Päev 10 – kirjuta millestki, millest sa mõtled “mis siis kui”

Neid, “mis siis kui” mõtteid on ilmselt mu peas pidevalt ja täiesti erisuguseid, alates sellest, et “mis siis kui kook ei tule välja” kuni selleni, et “mis siis kui ma ei suuda laene maksta”, aga on üks selline “mis siis kui”, mis mulle üldse ei meeldi. Ma püüan seda vähe mõelda, kuid ikka juhtub, et ma mõtlen, et “mis siis kui temaga midagi juhtunud on”.

Noh näiteks läheb Marek linna ja on seal kauem kui ma oleksin oodanud, ühel hetkel leian ma end mõttelt, et teed on libedad, nii palju juhtub õnnetusi, “mis siis kui” temaga mingi õnnetus juhtunud on. Siis ma jõuan mõelda, mis olid mu viimased sõnad, kas me kallistasime, kas me olime heas tujus. Ma jõuan oma mõtetes nii kaugele, et mul tekib hirm. Ma saan aru, et see on lapsik ja ilmselt ka natuke hullumeelne, kuid ma ei saa sinna midagi parata.

Kunagi kui Marek esimest korda “nalja tegi” ja alles järgmise päeva lõunaks peole laekus ega olnud ka oma telefonile vastanud, istusin ma kodus trepi peal, kimusin suitsu ja olin peas juba valmis mõelnud, mida matustel öelda. Õõvastavad mõtted küll, aga eks te ju saate aru, miks kalli inimese kadumine mu jaoks kõige suurem hirm on. Ma muidu ei ole ka selline inimene, kes väga helistaks, kui teine väljas on, aga tookord tekkis mul juba hirm ja ma helistasin. Kui telefonile ei vastatud, olin ma kindel, et nüüd on midagi juhtunud. Marek laekus õnneks siiski täiesti ühes tükis järgmise päeva lõunaks koju. Ta ei olnud julgenud telefoni vastu võtta, sest arvas, et olen püha viha täis ja parem on keretäis vastu võtta koju jõudes. Nojah, selleks ajaks kui ta koju jõudis, oli ju mu viha asendunud hirmuga ja ma olin rõõmus nähes teda koju tulemas.

Nüüd on lisaks Marekile lisandunud ka hirm Ida pärast. “Mis siis kui” temaga midagi juhtub. Alles eelmine nädal tuli Ida koos täditütrega bussiga Tartust Tallinna, mis te arvate, kas ma jõudsin mõelda, “mis siis kui” bussiga avarii peaks juhtuma?

Meil on tava üksteisele musi anda kui kodust ära läheme. Kasvõi korraks poodi. Ida on selle tava täitsa uuele levelile viinud. Ta peab andma musi, tegema kalli ja kõige lõpuks ka pai. Kui juhtub, et me sõidame poodi ja tal tuleb meelde, et ta ei teinud issile pai, võib ta nutma hakata. Või mis. Teinekord juhtub nii, et ta hakkab nutma kui ei jõudnud Hugole pai teha kui me ta välja laseme, korraks, pissile:) Aga mulle meeldib see meie väike tava.

30päevane blogiväljakutse päev9

Ma eelmisel aastal alustasin blogimise väljakutsega, aga ma enam ei mäleta, mis mul juhtus, et see pooleli jäi. Jõudsin kaheksanda päevani. Nüüd leidsin, et keegi oli jälle uue väljakutse teinud ja otsustasin kaasa lüüa, aga teen natuke sohki ja alustan üheksandast päevast, sest no eelmis väljakutsega sain ikkagi kaheksa päeva tehtud. Vaatame, palju siis seekord.

Niisiis. Päev 9. Kirjuta oma tugevatest külgedest.

Mul on kõrge stressitaluvus, mis käib käsikäes organiseerimisvõimega. Eriti tööalaselt. Kui tekib probleem, siis ma ei lähe endast välja, vaid hakkan otsekohe lahendust otsima. Ma mäletan juba vanast ajast kui autojuhid teinekord keset ööd helistasid, et ei saa üle piiri, sest midagi oli valesti vormistatud või jumal teab, mis veel, siis ma püüdsin alati leida lahenduse. Või et kogemata saadeti kliendile vale pakk, kaup läks kaduma, hilines ja telefoni otsas oli pettunud ning vihane klient, ma ei läinud selle peale stressi, vaid kuulasin ta ära. Üheksal juhul kümnest rahunes klient maha.

Samamoodi olen ma tähele pannud, et kui ma muidu olen pool-kanaaju, siis stressirikastest olukordades suudan ma säilitada kaine mõistuse ja püüan lahendusi leida. Igatahes ei lähe ma närvi. Sajad katkise autoga teele jäämised ja igasugu muud äpardused on mulle seda kinnitanud. Kusjuures naljakas on see, et kui sellistes olukordades suudan ma olla rahulik ja kannatlik, siis näiteks telefoni ja arvutiprobleemidega ei ole mul kannatlikkust grammivõrdki. Ma lähen täiesti hulluks kui need kinni hanguvad või aeglased on.

