Antlantise ots

Lugesin, et ööklubi “Atlantis” paneb oma uksed kinni ja endise tartlasena tuli mul nostalgia peale. Mingil eluperioodil on “Atlantis” vist igale tartlasele teiseks koduks olnud, vähemalt tagasi vaadates tundub küll nii, sest ega seltskond seal väga ei vahetunud, kogu aeg olid samad näod. Välja arvatud septembris, kui värsked rebased õppelaenu sirgu tulid tõmbama. Siis oli klubis ka tundmatuid nägusid näha.

Keskkooli lõpuklassis oli “Atlantis” üks meie armastamatuid peokohti ning ka ülikooli esimestel kursustel. Oli vist isegi nii, et neljapäeviti olid tudengipeod XS-is, reedel mindi “Atlantisesse” ja kui ikka veel küllalt ei saanud tuli ka laupäeval sinna tagasi ronida. Hiljem tuli pildile ka “Club Tallinn”.

Õudsed ajad. Kõige pealt joodi end kusagil pinnakal tujusse, isegi klubi taga sai veel sõbranna isalt näpatud koduveini sisse kaanitud, siis “Atlantise” ette trügima (maja ei olnud kummist, popimatel pidudel võis ukse taha jääda) ja näpud püsti klubisse.

Kui kaubandusse ilmusid blinkivate tekstidega teksad ja t-särgid, muutus “Atlantise” official dresscode´iks  “kogemata” selga sätitud riided. Nii et märgid näha oleks. Noh, et pluus jäi “kogemata” märgi koha pealt ülesse, püksirihm oli “kogemata” pandud pükstele märgi tagant ja nii edasi. Ma ei ole ise patust prii. Mul olid Versace ja Iceberg teksad, mida “kogemata” näidata. Siis olid sellised teksad kõige popim klubiriietus, aga see oli juba 2000-aastatel.

Esimene kord kui ma (16-aastasena) klubisse läksin, oli ilmselt kaugelt näha, et see oli mu esimene kord. Oli Scooteri kontsert. Kõik olid riietatud neooni ja võimalikult paljastavatesse kostüümidesse. Mul oli ka nabapluus või mingi karvane valge nabakampsun, aga sealses kontekstis nägin ma välja nagu nunn. Teksad jalas, platvormkingad,  meiki ma siis ei kasutanud ja for crying out loud, mul olid breketid. Ma arvan, et ma olin midagi nohikupoolset. Kui ma tagasi mõtlen, siis ma ei teagi, mis põhjusel ma tookord sinna klubisse ühe nö paha poisiga, kes kõiki noid neoontüdrukuid tundis, läksin. Ta ise kutsus. Ma vist oli nats armunud ka, tema ilmselt ka ükskõikne polnud, aga see kõik oli selline lapsik salajane värk, mida vähemalt mina mingi aeg oma tuttavate eest varjasin. Enivei.  “Atlantis” oli ikka äge. Koolis sai teiste ees eputatud, kuidas ma klubis käima hakkasin ja kõrvale vingerdatud küsimusest, et kellega. Ma ei saa pead anda, kuid kui ma praegu mõtlen, siis mu meelest oli ta ise ka alaealine ja pool klubi külalistest samuti. Sürreaalne värk.

Teine kord, mis mulle ühe kummalise pigem praegu juba piinliku korrana meelde tuleb, oli palju aastaid hiljem. Ülikooli ajal. Mu õde käis tennisetrennis ja tal oli ääretult kena treener. Kui ma õde trenni viisin, sai tollega ikka flirditud, aga häbelik eestlane ju rääkima ja tutvuma ei hakka. Või nii ma arvasin. Tegelik põhjus selgus ühel “Atlantise” peol kui ma tolle treeneriga kokku sattusin. Kirsised koduveinid olid rinna rasvaseks teinud ja nii hakkasime me rääkima. Ta oli mind pidanud mu õe (küll nooreks ja kenaks, aga ikkagi ) emaks. Nojah. Pidu läks pikale, afterparty´ks kutsusin ma tolle poisi endale külla ja…hommikul püüdsin ma külla tulnud pisikesele õele leida loogilist selgitust, miks ta treener minu pool on.  Litsakas lugu ja ega vist liiga paljud inimesed seda ei teagi,  aga nüüd sai see viga ka parandatud ja vähemalt paarituhandele võõrale inimesele sellest räägitud.

