Elu nagu filmis

20. mail esines Stockholmi Eesti segakoor Eric Ericssonhallenis kavaga, mis kandis nime „Elu nagu filmis“. Ettekandmisele tuli nii Eesti, Rootsi kui Hollywoodi filmimuusika.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mul on väga raske olla objektiivne. Esiteks laulab selles kooris mu ema, keda ma ekstra kuulama olin sõitnud, teiseks oli mängukavas ka Hedvig´s Theme „Harry Potterist“ ja ma olen teada-tuntud Harry Potteri austaja ning kolmadaks sulab iga inimese süda, kui koor esitab Frozen-filmist tuntud „Let it go“ lugu, mille saatel väikesed Elsad-Annad kaasa tantsisid.

Aga alustame algusest. Mulle meeldis jälgida, kuidas kirik täitus rahvaga. Siit ja sealt oli kuulda rootsi aktsendiga eesti keelt. „Två biljetter,“ palus üks daam ning järgmisel hetkel sai ta oma kaaslaselt noomida: „Siin saab eesti keeles ka rääkida.“ Selliseid paare oli veel. Loomulikult ei olnud nad ainsad, kes vaatamata südasuvisele ilmale olid leidnud tee kirikusse. Oli ka turiste, kes huvitava kontserdi pealkirja järgi uudistama tulid. Mulle tundus nende ilmete järgi, et nad jäid väga rahule.

Kontserdi esimene osa möödus eesti ja rootsi filmilugude saatel. Ma pean ka ausalt ära ütlema, et ma ei ole muusikainimene; elevant mulle otseselt kõrva peale astunud ei ole, kuid ega ma ikka mingeid peeneid nüansse tabada ei suuda, kuulasin kontseri nagu tavaline muusikanautleja. Mulle tundus siiski, et koor oli alguses veidikene krambis – lood, mis oleksid pidanud kõlama kuidagi eriliselt, jäid natuke lahjaks. Ma oleksin oodanud nt „Viimsest reliikviast“ tuntud „Põgene vaba laps“ loost veidike rohkem jõudu. Samas võib olla mängis rolli ka ruumi akustika.

Eraldi tahaksin ma kiita koori solisti Ella Estoniust (ja siin ei saa jätta mainimata, et milline võrratu nimi Stockholmi Eesti segakoori solistile), tema hääl ja esinemine mõjusid võrratult. Kohe jäid ta häält kuulama. Paari lauluga esines ka SweedEst Song, kes sobis kooriga koos esinema imehästi. Selline mõnus vahepala, kui nii võib öelda. Lugude vahele rääkisid õhtujuhid meeleolukaid ja informatiivseid jutukesi laulude kohta. Nii et kui mõni laul tundmatum oli (kuigi raske oli kavast selliseid leida), siis sai lisaks heale muusikale ka tarkust ammutada. Väga hästi kokku pandud kava!

Vahepaladest rääkides, siis kontserdi vaheajal võis nautida iseküpsetatud kooke ja muid hõrgutisi. Selline tunne oli, nagu oleks koor üks tore sõpruskond, kes aegajalt kokku saab selleks, et laulda ja küpsetada, küpsetada ja laulda ning pealtvaatajad olid justkui neile külla kutsutud sõbrad. Hästi mõnus ja hubane tunne tekkis tänu sellele. Lisaväärtus suure algustähega.

Kontserdi teine pool möödus rohkem Hollywoodi muusika saatel, muuhulgas tulid esitusele Raindrops, Since you´ve Been Gone ja muidugi Leti t go. Ütleme nii, et kui kontserdil oleks olnud ka kolmas osa, siis, „Mamma Mia!“, oleks koor küll kirikul katuse pealt rokkinud, sest teises pooles oli minu jaoks koor oma krambist lahti saanud ja andis endast pealtvaatajatele 110%. Beatbox on minu jaoks alati lisaboonus. Mulle lihtsalt nii meeldib.

Kokkuvõttes pean ma ütlema, et mul on natuke kahju, et ma selle koori esinemisi rohkem ei ole näinud. See on koor, keda kindlasti tasub kuulama minna. Nagu öeldud, ei ole ma muusikakriitik, kuid võib olla ei olegi see nii oluline. Oluline on see, et muusika haarab kaasa ja mind haaras see kaasa.

