11

Meil oli reedel pulma-aastapäev. Kuna see oli meil nö ette ära tähistatud Mesi Tare saunapaadis ööbides, siis suuri plaane ja pidustusi me ette ei näinud ega planeerinud. Tegelikult pidi ju olema lausa nii, et Marek on sõpradega Pranglis ja mina sõbrannadega Peipsi ääres. Läks aga teisiti. Peipsi asemel läksime kõik Pranglisse.

Kui aus olla, siis korraks mõtlesin küll et võiks ju Idale hoidja leida, et kahekesi minna vahelduseks, aga samas tundus see nii mõttetu ja vale. Selles mõttes, et Prangli on nii lapsesõbralik saar ja Ida ei vaja seal ka erilist hoidmist. Seal on kanad, kuked, jänesed, kassid, koerad, kes talle piisavalt tegevust pakuvad. Lisaks veel teised lapsed, kellega aias (tahtsin kirjutada mööda saart, aga mõtlesin, et ei saa ju, pärast arvatakse, et ei hoiagi lapsel silma üldse peal) ringi joosta. Lapsele puhas paradiis. Minu plaan oli laias laastus  ka lihtsalt puhata ja püüda ühe teise saare elust pajatav raamat läbi lugeda kui Ida magab ja mees veel pole magama tulnud.

Läks aga teisiti.

Ida jäi koos lapsehoidjatega koju ja meie läksime nädalavahetusele vastu kahekesi. Või noh suuremas seltskonnas, aga ilma lapseta. Kaasavõetud arvutit ei võtnud ma kordagi kätte, raamatust sai ka vaid 53 lehekülge loetud. Aga ei, see pole jumala eest etteheide. See on algus sellele, et öelda, et ootamatult sai sellest nädalavahetusest üks parimaid pulma-aastapäeva tähistamisi. Lõõpimist tuli palju taluda, juba lapsehoidjate poolt, olin ma ju just kirjutanud “spaasse seksimise” loo ja nii pidid kõik ära mainima, et olgu meil siis tore “puhkus”. Tegelikult pean ma tunnistama, et me oleme lausa nii igavad, et spaa-puhkus kui last pole kaasas, tähendab meie jaoks enamikust kordadest “magameendvälja”- puhkust, aga see selleks.

Hommikul käisime nagu traditsiooniks saanud saare tuuril. Aastaid ja aastaid on seda tiiru käidud, aga ikka on tore. Marek, juba poolkohalikuna, teab vist juba iga nurka ja nurgatagust, aga kui on vaja giid olla, siis teeb ta seda suurima hea meelega ikka. Mina teisiti isegi ei oska. Ma ei käi saarel nii palju tihedalt, et mul võiks sellest rannas ja metsas uitamisest kõrini saada. Sõltuvalt aastaajast korjad kas lilli, mustikaid, seeni, joonistad liivale, laod kivist torni, kastad kasvõi varbad vette kui rohkem ei julge või oled trikoo maha unustanud. Iga kord haarab see muinasjutuline idüll mind enda lummusesse.

40051360_1885582091480326_1416886840249548800_n

Marek oli mind köögitoimkonda ka kirja pannud, ent ootamatult läks veel ka nii, et seljankapõhja hakkimise asemel õnnestus mul hoopiski minna vaatama etendust, kuhu enam pileteid ei müüdud. Lugu rääkis kohalikust elust ja “Eestiranna” hukust – tegemist oli tagasivaatega II maailmasõja aega, mil sundmobiliseeritud Eesti mehed, keda ootas ees ränk saatus surra Siberi tööpatareis või märg haud Hara lahe miiniväljal, pääsesid tänu rannarahva kangelaslikkusele Prangli saarele… Mulle jubedalt meeldis. Lihtne aga mitte labane, nagu teinekord sellised lihtsad suvelavastused kipuvad olema. No et saaks maksimaalselt igasugu publikut kohale meelitada ja naerutada. Ega ka mitte liiga diip, et jääks rõhuma. Samas kujutan ma ette, et kohalikele võivad saare elust rääkivad etendused, kus naljad nende kohta kipuvad korduma, juba tüütuks muutuda.  Ikka see sama, et tulevad noored, kes tahavad pidu ja kes ei saa aru, kuhu nad on sattunud, et levi ei ole ja pood on juba kell kaheksa kinni. Turistile aga pakkus see etendus küll kindlasti positiivse emotsiooni. Väga kiidan noori näitlejaid ka.

40222269_1885582008147001_7751853152470564864_n

Päeval olime me kõik suhteliselt kindlad, et läheme sadamakuuri peole. Mina mitte nii väga kindel, sest esiteks ei ole ma väga suur pidutseja enam, teiseks ei fänna ma sellist muusikat, mis ma eeldasin, et seal ees ootab, kolmandaks olin ma väsinud ja neljandaks hommikul oli vaja köögitoimkonna pärast vara tõusta. Suurem osa meie seltskonnast oli samuti peo mõtte maha laitnud ja puges igaüks vaikselt ära oma tuppa, vaid käputäis oli peole minemas. Mina olin samuti tuppa magama minemas, lihtsalt ei viitsinud vihmas jalgsi enam sadamasse kõmpida, aga kui kohalik takso järele tuli, mõtlesin ma ootamatult ümber ja liitusin peoseltskonnaga.

Parim otsus üldse!

Me oleme Marekiga küll eraldi peol käinud, me oleme sel suvel perena koos palju käinud ja teinud, me oleme Marekiga kahekesi käinud ikka aegajalt spaatamas või niisama hotellis puhkamas, aga peol käisime me koos viimati umbes kolm aastat tagasi. Pole otseselt puudust ega vajadust ka tundnud, aga teate, ma ei mäletanudki enam kui tore on ka vahelduseks lihtsalt pidutseda. Tantsida, nii et ei ole ora tagumikus nagu mul tavaliselt kipub olema, sest ma ei oska tantsida. Laulda, nii et vahet pole kas kõvasti ja valesti. Olla oma mehega koos heas seltskonnas ja lasta end lihtsalt vabaks. Ma sain korraga isegi aru, miks inimesed vabatahtlikult tantsimas käivad. See võib nii vabastav olla. Elad lava ees kaasa bändile ja unustad tolle alati kaasaskäiva ora. Ma peaks püüdma seda ora tihedamini eemaldada! Ma tundsin, kuidas ma olen täis uut energiat ning valmis nüüd kogu selle messitralli Helsinkist Kölni ja Dubaini ära tegema nagu naksti.