Kolmas ja viimane kord, mida meenutada,  külastasin ma “Atlantist” töökaaslastega neli aastat tagasi. Me olime Tartus konverentsil ja nagu ikka tavaks mindi õhtul õue. Muuhulgas otsustasime me ka “Atlantisesse” minna, sest ega alternatiive väga ei olnud ja “Maasikas” on mu arvates alati üks kõige kohutavam koht olnud, kuhu ma vist olengi vaid kaks-kolm korda oma elu jooksul sattunud. Jah, see oli (on?) veel hullem koht kui “Atlantis”.  Kui me “Atlantisesse” sisse astusime, vaadati meid nagu fossiile. Me olimegi fossiilid. Me olime kõik 30+, teiste külaliste keskmine ei saanud olla rohkem kui 19. Official dresscode oli ka aastatega muutunud. Pooltel naistest olid jalas valged kõrge kontsaga saapad, lühikesed seelikud ja valged nabapluusid. See oli aastal 2013. Kõlab nagu 1998 eksju?  Noh, “Atlantises” oligi aeg seisma jäänud. Fossiilid pidasid vastu 45 minutit.

“Atlantises” on pulli saanud, üldse ei eita. Naljakaid ja kummalisi ja veidraid lugusid on rääkida. Üks päev Tartus olles mõtlesin ma just, et huvitav, kas “Atlantis” ikka veel tegutseb. Tundus lihtsalt kuidagi nii ajast ja arust. Ma ei teagi, miks. Võib-olla on üldse sellised vanakooli-ööklubid oma aja ära elanud? Uued kohad ja põnevamad peod on mu meelest asemele tulnud. Ei?

Avameelselt.Narkootikumidest.