Eveliis Kund-Zujev
Keilast
Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehes

 

Metsaköök

Paar päeva tagasi sattusin ma juhuslikult nägema TV3 uudistest lõiku,kus Hele-Mai Alamaa ja Merle Liivak tutvustasid oma Hooandja projekti, kus nad kogusid hoogu raamatule, mis kannab töönime “Metsaköök” (LINK FB lehele). Mitte et kumbki nimi või nende muud tööd ja tegemised ning kahvliahvikesed mulle tundmatud oleksid, Kahvliahvide raamatust oleme me Idaga päris palju toite läbi katsetatnud, aga see projekt kõnetas mind eriti nagu on popp öelda. Ma mõtlesin, et nii paganama kihvtid naised, et küll oleks just nendega tore piknikule minna. 

Eile käisin ma piknikul. Pikakari rannas. Kellega? Nende samade naistega. Jah, nad on inspireerivad ka läbi ekraani ja raamatu lehekülgede, kuid päris elus olid nad veel sada korda inspireerivamad.

Ma olen nädalavahetusel sõbrannadega Peipsi äärde minemas ning otseloomulikult küsisin ma täna Mesi tarest järele, kas neil priimus on. Selleks, et metsagurmeed valmistada. Olete te kunagi söönud praetud põdrakanepit? Ma ei tee nalja, kui ma ütlen teile, et see on üks maitsvamaid asju, mida ma söönud olen. Vaene härra abikaasa. Tal on mu umbrohusöömise vaimustusest natukene juba tüdimus peal ning ta oli ääretult rõõmus kui karulaugu hooaeg läbi sai. Kahjuks on meil aias jätkuvalt piisavalt naati ja põdrakanepit. Mina olen leidnud endale uue lemmiktoidu.

_MG_0333

_MG_0357.jpg

Mulle meeldib nende kahe naise  maalähedus ja lihtsus. Nii iseloomus kui toitudes. Ja viimane ei tähenda sugugi seda, et toit jääks alla restoranitoidule. Vastupidi. Ma julgen öelda, et metsaköök teeb nii mõnelegi toidukohale silmad ette.  Ma ise olen natuke olnud see tüüp, kes 1)on tavapärast pikniku natuke igavaks pidanud ja 2) arvanud, et piknikul ise  toidutegemine on liiga keeruline ettevõtmine. Tänu Merlele ja Hele-Maile sain ma aru, et see on väga väär mõtlemine. Just selline (veidikene läbimõeldud) koos kokkamine viib pikniku hoopis teisele tasemele. See on ideaalne alternatiiv restorani- ja kohvikuromantikale. Ja pealegi…kas te olete kunagi mõelnud sellele kui lähedal on loodus – mererand, metsatukad – meile tegelikult? Minge korraks oma mugavustsoonist välja ja te näete, kui palju see väikene samm argipäevale juurde annab.

_MG_0379_MG_0383_MG_0283

Kuna mina ja Ida oleme nagu öeldud suured kahvliahvli- raamatu fännid, siis otseloomulikult ootan mina väga uue raamatu ilmumist. Hetkel saab raamatule hoogu anda Hooandja keskkonnas (LINK). Minge ja andke omalt poolt ka hoogu. Nutisõltuvuse ja sotsiaalmeedias elamise kõrval on nii teretulnud nähtus, et keegi ka päris asjadega tegeleb. Südamest.

_MG_0295_MG_0301_MG_0319

Pikemat videolugu ja retsepte saate näha juba homme Delfi Naisteka suveeris.

_MG_0274.jpg

FOTOD: HELE-MAI ALAMAA

 

 

 

Mille eest turundusjuhid palka saavad Eestis?

Ma tahaks Eestis turundusjuht olla. Mulle tundub, et see on kõige lihtsam töö üldse, kus midagi tegema ei peagi või saab tööd teha lihtsalt linnukese kirjapanemise pärast. Muul ajal istud pleedi sisse mähituna kodus ja rüüpad teed.

Miks ma seda ütlen?

Mul oli eile kohtumine Norra blogijate agentuuriga, kellega ma tahan koostööd teha. Neil oli kaasas presentatsioon, case study´d, numbrid, turundusstrateegiad…you name it. Muidugi küsivad nad oma teenuse eest ka raha, korralikult, muidugi teenivad blogijad, korralikult…AGA…See kõik on läbi mõeldud. Ettevõtete turundusjuhid võtavad nendega ühendust,  agentuur otsib välja ettevõtte profiiliga sobivad blogijad, esitab strateegiad ja… ah, ma olen sellest tegelikult rääkinud.  Ma tahan rääkida Eesti turundusjuhtidest, kes on avastanud blogireklaamid.

