Käekott

Suure tõenäosusega on see nüüd jälle üks neist postitustest, mille eest mind virtuaalselt oksa tõmmatakse, sest mis inimene ma selline olen, kes selliseid asju tähele paneb, arvustab ja siis veel ka kirja paneb. Kelleks ma ennast pean? Kas ma ikka peeglisse olen vaadanud? Aga see selleks.

Ma olin mõnda aega tagasi ühel üritusel, kus oli ka palju naisettevõtjaid ja teate, mis ma panin tähele? Paljud naised nägid võrreldes meestega rääbakad välja. Oodake, pange see virtuaalne kivi tagasi. Las ma seletan. Meestel on üldjuhul lihtne. Igal mehel on kapis üks ülikond, ühed korralikud kingad ja lips – kui ülikond on klassikaline, king läigib ja lips on ees, siis ongi laias laastus pilt korrektne. Muidugi on erandeid. Alati on erandeid, aga üldpilt on pigem korrektne. Kuna naisi oli üritusel vähem, siis paratamatult hakkasid nemad ka rohkem silma. Ma ei arvusta riietust kui sellist, sest ma ei viitsi maitse üle kakelda. Vaid seda, et üldmulje oli odav. Asi ei ole selles, et kui palju asi maksab, aga kui naisel on jalas ära trööbatud jalanõud ning käekott, mis hargneb, on määrdunud, aga Valentino kirjaga, siis rohkem polegi vaja, et üldmulje oleks rikutud.

Ja ma tahangi rääkida käekottidest. Ma armastan (käe)kotte. Minu eelistus on suuuuuuured käekotid, kuhu terve elu sisse mahub – veiniavajast ja kruvikeerajast raamatu ja huulepulgani, aga mulle meeldivad ka paljud väiksed käekotid. Lemmikuim üks nahast pruun käekott (blogipäise pildil ka näha), mille ma Vintage Humanast ühe euroga soetasin. Superpraktiline kott. Minu maitse järgi ka täpselt. Aga ma saan aru, et maitsed on erinevad. Igaühele oma – kellele kirju Desigual, kellele heegeldatud võrkkott, kellele Jürgen Ligi pildiga kandekott, kellele litritega Guess, kellele vanaemalt päritud käekotike 1950-aastatest, kellele Louis Vuitton, kellele Hermes. Selles pole küsimus.

Aga palun selgitage mulle ära, miks üks endast lugupidav naine läheb üritusele, kus ta esindab ennast ja oma ettevõtet, püüab luua ärikontakte ning võtab kaenlasse määrdunud ja narmendava Valentino koti? Koti, mis kaugelt karjub feeeeiiiiik! Ärge tulge jälle selle argumendiga, et no vaatas, et kena kott ja ei tea firmanimedest midagi. Ma ei arva, et kõik naised peaksid kõikide brändidega kursis olema, aga teatud ringkonnas liikudes võib olla võiks. Ei jäta ju endast lihtsalt head ja professionnalset, eduka äriinimese muljet feikkotiga ringi lehvides? Kotil ei pea üldse mitte mingit nime olema, see pole üldse teema aga reegel võiks ju olla, et kui originaal Valentinot/Guccit/LV-d ei jaksa osta, siis alates mingist vanusest feikkotti enam ei osta. Teine reegel võiks olla, et naise käekott (ja mobiiltelefonikaaned) ei oleks määrdunud ja räsitud?  Vabaaja- ja rannakott on midagi muud kui käekott, millega minna ametlikumale kohtumisele/seminarile/konverentsile. Ei?

Teen naistele jälle liiga ja pean ennast teistest paremaks?

Ma ei hooli üldse asjadest, ma hakkasin spirituaalseks. Note to self: vajan uut diivanit, pane juuksuriaeg kinni!