Ma ei tea, kuidas ja mille peale, aga sattusime täna hommikul sõbrannadega (netituttavatega?) rääkima kanepi ja muude narkootikumide teemal ja mulle tuli meelde, et kunagi kui ma ühe teise blogija samateemalise postituse kommentaare lugesin, läksin ma närvi. JÄLLE. Ja kirjutasin, mida mina arvan. Kui te arvate, et ma selle postituse peale ei saanud vihakirju, siis te eksite. Üks vihane kommentaar on mu Facebooki lehe seinalgi veel üleval.
NB! Allolev lugu on kirjutatud 1,5 aastat tagasi, võib olla on ka postituses mainitud inimese arvamus muutunud, ajendatud tänasest vestlusest kopeerisin selle vanast blogist siia.
wtbyj
Ma võiksin kirjutada vaid: “Kanep on narkootikum!” ja sellega oleks öeldud minu seisukoht kanepi legaliseerimise kohta, kuid ei, ma kirjutan pikemalt. Avameelselt. Sest üks samateemaline postitus ja seal all olevad kommentaarid ajasid mind närvi.
Ma ei ole kanepi peale kunagi väga sügavalt mõelnud, minu maailmas pole seda vaja, sellele pole seal kohta, kanep ei ole absoluutselt minu teetassike, mu meelest kuulub see natuke wannabe kunstiinimeste või isegi teise Eesti (ma ei pea silmas mingeid asotsiaalidest maakaid, vaid selliseid “lihtsaid jõmme”, naissoost jõmme) pärusmaale, ja ma pean tunnistama, et natuke ehmatav oli seda postitust lugeda. Mulle on alati meeldinud, et Mallukas julgeb välja öelda kõik, vahet ei ole, millise tormi teetassis see tekitada võib, või kuidas keegi temast pärast seda arvab, kuid see postitus…
Mulle jäi kusagilt silma tiitel “staarblogija”, ehk siis see tähendab ju, et inimene on tuntud, omab (teatud määral) mõjuvõimu ning on ehk ka paljudele eeskujuks. Parandage mind kui ma eksin, aga ma usun, et Marianni lugejate hulgas on palju ka nooremaid inimesi, kes päris täpselt veel ehk ei teagi, kes nad on ja kelleks saada tahavad. Nad otsivad eeskujusid. Ja nüüd on justkui eeskujuks, et “aegajalt kanepit suitsetada on hea, sest see aitab kaasa loomingulisusele ja muudab meid chill’iks”. Noorte jaoks on oluline chill olla. Ma isegi ei tea täpselt, mida see tähendab, aga mul on meeles, et mu ristitütar üritas seda meile kunagi selgeks teha. Mina olevat “enam-vähem chill” ja see ei kõla ju nagu kompliment. Mallukas oleks kindlasti chill (või mis sa ütled, Laureen?). Novot ja nii see postitus mu jaoks juba eos vale oli.
Ma ei viitsi isegi süveneda argumentidesse, et ravi eesmärgil ja bla bla blaa. Vastu ma ei vaidle, sest selles väites võib tõepõhi all olla, ma tõesti ei ole uurinud. Ja Body Shopi kanepikreem ja huulepalsam on minu lemmikud olnud juba aastaid (kas see teeb minust tegelikult nüüd kahepalgelise inimese/narkomaani või on need kanepitooted midagi muud?). Igatahes jääb mulle mulje, et terve Eesti on täis haigeid inimesi, keda saaks ravida vaid kanepiga ja seetõttu peaks selle ka kindlasti legaliseerima. Naljanumber, ausõna.
Et mu postitus ei läheks romaaniks, siis ma jätan vahele ka võrdlused suitsu ja tubakaga. Ütlen vaid seda, et kuigi mul on soe suhe veiniga, siis minugi poolest võiks  alkoholi-ja tubakaaktsiisi tõsta palju tahetakse, sest need ei ole igapäevaeluks vajalikud (erinevalt kütusest, mille hind kogu aeg tõuseb).
Mis mu meelest aga oli palju kohutavam kui see postitus, olid kommentaarid, kus selgus, et pea iga teine teeb aegajalt ühe “jointi” (jumal, kus ma vihkan juba seda sõna), inimeste tutvusringkonnad koosnevadki kanepisuitsetajatest  ja kõik tunduvad selle üle uhked olema. On hirmuäratav kui lihtsalt kättesaadav on Eestis siiski keelatud narkootikum. Mulle tundub, et kui ma nüüd ühel kenal päeval peaksin kanepit vajama, siis ma võiksin lihtsalt minna Viru väljakul bussipeatusesse ja küsida seal suvaliselt inimeselt, kus on lähim koht, kust kanepit saaks. Kui tema ise ei tea, siis ta kindlasti teab soovitada kedagi, kes teab.
Mu meelest on naiivne öelda, et kanep on “vaid süütu taim”. Nii nagu ka seal kommentaariumis mõned mainisid, siis ka minu esimene mõte oli, et kui kanepit suitsetanud inimene istub autorooli, kas ta oleks siis adekvaatne või ohtlikult chill?
Kanepit suitsetanud inimesed ei ole adekvaatsed. Ma tean inimesi, kelle puhul ma julgen öelda, et mida rohkem nad kanepit tarbisid, sest siis oli mõnus ja rahulik olla, seda juurviljamaks nad muutusid, nende jutt oli seosetu ja selge peaga ei suutnud nad mu meelest üldse reaalses maailmas elada. Tõsi, ma ei saa sajaprotsendiliselt kuidagi öelda, et see vaid kanepi süü oli, võib-olla nad olidki lihtsalt debiilikud, mida ma alguses tähele ei pannud, kuid seos kanepiga on olemas.
Mulle jäi silma ka kommentaar, et kui te vaid teaksite kui paljud edukad inimesed Eestis kokaiini (ja muid mõnuaineid) tarbivad. Tean. Ma võiksin erinevatesse kõmulehtedesse saata isegi pilte tuntud nägudest ja nende “saladustest”. See on selline avalik saladus, mida paljud teavad.  Ma võiksin teile rääkida, mida mõnuained on teinud ühe või teise Eesti mõistes kuulsa inimesega, ma võiksin rääkida erinevatest pidudest, ma võiksin rääkida palju. Nagu te aru saate, siis ei ole ka mina mingi ingel (mitte et keegi kunagi seda arvanud olekski, eks) ja oskan sel teemal kaasa rääkida erineval tasandil isiklikele kogemustele tuginedes. Ma näen muidugi nüüd vaimusilmas, kuidas minu sõnu on võimalik väänata ja kusagil kirjutada, et “no mida oligi arvata, narkomaan kah veel lisaks kõigele muule”, kuid mis seal ikka, aga tõesti…igasugu narkootikumide tarbimise põhjuseks on minu arvates:  1) soov kuhugi gruppi kuuluda, vahet ei ole kas gruppi “kõik, kes on edukad, teevad aega-ajalt kokaiini, see ei ole sõltuvus”  või gruppi “me oleme kamp kunstiinimesi, kes teevad aeg-ajalt kõigest ühe süütu jointi, see ei ole kindlasti mitte sõltuvus” 2) sisemised probleemid ja madal enesehinnang ning 3) eskapism.
Ma ei tea, kas see teema ärritaks mind ka siis sama palju kui ma ei oleks ema, kuid nüüd emana tundub mulle ausõna kohatu leida isegi mõnd poolt-argumenti kanepi laiatarbekaubana kättesaamiseks. Põhjus. Vaadake statistikat. Inimesed ei oska piiri pidada. Ei alkoholi, suitsu ega narkootikumidega. Milleks meile veel vaja juurde legaalseid aineid, mis mis meid “kunstiliselt avavad”.
Absinth oli ka vaid aperitiiv, eriti populaarne kirjanike ja kunstnike seas. Mõni neist lõikas endal kõrvagi peast.