Teine tugev külg on mul see, et ma suudan inimesi kuulata. Te ei kujuta ette kui palju inimesed, tuttavad ja võhivõõrad, on mulle oma südant puistanud, rääkinud mulle asju, mida nad kellelegi teisele pole rääkinud. Ma ei tea, millest see tuleb, aga inimesed usaldavad mulle oma saladusi ja küsivalt minult nõu. Ja tahavad minuga suhelda. Ma olen väga hea suhtleja. Samas jällegi võin ma täielikult lukustuda oma mulli ja mõnes seltskonnas mitte sõnagi rääkida, sest ma hakkan häbenema. Jp, avalikult oma elust blogijana olen ma tegelikkuses aegajalt piisavalt häbelik. Kui keegi ise minuga suhtlema ei tule, siis ma hoian eemale. Tihti arvatakse seetõttu, et  ma olen ülbe.

Kolmandaks tugevaks küljeks on kriitika talumine. Muidugi on asju, mis lähevad hinge ja teevad haiget, kuid ausalt, aastatega olen ma õppinud kriitikat taluma. Umbes kümme aastat tagasi ei talunud ma grammivõrdki kriitikat, ma arvasin, et mul on alati õigus ja ma nägin rohkem pindu teiste silmas kui palki enda omas. Nüüd oskan ma kriitikat “sõeluda” – mõnikord on kritiseerijate sõnade taga mitte pahatahtlikkus või kadedus, vaid soov aidata. Näiteks läks mulle väga hinge kui mu sõbranna soovitas mul psühholoogi juurde minna. “Mis mõttes?” solvusin mina. Täna olen ma talle selle soovituse eest tänulik. Kuid mitte alati ei suuda ma kriitikaga toime tulla, selle pärast ma plärtsungi vahel nagu 14-aastane.

Ma võiksin ennast veel kiita, aga no aitab nendest kolmest ka. Muidu läheb liiga pikaks see postitus;)

 

Päev 8 – sarjad & filmid, mis meeldivad

See postitus võiks minna väga pikaks, sest mulle meeldivad väga paljud filmid, aga ma üritan (ilma pikemalt mõtlemata) kirja panna lemmikud, mis pähe kargavad.

Kõige pealt meeldivad mulle nats sellised “segased” filmid – Hukkunud alpinisti hotell (üks mu tõelisi lemmikuid!), Silmad pärani kinni, Melanhoolia, Marie Antonette, Tõlkes kaduma läinud. Kuku. Mina jään ellu, Pulp fiction (ka üks mu päris-päris lemmikuid!)…Mu õde ja Marek hoiavad alati peast kinni, kui minu kord on filmi valida.

Siis igasugu (romantilised) komöödiad, mis tegelikult ajavad mind närvi, sest sisu on neil kõigil ju sama: Sulle on meil, Maja järve ääres, Sleepless in Seattle, Bad moms, Arthur, Seksiteraapia. Ühesõnaga sellised lihtsad filmid:D

Sõjafilmid nagu Sõjaratsu, Reamees Ryani päästmine, Sara võti, Schindleri nimekiri, Inglorious bastards.

Maailmalõpufilmid (minu guilty pleasure) – Deep impact, Isesesivuspäev, Päev pärast homset. Hetkel ei tule kõik meelde, aga no saate aru küll, mis tüüpi filmid.

Hary Potter on minu teine guilty pleasure🙂

Õudukad ja thrillerid – Teised, Paranormal Activity (just vaatasime seda siin sõbrannaga, väga kriipi saaga), Peidus pinna all, Lennuplaan, Voonakeste vaikimine, Saag, Freddy Krüger

Lisaks meeldivad mulle kõiksugu Skandinaavia filmid – Victoria, Kon-Tiki, Kuradisaare kuningas.

Tuulest viidud, Helisev muusika, Üksinda kodus, Die Hard muidugi ka. Ahjaa, teate see “Prints Zamundast” või mis selle nimi ongi,mida igal aastal 1.jaanuar näitab, see meeldib mulle ka. Päriselt. Ma ei valeta:D

No aitab vist filmidest.

Seriaale ma enam väga ei vaata, aga mingid lemmikud on mul siiski. Vanadest ikka “Sõbrad” ja “Kaks ja pool meest”, uuematest “Modern family”, “Lillyhammer”, loomulikult “Mad Men”.

Lisaks meeldisid mulle ETV peal jooksnud Norra seriaalid ja “Südameasjad”.

Kunagi ammu ammu meeldisid mulle “Remington Steel” ja “Kelmid ja pühakud”

Päev 6 – mis on usaldus?

