Jamie`s Italian Norway

Ei ole vist eriline uudis, et mulle meeldib hea toit. Ei ole vist ka eriline uudis, et Norras restoranides käimine ei ole kõige rahakotisõbralikum tegevus. Aga…juhtub imesid ja on erandeid.

Eile peale koosolekut otsustasin ma natuke end Aker Bryggel tuulutada. Kui te külastate Oslot, siis Aker Brygge on must-visit-listis küll esikolmikus.Eriti suvel. See lihtsalt on üks lummav paik. Isegi kui te ei külasta restorane, baare ega Astrup Fearnly moodsa kunsti muuseumi (http://afmuseet.no/), siis see lihtsalt on koht, mida nautida – moodsa Oslo sünonüüm. Minu jaoks. Kuigi ooperimaja katus ja Barcode on tihedalt kannul.

AkerBrygge2_Aker Brygge Senterforeningen_1000x497.jpgAstrup-Fearnley-Museet.jpg

Eile jalutades avastasin ma, et seal oli avatud uus söögikoht. Olgu ausalt tunnistatud, et ega ma väga sealsete restoranide poole ei vaata, sest nagu öeldud…hinnad. Aga eile juhtus kuidagi nii, et Jamie`s Italian püüdis mu pilku ja mul tekkis vastupandamatu soov end seal premeerida. Minu üllatuseks olid hinnad Norra mõistes pigem sõbralikud (https://www.jamieoliver.com/italian/norway/menu/). Minu tomati ja vahustatud riccotta salat maksis ca 16 eurot ja taldrikul oli nii mehine ports, et mina vana õgard, jätsin osa toitu alles. Seda juhtub harva. Ma siiani üldse nuputan, kuidas üks nii lihtne salat saab nii paganama maitsev olla. Tomat, kõrvitsaseemned, ricotta, natuke rohelist ja oivaline oliiviõli. Keele viis alla.

Asukohast ei pea rohkem rääkima, kuid koht ise oli täpselt selline hubane ja kodune, nii nagu ajurveeda raamatust ma teada sain, et üks koht olema peabki. Väga ei kippunud ära minema. Istusin seal, vaatasin brygge´l jalutavaid inimesi, kuulasin salaja pealt ühe ja teise laudkonna vestlusi ning lihtsalt nautisin.

Selline “hygge” koht.

Kjøkken--1--desktop.jpg

I have always liked Jamie Oliver and his cooking (shows). I think he makes simple food look and taste so fantastic.

Yesterday when I was walking on Aker Brygge after an intense meeting I saw that a new restaurant has opened its doors there. Jamie´s Italian. I must be honest and admit that it is not often I have got the thought to go to a restaurant on Aker Brygge, because… common knowledge about the prices in Norway. But yesterday I felt like I want to have a lunch there, treat myself. I went in and to my big surprise the prices were not that high. My tomato and whipped riccotta cream salat cost around 16 euros and I am still amazed about the taste – how can something so simple taste so devine.

I probably do not need to talk about the location more. It is Aker Brygge. It says it all.  When in Oslo this is in top3 on “must-visit-list”. Just to walk there, sit on the benches, look at the boats, the sea, the city hall, Astrup Fearnly museum – it is a summer heaven! The interior of the restaurant was cozy and warm – like a good restaurant is supposed to be according to this ayurveda book I just read. A place for “hygge”.

Go check it out – you will not regret: https://www.jamieoliver.com/italian/norway/restaurants/aker-brygge/

No mida ometi teha?

Ma olen mõisa hull. Kohe ikka täiesti hull. Mäletate, alles eelmine suvi külastasime me Idaga Tartust Tallinna sõites läbi kõik teele jäävad mõisad? Megaäge! Ja te ei kujuta ette, kuidas ma aegajalt ikka unistan oma enda isiklikust mõisast. Ega ma muidu poleks kunagi üht “raamatut” kirjutanud, kus mõisateema ka korralikult sees. Ungru mõisavaremed on mu täielik lemmikkoht, Kõue mõis võitis eelmisel aastal mu südame, kuid sel nädalavahetusel külastatud Padise mõis pakub mõlemale tugevat konkurentsi. No varemetega on muidugi suht lihtne konkureerida, aga kui midagi täiesti geniaalsele Kõue mõisale konkurentsi pakub, siis peab ikka ekstraklass olema.

