Liiga palju alastust ehk kas Facebook kustutab nüüd mu konto? / What is allowed and not allowed in Facebook?

Norra meedias on viimasel ajal arutletud palju selle üle, kas Facebook läks üle piiri kui Norra kirjaniku ja ajakirjaniku, kes kuulsat “napalmitüdruku” pilti jagas, postituse kustutas ning ta Facebookist välja viskas. Kus läheb tsensuuri piir ja mis on lubatud?

Te kõik teate seda pilti: väike paljas vietnami tüdruk pommitatud külast plagamas. Pilt, mis tõi lootusetu sõja lõpu lähemale.

preview.jpg

Napalmpommirünnak paiskas Kimi kõigepealt näoli maha. Püsti tõustes nägi ta oma kätt põlemas, napalm ihul laiali valgumas nagu jälk pruun siirup.

Oli 8. juuni 1972. Vietnami fotograaf Nick Ut pildistas Kimi hetkel, kui see koos teiste lastega külast põgenes. Foto sai Pulitzeri auhinna.

Ma olen nõus, et sotsiaalmeedia ei ole koht, kuhu postitada aktifotosid, veel enam lastest, kuid see pilt ei ole seksuaalne. Paljas ihu sel pildil pole oluline. Pilt on poliitiline. Toob meieni valu ja sõja tagajärjed. Vaadake uuesti seda pilti, kas te näete seal paljast lapsekeha või midagi palju sügavamat?

Minu meelest on Facebook täis (andke mulle andeks väljenuse eest) igasugu s***a – iga päev satub mu news feed’i mõni postitus, mis paneb mind pead vangutama. Need postitused läbivad tsensuuri. PS: Ka üks minu enda postitus, kus ma nEST lehel jagasin pilti t-särgist millel oli kirjas “kick ass”, on Facebooki  poolt kustutatud selle “häiriva sisu” pärast.

Kus läheb piir, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud? Kes otsustab selle üle, mida maailma suurimas “ajakirjas” avaldada tohib ja mitte? Millised on debatid ja fotod, mis kunagi meieni ei jõuagi, sest Facebooki veebitoimetaja (on see inimene või algoritm?) Ja veelgi enam küsin ma – miks ei ole lubatud foto, mis on osa maailma ajaloost, kuid vabalt võib jagada muusikavideosid, kus põhirõhk on paljal ihul ja seksil?

// You all know the world famous photo of napalm girl.

On June 8, 1972, AP Photographer Nick Ut captured what would become a Pulitzer Prize winning photo depicting children fleeing from a Napalm bombing during the Vietnam War. In the center of the frame running towards the camera was a naked 9-year-old girl, Phan Thị Kim Phúc, also known as ‘Napalm Girl.’ In 1973, AP Photographer Nick Ut won the Pulitzer Prize for Spot News Photography for “The Terror of War”, his photograph featuring Phan Thị Kim Phúc. The image was unprecedented at the time for the Associated Press news wire, due to full frontal nudity depicted of the bombing victims. Although somewhat controversial, Ut’s fellow Associated Press colleagues, Hal Buell and Horst Faas deemed the photograph news-worthy and its value overrode the nudity in the image and it was widely distributed on the AP newswire. The photograph is thought to be one of the most memorable photographs of the 20th century.

Norwegian author and journalist shared this photo on Facebook and got his post deleted and he was also “denied acces” to Facebook because he shared disturbing photos of nudity. This photo has nothing to do with sexuality nor nudity. It is an iconic war photo. “I saw the fire over my body. And my clothes just burn off,” she said. The burns covered more than half of her body, and she lost consciousness. But, she says, she learned later, that the Associated Press photographer who took the picture, Nick Ut, took her to the nearest hospital after the photo was taken. At the hospital, Nick Ut he was told that the little girl was beyond help. He demanded they treat her anyway — and Kim Phuc survived, despite the burns.

So, take a look at this photo again. Do you see nudity or terror of war? Is it really disturbing? More disturbing than all the s***t Facebook is overfloaded with daily? What is allowed and where does the boarder go? Who decides what kind of debates are allowed in world’s largest “internet magazine”? And what more is deleted before we see it? 

More importantly I ask why we are deleting a piece of world’s history but glady share music videos that are only about big butts and sex? 