Ja muide see bänd, mis ma arvasin, et ei kõlba kuke saba allagi, oli vaimustav. Ansambel Onud on täiesti suurepärane! Väga soovitan minna kui nad mõnes sellises romantilises sadamakuuris esinevad.

40058935_453857258457074_6488167615280709632_n

Kell neli varahommikul saatis Marek mind kambrisse magama. Ise tahtis veel teistega edasi peole minna. Või tagasi, kuidas võtta. Sättis end maja ette kivile istuma ja nö kohalikku taksot ootama. Pool tundi ootas, aga kui hommikul hülgejahile minevad kohalikud teda merele kaasa kutsusid, otsustas nii jahi kui peo asemel naise kõrvale kambrisse kobida.

Kell kaheksa tirises äratuskell. Marek lasi mul edasi põõnata ja toimkonnast ära vingerdada, ise läks kohusetundlikult appi. Ajas mind üles alles siis kui vaja oli praami peale minna. Vot see on armastus! Talu perenaine tõi mulle kiiruga veel värske siiaga röstsaia ja tassi kohvi, et ma tühja kõhuga Eestisse mandrile ei peaks minema. Ma saan ühe enam aru, mis Marekit selle pisikese saare juures köidab ja miks ta nagu omamoodi Nipernaadi kohe kevade saabudes saarele tikub igal võimalusel ning ei taha tagasi tulla enne kui Katariina Jee järele tuleb.

40291910_1885582118146990_1429836948331036672_n

Jah, see oli ilma kahtluseta üks parimaid pulma-aastapäeva kinke. Ilma imeliste lapsehoidjateta poleks see võimalik olnud, ma ei oska neid isegi vääriliselt tänada. Vähe sellest, et laps oli hoitud, oli meie maja ümbrus (ja see ei ole väga väike!) filigraanselt ära niidetud, maja oli koristatud, isegi meie pesu oli pestud. Laual ootasid värskelt korjatud metsalilled. Täiesti uskumatu nädalavahetus oli.

Kiri kurjale naisele

Ma sattusin poolkogemata ühe ettevõtte suvepäevadele. Meeste seltskond, aga naised-lapsed tohtis ka kaasa võtta ja nii oli seltskonnas ka paar perekonda. Toredad inimesed. Väga meeldiv seltskond oli. Päeval. Õhtul  digimuutus üks tore ja seltskondlik naine kurjaks naiseks. Uskuge mind, kui ma ütlen kurjaks, siis ma ei mõtle enda moodi kurjaks, vaid nii kurjaks, et isegi mul tuli hirm peale. Mis mõttes, ei läinud mees koos perega magama, vaid otsustas koos töökaaslastega peole minna? Milline jultumus! Pilk, mis naise silmist paistis, oleks võinud tappa. “Tule ka kaasa!” ütles mees ja sai sõimata, et kuhu ma siis sinu arvates lapsed jätan. Njah, eks ma ka ei jätaks lapsi üksinda ja eks ta natuke ehk on ebaaus, et naine peab lastega jääma, aga kui on mehe töökoha suvepäevad, siis tundub mulle, et on okei, et mees on see, kes peole edasi läheb.

Kiiruga (see lihtsalt nõuab eraldi postitust) ütlen ma, et mul ei ole nii lõbusat pidu koos oma mehega olnud ilmselt Malluka pulmast alates ja see pulm oli ikka väga pikka aega tagasi. Meie seltskond läks peoruumi, tantsis end ribadeks ja jõi gin’i kokteile nagu puberteedid. Välja arvatud üks mees. See, kelle kuri naine koju jäi. Ta oli väljas, rääkis inimestega juttu, ei joonud nii nagu teised, vaid lürpis ühte kokteili terve õhtu. Oli ilmselt kogu saare peal kõige adekvaatsem inimene üldse. Ontlik ja korralik. Kui ma küsisin, miks ta naine nii kuri on, rääkis ta naisest vaid head, kuigi ma lõõpisin ja norisin, ikka ei tulnud sealt naise kohta ühtegi halba sõna. Samas oli näha, et mehel oli hea meel, et ta sai korraks lõõgastuda. Ma panin seda õhtul/öösel tähele, aga sain sellest paremini aru alles hommikul. Põhjustest ka.

Kell neli varahommikul jõudsime me ööbimiskohta tagasi. Pugesime igaüks oma urgu ja ärkasime hommikul alles siis kui oli vaja paadi peale jõuda. Kõigil oli lõbus tuju. Välja arvatud kurjal naisel ja ta mehel. Naine oli veel kurjem. Kuri nagu herilane. Sest mis mõttes mees ikkagi keelust üle astus ja peole läks. Koju jõudes pakkigu asjad ja koligu välja.

Kallis kuri naine, ma pean sulle nüüd midagi ütlema. Esiteks ütlen ma sulle, et see on ebanormaalne, et oma ebakindluses seod sa mehe enda külge kinni ja keelad teda nagu väikest last. See on piinlik. Ma saan aru, et võib olla on minevikus mees su usaldust kuritarvitanud, aga elu lõpuni ei saa vihaseks ja kahtlustavaks jääda. See ei tee midagi paremaks. Kui ei suuda lahti lasta ja andeks anda, siis tuleb lahku minna. Kui lahku minna ei taha, tuleb elada ja lasta elada. Inimestel ON vaja oma aega, hingamisruumi. Oma sõpru. Võimalust sõpradega koos käia ilma, et keegi kogu aeg kontrolliks ja keelaks ja käsiks.

Teiseks ütlen ma sulle, et ma tean küll, mis mängu sa mängid. “Paki asjad ja koli välja!” mängu. Sa tead, et su mees ei lähe kuhugi, sa ootad et ta anuks ja paluks, põlvili andeks paluks, et ta on valesti käitunud (jap, jap,sest see oli ju vale käitumine?!) ja sulle haiget teinud, sinu tunnetest mitte hoolinud. Sa oled sellega harjunud. Sa tead! Kui ma saaks su mehele nõu anda, siis ma ütleks talle, et ole mees ja pakigi oma asjad. Seda sa ju ei ootaks? Sa kardad temast nii ilma jääda, et sa püüad teda nii maha trampida, et tal ei oleks endasse ei usku ega ka jugust. Ära pillu selliseid sõnu, kui sa neid ei mõtle. Ühel hetkel saabki su mehel kopp ette või ühel hetkel ta kuulabki minusuguse kohutava inimese nõu ja astubki minema. Siis oled sina üksi ja kibestunud. Ära alanda oma meest. Hinda teda hoopiski kui head meest, isa ja töötajat. Veelkord, lase vabaks, ela ja lase elada!

