Kas rahulolematuna saab rahulolev olla?

Eks ma ju aimasin, et minu avameelne postitus meie pere muredest saab ilmselt palju tagasisidet,kuid ei osanud ma arvata, et see teema nii palju ka negatiivseid ja koledaid kommentaare saab. Muidugi on meil probleem, kuid see ei tähenda sugugi ei armukesi, tüdimust ega teineteise vihkamist või alandamist. Marek on 11 aastat olnud minu parim sõber, minu parim kaaslane, minu suurim fänn, minu suurim toetaja, minu suurim pilvedest maa peale tooja, minu realist, minu kalju, minu…KÕIK.

Me lihtsalt ei ole selline ninnu-nännu-hoiame-koguaeg-käest-kinni-ja-kingime-teineteisele-mõmmikuid-teeme-kõike-alati-koos-paar. Ma hindan ja austan oma abikaasat, kuid see ei tähenda, et ma ei tohiks teda kritiseerida või tema üle naerda. Kui te kuuleksite meie omavahelisi vestlusi lives, siis te arvaks, et me vihkame teineteist. Okei, aegajalt on see tõesti ka päris tüli, kuid laias laastus on see tögamine.

Me oleme üks kummaline paar. Kaks erinevat inimest. Kuid ometigi on meie vahel alati olemas olnud midagi, mis meid kokku kleebib. Teeb temast ja minust meie.

1.jpg

Mis mulle oma mehe juures kõige rohkem meeldib? Antud kontekstis meeldib mulle muidugi, et teda ei huvita “lollused”, millega ma hakkama saan. Muidugi ei poolda ta teinekord mu avameelsust (blogis), kuid ta ei heida mulle midagi ette. Ta võtab mu blogi kui osakest minust. Seda ei ole sugugi vähe, sest selleks peab olema tugev isiksus, et pideva lõõpimise ja “naeruvääristamisega” hakkama saada. Mul on hea meel, et mu abikaasa lubab mul end kirjanduslikult ära kasutada. Mina olen endale blogides kasvatanud üsna paksu naha, kuid minu suur respekt Marekile, kes olude sunnil on siia blogisse üheks peategelaseks sattunud ja on loomulikult paksu nahaga.

Enne Marekiga tutvusmist olin ma ebakindel ja haavatav, ma ei kannatanud kriitikat, ma võtsin kõike isiklikult ning lasin end ära kasutada, endale pähe astuda. Ma olen Marekile tänulik, et ta õpetas mulle enesekindlust ja usku endasse, ülbust ning julgust enda eest seista. Marek muutis ebakindla tüdruku enesekindlaks naiseks. Osaliselt on seega mu tööalased võidud Mareki teene.  Marek õpetas mulle ka olulist ebaolulisest eristama. Kriitikal ja kriitikal ning tülil ja tülil on vahe.

Marek on minusse süstinud enesekindlust ka välimuse suhtes. See on tema teene, et ma tunnen end (ebaadekvaatselt?) atraktiivsena. Tal on p…ui mu kõveratest jalgadest, lamedast rinnast või põrandat kriipivast hammastest, ka ülekilodest (ma tean, et ta iluideaal on pigem kondine naine, kuid ei ole ma kordagi kuulnud ta suust ühtegi etteheidet). Ma olen oma mehe jaoks ideaalne naine. Kas see ei ole uhke asi, mida öelda?

fashionista.jpg

Ma jumaldan seda, et Marek on kuldsete kätega ning terava taibu ja leidliku meelega. Pole asja, mida ta ei oskaks parandada ega ka pole asja, mille ta lahendust ei leiaks. Ma olen siiani impressed, et meie maja on ta põhimõtteliselt ÜKSI püsti pannud. Tänapäeval ei oska paljud mehed isegi linnumaja ehitada.  Samamoodi on Marek esimene mees, kel käsi püsti, kui kedagi vaja aidata on.

Lõpetuseks hindan ma ääretult seda, et mu mees on minu kõrval alati olemas, ta hoolib ja armastab mind hoolimata sellest, milline frukt ma tegelikult olla võin. Ta on alati olemas. Alati.