Padise, Hotelliveeb ja Marek näivat mind läbi ja läbi tundvat, sest varajaseks emadepäevakingiks sain ma just nimelt oma mõisa. Küll 24 tunniks, kuid abiks seegi. Vähemalt jõudsime me Idaga veel rohkem järeldusele jõuda, et üks mõis on meie loomulik elupaik, sest me oleme mõlemad hingelt printsessid . Ma ei oska harilikult oma tänulikkust välja näidata, kuid seekord tahaks ma koge kõva häälega ja kniksu tehes AITÄH öelda, sest ilusamat nädalavahetust kui see  on raske välja mõelda. Imeline asukoht, muinasjutuline elamine, fantastiline köök, päikeseline ilm, küünlavalgusel söödud õhtusöök, klaverimäng, laste kilked…Ma tean, et see kõlab nii klišeelikult, kuid see oli täiuslik kingitus. Ma ei tea, kuidas seda öelda, et see ei kõlaks nõmeda reklaamina, kuid ausalt, mehed, kui te tahate oma laste ema ja oma abikaasat panna printsessina tundma, siis viige nad Padisele. Teie naine on teile selle kingituse eest tänulik ja lapsel/lastel on ka megalõbus. Kas on veel mõni selline mõisahotell SELLISE asukohaga? Padise kloostri varemed kohe sealsamas. Põnev nii lastele kui täiskasvanutele. Romantiline. Huvitav. Ilus.  No on raskem ideaalsemat kohta puhkuseks leida! Minu jaoks muidugi parim on ka see, et see asub meie kodust umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel.

“See maja on natukene katki,” ütles Ida, kui me kloostrivaremetes turnisime, “aga ma arvan, et nad hakkavad seda varsti korda tegema.” Ma ei arva, et ma olen parim ema maailmas, ma usun, et mul on palju puudujääke, kuid koos selle väikese ideaalse ja täiusliku olendiga mööda kive turnides, maailma asjadest RÄÄKIDES (jah, suurte tähtedega, sest mu jaoks on see nii hämmastav näha, kuidas abitust beebist on saanud väike inimene) ning lilli korjates, sain ma aru, et oluline polegi see, mida mina arvan. Oluline on see, mida mu laps tunneb. Ja sellistel tunnen ma erilist tänutunnet, et minust ema sai.

Vabandan juba ette, et teid nüüd piltidega üle koorman, kuid SEE oli minu jaoks TÄIUSLIK emadepäev.  Padise mõisast täpsemalt saate uuel nädalal lugeda Hotelliveebi blogist. Aga mida ometi teha, et oma mõisa saaks? Ilma midagi tegemata? Et kukuks sülle nagu teoreetline lotovõit.

IMG_9858.JPGIMG_9913IMG_9921IMG_994518341703_1381318355240038_5525355976808819459_nIMG_9947

IMG_9874.JPG

IMG_9891.JPGIMG_9879.JPGIMG_9970IMG_9997IMG_0011IMG_9999IMG_0003

IMG_0006IMG_0013IMG_0062IMG_0066IMG_0068IMG_0058.JPGIMG_0053.JPGIMG_0045.JPG

IMG_0039IMG_0031IMG_0028IMG_0087IMG_0090IMG_0095I think I have visited quite many hotels and it is hard to impress me, because I think I have seen it all. I am either a fool or know nothin about anything, but it is always possible to impress guests with something. Padise manor took me with a big “wow”.  It a Mothers Day present to me and it is hard to find a more suitable present for me. I JUST LOVE MANORS and dream of my own all the time- Last year Kau manor won my heart, but now Padise (so close to our home) gives it a huge competitions. I dont think it is actually fair to compare these to hotels, both have their advantages and disadvantages, but damn…Padise is so pretty. With the ruins of the old abbey nearby. So much to do for small and smaller, big and bigger. So interesting, educating and pretty. Me and Ida really felt like princesse. LOVE LOVE LOVE!

It was an absolute perfect present. And more than the hotel and restaurant I loved the present from Ida. “These flowers I picked for you,” she said. It melted my heart. Such a special feeling to be a mom. 

Leia kümme erinevust.jpg

Küll on kena kelguga…

Paar aastat tagasi saatis selline tore Läti firma nagu Zube kids (LINK) Idale puust kelgu.

Mulle tuli meelde oma lapsepõlv. Maas oli paks lumi, onu Tarmo oli sõjaväest tagasi tulnud, me läksime kelgutama. Ma istusin punases kelgus ja me kihutasime üle koolihoovi tädi Helju poole, lund tuiskas mulle näkku. Taskus olid mul vildikad, mis onu Tarmo oli mulle kingituseks toonud. Ma ei tea, miks, aga ma mäletan just seda kelgusõitu väga selgelt.
Ma tahan, et Britt Idal oleks samasugused mälestused lapsepõlvest. Olgu, oma esimesi kelgusõite ta ilmselt ei mäleta, aga puruneva plastkelgu asemel on see kelk püsiva väärtusega.  Mis teeks rõõmu aastaid aastaid hiljem kui selle kunagi pööningult või kuurinurgast leiame. “Kas mäletad seda, kui…?” küsiks Ida minult. Ma noogutaks.

