Oh kooliaeg oh kooliaeg

Ma ei mäleta, kust ja miks ma need vanad koolipildid välja kaevasin, aga jube nostalgia – nagu vanainimesele kombeks – tuli peale. Mulle täiega meeldis koolis käia. Ma olin üks neist hulludest, kes juba augusti alguses hakkas koolimaja juures jõlkuma, et saaks teada, kuna õpikud kätte saab. Siis ei olnud ju internetti ja teavitus pandi paberiga koolimaja akna peale. Muidugi ma teadsin, et see teavitus ei teki sinna enne augusti teist poolt, aga nagu korralik nohik ikka, käisin ma varakult vaatamas, et jumala eest õpikute hagamist maha ei maga.

Õpikutega oli see naljakas asi veel, et jube oluline oli kohe teada saada, kes eelmisel aastal raamatut kasutanud oli. Õudselt äge oli kui see oli mõne popi poisi või silmarõõmu kasutuses olnud. Mida see andis – biitsmii täna – aga siis oli oluline? Ja kuigi raamatusse ei tohtinud ju kirjutada, siis mõnikord vedas ja keegi oli siiski harilikuga ülesannete vastsued ette kirjutanud. Juhtus ka seda, et vastus oli vale. Kooliaasta lõpus vaatas raamatukogu tädi üle, kas raamatud on korralikult hoitud. Jube hirm oli alati, et kas ikka on või tuleb…karistus. Ma isegi ei tea, mis see karistus tol ajal olla võis ja mitte, et ma oma õpikuid ei hoidnud, aga mõni oli eelmiste omanike poolt juba nii kapsaks loetud, et nurgad läksid ikka koledaks ja hirm oli, et raamatukogu tädi ajab minu kraesse kapsaks loetud raamatu. Ei ajanud. Küll aga juhtus mõnikord nii, et mõni raamat oli koju ununenud, siis tuli see kindlasti samal päeval ära tuua. Ei olnud midagi nii, et homme toon! Istusid bussi peale ja tõid teisest linna otsast raamatu ära õigel päeval. Nii nagu kästi.

Enne kooli algust tuli kindlasti üle vaadata koolivorm. Et oleks puhas ja korralik. Ruuduline kooliseelik ei olnud algklassides lubatud, aga mina tahtsin. Mulle nii meeldis see ruuduline seelik. Nagu näha on mingil põhjusel mul lubati ka sellega käia. Ja valge pidulik pluus meeldis mulle. Nii ilus satsiline krae oli. Kahju, et seda nii harva sai kanda. Koolivorme sai kui ma õigesti mäletan osta Tartus kahest poest – või oli nii, et ühes müüdi poiste riideid ja teises tüdrukute omasid? Ruudulisi seelikuid muide ei olnud väga saada. Ma mäletan seda õnne kui ma enda oma kätte sain! Hea on, et sain, sest viiendast klassist ei olnud (vist) koolivorm enam kohustuslik ja kui ma ei oleks oma jonni ajanud ja algklassides ruudulist seelikut kandnud, siis ma ei olekski seda kanda saanud. Pioneeriks ma ei saanudki. Enne muutus riigikord:D

Kuigi mulle meeldis metsikult koolis käia, eriti algklassides, kartsime me osasid õpetajaid nagu tuld. Keemiaõpetaja Kütt on legendaarne koolihirm. Algklassides puutusime me temaga vaid koridoris vahetunni ajal kokku ja hoidku jumal selle eest, kui talle jooksmisega vahele jäid. Vahetunni ajal tuli jalutada. Ringiratast. Keegi ei vaielnud Kütile vastu. Hull õpetaja oli, aga praegu täiskasvanuna mõtlen ma, et tegelikult oli pull kuju. Hea huumoriga. Sarkastiline. Ütles, nii et oli öeldud. Ühekorra tõmbas klassipäevikusse joonlauaga kõigile “ühed”.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Kas te viimasel pildil Mareki leiate üles?

1743522_683997211661283_950512693_n1798769_683996074994730_741242117_nblogger-image--1189135408

blogger-image-1607963451

1926115_775168829213709_8653736427473234048_o.jpg

Piim läheb müredaks kui uks poikvile jääb ja putsunutsutaja sai süüdistuse prostitutsioonis

Kuna ma veetsin hiljuti jälle oma Lõuna-Eesti päritolu, tuli mulle meelde üks aastate tagune sünnipäev. Rääkisime keelest ja murrakutest ja sõnadesest ja oli vaid ajaküsimus, kunaS (!) lõunaeestlased vähemuses oleva(te)le põhjaeestlas(t)ele korrektset eesti keelt õpetama asuvad.
Alustasime millestki lihtsamast nagu pürst ja putsu. Täiesti normaalsed eestikeelsed sõnad, mille kohta mingil arusaamatul põhjusel põhjaeestlased ütlevad hari ja …. Ma ei saanudki aru, mis sõna nad „putsu“ asemel kasutavad, aga ma sain aru, et samal ajal kui minu „pluus muutub pärast pesemist putsuliseks“ , siis nende oma muutub topiliseks.

giphy.gif

Järgmiseks tulid müre piim vs tilgastunud piim ja puks vs spikker. Otseloomulikult tegid lõunaeestlased põhjaeestlasele 7:1 vastu selgeks, et ainukesed normaalsed sõnad on „müre“ ja „puks“. Ometigi ei tahtnud põhjaeestlasest Marek neid sõnu kuidagi tunnistada ja see vaidlus oleks olnud üpris sama lõputu kui tookord, kui vaidlesin Marekiga, et „uka-uka“ asemel on õige öelda „trihvaa“.  Kes ütleb midagi nii väärastunud nagu “tilgastunud piim”?

