Mis juhtus? /What happened?

Ma võiksin vastata lihtsalt ühe lausega. Juhtus see, et me sattusime Norra. Aga ma võin ka pikemalt arutleda. Ma ei ole kunagi olnud talveinimene, mu meelest on õues siis vastik ja külm. Aga kui sa oled väikese lapse ema ja elad Norras, siis sul ei jää muud üle kui talvega leppida ja võtta sellest maksimum. Ma vaatan allolevaid pilte ja muigan, sest tänane mina arvab, et lumi ja talv on ausalt täitsa vahvad. Kõige olulisem on eluterve suhtumine ja asjadest rõõmu tunda. Võtad veinipaki kaasa ja muudkui premeerid end iga natukese aja tagant, mis nii viga “künkaid” vallutada, eksju. Ja ei, ma ei karda endast alkohooliku muljet jätta. Ma olengi alkohoolik veinisõber.

Ma arvan, et kõik minusugused närvipuntrad tuleks mõneks ajaks (Norra) loodusesse saata. See muudab mõttemaailma täielikult, paneb end analüüsima. Eestis ei oleks ma never vabatahtlikult psühholoogi juurde jäinud või tunnistanud, et vajan abi. Mu meelest see oleks vastandunud sellele edukaks olemisele, mis siin nii oluline on. Lõputud jalutuskäigud ja matkad ning rännakud metsades ja mägedes peale seda kui ma jälle kord olin endast välja läinud, pahinal nutnud, karjunud või solvunud, et end tuulutada, sain ma aru, et viga peab olema minus. Mitte teistes. Ja ma otsisin abi. Mõtlen tagasi eelmise aasta peale ning imestan, et Marek sellise hullu kõrval vastu pidas.

Ma ei saa öelda, et nüüd on kõik korras, ma ravin ikka depressiooni, kuid ma teen seda teadlikult ja ei häbene seda ning teate kui palju on mu elu muutunud ilusamaks. See on veider. Ma olen alati naernud, et no mida me ronime sinna psühholoogi juurde lapsepõlvest rääkima, ma olen ju täiskasvanud inimene ja ei pea nii kaugele minema, saan sellest kõigest lahti lasta ja elada oma elu tänases päevas. Tegelikult ei saa, kui meil on depressioon või me tunneme end ebakindlalt või oleme kuidagi muudmoodi ummikus omadega, siis tuleb sellega tegeleda, mitte pead liiva alla peita nagu mina tegin. Poole aastaga olen ma väga kaugele jõudnud. Selles kõiges pean ma tänama Norra sattumist.

//What has happened to me I sometimes ask myself. I could answer with only one sentence. Norway happened. But I can also explain a bit more. I have never liked winter, and I am not a huge fan now either, but when you are a toddler´s parent and live in Norway you just have to become friends with forever winter. And You know I look at the photos here and they make me smile. Winter and snow can be fun. You just have to have enough wine to survive;) No, I am not afraid to look like an alcoholic, I am an alcoholic wine lover:D

I think all people with nervous breakdown and depression should be sent to (Norwegian) wilderness, it puts things into perspective. After countless trips to forests and mountains to get my thoughts clear after getting upset or depressed again, I realized that the problem must be in me and seeked help. I have always laughed at people who go to theraphy to talk about their childhood and I would never have visited therapist in Estonia, in my mind it would have been the opposite of succesful which is so terribly important here. But Norway changed me, I dared to be who I am and admit that I need help. Help I have got, I am feeling much better and I know it still is a long way to go, but I am on my way and thankful to my husband that he stood by me at my lowpoints. 

Today I want to tell to everyone that it is not a shame to seek help, we may laugh at people who go to therapy, saying that we are adults and can leave the past be past and live in today, but it is not true. Our problems often have a deeper reason. We often say that things happen for a reason, but don´t really think what it really means. For me all the things that happened last year, probably happened with a reason to get me out of the comfort zone and start moving. In every meaning. 

APPI!