Prangli puhkus 2013

GtQwiUQeUlHwtaNQ0gD_p9x4x-_abFij9TmX4GqGgMw

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse “Suvereporteri” ja “Võsareporteri” saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me “10 väikest neegrit”, kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui…

Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.

Prangli puhkus 2012

 

Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime me selgi aastal ette meeleoluka merereisi Prangli saarele. Prangli vôttis meid vastu nii nagu ikka – uniselt, kuid hubasena. Jalutusretk sadamast ööbimiskohta Praagale ei vôtnud isegi enam hingeldama, nii nagu esimesel aastal. Ja tundus asuvat sadama vahetus läheduses, mis sellest, et asub tegelikult saare teises otsas.
Jah, me olime kohale jōudnud. Stressivaba puhkus koduses ja veidike väsinud keskkonnas, kus aeg ikka seisis, puudusid peeglid ja televiisorid, oli alanud! Aga miks siis valel ajal, vales kohas?
Kohe selgitan.

Järgmine hommik pidi nagu ikka algama Janeki ema poolt korraldatava matkaga, mis toimub ükskōik, mis ilmaga, ja lōpeb väsinud jalgadel viimaseid jōupingutusi tehes Musta luugi juures. Kōik oli nii nagu alati. Ootasime majaukse vahelt piiludes, et kas vihm lōpuks ka järgi jääb, et saaksime alustada. Nii nagu igal aastal. Ja siis toimus kōrvalekalle tavapärasest. Midagi sellist, mida on raske unustada.
“Kas keegi Keri saarele minekust ka huvitatud on?” hüüdis ühtäkki üle ukse Iivari tuttav hääl. “Jaa!”  vastasime me kōik ühest suust. Teadmata, mis see endaga kaasa toob. Aga mida muud oleks see pidanud kaasa tooma kui lōbusa väljasōidu saarele, kus asub Eesti vanim majakas, väidetavalt kasvab kaks puud ja aeg-ajalt satub sinna pikemaks ajaks elama mōni hulljulge majakavaht. Nii me siis kōik lōbusalt Iivari paati ronisimegi.

Taevas oli hall ja paat loksus vaikselt lainetel. “Merel on tuul,” kuulsin ma kedagi ütlemas. Ja mis siis, mõtlesin ma omaette ja kobisin koos teistega laeva ninasse. Saare varjust välja sōites muutusid lained suuremaks ja tuul kōvemaks, laev loksus lainete meelevallas küljelt küljele. Meil oli lõbus. “Kõik on mõtlemises kinni,” lausus Janeki ema. Jajah, vastasin ma naerdes, kuid naeratus läks iga lainetusega aina väiksemaks. Saar, mis sadamas oli tundunud nii lähedal, oli ikka veel liiga kaugel. Ja tundus, et kaugeneb iga hetkega. Mulle tundus, et me olime juba tund aega paadis loksunud. “Mis sa kardad,” itsitasid teised, “käisid ju stressikoolitusel. No vot, siis oli teooria, aga nüüd on praktika.”