4FmGwfx.gif
Vahepeal kaotasin mina enamusele veel sõnaga „poikvil“, sest arusaamatul kombel kasutas ka enamus lõunaeestlasi selle asemel sõna „irvakil“ ja Dagne kaotas enamusele sõnaga „suurdestuba“, sest arusaadaval kombel kasutas enamus selle sõna asemel sõna „elutuba“.

Ja siis jõudsimegi eesti keele kõrgema pilotaažini – „see“ ja „too“. Kas saab olla veel midagi võimatumat, kui püüda põhjaeestlasele selgeks teha, kunasellest“ saab „too“? Ei ole meetrilise täpsusega paika pandud, kuna sellest saab too; kõik mis on lähedal,kõrval,juures on „see“ ja kõik, mis on kaugemal,eemal on „nood“ (MITTE „tood“ nagu rumal põhjaeestlane naeris).
„See“ on siin, „too“ on seal ja „nood“ on „too“ seal mitmuses Loogiline! Mingil põhjusel aga ei taha põhjaeestlased seda loogilist reeglit tunnistada ja Manek püüdis ikka selgitada, et kõik asjad, olgu nad siin või seal, on ikkagi „see“ – „see tool siin“ ja „see tool seal“. Selle asemel oleks palju lihtsam ja arusaadavam kasutada „see tool“ ja „too tool“, aga jonnakas põhjaeestlane kohe ei taha aru saada. „Too too tool!“ itsitas vähemuses olev Marek ja püüa talle mõistmatule selgeks teha, et „Too too tool!“ on Lõuna-Eestis täiesti normaalne ja toimiv lause. Räägi siis sellistega! Nad ei tea isegi seda, et riided pandi koolis „rõivistusse“, mitte „garderoobi“!

Ja püha jumal asjad lähevad ju puru. Mitte puruks.

giphy.gif

Luu“ vs „kont“ vaidlus on tegelikult sama klassikaline nagu „ see“ ja „too“, aga tuleb tunnistada, et seekord suutis Põhja-Eesti raudsesse Lõuna-Eesti loogikasse väikese mõra lüüa. 7:1 Lõuna-Eesti kasuks oli tulemus, et „kalal on luud“, mitte „kondid“. Iga kord, kui ma kuulen Marekit ütlemas „kalakont jäi kurku“ tekib mu silme ette õõvastav pilt üüratu suurest säärekondist, mis kurgust välja turritab, mitte tillukesest-tillukest „kalaluust“.
7:1 oli tulemus ka Lõuna-Eesti kasuks, et „inimesel on kondid“, mitte „luud“ nagu väidab Põhja-Eesti. Aga nüüd tuligi koht, kus Põhja-Eesti Lõuna-Eesti kahtlema pani. Okei, Lõuna-Eesti inimestel on „luude asemel kondid“, aga ometigi ei ütle me mingil põhjusel, et „mul oli kondimurd“, „kont on katki“ , „käekondimurd“. Nii nagu põhjaeestlasel on ka meil neil hetkedel „luumurd“, „luu katki“ ja „käeluumurd“. Miks? Sellele küsimusele me vastust ei saanud…

giphy (2).gif
Ühes olime me kõik siiski ühte meelt. Kõige veidramad inimesed tulevad Pärnumaalt, kellel „lumi pakib“. Mis mõttes „pakib“? Lumi “hakkab kokku“ või „jääb kokku“, aga ei „paki“!

giphy (1).gif
Kerge kõrvalepõige: Kas te olete mõelnud sellele, KUI   vägivaldne keel on eesti keel – surmigav, tapvalt igav, verinoor, verivärske, „laseme inimesed bussipeatuses maha“, „lööme aega surnuks“, „lööme end üles, et lüüa külge“, „peksame segast“ ja „sööme verikäkke“ .

Millises eesti keeles teie räägite? 

„Elamisejõud on talumisejõud…”

Eile oli tädi Helju sünniaastapäev. Ma ei ole väga selline inimene, kes tahaks oma tundeid välja näidata, aga jumala tihti kui ma tädi peale mõtlen, tuleb mulle pisar silma.  Eile tundsin ma korraks, et mul on motivatsiooni ja tahtejõu puudujääk. Ma tundsin tädist  puudust. Sellistel hetkedel oli tädi see, kes oskas lohutada ja kõik heaks teha. Oli see siis lihapirukate või lihtsalt oma olemasoluga, ilma midagi ütlemata. Tädi oli eriline.