Ega ta seda sõnadesse väga tihti ei pane, sest…mees noh… kuid kurat, kui üks mees suudab panna oma naise tundma naisena, siis on see minu mees. Me kakleme, me vaidleme, me oleme eriavamustel, me lõõbime ja norime teineteise kallal, me ei ole roosamanna ja vahukoor, me oleme meie. Sarkastiline, osaliselt rahulolematu, kuid samas rahulolev paar.

Vot.

3.jpg

Kuidas elada koos kanaisaga?

Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.

Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.

Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.

Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!”  “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.

Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.

Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”.  Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.

“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.

Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?

Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”

Elada üksinda või üksinda suhtes

Ma ei tea, miks, aga mind ajab viimasel ajal autos muusika kuulamine närvi. Nii olen ma ummikutes muudkui erinevaid kanaleid klõpsutanud, et mingit juttu kuulata. Isegi Pere raadiot olen kuulama jäänud, ja Skyplus´i. Täna jäingi viimast kuulama, kus räägiti sellest, et Heli Kraft on oma abielu peale 25 aastat kooselu lahutanud. Mulle tuli meelde, et alles hiljuti rääkisime me ka kooselu ja lahutuste teemal, päris paljud mu tuttavad ja tuttavate tuttavad on pikaajalised kooselud ja abielud lõpetanud. See tekitab minus erinevaid mõtteid.

Ma tean suhteid, mis ei toimi suhtena ja mõtlen ikka aegajalt, et kuna need suhted purunevad. Üks neist on suhe, kus naispool elab oma elu ja meespool on koduabiline, pidevate vihjete peale on mees pidevalt romantiline ning puistab naise üle kinkide ja lillede ja õhtusöökidega restoranis. Sest suhe PEAB olema romantiline. Teine pool ei pinguta suhte nimel rohkem kui pakub aega-ajalt vastutasuks seksi. Tuttavad õhivad, et nii harmooniline ja armas pereelu, mina aga mõtlen, et kuna mehel roosad prillid peast langevad.

Teine suhe on selline, kus suhtes elavad kaks üksikut inimest. Nad on harjunud koos elama, kuid nad ei tee juba aastakümneid midagi koos, nad isegi ei suhtle omavahel. Elasid laste nimel koos. Lapsed on nüüd ammu suured, aga vanemad elavad ikka koos. Nii nagu nad on 50 aastat kakelnud ja karjunud, jätkavad nad seda siiani. Niisama mainin ka, et lapsed käivad neil psühholoogi juures mõlemad.

Kolmas suhe on suhe staatuse pärast, et näidata, et inimesed ei ole mingis teatud vanuses üksinda, et neil on maja, kass, koer, garaažis kaks autot, ometigi on koos inimesed, kel ei ole ühiseid huvisid. “Kui tülitsemine kõrvale jätta, siis meil on täitsa tore,” olen ma naist ütlemas kuulnud.

Minu ja Mareki suhe ei ole kaugeltki ideaalne, üdini romantiline või  üleliia põnev, ometigi on see suhe, mis toimib. On olnud hetki, kus ma olen mõelnud, et fakk it ja ilmselt on sama mõelnud ka Marek, kuid päeva lõpuks oleme me mõlemad aru saanud, mida me suhtelt soovime ja täpselt seda meie pere- ja kooselu meile pakub. Me ei ülehinda romantikat ega alahinda olmet. Mu meelest tehakse tihti viga sellega, et püütakse teist muuta. Teist inimest ei saa muuta. Kui pole romantiline, siis ta ei hakka kunagi igal hommikul voodiesist roosiõielehtedega katma. Romantika ja pidevad liblikad kõhus ei ole kõige olulisem suhte toimimisel. Mu meelest on üks õige suhe see, mis toimib ka olmes. Ja olmet on meie kõigi elus rohkem kui romantikat. Ei?

Ma olen alati olnud see, kes raiub, et elu lõpuni koos. Teoorias olen ikka sama meelt ja olen endale ka selgeks teinud, et alati on kõige lihtsam alla anda ja minema kõndida, alati peab kõige pealt uuesti proovima ja võimaluse andma. Aga millest ma küll aru ei saa on see, kui inimesed uuesti proovimistest ja võimaluste andmistest (mitmuses) hoolimata ikka koos elavad. Ei pea hambad ristis koos elama. Lihtsam ja õigem on laiali minna. Ma vaatan neid õnnetuid suhteid kõrvalt ja mul on inimestest kahju. Inimesed jätavad oma elu elamata.

