Stockholm, Stockholm, Stockholm

Ei tule vist üllatusena, et Stockholm on üks minu lemmiklinnasid. Mul ei saa sellest kunagi kõrini, nii et kui õde ütles, et läheb vanaema Rootsi viima ja ema meid Idaga kaasa kutsus, ütlesin ma loomulikult jah. Ma ei teagi, mis põhjusel me seekord Stockholmis ööbisime, kuid  kuna edasi-tagasi rongisõit jäi ära, oli meil kolm päeva aega linnas ringi jalutada. Stockholm ON imeline! Päike paistis ja inimesed lihtsalt nautisid, kellelgi polnud kuhugi kiiret. Mu meelest on meil Skandinaavia hygge´st ja fika´st nii palju õppida. Oskus aeg maha võtta ja mitte kiirustada.  Nii jalutasime meiegi mööda linna teosammul ringi, ühest muuseumist ja kohvikust teise.

IMG_9721.JPG

IMG_9469.JPG
Neli põlvkonda naisi jalutuskäigul
IMG_9475.JPG
Moekalt fikamas:D
IMG_9480.JPG
Pendelpaati ootamas. Kui SL ühistranspordikaart olemas, siis on paadisõit sama hinnaga nagu bussid, trammid ja metroo, aga hoopis huvitavam vahelduseks

Esimeseks muuseumiks, mida me külastasime, oli Junibacken, me olime seal Idaga ühe korra juba käinud ning kuna tegu on laste ja lapsemeelsete paradiisiga, siis loomulikult ei olnud minul selle külastuse vastu mitte kui midagi. Rahvast oli laupäeval seal muidugi palju, kuid õnneks on ruumi piisavalt, et ei pea küünarnukitunnet tundma. Muinasjuturong (mida saab kuulata ka eestikeelsena) on muidugi selle muuseumi parim pala.  Mina olen Astrid Lingdreni suuuuuuur fänn ja loodetavasti kasvab ka Idast samasugune fänn. Emil ja väike Ida on hetkel tema lemmikud.

Idavanusel on seal küll metsikult lõbus, kuid ma usun, et lõbus on ka noorematel ja vanematel. Nooremate puhul peavad lihtsalt vanemad rohkem kaasa turnima, vanemad lapsed (sellised Idasugused ja vanemad) lustisid täiesti omapäi juba.

Pilet on mu meelest küll natukene kallis (159 SEK täiskasvanud ja 139 lapsed alates 2. eluaastast), kuid ka seda raha väärt.

IMG_9482.JPG

IMG_9487
Emil on väikese Ida lipumasti tõmmanud
IMG_9488
Emil on kogemata sahvrisse magama jäänud
IMG_9490.JPG
Karlssoni katusekorter
IMG_9495.JPG
Alfons Åbergil külas
IMG_9498.JPG
Tõeline Segasummasuvila kohvik
IMG_9513.JPG
Karlssonil külas
IMG_9526.JPG
Kellele ei meeldiks täpiline Pipi hobune? 
IMG_9533.JPG
Juveelipood
IMG_9556.JPG
Tõeline draakon, aga mitte selline kuri nagu Katla, pigem ikka vist sõbraliku loomuga

Edasi liikusime me kuningalossis asuvasse Skattkammaren´i, kus on tasuta näitus kuninglikest tõldadest, juveelidest ja riietest. Väga vahva muuseum, kust kindlasti soovitan läbi astuda. Endal lõbus ja lastel ka.

IMG_9561IMG_9562IMG_9563.JPG

IMG_9566
Lapsed saavad end muuseumis riietada rüütliteks ja printsessideks, sõita tõllal ja katsuda kui raske oli üks kuningakroon. 1719 grammi kaalus üks neist. Paras pirakas peas kandmiseks.

Kuus tundi jalutamist läks niikui niuhti. Uni tuli magus kõigil. Ida jäi lausa süles magama. Ja see on harukordne nähtus, et see laps ütleb ise vabatahtlikult, et on unine ja tahab magama!

