Kui palju elevust!

#koostööpostitus Udupea Eveliis suutis lõpuks meeles pidada, et pidin minema LizKiz Couture´i seelikuid vaatama. Eelmisel esmaspäeval läks mul see meelest, aga ajan selle unustamise tolle nädalavahetuse sündmuste kaela, mis kõik mu mõtted pea peale keeras. Nojah. Etteruttavalt võin öelda, et meil läks seal seelikuid ja kleite ja pitse ja satse imetledes ning lõppkokkuvõttes maast ja…

Påske

Munapühadeks kutsus Anton Muusmann Beck mind, Yukot ja Faylynit oma perega Gålå suusakuurordisse. Iga endast vähegi lugupidav norrakas veedab oma munapühad, kas suusakuurordis või oma hytta’s. Ma ei olnud kunagi varem suusakuurordis käinud, seepärast ei osanud ma sellest ka midagi oodata. Kõrged mäed mind enam nii väga ei üllatanud, ma olin nendega suutnud juba ära…

Edasi-tagasi, Grandiosa, shopping ja sihitu hulkumine

/…/ Me tõstsime autosse viimase kasti mu kunstiajaloo õpikutega ning enne Stockholmi poole suundumist tegime me kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja…

31. august 1997. Anne-Karin ja printsess Diana

Rotary vahetusõpilasena kutsuti mind igale poole, kõik tahtsid mulle Norrat tutvustada ja nii sai ilma liialdamata Norra risti ja põiki läbi reisitud, igasugu vahetusõpilaste  kohtumised sinna veel lisaks, Lillehammeris kutsuti mind kogu aeg kuhugi külla,  mul oli isegi võimaus käia Norra olümpiamuuseumi avamisel, mille avas kuningas Harald V isiklikult. Jah, vahetusõpilase aeg oli mind mingil…

Ootamine ehk siis kui Jeesus tervelt kaks kuud muudkui edasi-ja tagasi käis

Saabus kauaoodatud esmaspäev. Juba kell üheksa olime me NAVi ukse taga, et uurida, kuidas  ja kas Britt Ida saaks endale lasteaiakoha. „See on väga lihtne,” vastas mulle naeratav neiu, „sa lähed internetti, teed ära taotluse ja ootad vastust.” Tundus tõepoolest lihtne. „Aga sul peab olema registeeritud Norra aadress,” lisas ta kui ma lahkuma hakkasin.Norra aadressi…

Neljas peatükk ehk me saame hakkama!

Kõik vanad blogilugejad hoiavad peast ilmselt kinni kui ma “Minu Norrast” ja ajaloost hakkan heietama, aga teate kui palju ma olen viimase kahe kuu jooksul saanud küsimusi, et mis seos meil selle Norraga ikka on. See pani mind üles otsima lugusid, mida ma Norras elades kirja panin. Neljas peatükk ehk viies kolimine Norrasse. Tol hetkel…

Automaatvastaja

Vaatasin paar päeva tagasi üht vanemat filmi, kus inimene koju tulles suhteliselt esimese asjana kõndis automaatvastaja juurde, et kuulda, kes helistanud on. Meil ei ole peres kunagi automaatvastajat olnud ja mäletan, kuidas ma lapsena kadestasin neid, kellel oli. See tundus nii uhke värk. Aga ma olin leidlik laps. Ma mängisin ise automaatvastajat. Jah, te lugesite…

Satumainen

Ei saaks öelda, et ma olen peale Satu matuseid ta peale liiga palju mõelnud. Kohati on mul isegi süümekad olnud, et mis sõbranna ma selline olin, kui ei tule igatsust ja kurbust ja pisaraid peale. Samas olen sirvinud vanu postitusi ja mõelnud, et ikka megaäge naine oli. Eriline. Mulle tuli meelde, kuidas me kui me…

Pekingi kana, tätoveeringud ja hirm

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb minna tagasi alloleva pildi tegemise aega ehk aastasse 2001, mil ma olin saanud stipendiumi Oslo ülikooli ja elasin kolm kuud Oslos koos oma host-õega Rotary vahetusõpilasaastast. Me olime mõlemad 20-aastased. Te ju mäletate, mida see vanus tähendab? Pidusid, rumalaid otsuseid, veel pidusid ja veel rumalaid otsuseid. Üks neist on…

Diggi-loo diggi-ley alla tittar på mig

Sattusin eile “Sangareid” vaatama. Olen seda filmi küll 628356 korda näinud, aga ikka vaatan uuesti, sest – hahhh, kõlan nagu “Voimix´i” reklaam – lapsepõlv tuleb meelde. Päriselt. Ma mäletan jumalast hästi, et meil olid kodus ilusad punased suusasaapad ja ma kogu aeg mõtlesin, et kui saaks selle otsa kuidagi ära lõigata, saaks vinged tennised. Ma…