Kolmandaks on mul sulle üks lihtne nõuanne: Sa ei ole oma mehele ema. Ole talle naine! Tee proovi. Ja kui ta läheb töökaaslastega välja, siis ära istu öö otsa üleval taignarull käes, vaid küsi hommikul oma mehelt, kas tal oli tore. Kuna sa viimati oma mehe ja tema soovide peale mõtlesid?

Ma tean, et ei ole ilus niimoodi kellestki blogida, aga ma ei saanud vaiki olla. Ma olen küllalt neid kurja naise nalju kuulnud, kuid ma arvasin, et SELLISE kurja naise olemasolu on müüt, linnalegend. Ma ei ole ideaalne naine, kaugel sellest, aga pagan noh, ma ikka tunnen kaasa kõikidele meestele, kel sellised naised, kes oma meest lõa otsas hoiavad, kodus on. Mis elu see on? 

Minu ja Mareki suurim erinevus

Sõitsin koju ja järsku torkas mulle pähe, mis on minu ja Mareki suurim erinevus.

Et kõik ausalt ära rääkida alustan ma kaugemalt. Eelmisel nädalavahetusel käisime Idaga Pärnus, ma ei olnud jõudnud viitsinud kohvrit veel lahti pakkida ja nii seisis see ka veel esmaspäeva õhtul koridoris. Mis tast enam lahti pakkida ja ära viia kui me juba teisipäeva õhtul pidime Rootsi minema. Pakin lahti ja kokku ühe hooga teisipäeva hommikul, mõtlesin ma. Kuigi ma teisipäeva hommikul enam tänu muutunud töösituatsioonile ei teadnud, kas me ikka läheme kuhugi, viskasin ma enne Ida lasteaeda viimist kohvrisse juurde mõned asjad ja viskasin kohvri autosse. Lõuna ajal olin ma juba kindel, et me ei lähe õhtul kuhugi. Aeg hakkas käest ära kaduma. Aga ma kihutasin ikkagi Idale lasteaeda järgi ja kimasime sadamasse. Ütlesin Marekile ka, et ega ma ei tea, kas jõuame, aga proovime. Jõudsime isegi tund aega enne väljumist, mis minu puhul on ikka nagu väga vara jõutud. Isegi pileti ostmisega ei pidanud kiirustama. Ega te ometi ei arvanud, et mul oli pilet ostetud varem?

Kolmapäeval hakkasin ma vaatama, kuidas Rootsist tagasi saada. Ainuke kriteerium oli, et pean laupäeva lõunaks jõudma Tartusse. Ilmselt ikka laevaga. Laevapileteid uurima hakates selgus, et koolivaheaja puhul on hinnad kõrgeks aetud ning muutsin oma plaane. Valisin lennuki. Mis seekord oli per nägu soodsam kui laev. Ida pidi niikuinii jääma Rootsi Tarrrrrmot ja Merrrrrlet (Ida rõhutab neid r-tähti nii, et meile on ka see külge jäänud) ootama, siis sobis see mulle hästi. Mõeldud tehtud ja broneeritud sai täna lõunaks lennureis läbi Helsingi Tallinna.

Hommikul ärgates oli mu telefonis sõnum. Ida kutsuti oma Norra lasteaiasõbra ja (endise?) peika sünnale. Neljapäeval. 8.03. Meie esialgne plaan oli Norra minna alles 9. või 12. märts, aga kuna mul otseselt mingeid plaane ega takistusi polnud, siis miks mitte minna ka juba kolmapäeval. Küsisingi Idalt, kas ta Norra tahab minna. Magnuse sünnipäevale .”Jaaaaa!” hüüdis Ida ja veel enne kui ma jõudsin osta Nynäshamn Stockholm rongipileti, olid mul järgmiseks kolmapäevaks valmis vaadatud lennupiletid Oslosse. Kolmapäevane lend on üldjuhul ka soodne. Oli ka seekord.

Kauaks me Norra jääme ma ei tea. Ma ei oska planeerida, ma vaatan asju jooksvalt. Milleks üldse planeerida? Alles planeerisin ma, et olen 20.03 Kopenhaagenis, aga ei ole, arvasin, et niipea ka ei satu uuesti, aga ikka satun, juba varsti. Samal ajal planeerin ma poolenisti üht käiku Amsterdami. Korraga tuli vajadus;) Nagu välk selgest taevast. Aga see võib ka veel muutuda, kes teab. Elu on ettearvamatu.

Kuna ma Mareki ja enda erinevuseni jõuan? No ilmselt te juba aimate. Kell viis maandusin ma lennujaamas, kella poole kuueks olin ma sadamas (no oli vaja läbi põigata). Ma tean, et viimane Rootsi laeva check in´i hetk on 17:40. Vaatasin laeva ja mõtlesin, et pähh, astuks ka laeva – Tarrrmo ja Merrrrle olid ju selles laevas, aga siis tuli mulle meelde, miks ma üldse varem Rootsist tagasi tulin. Tartu. Mul on homme Tartus vaja olla!

Marek, kes algselt pidi ka nendega Rootsi minema, otsustas eile ümber – ma ei saanud aru, kas tal oli mure, et maja jääb kütmata või oli mingi töövärk või jumal teab, mis veel, aga kui ta mulle veerand viis helistas, et hakkas töölt liikuma, mõtlesin mina, et noh jõuab ju veel laevale. Ütlesin talle ka. “Aa ei, mul ju pakkimata ja ma ei saa ju ja…” Sada asja tuli sealt vastuseks. Ja ma mõtlesin. Kui MINA oleks olnud sellises olukorras, et tean-ei tea, kas saan minna, siis ma oleks igaks juhuks ikka kohvri autosse visanud (mida ma nädala alguses tegingi) ja ISEGI kui mul ei oleks kohvrit olnud, siis ma oleks selles situatsioonis kaks kätt taskus (eeldatavasti ka rahakott taskus) laeva astunud. See on ju kruiis. Hambapasta ja -harja saab laevast ka osta.