Marek lammutas pool meie teist korrust maha, mis tähendab seda, et ees ootab pahteldamine ja värvimine. Keskmise toaga on kõik lihtne, siin on seinad valged ja alles paar aastat tagasi värvitud, nii et siin pole midagi keerulist. Seinad jäävad valgeks*. Küll aga on keerulisem lugu magamistoaga. Kui niikuinii juba värvimiseks läheb, siis on loogiline ka see tuba üle teha,sest me oleme hoolsalt kärbseid tapnud, nii et valge lagi on tapatöö jälgi täis. Ei ole just kõige ilusam.

Ja nüüd tulebki see “APPI!” osa. Ma sattusin Pinterestis tuhnides sellise tehnika peale nagu “patina” ja armusin sellesse, aga ma ei suuda otsustada, milliseid värve kasutada. Muidugi ei tea ma ka, kas seda patinat on kerge või lihtne teostada, aga Marek on siiani kõik mu hullumeelsed ideed värvimisel teostanud, nii et ilmselt saab ta ka sellega hakkama. Aga mis värvid?

Kõige lollikindlam oleks ilmselt midagi neutraalset, nagu sel pildil? Aga et see mõjuks efektselt, siis ma tahaks, et meil ka oleks selline baldahiin ja lauad laes, aga see tundub võimatu, sest 1) mulle tundub, et see on liigne töö, kui meil on sada tuhat muud olulisemat asja 2)mulle tundub,et see on raha raiskamine, kui meil on sada tuhat muud olulisemat asja ja 3) selline baldahiin ei sobi meie olemasoleva voodiga.

img_9541-3

Teise variandina meeldiks mulle midagi sellist. See peaks sobima nii olemasoleva mööbli kui kardinatega. Võib-olla peaks selle juurde jäämagi? Liiga palju valikuid ei tohi mulle anda, sest siis ma ei suuda never otsustada.

Samas meeldib mulle tohutult sinine värv. Nagu te teate, siis elan ma koos feng shui eksperdiga ja guugeldades leidsin ma, et sinine oleks täitsa õige värv. Sinine on taevalaotuse värv. Sinine on rahulik, mõtlik, kahandab põletikku ja soodustab und, vähendab pinget ja stressi, kuid on mõne inimese arvates liiga nukker.

Järgmiseks probleemiks on aga see, et meil on magamistoa seinad, välja arvatud lagi mingi kummalise tehnikaga värvitud kuldseks. Mulle tundub, et kõige mõistlikum oleks see ära kasutada. Aga kas kokku sobiks helesinine ja kuldne? Või oleks õigem panna kokku kuldne ja mõni pruunikas-beezikas toon? Kui ma jällegi feng shuid uurisin, siis ka kuldne oleks taibukas alles jätta. Kuldne on positiivne, optimistlik ja väärikas, usutakse, et kuldne värv tõmbab ligi raha, austust ja kuulsust.
Kuulsusest on mul suht suva, aga God knows raha oleks küll vaja. Ma selle nimel sunnin end nüüd isegi wc-poti kaant kinni panema, sest feng shui järgi tuleb “rahapaja kaas” kinni hoida:D

Mida teie arvate? Millised toonid teie kokku paneks? Aidake! Muidu ma olen sunnitud ka meinistriimi tegema;)

Lõpetuseks Marekile lihtsalt mõned mõtted. Selline baldahiin peaks meie olemasoleva voodiga täitsa sobima;)  Ja sellistest “öökappidest” ei ütleks ma ka ära. Kui juba soovide esitamiseks läks.

img_9545-3

 

img_9542-1

*Kuigi Feng shui järgi ei ole valge üldsegi soovitatav

Ma naersin liiga vara ehk meestemoest veel.

Kuna ma olen sündinud aastal 1981, siis ega ma 1970 (meeste)moodi õnneks mäletada ei saa, aga täna sattusin ma mingile lehele, kus 1970-aastate moe parimad palad olid välja toodud. Selle kõrval tundub 2016 aasta mood täitsa okei. Ja ma tean, et moel on kombeks ringiga tagasi tulla, aga ma natukene palvetan nüüd vaikselt, et see moood nii pea tagasi ei tuleks. Või?