IMG_9580.JPG

IMG_9594.JPG

PS: Kui teie minu Stockholmi vaimustust ei jaga, siis peate vist siit blogist paar päeva eemale hoidma, mu vaimustus jätkub veel;)

See küla nimega Lillehammer /This village called Lillehammer

Lillehammer võib olla üks igavamaid linnakesi, kuhu elama sattuda/tulla. See on unine väikelinn, mida naljaga pooleks saab lausa külaks nimetada. Siin ei toimu suurt midagi, inimesed on samasugused unised nagu linn ise ja kõik toimib kuidagi omas rütmis. Ma olen erinevatel eluetappidel siin elanud kokku umbes neli aastat. Piisavalt palju, et seda linnakest siiski ka koduks kutsuda. Ma heidan selle linna üle nalja, kuid samas on selles linnas midagi, mis siia tagasi kutsub.

Eriti jõulude ajal. Siis muutub see linn täielikuks talvevõlumaaks. Nagu te ise olete ka tähele pannud, siis ei saa öelda, et talved liiga lumised oleks, ka Norras on kohti, kus lund peaaegu, et ei näe ja praegugi maad pigem muruvaip katab. Ma ei mäleta, et Lillehammeris poleks lund olnud. Seda on siin iga talv ja palju. Päisepilt ei ole photoshopitud, linn näebki talvel selline välja. Igav võib see linnake olla, kuid samas on nad ääretult tublid korraldama erinevaid üritusi, mis mõeldud just linnaelanikele. Sel nädalavahetusel on linnas toimumas ka World Cup ja mis saaks turistidele olla veel vahvam kui osa saada linnakese jõulutänava avamisest ja jõuluvanarongkäigust, millest ilma liialdamata terve linn osa võtab.

Kui te plaanite Lillehammerit külastada, siis tehke seda talvel. See on hoopis teine maailm ja kui ma ei teaks, et jõuluvana elab Rovaniemis, siis ma arvaks, et ta elab siin. Eile käisime ka meie Idaga jõuluvanarongkäigus. Mulle meeldivad sellised kodused traditsioonid! Pilte mul väga ei õnnestunud teha,sest väljas oli päris krõbe külm ja see mõjus mu fotoka akule.

15219504_1810453922505140_8773099494855738162_nIMG_5735.JPGIMG_5742.JPGIMG_5744.JPGIMG_5755.JPGIMG_5760.JPGIMG_5762.JPGIMG_5769.JPGIMG_5774.JPG

Lillehammer can probably be one of the most boring places for living, it is a small town, village-like, with its routines and traditions. Not much is happening here, I have lived all toghether here 4 years and it is a sleepy town with sleepy people. But there is still a certain charm that invites people back here.

Especially on Christmas time. This little sleepy town is a real Christmas town and if I didn´t know that Santa Claus lives in Rovaniemi, I would be sure he lives here in this town. It is a winterwonderland. And as you maybe know there is not much snow in Estonia lately and there are even places in Norway where snow is something you see on the photos, but in Lillehammer there is always lots and lots of snow. And it is always cold. Last time when I came to Lillehammer, it was 0 degrees C in Stockholm, but 20 degrees below zero here. Yep, it is cold!

What I like about this town that they are very good in having different traditions and events, not for tourists, but for  people living in this town. And what could be nicer for tourists than suddenly take part of a Christmas street opening and Santa Claus walk, where I think all town participated. It is a lovely tradition.

If you are planning to visit Lillehammer, I suggest you to do this in wintertime. This small town breaths totally differently when covered in deep deep snow. It is the Arendelle of Norway, only that the gates are opened.

Every girl deserves to be treated like a princess

Kui teil on Instagramis ja Facebookis juba nähtud Ida sünnipäevast ning Kõue mõisast (LINK) tüdimus peal, siis ma soovitan teil mõnda aega siia blogisse (ja Hotelliveebi blogisse) mitte kiigata, sest ma pole pikka aega millestki nii vaimustuses olnud ning ma kavatesen blogi(d) piltidest üle külvata nii kaua kuni internet katki läheb.

Muidugi ei ole selle postituse mõte näidata, kuidas me oma kolme-aastast tütart ära hellitame ja peast lolliks oleme läinud, aga ma olen kuulnud, et on  teatud tava sünnipäevaks midagi kinkida. Ma ei tea, mis on minuga juhtunud, kuid asjade asemel hindan ma juba pikemat aega mälestusi ning nii otsustasime me ka Idale sünnipäevaks kinkida “Mõisapreili paketi”. Mulle tundub üleüldse, et me pöörame asjadele liiga palju tähelepanu, eriti kui tegu on väikelapse sünnipäevaga, kes niikuinii (minu arvates) ei oska kinke veel hinnata, vaid hindab üle kõige turvatunnet ja oma vanematega koos olemist. Siin kohal tahaksin ma ausalt tänada Hotelliveebi, et mul maailma kõige ägedam töö on, tänu kellele ma selle mälestuse luua sain.