Zube kelkude autoriteks on kaks toredat läti naist – Laura ja Ieva. Nii nagu paljud teisedki ettevõtjad sai nendegi lugu alguse peale laste sündi.  Nad on need kelgud loonud, mõeldes just samadele asjadele kui mina. Et need oleksd püsivad, looks väärtusi ja teeniks mitut põlvkonda. Mulle meeldivad looga asjad. Läbimõeldud asjad.
Ja kui nad on veel nii kauni disainiga nagu need põhjamaiselt lihtsad kelgud, on see lausa jackpot. Kelgud ise on valmistatud painutatud (kase)vineerist, mis teeb  kelgu kergeks, aga vastupidavaks.Kõigil kelkudel on CE märgistus.

img_1681
Detsember 2014

Aastake kelgutamist jäi vahele, sest me olime Norras ära, kuid nüüd on kelk kahe talvepäevaga selle pausi tasa teinud.

img_5240
november 2016

img_5246

img_5255

img_5264

Two years ago a Latvian company called Zube kids sent us a sledge. I remembered my own childhood. Uncle Tarmo had just come home from the army, we went sledging. I was sitting on my red sledge and he was running so fast towards Grandaunt Helju’s house. The snow was throwing to my face. It was cold. In my pocket I had crayons which uncle Tarmo had brought me as present. I don’t know why I remember this one time so well. 
I want Britt Ida to have similar childhood memories. Okay, she probably will not remember her first times when we go sledging, but I thought if  I anyway want to buy a sledge it should be something that is longlasting, and remains with you for the rest of your life with a help from memories. Something to create memories and serve generations. 
It would be so cool to find it years later from the attic or garage. “Do you rememeber, when…” Britt Ida would ask. I would nodd: “Yes, I do remember. You were so little!”

Ieva and Laura are the two women behind the sledges. As so many entreprenours they too started with their company shortly after their children were born. What I like about their story is that they think about the same things. They have wanted to create products that bring family together, make us smile and give us positive memories. 
I like things that have a story to tell. Things that have souls and long-lasting values. And when they in addition have such a lovely design as these nordic sledges, it’s a jackpot. Modest and clean. Sledges also have CE marking. 

Last year the sledge stood alone waiting for us, we were away in Norway, but now during the first two winterdays the sledge has been our favorite vehicle. 

img_5270img_5265

Estonian (with a) backpack

Ma olen kade vaid kolmel juhul – kui ma kuulan inimeste reisimuljeid, kui keegi on tulnud mingi geniaalse idee peale ja… Isver, kolmas ei tule hetkel meelde, äkki oligi vaid kaks asja? Või oli kolmas natuke seotud teise punktiga, sest mind teeb eriti kadedaks teadmine KUI palju on Eestis andekaid inimesi, kelle käe alt tuleb kõige imelisemaid  tooteid. Üheks minu suureks lemmikuks on New Rustic (LINK) , kelle seljakottidele mul ammu oli silm peale pandud, kuid ikka on nii, et tuleb elektriarve ja lasteaia arve ja koeratoit saab otsa ja…Ühesõnaga wishlistis on New Rustic olnud pikemat aega. Alles ma rääkisin siin asjadest lahti laskmisest ja väikestest unistustest ning eile potsataski mu postkasti (esialgu vaid Idale) uus seljakott.

IMG_5155.JPG

Mis teil tuleb seda kotti vaadates silme ette? Kui kaltsuvaip, siis olete täiesti õigesti aru saanud. Peale EKA lõpetamist hakkas Kristi (kes on New Rusticu hing ja disainer) unistama oma tootest, mis oleks eriline ja unikaalne. Esmapilgul tundus olukord suhteliselt lootusetu, kuid imekombel tekkis tal inspiratsioon koju tellitud kaltsuvaibast. Just siis tekkis tal mõte, kuidas luua toode, mis oleks omapärane, samas kannaks endas keskkonna säästlikuse mõtet. Siit sai tootearendus – eesmärgiga, et toode peab välja nägema nn uus, mitte vana ja kasutatud.