Ja lõpetuseks väikene moesoovitus pühapäeva meie maja moegurult. Ooo ei, see ei ole mina. Tundub, et ma naersin selle meeste põlvikumoe üle liiga vara.


(Kahjuks ei lubanud ta tervet pilti panna, aga see oli nagu 2016. aasta Vogue’ist. Triibulised põlvikud, bokserid ja triibuline kampsun. Ma ei vaadanud, kas ta välja minnes ka mingid pikad püksid peale pani;)

Sõnakas-sõjakas

Kui kellelegi peaks see üllatusena tulema, siis ma olen üsna sõnakas, ma ütlen välja, mida ma arvan ja ma hoia end tagasi – mis keelel, see meelel. Ma ei ole alati selline olnud, pigem olen ma olnud selline nurgas piiksuv hiir, kes kõigiga nõustub, kellelegi ei taha haiget teha, püüab vältida konflikte ja laias laastus selline, kust-suunast-tuul-puhub -inimene. Ma ei julgenud enda eest seista. Kõik muutus kui ma sattusin tööle Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse. Üks Tuuleveski oli minu vastu eriti sõjakalt meelestatud ja ühel hommikul mul viskas tema ussitamine ja nähvamine lihtsalt üle. Ma küsisingi temalt otse, mis ta probleem on. Ma olin enda üle uhke, et esimest korda elus julgesin ma öelda, mida ma täpselt asjast arvasin. Selgus aga, et selles ettevõttes nii asjad ei käinud, seal ei öeldud otse midagi, vaid kombeks oli selja taga rääkida ning kaebamas käia. Nii tekkis mul nagu ajaloost teada on selles ettevõttes probleem, mis lõppes Mutrikese “surmaga”.

Mina olin aga endaga rahul. Täiesti ootamatult oli minus avaldunud uus külg. Ma julgesin oma arvamust avaldada, ma julgesin enda eest seista ja ma julgesin vaielda ning ka eriarvamusele jääda. See viimane mulle muidugi eriti mokkamööda pole, sest mulle meeldib kui mulle õigus jääb. Kahjuks tuleb kummalisel kombel siiski ette, et mul ei ole alati õigus (mis sellest, et ma ei eksi kunagi;). Igatahes sellest ajast alates, nii umbes kümme aastat olen ma julgenud olla mina ise. Sõnakas-sõjakas. Ma ei ütle, et see on alati õige, mõnikord oleks targem suu kinni hoida või järele anda, aga vaadake, kui sa 25 aastat oled vait olnud ja ühel hetkel avastad, et sul on hääl, siis on seda tiba keeruline teha. Nii palju, nagu te isegi teate ja loete, on igal teemal öelda. Aga mul on MINGI filter ikkagi olemas. Üllatav? Võib olla, aga ma ei suuda näiteks kellelegi öelda, kui toit tõeliselt kehv oli või mulle ei maitsenud, ma ei taha kellegi tundeid riivata. Ka juuksuris ei ole ma kunagi öelnud, kui ma rahule ei jää, kuigi kordi, kus mulle mingi hull rullisoeng pähe keeratakse, nii et ilmselgelt on raske rahule jääda, on ikka ette tulnud küll ja veel.

Mul on üks tuttav, kel puudub igasugune filter. Kui toit ei maitse, prahvatab ta välja, et täielik s**t oli, kirjutab kodulehele ja Facebooki ka veel, kui keegi on teisel arvamusel temaga, võib kindel olla, et too teine on lihtsalt loll, kui laps kaebab, et õpetaja tegi koolis liiga ehk pani viie asemel viie miinuse või oh õudust lausa nelja, lendab ta õpetajale peale sõnu valimata. Ühesõnaga kui tal oleks blogi, oleks see Eesti kõige vihatum (aga ilmselt ka loetum) blogi.