Tundub, et need inimesed ei mõtle üldse. Nad on kuulnud ühte blogija nime ja saadavad talle valimatult random pahna, nii et kunagine khuul arvamus- ja elustiiliblogi on muudetud vägivaldselt Anttila kataloogiks. Ei, ma ei heida midagi ette blogijale, raha ja asjad on mõnusad, võivad pea sassi ajada küll ja üle tarbima, minu etteheide on VAID turundusinimestele.  “Aga tal on ju 98347979560 jälgijat!” ütlevad turundajad. Vaadake, ma natuke lõhun teie mulli. Need jälgijad ei näita tegelikult midagi. Kui ma ei eksi, siis Ebapärlikarbil on 800 jälgijat, aga ta sai esikoha mingi 1300 häälega. Ma ei usu ka, et tema lugejad on need, kes viitsivad viis korda klikata, et oma hääl anda. Ja siis on blogija X, kellel on 58934709 jälgijat. Tema jälgijad kilkasid KÕIK, et andsid KÕIK oma viis häält just talle. Kui blogiauhindadel saadud hääled jagada viiega, siis tuleb 89759089 jälgija asemel umbes 1000 andunud fänni. Rumalad turundajad aga näevad vaid numbrit. Nad ei oska analüüsida. Meesteblogi teine koht võiks end nüüd igal pool reklaamida kui auhinnaline teine koht ja oodata “silda blogijate ja turundajate” vahel, sest ikkagi ju TEINE KOHT. Mis sellest, et esimese ja teise koha vahe oli ca 8000 (!) häält, sest rohkem ei olnud valikuid. Mingites kategooriates saadi auhinnaline koht 300 häälega, teistes jäädi sellise tulemusega maeieteaviimaseks. Ühesõnaga, number on vaid number ja ei tähenda mitte midagi kui ei analüüsita SISU, mis numbrite taga on.

Ja kõige halenaljakam kivi turundusjuhtide kapsaaeda on viimane blogimaastiku nö tüli, mida tüliks on muidugi naljakas pidada, sest üks osapool analüüsib ja arutleb ning annab väga head mõtlemisainet kõigile (siin) , teine osapool paneb (jälle) jutu kokku hoopis nii nagu talle sobib, nii et “vastasleer” kakarahega üle kallata.  Kuidas see puutub turundusjuhtide ebapädevusse. Sest tolle blogija X lugejad tunnistavad postituse all ühes kooris, et nemad 1) ei loegi reklaampostitusi ja 2) ei osta küll niikuinii ühtegi asja, mida blogija X reklaamib. Andke mulle andeks, kui ma olen blogiREKLAAMI mõttest valesti aru saanud. Mina arvasin, et ettevõtete eesmärk ei ole mitte tasuta asju jagada, vaid läbi blogireklaami oma müüki suurendada. Norras tegi blogija X, kellel on KÕIGEST 18 000 jälgijat Instagramis ja KÕIGEST 2000 jälgijat Facebookis, reklaami ettevõttele, kes müüb emadele ja lastele sarnaseid pontšosid. Need pontšod müüdi 24 tunniga läbi. Sest lugejaskond SAMASTUS blogijaga.

M.O.T.T.

PS: Kui keegi otsib turundusjuhti, siis ma olen saadaval.

 

 

Random loba, natuke reklaami ja EBA

Meie nädalavahetus möödus Tartumaal. Samal ajal kui Tallinnas toimus blogipidu, olime meie Tartumaa loodust ning sõprade-sugulaste seltsi nautimas. Ma saan aru, et “popid ilublogijad” on otsustanud blogipidu boikoteerida, sest nii on “popp” ja olgugi, et ka mina olin sel aastal otsustanud võib olla just isiklikel põhjustel mitte kohale minna, leian ma, et selline avalik boikoteerimine on ka nats lapsik. Eks ikka ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin oma kategoorias kolmandaks tulla, Ebapärlikarbi ja Vegani päevaraamatu järel ning kuigi õhtujuht tegi mingi haleda nalja/eksimuse ja mind seal ära mainis ning nii natuke segadust tekitada (vist), siis mul on väga hea meel, et vähemalt arvamusblogide kategoorias võitsid vinged tegijad.  Aga palun palun, ärge järgmisel aastal enam Zenja Fokinit tellige – ta on nii oma aja ära elanud. Ilumessil ja Buduaari turul käies mul ka käib luust ja lihast läbi kui ta “nalja” teeb. Ei ole naljakas. Fokin oli khuul selles muutumissaates, kust ta kuulsaks sai, nüüd ta on lihtsalt keigar. Sry, minu aus arvamus. See, kas üritus oli labane ja kelle mõõdupuu järgi ning kes selle labaseks muutis/muudab/muuta võib, see on ilmselt selline koht, kus inimesed jäävad eriarvamusele. Las ta olla.