Vana aja lood

IMG_0553.JPG

Mina ei tea, miks minul täna jummalast sinine reede on. Masendus on peal, no mitte otseselt masendus, aga selline tilluke kass on kuidagi kukil, töö tegemine läheb vaevaliselt ja ma ei suuda ära oodata, kuna kell viis saab, et saaks poe kinni panna ja koju minna. Oleks seal veel vaid veini kaaaaa! Ma ei tea, kas nostalgial ja depressioonil on mingi seos, aga nii olengi ma terve hommikupooliku mingeid vanu pilte ja lugusid sirvinud. Üks, mis mulle endale kohutavalt meeldib on see allolev. Mitte nii väga jutt ise, vaid see situatsioon, killuke kunagisest argielust: 

Vahest kohe tasub vanades asjades tuhnida ja tunda rõõmu selle üle, et igasuguste suurpuhastuste ja kolimiste käigus ei ole ma siiski kõike seda „mõttetut pahna” ära visanud. Nii tore on sentimentaalselt sorida vanades kirjades, juba sellepärast et täna ei kirjuta keegi enam kirju, selleks ei ole enam lihtsalt aega. Ja ei olegi ju kellelegi kirjutada. Ja põhjust nagu ka ei ole… Oleks ju suht koomiline kui kirjutaksin emale teise linna kirja:

Kallis ema,

Tuleme järgmisel reedel, 01.11 Tartusse. Loodan, et olete kodus. Olen hetkel küll natuke külmetanud, aga muidu on meil kõik hästi. Marekil läheb töö juures ka hästi.

Kuidas teil läheb?

Liisu „

Suht totter, eksju? Selle asemel on mobiiltelefonid ja e-post. Ainukesed „kirjad”, mida me veel mingil määral saadame ja saame, on jõulukaardid. Nii ma siis lugesingi vanu kirju, mis tädi, vanaema, ema, sõbrannad olid mulle kirjutanud, kui ma Norras olin. Täitsa lahe kohe! Natuke piinlikud ka ja naiivsed, aga ikkagi armsad.

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et lugesin hiljuti ühte nõuka-aegset raamatut. Tegelikult oli raamat tõsistest asjadest ja noorte probleemidest, aga ometi ajas see naerma. Kogu see raamat tundus nii naiivne ja aegunud, olles samas armas suur kogum nõukaaegset olmet, mis pani mind muigama, sest see tõi meelde nii palju seda veidrat unustustehõlma vajunud argipäeva.

Näiteks? Aga palun:

Kodust ära minnes pandi uksele vahele paberilipik, millele oli kirjutatud : „Läksin poodi, tulen poole tunni pärast. Kell on 13:40” või „Olen Sale juures, lase kella” või „Oota. Tulen kähku tagasi. Kell on hetkel 12:15”.

Nojah, aga kuidas sa muidu jätsid ootamatutele külalistele informatsiooni. Külalised ei saanud ju ette helistada, sest telefone lihtsalt polnud. Tuldigi niisama, ootamatult ja ette hoiatamata. Ja selge see, et oli ju vaja jätta mingi teade, kui vaid korraks kodust ära mindi. Igaks juhuks. Äkki on just täna see päev kui keegi külla tuleb.

Mõnikord oligi koju tagasi tulles ootamatu külaline ukse taga, istus trepiastmel ja ootas. Teinekord oli ukse vahele jäetud vastukiri: „Käisin siin, teid ei olnud kodus. Ootasin natuke, aga tulen siis teine kord. Janne”. Mõnikord oli ukse taga ka kaasavõetud tort või midagi muud sarnast.

Minul oli alati jube kahju, kui külalised olid käinud, aga olid enne meie koju jõudmist ära läinud. Mulle meeldisid külalised ja loomulikult leidsin ma alati mingi põhjuse ema või vanaema ja nende külaliste juures olla või siis vahetpidamata kohvilaua juurde asja teha. Neil olid alati jumalast lahedad jutud, mitte et ma midagi üldse aru oleksin saanud, aga lihtsalt tundus, et täiskasvanute jutud on jube põnevad ja asjalikud. Ja mina tahtsin ka asjalik olla. Ja seepärast ma muidugi jalus tolknesingi alati kui külalised tulid.

Üks huvitav fenomen oli veel see, kui me juhtusime kodus olema, aga ootamatud külalised tulid valel ajal. Ma ei tea, mis see vale aeg oli või miks mõnikord ei tahetud külalisi sisse lasta, aga igatahes tuli siis uksekella kuuldes surmvaikseks jääda ja hiilida uksesilma juurde. Uksesilmast tuli vaadata nii, et koridoris olija aru ei saaks, mingi nipp oli isegi, aga seda ma küll enam ei mäleta. No ja kui ukse taga oli keegi, keda sel päeval ei oodatud, tuli hiirvaikselt tagasi teise tuppa hiilida ja seal hääletult edasi oodata, kuni külaline lahkus.