Ja siis on mul üks teine tuttav, kes on alati kõigega rahul, kunagi ei virise ja on täielik altruist või tegelikult lausa märter. Alati on ta esimesena nõus kellegi teise kasuks millestki loobuma või teistele andmas, enda heaolu tuleb viimasena, kõik rahulolematuse elab ta enda sisse ja kord paari aasta jooksul kui liiga palju veini joob sülgab välja, kuidas talle alati liiga tehakse. Aga temaga ei ole lihtsalt mõtet vaielda, ta on alati ise esimesena käsi püsti, et millestki loobuda.

Mu meelest pigem olla see filtrita vend kui selline, kes kõik enda sisse elab. Vihastad ära, karjud, sõimad, blogid ja lähed eluga edasi, mitte ei haudu omas mahlas. Muidugi ei tähenda see seda, et mulle sellised filtrita vennad meeldivad, ma leian, et natukene võiks meil kõigil taktitunnet olla, aga mul on ikkagi hea meel, et kui mind panna kaalukausile, siis pigem kaldun ma sinna filtrita venna poole. Mitte nurgas piiksuva hiire poole nagu vanasti.

Muidugi olen ma tänu oma sõnakusele leidnud ka vaenlasi, kuid sõpru pole ka vähemaks jäänud. Pigem tuleb neid ikka juurde.

Kas asi on minus või see pink on vaba?

Ma olen norrakate kohta käivaid nalju kuulnud palju. Üks põhilisemaid kindlasti see, et nad ei naerata kunagi ja vajavad väga palju isiklikku ruumi. Näiteks ei istu kunagi kolmas inimene sellele pingile, sest see on juba ülerahvastatud.

Lisaks ei suhtle nad kunagi võõrastega. Ei ole loogiline, et hakkad lihtsalt niisama suvalise inimesega rääkima. Norrakad on külmad, kinnised ja hoiavad omaette, võõraid ligi ei lase. Emotsioone näitavad välja vaid siis kui juba mitu pitsi hinge all on. Muidu on nende näoilme kogu aeg ühesugune.

14212096_776293989180120_62496416790362519_n

Mina ei tea nüüd, kas ma olen vales Norras käinud või on asi minus või hoopis faktis, et eestlased on norrakatest veel külmemad, kinnisemad ja omaettehoidvad, aga mina sellise kinnise Norraga kokku puutunud ei ole. Hoopis vastupidi. Ma olen alati Norras näinud naeratavaid nägusi, leidnud väga lihtsalt vestluskaaslasi trammis/rongis/pargipingil ja sõpru.  Kas koer ongi sinna maetud, et eestlane on veel rohkem kinnine ja nii tundub meile, et norraka näol on tegemist ääretult avatud inimestega?

Või siis on lugu selles, et ma olen välismaalane ja lihtsalt ei tea reegleid?  Et ülerahvastatud pingile ei tohi  istuda, võõrastega vestlusesse laskuda ja naeratada. Ja nad lihtsalt puhtalt kahjutundest võtavad oma viimse jõuraasu kokku ning käituvad minuga vastupidiselt oma loomusele. Ise ohates: “Vaene rumal välismaalane ei tea veel Norra reegleid”.

Või mida teie arvate? Kas pole kummaline, kui palju võib erineda see, kuidas me ennast näeme, sellest, kuidas teised meid näevad? Ei tule vist üllatusena, et norrakad peavad meid, eestlasi, sõbralikeks ja avatuteks.

Lapsevanemad, saage lasteks!/Parents, grow down!

Teate, mis? VÄGA laias laastus ütlen ma, et Eesti lasteaiad ei ole nii hullud midagi (haridussüsteem ja harjumused ning teatud nõukaaegne mentaliteet on teine teema), muidugi võib juhtuda, et meil on lihtsalt vedanud, aga mu meelest on kordi hullemad Eesti laste vanemad.