Lugesin just, et Lipsuke kirjutas, et ei viitsi mu blogi väga lugeda, sest ma kirjutan liiga palju. Noh, sellisel juhul peaks see postitus olema just nende teetassike, keda suvalised pildipostitused huvitavad. Sest just see see siin on.

Ülikihvt nädalavahetus oli. Ja vedas, et suvi sattus ka olema.

20170610_140034

Mu tädipoeg oma mehega on Austraaliast Eestis sel suvel ja nii käisime me kõige pealt neile tere ütlemas. Käisime paadiga sõitmas ja ajasime loba maast ja ilmast.  Need nö välismaa inimesed on ikka hoopis teistsugused kui me, nad on rõõmsameelsed ja energilised, nendega koos veedetud aeg oli totaalne positiivse energia laeng. 

20170610_140107

Edasi liikusime me mu sõbranna lapse sünnipäevale. Veab ikka neil, kel suvel sünna. Mitte midagi rohkem ei ole vaja kui head ilma ja aeda ning  ongi juba edukas sünnipäev. Okei, batuut võiks ka olla, sest mu meelest oli see küll parim lapsehoidja. Ka meestele. Mingi hetk olid kõik seltskonnas olevad isad batuudil kilkamas. Lapsemeelsus on igati teretulnud nähtus!

20170610_210037

Täna käisime me läbi mu tädi juurest ja kas te kujutate ette, et ta on endale suutnud organiseerida täpselt sellise “peenramaa” nagu mina juba kaks aastat endale tahan. Nii ilus oli ja kui ma muidu ikka raiun siin, et ma ei ole kade, siis täna hommikul seda peenramaad nähes olin ma kadedusest sinine. Maaaaaaarrreeeeeeek, ma tahan kaaaaaaaaaaa!

 

20170611_09454520170611_094916

Ma ei tea, kas te mäletate kui ma kirjutasin lasteriietest ühe artikli “Pere ja kodusse”, et noh ikka nats imelik on kui laps Batmanina vanaema sünnipäevale läheb ning et kuidas mõned vanemad ei vaata, mis lapsel seljas on, kui nad kodust välja lähevad. Kaks aastat on mööda läinud ja minust on saanud ema, kes lubab lapsel ka tekikott seljas poodi minna. 

20170611_114025

Me ei olnud pikka aega surnuaias käinud ja nüüd oli kohe selline tunne, et peame läbi minema ja  üle vaatama, kuidas kadunud sugulaste “käsi käib”. Ma olen üks neist inimestest, kellele tegelikult surnuaiad väga meeldivad. Mu meelest on seal mingi müstiline rahu. Ja kuidas siis veel meie seast lahkunud perekonnaliikmeid meeles pidada kui mitte neile hauale lilli viies. Minu jaoks on perekond väga oluline ning mu jaoks on ka oluline, et Ida teaks, kes on tädi Helju ja onu Endel ja Andu.

20170611_11533020170611_11580620170611_12322720170611_123336

Vanaema juurest maalt hüppasime ka läbi. Ma kohe pidin ka vanaemast (jälle) siia pildi lisama, sest iga kord kui keegi räägib mu kehvadest geenidest, aga mina mõtlen näiteks oma vanaema peale, siis ma väga loodan, et mul on sama “kehvad geenid”. Nii sisemiselt kui välimiselt:)  

20170611_123329

Elistvere loomapargist pidime ka läbi käima, sest no see jäi peaaegu tee peale ja ilusat suveilma tuleb ju ära kasutada. Patt oleks lihtsalt niisama kodus vegeteerida. Elistvere on mu meelest ka igati külastamist väärt. Nii armas väike loomapark, kus on nii tore näiteks piknikku pidada. Järgmine kord võtame me piknikukorvi kindlasti kaasa.