Aga ega siis külaline kohe ei lahkunud – ta lasi mitmeid kordi kella, katsus ukselinki (jube piinlik, kui uks ei olnud lukus, siis tuli mingi kiire vale leida, et „issake, küll on hea, et sa ust katsusid ja sisse said, ma just koristasin kappe ja olin siin tabureti otsas, karbid süles, ei saanud ennast kohe liigutada, hõikasin küll, et sisse, aga ju sa siis ei kuulnud…”), lõgistas ukselingi kallal ja siis oli vaikus. Aga see ei tähendanud ka, et külaline oleks ära läinud.

Ei… siis tuli vaikselt kardina vahelt piiluda ja kuulatada, kas koridoriuks käis. Kui oli näha, et külaline lahkus, tohtis jälle rääkima hakata, kui aga seda näha ei olnud, tuli mõnda aega edasi sositada (ei tea, kas ta on ikka veel koridoris?), uksesilma juurde hiilida ja olukorda hinnata ja igaks juhuks veel mõnda aega tasa olla, sest uksesilmast ei näinud ju tervet koridori ja võib-olla külaline luuras kusagil nurga taga.

Ka naabrivalve oli tol ajal ERITI tõhus, naaber teadis TÄPSELT, kas sa oled kodus, kuna sa tulid, kuidas sa tulid, kellega sa tulid, miks sa kodust läksid, kuhu ja kauaks. Seega võis ikka ette tulla, et abivalmis naaber andis ootamatule külalisele nõu: „Lase aga veel kella, nad on kindlasti kodus, ma ise nägin, kuidas nad pool tundi tagasi tulid ja läinud ei ole nad küll kuhugi, ma oleks näinud....

Jumal tänatud nende valvsate naabrite eest!

Ja siis veel igasugu muud veidrused, näiteks telefonikõned. Igaühel ju telefoni ei olnud, meil ka mitte, aga tädi naabril oli. Ja kui siis keegi juhtus tädile sinna helistama, oh seda põnevust ja elevust, naaber tormas sõnumiga kohale ja kõik, millega parasjagu tegeleti, jäeti telefonikõne pärast pooleli. Üldjuhul ei olnud need üldse põnevad kõned, lihtsalt mõni tädi sõbranna oli saanud telefoni lähedale ja helistas siis mõnele neist vähestest, kel juhtus telefon olema või kelle naabril oli telefon olemas. Onu Oskari Rootsist tulevad kõned olid aga kirja teel kokku lepitud: „Olge siis tublid, tervita Koidut ja teisi. Helistan sulle laupäeval, 12.mail, kuue paiku. Loodan, et see Theale ka sobib. Seda, kas aeg ka tädile sobis, ei olnud vaja isegi küsida, onu Oskari kõne järgi seati kogu laupäevaõhtune tegevuskava. Kõps kell kuus oldi Thea juures telefonivalves, mõnikord tuli isegi vanaema kaasa. Üldiselt vanaema ei ole väga jutu – ja sõnameister, aga aeg-ajalt ta siiski mõtles, et oleks tore venna häält kuulda. Mina olin ALATI nii piduliku ja suure sündmuse juures kaasas, tähtis tunne tekkis ju, ja nii me siis olime kuue paiku (tegelikult alati ikka nii 15 minutit varem, et ikka kõne ajal kohal olla) telefonivalves. (Onu Oskar ei helistanud muidugi kunagi täpselt kell kuus, ta ju oli öelnud kuue paiku, mis ei tähendanud sugugi täpselt 18:00, ja nii sai kohvi joodud ja kooki söödud ja tähtsat täiskasvanute juttu aetud. Minul oli selles tähtsas jutuajamises muidugi kandev roll.)

Ja oh seda elevust, kui telefon siis lõpuks helises. Ausõna onu Oskari telefonikõne oli nagu pidupäev. Lausa ime, et me selleks puhuks end pidulikult riidesse ei pannud. Või äkki tädi pani ka, ega mina kõike ei mäleta.

Onu Oskari telefonikõnest tähtsam sündmus oli vaid see, kui tädi või vanaema või emme said ISE loa Rootsi minna. Ja tulid tagasi hunniku välismaa nänniga, mis mind automaatselt klassi kõige popimaks tüdrukuks tõstis– vähemalt nii kauaks kuni välismaa nätsu ja kommi jagus teistega jagamiseks. Ja siis igasugu edevad ja värvilised tossud ja joped ja vildikad ja kotid ja ….. Nii vähe oli vaja täiuslikuks õnneks..