tumblr_nfc6fpsoo31tjafx3o3_1280tumblr_o3o4q8t61k1tjafx3o1_1280

Nagu te teate siis on peale lapse saamist saanud minust suur taaskasutuse sõber, ma olin seda ka varem, kuid nüüd olen ma muutunud kuidagi veelgi teadlikumaks. Ma näen, kui palju meil on asju, mida me tegelikult ei vaja. Ma ei halvusta kedagi, kes minu põhimõtteid ei jaga, kuid mulle meeldivad inimesed, kes on mulle sarnaste põhimõtetega. Ka Kristile  lähevad korda taaskusutamise põhimõtted. Näiteks tarbib ta  ise suhteliselt palju kaltsuka riideid. Seega püüdiski ta  toodet väljatöötades luua sellise toote, kus ta kasutab küll taaskasutatud materjale, kuid toode ise jätaks uudse ja uue toote mulje.

tumblr_o4z57nwexj1tjafx3o1_1280

tumblr_o1veow2VXT1tjafx3o1_1280.jpg

Tulemuseks on see, et iga New Rusticu kott on unikaalne. Kott kootakse käsitsi kangasteljedel, mistõttu tekib iga kord natuke erinev ehk unikaalne muster. 100% sarnast kotti pole olemas, isegi kui koti alusmaterjal on samast värvist. See ka omamoodi toote eelis ning vastandub just kiirmoele, kus hirm on sarnast kleiti või mantlit tänaval näha. Sangad lõikab Kristi mööbli tootmisest tulenevast jäägist, mis läheks muidu prügikasti. Ma tahaksin olla sama andekas kui Kristi, ma tahaksin ka kangastelgedel, midagi luua. Mu meelest on see kuidagi nii romantiline ja armas, kuid ma tean, et mul ei ole sellise tegevuse jaoks kannatust. Jumal tänatud, et kellelgi on.

tumblr_ngd5w5o0qq1tjafx3o1_1280tumblr_ngd5w5o0qq1tjafx3o3_1280tumblr_ngd5w5o0qq1tjafx3o4_1280

Lapse saamine muudab palju. Ka Kristi ütleb, et ta näeb kui palju luuakse asju, mida meil pole vaja ja kui palju nende  loomiseks raisatakse erinevaid resursse: nii energiat kui toormaterjale, mis ilmselgelt jätavad meie keskkonnale ja loodusele jälje.Peale laste saamist oli talle kuidagi eriti oluline, et maailm me ümber oleks jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik. “Kui ma saan anda kasvõi imepisikese panuse selle parandamiseks luues isikupäraseid ja keskkonnasõbralikke tooteid, siis olen juba võitnud,” ütleb ta. Palun rohkem selliseid inimesi nagu Kristi. Meie, kaks seljakotiga eestlast, hakkame oma seljakotte kandma uhkusega. Hugo pilgust võiks välja lugeda kadedust?

IMG_5158.JPG

I feel envy in to situations – when others are travelling and when I meet creative  people with genious ideas. You have no idea how many talented Estonians there are and how amazing things they can create with their hands. There truly is a reason to feel envy. One of these creative people with supercool ideas is Kristi, who is the creative director and designer at New Rustic (link). Her bags are wowen from textile manufactiring remnants and straps are produced from furniture manufacturing remnants. I have wished to have one of her bags for a long time, but you know there is always one bill too many to pay and that is why it has been hanging as a dream on my wishlist. Couple of days I wrote about letting go, so that things could find their own way to me and guess what the mailman delivered yesterday. A new backpack for Ida from New Rustic!  (I just have to brag that I also will have one soon;) 

I love the idea of reuse and buy many of my clothes from second hand shops, I think we own too many things and after I became a mother I have started to think more of the environment and our ecological footprint. Kristi feels exactly the same. 

Every New Rustic bag has face of its own, you will not find another bag which is exactly the same. These bags and accessories are a personal style choice not dependent on trend or season – a bit of quirky. And who does not love quirky? I just have to say that I am soontobe a proud owner of a New Rustic bag. Isn´t it a beautiful piece of handicraft? 

IMG_5151.JPG

Every girl deserves to be treated like a princess

Kui teil on Instagramis ja Facebookis juba nähtud Ida sünnipäevast ning Kõue mõisast (LINK) tüdimus peal, siis ma soovitan teil mõnda aega siia blogisse (ja Hotelliveebi blogisse) mitte kiigata, sest ma pole pikka aega millestki nii vaimustuses olnud ning ma kavatesen blogi(d) piltidest üle külvata nii kaua kuni internet katki läheb.

