but a bit of style help is desperately needed here. She looks like going to kindergarten to discuss Christmas Cookies´Sale, not to become a representative of Estonia. 

There. I´ve said it. If no one dares to say that either. You can start throwing the rocks now. I will remain pretty anyway;) 

“I drank to drown my sorrows, but the damned things learned how to swim.” (Frida Kahlo)

Alkohol maitseb tihti hästi. Punkt. Ei, ma ei arva, et ma olen sellepärast alkohoolik. Punkt. Kas ma joon liiga palju? Võib-olla. Mis eristab siis mind alkohoolikust? Ma ei tea.

Ma  tegelikult leian, et see on natuke silmakirjalik, et öelda, et mulle meeldib vein, ma olen veinisõber, aga sina, kallis sõber, kes sa iga õhtu teleka ees kolm-neli õlut jood, reedel pudeli viina sisse keerad, laupäeval pead parandad ja pühapäeva-õllega teleka ees istud, oled alkohoolik. Samas aga ma natukene nii arvan. Ma arvan ka, et erinevus alkohooliku ja nö hobi-alkohooliku vahel on see, et teine suudab piiri pidada, ta suudab lõpetada või üldse joomata jätta ning ta ei tee purjus päi idiootsusi. Okei, tantsib baariletil või käristab naistele Veuve Cliquot välja, need ka jah lähevad idiootsuste alla, aga ma pidasin silmas kaklemist, purjuspäi rooli istumist ja muud sellist. Alkohoolikul on pohmakas, tema ainus mõte on peaparandus ja ta võib hea peatäie pärast kõik muud tööd-kohustused nurka visata.

Alkohoolik leiab alati põhjuse joomiseks. Alati on midagi tähistada, alati on midagi, mis kurvastab, alati on see kellelgi teise süü, et juuakse. Või on olnud raske tööpäev või tuleb telekast jalgpall või on ilus ilm või jumal teab, mis. Alkohoolikut ei huvita miski, mis ümberringi toimub, ta ei tunne asjadest rõõmu.

Halvimal juhul tekib tal depressioon. See ajab jooma. Tal ei ole alkoholiprobleemi, depressioon lihtsalt ajab jooma. Ta joob, et unustada. “Väikest printsi” olete lugenud? Seal on selline peatükk:

Järgmisel planeedil elas joodik. See külaskäik oli väga lühike, kuid tõukas väikese printsi sügavasse kurvameelsusesse.
“Mis sina siin teed?” küsis ta joodikult, kelle ta leidis suure hulga igasuguse tühjade ja täis pudelite ees sõnatult istumas.


“Joon,” vastas joodik süngel ilmel.
“Mispärast sa jood?” küsis väike prints.
“Et unustada,” vastas joodik.
“Mida unustada?” päris väike prints, kellel temast juba kahju hakkas.
“Et oma häbi unustada,” tunnistas joodik ja laskis pea norgu.
“Missugust häbi?” uuris väike prints, kes tahtis teda aidata.
“Häbi, et joon!” kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse.
Ja väike prints läks nõutult minema.
“Suured inimesed on ikka tõepoolest väga imelikud,” ütles ta endamisi, kui ta oma teekonda jätkas.

(“Väike Prints”)

Kuigi ma alustasin oma postitust provokatiivselt sõnadega “alkohol on hea. Punkt”, siis ma lõpetan teistsuguse statement’iga- Alkohol lõhub suhteid. Punkt. Tegelikult kui ma midagi põlastan, siis on see arutu joomine.  Joomine ja purjus inimesed tekitavad minus ebakindlust ja hirmu. Kui teil on mõni sõber, kes joob liiga palju, siis ärge lööge käega, et ah läheb üle või ta ju alles nii noor või tal on hetkel rasked ajad. Mured ei upu alkoholi, nad õpivad ujuma. Alkohoolik ise ei näe probleemi. Teised näevad.

Aga kuidas alkohoolikut aidata? Kui tal pole probleemi ja ta abi ei taha?

//Alchol tastes good. Period. No, I do not consider myself as a drunk because of that. Period. Do I drink too much. Perhaps. What is the difference between me and a drunk then? I don’t know.

I actually agree that it is a bit hypocritical to say that it makes me a winelover, when I drink wine, but you, dear friend, with your 3-4 daily beers, weekend vodka, hanover beer and Sunday evening TV beer, have a problem. But still I think so a bit anyway. I think that the difference between a drunk and a “hobby-drunk” is that the first doesn’t know how to stop, where are the limits, cannot admit that he/she has a problem, blames others and just cannot handle alcohol in a meaning that he/she will totally loose control over reason. Drunk driving, fighting…just some of the examples.  Alcholic gets hang overs, thinks only about how to fix it and for a good party with lots of alcohol he/she can forget all duties and about family. He/she is present right then and there, notthinking of consequences. 