20170611_130711

Tagasi Tallinnasse on meil komme läbi Kehtna-Rapla-Kohila sõita. Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, mida sellises toidukohas nagu “Eastern Outback” pakutakse. Seekord õnnestus meil seal lõpuks söögipaus teha. Lihtne ja lühikese menüüga kohake Kehtnas, kuid IGATI väärt külastamist. Menüü ei paku midagi üllatavat – menüüs on kana-seenepasta, Caesari salat, kitsejuustusalat jms – kuid 1) toit oli äärmiselt maitsev ja 2) teenindus oli veel  meeldivam. Me Ida suutis natukene läbustada ja natuke piinlik oli, kuid keegi ei vaadanud meid imelikult, et issand, tulid siia lapsega ja kukkusid kohe läbustama, vaid meisse suhtuti nagu me oleks seal vanad tuttavad. Mind mõnes kohas häirib teeninduses liigne familiaarsus, aga siin oli seda täpselt õiges koguses. Mina tahan kindlasti tagasi minna. Vahva toidukoht. Julgen kindlasti soovitada ise järele proovida. Hästi lihtne ja nunnu! Ja üllatuslik (minu jaoks), et natuke sellises suvalises kohas nagu Kehtna midagi nii okeid leiab. Tartusse minnes proovisime me Põltsamaal todukohta leida, kuid pubi, kus kell 11 juba pead parandati, ei tundunud väga kutsuv. Kohvik O-d vist enam ei ole? 

20170611_155334

Saigi nädalavahetus läbi. Algab uus ja põnev töönädal, mis viib mind muuhulgas ka Hiiumaale ja Peipsi äärde.

Probleemivaba elu/Problemfree life

“Issand, kuidas ma sind kadestan, sul on nii probleemideta elu!” ütles üks mu tuttav mulle. Ma oleksin selle peale naerma pursata tahtnud. Mu elu on kõike muud kui probleemidevaba. Kogu aeg juhtub midagi, aga ma ei viitsi enam nendest probleemidest rääkida. Lihtsalt leian omaette asjadele lahenduse ja ei hala. Hala ei huvita niikuinii kedagi. Ja neid, kellele see hala rõõmu teeks, nendele ma keeldun seda rõõmu tegemast.

Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan tööd teha nii, et ise otsustan, kuna ja kus, peaasi, et asjad tehtud on, aga eks see siia-sinna jooksmine Hunt Kriimsilmana on ka aegajalt stressi tekitav ja ma tunnen, et ei jõua, aga mida siis halada, oma valik. Vabalt võiksin ma ka mõne tavalise kontoritöö endale leida.   Muidugi on mul mingil määral vedanud, et saan lihtsalt niisama seljakoti ja kohvri haarata ja Norra või Rootsi minna, aga samas ei ole selles midagi kadestamistväärt. Lõuna-Aafrikasse, Islandile, Jaapanisse ma niisama minna ei saa. Aga kui hästi läheb, siis kahe aasta pärast juba saan. Nii kaua lihtsalt ei hala.  End halvasti ka ei tunne.

Probleemidevaba elu aluseks on oskus mitte stressata. Muidugi kui päevast päeva mõelda, kuidas üks või teine asi on viltu läinud, põdeda ja nutta kodus patja, et midagi endale lubada ei saa, siis ongi tulemuseks depressioon. Mitte probleemivaba elu.  Kõik on mõtlemises kinni.


20170608_171232

“Oh, how I envy you, you have no problems, ” a friend told me. I wanted to laugh so loud. My life at this point is anything else than problemfree, but I have decided not to talk about the problems anymore. Nobody cares about my problems and the ones that do, they would just feel good to see that not everything is well and I will not give them the pleasure. I am just secretly trying to find solutions to things and have this problemfree life outside. It is much easier. 

Of course I am somehow happy that I have the possibility to work when and where I want, but it can also be stressing, also it is still not enough income, but can I complain? No. It is my choices. No one to blame. Of course I am somehow happy that I can just take my suitcase and backpack and go to Norway and Sweden, but actually I am dreaming about travels to other destinations. I love traveling. If everything goes well in two years I may have the possibility. Until then I will not complain. 