Ma hakkasin arvutist otsima pilte Tädist. Ilmselt mitte juhuslikult hakkasin ma lugema seda, mida olen Tädi kohta kirja pannud:

 “Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama.

Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni. Ma ei taha, et mu meelde jääks viimane pilt tädist, kes lebas vaikselt silmad kinni põrandal, ahastuses vanaema tema kõrval põlvitamas ja ta juukseid viimsesse soengusse sättimas.”

Rohkem ma lugeda ei tahtnud. Ma muutusin veelgi kurvemaks. Ma kerisin teksti edasi. Järgmiseks sattusin ma ühe vana koolikirjandi otsa. Juhustesse ma ei usu. See pidigi nii minema. Sest nii lihtsalt oligi kurbus kadunud. Ma sain jõudu. Tahtejõudu ja sihikindlust. Ma olin korraks unustanud oma põhimõtted. See kirjand tuletas need mulle meelde. Ma sain aru, et Tädi ei pea olema siin, minu kõrval, selleks, et mulle vajadusel toeks olla.

Ma kopeerin selle kirjandi ka siia, kuigi ilmselt tuleb sellest nii maailma kõige pikem blogipostitus, nii et keegi ei viitsi seda lugedagi, andke siis see mulle andeks, aga ma lihtsalt tundsin, et see peab siin blogis olema:

„Elamisejõud on talumisejõud…”

                                   (A.Alliksaar)

Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.

Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt  maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tantsupeoks marlist (!) kleit õmmelda.

Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…

Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.

Mul oli oma vanatädiga väga lähedane suhe. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps.  Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik – mu ema, onu, mina ja õde – tema lapsed olnud.
Ja isegi kui tädi on juba ammu meie juurest lahkunud, tunnen ma, et temale mõtlemine muudab mind küll kurvaks, kuid samal ajal annab mulle jõudu.
 See pilt on tehtud “Estonial”. Ma julgen pakkuda, et olen 12-aastane, seega peaks pilt olema 1993.aastast.
Mulle tundubki, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on “matsiplika”, aga tädi on “proua”. Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks “sestrjoonat” nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas.
Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab, mida juhtub harva harva), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemas vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu “nunnu”, nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt.
August 2006 ja Vembu-Tembumaa 06.08.06 021.jpg
Tädi ja “nunnu”. Mu meelest tülitsesid nad kogu aeg, kuid see oli selline armastav tülitsemine, selline “miks-sa-poest-vale-leiba-ostsid-sa-ju-tead-et-ma-ei-söö-köömneid- ülitsemine ja “nunnu” läks tagasi poodi õige leiva järele. 
Aastaid tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. “Pärast helistan tagasi,” mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest “nunnu” oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud.
Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata.
See kook kripeldas mul aastaid hinges. Kriipis ja kraapis. Tänaseks olen ma koogiga rahu teinud. Ma tean, et tädi ei tahaks, et ma end pahasti tunneks ja pealegi – ükskõik, kus pilvepiirilt ta mind jälgib – ta teab, et ta on alati mu südames ja minuga kaasas. Mul on rahakotis kogu aeg kaasas üks vana pilt. Ma olen veendunud, et tädi Helju on minu kaitseingel.
Minu lemmikumad hetked on alati olnud need, kui terve pere koos on olnud. Ikka koogi ja kohvi saatel. 

“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

13241248_1730018097215390_6326439996103536448_n.jpg

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me “maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima enam.

IMG_3662.JPG

2015. aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid…no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

IMG_3762.JPG

2016. aasta oli hoopis kaunim. Esiteks oli  imeilus ilm ja teiseks ei olnud me enam Lillehammeris üksinda. Me olime  leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olin ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused.

IMG_2579

blogger-image--1026412919.jpg

17.mai 2018 oli jälle sarjast “modern family”. Marek kodus, Klaudia Poolas ja meie Ida, Jaagupi ja Satuga Lillehammeris. Õnneks vedas jällegi ilmaga, kuigi hommikul linna jalutades oli seitse kraadi ja varbad olid jääkülmad kui linna jõudsime, kuid lasterongkäiguks tuli päike välja ning lasteaiarongkäiguks oli ilm täpselt sama imeline nagu terve see nädal on olnud. Suvi Norras on midagi erakordselt ilusat. Kuna 17.mai tähendab, et lapsed võivad süüa nii palju jäätist kui tahavad, kasutas Ida seda kenasti ära. Tema limiidiks sai kuus. Siis ütles ta ise, et nüüd ei jaksa rohkem.

Sel aastal oli esimest korda ka lasteaialaste rongkäik ja võtab ikka härdaks küll kui vaatad neid mudilasi rahvariietes rongkäigus jalutamas.