 Ma olen aru saanud, et ükskõik, mida ma teen või ütlen, siis on mingi grupp inimesi, kes ei jõua postitust lõpunigi lugeda enne kui kusagil on jutt lahti. Jutu võib erinevates variatsioonides kokku võtta kolme võimaliku variandiga: ebasümpaatne ja loll, kibestunud ja kole, sellest ka tema kohutav välimus, et ta on kogu aeg eluga rahulolematu või vaimselt haige, sest sööb ikkagi ju antidepressante. Ma ei viitsi enam tuuleveskitega võidelda. Las sellele grupile inimestele jääb nende arvamus.

Kui ma kirjutaksin blogis, et teate, kallid sõbrad, ma olen tegelikult eluga rahul selles punktis, kus ma olen ja tänu nendele õppetundidele, mis ma olen saanud, siis kubiseks see blogi ja mõned foorumid kommentaaridest, et mida sa valetad, ära kujuta endale ette. Kui see grupp inimesi teaks minu kiindumust Ibsenisse, siis nad karjuks mulle “Eluvale, eluvale, eluvale!” Sest kuidas ometi saab olla eluga rahul, kui nii palju on läbikukkumisi, ebaõnnestumisi. Mis õppetunnid. Karma, puhas karma! Selle eest, et oled õel ja vastik inimene, kade, kibestunud ja elus pettunud. Lõpeta meile ja endale valetamine ning tunnista endale, et sa oled läbikukkuja. Kole pealekauba. Vana ja väsinud. Närtsinud. Karma, karma, karma. Mis sellest, et ma karmasse ei usu.

Ja sellepärast ma ei kirjutagi oma tegeliku mina leidmisest. Õppetundidest. Teekonnast. Muutumistest.  Sest minu suust kõlab see valena. Ebausutavana. Keegi ei usu, et mina, kes ma olen elu aastaid hinnanud läbi asjade, ennast defineerinud läbi edu (olgu see siis enda või tuttavate oma), olen elus õppinud üle kõige hindama asju, mis on tasuta. Muidugi ei usuks keegi ka seda, et mind huvitavad asjad, mida teaduslikult ei saa selgitada. Asjad, mida ma oma mõttejõuga suunata saan. Näiteks on mul paar nippi rahaga suhtlemiseks. Mu sõbranna õpetas mulle seda aastaid tagasi, aga ma ei räägi teile seda, sest mida tean mina, rott, rahaga suhtlemisest. Ma ei räägi sellest, et kui mul on raske, saan ma tuge oma vanatädiga rääkides. Ma olen veendunud, et ta on mu kaitseingel. Aga ma ei räägi sellest, sest minusugusel inimesel ei saa ju ometi kaitseingleid olla. Kaitseinglid on vaid headel inimestel.

Ma võiksin olla popp ja rääkida sellest, et olge õnnelikud sellisena nagu te olete ja sellena, kes te olete ning kus te olete. Aga ma ei saa. Miks? Sest ma ise ei usu sellesse. Kui inimene ei ole rahul oma tööga, tuleb midagi ette võtta. Kui inimene ei ole rahul oma abikaasaga, tuleb midagi ette võtta. Kui inimene ei ole rahul oma välimusega, tuleb midagi ette võtta. See kõik on normaalne. Seda ei pea varjama, et me oleme teatud asjadega rahulolematud. Me ei pea endale valetama, et oleme rahul sellisena nagu me oleme. Make peace with yourself and your body busslhit ja muu. Jajah.  Ma ei räägi sellest, ma ei veena ennast, ma ei taha end veenda, sest ma ei ole rahul ei ülekaalu ega kortsudega. See muide ei tähenda, et ma ennast vihkaksin. Sellel on suur vahe. Ma olen kõigele vaatamata väga enesekindel, sest mul on ka muid omadusi, aga ma ei hakka kunagi armastama ei oma kõhupekki ega oma raskeid laugusid. Miks ma pean neid armastama? Ja kuna ma sellisest sügavast armastusest ei räägi, siis olen ma kibe, kade, katki, kole. kohutavalt ebasümpaatne.