The key to problemfree life is less stress. Complaining and whining and having unrealistic dreams “just because everyone else has” leads only to depression and misery. It is easier to enjoy the things I have at the moment and have a problemfree life. It is all a matter of thinking!

Sarikruiisijad

Ma ei suutnud kokku lugeda, mitu korda mina ja Ida sel aastal Tallinna ja Stockholmi vahet oleme sõitnud, aga ma ilmselt ei liialda, kui ma ütlen, et vähemalt korra või kaks kuus on seda juhtunud küll. Ida jõudis selle nädala jooksul näiteks kolm korda Tallinna ja Stockholmi vahet sõita. Lihtsalt juhtus nii, et samal ajal kui mina liikusin Norra ja Ida jäi vanaemaga Rootsi, tekkis vanaemal mõte korraks kruiisiga Eestis käia. Töötajad juba teavad täpselt, mida me ostame ja millised on meie eelistused. Me elame poolenisti Tallinki laevadel.

Kui te olete mu blogi kauem lugenud, siis te teate ilmselt, et ma ei ole olnud suur laevasõidu fänn. Mitmel põhjusel – ma kartsin paaniliselt laevasõitu, ma jäin merehaigeks ja lisaks on mul olnud sadatuhat halba kogemust kajutitega (küll on need asunud otse ööklubi all või  lihtsalt on keegi ukse taga läbustanud poole hommikuni). Laevasõit on minu jaoks alati piin olnud. Okei, mõningate eranditega. Eks on pidutsetud ka. Näiteks tuleb mulle meelde üks reis 17 aastat tagasi kui emme ja onu mulle Norrasse järgi tulid ja tagasi sõites otsustasime mina ja onu varaste hommikutundideni klubis pidutseda. Eda Ines Etti “Once in A Lifetime” saatel. Kajutisse me magama ei jõudnudki. Olid ajad…

Mäletate neid aegu kui laevaga sai sõita veel nii, et kajutit ei pidanud võtma? Mingid istumissaalid olid. Mul on meeles üks reis “Estoniaga” koos tädi ja vanaemaga. Sellises istumisaalis. Sõime pakist viinereid ja kaasa valmistatud võileibu. Nii nagu teised reisijad. Kui ma hiljem üksinda reisisin, keeldusin ma kajutis magamast. Vanaema veel muretses, et kuidas ma niimoodi ilma kajutita reisin ja lubas ise maksta kui ma raha pärast kajutit ei raatsi võtta. Asi polnud selles. Ma lihtsalt kartsin laevasõitu ja pimedas kajutis olekut nii, et parem veetsin ma kogu laevsõidu kusagil baarinurgas vegeteerides, püüdes võimalikult silmatorkamatult reis üle elada. Teadagi olid baarid täis igasugu jobusid, kes külge tahtsid kleepuda, aga tol perioodil olin ma vaid õppimisest huvitatud. Mingid juhtututvused kõlasid mu jaoks õõvastavalt.

Ma ei tea, mis muutus, aga kuidagi Ida sünniga sain ma oma hirmust üle. Ma pean ausalt tunnistama, et laevasõit koos Idaga on kõike muud kui piin ja ma reisin suurima hea meelega niimoodi edasi-tagasi. Esimest korda sõitsime me laevaga Rootsi kui Ida oli kuuekuune. Siis oli veel õudne temaga reisida, sest ma kartsin ja Ida ei maganud ja nii olin ma kohale jõudes veel rohkem väsinud kui muidu. Edasi läks keerulisemaks kui ta jalad alla võttis, aga mõistus veel järgi ei jõudnud. Paras väljakutse. Ta ei kuulanud grammigi sõna. Nüüd aga näen ma, et kasvatamine ja pidev selgitamine ning seletamine on vilja kandnud. Ida oskab reisides käituda 89% ajast musterlapsena. Isegi poes teab ta, et kõike ei saa osta ning kui ta jonnima peaks hakkama, läheme me otsekohe kajutisse.

Meil on laevas tekkinud oma rutiinid – kus ja kuna me sööme, kus ja kuna mängime, kus ja kuna kajutiaknast vaadet imetleme. Muide, alles kolm aastat tagasi avastasin ma aknaga kajutid, ma isegi ei tea, miks me vanasti alati aknata kajutiga reisisime.