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

IMG_7286IMG_7288IMG_7291IMG_7297IMG_7312IMG_7322IMG_7325IMG_7331IMG_7337IMG_7342IMG_7356IMG_7360IMG_7358IMG_7365IMG_7367IMG_7370

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing  today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne’s Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway… it was one cool day and trip back home. “Minor earth, major sky” we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club…sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Three years ago me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn’t want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don’t feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. Or actually like it is supposed to be. Like two years when we all lived in Norway. Yetserday was almost the same, only had a bit of “modern family” touch to it. Marek in Estonia, Klaudia in Poland and we celebrating together with “onu Jaabuk” and Satu. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about “old times”?).  And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful for that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 6 icecreams. Six!

Paganama pikakovalised

Ei saa öelda, et ma oleksin kõige lühem inimene maailmas, aga ei saa öelda ka, et ma oleksin jube pikk. Küll aga tuleb ette olukordi, kus ma tunnen end nagu kääbus. Näiteks kui ma olen koos oma pikakoivaliste sõbrannadega. Siis ma olen nagu Mr. Moon “Sing” multikast, kes üritab kaelkirjakuga suhelda.

kirin.jpg

No ja mõnikord panevad nad minu kiusuks jalga ka kõrge kontsaga kingad. Ükskord ammu, keskkooli ajal, pidime me minema õhtul linna peale, niisama kõndima. Mina läksin plätudega, nemad olid mõlemad jalga pannud 10cm kontsadega kingad. Pagan noh…ma olin nende kahe vahel nagu mingi laps. Pidin kogu aeg ülespoole vaatama kui nad minu pea kohal midagi rääkisid. 169 cm versus 186 cm ikkagi.

Seitse aastat tagasi käisime me koos pildistamas ja taaslavastasime selle olukorra. Nemad muidugi ei mäletanud midagi sellist, aga mul on too keskaaegne jalutuskäik täiega meeles. Ma olin siis oma “eeltibi-faasis” ja kandsin enamuse ajast kõrge kontsaga kingi ja vandusin end maapõhja, et tookord plätud olin pannud.

Praegu ma muidugi ei saa sellest pikkuse probleemist aru, pole nagu väga olulist vahet, kes ja kui pikk on, aga täna kui  ühega neist pikakoivalistest kokku sain ja nägin, et tal kontsaga saapad jalas on, tuli mulle täiega muie suule.  Deja vu. Minul olid loomulikult jalas tennised. 169 cm vs 186 cm kohtusid uuesti. Nii naljakas oli. Üks pikk ja peenike, teine lühike ja töntsakas. Ja ma ei arva, et ma muidu väga töntsakas oleksin.

Selline üheltpoolt täiesti random seik, mis keskkoolist meelde jäänud, aga teiselt poolt kuidagi nii armas ja omamoodi veider.

 

 

 

 

 

Poe taga

Eile lasteaeda minnes käisin läbi ka kohalikust külapoest. Räästas tilkus ja päike soojendas katusealust. Täitsa ilus ilm oli. Pidu käis. Katusealuse laua ümber olid vennad oma viinapudelitega platsis. “A mis sa muud ikka teed, tööd ei ole, ilus ilm,” naeris taksojuht. Eks ta nii ole.

Mulle tuli täiega lapsepõlv meelde. Vasulasse (vanaisa) Andu juurde minnes oli alati uks lahti. Andu oli alati kodus. Aga mõnikord oli uks lukus. Siis oli Andu poe taga. Istusid seal teiste maahabemikega ja jõi õlut. Maahabemikud istusid mu meelest alati seal. Aga nad ei olnud ebameeldivad, nad tundusid (lapse silmadele) lihtsalt kummalised. Istusid seal kännu otsas, jõid õlut ja mängisid kaarte. Pärast kosserdas igaüks oma koju. Kui just naised varem ei tulnud ja neid koju ei vedanud.

blogger-image-1864370838.jpg

Tartus oli mõnikord onu Endel kadunud. Siis võis ta leida kohalikust õllekast. Õllekas ei ole ma kunagi sees käinud, aga ma olen sealt mööda käinud. Tundus jube kole koht. Pime ja haises õlle järgi. Veider, et keegi üldse seal aega tahtis veeta. Vabatahtlikult.

Annelinna kolides kadusid õllekad ja poetagused maahabemikud, aga asendusid moodsa aja joodikutega. Igas paraadnas oli oma joodik. Istusid akna peal, ninad punased peas ja mölisesid omavahel. Mõnikord kogunesid nad esimese korruse joodiku juurde. Uks oli alati pärani ja sealt tuli jubedat lärmi. Sealt mööda minna oli täiega ebameeldiv. Kui pidu läbi sai, sai seal korteris elav naine peksa. Üldse sai seal Annelinnas kogu aeg keegi peksa. Isegi emad. Üks hull ajas purjuspeaga oma ema kirvega taga.