Hoidsin vapralt end paadis paigal ja püüdsin naeratada. Saar ei olnud ikka lähemale jōudnud. Ma ei olnudki enam kindel, kas ma kartsin või oli mul süda paha, või mõlemat. Ja mida ma rohkem kartsin? Kas märjaks saamist, vette kukkumist, uppumist, oksendama hakkamist või kõike korraga. Igatahes taipas Janek mind ühel hetkel paadi ninna päästma tulla. Ju ma siis olin juba näost valge ja kõikusin tuule ja lainete käes nagu oleksin sigalakku täis olnud!
“Hull oled või?” kisendasin ma. “Ma ei saa ju siit ära tulla, sealt äärest ma küll ei tule,” jõudsin ma lisada kui paat järjekordse laine käes küljelt küljele loksus. Kuid juba sekund hiljem, kui paat jälle justkui ümber minemas oli, roomasin ma kesk paati ja üle inimeste paadi teise otsa, kus mulle mingil põhjusel tundus ohutum olema. Jõudsin põlvede värisedes vaid mõelda, et kui nüüd peaks korralikum laine tulema lendan ma nagu pudrukuul üle parda.

Paadi vähemloksuvasse osasse ma siiski jõudsin, klammerdusin millegi külge ja jälgisin üksisilmi enda ees olevat roostes kruvi. Saar oli ikka veel liiga kaugel.
“Mina tagasi küll enam ei tule! Ma jään vabatahtlikult pigem asustamata saarele kui uuesti siia oaati tulen,” suutsin ma mõne aja pärast isegi nalja teha.
“Sa ei pea sugugi üksinda sinna jääma,” vastati mulle. “Seal on üks mees ka.”
“No vot, seda enam. Ma lähen talle naiseks.”
“Aga miks sa arvad, et sa ainuke kandidaat oled.” küsis keegi naistest. “Ega me ka väga tagasi sõita ei taha!”
“Siis ei jää meil muud üle kui teha oma reality – Saarevaht otsib naist. Ja mul jääb vaid loota!” vastasin ja piilusin silmanurgast saarel poole, mis lõpuks ometi oli lähemale jõudmas. Nii lähedale, et mulle tundus, et kohe-kohe oleme me elusalt ja tervelt saarele jõudnud.

“Edasi tuleb meil nüüd tillukese paadiga minna, ega me sellega kaldasse saa!” kuulsin ma Iivari häält.
“Julmad naljad,” piiksatasin. Kuid liiga vara. Nagu halb unenägu ilmus nähtavale pisike nukupaat.
“Mis sa muidu arvasid, et miks see paat teise paadi sabasse seoti?” küsis Janek.
“Kullakene, usu mind, KUI ma oleks seda juba sadamas näinud ja taibanud, MIKS see sappa seoti, ma poleks siia paati tulnudki!”
Ikka veel lootsin ma salaja, et nukupaat on vaid minu narritamiseks mängu toodud ja me ei pea ju ometi keset lainetavat merd nukupaati ronima. Kahjuks sai üsna kiiresti selgeks, et mul oli vaid kaks valikut: jääda üksinda veidike suuremasse paati ja seal lihtsalt loksuda, kuni teised saarelt tagasi tulevad või siiski nukupaati ronida ja vähemalt korraks kindlat maad enda jalge all tunda.

Tuleb siiski tunnistada, et “väike” loksumine õigustas end. Keri saar pakkus tõelise elamuse. Nii et ma korraks isegi unustasin ära, et kardan paate, vett, linde ja kõrgust – kõike seda, mida saar pakkus. Nagu tõeline ekstreemturism. Paljud hullud maksaksid sellise elamuse eest peale. Mina olin lihtsalt rumal ja ei teadnud, kuhu ronin. Mul on hea meel. Kui ma oleks seda teadnud, poleks ma paati roninud.

Tagasisõit loksus veelgi kõvemini. Tuul oli tõusnud. “Iga üheksas laine peaks suur olema,” arutasid poisid ja lugesid laineid: “üks, kaks..seitse, kaheksa..”. Tundis kuidas “kaheksa” peal südame alt õõnsaks läks ja ma ei saanud jälle aru, kas ma kartsin, et üheksas laine paiskab mind vette või paneb mind oksendama. Igatahes kartsin, palusin mõttes, et me võimalikult kiiresti maale saaks ja nuputasin, kuidas päästepaadid lahti käivad ja kas ma pean häda puhul kellegagi päästerõngast jagama või saan seda egoistlikult vaid ise kasutada. Maa paistis. Ma olin pääsenud! Meie seiklusrikas merereis oli lõpule jõudnud!