Pubid ja ööklubid jätavad mind ükskõikseks, kui välja arvata need ajad kui seal lastele meelelahutust pakutakse. Õhupalliloomad ja näomaalingud on vaieldamatud lemmikud, aga ka tsirkuse artistide õpitoad. Ida kipub küll häbelik olema, kuid samas on näha, kuidas ta naudib neid lastele mõeldud tegevusi. Lihtsalt mina pean kaasas olema. Ja no Lotte sulatab kõik jää.

thumbnail__MG_8967thumbnail__MG_8993

Ausalt, ma ei tea, kas muutunud olen mina või Tallinki reisid (hmm…ilmselt ikka mina, sest nii laev kui marsruut on ikka ju täpselt sama), aga lapsega on laevas jumalast lõbus. Vaid lastetuba – see pallimerega osa – võiks olla suurem (nii nagu Baltic Queenil). 50% reisist veedavad lastega vanemad niikuinii ju seal, aga aegajalt kisub seal liiga kitsaks ja umbseks.

Ühesõnaga. Kui te ei tea, mida suvepuhkusel teha (lastega või lasteta), siis minge lihtsalt kruiisile. Päevaga Stockholmis jõuab päris palju teha, aga samas on kõige mõnusam mitte midagi tegemine. Lihtsalt kusagil fika´mine. Jalutad vanalinnas, jood kohvi, lihtsalt naudid Stockholmi.

 Ja vahelduseks ärge tulge tagasi otse kruiisiga – sõitke läbi Helsingi. Silja Symphony on minu arvates siiani kuidagi selline luksuslik laev.

// Taking boats to Stockholm from Tallinn has always been part of my life. Since I was a small girl and every summer we got to visit our Swedish relatives. It was somhow magical to take the big boat somewhere abroad. Sounds so basic today, but 25 years ago it was really special. 

When I grew older and had to take the boat I started to be scared of the sea. Probably it has something to do with the “Estonia” accident. A year before we had taken the trip with “Estonia”, it was that time when passangers didn´t need cabins, but could sleep in a common sitting area. Eating sausages and sandwiches we had taken with us. It was too expensive to eat on the boat then. I have some photos of that trip with my grandma, grandaunt and uncle, one of them infront of “Estonia”.  True history.  

Later when we started traveling like normal people and had cabins, I  was terrified when I had to sleep in the cabin and felt seasick. Taking boats was everything else than fun. Of course with some exeption. I have also had some parties on the boat´s nightclubs – in 2000 when I came back from Norway, me and my uncle decided to dance in the night club the whole night. Totally crazy.

I do not know what happened after my daughter was born, but somehow I just got rid of the fear. Of course when it is stormy I still do not feel comfortable, but I am not terrified like I used to be. Perhaps it has something to with the fact that I am a mom and  cannot show that I am scared to her. Taking the cruise to Stockholm is now so much fun. There is so much to do with children. Balloon animals, face painting and of course saying hello do Lotte. Everyone just loves Lotte!

We have our traditions already with my 3,5 years old daughter on the boat – what we do, when and where we eat and how do we travel. Sometimes, when the prices are especially nice we take a trip home from Stockholm via Helsingi. Just to have some change. 

It is funny that probably my daughter has been on boats more than me. And I am 33 years older than her:) 

 

 

Tasuta kingitus

Kõik meist on näinud neid “ostuga kaasa tasuta kingitus” reklaame, eksju? Iga kord kui ma selliseid reklaame näen, mõtlen ma kahe asja peale. 1) kas kingitused ei peakski alati tasuta olema? ja 2) miks paneb nänn, mis 98% ajast leiab koha vannitoakapis ning ei näe sealt ilmavalgust enne kui üks kord hiljem kappi koristades prügikasti lendab, inimesi ostma asja, mida nad muidu ei ostaks? Oled näiteks ostmas näokreemi, mis sulle sobib, kuid näed,siis “tasuta kingitust” ja ostad midagi, mis võib olla sulle isegi ei sobi ning tihti on ka kallim kui see asi, mida sa muidu ostma läksid.