Aga Marek ei ole mina. Tema otsused on läbi mõeldud ja kaalutud. Mina olen spontaanne. Marekis puudub spontaansus. Marek seiklusi ei armasta. A see vist ongi põhjus, miks me koos elame ja kokku sobime. Üks mõõdab kümme korda enne lõikust, teine usaldab kõhutunnet ja tuju, kokku tuleb üsna stabiilne paar.

Aga neid pole see ju kunagi huvitanud!

Loen siit ja sealt isadepäeva kohta. Üks kirjutab kinkige asju, teine kirjutab väärtustage aega, kolmas kirjutab, et isa saadab teda pidevalt v***u, neljas meenutab idülli, viies räägib, mida meisterdab, kuues…Ja siis olen mina. Isadepäev ei tekita minus mingit emotsiooni. Tegelikult ka emadepäev (aga isadepäeva valguses jätame selle teema kõrvale).

Asi ei ole selles, et ma olen isata üles kasvanud. Ma püüdsin oma lapsepõlvest meenutada, kas mul on lasteaiast mingeid mälestusi isadepäeva peost või üldse pidudest, kus mu isa oleks võinud kohal olla, aga mul ei ole ühtegi mälestust. Ma ei tea, kas siis ei tähistatud isadepäeva või ma isata lapsena lihtsalt olen need peod enda jaoks ära blokkinud mälust. Ma ei mäleta,et isadepäeva oleks kuidagi eriliselt tähistatud. Võib olla siis tähistati rohkem armee aastapäeva? Ei? Ja?

Praegu tundub mulle natuke, et isadepäevale pannakse liiga palju rõhku ja minu meelest ei ole see õige, sest ma tean vähemalt sadat (okei, kirjanduslik liialdus) peret, kus isa ja ema omavahel isegi ei suhtle, nii et mis isadepäevast me siin räägime.

Asi pole ka selles, et mu isa või isad (mingil määral läheb ju kasuisa ikka ka isa alla) oleks isadena täielikud mölakad olnud. Eks nad oma veidral moel on ikka minust hoolinud, kuid “tüüpiliste eesti meestena” ei ole nad seda osanud välja näidata. Kui siis vaid purjus peaga. Või salaja. Oma isalt olen ma kunagi saanud kõne, mis mul meelest ei lähe. Ta ütles, et ma pean teadma, et mina ja mu vend oleme ta elu suurimad ja ainsad saavutused. Suured sõnad, natuke nukrad, aga jäid meelde. Rohkem ei ole ta (ega ma) teineteisele armastust avaldanud.  Oma kasuisalt olen ma kiitust enda kohta kuulnud salaja. Kiitis oma sõbrale kui tark ja tubli ma olen. Ma kuulsni kogemata seda vestlust pealt. Üks kord.

Need kaks poolikut isa on kindlasti omajagu mu iseloomu ja närve p****e keeranud, ent samas on nad kummalisel moel aegajalt kokku andnud ka ühe terve isa. Kui üks ei tulnud, siis teine tuli ikka. Kui ühe peale olin vihane, siis samal ajal teise peale ei viitsinud olla. Samas tähtpäevad pole kummagi jaoks kunagi midagi tähendanud. Nii ei saagi ma kuidagi isadepäevast hoolida, sest isadepäevast pole meie peres kunagi keegi hoolinud.

Seda pole ma terve oma elu tähistanud rohkem kui ühe kohmaka kohustusliku telefonikõnega. “Head isedepäeva siis!” on puhas formaalsus, millel puudub igasugune emotsioon. Nii suhtun ma tegelikult ka Ida isa päeva suhteliselt kiretult. Ehk ei ole aus, aga lapsepõlv… Ma suhtungi päeva nii, et see ei ole minu isa päev. Muidugi teeme me issile mingi kingituse, sest Ida arrrrrrmastab kingitusi teha, aga muus osas ei ole see päev eriline, sest Ida ja Marek teevad midagi koos iga päev. Dünaamiline duo! Kui Ida saab vanemaks, siis las ta otsustab ise, kuidas ta oma isaga seda päeva veeta tahab.

Tulles tagasi minu oma isa juurde, siis ma tean, et ta ei ole väga laste inimene, ta ei oska nendega suhelda. Kui päris aus olla, siis mul tekkis isaga mingi suhe alles umbes kümme aastat tagasi. Varem oli kogu meie suhtlus pigem formaalsus, kümne aastaga on mul oma isaga seoses tekkinud isegi mingid mälestused, millest rääkida. Kui mu vend ja ta õde mingeid vanu asju meenutasid, siis teinekord ikka torkas südames, et miks neil on olnud (minu) isa, aga mul mitte, kuid mida aeg edasi, seda rohkem olen ma hoopis tänulik. Tänulik, et mul tänu isale on supercool, übersarkastiline ja tark väikevend ning kreisist veganist välismaine veerandõde, kes on nii minu moodi oma ellusuhtumiselt ja hoiakutelt. Ilma isata mul neid poleks. Ja ilma kasuisata ei oleks mul oma pisikest õde, keda ma aegajalt maapõhja kirun, ent kuuni ja tagasi armastan. Kui nii võtta, siis on see isade päev ikka tähistamist väärt!

Sel aastal on mul kahtlane tunne, et ma kingin oma isale midagi. Isadepäevaks. Esimest korda elus. Me läheme päev varem kõik koos tema abielu tähistama, seda salajast. Mu isale meeldib vahuvein (hmm, geenid, sest mulle ka!). Mul on tunne, et ma kingin talle pohmaka.

922936_10201340723435597_2370329455332895580_n

 

Kas rahulolematuna saab rahulolev olla?

Eks ma ju aimasin, et minu avameelne postitus meie pere muredest saab ilmselt palju tagasisidet,kuid ei osanud ma arvata, et see teema nii palju ka negatiivseid ja koledaid kommentaare saab. Muidugi on meil probleem, kuid see ei tähenda sugugi ei armukesi, tüdimust ega teineteise vihkamist või alandamist. Marek on 11 aastat olnud minu parim sõber, minu parim kaaslane, minu suurim fänn, minu suurim toetaja, minu suurim pilvedest maa peale tooja, minu realist, minu kalju, minu…KÕIK.