Ja kuidas mulle meeldis kui onu Oskar ja tädi Lola külla tulid. Seda väga lihtsal põhjusel – nad tõid alati kaasa jube palju lahedat staffi. Rohkem kui emme ja vanaema ja tädi ise Rootsis käies, nemad tõid ka palju ebaolulist nagu välismaa kohv ja maitseained ja hambapasta, onu Oskar ja tädi Lola mõtlesid palju rohkem minu peale. Kommide ja nätsudega sai ikka tükk aega populaarsust nautida. Ja uute riietega sai uhkustada. Jube lahedad olid, sellised lahedate piltide ja värvidega (roosa pandaga kampsun oli mu lemmik nii kaua, kuni ta mulle selga mahtus ja siis oli ikka jube kahju kui ühel kenal päeval seda enam kuidagi selga ei venitanud, mingi sugulane tegi mulle küll sarnase asemele, aga see ei olnud üldse enam SEE).

Ja tossud olid krõpsudega!

Muide, vanade kirjade hulgast leidsin ma ka hulganisti vanu postkaarte. Üks onu Oskari jõulutervitustega kaart oli eriti lahe, lisaks tavapärasele jõulutervitusele oli seal kirjas ka: „Saatsime Liisule talvetossud. Ärge seisma jätke, las hakkab kohe kasutama.”

Rumal nõukaaegne inimene pani ju kõik asjad kappi hoiule või siis hoidis erilisteks sündmusteks. Ma ei tea, mis need erilised sündmused olid kui tohtis välismaa kohvi külalistele pakkuda, või välismaa seebi ja hambapastaga pesta, aga suur osa asju, mis onu Oskar saatis, pandi kappi ära „erilisi sündmusi“ ootama. Huvitav, mis sündmused oleks olnud piisavad talvetossude kandmiseks?

Kui hästi mõtlema hakata, siis võib-olla see nõukaaegne inimene ei olnudki nii rumal, kuivõrd ratsionaalselt mõtlev. Ta teadis, et kui tossudega midagi juhtub või kaneel ja lahustuv kohvi otsa saab, siis ei saa lihtsalt minna nurga peale poodi või lähimasse kaubamajja, et uued asemele osta. Aga tossud? Kui need lapse jalas otsa ei saanud, siis kapis seistes jäid nad ju väikseks ikkagi? Seega kasu oli igatepidi null. Või siis hoiti neid kapis seepärast, et nad ilusad püsiks ja siis sai neid erilistel puhkudel külalistele näidata ( „Sa vaata vaid kui ilusaid asju seal välismaal tehakse? Kahju ainult, et jäid väikseks enne kui Liisu kandagi sai“) ja kõrvale pakkuda lahustuvat kohvi.

Jah, krõpsudega tossud, välismaa kohv ja erilised sündmused pidid omavahel seotud olema!

Tegelt ma mäletan neid tosse jumalast hästi ja ka seda, et neid seekord siiski kappi ei pandud, talve saabudes panin ma need ikka täitsa jalga kohe. Algul mulle need tossud üldse ei meeldinud – need olid valged, punase äärega, aga ILMA krõpsudeta!!!! Eelmised, mis ma ribadeks kandsin, olid krõpsudega, ja ma olin täiesti veendunud, et ka uued on sellised. Krõpsudega tossud olid staatuse sümboliks. Nagu välismaa vildikad (36 vildikaga komplekt oli juba ülitegija) või satsid teksaseelikul. Mingi aeg tulid müügile sellised kihilised teksaseelikud, kus igal kihil oli pitsäär – mida rohkem pitseääri oli, seda hinnalisem see seelik oli ja seda popim sa olid. Mingil põhjusel minu ema mulle sellist seelikut ei ostnud, aga selle eest oli mul lausa mitu 36 ja ka 48 vildikaga komplekti (või oli neis kõige popimates komplektides veel rohkem vildikaid?), välismaa pinal ja seljakott ning KRÕPSUDEGA tossud.

Saate nüüd ise aru, kui olulised olid krõpsudega tossud!!!! (aga ma harjusin ka nende valgete ja punase äärega tossudega päris hästi ära).

Ahjaa, onu Oskaril oli veel üks pluss – temaga sai VALUUTAPOODI minna. See oli lausa maapealne paradiis. Koht, kuhu igaüks ei saanud. Valuutapood oli vaid väljavalitutele.