Me kõik oleme nende “kauba peale” pakkumiste lõksu langenud. Sest meile meeldivad tasuta asjad ja kingitused. Viimaste aastate jooksul on mind aga imestama pannud igasugu üllatuskarpide teke turule. Beebikarbid, naistekarbid, ilukarbid. Eelmisel aastal kunagi üks blogija kirjutas ka sellel teemal, et kammoon inimesed, võtke aru pähe – ei ole olemas sellist asja, et saate 30 euro eest 70 eurot.  Nüüd jäi mulle silma üks teine blogi. “Karp sisaldab tavaliselt 5 toodet ja vahest on juurde lisatud ka mõni lisatoode või tester. Karbi väärtus ületab alati oma hinna ja viimane ehk veebruari karbi sisu oli väärtuses umbes 100 eurot. Karbi sees on ka alati kaardike, kus väike toodete tutvustus ja väärtus.” Nii kirjutab oma blogis Merili ja ütleb, et iga kuu viib karbi otsekorraldus ta kontolt 20 eurot. Keegi lihtsalt kingib tasuta raha ära?

Karpide kokkupanijad saavad tootjatelt tasuta näidiseid ja no isegi kui need ei ole tasuta näidised, siis mitte kunagi ei ole nende toodete väärtus see nagu sulgudes hind.  Iga mõtlev inimene saab ju aru, et selline äri ei oleks lihtsalt jätkusuutlik. Kuid olgu. Niikaua kui on inimesi, kes on nõus maksma, siis teate ju isegi – lollidelt tulebki raha ära võtta.

Mind paneb aga hoopis imestama inimeste tarbimishullus. Inimesed kirjutavad nende bokside kodulehtedele kommentaare, et ootaks karbist seda või toda toodet. Nad on nõus võib olla IGA kuu käima välja mitu korda rohkem raha, lootes et äkki seekord on karbis oodatud toode. Selle asemel, et minna poodi ja soovitud toode osta. Selle asemel, koguvad nad karpe tellides sahtlitesse träna, mida vaja ei ole. Aga võib olla ikka kunagi läheb vaja? Võib olla on hea, et iga kuu saan riiulisse juurde ühe kätekreemi? Lõhnatestri? Saan kellelegi edasi kinkida asjad, mida ma ise enam ei vaja? Miks keegi teine peaks neid tahtma? Kas kingituste tegemise mõte ongi sahtlist oma kasutud asjad kellelegi edasi kinkida?

Pakkide sisud on üsna sarnased. Midagi sellist.

1. Valge kullaga kullatud käevõru Modalooks. Hind 35€
2. Geneva Platinum kellad. Hind 28€
3. Väike purunematu peegel nahkvutlaris. Hind 8€
4. Käsitsi valmistatud Taani küpsised
5. Suhkru kehakoorija. Hind 8€
6. Jogurt kehale. Hind 8€ 

(kopitud selle postituse kommentaaridest)

Öelge ausalt, milleks neid asju vaja on? See tähendab selles mõttes, et käia välja kaks korda rohkem raha kui need asjad TEGELIKULT väärt on? Lihtsalt selle pärast, et endale osta üllatus või tasuta kingitus. Emotsioon, et ah kui palju asju?  Ja siis need paar kuud hiljem vannitoast kokku korjata ja minema visata? Sest toode, kas ei sobinud või oli vanaks läinud? Ma ostsin ka vanasti igasugu asju kokku. Praegu annan neid otsapidi ära või viskan minema. Kui ma oleks selle raha kõik alles jätnud, oleks ma ilmselt saanud osta, midagi sellist, mille peale ma õhkasin, et “nii kahju, et endale seda lubada ei saa”.

Kusjuures ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et olen lugenud kommentaari, et “järgmisest karbist ootaks toodet X ( poes maksab see ca 25 eurot), sest ma ei saa seda endale lubada”. Ometi saab inimene lubada endale kaks kuud järjest mingit random pahnaga täidetud karpi (kui ühe karbi hind on 50 eurot, siis lihtne matemaatika ütleb mida?)

Beebi- ja lastekarbid on vaat et veelgi hullemad. “Sobib lastele igas vanuses” ütleb reklaam ja siis on pakis mähkmed ja püree. Mida ma nendega teeksin? Annaksin ära? Oh jah…

Inimesed, tulge ometi maa peale tagasi. Tasuta asju ei ole olemas. Te ei saa 20 euro eest 100 euro väärtuses kaupa. Ja kui saategi, mida te ometi nii paljude asjadega peale hakkate? Asjadega, mida te muidu ei ostaks ja ei tarbigi. Kunstripsmed ja nahkvutlaris peeglikesed.

Vähem tarbimist! Rohkem läbimõeldud tarbimist!