Me lihtsalt ei ole selline ninnu-nännu-hoiame-koguaeg-käest-kinni-ja-kingime-teineteisele-mõmmikuid-teeme-kõike-alati-koos-paar. Ma hindan ja austan oma abikaasat, kuid see ei tähenda, et ma ei tohiks teda kritiseerida või tema üle naerda. Kui te kuuleksite meie omavahelisi vestlusi lives, siis te arvaks, et me vihkame teineteist. Okei, aegajalt on see tõesti ka päris tüli, kuid laias laastus on see tögamine.

Me oleme üks kummaline paar. Kaks erinevat inimest. Kuid ometigi on meie vahel alati olemas olnud midagi, mis meid kokku kleebib. Teeb temast ja minust meie.

1.jpg

Mis mulle oma mehe juures kõige rohkem meeldib? Antud kontekstis meeldib mulle muidugi, et teda ei huvita “lollused”, millega ma hakkama saan. Muidugi ei poolda ta teinekord mu avameelsust (blogis), kuid ta ei heida mulle midagi ette. Ta võtab mu blogi kui osakest minust. Seda ei ole sugugi vähe, sest selleks peab olema tugev isiksus, et pideva lõõpimise ja “naeruvääristamisega” hakkama saada. Mul on hea meel, et mu abikaasa lubab mul end kirjanduslikult ära kasutada. Mina olen endale blogides kasvatanud üsna paksu naha, kuid minu suur respekt Marekile, kes olude sunnil on siia blogisse üheks peategelaseks sattunud ja on loomulikult paksu nahaga.

Enne Marekiga tutvusmist olin ma ebakindel ja haavatav, ma ei kannatanud kriitikat, ma võtsin kõike isiklikult ning lasin end ära kasutada, endale pähe astuda. Ma olen Marekile tänulik, et ta õpetas mulle enesekindlust ja usku endasse, ülbust ning julgust enda eest seista. Marek muutis ebakindla tüdruku enesekindlaks naiseks. Osaliselt on seega mu tööalased võidud Mareki teene.  Marek õpetas mulle ka olulist ebaolulisest eristama. Kriitikal ja kriitikal ning tülil ja tülil on vahe.

Marek on minusse süstinud enesekindlust ka välimuse suhtes. See on tema teene, et ma tunnen end (ebaadekvaatselt?) atraktiivsena. Tal on p…ui mu kõveratest jalgadest, lamedast rinnast või põrandat kriipivast hammastest, ka ülekilodest (ma tean, et ta iluideaal on pigem kondine naine, kuid ei ole ma kordagi kuulnud ta suust ühtegi etteheidet). Ma olen oma mehe jaoks ideaalne naine. Kas see ei ole uhke asi, mida öelda?

fashionista.jpg

Ma jumaldan seda, et Marek on kuldsete kätega ning terava taibu ja leidliku meelega. Pole asja, mida ta ei oskaks parandada ega ka pole asja, mille ta lahendust ei leiaks. Ma olen siiani impressed, et meie maja on ta põhimõtteliselt ÜKSI püsti pannud. Tänapäeval ei oska paljud mehed isegi linnumaja ehitada.  Samamoodi on Marek esimene mees, kel käsi püsti, kui kedagi vaja aidata on.

Lõpetuseks hindan ma ääretult seda, et mu mees on minu kõrval alati olemas, ta hoolib ja armastab mind hoolimata sellest, milline frukt ma tegelikult olla võin. Ta on alati olemas. Alati.

Ega ta seda sõnadesse väga tihti ei pane, sest…mees noh… kuid kurat, kui üks mees suudab panna oma naise tundma naisena, siis on see minu mees. Me kakleme, me vaidleme, me oleme eriavamustel, me lõõbime ja norime teineteise kallal, me ei ole roosamanna ja vahukoor, me oleme meie. Sarkastiline, osaliselt rahulolematu, kuid samas rahulolev paar.

Vot.

3.jpg

Kuidas elada koos kanaisaga?

Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.

Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.

Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.

Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!”  “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.

Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.

Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”.  Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.

“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.

Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?

Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”

Elada üksinda või üksinda suhtes

Ma ei tea, miks, aga mind ajab viimasel ajal autos muusika kuulamine närvi. Nii olen ma ummikutes muudkui erinevaid kanaleid klõpsutanud, et mingit juttu kuulata. Isegi Pere raadiot olen kuulama jäänud, ja Skyplus´i. Täna jäingi viimast kuulama, kus räägiti sellest, et Heli Kraft on oma abielu peale 25 aastat kooselu lahutanud. Mulle tuli meelde, et alles hiljuti rääkisime me ka kooselu ja lahutuste teemal, päris paljud mu tuttavad ja tuttavate tuttavad on pikaajalised kooselud ja abielud lõpetanud. See tekitab minus erinevaid mõtteid.

Ma tean suhteid, mis ei toimi suhtena ja mõtlen ikka aegajalt, et kuna need suhted purunevad. Üks neist on suhe, kus naispool elab oma elu ja meespool on koduabiline, pidevate vihjete peale on mees pidevalt romantiline ning puistab naise üle kinkide ja lillede ja õhtusöökidega restoranis. Sest suhe PEAB olema romantiline. Teine pool ei pinguta suhte nimel rohkem kui pakub aega-ajalt vastutasuks seksi. Tuttavad õhivad, et nii harmooniline ja armas pereelu, mina aga mõtlen, et kuna mehel roosad prillid peast langevad.

Teine suhe on selline, kus suhtes elavad kaks üksikut inimest. Nad on harjunud koos elama, kuid nad ei tee juba aastakümneid midagi koos, nad isegi ei suhtle omavahel. Elasid laste nimel koos. Lapsed on nüüd ammu suured, aga vanemad elavad ikka koos. Nii nagu nad on 50 aastat kakelnud ja karjunud, jätkavad nad seda siiani. Niisama mainin ka, et lapsed käivad neil psühholoogi juures mõlemad.