Ma saan aru, et inimesed koogutavad kaasa blogijatele, kes räägivad vaimsest ärkamisest ja endaga rahu tegemisest, ümbritsevast mitte end häirida laskmisest ja harmooniast. Nii on nii zen. Materiaalsed asjad neid ei huvita, vaid piirideta armastus, sisemine ärkamine ja sisemine ilu. Nad teavad täpselt, et iga inimene on ilus, kõik väärivad ühtemoodi armastust ja mõistmist. Nad teavad täpselt kui oluline on rahulolu ilma asjadeta. Nad teevad endast ilusaid pilte ja panevad ilusaid sõnu ritta. Nad on nii zen. Nende küüsi katab laitmatu geellakiga maniküür, nende juukseid kaunistavad kuldsed kunstjuuksed, nende nägu on laitmatu meigi all, nende kodus on vaid uuemad ja ilusamad asjad, sest vanad, paar kuud tagasi soetatud asjad, on nii mõttetud, saastavad liialt keskkonda. Nemad on need inimesed, kellele me vaatame alt üles, sest nad oskavad olla nii nemad ise. Nad on rahul sellega, mis elu nendele andnud on. Nad ei taha midagi rohkemat. Ma mõistan.

Mina tahan ka nii zen olla. Võib olla ma juba lähiajal muudan midagi enda juures. Võib olla võtan ma ära kunstripsmed, aga võib olla lasen ma midagi juurde panna. Kes teab. Aga siis ma saan ka hakata ennast armastama. Sellisena nagu ma olen. Ja teie kõik, kes te mind vihkate, ka teie hakkate mind armastama, sest ma olen nii ilus.

Mul on inimeste pärast häbi!

Murelik isa, kes oli oma lapse kuuenda klassi ühiskonnaõpetuse õpikut sirvinud, avastas, et õpik kujutab perekonnana ka kahte samasoolist lapsevanemat. Ta tõstatab vallaelanike lehel küsimuse: miks sellisel kujul perekonda kujutatakse? (ÕHTULEHT)

Mul on selliste murelike isade pärast häbi. Ma ei mõista lapsevanemaid. Viieaastane peab õppima, et elu on tihti ebaõiglane, aga kuuenda klassi laps ei tohi teada saada, et aastal 2018. on igasuguseid perekonnamudeleid? Tulge oma urust välja palun. Saage aru, et me elame muutuvas ühiskonnas. Ma reaalselt ei mõista inimesi, kes rõhutavad kui väär on perekond, mis koosneb kahest samasoolisest lapsevanemast? Kui need kaks samasoolist pakuvad lapsele armastust, hellust ja hoolt? “Aga see on ju rõve, mida nad magamistoas teevad?” kuulen ma tihti argumendi samasooliste vastu. Halleluuja! Esiteks uskuge mind, paljud heterod võivad palju rõvedamaid asju teha oma magamistoa uste taga. Teiseks – see, mis toimub vanemate magamistoas ei mõjuta nende lapsevanemaks olemise omadusi.

Mul on piinlik lugeda kommentaare.

Ma ei saa aru kuidas me oleme jõudnud nii kaugele, et see vaimne hälvarlus on normaalne ja selle mittedolereerimine on juba tabu. Nutma ajab see, et me ei saa oma lapsi kasvatada teadlikuses ja õpetuses, et tegu on psüholoogilise hälbega kui kaks omasoolist üritavad perekonda mängida, see ei ole ega saa olema perekond!

perverssus ei ole erinevus vaid rõve valik

Selline “õpik” ei tohiks kusagil koolides olla õppevahendiks.Kui keegi räägib,et vot Rootsist tuleks eeskuju võtta,siis ma leian,et mingil juhul ei tohi seda teha.Erinevus ei rikasta!

SUNDRAVILE need õpiku koostajad!

Täiesti haiged inimesed oma homopropagandaga!

Lapsed ei ole ju ometi rumalad, miks nendele siis valetada, et sellist perekonnamudelit ei eksisteeri? “Aga kuidas siis lapsele seletada, kust ta tuli, kui teda kasvatavad kaks samasoolist?” on teine argument, mida ma tihti kuulen. Ema, anna padruneid, tahaks ma vaid öelda! Ja siis vanemad imestavad, kust tulevad koolikiusajad? Sellistest perekondadest, kes kõiki, kes ei vasta “ühiskondlikele normidele” hälvikuteks ja haigeteks inimesteks nimetavad.

Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?// How to comfort a child that did not get invited to a birthday party?

Kui ma Idale täna lasteaeda järgi läksin, küsis ta minult, kas lähme ühe tema rühma tüdruku sünnipäevale. Vastasin, et ma ei usu, et sellel tüdrukul sünnipäev täna on ja vaevalt keegi esmaspäeva õhtul sünnipäeva peab. Idale nimelt meeldib sünnipäeva mängida ja nii ma arvasin esialgu, et tegu on mänguga. Ida jäi endale kindlaks, et tüdruk olla teda sünnipäevale kutsunud, ühte mängutuppa ja palus mind, et ma teda lubaksin. “Palun, emmmmme, paluuuuuun!” Sai selgeks. et tüdrukul oli tõepoolest sünnipäev täna. Mingi päev olid osad lapsed rühmas kutsed saanud, tüdruk oli rühmas jaganud. Kas kõik peale Ida said või kes said, ei teadnud mina ega õpetaja. Asi polegi tegelikult selles.

Mina olen veendumusel, et lasteaiarühmas tuleb kutsuda kõik lapsed, seda lihtsalt põhjusel, et minu arvates ei saa lapsed veel täpselt aru ei ajast ega sellest, kes parasjagu sõbrad on. Üks päev üks ja teine päev teine. Mina lapsevanemana ka ei tea, kes sõber on, lihtsam, nii et keegi ei tunneks end kõrvale jäetuna, on minu jaoks kutsuda kõik. Ma rõhutan, et kõikide laste kutsumine on MINU jaoks loogiline. Ma ei taha öelda, et kõik vanemad peavad kõik lapsed kutsuma. Küll aga tahan ma öelda, et lapsed tuleb kutsuda nii, et keegi ei tunneks end kõrvaletõrjutuna.

Niisiis tagasi Ida juurde. Laps palub mind pisarsilmil, et ta võiks tüdruku sünnipäevale minna. Nutab hüsteeriliselt, et aga tüdruk ütles, et tal on täna sünnipäev ja seal mängutoas. Ma selgitan, et kui kutset ei ole saanud, siis me ei saa lihtsalt sünnipäevale minna. Laps nutab ja nutab ega saa aru. Õpetaja selgitab, et alati pole kõik kutsutud ja võib olla on tüdrukul sünnipäev oma sugulastega. Tuleb teisi sünnipäevi, teiste laste omasid. Pole hullu. Aga lapse jaoks on hullu. Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?

On minu kui lapsevanema kohus last lohutada ja talle õpetada, kuidas asjad käivad. Ma ei olnud selleks nii ootamatult valmis. Murtud südamega laps teeb iga lapsevanema õnnetuks ja minusuguse kogenematu vanema ka kohmetuks, ma lähen segadusse. Laps karjub minu peale, peksab mind kätega, et miks ma ei luba tal sünnipäevale minna. Üks osa minust tahab endast välja minna. Mina ei ole ju süüdi. Teine osa tuletab meelde, et “sa pead jääma rahulikuks, sa pead jääma rahulikuks, kallista oma last”. Tema ei ole ju süüdi. Koju jõudes on laps maha rahunenud, ei saa veel ikka täpselt aru, miks kõik ei ole kutsutud. Ta ei peagi aru saama, ta on laps.