Aga alustame algusest. Kunagi kui ma veel noor ja ilus olin, käisin ma ühel turundusüritusel, kuhu ühed vanemad olid oma 3-4-aastased lapsed kaasa võtnud ja need lapsed sõid gourmet-õhtusööki nii nagu täiskasvanud, nad tundusid toitu nautivat. Kui ma kunagi lapse peaksin saama, siis ma tahaksin ka, et ta niimoodi õpiks toitu nautima, mõtlesin ma tookord, üle kümne aasta tagasi. Ja kui ma nägin videot sellest, kuidas Maaemos korraldati lastele õhtusöök, lootsin ma, et ma saan oma lapsega samamoodi restoranis süüa. Minu suureks rõõmuks armastab Ida toitu (kuigi ta sööb vähem kui lind), ta tahab alati ninapidi köögis toidutegemise juures olla ning lauakatmisest on saanud tema hobi. Ja pole vist üllatus, et selles vanuses jumaldab ta printsesse, muinasjutte ning losse.

Ma julgen öelda, et tavaliselt seostub mõisapuhkus ikka romantikaga, kuid mina ütlen teile, et selline “perepakett” on hoopis erilisema väärtusega. Ega minagi saa salata, et ma ikka siiani loodan, et ma olen printsess ning kusagil ootab mind oma mõis või loss, aga seniks kuni ma selle hea uudise minuni jõudmist ootan, tuleb meil mängult printsessid olla. Ma soovitakski Kõue mõisal lisaks romantikapakettidele keskenduda lastele, sest 1) väikesi printsesse on kindlasti palju 2) ma ei ole nii lastesõbralikku teenindust kusagil mujal kohanud ning 3) iga tüdruk (hoolimata vanusest) väärib printsessina kohtlemist kasvõi kord elus. Ja Kõue mõis on nagu natukene salapärane, müstiline koht, peidetud pärl, kusagil, kus sa ei oskagi seda oodata. Just nagu muinasjutus.

See on selline koht, mis poeb hinge ja uskuge mind, ära seda enam sealt ei saa. Ma tean, ka kus me Marekiga oma kümnendat abieluaastat järgmisel aastal tähistame;) Tahate põhjust teada, miks just see mõis? Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Palun. Siin on teile kolm tuhat sõna.

IMG_4855.JPG

img_4856img_4857

Kui vähegi võimalik, siis mulle meeldiks kui selles mõisas sünnipäevade tähistamisest saaks meie pere traditsioon. Unistama peab.

Aga nüüd sünnipäevast. Sünnipäeva idee oli selline, et sünnipäevalaps saab ise laua katta, meile istekohad kätte näidata, toidu valida, köögiga tutvuda. Kui me sellest talle rääkisime, ajas ta meid tund aega varem toast välja, et “laud korda teha” ja “vaadata, kust Ida söök tuleb”, tegelikkus oli loomulikult tiba teistsugune. Köögis muutus Ida häbelikuks ja ei julgenud seal olla, veinikeldrit hakkas kartma, süüa väga ei tahtnud ning kolmveerand peost veetsime me laua taga söömise asemel põrandal. Sest printsess ütles nii. Ometigi oli see kõik kokku IMELINE. Perepuhkus ja sünnipäev. Klišeelikult kõlades maksimaalne kvaliteetaeg.

IMG_4819.JPG

IMG_4828.JPGimg_4836img_4842IMG_4872.JPGimg_4917img_4939img_4964img_4984img_4995img_5013img_5015img_5017img_5025img_5026img_5046img_5050img_5062img_5074img_5085img_5094img_5105img_5107img_5116img_5118

Kas ma juba ütlesin, et me Idaga tahtsime sisse kolida? Või juba tagasi minna? Tagasi lähme me üsna pea. See pidi küll Marekile olema üllatus, aga ma mõtlesin, et võib olla on veel peresid, kes ei tea, mida isale isadepäevaks kinkida. Kõue mõisas toimub 13.11 isadepäeva brunch (LINK). Olgem ausad, puust kikilipsud ja t-särgid “parim issi” on nats iganenud, kinkige isale parem üks tore mälestus. Ma luban teile, et lisaks mälestustele saate te ka eepilise toiduelamuse.