“Ma vaatasin, et Iivar oli ka näost kaame,” narris mind Moonika kui olime kindlalt maa peal. Ma küll ei uskunud teda, kuid mul on hea meel, et ta seda merel ei öelnud:)
Igatahes kaks asja on kindlad. Mul on hea meel, et ma “valel ajal vales kohas” olin ja ei osanud liiga palju küsimusi esitada enne kui oli juba hilja. Ja rohkem ma seda merereisi ette ei võta. Keri on nähtud. Las ta jääb selleks üheks ainsaks kustumatuks mälestuseks.

IMG_20120805_105457

Prangli puhkus 2010

Täna tuleb vist selline Prangli eri, sest ma mõtlesin blogspotist vanad Prangli lood ka siia ümber tõsta. Ärge laske end võõrastest nimedest segadusse ajada, 2010.aastal pidasin ma veel anonüümset blogi.

Ma olen 30-aastane mutt, ma olen abielus, mul on kaks kassi ja üks koer. Viimase 13 aasta jooksul ei ole keegi kahelnud mu vanuses, sest kortsud ja voldikesed keha ümber räägivad enda eest. Aga Prangli saarel olin ma korraga 17-aastane. Poes suitsu ostes küsiti mult dokumenti. “Minult?” küsisin ma kohkunult ja kordasin oma küsimust veel vähemalt kolm korda, sest ei suutnud oma kõrvu uskuda ega sedagi, et küsimus ikka mulle suunatud oli. Kui müügidaam ikka noogutas, võtsin ma suurima hea meelega välja isikukaardi, mis näitas, et olen sündinud 1981. aastal. Müüja andis suitsupaki ja ütles, et tänapäeva noortest ei saa enam aru, kas on 15- või 30-aastane – ma olin äärmiselt liigutatud ja lahkusin poest nina püsti. Mind peeti niiiiiiii nooreks! Selliseid asju saab juhtuda vaid Prangli saarel:)

Mul on äärmiselt kahju, et puhkus saarel nii kiiresti otsa sai, sest viimasel päeval lisandus veel nii palju elamusi, et neid pole võimalik isegi sõnadesse panna. Olgu siis ära mainitud veel värsked suitsulestad, sõit Tiki treileri kastis (kus tilluke Delisa suutis oma selja ära lõhkuda ja emme ei muretsenud esmajoones mitte Delisa selja pärast muretseda, vaid sellepärast kas tema pluus ikka terveks jäi:)) ja kapten Prangeli (= Onupoeg) esimene meresõit kaptenina.

Võib-olla on aga hea, et puhkus nii kiiresti otsa sai, nii kiiresti, et südamesse jäi kripeldama, et tahaks tagasi, sest juba enne kui suvi läbi plaanime me teha veel ühe reisi sellele müstilisele saarele, mis tundub nii kaugel aga on siiski nii lähedal. Me Janekiga (ja tagasiteel tuli välja et teisedki) oleme Prangli saarest nii nakatunud, et tahaks saarele lausa päriseks kolida. Eemale igasugust mürast ja veidrustest, kus me ei peaks kuulma uudiseid sellest, et ka Tõnu Trubetsky astus Keskerakonda või et heategevuse eest tahetakse peredelt raha küsida. Saarel võiksin mina kirjutada, Janek püüaks kala, emme ja Delisa tegeleks kodumajutusega, Svenist saaks laevakapten jne jne…Ulme? Kes teab? Võib-olla kunagi saab sellest reaalsus?

Ahjaa, ja Hugo jaoks oleks see lausa maapealne paradiis. Kui ta vaid teaks, et nii lähedal asub täielik koerte paradiis, kus terve saar ja kõik majapidamised kuuluvad sulle – mitte keegi ei käse sul vaid oma hoovis istuda, vaid koerad võivad vabalt joosta, kuhu tahavad ja kauaks tahavad. Keegi ei pahanda:)Hugo oleks arvatavasti maailma kõige õnnelikum koer!


Ja lõpuks aitäh kapten Iivarile, Janeki emale ja kogu reisiseltskonnale kustumatu mälestuse eest!