Muidugi ei ole selle postituse mõte näidata, kuidas me oma kolme-aastast tütart ära hellitame ja peast lolliks oleme läinud, aga ma olen kuulnud, et on  teatud tava sünnipäevaks midagi kinkida. Ma ei tea, mis on minuga juhtunud, kuid asjade asemel hindan ma juba pikemat aega mälestusi ning nii otsustasime me ka Idale sünnipäevaks kinkida “Mõisapreili paketi”. Mulle tundub üleüldse, et me pöörame asjadele liiga palju tähelepanu, eriti kui tegu on väikelapse sünnipäevaga, kes niikuinii (minu arvates) ei oska kinke veel hinnata, vaid hindab üle kõige turvatunnet ja oma vanematega koos olemist. Siin kohal tahaksin ma ausalt tänada Hotelliveebi, et mul maailma kõige ägedam töö on, tänu kellele ma selle mälestuse luua sain.

Aga alustame algusest. Kunagi kui ma veel noor ja ilus olin, käisin ma ühel turundusüritusel, kuhu ühed vanemad olid oma 3-4-aastased lapsed kaasa võtnud ja need lapsed sõid gourmet-õhtusööki nii nagu täiskasvanud, nad tundusid toitu nautivat. Kui ma kunagi lapse peaksin saama, siis ma tahaksin ka, et ta niimoodi õpiks toitu nautima, mõtlesin ma tookord, üle kümne aasta tagasi. Ja kui ma nägin videot sellest, kuidas Maaemos korraldati lastele õhtusöök, lootsin ma, et ma saan oma lapsega samamoodi restoranis süüa. Minu suureks rõõmuks armastab Ida toitu (kuigi ta sööb vähem kui lind), ta tahab alati ninapidi köögis toidutegemise juures olla ning lauakatmisest on saanud tema hobi. Ja pole vist üllatus, et selles vanuses jumaldab ta printsesse, muinasjutte ning losse.

Ma julgen öelda, et tavaliselt seostub mõisapuhkus ikka romantikaga, kuid mina ütlen teile, et selline “perepakett” on hoopis erilisema väärtusega. Ega minagi saa salata, et ma ikka siiani loodan, et ma olen printsess ning kusagil ootab mind oma mõis või loss, aga seniks kuni ma selle hea uudise minuni jõudmist ootan, tuleb meil mängult printsessid olla. Ma soovitakski Kõue mõisal lisaks romantikapakettidele keskenduda lastele, sest 1) väikesi printsesse on kindlasti palju 2) ma ei ole nii lastesõbralikku teenindust kusagil mujal kohanud ning 3) iga tüdruk (hoolimata vanusest) väärib printsessina kohtlemist kasvõi kord elus. Ja Kõue mõis on nagu natukene salapärane, müstiline koht, peidetud pärl, kusagil, kus sa ei oskagi seda oodata. Just nagu muinasjutus.

See on selline koht, mis poeb hinge ja uskuge mind, ära seda enam sealt ei saa. Ma tean, ka kus me Marekiga oma kümnendat abieluaastat järgmisel aastal tähistame;) Tahate põhjust teada, miks just see mõis? Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Palun. Siin on teile kolm tuhat sõna.

IMG_4855.JPG

img_4856img_4857

Kui vähegi võimalik, siis mulle meeldiks kui selles mõisas sünnipäevade tähistamisest saaks meie pere traditsioon. Unistama peab.

Aga nüüd sünnipäevast. Sünnipäeva idee oli selline, et sünnipäevalaps saab ise laua katta, meile istekohad kätte näidata, toidu valida, köögiga tutvuda. Kui me sellest talle rääkisime, ajas ta meid tund aega varem toast välja, et “laud korda teha” ja “vaadata, kust Ida söök tuleb”, tegelikkus oli loomulikult tiba teistsugune. Köögis muutus Ida häbelikuks ja ei julgenud seal olla, veinikeldrit hakkas kartma, süüa väga ei tahtnud ning kolmveerand peost veetsime me laua taga söömise asemel põrandal. Sest printsess ütles nii. Ometigi oli see kõik kokku IMELINE. Perepuhkus ja sünnipäev. Klišeelikult kõlades maksimaalne kvaliteetaeg.