Aga aru peaksid saama vanemad, kes lasteaeda sünnipäeva kutsed kaasa annavad ja lasevad neid niimoodi jagada. Mulle tuli kohe silme ette klassikaline noortekomöödia, kus kisakooritüdrukud valivad, keda peole kutsutakse. Kallis lapsevanem, mõtle selle peale. Täna on sinu laps võib olla see kisakooritüdruk, kes rõõmsalt kutseid jagab. Homme võib ta olla see laps, kes kutset ei saa. Kas sa tahaksid siis, et kutse saanud lapsed tema nina all lehvitaksid? Lapsed võtavad asju palju rohkem hinge. Nende jaoks võib tühine sünnipäeva kutse tähendada maailma kokku varisemist. Isegi kui omavahel polda parimad sõbrad. Kallis lapsevanem, mõtle erinevate olukordade peale. Pane end laste kingadesse!  Poeta kutse kappi! Saada kutse meili teel! Kallis lapsevanem, seda ei ole ju nii palju palutud, et sa teiste laste tunnetega arvestaksid?

//

When I went to pick up Ida today from the nursery, she asked if we were going to one girl’s birthday. I doubted as I didn’t think the girl had birthday today and no one really celebrates their birthday on Monday. And that is how I explained it to her. The thing is, Ida likes playing birthday, so I assumed at first that she was playing again. But she was determined, that the girl invited her to the party, to a soft play room, and begged me to let her go. “Please, mummy, pleeeease!” It turned out the girl really had birthday today. Few days back, some of the children had received an invitation when she was handing them out. Did everyone receive it beside Ida or who did, I didn’t know. Nor did the teacher. This is not the point though.

I’m convinced that while in nursery you should invite everyone to your part, only because children at that age don’t understand the concept of time and friendship. They are friends with one child today, and tomorrow with somebody else. I, as a parent, am not sure who is a friend at this particular moment. Therefore it would be easier for me to invite everybody so no one was left out. I need to stress here, that inviting everybody seems logical TO ME. I am not saying that every parent should do the same, but I do think children should be invited so as not make anyone feeling left out.

Now, back to Ida. She is begging me with tears in her eyes, that she could go to the party. She is getting hysterical, because the girl said she has birthday today in this play room. I am trying to explain that if you didn’t get an invitation, you cannot just show up. She keeps crying and doesn’t understand. The teacher explains that not always everyone is invited and maybe she is celebrating with her family this time. There will be other parties for other children. It’s not the end of the world. How do you comfort a child who didn’t get invited to a birthday party?

It is my duty as a parent to comfort my child and teacher her how things work. I wasn’t prepared for it. A child with a broken heart makes any parent sad and an inexperienced parent like myself, also feeling awkward, I get confused. The child is screaming at me and beating, because I’m not letting her go to that party. One part of me wants to get pissed off. This is not my fault. Other part reminds me to stay calm, to hug her. This is not her fault. By the time we arrived home, she had calmed down, but still didn’t understand why everyone is not invited. She doesn’t have to, she is only a child.

But the parents, who send the invitations to the nursery for handing out, should understand. For some reason, an image of a classical comedy where cheerleaders are choosing whom to invite to a party, pops into my head. Dear parent, think about it. Today, your child is the cheerleader handing out the invitations. But tomorrow she might not get invited. Would you want other children with the invitations rub it under her nose? Children take things into heart so much harder. For them, not getting a simple invitation might mean the end of the world. Even if they are not the best friends. Dear parent, please think of different situations. Put yourself into their shoes! Put the invitation into locker. Send it via email. Dear parent, it is not a lot to ask to be more considerate with other children’s feelings.

 

I have a dream!

Täpselt nii oligi, et nägin mina unes, et me vahetasime ülemisel korrusel toad ära. Ida sai meie magamistoa ja meie tema toa. Tundus nii geniaalne ja lihtne teostada. Marek püüdis mind küll ümber veenda, mitte selle pärast et ta oleks mõtte vastu olnud, vaid seepärast, et ta teadis, millise töö see endaga kaasa toob, kuid lõpuks hakkas talle ka mõte meeldima. Nii me veetsimegi nädalavahetuse ülemist korrust ümber tõstes. Või kui aus olla, siis mina ja Ida aitasime segaduse tekitada ja Marek jäi meie uut magamistuba pahteldama ja värvima.