Minu inimesed ja minust inimene

Facebook tuletas täna üht vana postitust meelde. Mulle meeldib see FB meenutuste värk kui aus olla.  Vanainimese värk vist. Tuleb aegajalt peale soov heietada. Või siis lihtsalt meeldib mulle  vanu pilte vaadata. Need on nii naljakad. Kodus ka kipun ma aegajalt mingeid vanu albumeid sirvima. Minu kiiks vist, et mulle meeldivad vanad pildid ja lood. No ja kui Facebook seda meelde tuletas, siis tuligi soov nagu vana albumit vaadata. Vanad ja sadu kordi nähtud-vaadatud-näidatud pildid, aga mõni asi ja mõni inimene on nii oluliselt hinge pugenud, et nendest võibki heietama jääda. Nagu see sama postitus siin. Ei jaga ma seda enda pärast, et appike vaadake, ma olen keskkooli lõpetanud ja välismaal elanud – uuu, mis saavutus. Siin olid pildid inimestest, kelleta ma ei oleks täna see, kes ma olen.  Nii nagu on erinevad arusaamad edukusest ja vedamisest ja “raskest” tööst ja vaevast, on erinev arusaam ka minust. Meeldin või ei meeldi. Aga mina ise julgen öelda, et need inimesed on minust Inimese teinud. Ja neid inimesi, keda enam ka meie seas ei ole, jään ma kogu aeg meenutama ja nendest lugusid rääkima.
****
 
Hakkasin otsima üht vana videot Norra Britt- Idast, tekkis selline tahtmine üks tänapäevasem filmijupike kokku panna oma Norrast. Ma leidsin nii palju huvitavaid videosid, nii umbes 15 aasta taguseid. Naljakad olid.
Esimene video oli keskkooli lõpetamisest. Ütleme siis nii, et see oli neist ehk kõige emotsionaalsem. Seal on koos kõik mulle kallid inimesed. Noh välja arvatud Marek, sest tema oli ilmselt sel ajal hoos pidutsemisega mõnes Tallinna lokaalis, ja Britt Ida, sest ilmselgelt tema peale ei osanud ma aastal 1999 kuidagi mõelda.
Ma peaks seda videot näitama oma anonüümsetele “sõpradele” – siin te alles näeksite vingumist. Ma mäletan küll, miks ma rahulolematu olin, aga las ta jääb.
Tillukesest Stenist, kes enam nii tilluke pole,  on üsna palju huvitavaid kaadreid. Kui ta kunagi abiellub, siis ma panen nendest tema pulmapeoks ühe lõbusa loo kokku. Mul on ideegi juba olemas. Nüüd on vaid vaja Steni pulma ootama jääda.
Tädi Helju ütles alati, et tema tahab seda meest näha, kes minuga abiellub. Vihjates sellele, et ma ei oska korraliku naise kombel õmmelda, heegeldada ega kududa, siis ei osanud ma tegelikult ka süüa teha. Ta nägi Mareki ära. Aasta peale meie pulmi ta suri.
Tädi Thea, kes ka kaadrisse jäänud, oli kõige suurem proua, keda ma üldse teadsin. “Tema tunneb arste ja professoreid,” räägiti mulle. Tal oli ainukesena tädi majas telefon.
Kõikidel neil vanadel videotel rippus Marian mul kaelas. Ilmselgelt saab sellest teha vaid ühe järelduse – ma olen alati imeline suur õde olnud:)
Ja näete. Siin on tunnistus sellest, et ma kallistan. Juba aastal 1999. Seega see kallistamise värk ei ole mulle kunagi võõras olnud;)
On täitsa naljakas vaadata, kui väiksed mu õde ja onupoeg olnud on. Mina pole grammigi muutunud. Nemad aga küll.
Emme ja onu Tarmo tulid mulle Lillehammerisse järgi, sest ma ei oleks suutnud kõiki kokku ostetud asju lennukisse kaasa võtta. Terve aastajagu elu pidi mahtuma onu Tarmo tookord üliägedasse BMW-sse. Norrakad imestasid, kuidas ida-eurooplastel selline auto olla saab.
Minu riietumisstiil 15 aastat tagasi on täiesti müstika. Vaatasin pilte ja videosid ja ei saanud aru, kas keegi sundis mind relva ähvardusel neid riideid valima.
Weidemann on üks mu lemmikkunstnikke. Enne Norras elamist ei olnud ma temast muidugi midagi kuulnud. Pärast Norras elamist rääkisin ma temast nii nagu see oleks iseenesestmõistetav, et kõik teavad, kellega tegu. Norra-sündroom, ütlen ma:)
Päris Britt Idale jäi meelde kui väga ma nautisin esimesi Norra jõule. Ma ütlesin tookord, et tahaksin, et mu ema ja õde ka seda kogeda saaks. Nad saidki. Britt-Ida korraldas meile ehtsa Norra jõululaua kesest suvist juunikuud.
Kingitustega. Ma sain omale kranse-kake vormid.  “Nüüd oled sa pärisnorrakas,” ütles Britt-Ida mulle vorme ulatades.
Just Norras elades hakkasin ma hindama ühise laua taga söömist. Britt õpetas mulle lauakatmist ja söögitegemist. Siit sai alguse minu armastus kokanduse vastu. Esimesel Norra aastal ei osanud ma kartuleidki keeta, teisel aastal oli minu ülesandeks leiva küpsetamine.
“Õpi hoolega, siis saad ka Norra õppima tulla nagu Lissü (nii nad Liisut hääldasid),” ütlesid Britt ja Arne Marianile kui me lahkusime.
Auto sai otsast lõpuni asju täis. Aga kõik mahtus ära. Midagi ei jäänud maha.  Oli aeg mõneks ajaks koju tagasi tulla.