Väga paljudes vestlustes/kommentaarides on läbi käinud see, et lapse lasteaiariided ei tohi mustaks saada. Ma ilma liialdamata pööritan selle peale alati silmi. Miks ei tohi lasteaiariided mustaks saada? Miks peab õpetaja tegema vahet, mis on kapis linna-ja õueriided? Ja miks jumala eest peab lasteaiariieteks valima midagi sellist, mida peab hoidma elu hinnaga? Mina olen ka Ida viinud lasteaeda Burberry kleidiga AGA ma olen teadlik, et kui see mängimise käigus määrdub, rebeneb vms ja ma seda taga nutma hakkan, siis on see mu enda süü, et nii lollilt edev olin ja vales kohas valed riided selga panin lapsele. Lasteaiariie ei pea olema viimane mood, vaid võib olla vabalt mitmenda ringi riietusese. Jah, ma olen ikka tuline dresside vastane, aga taaskasutusele ütlen ma alati “JAA!” Lasteaeda sobib väga edukalt veidike kulunum riideese, tilluke auguke vöi plekike ei tapa ka kedagi.

 Samas tehakse Eestis ja maailmas üldse nii palju imelisi lasteasju, et puht inimlikult pooled naised lähevad hulluks lasteriiete peale. Mina sealhulgas. Minu vana lemmik on kindlasti Ukauka(LINK), uute hulka kuuluvad Klikkklakk(LINK) ja Tjorven Kids (LINK). Mõnusad, mugavad, praktilised, ägedad riided. Hinnad on muidugi  ka ägedad. Kuid ma ei ole kordagi möelnud, et näiteks üht Ida (ja minu, huvitav kaua meie maitsed kattuvad) lemmikpluusi Ukaukalt ei tohiks määrida, sest selle eest on 25 eurot välja käidud ja ma tahaks selle hiljem sama raha eest edasi ärida.

Siia ongi koer maetud. Kui Eesti lapsevanem on endale soetanud kalli (ja nimega) riideeseme, siis ta püüab seda hiljem kasutatuna sama raha eest maha müüa. Ja seepärast ei tohi asjadel olla ühtegi plekki. Neid tuleb hoida. Aga miks nad siis lasteaeda kaasa panna?

Kas me oleme unustanud, mis meile endale lapsena köige enam meeldis? Kas me mötlesime selle peale, kas puude otsas turnimise, liulaskmise, jooksmise käigus saab riie mustaks? Vöi et seda tuleb hoida, sest ema tahab selle hiljem maha müüa? Ei? Seda ma arvasin. Me olime lapsed ja ei möelnud selliste asjade peale. Ja me olime önnelikud. Miks me siis oma lastele seda keelame?
img_9454

ûhest blogist lugesin ma hiljuti, et üks ema keeras ära selle peale, et keegi oli tema lapse mütsi/kindad/kombe/maeimäletamille teisele lapsele selga pannud, sest tol lapsel ei olnud toda vajalikku riideeset kaasas. Et mis möttes keegi luba küsimata minu asju vötab, saagu laps parem karistatud ja istuge välja mineku asemel toas. Jumal tänatud, et Ida Norra lasteaias on olemas varuriided, sest ka mina pole Idale näiteks vihmapükse kaasa pannud (mul lihtsalt ei olnud neid veel). Keegi ei karistanud last, vaid ta sai lasteaiast laenata. Sama on ka sokkide, sukkade, kinnaste jms. Ikka juhtub, et ununeb maha. Ja siis on hea kui saab laenata. Ei ole ka maailma löpp kui keegi laenab teise lapse kombet vms. Aga saab mustaks, löhub ära, küsivad nad kurjad lapsevanemad. Aga sama vöiks juhtuda ka sinu lapsega. Vöi oled sa üks neist vanematest, kes tahab kallist helebeezi kombet peale kasutamist kallilt edasi müüa?

Aga et igasugu unustamisi vältida, siis näiteks mina (Norra lasteaia kogemuse pöhjal) panen iga nädal kokku lasteaia koti, kus on paar paari vahetusriideid jms. Nädala löpus vaatan üle, mis vaja koju kaasa vöta ja puhtaks pesta vöi juurde tuua. Alati on midagi kapis olemas. Vihma- ja talveriided on ka lasteaias kogu aeg olemas. Siis ei pea muretsema, et ilm muutub vöi midagi ununeb. On segamini kallimad asjad ja kolmanda ringi riided. Minul on suva ja mu lapsel ilmselt veel rohkem suva, mis tal lasteaias seljas. Hoolimata sellest, et me mölemad oleme suuuuuuured fashionistad ja mina kirglik lastemoe huviline olen.