Samal ajal käisime meie Uue Maailma Tänavafestivalil. Sain kokku oma pinginaabriga, ikka veel pean ma teda üheks oma parimaks sõbrannaks. Kohtume küll harva, aga alati on soe tunne teda näha. Nägin hiljuti Facebookis just üht pilti ringlemas, kus kirjas, et kas pole mõnus kui sul on sõbranna, kellele ütled lihtsalt “kas mäletad?” ja siis naerate ohjeldamatult. Nii on meiega ka. Kõndisime UMF-il mööda saunavihtadest, Pips küsis “kas mäletad?” ja mõlemad hakkasime naerma. Lapsepõlv tuli täiega meelde.

Pühapäeva õhtuks saime endisesse Ida tuppa – peale 11 aastat – ka põrandaliistud pandud. Tegelikult on mu maitse muidugi selle ajaga muutunud ja tahaks teistsuguseid, aga kooner minus ei luba uusi liiste osta kui kodus on kasutamata liistud olemas. Pealegi olid need nii umbes kuus aastat nukralt toanurgas oodanud, et kuna nende aeg tuleb. No nüüd tuli. Ja teate, kuigi nüüd on natuke lisaremonti teha, siis mul on hea meel, et mul see paganama uni oli. Esiteks tõepoolest on loogilisem kui Idal on suurem tuba ja meil väiksem tuba. Pluss on magamistuba nüüd värava poole ja on näha ja kuulda kui keegi tuleb. Lisaks andis see hoogu ülemise korruse poolikud remonttööd nüüd lõpuks ära teha. “Aga selleks peate te Idaga jalust ära minema Norra!” ütles Marek.

Juba kahe nädala pärast läheme. Aga Marek tuleb ka kaasa:D

Nägite me lubasime Skype´i ja Hugo ka meie lähedale? Karvad ajasid küll iiiiiilgelt närvi, aga pidasime hambad ristis nii kaua vastu, et pildi tehtud saaaks. 

PS: Kui keegi teab soovitada soodsat ja ilusat jalanõudekappi, siis ma olen all ears.

Nad panevad su vangi!

Alustuseks ütlen ma kohe, et Katrin Lustist ma suurt ei hooli ega pea. Kunagi kui ta Lust-Buchanan või mis iganes oli lugesin ta lugusid kerge muigega. Kuu-uurijat olen mõned korrad vaadanud. Kindlasti ei ole tegu minu teetassikesega, aga otseselt kehv saade ka ei olnud. Moodsa aja “Võsareporter” või nii. Juhtusin nägema ka lugu kassivabrikust. Ütleme nii, et Katrin Lust oskab draamat teha. Et ikka põnevam oleks. Dramaatilisem. Aga kui ta paljastas kassivabrikuid ja pedofiile, siis pole oluline, milline on tema saatejuhtimise stiil. Oluline on see, et kassivabrikud ja pedofiilid on tülgastavad.

Nüüd loen, et prokoratuur läheb Katrin Lusti vastu kohtusse. See riivab natuke minu õiglustunnet. Jah, ma saan aru, et ei tohi niimoodi sisse tungida. Jah, ma olen nõus, et seaduse rikkumine ei saa saada tavaks. Jah, ma saan aru, et ei ole eetiline. Eetline või mitte, kuid Katrin Lustist on Eestis kindlasti suuremaid kurjategijaid. Kohtuasjad venivad sest prokuratuuril pole ressursse. Mõned menetlused lõpetatakse, sest kohtualuse tervislik seisund ei luba. Aga Katrin Lust tuleb kindlasti vangi panna. Ausalt noh!

Lapsevanemana vihkan ja kardan ma üle kõige pedofiile. Loen uudiseid sellest, kuidas paadunud pedofiilid vanglast vabanevad ja meelitavad sotsiaalmeedias tüdrukuid ning ausõna, mul on p….ui, et nii ei ole ilus ja eetiline, vaid mul on hea meel, et keegi sellistel tegelastel silma peal hoiab ning nende tegevusi paljastab. Isegi kui ei ole otseseid tõendeid, vaid kahtlused.