Nii palju siis asjadest, mis nostalgitsema panevad. Selge see, et see ei ole kõik. Selliseid vana aja naljakaid seiku on rohkem ja veel, aga nad kipuvad meelde tulema seoses millegagi; mitte nii et istun kunagi kiiktooli ja räägin lapselapsele kõik ükshaaval ära. Vanad asjad kipuvad lihtsalt meelest minema, aga kui nad siis jälle meenuvad, toovad kerge muige huulile. Mind ajavad muidugi naerma mälestused vildikatest, kommidest, piimasabast, kondentspiimast, uksevahele jäetud kirjakestest – need on minu vana aja asjad, aga nii nagu näiteks minu õele kõlavad need asjad veidrana, kõlavad minu jaoks veidra ja uskumatuna vanema vana aja asjad.

Ja, vi elsker

Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt. Nii vastaks teile iga teine norrakas kui te julgeksite küsida, kes on see Bjørnstjerne Bjørnson, kellest nad räägivad erilise uhkuse tundega hääles. 

16-aastasena ei julgenud ma öelda, et mina polnud Bjørnstjerne Bjørnsonist midagi kuulnud. Ma noogutasin kaasa ja veel enne kui ma sain selgeks norra keele sain ma selgeks, et on asju, mida ei küsita, sest seda teavad kõik.  Ma sain ka teada, kes on Bjørnstjerne Bjørnson ja juba paar aastat hiljem kui ma külla tulnud onule Norra hümnist hakkasin rääkima, sain ma seda nime öeldes kasutada samasugust uhkesetunnet hääles. Sest Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt.

Kes see Bjørn Bjørnsen on?” küsis onu. Ma turtsatasin. 

Bjørnstjerne Bjørnson,“ parandasin ma teda kõiketeadvalt, „ta oli silmapaistev Norra kultuuri-, kirjandus- ja poliitikategelane. Ta kirjutas artikleid, romaane, jutustusi, luuletusi, näidendeid, rääkis aktiivselt Norra ühiskonnas kaasa, kõige paremini on ta aga tuntud Norra hümni „Ja, vi elsker“ ja talupojajutustuste kaudu.“

1903.aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia,“ lõpetasin ma uhkelt. Ma rääkisin seda kõike nii nagu oleks kõige loomulikum asi maailmas teada kõiki maailmakuulsaid norralasi, nende tegusid ja saavutusi, nii nagu mulle endale esimest korda tutvustati kõiki maailmakuulsaid Norra suurkujusid, kellest vaid norralased ise olid kuulnud. Norralastele meeldis rõhutada, et nii väikese rahvuse seast oli tulnud nii palju maailmakuulsaid ja silmapaistvaid isiksusi, kuid kui tagant järele mõelda, siis kasutasid nad sõna „maailmakuulus“ iga vähemgi tuntud norralase kohta. Kahe Norras veedetud aastaga olin ma ise sama tegema hakanud. Lisaks rohkem maailmakuulsate lillehammerlaste nagu Sigrid Undset tutvustamisele, said külla tulnud emme ja onu teada, et Lillehammeri kandist on pärit veel palju teisigi maailmakuulsaid norralasi: minu kirjanikest tuttavad Britt ja Oddvar, Maihaugeni rajaja Anders Sandvik, juustuhöövli-Thor, maavanem Knut ja otse loomulikult üks kuulsamaid tänapäeva kunstnikke Jakob Weidemann.

Sel nädalavahetusel käisime me läbi ka Aulestadist – maailmakuulsa kirjandus ja -kultuuritegelase kodumuuseumist (LINK). Ma oleksin tahtnud tegelikult ka muuseumi sisse minna, aga selleks ajaks kui me sinna jõudsime, oli Ida juba nii “vil ikke”-tujus, et see ei oleks mõistlik olnud. Niimoodi leppisime me jalutuskäiguga väljas ja olgugi, et ma oleksin VÄGA tahtnud maja ka seest näha (kui tahate põhjust teada, siis vaadake siit), aga päikesepaistelises pargis/aias jalutamine oli ka juba edusamm. Paar kuud tagasi püüdsime me seda kohta üles leida, kuid sõitsime valele poole ja nagu ma nüüd aru sain, siis umbes paar km enne õiget kohta andsime me alla ja sõitsime tagasi.  Nüüd ma vähemalt tean, kus muuseum asub. Ka see on üks neist kohtadest, kuhu ma soovitan teil minna, kui siiakanti satute (Gausdal asub 20km Lillehammerist). Ja mitte sellepärast, et siin elas maailmakuulus norrakas, vaid kasvõi sellepärast, et see on lihtsalt võrratult kaunis paik.