Siis oli koguaeg päike väljas, koguaeg oli suvi, oli ju…

Mõtlesin sheerida üht jupikest lapsepõlvemälestustest, kus ka neist triigitud saiadest, mis Facebookis välja sai hõisatud, veidike lähemalt juttu:D

/…/Ma mäletan küll, et ta oli jube tige kui ma jälle katkiste teksapükste, mustade küünealuste ja marraskil põlvedega koju tulin. Mingil põhjusel ärritasid teda kõige rohkem mustad küünealused, sest nagu ma koju sain, võeti mind kratist kinni ja enne kui ma jõudsin midagi mõeldagi, nokitses ta oma maniküürikääridega mu käte kallal, et need jälle kriitikat kannataksid ja et naabrid ei vaataks, et „issand, milliste mustade küünealustega tüdruk……“

Nende mängude ja tegude juures ei oleks need küünealused kuidagi saanud puhtaks jääda, mitte et keegi meist oleks sellele üldse osanud tähelepanugi pöörata või suvatsenud selliste tühiasjade, nagu käte ja jalgade pesemine, peale aega raisata. Meil olid palju põnevamate asjadega tegemist. Üle aedade ronimine, puude otsas kõlkumine ja paljajalu kuuma käes sulanud asfaldis sonkimine olid elušeffid tegevused, sellest lahedam oli vaid Jani eest ära põgenemine ja tema kiusamine, sest tüdrukud –mina ja Kerle – olid ülekaalus ja siis oli ilmtingimata tarvis vähemalt korra päevas Jani eest ära põgeneda. Ja oi see oli põnev – kükitada punasesõstrapõõsas ja hinge kinni hoida, kui ta meist nii lähedalt möödus, et oleks võinud peaaegu kuulda meie hingamist; põgeneda üle aedade nagu ajaks meid taga vanakuri. Ma arvan, et minuga ei olnud muidugi väga lihtne põgeneda, sest mina olin ikkagi siidinäpp-linnalaps, kes ei olnud harjunud paljajalu killustiku peal jooksma ja miks ma muidu nii palju riideid aiateivaste otsa kaotasin, kui et eks ma ikka ülikoba olin, aga alla ma ka ei andnud, ei saanud ju teistest halvem olla, mis sellest et jube valus oli palja jalu joosta ja aiad tundusid ka kuidagi ebainimlikult kõrged olema.

Koos tehtud lollusi võikski vist jääda üles lugema, kõik ei tule enam meeldegi, sest me olime ikkagi VÄGA leidlikud lapsed, niisama paigal ei istunud me kunagi. Ja kui istusimegi, siis pidi selleks VÄGA mõjuv põhjus – pannkoogid moosiga või ahjukartulid – olema. Või TRIIGITUD SAIAD! See oli meie spetsaliteet ja vähemalt paar triikrauda me oma kokakunsti tippsaavutusega tädil ikka ära rikkusime. Aga triigitud saiad olid seda väärt. Ma isegi ei tea, kust või miks või kuidas me selle välja nuputasime, aga igakord kui meid omapäi jäeti (täiskasvanud ei oleks never lubanud meil sellisi hõrgutisi valmistada) olid menüüs need va hõrgud triiksaiad. Kerle muidugi tahab väita, et mina olin see, kes selle trendi maalasteni viis, et olin laagris õppinud ja siis hullu õhinaga seda kokakunsti tippsaavutust neile demonstreerinud, aga mina ei tea, ei mäleta nagu….(Issand, kui see on tõesti tõsi, siis on ju minu südametunnistusel mitmed Kerle ja Jani karistamised, hoopis mina olin ju sellisel juhul süüdi, et tädi mõned oma valged pluusid triiksaiase triikrauaga ära rikkus. Ja samal ajal kui Kerle ja Jan noomida said, hiilisin mina salahilju isa juurde – sest ma olin ju tegelikult isal külas. Just need hetked tundusid kõige õigemad olema, et tema tegemistele pilk peale visata. Võib olla ma siis selle pärast ei tahagi mäletada, et mina selle trendi maale viisin?)

Aga tühja neist särkidest, mis neist enam taga nutta, põhiline on see, et triiksai oli üle prahi gurmee-toit.