Oh kooliaeg oh kooliaeg

Ma ei mäleta, kust ja miks ma need vanad koolipildid välja kaevasin, aga jube nostalgia – nagu vanainimesele kombeks – tuli peale. Mulle täiega meeldis koolis käia. Ma olin üks neist hulludest, kes juba augusti alguses hakkas koolimaja juures jõlkuma, et saaks teada, kuna õpikud kätte saab. Siis ei olnud ju internetti ja teavitus pandi paberiga koolimaja akna peale. Muidugi ma teadsin, et see teavitus ei teki sinna enne augusti teist poolt, aga nagu korralik nohik ikka, käisin ma varakult vaatamas, et jumala eest õpikute hagamist maha ei maga.

Õpikutega oli see naljakas asi veel, et jube oluline oli kohe teada saada, kes eelmisel aastal raamatut kasutanud oli. Õudselt äge oli kui see oli mõne popi poisi või silmarõõmu kasutuses olnud. Mida see andis – biitsmii täna – aga siis oli oluline? Ja kuigi raamatusse ei tohtinud ju kirjutada, siis mõnikord vedas ja keegi oli siiski harilikuga ülesannete vastsued ette kirjutanud. Juhtus ka seda, et vastus oli vale. Kooliaasta lõpus vaatas raamatukogu tädi üle, kas raamatud on korralikult hoitud. Jube hirm oli alati, et kas ikka on või tuleb…karistus. Ma isegi ei tea, mis see karistus tol ajal olla võis ja mitte, et ma oma õpikuid ei hoidnud, aga mõni oli eelmiste omanike poolt juba nii kapsaks loetud, et nurgad läksid ikka koledaks ja hirm oli, et raamatukogu tädi ajab minu kraesse kapsaks loetud raamatu. Ei ajanud. Küll aga juhtus mõnikord nii, et mõni raamat oli koju ununenud, siis tuli see kindlasti samal päeval ära tuua. Ei olnud midagi nii, et homme toon! Istusid bussi peale ja tõid teisest linna otsast raamatu ära õigel päeval. Nii nagu kästi.

Enne kooli algust tuli kindlasti üle vaadata koolivorm. Et oleks puhas ja korralik. Ruuduline kooliseelik ei olnud algklassides lubatud, aga mina tahtsin. Mulle nii meeldis see ruuduline seelik. Nagu näha on mingil põhjusel mul lubati ka sellega käia. Ja valge pidulik pluus meeldis mulle. Nii ilus satsiline krae oli. Kahju, et seda nii harva sai kanda. Koolivorme sai kui ma õigesti mäletan osta Tartus kahest poest – või oli nii, et ühes müüdi poiste riideid ja teises tüdrukute omasid? Ruudulisi seelikuid muide ei olnud väga saada. Ma mäletan seda õnne kui ma enda oma kätte sain! Hea on, et sain, sest viiendast klassist ei olnud (vist) koolivorm enam kohustuslik ja kui ma ei oleks oma jonni ajanud ja algklassides ruudulist seelikut kandnud, siis ma ei olekski seda kanda saanud. Pioneeriks ma ei saanudki. Enne muutus riigikord:D

Kuigi mulle meeldis metsikult koolis käia, eriti algklassides, kartsime me osasid õpetajaid nagu tuld. Keemiaõpetaja Kütt on legendaarne koolihirm. Algklassides puutusime me temaga vaid koridoris vahetunni ajal kokku ja hoidku jumal selle eest, kui talle jooksmisega vahele jäid. Vahetunni ajal tuli jalutada. Ringiratast. Keegi ei vaielnud Kütile vastu. Hull õpetaja oli, aga praegu täiskasvanuna mõtlen ma, et tegelikult oli pull kuju. Hea huumoriga. Sarkastiline. Ütles, nii et oli öeldud. Ühekorra tõmbas klassipäevikusse joonlauaga kõigile “ühed”.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Kas te viimasel pildil Mareki leiate üles?