Mina mötlen, et 1) kui pole nii palju raha, et saab lubada ka kallite riiete kulumist, siis osta odavamad riided, millest nii kahju pole; 2) meenutage oma lapsepölve – oleks ju olnud traagiline kui meie emad oleks meil kogu aeg järel jooksunud ja keelanud. Laske lastel lapsed olla ja saage ise lasteks, et saada aru kui lihtne on elu tegelikult. Ei ole vaja seda lasteaias-koolis keeruliseks elada, sest muidu on igav;)

//You know what? In general I think Estonian kindergartens are quite okay (yes, a bit of Soviet mentality and tilted education system is not totally my cup of tea, but that is another topic), I think one of the biggest problems in Estonian kindergartens are the parents.

In many comments and discussions I have heard that the clothes cannot get dirty or teachers put on the wrong clothes to children. I want to ask why are the wrong clothes in the cupboard at first place and how should the teacher now what is allowed to put on the child or not? I roll my eyes every time when I hear something like that. If you are afraid that the clothes get dirty, please do not take expensive clothes to kindergarten. Take some second hand clothes, it is perfectly okay to use clothes that have been worn a bit more than the fancy clothes we use to go to theatre, cafè, grandma’s birthday etc. I have also put a Burberry dress on Ida to kindergarten BUT I am fully aware that I can only blame my vanity if something happens to that dress. And she of course has some more expensive clothes she wears everyday to kindergarten as well, but I have never thought that nothing can happen to that Ukauka (LINK) shirt only beacause I have paid 25 euros for it once.

But that is exactly here where the “dog is buried” – Estonian parents want to sell it later for the same price and that is why things cannot get dirty and a shirt or a dress is supposed to be guarded for the price of life. No stains of jam, no dirt, no, no no, no! Please do not take these vlothes to kindergarten then!

Children’s job is to play. And when they play they sometimes get dirty. Have we forgotten how fun it was to play a a child. How happy we were? Did we think about our clothes when climbing on trees? No? That’s what I thought. Why do we want to take this away from our children then?

From one blog I read that a mother went crazy because the teacher had put on her child’s jacket to another kid who’s mome had forgotten the jacket. How dare they? Something can happen to that jacket! I have news for you – something can always happen, don’t stress. And it can be you that forget the jacket next time. Would you not be grateful if someone borrowed your child a jacket? Think outside the box for a change. Not about the price tag on the jacket. Are you one of those parents who have used her savings to buy a fancy jacket to show off and hope to sell it for same price after use?

I have to thoughts on this topic. 1) If you do not have enough money to buy expensive things, don’t do it, buy cheaper things that can get dirty and can be thrown away later, life is too much easier without extra stress and 2) grow down, think about your childhood and what were your joys and worries. I am pretty sure clothes and brands and aftermarket were not part of your worries. You had the joy of playing.

Mainstream sisekujundus ehk kuidas võibolla sõbrannast lahti saada

Ma ei saa öelda, et ma olen mingit sisekujundusguru või et mul on õudselt silma sisekujundusele, aga nagu te teate, siis arenenud kriitikameel ja arvamus, et mul on alati õigus (oma arvamust avaldada) samuti. Ma olen lihtsalt võib olla keskmisest rohkem sisekujundusest huvitatud, mis tähendab, et ma loen/uurin/puurin päris palju sisekujundusega seotud ajakirju ja blogisid. Mull meeldib nendest inspiratsiooni ammutada. Sisekujundusblogiks ei saa küll nimetada newdarlings.com blogi (LINK), kuid nende kodu on mu meelest võrratu. Samuti meeldib mulle nt Norra blogija Tine Monseni kodu(LINK). Pinterestis võin ma tunde ära raisata, erinevaid pilte vaadates. *