21 aastat//That night, the sun was the moon

Sain just kirja Estelle´ilt, kes korraldab 1997/98 aasta Rotary vahetusõpilaste taaskohtumist Norras. Saate aru kui ajuvaba on mõelda, et see oli juba 21 aastat tagasi. Aga ma ei ole ju nii vanagi? Okei, ilmselgelt olen, aga ma hakkan nüüd aru saama, mida tähendab see, et mida vanemaks saad, seda kiiremini läheb aeg. See aeg on ikka väga kiiresti läinud. Vahepeal olid suhted teiste vahetusõpilastega täitsa kaotsi läinud, sest no tookord sai ju omavahel jagatud koduseid aadresse ja telefoninumbreid, e-maile lihtsalt ei olnud veel välja mõeldud. Täiesti uskumatu hetkel mõelda kui palju me üksteisele kirjutasime. Mul on isegi üks karbike kirjadega veel alles. Lubadusi sai ka igasuguseid antud, aga siis kadusid üldse kontaktid. Elu tuli vahele.

Kuniks tore Facebook meid jälle omavahel ühendas. Ei ole midagi see näoraamat nii mõttetu. Päris naljakas oli peale kõiki neid aastaid vaadata, kuidas me muutunud oleme, kes kus ja millist elu elab. Jagame ikka aegajalt omavahel nostalgilisi pilte ja mälestusi. Vanad oleme;)  Aga need mälestused tollest vahetusõpilasaastast on tõesti terveks eluks.

Alles hiljuti rääkisime me virmalistest ja keskööpäikesest. Virmalised on mul ikka nägemata, aga keskööpäikest olen ma koos Yuko ja Antoniga nautinud. Ei lähe kunagi meelest.

Ma olin millegi pärast arvanud, et keskööpäike on ülehinnatud ja pigem nagu turistide meelitamiseks välja mõeldut. See oli ilmselt mu kõige rumalam mõte terves elus, sest mitte midagi ei ole siiamaani suutnud seda vaatepilti mu mälust kustutata. Mu fotokas oli just film otsa saanud ja nii on mu albumis vaid üks üsna kesine pilt kesköisest päikesest, kuid seda erilisem on see kogemus ja mälestus mu mälus. Väljas ei olnud pimedaks läinudki, kuigi kell oli kindlasti üle 12. Me istusime Yukoga oma fiskecampingu lähedal asuva tiigikese kaldal, sulistasime varbaidpidi soojas vees ja nautsime täiesti päevvalget õhtutaevast.

Ilmselt see siis ongi see kesköö päike,“ ütlesin ma Yukole. Yuko noogutas.

Ei saa öelda, et midagi väga erilist,“ jätkasin ma. „Lihtsalt valge on.“

Aga imeilus, kas pole,“ lisas Yuko. Nüüd noogutasin mina.

Hetk hiljem tuli Anton meid otsima. „Ah, siin te oletegi? Ma otsisin teid igalt poolt.“

Kas midagi on lahti?“ ehmatasime me.

Ei, üldse mitte. Istume nüüd autosse ja lähme kesköö päikest vaatama.“

Kesköö päikest? Kas see polegi… Ma arvasin,et see, et valge on.. Et see ongi,“ kogelesin ma.

See?“ tegi Anton imestusest suured silmad pähe. „See on lihtsalt valge suveöö. Keskööpäike on ikka keskööpäike.“

Täpselt 01:08 juulikuu öösel nägin ma oma elu kõige ilusamat vaatepilti. Kõige pealt hakkasid silma kaljud, mis suve heledas öös mõjusid kuidagi hoopis salapärasemalt kui päevasel ajal, sünged ja suured, nende taga sillerdav vaikne ookean ja kõige suurem lõõmavam päikeseratas. Ma jäin hingetuks. „Mää-mää,“ kostis ühe künka tagant vaikne hääl. „Bääää,“ kuuldus teise künka tagant. Kusagil helisesid kellukesed. Meri oli peegelsile. Kaljud veel suuremad kui kunagi varem. Ja päike palju ilusam kui päeval. See oli pilt, mida ei anna sõnadega kirjeldada. See oli pilt, mida ei anna pildil edasi anda. See oli midagi müstilist, salapärast ja suurt, mida peab ise kogema. Me istusime Yukoga pleedi sisse mähituna ühele kaljunukile ja nautisime täielikus vaikuses, mida vahepeal katkestas õrn lammaste määgimine ja tasane kellukeste helin, nautides vaatepilti, mida me kumbki ei teadnud, kas meil õnnestub veel kunagi näha. Sel ööl oli päike kuu. Nüüd tahaks ma veel vaid virmalisi näha, kahju et kõike ilusat ühe korraga ei saa.