IMG_4819.JPG

IMG_4828.JPGimg_4836img_4842IMG_4872.JPGimg_4917img_4939img_4964img_4984img_4995img_5013img_5015img_5017img_5025img_5026img_5046img_5050img_5062img_5074img_5085img_5094img_5105img_5107img_5116img_5118

Kas ma juba ütlesin, et me Idaga tahtsime sisse kolida? Või juba tagasi minna? Tagasi lähme me üsna pea. See pidi küll Marekile olema üllatus, aga ma mõtlesin, et võib olla on veel peresid, kes ei tea, mida isale isadepäevaks kinkida. Kõue mõisas toimub 13.11 isadepäeva brunch (LINK). Olgem ausad, puust kikilipsud ja t-särgid “parim issi” on nats iganenud, kinkige isale parem üks tore mälestus. Ma luban teile, et lisaks mälestustele saate te ka eepilise toiduelamuse.

Idale spetsiaalselt valmistatud Elsa menüü ja šokolaadikook tahtsid mulle pisarad silma tuua. Fois gras oli jumalik, sea kõhuäär reaalselt sulas suus (palun õpetage mulle seda tegema!) ja veinvalik imehea. Varsti on neil vist ka üsna põnev šampuse-menüü tulemas. Ma tean, kuhu ma Satu tahan tuua kui ta Eestisse tuleb.

Ma tean- ma tean, et lapse sünnipäevaga ei käi alkohol kokku, aga kamoon, ma olen “meeleheitel koduperenaine”.

IMG_5043.JPG

 In case you have missed it, our daughter turned 3 this week and I have understood it is a custom to give the birthday child a present, I am in a state where I think we (people in general) have way too many things and do not appriciate enough memories and quality time together, this is why I knew Ida will not have a thing for her birthday, but we will make memories, something to remember and cherish. A day as a princess. 

Of course I am not trying to show (off) how we are raising a princess and spoil her, but I want to thank my job at Hotelliveeb (LINK) and the wonderful people at Kau manor (LINK) for this day and show my readers how time spent together as a family has a worth hard to describe in words. 

I also know where I want to celebrate our 10th marriage anniversary next year. You want to know why I want it to be in this manor? Well, they say a photo describes more than thousand words. Here is 2000 words;)  

IMG_4858.JPGimg_4855

I LOVE the atmosphere in this manor. It is filled with history and stories. Do you know there is actually a map from signing Tartu peace treaty hanging on the wall here? 

But about the birthday. When I was young and pretty, more than ten years ago, I went to a PR-dinner, and saw to 3-4 year old kids eating a gourmet dinner like adults. I said to myself that when I will have children I will hope they will be like that. Enjoying and trying different tastes. When I some years later saw a video where they had a gourmet dinner for kids at Maaemo, I wished Ida would love restaurants. And lucky for me Ida loves to be in the kitchen, taste things and set tables. That is why I also thought she would love to have her own birthday party where she will be the host. 

I am pretty sure most of us associates couples romance with manors, but I would definately suggest Kau manor to concentrate on family vacations as well. For several reasons – 1) there are so many princesses growing up in Estonia 2) the staff IS SO CHILDFRIENDLY  and 3) every girl (no matter the age) wants to be treated as a princess. I (at the age of 35) still hope I am a lost princess and there is a castle or manor waiting for me somewhere. 

But while I am waiting for my own manor, Kau manor will be in my heart. It is the place you will not forget, a bit mysterious, a hidden gem where you will not expect anything but forest. A bit like in a fairy tale. 

Our dinner party of course was a bit different in reality than I had visioned in my head, because the birthday girl got shy in the kitchen, scared in the wine celler and did not want  to eat, so we spent most of the birthday dinner on the floor – me playing with her and my husband feeding her meatballs, but still it was (I know it sounds like a cliché) family qualitytime to the max. In the morning my husband went to work and me and Ida had time to enjoy breakfast and get to know all the corners in the manor. PS: The walls in the manor are exactly like I want to have in our bedroom. And I seriously got so many ideas that I think we need a bigger house. I now only need to win on the lottery. 

img_5074

I want to move in to Kau manor. Or go back. As soon as possible. Oh, but we are going back soon – to Fathers Day Brunch, you should come too! Let´s be honest wooden ties and t-shirts with “best daddy” are getting old, memories are a much nicer gift. And you are gonna LOVE the food in the restaurant. I can promise you that. I will write about our food experience a  bit later. 

Mu koduke on tilluke / A house with a small footprint

Kui ma ütleksin teile praegu, et teie uue kodu monteerimine võtab aega vaid 4-7 tundi, siis kas te uskuksite mind? Ja kui ma ütlesin teile, et kui teil  peaks selleks soov tulema, siis võite maja ühes tükis endaga uude meelepärasesse kohta kaasa võtta, siis kas te usuksite mind? Ei? Aga las ma siis tutvustan teile KODA.