Usalduse kohta võib vist guugeldada mustmiljon rohkem ja vähem imalat tsitaati, milles kõigis siiski ka natuke tõde peidus on. Kui usaldust on ära kasutatud, siis võtab ikka aega küll, et see taastada, kuid see ei ole võimatu. Mina olen siin kohal ilmselt lõhestunud isiksus, sest osa minust ütleb, et ei tahaks kuidagi uuesti usaldada inimest, kes seda kurjasti on kasutanud, kuid tegelikkus on see, et aja möödudes läheb ikka meelest ja teinekord tuleb isegi teadmine, et võib olla see polnudki kõige hullem asi maailmas.

Kunagi kasutas minult saadud infot minu vastu ära üks töökaaslane, ma vandusin kättemaksu, mõni aeg hiljem läks mul see meelest või noh tegu on mul ikka meeles, kuid see pole tänases päevas isegi enam mitte oluline. See ei muuda mitte midagi.

Kunagi sai Marek hakkama ühe lollusega ja ma vandusin endale vihast sinisena, et ei usalda teda enam kunagi. Läks seegi mööda ja täna on see selline teema, mida me talle aegajalt naljaga nina peale hõõrume. Kui tahate mulle head meelt teha ja Marekit tögada, siis kinkige meile Veuve clicquot šampust;) Võib-olla ma kunagi räägin kogu loo ka ära.

Aga mis see usaldus siis on? Ei ole see midagi müstilist ega salapärast ega ka erilist. Minu jaoks on usaldus näiteks suhte üks põhitalasid. Kui pole usaldust, ei ole ka suhet. Kehtib nii paarisuhte kui sõprussuhte kohta. Usaldus on see tunne, kui sa tead, et võid teise inimesega olla täpselt see, kes sa oled.

Päev 05 – Selle kuu eesmärgid ja miks

Selle kuu eesmärgid on väga lihtsad:

  1. Saata välja kolm turunduskampaaniat ehk tuhat meili. Miks? Sest ma tahan palka saada
  2. Kirjutada esimene peatükk uuest lasteraamatust, mille mõte mulle kaks päeva tagasi pähe kargas ja see saata mõnele kirjastusele. Miks? Ehk näkkab.
  3. Kirjutada valmis reklaamblogipostitused. Miks? Sest nende eest saab raha.
  4. Saada hakkama blogi ringitõstmisega. Miks? Külastatavuse tõusuga on aeg blogi uuele levelile viia. Kahjuks minu jaoks on see ringitõstmine kõrgem matemaatika, loodan oma targema väikse õe peale. Kui on kedagi, kes meid aidata oskab, siis tõstke käpp püsti.

Rohkem ei tulegi hetkel pähe, mis sel kuul veel oleks vaja ära teha. Polegi teist väga palju järele jäänud.

Päev 4: mis tegi sind täna õnnelikuks?

Ma jätan sellest küsimusest “täna” välja, sest kuigi mind juba täna on paar asja rõõmustanud ja päev pole läbi, siis millegi pärast ma kahtlen, et ees on ootamas midagi, mis mind õnnelikuks teeb. Rõõmustamine ja õnnelikuks saamine/õnnelik olemine ei ole minu arvates üks ja sama asi. Ja kuna mu meelest natuke kõlab see uskumatult, mis mind õnnelikuks on teinud, siis ma mõtlesingi just seda teiega jagada.

Oskate arvata?

Kui te arvasite, et mind on õnnelikuks teinud Britt Ida Loviisa sünd, siis te arvasite õigesti. See on nii veider, kuidas minusugusest “lastevihkajast” on saanud pooleldi kanaema, kes ei suuda välja mõelda mitte midagi ägedamat ja paremat kui oma laps. Ma olen sellele palju mõelnud ja me oleme isegi Marekiga arutanud, et kes me oleks ja kus me oleks ilma Idata ning jõudnud järeldusele, et me oleks kaks tühiste eludega mõttetut inimest, kes ilmselt lihtsalt kulgeks läbi elu. Suurimaks rõõmuks reedeõhtune veinipudel.

Ida on minu mõttemaailma, arvamused, senised tõekspidamised ja elukorralduse peapeale pööranud. Inimesest, kes mõtles vaid tööle ja töötulemustele ning saavutamisele, on saanud peaaegu pärisinimene, selline, kelle üle ise ka natukene uhkust võib tunda. Võib-olla mitte maailma kõige kannatlikum ja targem ema, tihti võib-olla lausa liiga karm ja valjuhäälne, kuid siiski uhke ema. Ja ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et mina tunnen maailmas kõige rohkem uhkust selle üle, et olen ema. Kõik muud saavutused jäävad varju. See ongi mind õnnelikuks teinud.

cropped-img_1125.jpg