*Päisepildil on ka vana Britt-Ida, kelle järgi meie Britt Ida nime on saanud. Temaga kohtumise üle on mul vaata, et veel kõige rohkem hea meel. Oli alles naine!

//

I just received a letter from Estelle, who is organizing reunion for 1997/98 Rotary exchange students in Norway. It seems so ridiculous to think, that it all happened 21 years ago. I am not that old am I? Well, okay, I must be, but only now am I starting to understand, what it means the older you get, the quicker time flies. The time has gone really quickly. There was a time, when we lost touch among the exchange students, because back then we would swap home addresses and phone numbers, emails were not invented yet. It is unbelievable to think, how much we wrote to each other. I actually still have a little box with all the letters. We gave all sorts of different promises, but then lost touch completely. Life interfered.

 Until Facebook brought us back together, which is not that pointless after all. It was quite funny to see how we have all changed over the years and who lives where. We still share old, nostalgic photos and memories. We are old 😉 But the memories from that one year are really for life time.

 It was not long ago when we spoke about northern lights and midnight sun. I still haven’t seen northern lights, but I have enjoyed midnight sun together with Yuko and Anton. I will never forget that.

 For some reason I had the opinion of midnight sun being overrated and something invented to attract tourists. That must have been the stupidest thought of my life, because nothing yet has been able to delete that sight from my memory. I had just run out of film in my camera and so I have only one vague photo of midnight sun, but the more special is that experience and memory in my mind. It hadn’t turned dark yet, although the time must have been more that 12 AM. Me and Yuko were sitting next to a pond near our campsite, splashing our feet in the warm water and enjoying evening sky in the day light.

 “ This must be the midnight sky,” I told Yuko. Yuko nodded.

 “I wouldn’t say it is something special,” I continued. “It is just light outside.”

 “But so pretty, isn’t it?” Yuko added. Now I was nodding.

 A moment later, Anton came to find us. “Oh there you are. I have been looking for you everywhere.”

 We got scared, “is something wrong?”

 “Not at all. Let’s get in the car and drive to see the midnight sun.”

 “Midnight sun? Isn’t this … I thought that, because it is light … this is it, “

I stuttered.

 “This?” Anton made so big eyes out of surprise. “This is just light summer night. Midnight sun is midnight sun.”

 Exactly at 01:08 one July night I witnessed the most beautiful sight I had ever seen in my life. First we spotted cliffs that seemed so much more mysterious in the bright summer night compared to day time, grim and  huge. Behind them, quiet ocean and the biggest and brightest sun ever. I was breathless. You could hear a quiet “baa-baa” behind one hill. “Baaaa,” behind another. Bells were tinkling. The sea was so sleek. The cliffs bigger than ever. And the sun prettier compared to day time. It was a sight you could not describe with words. It was a sight you couldn’t perceive on a photo. It was something mystival, mysterious and so great, that you have to experience it yourself. Me and Yuko sat on the edge of a cliff, wrapped in a blanket and just enjoyed the scenary in silence, not knowing if we would ever be able to experience it again. That night, the sun was the moon. Now I would only like to see the northern lights too. Pitty you can’t have everything beautiful at the same time.

 On the header picture is old Britt-Ida, after whom we named our Britt. Meeting her has made me the happiest of all. She was a woman with a capital W!

Elu teeb ringe? //Throwback to Fashion Sundays

Eile jäin ma õhtul sõbrannale üht pilti otsides Moepühapäevade albumit sirvima. Täitsa lõpp kui lõbusad üritused need olid. Jaa, muidugi olid need kodukootud ja lihtsakesed, aga meil oli alati nii lõbus. See sigimine ja sagimine ja mõnikord väikeste modellide “lavanärv”, kõik tuntud ja tuntumad Eesti lastebrändid käisid läbi.

Veebruaris lähen ma jälle Oslo Fashion Week´ile, peale seda ühele messile moeshow´d korraldama, kui ma arvasin, et selle aasta algusega on saavad mu moe- ja ilumaailmaga seotud projektid läbi, siis eile sain ma teada, et võib olla on see alles algus. Laias laastus tähendab see seda, et mulle jääb ööpäeva veel kolm korda liiga vähe tunde, aga ma ei kurda. See on nii põnev maailm.

Kui eile üks disainer mult mõõte võttis, et messi jaoks kleit teha, jäin ma mõtlema, et elu teeb ju täiega ringe. Aastaid tagasi sain ma tänu moepühapäevadele tuttavaks nii paljude huvitavate brändidega, nüüd olin ma samas kohas tagasi. Uued brändid, uued tutvused, pooljuhuslikult minuni jõudnud. Nii veider…

Ma tean küll, et igasugu nostalgitsemised ei paku lugejale suurt midagi, aga mulle endale on alati meeldinud vanades asjades tuhnida, nii et siit ta tuleb. Moepühapäevade throwback:D

16 üritus sai kokku.