There is always a reason. Bad day. Good day. Nice weather. Someone has done something wrong. Hard day at work. Good day at work. Nagging husband/wife. No joy of small things, just he/she and the bottle. 

In worst case he/she is depressed. It makes the drunk drink. Not that they have a problem. They just drink because they are depressed. They drink to forget. have you read “Little Prince”? There is following chapter: 

“The next planet was inhabited by a tippler. This was a very short visit, but it plunged the little prince into deep dejection.

“What are you doing there?” he said to the tippler, whom he found settled down in silence before a collection of empty bottles and also a collection of full bottles.

Tippler

“I am drinking,” replied the tippler, with a lugubrious air.

“Why are you drinking?” demanded the little prince.

“So that I may forget,” replied the tippler.

“Forget what?” inquired the little prince, who already was sorry for him.

“Forget that I am ashamed,” the tippler confessed, hanging his head.

“Ashamed of what?” insisted the little prince, who wanted to help him.

“Ashamed of drinking!” The tipler brought his speech to an end, and shut himself up in an impregnable silence.

And the little prince went away, puzzled.

“The grown-ups are certainly very, very odd,” he said to himself, as he continued on his journey.”

Although I started my post with provokative words that alcohol is good, I end with a different note. Alcohol ruins lives. Period. I don’t like drinking. Meaningless drinking. Drunk people make me insecure and afraid.

But how do you help an alcoholic? Who hasn’t got a problem? And doesn’t want help?

Lapsevanemad, saage lasteks!/Parents, grow down!

Teate, mis? VÄGA laias laastus ütlen ma, et Eesti lasteaiad ei ole nii hullud midagi (haridussüsteem ja harjumused ning teatud nõukaaegne mentaliteet on teine teema), muidugi võib juhtuda, et meil on lihtsalt vedanud, aga mu meelest on kordi hullemad Eesti laste vanemad.

Väga paljudes vestlustes/kommentaarides on läbi käinud see, et lapse lasteaiariided ei tohi mustaks saada. Ma ilma liialdamata pööritan selle peale alati silmi. Miks ei tohi lasteaiariided mustaks saada? Miks peab õpetaja tegema vahet, mis on kapis linna-ja õueriided? Ja miks jumala eest peab lasteaiariieteks valima midagi sellist, mida peab hoidma elu hinnaga? Mina olen ka Ida viinud lasteaeda Burberry kleidiga AGA ma olen teadlik, et kui see mängimise käigus määrdub, rebeneb vms ja ma seda taga nutma hakkan, siis on see mu enda süü, et nii lollilt edev olin ja vales kohas valed riided selga panin lapsele. Lasteaiariie ei pea olema viimane mood, vaid võib olla vabalt mitmenda ringi riietusese. Jah, ma olen ikka tuline dresside vastane, aga taaskasutusele ütlen ma alati “JAA!” Lasteaeda sobib väga edukalt veidike kulunum riideese, tilluke auguke vöi plekike ei tapa ka kedagi.

 Samas tehakse Eestis ja maailmas üldse nii palju imelisi lasteasju, et puht inimlikult pooled naised lähevad hulluks lasteriiete peale. Mina sealhulgas. Minu vana lemmik on kindlasti Ukauka(LINK), uute hulka kuuluvad Klikkklakk(LINK) ja Tjorven Kids (LINK). Mõnusad, mugavad, praktilised, ägedad riided. Hinnad on muidugi  ka ägedad. Kuid ma ei ole kordagi möelnud, et näiteks üht Ida (ja minu, huvitav kaua meie maitsed kattuvad) lemmikpluusi Ukaukalt ei tohiks määrida, sest selle eest on 25 eurot välja käidud ja ma tahaks selle hiljem sama raha eest edasi ärida.

Siia ongi koer maetud. Kui Eesti lapsevanem on endale soetanud kalli (ja nimega) riideeseme, siis ta püüab seda hiljem kasutatuna sama raha eest maha müüa. Ja seepärast ei tohi asjadel olla ühtegi plekki. Neid tuleb hoida. Aga miks nad siis lasteaeda kaasa panna?