Aga kui on väikesed lapsed?  Teate, mu meelest on palju õudsem kui lapsed näevad pidevalt nääklevaid ja tülitsevaid stressis vanemaid kui lahutamine.

Kuidas oma elu põnevaks teha vol1000

Ma käisin eile sõbrannadega õues. Enne kui ma jõuan loo pointini, siis kui otsite mõnusat ja hubast kohta, hea teeninduse ja maitsva toiduga, siis Rataskaevu 16 on see koht, kuhu minna tasub. Kui te Rataskaevu16 lauda ei saa, siis on õnneks olemas ka Väike Rataskaevu16 (LINK) ja sinna saab veidikene kergemini löögile. Rõhk sõnal veidikene. Igatahes soojad soovitused.

Kui ma hilisel õhtutunnil rongiga Keilasse jõudsin ja autoga koju mõtlesin edasi minna, selgus tõsiasi, et mu auto aku oli tühi. Mareki telefon oli välja ja ma juba kujutasin ette, kuidas ma 1) öö autos veedan või 2) jalgsi metsa poole jalutama hakkan keset pilkast pimedust. Õnneks sain ma kätte taksojuhi, kes mind oli nõus koju sõidutama. Smalltalki käigus ütlesin, ma et näed, aku oli tühi, mille peale ta vastas, et noh siis tuleb uus aku osta. “Äkää,akus ei ole tegelikult viga…,” hakkasin ma seletama, kuid tundsin siis, et ma ei viitsi hakata seletama, et autol on õhkpadi tuksis ja kui ma unustan massilüliti välja keerata, siis üritab auto end seistes üles pumbata ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma vastasin lühendatult versioonis, mis kõlas nii blondilt, et isegi mina sain aru, kuid taksojuht oli viisakas ja ei öelnud ka midagi. Ilmselt mõtles,et vaene naine, sa ei tea autodest ikka mitte midagi, jah.

Hommikul pidin ma selle teatega, et auto jäi Keilasse, lähenema Marekile. See oli riskantne värk. Tal on mingid oma rutiinid hommikuti ja siis ta läheb jube stressi, kui plaan sassi aetakse. “Ma jään ju tööle hiljaks ka niimoodi,” pahandas ta. Mina mõtlesin, et ega töö pole jänes, et mõni asi see pool tunnikest, et niikuinii ta istub reedeti pooleööni tööl, aga noh Marek…

“Kuidas sa suutsid massilüliti sisse unustada?” jauras ta. Olgu öeldud, et see liigutus, et see välja keerata on mul automaatselt käe sees juba, nii et ma ei suuda ise ka seda mõista, aga hallooo, kui palju naisi teab, misasi massilüliti üldse on ja kus see asub ning kuidas seda kasutada. Seega on mulle ebaaus ette heita, et ma selle ühe korra sisse unustasin. “Ma ei saa sind kogu aeg päästa?” pahandas Marek edasi, nagu ei oleks ta mu mees, vaid isa. Mina istusin kõrvad lontis vaikselt diivanil ja kuulasin, sellistel hetkedel ei ole mõtet Marekiga vaielda, ta ärritub. Kui ta aga jätkas, et mid tuleb kogu aeg päästa, et alles mul sai ju kütus otsa, ja et jumal tänatud,et see kodus hoovis juhtus, sest muidu ta oleks pidanud töölt ära tulema, et mind jälle päästa ja et ta ei saagi nii tööl käia kui ma ise hakkama ei saa. “Jälle?” ei suutnud ma vait olla, “kakoi jälle sa mind päästsid, ühe korra pidid kütust tooma.” Marek tuletas mulle meelde kui mitu korda ma võtmed Norras suutsin koju unustada. “Ja jumal teab palju kordi sa neid võtmeid veel suutsid ära kaotada kui mind ei olnud!”

“Kordagi!” vastasin mina, “mul ei olnud selleks võimalust.”

“No just,” targutas Marek, “aga kui sul võimalus on, siis sa unustad!”  Selle jutuajamise käigus olime me jõudnud kodust välja sõita ja olime maanteele jõudmas. Ma katsusin taskut. “Oota, aga ma ei võtnud autovõtmeid!” hüüatasin ma ja olin ise õnnelik, et see mul nii ruttu meenus.