Pilet majamuuseumisse: 130NOK täiskasvanu, 65NOK lapsed (6-15a)

IMG_0992IMG_0980IMG_0983IMG_0977IMG_0978IMG_0988IMG_0967

Aulestad is beautifully located on the sunny side of Gausdal approximately 20 kilometres from Lillehammer. Experience the farm as it was when Karoline and Bjørnstjerne Bjørnson lived there, and get a look into their lives during an important time in Norwegian history. Together the couple created an urban European home in the country. Here we step back in time over 100 years, but the involvement of Bjørnson is always modern.

 

“The best in life is not peace, but wanting to do something” – Bjørnson  lived like the line in his poem. He spoke up for freedom and fairness – at home in Norway and in Europe, The word and his pen were his weapons. He was a builder of the nation and a Nobel laureate. Bjørnstjerne Bjørnson wrote stories, novels, historical plays and contemporary drama and approximately 400 poems that have inspired many musicians. He wrote thousands of letters, speeches and articles. Bjørnstjerne Bjørnson lived at Aulestad from 1875 until his death in 1910. 

Aulestad is open during the summer. Find the opening hours here. In high season there is a conducted tour of the home every hour  from 10.30 – 15.30.

More information: http://eng.aulestad.no/

Sest me kolime siia, hakkama maksumaksja raha eest elama, võtame teie töö ära ja üleüldse!

Esimesed kohtumised viisid mind üle kuue aasta taas Trondheimi. Poole kuueks olin ma juba Tallinna lennujaama check-in ’is. Varahommikust kohvi juues tulid mulle korraga meede ajad, mil igal esmaspäeval tuli sellisel kellaajal end lennujaama vedada, et igal reedel alles kõige hilisema lennuga tagasi tulla. See oli naljakas tunne – segu tundest, mis pani õlgu võdistama, ja äratundmisrõõmust. Ainuke erinevus oli, et seekord sain ma koju tagasi juba samal õhtul, aga samuti pool päevast lennujaamades passides ja ikka kõige hilisema lennuga.

Mul oli meeles olnud, et Værnes’i lennujaam oli imepisike ja mitte just kõige modernsem. Ma ei mäletanud, et selles lennujaama oleks isegi korralik pagasilint olemas olnud, eelmisel korral oli mu kohver lihtsalt prõmaki tillukesest praost tulevalt lindilt justkui välja sülitatud. Mitte et mul seekord oleks üldse pagasitki olnud, kuid pagasilindid hakkasid lihtsalt silma. Ja rangem turvakontroll. Mind ei olnud enam ammu kõrvale kutsutud. Ilmselt mõjusin ma 12-kraadise ilmaga oma sandaalidega lihtsalt liiga kummalisena.

Kust te tulete?“ küsis neiu.

Eestist,“ vastasin mina.

Miks?“

Miks me Eestist tuleme?“ mõtlesin ma omaette, „sest me elame seal,“ kuid suutsin oma sarkasmi seekord hammaste taga hoida. „Miks mida?“ küsisin ma turvaneiult.

Mida te Trondheimis teete?“

Mida? Mida? Emigreerume!“ tahtsin ma talle vastata. „Selle pärast meil pagasit ka, peale käsipagasi, kaasas pole, sest me kolime siia, hakkama maksumaksja raha eest elama, võtame teie töö ära ja üleüldse…“

Loomulikult ei vastanud ma talle niimoodi, vaid hoopis: „Me läheme koosolekule.“

Kuhu?“

Siia lähedale ehitusplatsile.“

Kauaks?“ pinnis turvanaine edasi.

Viieks tunniks.“

Ilmselt oli ta nii täpsest vastusest üllatunud või oli tal hea meel, et me „koosolekule“ terveks ülejäänud eluajaks ei jäänud, et rohkem küsimusi tal ei olnud. Mina ja mu kolleeg olime saanud kooolekul viibimiseks viieks tunniks „linnaloa“. Kas meid oleks oodanud samasugune küsimusterahe, kui me oleks uuesti lennujaama ilmunud kuus tundi hiljem. „Miks te hiljaks jäite?“ oleks ta meilt küsinud, „kus te veel käisite? Miks te valetasite, et koosolek kestab viis tundi?“ Õnneks kestis koosolek neli tundi ja me jõudsime lennujaama tagasi „õigeaegselt“.