Kolmas suhe on suhe staatuse pärast, et näidata, et inimesed ei ole mingis teatud vanuses üksinda, et neil on maja, kass, koer, garaažis kaks autot, ometigi on koos inimesed, kel ei ole ühiseid huvisid. “Kui tülitsemine kõrvale jätta, siis meil on täitsa tore,” olen ma naist ütlemas kuulnud.

Minu ja Mareki suhe ei ole kaugeltki ideaalne, üdini romantiline või  üleliia põnev, ometigi on see suhe, mis toimib. On olnud hetki, kus ma olen mõelnud, et fakk it ja ilmselt on sama mõelnud ka Marek, kuid päeva lõpuks oleme me mõlemad aru saanud, mida me suhtelt soovime ja täpselt seda meie pere- ja kooselu meile pakub. Me ei ülehinda romantikat ega alahinda olmet. Mu meelest tehakse tihti viga sellega, et püütakse teist muuta. Teist inimest ei saa muuta. Kui pole romantiline, siis ta ei hakka kunagi igal hommikul voodiesist roosiõielehtedega katma. Romantika ja pidevad liblikad kõhus ei ole kõige olulisem suhte toimimisel. Mu meelest on üks õige suhe see, mis toimib ka olmes. Ja olmet on meie kõigi elus rohkem kui romantikat. Ei?

Ma olen alati olnud see, kes raiub, et elu lõpuni koos. Teoorias olen ikka sama meelt ja olen endale ka selgeks teinud, et alati on kõige lihtsam alla anda ja minema kõndida, alati peab kõige pealt uuesti proovima ja võimaluse andma. Aga millest ma küll aru ei saa on see, kui inimesed uuesti proovimistest ja võimaluste andmistest (mitmuses) hoolimata ikka koos elavad. Ei pea hambad ristis koos elama. Lihtsam ja õigem on laiali minna. Ma vaatan neid õnnetuid suhteid kõrvalt ja mul on inimestest kahju. Inimesed jätavad oma elu elamata.

Aga kui on väikesed lapsed?  Teate, mu meelest on palju õudsem kui lapsed näevad pidevalt nääklevaid ja tülitsevaid stressis vanemaid kui lahutamine.

Kuidas oma elu põnevaks teha vol1000

Ma käisin eile sõbrannadega õues. Enne kui ma jõuan loo pointini, siis kui otsite mõnusat ja hubast kohta, hea teeninduse ja maitsva toiduga, siis Rataskaevu 16 on see koht, kuhu minna tasub. Kui te Rataskaevu16 lauda ei saa, siis on õnneks olemas ka Väike Rataskaevu16 (LINK) ja sinna saab veidikene kergemini löögile. Rõhk sõnal veidikene. Igatahes soojad soovitused.

Kui ma hilisel õhtutunnil rongiga Keilasse jõudsin ja autoga koju mõtlesin edasi minna, selgus tõsiasi, et mu auto aku oli tühi. Mareki telefon oli välja ja ma juba kujutasin ette, kuidas ma 1) öö autos veedan või 2) jalgsi metsa poole jalutama hakkan keset pilkast pimedust. Õnneks sain ma kätte taksojuhi, kes mind oli nõus koju sõidutama. Smalltalki käigus ütlesin, ma et näed, aku oli tühi, mille peale ta vastas, et noh siis tuleb uus aku osta. “Äkää,akus ei ole tegelikult viga…,” hakkasin ma seletama, kuid tundsin siis, et ma ei viitsi hakata seletama, et autol on õhkpadi tuksis ja kui ma unustan massilüliti välja keerata, siis üritab auto end seistes üles pumbata ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma vastasin lühendatult versioonis, mis kõlas nii blondilt, et isegi mina sain aru, kuid taksojuht oli viisakas ja ei öelnud ka midagi. Ilmselt mõtles,et vaene naine, sa ei tea autodest ikka mitte midagi, jah.

Hommikul pidin ma selle teatega, et auto jäi Keilasse, lähenema Marekile. See oli riskantne värk. Tal on mingid oma rutiinid hommikuti ja siis ta läheb jube stressi, kui plaan sassi aetakse. “Ma jään ju tööle hiljaks ka niimoodi,” pahandas ta. Mina mõtlesin, et ega töö pole jänes, et mõni asi see pool tunnikest, et niikuinii ta istub reedeti pooleööni tööl, aga noh Marek…

“Kuidas sa suutsid massilüliti sisse unustada?” jauras ta. Olgu öeldud, et see liigutus, et see välja keerata on mul automaatselt käe sees juba, nii et ma ei suuda ise ka seda mõista, aga hallooo, kui palju naisi teab, misasi massilüliti üldse on ja kus see asub ning kuidas seda kasutada. Seega on mulle ebaaus ette heita, et ma selle ühe korra sisse unustasin. “Ma ei saa sind kogu aeg päästa?” pahandas Marek edasi, nagu ei oleks ta mu mees, vaid isa. Mina istusin kõrvad lontis vaikselt diivanil ja kuulasin, sellistel hetkedel ei ole mõtet Marekiga vaielda, ta ärritub. Kui ta aga jätkas, et mid tuleb kogu aeg päästa, et alles mul sai ju kütus otsa, ja et jumal tänatud,et see kodus hoovis juhtus, sest muidu ta oleks pidanud töölt ära tulema, et mind jälle päästa ja et ta ei saagi nii tööl käia kui ma ise hakkama ei saa. “Jälle?” ei suutnud ma vait olla, “kakoi jälle sa mind päästsid, ühe korra pidid kütust tooma.” Marek tuletas mulle meelde kui mitu korda ma võtmed Norras suutsin koju unustada. “Ja jumal teab palju kordi sa neid võtmeid veel suutsid ära kaotada kui mind ei olnud!”

“Kordagi!” vastasin mina, “mul ei olnud selleks võimalust.”

“No just,” targutas Marek, “aga kui sul võimalus on, siis sa unustad!”  Selle jutuajamise käigus olime me jõudnud kodust välja sõita ja olime maanteele jõudmas. Ma katsusin taskut. “Oota, aga ma ei võtnud autovõtmeid!” hüüatasin ma ja olin ise õnnelik, et see mul nii ruttu meenus.

Marek oli ahastuses. “Appi, ma olen sulle öelnud,et palun pane need endale paelaga kaela. Ma ei jaksa enam!” Kusjuures, tõesti, ma kaotasin viimati võtmeid põhikoolis, kuid viimase aasta jooksul on millegipärast nii, et kui ma võtmeid ei pane õige koha peale, siis ma unustan tõesti. Nt eile ei pannud ma neid koju tulles kohe aknalaua peale, vaid need jäid taskusse. Ja see oligi viga. Inimlik viga.