Marek oli ahastuses. “Appi, ma olen sulle öelnud,et palun pane need endale paelaga kaela. Ma ei jaksa enam!” Kusjuures, tõesti, ma kaotasin viimati võtmeid põhikoolis, kuid viimase aasta jooksul on millegipärast nii, et kui ma võtmeid ei pane õige koha peale, siis ma unustan tõesti. Nt eile ei pannud ma neid koju tulles kohe aknalaua peale, vaid need jäid taskusse. Ja see oligi viga. Inimlik viga.

“Sellepärast naistel ongi armukesed, et nende mehed on kodus torisevad vanamehed,” ilkusin ma Mareki kallal.

“Vastupidi,” vaidles tema vastu. “Meestel on armuksed, sest nende naised on kodus nii tuutud.Armuke võib tuutu olla, ta on niikuinii vaid ühe asja jaoks.”

“Kust sa armukeste hingeelu tead? Võib-olla tahab pärast pere luua, matšalka üle õla?” (Kui olete “Armastust kolme apelsini vastu” näinud, siis te mäletate seda pereloomise juttu ehk)

“Issi on tuutu,” ütlesin ma Idale.

“Ei ole,” vastas Ida ja lisas, “emme on tuutu!”

Aga auto sai käima. Ja Ida oli täna esimene laps lasteaias. MIna tulin koju ja keerasin autol nagu ikka massilüliti välja. Veel paar aastat tagasi ei osanud ma autole isegi aknapesuvedelikku valada. Parkimisest rääkimata. Massilüliti ja soojaspiraal ja muud kummalised terminid läksid mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Enam mitte. Vanade autode puhul peab kõike teadma.

KUI Jõuluvana oleks olemas, siis ma paluks, et ta tooks mulle uue auto. Kohe päris uue, millega ei oleks selliseid probleeme nagu mul on autodega olnud sellest ajast saati kui ma Ruudolfi sodiks sõitsin. Ma oleks isegi nõus hea naine olema. Kohe lausa kuu aega püüaks hea olla. Noh et ei näägutaks ja koristaks ja peseks pesu ja triigiks. Jp, ma vist isegi oleks nõus pesu, sh ka sokke, triikima.

Seksist ehk kuidas oma abikaasat solvata

Ma peaaegu, et söön (jälle) oma sõnu, sest ma olen lubanud, et seksist oma blogis ei räägi, kuid nüüd nagu natuke ikka räägin. Ei ole vaja karta, et ma oma sekselu detailselt lahkama hakkan, sellele levelile ei ole ma (veel?) jõudnud, aga samas võite selle postituse rahumeeli kinni panna kui te olete mu ema/vanaema/tädi/onu/isa/õde/vend/vennanaine /muu sugulane/liiga hea tuttav.

Aga siis asjast. Härra Abikaasa on viimased päevad diivanil mulle aina lähemale istunud, ikka nagu kohe külje alla ja kui te meid tunnete, siis te teate, et tavaliselt istume me eri diivani otsas, üks klõbistab oma telefonis (arvake kumb?) ja teine vaatab ühe silmaga telekat ja teise silmaga hoiab Idal silma peal (arvake kumb?). Ehk siis meie majas on selline kaissu pugemine ikka juba väga kahtlane lähedus. Ja kui siia lisada veel,et ta on ka kallistama kukkunud, siis on see märk vaid sellest, et tal on mingi tagamõte.

“Issand jumal, kaua sa jaksad?” küsisin ma tülpinult ja silmi telefonilt tõstmata kui Härra Abikaasa jälle mulle lähenes. Olgu igaks juhuks mainitud, et selleks ajaks Ida juba magas, igaks juhuks mainin, sest mine tea, mida te meist arvate. Järgnes pikk dialoog, sellest, mida ta tahab, aga selle vestluse jätan ma meie teada. Me oleme kümme aastat abielus olnud ja nüüd siis korraga selline kirg. “Ahaaa!” hüüatasin ma ühtäkki nagu oleksin uue keemilise elemendi leiutanud, “ma tean, ma olen lugenud sellest, et kui meestel on tekkinud silmarõõm, kellesse nad salaja armunud on, siis nad muutuvad kodus ka kirglikuks ja kujutavad oma naise asemele vaimusilmas kellegi teise.” Härra Abikaasa vaatas mind nagu aru kaotanud (mis veel uut on?) ja ma seletasin talle, kuidas ma filmidest näinud on, kuidas see teise naise ette kujutamine käib.