Meie enda kodu meeldib ka, kuigi see vajab meeleheitlikult remonti (enne kui see valmiski on saanud), iluvead siin ja seal karjuvad silma ning mõni mööbliesegi (diivan!), aga mulle siiski pigem meeldib meie kodu. See on meie näoga ja kasvanud koos meiega. Mul on hea meel, et me kunagi ammu kõike korraga valmis ei saanud sisustatud, sest 90% asjadest oleks olnud sellised “peavad olema” asjad. Eks neid natuke on praegugi alles, sest ära visata/välja vahetada korralikku asja (magamistoa vaip) ma ei poolda. Tuunime aga vaikselt ja jõudumööda edasi.


Ja siis ma jõuangi nende mainstream kodudeni, kus kõik on vastavalt hetketrendidele (beebivoodist seinavärvini). Sellised isikupäratud. Ilusad, aga ilma hingeta. Kusjuures mulle tegelikult õudselt meeldivad must-valged ja skandinaavia kodud, nii et natuke on vastuoluline mu kriitika.

Need on sellised kodud, kus mulle tundub, et keegi ei ela, kus iga asi on õige koha peal ja mitte midagi ei saa muuta, sest kõik on olemas. Noh näiteks leiad paar kuud peale remonti poest ülikhuuli lambi, mis sobiks koju ja meeldiks, aga pole kuhugi panna, sest kõik on juba olemas. Muidugi saab “vana” minema visata ja uue ning ägedamaga asendada, kuid sellist arutut tarbimist ma ei poolda. Ma tahaks ka, et meil elutoas oleks akende asemel veranda ja suured klaasuksed, mille ees tuule käes valged kardinad lehviks, aga no ei ole ju mõtet asju muuta (kui muu pole veel valmis ja rahakott pole puuga seljas). Ma olen kindel, et irvhambad ütlevad jälle, et ah mis sa, rott, mölised, kade oled, et endale kõike ja kohe lubada ei saa, aga las ma siis olla. Arvamust avaldan ikka.

No ja siis eile õhtul lugesin Malluka blogi ning mõtlesin, et mis on juhtunud minu sõbrannaga. Kes on ta ära röövinud ja asendanud mingi mainstream klooniga. Ma ei tea, kas rasedus on nii rängalt mõjunud, aga selle khuuli ja eneseteadlikku “mul pohhui mis teised arvavad” särava naise asemel on tekkinud mingi kommertspiff. Jp, ma räägin tema sisekujundusplaanidest (LINK). Ma mäletan, et alles sai ju armas kodu sõbranna abiga sisustatud, kuid üsna pea teise näo, sest sõbranna nägu polnud Marianni ja tema pere nägu. Maitse ül saab alati vaielda, aga mu meelest oli kuidagi äga jälgida vanadele asjadele uue näo andmist, oma kodu kujunemist perega ühes taktis. Seinale jäetud lapse “kritseldised”, pildid, vanad kummutid, asjad, millel oli/on hing ja lugu. Nüüd aga tormab vaene naine higimull otsa ees padurasedana mööda poode, et sisekujundaja visiooniga sobiv lamp leida. Enne kui remontki tehtud. Sisekujundaja visioon on ilus, klassikaline mainstream kodu, hea maitsega, kuid nii “tehtud-nähtud”, grammigi pole nendes visioonides majaelanike iseloomu. Särtsakust, huumorit, värvi. 

Muidugi pole minu asi öelda, mida ja kuidas keegi teeb, kuid mina ei saa aru, miks inimesed mingil hetkel tahavad nii teiste moodi olla. Mina ka tahtsin. Põhikoolis. Kandsime ühesuguseid riideid ja tegime kõike ühtemoodi. Nagu väikesed kloonid. Alles palju aastaid hiljem sain ma aru, et omamoodi olla on palju huvitavam.

*ma ei arva ka, et hipster-kodud on see ainuõig stiil ja hullult isikupärased, ka siin on palju igavaid kloone, aga kui võtta konkreetselt New Darlings, siis nende kodu ON nende näoga. See on minu arvates asja point. Mitte stiil ja maitse.