“Sellepärast naistel ongi armukesed, et nende mehed on kodus torisevad vanamehed,” ilkusin ma Mareki kallal.

“Vastupidi,” vaidles tema vastu. “Meestel on armuksed, sest nende naised on kodus nii tuutud.Armuke võib tuutu olla, ta on niikuinii vaid ühe asja jaoks.”

“Kust sa armukeste hingeelu tead? Võib-olla tahab pärast pere luua, matšalka üle õla?” (Kui olete “Armastust kolme apelsini vastu” näinud, siis te mäletate seda pereloomise juttu ehk)

“Issi on tuutu,” ütlesin ma Idale.

“Ei ole,” vastas Ida ja lisas, “emme on tuutu!”

Aga auto sai käima. Ja Ida oli täna esimene laps lasteaias. MIna tulin koju ja keerasin autol nagu ikka massilüliti välja. Veel paar aastat tagasi ei osanud ma autole isegi aknapesuvedelikku valada. Parkimisest rääkimata. Massilüliti ja soojaspiraal ja muud kummalised terminid läksid mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Enam mitte. Vanade autode puhul peab kõike teadma.

KUI Jõuluvana oleks olemas, siis ma paluks, et ta tooks mulle uue auto. Kohe päris uue, millega ei oleks selliseid probleeme nagu mul on autodega olnud sellest ajast saati kui ma Ruudolfi sodiks sõitsin. Ma oleks isegi nõus hea naine olema. Kohe lausa kuu aega püüaks hea olla. Noh et ei näägutaks ja koristaks ja peseks pesu ja triigiks. Jp, ma vist isegi oleks nõus pesu, sh ka sokke, triikima.

Seksist ehk kuidas oma abikaasat solvata

Ma peaaegu, et söön (jälle) oma sõnu, sest ma olen lubanud, et seksist oma blogis ei räägi, kuid nüüd nagu natuke ikka räägin. Ei ole vaja karta, et ma oma sekselu detailselt lahkama hakkan, sellele levelile ei ole ma (veel?) jõudnud, aga samas võite selle postituse rahumeeli kinni panna kui te olete mu ema/vanaema/tädi/onu/isa/õde/vend/vennanaine /muu sugulane/liiga hea tuttav.

Aga siis asjast. Härra Abikaasa on viimased päevad diivanil mulle aina lähemale istunud, ikka nagu kohe külje alla ja kui te meid tunnete, siis te teate, et tavaliselt istume me eri diivani otsas, üks klõbistab oma telefonis (arvake kumb?) ja teine vaatab ühe silmaga telekat ja teise silmaga hoiab Idal silma peal (arvake kumb?). Ehk siis meie majas on selline kaissu pugemine ikka juba väga kahtlane lähedus. Ja kui siia lisada veel,et ta on ka kallistama kukkunud, siis on see märk vaid sellest, et tal on mingi tagamõte.

“Issand jumal, kaua sa jaksad?” küsisin ma tülpinult ja silmi telefonilt tõstmata kui Härra Abikaasa jälle mulle lähenes. Olgu igaks juhuks mainitud, et selleks ajaks Ida juba magas, igaks juhuks mainin, sest mine tea, mida te meist arvate. Järgnes pikk dialoog, sellest, mida ta tahab, aga selle vestluse jätan ma meie teada. Me oleme kümme aastat abielus olnud ja nüüd siis korraga selline kirg. “Ahaaa!” hüüatasin ma ühtäkki nagu oleksin uue keemilise elemendi leiutanud, “ma tean, ma olen lugenud sellest, et kui meestel on tekkinud silmarõõm, kellesse nad salaja armunud on, siis nad muutuvad kodus ka kirglikuks ja kujutavad oma naise asemele vaimusilmas kellegi teise.” Härra Abikaasa vaatas mind nagu aru kaotanud (mis veel uut on?) ja ma seletasin talle, kuidas ma filmidest näinud on, kuidas see teise naise ette kujutamine käib.

Härra Abikaasa kuulas kannatlikult mu näitemängu ära ja lähenes uuesti. “Kuule, ma ei viitsi enam,” vastasin ma ja lisasin nagu muuseas, “been there done that, loetud raamat, noh, kaua ikka ühte ja sama raamatut lugeda saab.” Järgmisel hetkel kui Härra Abikaasa mulle suurte silmadega otsa jäi vaatama, sain ma aru, et ei olnud võib olla kõige läbimõeldum lause, mida öelda. Põhimõtteliselt olin ma ju öelnud, et mul on oma mehest kõrini ja ma ei viitsi enam temaga seksida. Nii lihtne ongi oma abikaasat solvata. Kui Härra Abikaasa MULLE oleks nii öelnud, siis te ei taha teada, MILLINE torm siin majas oleks tõusnud. Tegelikult ei mõelnud ma muidugi, et Härra Abikaasa on “loetud raamat”, ma mõtlesin, et noh kui juba niikaua abielus on oldud ja “nii vanad” ollakse, et siis peaks tee ja küpsistega oma armastust teise vastu välja näitama, mitte seksima.

Ma üritasin end parandada ja selgitasin, et seks on nagu söömine, et ei pea…aga lauset ma ei osanud lõpetada loogiliselt, sest sööma just ju peab. Aga seksima ei pea. Ma parandasin end uuesti ja üritasin Härra Abikaasa keeles rääkida ning ütlesin, et seks on nagu koristamine, et võib, aga ei pea. Siis sain ma aru, et olin jälle pange pannud, sest keda ma lollitan. Härra Abikaasa teine pool, mis ei ole Mr.Poppins, on meesoost Anthea Turner ja tema maailmas PEAB ka koristama, see ei ole valikute küsimus.

Ühesõnaga. Meie jutuajamine/eelmäng kestis nii pikalt, et ülaltkorruselt kostus Ida nuttu ja Mr.Poppins pidi tormama vaatama,  kas printsess nägu halba und. Mina olin selleks korraks pääsenud.