Kas me oleme unustanud, mis meile endale lapsena köige enam meeldis? Kas me mötlesime selle peale, kas puude otsas turnimise, liulaskmise, jooksmise käigus saab riie mustaks? Vöi et seda tuleb hoida, sest ema tahab selle hiljem maha müüa? Ei? Seda ma arvasin. Me olime lapsed ja ei möelnud selliste asjade peale. Ja me olime önnelikud. Miks me siis oma lastele seda keelame?
img_9454

ûhest blogist lugesin ma hiljuti, et üks ema keeras ära selle peale, et keegi oli tema lapse mütsi/kindad/kombe/maeimäletamille teisele lapsele selga pannud, sest tol lapsel ei olnud toda vajalikku riideeset kaasas. Et mis möttes keegi luba küsimata minu asju vötab, saagu laps parem karistatud ja istuge välja mineku asemel toas. Jumal tänatud, et Ida Norra lasteaias on olemas varuriided, sest ka mina pole Idale näiteks vihmapükse kaasa pannud (mul lihtsalt ei olnud neid veel). Keegi ei karistanud last, vaid ta sai lasteaiast laenata. Sama on ka sokkide, sukkade, kinnaste jms. Ikka juhtub, et ununeb maha. Ja siis on hea kui saab laenata. Ei ole ka maailma löpp kui keegi laenab teise lapse kombet vms. Aga saab mustaks, löhub ära, küsivad nad kurjad lapsevanemad. Aga sama vöiks juhtuda ka sinu lapsega. Vöi oled sa üks neist vanematest, kes tahab kallist helebeezi kombet peale kasutamist kallilt edasi müüa?

Aga et igasugu unustamisi vältida, siis näiteks mina (Norra lasteaia kogemuse pöhjal) panen iga nädal kokku lasteaia koti, kus on paar paari vahetusriideid jms. Nädala löpus vaatan üle, mis vaja koju kaasa vöta ja puhtaks pesta vöi juurde tuua. Alati on midagi kapis olemas. Vihma- ja talveriided on ka lasteaias kogu aeg olemas. Siis ei pea muretsema, et ilm muutub vöi midagi ununeb. On segamini kallimad asjad ja kolmanda ringi riided. Minul on suva ja mu lapsel ilmselt veel rohkem suva, mis tal lasteaias seljas. Hoolimata sellest, et me mölemad oleme suuuuuuured fashionistad ja mina kirglik lastemoe huviline olen.

Mina mötlen, et 1) kui pole nii palju raha, et saab lubada ka kallite riiete kulumist, siis osta odavamad riided, millest nii kahju pole; 2) meenutage oma lapsepölve – oleks ju olnud traagiline kui meie emad oleks meil kogu aeg järel jooksunud ja keelanud. Laske lastel lapsed olla ja saage ise lasteks, et saada aru kui lihtne on elu tegelikult. Ei ole vaja seda lasteaias-koolis keeruliseks elada, sest muidu on igav;)

//You know what? In general I think Estonian kindergartens are quite okay (yes, a bit of Soviet mentality and tilted education system is not totally my cup of tea, but that is another topic), I think one of the biggest problems in Estonian kindergartens are the parents.

In many comments and discussions I have heard that the clothes cannot get dirty or teachers put on the wrong clothes to children. I want to ask why are the wrong clothes in the cupboard at first place and how should the teacher now what is allowed to put on the child or not? I roll my eyes every time when I hear something like that. If you are afraid that the clothes get dirty, please do not take expensive clothes to kindergarten. Take some second hand clothes, it is perfectly okay to use clothes that have been worn a bit more than the fancy clothes we use to go to theatre, cafè, grandma’s birthday etc. I have also put a Burberry dress on Ida to kindergarten BUT I am fully aware that I can only blame my vanity if something happens to that dress. And she of course has some more expensive clothes she wears everyday to kindergarten as well, but I have never thought that nothing can happen to that Ukauka (LINK) shirt only beacause I have paid 25 euros for it once.

But that is exactly here where the “dog is buried” – Estonian parents want to sell it later for the same price and that is why things cannot get dirty and a shirt or a dress is supposed to be guarded for the price of life. No stains of jam, no dirt, no, no no, no! Please do not take these vlothes to kindergarten then!

Children’s job is to play. And when they play they sometimes get dirty. Have we forgotten how fun it was to play a a child. How happy we were? Did we think about our clothes when climbing on trees? No? That’s what I thought. Why do we want to take this away from our children then?

From one blog I read that a mother went crazy because the teacher had put on her child’s jacket to another kid who’s mome had forgotten the jacket. How dare they? Something can happen to that jacket! I have news for you – something can always happen, don’t stress. And it can be you that forget the jacket next time. Would you not be grateful if someone borrowed your child a jacket? Think outside the box for a change. Not about the price tag on the jacket. Are you one of those parents who have used her savings to buy a fancy jacket to show off and hope to sell it for same price after use?

I have to thoughts on this topic. 1) If you do not have enough money to buy expensive things, don’t do it, buy cheaper things that can get dirty and can be thrown away later, life is too much easier without extra stress and 2) grow down, think about your childhood and what were your joys and worries. I am pretty sure clothes and brands and aftermarket were not part of your worries. You had the joy of playing.