Idale spetsiaalselt valmistatud Elsa menüü ja šokolaadikook tahtsid mulle pisarad silma tuua. Fois gras oli jumalik, sea kõhuäär reaalselt sulas suus (palun õpetage mulle seda tegema!) ja veinvalik imehea. Varsti on neil vist ka üsna põnev šampuse-menüü tulemas. Ma tean, kuhu ma Satu tahan tuua kui ta Eestisse tuleb.

Ma tean- ma tean, et lapse sünnipäevaga ei käi alkohol kokku, aga kamoon, ma olen “meeleheitel koduperenaine”.

IMG_5043.JPG

 In case you have missed it, our daughter turned 3 this week and I have understood it is a custom to give the birthday child a present, I am in a state where I think we (people in general) have way too many things and do not appriciate enough memories and quality time together, this is why I knew Ida will not have a thing for her birthday, but we will make memories, something to remember and cherish. A day as a princess. 

Of course I am not trying to show (off) how we are raising a princess and spoil her, but I want to thank my job at Hotelliveeb (LINK) and the wonderful people at Kau manor (LINK) for this day and show my readers how time spent together as a family has a worth hard to describe in words. 

I also know where I want to celebrate our 10th marriage anniversary next year. You want to know why I want it to be in this manor? Well, they say a photo describes more than thousand words. Here is 2000 words;)  

IMG_4858.JPGimg_4855

I LOVE the atmosphere in this manor. It is filled with history and stories. Do you know there is actually a map from signing Tartu peace treaty hanging on the wall here? 

But about the birthday. When I was young and pretty, more than ten years ago, I went to a PR-dinner, and saw to 3-4 year old kids eating a gourmet dinner like adults. I said to myself that when I will have children I will hope they will be like that. Enjoying and trying different tastes. When I some years later saw a video where they had a gourmet dinner for kids at Maaemo, I wished Ida would love restaurants. And lucky for me Ida loves to be in the kitchen, taste things and set tables. That is why I also thought she would love to have her own birthday party where she will be the host. 

I am pretty sure most of us associates couples romance with manors, but I would definately suggest Kau manor to concentrate on family vacations as well. For several reasons – 1) there are so many princesses growing up in Estonia 2) the staff IS SO CHILDFRIENDLY  and 3) every girl (no matter the age) wants to be treated as a princess. I (at the age of 35) still hope I am a lost princess and there is a castle or manor waiting for me somewhere. 

But while I am waiting for my own manor, Kau manor will be in my heart. It is the place you will not forget, a bit mysterious, a hidden gem where you will not expect anything but forest. A bit like in a fairy tale. 

Our dinner party of course was a bit different in reality than I had visioned in my head, because the birthday girl got shy in the kitchen, scared in the wine celler and did not want  to eat, so we spent most of the birthday dinner on the floor – me playing with her and my husband feeding her meatballs, but still it was (I know it sounds like a cliché) family qualitytime to the max. In the morning my husband went to work and me and Ida had time to enjoy breakfast and get to know all the corners in the manor. PS: The walls in the manor are exactly like I want to have in our bedroom. And I seriously got so many ideas that I think we need a bigger house. I now only need to win on the lottery. 

img_5074

I want to move in to Kau manor. Or go back. As soon as possible. Oh, but we are going back soon – to Fathers Day Brunch, you should come too! Let´s be honest wooden ties and t-shirts with “best daddy” are getting old, memories are a much nicer gift. And you are gonna LOVE the food in the restaurant. I can promise you that. I will write about our food experience a  bit later. 

Väike tüdruk suures linnas /Little girl+ big city

Meie reedesest päevast Oslos oleks saanud väga modernse näitemängu lavastada. “Oodates pappa´t”.  Oli tegelikult huvitav jälgida, kuidas üks väikene tüdruk suures linnas oma päeva veetis ja tunde luges issiga kohtumiseni. Mõni hetk muutus ta kurvaks, sest ilmselt oli tema arvutuse järgi juba kolm tundi täis; teine hetk läks ta nägu naeru täis, sest issi lennuk oli just maandunud, kolmandal hetkel muutus ta mõtlikuks, siis tuli väsimus,  siis muutus ta murelikuks ja see lõputu lõputu rõõm kui issi lõpuks kohale jõudis.