1743522_683997211661283_950512693_n1798769_683996074994730_741242117_nblogger-image--1189135408

blogger-image-1607963451

1926115_775168829213709_8653736427473234048_o.jpg

Sellest hoolimata soovin teile edu töökoha otsingutel

Kui ma kusagil olen kokku puutunud Murphy seadusega, siis on see töökoha ja tööpakkumistega seoses. On olnud perioode, kus ma OTSIN tööd ja saan n+1 vastust, mis lõppevad lausega “sellest hoolimata soovin teile edu töökoha otsingutel”. Jumalast närvi ajab eksju. Mis mõttes te ei kutsu mind kohale, ei oota mind punane vaip lahti rullitult, kas te ei tea kui hea töötaja ma olen? Enesehinnang hakkas kõikuma ja hakkasin mõtlema, et mis – kas ma olengi ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga nagu üks vana hea klassik on öelnud.

Ühtäkki täiesti kogemata ILMA OTSIMATA satub vaatevälja üks töökoht, mis kõnetab. Kandideerin, saan tööle. Ja SIIS hakkavad tööpakkumised. Kutsed vestlustele. Üks neist pakkumistst oli üsna ahvatlev. Vastasin, et teate, hetkel paneks mind töökoha vahetuse peale mõtlema vaid väga korralik motivatsioonipakett ja usun, et on teisi kandidaate, kes on väiksemate nõudmistega. Sain vastuse ka. Küsimusega, et mis need nõudmised siis on. Kuigi ma teadsin, et ma ei kavatse töökohta vahetada vastasin. Ja sain jälle vastuse. Kõik on läbiräägitav.

Tundsin end ühelt poolt kehvasti, et kohe ei vastanud, et ei ole tegelikult pakkumisest huvitatud, teiselt poolt aga paitas see vestlus ego. Aegajalt on seda ka vaja. Siiski sain ma selle meeldiva vestluse lõpetada lausega “sellest hoolimata soovin teile edu õige kandidaadi leidmisel.”

Kes peaks lasteaias lahendama probleemi? Pädev pedagoog või lapsevanem?

Lasteaias X *on probeem, et üks laps lööb nii teisi lapsi kui ühte õpetajat. Kolme-aastane laps, kes lihtsalt lööb. Õpetaja kaebas vanematele igal õhtul, et laps lööb ja rohkem ei rääkinud midagi, nagu muuseas mainis ja kehitas siis õlgu kui vanemad küsisid, et miks ta siis lööb. Midagi peab ju ometi selle käitumise tingima? Ei tea, kehitas õpetaja õlgu ja konstateeris igal õhtul vanematele ikka fakti, et laps lööb.

Alguses oli lapsel ka kodus probleeme löömisega, aga vanemad hakkasid sel teemal lapsega rääkima, talle selgitama, et nii ei tohi ja mida kõike veel ning probleem kadus ära. Välja arvatud lasteaias. Ikka lööb teisi lapsi ja just üht õpetajat. Lõpuks ütles õpetaja vanematele, et tema ei oska midagi teha, et nüüd ajagu vanemad asi korda, et laps enam lasteaias ei lööks, et see ikka nende asi last kasvatada.

Jah, ma olen nõus, et last kasvatab ikka vanem, mitte õpetaja, aga andke mulle andeks, kas see pole naeruväärne kui õpetaja ütleb, et tema ei oska 3-aastase lapsega hakkama saada? Kas meil ei peaks lasteaias töötama pädevad pedagoogid? Eriharidusega? Õppinud laste käitumist ja peaksid teadma, kuidas löömist/hammustamist/jms ebasobivat käitumist lõpetada? Mina olen üsna kasinate pedagoogiliste teadmistega lapsekasvatuse teemadel. Kui Idal oleks selline probleem, siis ma pöörduks professionaali ehk õpetaja poole. Küsiks, mida ta soovitab. Kuidas probleem lahendada. Jõle nadi oleks küll kui õpetaja siis kehitaks õlgu, ütleks, et tema ei saa kolme-aastasest lapsest jagu ja ajagu mina kui lapsevanem probleem korda.

*Kinnitan, et lasteaed X ei ole Ida lasteaed!