Peaks täitsa proovima, kas see ka tänapäeval keele alla viiks? Võib olla pakuksid seda varsti kõik gurmee-restoranid ja trendikaimad lounge’id? Kui uhke tunne oleks kuulda trendikaid seksikaid ülipikki ja gigapeenikesi inimesi sellest rääkimas:

Ja mida teile šampuse kõrvale? Kaviaar, foie gras, tapa-suupisted…“

Oo ei, me sooviksime lihtsalt Le Bruschetta A La Stirare’sid.“

Kahjuks on see hetkel otsas, kas ma saaksin teile pakkuda midagi muud meie valikust…“

Kuidas teil ei ole Le Bruschetta A La Stiraresid? Milline tooraine teil otsas on? Palun võtke üks sai ja üks triikraud ning minge pressige meile mõned saiad!“

IMGP6005.JPG

Ja meie kolmekesi Kerle ja Janiga saaksime käia mööda jutusaateid, et rääkida, kuidas me tulime millegi nii lihtsa aga geniaalse peale ja et kõik see sai alguse õnnelikust ja mängulisest lapsepõlvest. Võib olla ei oleks me seda kunagi välja mõelnud, kui mu ema oleks mul keelanud isal külas käia ning tädilastega mängida – sest sellise geniaalse leiutise jaoks oli kindlasti vaja kolme geniaalset pead. Ma oleks oma kaheksa trikoo, seitsme paari puukingade, südametega botikute, kihtidega teksaseeliku ja krõpsudega neoontossudega vaieldamatult üks kooli popimaid tüdrukuid olnud , aga ma ei oleks kunagi saanud tunda seda oivalist lapsepõlve maitset, mis väljendus kas triigitud saias, ahjukartulites või kamašokolaadis – vahet ei olegi, ma oleks nii paljust ilma jäänud…………

Prangli puhkus 2011

Prangelite kogunemine Pranglis on muutumas igaastaseks traditsiooniks. Kaks aastat järjest on ju juba traditsioon? Muutunud ei olnud midagi. Kõik oli ikka sama kaunis. Maja oli oma kohapeal. Ootas meid aknad-uksed avali.


Liikumisvahendiks oli ikka sama kõigi mugavuste reisibuss.


Vanad sõbrad ootasid ees ja olid ikka sama näljased (loe: oskasid imehästi meiega manipuleerida).

Isegi ilm oli samasugune kui eelmisel korral. “Erna retke” ajal hakkas vihma sadama. Aga me ei ole suhkrust. Retk oleks toimunud ka siis kui taevast oleks pussnuge sadanud Õnneks sadas vaid vihma.1161

Ma sain isegi esimest korda sel aastal merre. Kuigi tuleb tunnistada, et vesi oli KÜLM ja ilmselt oleks ma otsa ringi keeranud, kui üks hull poleks mind sunniviisiliselt vette hirmutanud. Janek oli liiga kaugel, et mind kaitsta. Nii ei jäänudki mul muud üle kui end laintesse heita.
Hiljem – kui mehed omapäi “linna peale” jäid – tuli Janek poest tagasi üllatusega. Ma sain kohalikust Stockmannist uued uhked päevitusriided. Nüüd ei saa ma enam öelda, et mees kingitusi ei tee. Nii uhket ja sädelevat kinki pole ma saanudki:) Esmaspäeval lugesin Delfi uudistest, et Tallinnas või kusagil märgati tundmatut sädelevat objekti. Ärge kartke, see ei olnud UFO, vaid minu uued päevitusriided, mis Prangli saarelt Tallinnani helkisid!

Seekord sai saarel isegi pidus käidud. Lausa kaks korda. Kõigepealt peeti suveköögi (tundub et suveköökide ehitamine on sel suvel õige populaarne!) sarikapidu.Hilisõhtul läksime kõik rahvamajja pidusse. Nagu oleks klassipeole sattunud.

Järgmisel päeval paistis lauspäike. Liivased rannad ja vaikne merekohin mõjus üheaegselt uinutavalt ja romantiliselt. Täiuslik lõõgastus.
Kell kolm ootas kapten Iivar juba sadamas. Nädalavahetus paradiisis sai otsa kiiremini kui me oleksime tahtnud.

Vaid üks asi oli võrreldes eelmise korraga muutunud. Ma tundsin veelgi tugevamat soovi sel saarel elada. Nagu päriselt. Mitte ainult suviti. Kirjutaks. Maaliks. Tegeleks peenema näputööga. See tähendab õpiks kannatlikkust, et peenemat näputööd kõigepealt õppida. Ja aeg seisaks.                                   

Aga millest me seal saarel elaks?