Härra Abikaasa kuulas kannatlikult mu näitemängu ära ja lähenes uuesti. “Kuule, ma ei viitsi enam,” vastasin ma ja lisasin nagu muuseas, “been there done that, loetud raamat, noh, kaua ikka ühte ja sama raamatut lugeda saab.” Järgmisel hetkel kui Härra Abikaasa mulle suurte silmadega otsa jäi vaatama, sain ma aru, et ei olnud võib olla kõige läbimõeldum lause, mida öelda. Põhimõtteliselt olin ma ju öelnud, et mul on oma mehest kõrini ja ma ei viitsi enam temaga seksida. Nii lihtne ongi oma abikaasat solvata. Kui Härra Abikaasa MULLE oleks nii öelnud, siis te ei taha teada, MILLINE torm siin majas oleks tõusnud. Tegelikult ei mõelnud ma muidugi, et Härra Abikaasa on “loetud raamat”, ma mõtlesin, et noh kui juba niikaua abielus on oldud ja “nii vanad” ollakse, et siis peaks tee ja küpsistega oma armastust teise vastu välja näitama, mitte seksima.

Ma üritasin end parandada ja selgitasin, et seks on nagu söömine, et ei pea…aga lauset ma ei osanud lõpetada loogiliselt, sest sööma just ju peab. Aga seksima ei pea. Ma parandasin end uuesti ja üritasin Härra Abikaasa keeles rääkida ning ütlesin, et seks on nagu koristamine, et võib, aga ei pea. Siis sain ma aru, et olin jälle pange pannud, sest keda ma lollitan. Härra Abikaasa teine pool, mis ei ole Mr.Poppins, on meesoost Anthea Turner ja tema maailmas PEAB ka koristama, see ei ole valikute küsimus.

Ühesõnaga. Meie jutuajamine/eelmäng kestis nii pikalt, et ülaltkorruselt kostus Ida nuttu ja Mr.Poppins pidi tormama vaatama,  kas printsess nägu halba und. Mina olin selleks korraks pääsenud.

46114_143832735657064_3023837_n.jpg
Sellise pilguga vaatasin ma oma meest kui me veel noored ja verivärskelt abielus olime. Heldinult ja armastavalt. Kirglikult lausa.

 

Kõik mehed on s**apead? Või inimene ei armasta täiuslikkust, vaid teeb täiuslikuks selle, mida armastab?

Me käisime hiljuti Marekiga C-jami kontserdil ja veetsime koos mõnusalt aega (kuni SEB sekkus;). Ma mõtlesin tol õhtul kui vedanud mul on, et mul on olemas inimene, kellega koos ühiseid huve jagada, kusagil koos käia, käest kinni hoida nagu kümme aastat tagasi ja kui tore meil tegelikult koos on. Jah, viimased kaks aastat on olnud okkalised ja isegi rohkem konarlikud kui ma oleks tahtnud, erinevatel põhjustel, ning ausalt enne psühholoogi juures käimist oli mul tunne, et ma alateadlikult ajan meid lahku, teineteisest eemale. Põhjus selleks ei olnud see, et ma oma meest ei armastaks, vaid see, et minu meelest väärib ta rahulikku ja stabiilset pereelu, mitte kisendavat kriiskavat fuuriat, kelleks ma olin muutunud. 

Täna julgen ma öelda, et kõige suurem kriis on möödas ning ma võiksin täna kirjutada 101 põhjust, miks ma oma meest armastan, kuid kuna ma tahtsin keskenduda ühele teisele mõttele, siis ma toon ära vaid mõned. Kust leida mees, kes leiab endas jõudu ja armastust tulla kallistama ja lohutama naist, kes hetk tagasi on pildunud õhku kõige koledamad sõnad ning solvangud? Kust leida mees, kes on alati ja igal hetkel sinu kaitseks ja toetuseks välja astumas, isegi kui mul pole õigus? Kust leida mees, kes teab, et minul ON alati õigus ja ei vaidle annab targemana järele? Kust leida mees, kes paneb mind uskuma, et meil ON majas isepuhastuv nõudepesumasin, pesumasin, elutoapõrand, prügikast? Kust leida mees, kes oskab kõike parandada alates kohvimasinast kuni auto käsipidurini? Kust leida mees, kes on selline Mr.Poppins?  Ma armastan oma meest kõige selle ja rohkema pärast. Mis sellest, et teinekord ma pean teda kõige juhmimaks ja šovinistlikumaks ning egoistlikumaks isendiks maamuna peal, kes üldse biiti ei jaga.