Our Friday waiting for pappa was like a modern play. Little girl in the big city waiiting and counting hours. It was actually interesting to see how see one moment was sad, because she obviously thought three hours is not that long time, and the next moment was happy, because she understood that daddy´s plane has landed, the next moment she was thoughtful, worried, anxious, tired, happy again and of course overwhelmed with feelings when daddy finally arrived.

Meie päeva viimased kolm tundi ootamist piltides / Our Last three hours of waiting in photos.

img_4024IMG_4029.JPGIMG_4034.JPGIMG_4037.JPGIMG_4052.JPGIMG_4066.JPGimg_4076

I died (of jealousy) and went to heaven

IMG_3603.JPG

See on nüüd üks selliseid postitusi, kus ma ütlen ausalt, et ma tunnen iga keharakuga kadedust. Ja mul ei ole seda isegi häbi tunnistada, sest no mis ma ikka teen kui sellised tunded mind valdasid peale “historisk hage” (ajalooline aed) külastust Sveinhaug Gård’ is (LINK). See on minu absoluutne uus lemmikkoht Lillehammeri kandis. Oligi juba aeg, sest kuigi Maihaugen on ikka kindlalt top 3-s, siis natuke “värsket verd” kulus ära. Godværskafè (Hea ilma kohvik) on lausa geniaalne ja toit hellitab köhtu nii minusugusel kui taimetoitlasel. Koht ise asub Moelvist ca 2 km, nii et kui siia kanti satute SUVEL (sest aed ja pansionaat olid sel nädalavahetusel viimast korda sel aastal avatud; talveperioodil saab majas ööbida kui koos viieliikmeline grupp vöi broneerida seda üritusteks), siis see on koht, KUHU PEAB MINEMA. Miks? Ma ei oska seda sönadesse panna. Vaadake parem pilte. Mina olen armunud! Ja kade! Kade, sest sellest ajast kui kunagi “ökovanaema ja Martin” sai kirjutatud, olen ma alati salamisi millestki sellisest unistanud. Küll tagasihoidlikumast versioonist, kuid siiski. Laiem pilt on unistusele üsna sarnane.

PS. Galeriis oli parasjagu ka Elena Engelsen skulptuuride näitus. Tema köige tuntum teos seisab aga ilmselt Oslos. See sama “Tiigrilinna” tiiger, kes talupoegi suurlinna eest hoiatab Oslo S ees.

IMG_3605.JPGIMG_3604.JPGIMG_3607.JPGIMG_3606.JPGIMG_3620.JPGIMG_3609.JPGIMG_3631.JPGIMG_3625.JPGIMG_3640.JPGIMG_3639.JPGIMG_3645.JPGIMG_3653.JPGIMG_3650.JPGIMG_3661.JPGIMG_3659.JPGIMG_3675.JPGIMG_3670.JPGIMG_3685.JPGIMG_3680.JPGIMG_3685IMG_3689IMG_3696IMG_3707.JPGIMG_3704.JPGIMG_3717.JPGIMG_3715.JPGIMG_3727.JPGIMG_3723.JPGIMG_3734.JPGIMG_3729.JPGIMG_3744.JPGIMG_3743.JPGIMG_3747.JPGIMG_3745.JPGIMG_3751.JPGIMG_3749.JPGIMG_3750.JPGIMG_3753.JPG

All my body is full of jelousy right now and I am not even ashamed of it. After visiting the most wonderful farm yard these are the feelings. Cannot help it. I will probably dream of of owning this place tonight, because I must confess that a place like this has been a dream of mine since I published “Eco granny & Martin” children’s book. A more modest version of course, but the wider picture is exactly something like this. I AM IN LOVE. And I tell you that this is my new favorite place in Lillehammer region. Maihaugen still is in top3, but a bit of “fresh blood” was needed. Sveihaug gård (LINK) approximately 2 km from Moelv is a PLACE YOU MUST VISIT. It’s like dieing and going to heaven. If you of course like this historical romantic places. If not, well then it’s not for you. It is opened in summertime (this weekend was unfortunately the last this year) and there is also a pensjonat for accomdation. Definately a place where I wish to stay now. In winter period it is opend for groups (min 5 people). Can I please have my 40th birthday there, dear God? Or Santa?

The “Godværskafè” (Good weather Cafè) is such a cool concept and the food is local and different from what you usually are served in Norway (at least I have been).