46114_143832735657064_3023837_n.jpg
Sellise pilguga vaatasin ma oma meest kui me veel noored ja verivärskelt abielus olime. Heldinult ja armastavalt. Kirglikult lausa.

 

Kõik mehed on s**apead? Või inimene ei armasta täiuslikkust, vaid teeb täiuslikuks selle, mida armastab?

Me käisime hiljuti Marekiga C-jami kontserdil ja veetsime koos mõnusalt aega (kuni SEB sekkus;). Ma mõtlesin tol õhtul kui vedanud mul on, et mul on olemas inimene, kellega koos ühiseid huve jagada, kusagil koos käia, käest kinni hoida nagu kümme aastat tagasi ja kui tore meil tegelikult koos on. Jah, viimased kaks aastat on olnud okkalised ja isegi rohkem konarlikud kui ma oleks tahtnud, erinevatel põhjustel, ning ausalt enne psühholoogi juures käimist oli mul tunne, et ma alateadlikult ajan meid lahku, teineteisest eemale. Põhjus selleks ei olnud see, et ma oma meest ei armastaks, vaid see, et minu meelest väärib ta rahulikku ja stabiilset pereelu, mitte kisendavat kriiskavat fuuriat, kelleks ma olin muutunud. 

Täna julgen ma öelda, et kõige suurem kriis on möödas ning ma võiksin täna kirjutada 101 põhjust, miks ma oma meest armastan, kuid kuna ma tahtsin keskenduda ühele teisele mõttele, siis ma toon ära vaid mõned. Kust leida mees, kes leiab endas jõudu ja armastust tulla kallistama ja lohutama naist, kes hetk tagasi on pildunud õhku kõige koledamad sõnad ning solvangud? Kust leida mees, kes on alati ja igal hetkel sinu kaitseks ja toetuseks välja astumas, isegi kui mul pole õigus? Kust leida mees, kes teab, et minul ON alati õigus ja ei vaidle annab targemana järele? Kust leida mees, kes paneb mind uskuma, et meil ON majas isepuhastuv nõudepesumasin, pesumasin, elutoapõrand, prügikast? Kust leida mees, kes oskab kõike parandada alates kohvimasinast kuni auto käsipidurini? Kust leida mees, kes on selline Mr.Poppins?  Ma armastan oma meest kõige selle ja rohkema pärast. Mis sellest, et teinekord ma pean teda kõige juhmimaks ja šovinistlikumaks ning egoistlikumaks isendiks maamuna peal, kes üldse biiti ei jaga.

Kui me tol kontserdil istusime ja hiljem käsikäes linna jalutasime tundsin ma end noore ja armununa, õnnelikuna. Samal hetkel tuli mulle meelde, et kui ma olin 20-aastane oli mul üks peika (nimetame teda siis ilustades nii), vanem meesterahvas. 35-aastane. Me käisime koos väljas sest tal oli “kodus nõme, igav ja VANA naine, kellega enam ei taha välja minna koos”. Tol korral ma ei mõelnud selle peale, aga see “vana” naine oli tolkorral sama vana kui mina praegu.  Ja teate, välimus välimuseks, aga vat vanana ma end küll ei tunne. Praegune mina saadaks sellise lontruse kuu peale. Ma mõistsin korraga, milline s**apea too mees tegelikult oli (ilmselt ka on siiani) ning rohkem kui kõike muud hindasin ma Marekis rohkem kui eelpoolmainitut seda, et ta ei ole samasugune s**apea. Mis sellest, et kümne aastaga on noorest ja ilusast (?) naisest saanud (aegajalt ikka) kriiskav ja väsinud välimusega eit. Ma ei pea muretsema, et ta samamoodi mind maha kannaks, halvustaks, välja vahetaks, mis sellest, et mu “parim enne” meeste loogika järgi võibolla läbi on. Ma olen õnnelik, et minu kõrval on mõtlemisvõimeline ja mõistlik isane, kes ka mind on (rohkem) mõtlevaks muutnud. 

Täna juba üheksa aastat abielus olles. Seda on üheksa korda rohkem kui ma 20-aastasena arvasin, et ma kunagi üldse abielus saan olema. Ma olen õnnelik, et see nii on läinud. Ma ei ole magustoit naisena. Pigem juurviljasupp kui vaadata minu oskusi. Ja täidetud jalapeno kui vaadata minu iseloomu. 

Mul on hea meel, et kõik mehed ei ole s**apead, nagu üks popp laul ütleb. Võib olla vastab tõele hoopis see, et inimene ei armastagi täiuslikkust, vaid teeb täiuslikuks selle, mida armastab? 

Not long ago I went out with my husband. To a concert. It had been a while since the last time and we were truly enjoying the evening and each others company. Holding hands like ten years ago when we first met. Laughing and just having a good time. I found myself thinking how lucky I am to have someone to share my interests with, someone who cares.

Last year(s) have been rough, in every way and also for our marrige. I have not been the kind of wife I’d like to be and before I started therapy I really felt we are going apart, because of me and my behaviour. Not because I didn’t love my husband, but because I felt he deserved a happy and stabile home and family life. Today I can say that the hardest times are behind, the road is still rocky from time to times, but I feel no matter what we’ll be there for each other.

I could give you 101 reasons why I love my husband, but as I want to talk about something else, I just give you a few. Where else could I find someone who finds the strenght to hug and comfort me right after I have come with the ugliest insults? Where could I find someone who is always behind me, even when I am wrong, supporting me? Someone who knows I am always right? Knows how to fix everything – from bad mood to coffee machines? Pampers and cares so much for daughter? Yes, these are just the few reasons to love him.

But that evening when we were out I also found another reason to love him. When I was 20, I had a let’s say boyfriend to be polite. An older married man. 35 years old. He went out with me because he had an “OLD and borng wife at home”. I didn’t think much about that then, but when I was out with my husband on that concert, I suddenly realised what an asshole that boyfriend had been. His wife was 35 then, I am 36 today and you know what, looks for looks, but I do not feel old. Nor boring. And my husband doesn’t think that either. Although a pretty and young girl has turned into a nagging wife, I do not have to worry about him being such an asshole. He is a gentelman and pretty close to a perfect husband with many flaws. I love him for that. I am not a dessert as a wife. More like stuffed jalapeno in spicy sauce.

Today we have been married for nine years. It is not too much, but it is enough to appreciate the unperfect perfectness in our marriage.