Võrreldes eelmise korraga oli Trondheim seekord hoopis teist nägu. Ei mingit Nidarosdomenit, ei jalutuskäike piki Nidaelva, ei Bakkelandi ega „õnne portaali“.Seekordne Trondheim oli ehitusplatsi, soojakute ja betooni näoga, porilombid ja teed olid betooniselt hallid ja kaetud killustikupuruga. Soojakukontori akende ees olid norrapäraselt mustrilised kardinad, aknast paistsid laual tuttava välimusega pakikesed, mis ilmselgelt sisaldasid lõunapausiks kaasa pakitud (pruuni) juustu- ja salaamivõileibu. Ehitusplatsil oli näha kümneid helkurvestides ja punastes kiivrites töömehi ringi siblimas. Jah, võib tõesti öelda, et seekordne Trondheim oli viimasest korrast üsnagi erinev. Kui välja arvata, et jälle kord torkasin ma oma riietusega silma. Norralased on teada-tuntud casual riietujad, ka ärikohtumiste jaoks ei pinguta nad riietusega rohkem kui igal teisel tavalisel tööpäeval, lipsu võib nende kaelas näha haruharva. Ja kuigi väidetakse, et naised kannavad tööl tihti seelikut ja pluusi, siis andke mulle andeks, aga mina ei ole seni näinud mitte ühtegi norra naist, kes oleks seelikuga tööl olnud. Kõrgetest kontsadest olen ma Norras ammu loobunud, kuid kleitidest ma loobuda ei kavatse. Isegi siis kui ma pean ehitusobjektidel turnima, sandaalides betoonilompide ja kruusa vahel liikuma. Ei! Kleidid vahetan ma välja alles siis kui ma näen kasvõi üht Norra naist seelikuga või üht Norra meest lipsuga tööl. Niisiis pole midagi imestada, et ma oma  kleidi, sandaalide ja pärlitega ehitusplatsil silma torkasin ja teistest erinesin. Eriti kui viimaseks aksessuaariks ehitusel ringi jalutamiseks sai punane kiiver. Pärlid ja punane kiiver – nii jäin ma norralastele seekord meelde.

Sandaalides ja pärlitega mööda killustikuhunnikuid ja porilompe turnides mõtlesin ma tagasi oma haagiste-ajastule. Kui palju oli tegelikult muutunud! Ma mäletasin ebakindlat noort naist, kes suurema osa ajast vaikis, sest kartis midagi valesti öelda, ma mäletasin hirmu kui minult midagi küsiti, ma kartsin kogu aeg ja püüdsin võimalikult madalat profiili hoida. Nii kummaline kui see ka polnud, tundsin ma nüüd end palju enesekindlamalt, hoolimata sellest, et ka selles situatsioonis ei olnud ma varem olnud.

Paar aastat hiljem jätsin ma ehitusplatsile minnes pärlid hotellituppa. 

DSC00005-1


Minu esimene Norra

Oli aasta 1997. Tallinna lennujaama oli mind saatma tulnud terve suguvõsa ja mõned sõbrannad, kõik olid elevil ja ähmi täis just nagu oleks minu aastaks Norra vahetusõpilaseks minemine ajaloolise tähtsusega suursündmus. Kõik sebisid ja sagisid mu ümber. Tundsin end nagu rokkstaar, kuigi arvatavasti ei oleks üks õige rokkstaar olnud riietatud lillelisse suvekleiti.

IMAG0089

Kas sai ikka kõik kaasa?“ muretses ema. „Saad sa ikka hakkama?“ küsis vanaema. „Ma ei taha, et sa ära lähed,“ nuuksus mu käe külge klammerdunud õde. „Vaata, et sa ikka kirjutad kohe kui kohale jõuad,“ käskis vanatädi. „Ära siis mehele mine,“ naljatasid onu ja onunaine. „Käitu korralikult,“ manitses isa. „Igav hakkab Tartus ilma sinuta,“ ohkasid sõbrannad. „Te näeks nagu viimast korda,“ lisas sõbranna ema. Tõsi, ma läksin ära vaid aastaks, kuid elevuse ja pisarate järgi oleks võinud küll arvata, et lahkun Eestimaa pinnalt igaveseks. Eks mul oli endal ka veidike kurb ja ma olin samuti ähmi täis nagu teised, sest tõepoolest 16 aastat tagasi ei olnud 16-aastaselt üksinda aastaks välismaale minek sugugi tavaline, kuid ma ei saanud seda ju ometigi välja näidata. Tegelikult sain ma ka perekonna muretsemisest aru, sest ma olin küll varemgi välismaal käinud, kuid mitte kunagi päris üksinda ja nii pikaks ajaks, aga ka seda ei kavatsenud ma välja näidata.