Kui me tol kontserdil istusime ja hiljem käsikäes linna jalutasime tundsin ma end noore ja armununa, õnnelikuna. Samal hetkel tuli mulle meelde, et kui ma olin 20-aastane oli mul üks peika (nimetame teda siis ilustades nii), vanem meesterahvas. 35-aastane. Me käisime koos väljas sest tal oli “kodus nõme, igav ja VANA naine, kellega enam ei taha välja minna koos”. Tol korral ma ei mõelnud selle peale, aga see “vana” naine oli tolkorral sama vana kui mina praegu.  Ja teate, välimus välimuseks, aga vat vanana ma end küll ei tunne. Praegune mina saadaks sellise lontruse kuu peale. Ma mõistsin korraga, milline s**apea too mees tegelikult oli (ilmselt ka on siiani) ning rohkem kui kõike muud hindasin ma Marekis rohkem kui eelpoolmainitut seda, et ta ei ole samasugune s**apea. Mis sellest, et kümne aastaga on noorest ja ilusast (?) naisest saanud (aegajalt ikka) kriiskav ja väsinud välimusega eit. Ma ei pea muretsema, et ta samamoodi mind maha kannaks, halvustaks, välja vahetaks, mis sellest, et mu “parim enne” meeste loogika järgi võibolla läbi on. Ma olen õnnelik, et minu kõrval on mõtlemisvõimeline ja mõistlik isane, kes ka mind on (rohkem) mõtlevaks muutnud. 

Täna juba üheksa aastat abielus olles. Seda on üheksa korda rohkem kui ma 20-aastasena arvasin, et ma kunagi üldse abielus saan olema. Ma olen õnnelik, et see nii on läinud. Ma ei ole magustoit naisena. Pigem juurviljasupp kui vaadata minu oskusi. Ja täidetud jalapeno kui vaadata minu iseloomu. 

Mul on hea meel, et kõik mehed ei ole s**apead, nagu üks popp laul ütleb. Võib olla vastab tõele hoopis see, et inimene ei armastagi täiuslikkust, vaid teeb täiuslikuks selle, mida armastab? 

Not long ago I went out with my husband. To a concert. It had been a while since the last time and we were truly enjoying the evening and each others company. Holding hands like ten years ago when we first met. Laughing and just having a good time. I found myself thinking how lucky I am to have someone to share my interests with, someone who cares.

Last year(s) have been rough, in every way and also for our marrige. I have not been the kind of wife I’d like to be and before I started therapy I really felt we are going apart, because of me and my behaviour. Not because I didn’t love my husband, but because I felt he deserved a happy and stabile home and family life. Today I can say that the hardest times are behind, the road is still rocky from time to times, but I feel no matter what we’ll be there for each other.

I could give you 101 reasons why I love my husband, but as I want to talk about something else, I just give you a few. Where else could I find someone who finds the strenght to hug and comfort me right after I have come with the ugliest insults? Where could I find someone who is always behind me, even when I am wrong, supporting me? Someone who knows I am always right? Knows how to fix everything – from bad mood to coffee machines? Pampers and cares so much for daughter? Yes, these are just the few reasons to love him.

But that evening when we were out I also found another reason to love him. When I was 20, I had a let’s say boyfriend to be polite. An older married man. 35 years old. He went out with me because he had an “OLD and borng wife at home”. I didn’t think much about that then, but when I was out with my husband on that concert, I suddenly realised what an asshole that boyfriend had been. His wife was 35 then, I am 36 today and you know what, looks for looks, but I do not feel old. Nor boring. And my husband doesn’t think that either. Although a pretty and young girl has turned into a nagging wife, I do not have to worry about him being such an asshole. He is a gentelman and pretty close to a perfect husband with many flaws. I love him for that. I am not a dessert as a wife. More like stuffed jalapeno in spicy sauce.

Today we have been married for nine years. It is not too much, but it is enough to appreciate the unperfect perfectness in our marriage.