IN ENG

Yesterday I was looking for a photo for a friend and ended up browsing through the album of Fashion Sundays. It’s almost beyond me how much fun those shows and Sundays were! Of course, I know that they were amateurish and a bit elementary but we always had a laugh. The hustle and bustle and the occasional “stage fright” of the little catwalk models. All well-known and less-known kids fashion brands were represented.

In February, I am going to Oslo Fashion Week once again; after that I’m heading to a convention to organise a fashion show. If I ever thought that my fashion-related projects have come to their ends with the start of this year, then yesterday I found out that maybe it was all just a beginning. In general, this means that I would need at least three times as many hours as there are in a day but I am not complaining. This is such a fascinating world!

When a designer was taking my measurements yesterday for a dress that will be made for the convention, I found myself thinking that life is full of circles. Years ago I got to know loads of interesting brands thanks to Fashion Sundays and now I’m back at the same place. New brands, new acquaintances… all of them have come to me by chance. How bizarre…

I know that most of my readers don’t care much for my nostalgia but I have always loved to leaf through old stuff, so here it comes: throwback to Fashion Sundays.

We put on 16 shows all together

IMG_8901.jpg

IMG_1009.jpg

IMG_6465.jpgIMG_6622.jpg

IMG_5607.jpg

IMG_8047.jpgIMG_4586.jpgIMG_4827.jpg

IMG_2380

IMG_2703.jpg

_MLC5247.jpg

IMG_1797.jpgIMG_1176.jpgIMG_0921

IMG_0829.jpg

IMG_0678

Koostöö Norra blogijatega – tähelepanu, valmis olla, start!

Kolm aastat tagasi oli meie Ussipesa köök täis mehi, kes pošeerisid Norra blogija Tine ja tema abikaasa Thorleifi õpetuste järgi mune ja lõikusid õuntest libilkaid ja luiki. Täna, enne uue projekti lanseerimist, tundus nii õige hetk toda esimest koostööd meenutada. Uuest projektist veel hetkel nii palju, et ma mäletan kui keegi meie oma blogija pahandas, kui üks ettevõte talle lubas teksti ette kirjutada, et  mis mõttes, sa tuled mulle ütlema, mida ma kirjutan.

Norra blogijatega koostööd alustades pidin ma kõigepealt täitma brief´i, kus panin kirja, mis ma tahan, et tekstis kindlasti ära mainitakse, mis kujul ma tahan pilte ja mis stiilis ma postitust tahan. Eile hilisõhtul sain ma blogipostituse mustandi, et saaksin selle üle vaadata ja soovi korral veel täpsustada ning muuta. Ei tahtnud. Tekst oli õige ja pildid lausa imelised. Juba peagi saan neid ka teiega jagada. Enne on mul vaja veel Oslosse jõuda ja viimastele blogijatele tooted viia, sest nad tahtsid kindlasti enne pimedat pildid ära teha.

Mulle meeldib see, et kui on koostöö, siis on kõik täpselt kuupäevaliselt ja vaat et kellaajaliselt kirja pandud, kuna midagi kuhu postitada tuleb. Ei ole nii, et võtan raha vastu ja siis reklaamin suvekingi kui esimene lumi maas:)

Ja nüüd korraks ajas tagasi.

Yesterday our tiny kitchen was full of men – 14 Estonian guys learned how to make breakfast to their wives. 

What’s so special about that you ask?  Why would someone need a course like this? We all know how to fry eggs and make sandwiches. Well, take a look at the photos and you see what they learned:)

I don’t even remember how I found Tine’s blog, but probably I was just trying to find some Norwegian blogs to follow.  I love Norway, part of me feels that I am a bit Norwegian (after living there for some years), so I try to not forget my Norwegian skills. For a while I was following the so called “pink bloggers” but pretty soon I got tired of too much silicon in their blogs, I searched for something new, something interesting and classy. Thank God for Instagram, that’s probably how I found Tine’s profile and link to her blog. One of the most popular blogs in Norway, which for a long time now is my favourite spare time reading.

The photos she posted about daily breakfasts her husband makes (#todaysbreakfastinbed) were so amazing that soon the women in Norway asked for a course for their men. It was a success. And then it hit me. Why not invite thme to Estonia to have the same course her. Me and my sister met Tine and Thorleif in Norway this summer and we agreed that the course will take place in our kitchen in autumn.

So yesterday was the day. It was so much fun! For a second I was worried that we have not all the necessary appliances and the kitchen is too small and I thought perhaps it would have been a better idea to have the course in our restaurant kitchen, but it really turned out so well. The men were shy at the beginning and didn’t  understand exactly where their wives and girlfriends had send them, but after a while they were having so much fun in the kitchen. I was happy that we had this course, and choose our home instead of Diip. It was cozy. Did I mention fun;)

 And guess how many wives had poached eggs and apple swans for breakfast this morning in Estonia? At least 14. I know I have seen the photos. I will post them to my blog later today/tomorrow with instructions how to make the swan out of an apple.