I am pretty much dieing of envy, it is hard to describe in words how AMAZING it is, just take a look at the photos and you`ll understand what I mean.

PS: In the gallery there was an exhibition of Elenea Engelsen sculptures. Her most famost piece of work is in Oslo S – the Tiger of “Tiger City” saying “Watch out for big city, farmer!” Do you know the poem by Bjørnstjerne Bjørnson? You can read a bit about it for example here.

 

Prangli puhkus 2013

GtQwiUQeUlHwtaNQ0gD_p9x4x-_abFij9TmX4GqGgMw

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse “Suvereporteri” ja “Võsareporteri” saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me “10 väikest neegrit”, kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui…

Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.

Prangli puhkus 2012

 

Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime me selgi aastal ette meeleoluka merereisi Prangli saarele. Prangli vôttis meid vastu nii nagu ikka – uniselt, kuid hubasena. Jalutusretk sadamast ööbimiskohta Praagale ei vôtnud isegi enam hingeldama, nii nagu esimesel aastal. Ja tundus asuvat sadama vahetus läheduses, mis sellest, et asub tegelikult saare teises otsas.
Jah, me olime kohale jōudnud. Stressivaba puhkus koduses ja veidike väsinud keskkonnas, kus aeg ikka seisis, puudusid peeglid ja televiisorid, oli alanud! Aga miks siis valel ajal, vales kohas?
Kohe selgitan.

Järgmine hommik pidi nagu ikka algama Janeki ema poolt korraldatava matkaga, mis toimub ükskōik, mis ilmaga, ja lōpeb väsinud jalgadel viimaseid jōupingutusi tehes Musta luugi juures. Kōik oli nii nagu alati. Ootasime majaukse vahelt piiludes, et kas vihm lōpuks ka järgi jääb, et saaksime alustada. Nii nagu igal aastal. Ja siis toimus kōrvalekalle tavapärasest. Midagi sellist, mida on raske unustada.
“Kas keegi Keri saarele minekust ka huvitatud on?” hüüdis ühtäkki üle ukse Iivari tuttav hääl. “Jaa!”  vastasime me kōik ühest suust. Teadmata, mis see endaga kaasa toob. Aga mida muud oleks see pidanud kaasa tooma kui lōbusa väljasōidu saarele, kus asub Eesti vanim majakas, väidetavalt kasvab kaks puud ja aeg-ajalt satub sinna pikemaks ajaks elama mōni hulljulge majakavaht. Nii me siis kōik lōbusalt Iivari paati ronisimegi.

Taevas oli hall ja paat loksus vaikselt lainetel. “Merel on tuul,” kuulsin ma kedagi ütlemas. Ja mis siis, mõtlesin ma omaette ja kobisin koos teistega laeva ninasse. Saare varjust välja sōites muutusid lained suuremaks ja tuul kōvemaks, laev loksus lainete meelevallas küljelt küljele. Meil oli lõbus. “Kõik on mõtlemises kinni,” lausus Janeki ema. Jajah, vastasin ma naerdes, kuid naeratus läks iga lainetusega aina väiksemaks. Saar, mis sadamas oli tundunud nii lähedal, oli ikka veel liiga kaugel. Ja tundus, et kaugeneb iga hetkega. Mulle tundus, et me olime juba tund aega paadis loksunud. “Mis sa kardad,” itsitasid teised, “käisid ju stressikoolitusel. No vot, siis oli teooria, aga nüüd on praktika.”

Hoidsin vapralt end paadis paigal ja püüdsin naeratada. Saar ei olnud ikka lähemale jōudnud. Ma ei olnudki enam kindel, kas ma kartsin või oli mul süda paha, või mõlemat. Ja mida ma rohkem kartsin? Kas märjaks saamist, vette kukkumist, uppumist, oksendama hakkamist või kõike korraga. Igatahes taipas Janek mind ühel hetkel paadi ninna päästma tulla. Ju ma siis olin juba näost valge ja kõikusin tuule ja lainete käes nagu oleksin sigalakku täis olnud!
“Hull oled või?” kisendasin ma. “Ma ei saa ju siit ära tulla, sealt äärest ma küll ei tule,” jõudsin ma lisada kui paat järjekordse laine käes küljelt küljele loksus. Kuid juba sekund hiljem, kui paat jälle justkui ümber minemas oli, roomasin ma kesk paati ja üle inimeste paadi teise otsa, kus mulle mingil põhjusel tundus ohutum olema. Jõudsin põlvede värisedes vaid mõelda, et kui nüüd peaks korralikum laine tulema lendan ma nagu pudrukuul üle parda.