14390998_1684296331897993_3302055187945809253_n

14670718_1695182890809337_5230649367600033914_n.jpg

14666324_1695180710809555_6897311042671187191_n

Kord ehitatud maja muutmine tähendab tülikat kapitaalremonti või lausa lammutamist ja uuesti ehitamist. Maja ju mujale ei koli. Ega korterit. Tavaliselt. KODA aga saab kolida. KODA arhitektuur ja konstruktsioonid võimaldavad seda korduvalt kokku ja lahti monteerida. Selle demonteerimine ja transpordiks ettevalmistamine võtab vaid 4-7 tundi aega, uude ilmakaarde pööramine aga veelgi vähem.

14680710_1695181594142800_4273064606462601966_n14680627_1695183010809325_5114527723493661369_n.jpg14691035_1695180734142886_6361743568235070442_n

KODA pidamine ei kurna loodust ega rahakotti. Päikesepaneelidega KODA annab aasta jooksul (elektri)võrku tagasi rohkem energiat kui ta sellest võtab. KODA ei raiska energiat tänu tarkadele tehnosüsteemidele, õhukestele, kuid soojadele seintele (U arv 0,1 W/m2K), neljakordsetele klaaspakettidele (U arv 0,3 W/m2K), uudsele LED valgustusele ja päikesevalgust optimaalselt kasutavale arhitektuurile.

KODA materjalikasutus on säästlik (näiteks kulub maja ehitamiseks vaid 9 m3 betooni). KODA komponendid on eluea lõpus teineteisest lihtsasti eraldatavad ja taaskasutatavad. KODA paigutamine uude kohta ei nõua suuri pinnasetöid. Avarale sisule vaatamata on KODA jalajälg väike – vaid pisut üle 25 m2.

14695595_1695182907476002_8398232552699378133_n

Minul õnnestus KODAga lähemealt tutvuda Oslo Open House messil selle aasta septembris kui mul oli võimalus olla osa surepärasest kodalaste tiimist. Ma ilmselt ei üllata teid sellega kui ütlen, et olen KODAST vaimustuses ja näeks suuuuuuuurima hea meelega end ühe KODA uhke omanikuna. Miks mulle see maja meeldib? Ma olen viimasel ajal väga palju muutnud oma tarbimisharjumusi ning hakanud mõtlema, kuidas elada keskkonnasäästlikumalt ja tervislikumalt. Mind paneb imestama see, kuidas me ikka veel kannatame justkui mingi postsovjetlikku trauma käes, et kõik peab olema suurem ja parem kui naabril, kõike peab olema rohkem ja veel. Milleks ehitada endale kahekordne suvila, mida me kütta ei jaksa? Milleks osta kamin, mis soojust ei salvesta? Milleks meile nii palju asju?

Meile piisaks ühest KODAst, kus kõik on viimse detailini läbi mõeldud, ja kui ma ütlen viimse detailini, siis ma mõtlen ka viimse detailini. Kodalased on läbi mõelnud, kuidas iga selle ruutsentimeeter oleks mugavalt kasutatav. Maja on (vaid?) 25m2 suur, kuid selles ei teki tunnet, et seal oleks kitsas, vastupidi, ruumi on rohkem kui te ette oskate kujutada.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin betoonehitiste suur fänn, kuid KODAsse armusin ma esimesest silmapilgust. Ja mõelda vaid. Seljakotiga asemel võiksin ma oma maja “selga” võtta ja ringi reisida;)

Huvi korral vaata lisa nende kodulehelt (LINK). Fotod: Tõnu Tunnel

14657481_1695181367476156_3852417866076709709_n

//During last year I have found myself rethinking my lifestyle, consumption and I have found myself care much more about environment and healthy living. I want to have a small(er) footprint, not to be one of them who think it is the most important thing  to have more than our neighbour’s do, to show off. I don’t understand (anymore) what is it with us and things? We build a 2stories summerhouse and then cannot afford to heat it. We buy a beautiful fireplace which doesn’t give us warmth. We buy more stuff and build bigger houses to have room for them. 

There is no need for that. All we actually need is a KODA (LINK). Houses and apartments can’t be moved – but KODA can. KODA is free-standing, not fixed to the ground, and its design and structure allow it to be assembled and disassembled many times over. Dismantling and preparation for transport can therefore take as little as four to seven hours – even less if you simply want it to face a different direction. All of this gives you more freedom to make changes to suit your needs.

KODA can become whatever you want…… a city centre home, a lakeside summer house, a cosy café, an office, workshop or studio or even a classroom.

Its clever design provides the inspiration to make best use of every square inch of space and envisage how the built-in components, even the walls, can be adjusted to meet their purpose most effectively.

Living in a KODA house is neither a drain on the environment nor your bank account. With solar panels on the roof, KODA returns more power to the grid than it uses. Materials are also used sustainably. For example, the construction of one unit requires as little as 9 m³ of concrete and, at the end of its life, components can be disassembled and reused easily. Erecting or relocating a KODA house doesn’t require extensive digging and laying foundations either. In fact, as roomy as it is, KODA has a very small footprint – little more than 25 m2.

I would LOVE to be a proud owner of a KODA house. And think instead of being an Estonian with a backback, I could be Estonian with my  movable KODA house.

Never lose your childish innocence. It’s the most important thing.

Ma ei teagi, miks, aga mind üllatab ikka aegajalt kui palju laps majas muudab. Ei, seekord ei pea ma silmas segadust, mida ta korraldab (ps: kuidas küünlarasva diivanilt maha saada?), vaid muutusi mõttelaadis ja hoiakutes. Üks minu lemmiktsitaate on see sama postituse pealkirjaks olev tsitaat, mulle on alati meeldinud selle mõte, kuid nüüd olles juba pea kolm aastat ema, on see tsitaat “ellu ärganud” ja ma mõistan, mida see TEGELIKULT tähendab.

Me kõik kiitleme millegagi. Hariduse, töökoha, uue auto, uute saabaste, lapse hammaste, kirjutamisoskuse, reisimise ja jumal teab millega veel. Mingil määral on see mu meelest isegi okei, kuni see ei lähe kelkimiseks ja ei ole teiste suhtes halvustav, aga miks mitte kiidelda ja tunda uhkust oma saavutuste üle. Olgu selleks siis ideaalsed ülepannipannkoogid või kahekordne magistrikraad. AGA kõige selle juures olen ma viimase (kolme) aasta jooksul õppinud kui palju meil on tegelikult õppida lastelt. Nende siirus, leidlikkus ja fantaasia on piiritu. Ilmselt kõlan ma nüüd nagu Miss Universe wannabe, aga kui me ka täiskasvanuna suudaks olla samasugused nagu me oleme lastena, oleks maailm parem paik elamiseks.

Ega vist tõesti ilmaasjata ei öelda, et lapsed tulevad siia meid kasvatama. Ma vaatan ennast ja imestan kui palju Ida on mind kasvatanud ja kui palju mul on temalt õppida. See siirus ja avatus ja tingimusteta armastus. Kolm asja, mis tunduvad nii elementaarsed, kuid täiskasvanuna tunduvad need asjad kuidagi palju keerulisemad.

Ja laste loomingulisus ning fantaasia. Piiritu fantaasia. Iga asi sobib mängimiseks. Ühel hetkel muutub tavaline paberitükk beebiks, käterätik vankriks, korvist saab dinosaurus, padjast kohver, diivanist maja, vaibast auto, paberitükist beebist saab omakorda piler, käterätikust kohvrist käekott, korvist pliit, padjast voodi, diivanist lennuk ja vaibast voodi.  Juukseklambriga saab helistada tädile ja issile ja vanaemale ning järgmisel hetkel saab sellest šokolaad. Ma ei suuda ära imetleda seda fantaasiat. See on võrratu!

No ja anna lapsele kätte roosamannavahukleit ning silmapilkselt saab röövlitüdruk Ronjast printsess. Oleks ma sama loov kui mu laps, oleks mul maailm juba vallutatud.

IMG_4143.JPG

Kleit: Roco Clothing (LINK)

//This quote has always been one of my favorite quotes, but now being a mother for almost three years, it has got another dimesion. It is strange how a child changes things. In lifestyle and thinking. 

We all brag about something – education, new job, new car, shoes, baby´s first steps, travelling. To some extend I think it is totally okay, why should we be humble all the time, but in these three years I have learned how important the childish innosence is and how much we  can learn from our children. The sincerity, creativity and love are things that seem so basic, but why do we keep forgetting these things when we grow up? 

I don´t want to sound like a Miss Universe wannabe, but if we could learn from our children and try to remember what was important when we were children, the world would be a better place. 

And their creativity. God, how much I envy my daughter´s creativity. Everything can be turned into a toy. A piece of paper can be a baby, a towel can work as a stroller, a basket makes a perfect dinosaur, the sofa can be a house, carpet a plane, pillows will be turned into suitcases, a hair clip will be used as a phone. If I would have that much creativity, I think I would rule the world. 

So perhaps it is true that children are sent to us to educate us?