Paadi vähemloksuvasse osasse ma siiski jõudsin, klammerdusin millegi külge ja jälgisin üksisilmi enda ees olevat roostes kruvi. Saar oli ikka veel liiga kaugel.
“Mina tagasi küll enam ei tule! Ma jään vabatahtlikult pigem asustamata saarele kui uuesti siia oaati tulen,” suutsin ma mõne aja pärast isegi nalja teha.
“Sa ei pea sugugi üksinda sinna jääma,” vastati mulle. “Seal on üks mees ka.”
“No vot, seda enam. Ma lähen talle naiseks.”
“Aga miks sa arvad, et sa ainuke kandidaat oled.” küsis keegi naistest. “Ega me ka väga tagasi sõita ei taha!”
“Siis ei jää meil muud üle kui teha oma reality – Saarevaht otsib naist. Ja mul jääb vaid loota!” vastasin ja piilusin silmanurgast saarel poole, mis lõpuks ometi oli lähemale jõudmas. Nii lähedale, et mulle tundus, et kohe-kohe oleme me elusalt ja tervelt saarele jõudnud.

“Edasi tuleb meil nüüd tillukese paadiga minna, ega me sellega kaldasse saa!” kuulsin ma Iivari häält.
“Julmad naljad,” piiksatasin. Kuid liiga vara. Nagu halb unenägu ilmus nähtavale pisike nukupaat.
“Mis sa muidu arvasid, et miks see paat teise paadi sabasse seoti?” küsis Janek.
“Kullakene, usu mind, KUI ma oleks seda juba sadamas näinud ja taibanud, MIKS see sappa seoti, ma poleks siia paati tulnudki!”
Ikka veel lootsin ma salaja, et nukupaat on vaid minu narritamiseks mängu toodud ja me ei pea ju ometi keset lainetavat merd nukupaati ronima. Kahjuks sai üsna kiiresti selgeks, et mul oli vaid kaks valikut: jääda üksinda veidike suuremasse paati ja seal lihtsalt loksuda, kuni teised saarelt tagasi tulevad või siiski nukupaati ronida ja vähemalt korraks kindlat maad enda jalge all tunda.

Tuleb siiski tunnistada, et “väike” loksumine õigustas end. Keri saar pakkus tõelise elamuse. Nii et ma korraks isegi unustasin ära, et kardan paate, vett, linde ja kõrgust – kõike seda, mida saar pakkus. Nagu tõeline ekstreemturism. Paljud hullud maksaksid sellise elamuse eest peale. Mina olin lihtsalt rumal ja ei teadnud, kuhu ronin. Mul on hea meel. Kui ma oleks seda teadnud, poleks ma paati roninud.

Tagasisõit loksus veelgi kõvemini. Tuul oli tõusnud. “Iga üheksas laine peaks suur olema,” arutasid poisid ja lugesid laineid: “üks, kaks..seitse, kaheksa..”. Tundis kuidas “kaheksa” peal südame alt õõnsaks läks ja ma ei saanud jälle aru, kas ma kartsin, et üheksas laine paiskab mind vette või paneb mind oksendama. Igatahes kartsin, palusin mõttes, et me võimalikult kiiresti maale saaks ja nuputasin, kuidas päästepaadid lahti käivad ja kas ma pean häda puhul kellegagi päästerõngast jagama või saan seda egoistlikult vaid ise kasutada. Maa paistis. Ma olin pääsenud! Meie seiklusrikas merereis oli lõpule jõudnud!

“Ma vaatasin, et Iivar oli ka näost kaame,” narris mind Moonika kui olime kindlalt maa peal. Ma küll ei uskunud teda, kuid mul on hea meel, et ta seda merel ei öelnud:)
Igatahes kaks asja on kindlad. Mul on hea meel, et ma “valel ajal vales kohas” olin ja ei osanud liiga palju küsimusi esitada enne kui oli juba hilja. Ja rohkem ma seda merereisi ette ei võta. Keri on nähtud. Las ta jääb selleks üheks ainsaks kustumatuks mälestuseks.

IMG_20120805_105457