Vabandust, aga te peate nüüd check-in’i ära tegema,“ segas meie elevil ja ähmis olemist ning viimaste õpetus-ja manitsussõnade jagamist-ärakuulamist leti taga olev neiu. „Pilet ja pass andke mulle, kotid tõstke siia lindi peale,“ juhendas ta edasi. Isa ja onu tõstsid kaks rasket kotti pagasilindile. Kaal näitas peaaegu 40 kilo.

Lennukisse on lubatud maksimum 20 kilo,“ lausus teenindaja, mille peale ema veel rohkem ähmi täis läks, „ülekilode eest tuleb juurde maksta.“ Seda ei olnud keegi meist osanud ette näha. Keegi meist polnud ju varem lennukiga reisinud ega osanud pagasipiiranguid karta. Me olime harjunud laevaga reisima ja Rootsis elavaid sugulasi külastades oli ilma igasuguste piiranguteta kaasa toonud mikrolaineahjud ja kassettraadiod, talvetossudest ja lumepesuteksadest rääkimata. Täpselt nii palju kui kanda jaksasid! Ja tundus vaid loogiline, et see reegel kehtib kõigi sõiduvahendite puhul.

Mis nüüd siis saab?“ hüüatas ema, „peame kiiruga kusagil kotid ümber pakkima.“ Sellega ei olnud mina nõus.

No kuule, kuidas ma nüüd siin kiiruga otsustan, mis maha jätta ja mis kaasa võtta,“ torisesin mina, „ma ei saa ju niimoodi.“ Muidugi ei saanud, mul oli ju vaja terve aasta asjad kaasa võtta – isegi toasussid ja rulluisud.

Samal ajal kui me emaga ähmi täis olime, otsustas vanaema ohjad enda kätte võtta.

Kas kuidagi ei oleks võimalik, et mu lapselaps saaks kuidagi ilma lisatasuta need kotid kaasa võtta?“ uuris ta, „saage aru, ta läheb terveks aastaks ära. Võib-olla on ikka kuidagi võimalik?“

Neiu mõtles hetke ja naeratas siis nõusoleku märgiks. „Hea küll, las lähevad mõlemad kotid.“ Hea on, et keegi sahmimise asemel ka küsida taipas. Muidu oleks ma võib-olla tõesti rulluisud pidanud maha jätma. Nüüd jäid maha vaid pisaratega võitlevad perekonnaliikmed ja sõbrannad.

Minu enda salapisarad ja nukrus olid kui käega pühitud juba vähem kui kaks tundi hiljem kui ma Fornebu lennuväljal maandusin. Keegi Rotary’st pidi mulle lennujaama vastu tulema. Jõudsin vaid mõelda, et huvitav, kuidas ma ta küll ära tunnen, kui esimese asjana saabumishalli jõudes nägin enda nimega plakatit. Plakatit hoidis piltidelt nähtud tuttava näoga mees – Mesna Rotary vahetusõpilasprogrammi eest vastutav Anton. Kiitsakas, kiilaneva pealaega, väga vana mees, mõtlesin ma teda esimest korda nähes. Üsna varsti sain ma aga selgeks, et hoolimata naljakast välimusest ja veel naljakamast keskmisest nimest Muusmann * oli Antoni näol tegemist tõeliselt siira ja suure südamega inimesega, kes mind mingil põhjusel kohe omaks võttis. Selliseid inimesi sattus Norras elades mu teele palju teisigi, kuid esimeseks muljeks heasüdamlikkusest ja soojusest oli just Anton Muusmann Beck.

Kus su Rotary pintsak on?“ oli üks ta esimene küsimus peale viisakuste vahetamise. Ehmatasin. Mis pintsak? Mul ei olnud mingit Rotary pintsakut. Mis asi see veel olla võis? Keegi ei olnud mulle sellest midagi rääkinud.

Ee..eemm,“ kogelesin, „see jäi kogemata maha.“ Anton vangutas pead.

Nojah, pole hullu, keegi saab sulle selle kindlasti järgi saata.“

Noogutasin. Kindlasti saab. Ma pean lihtsalt välja uurima, mida see Rotary pintsak endast kujutab. Selgus saabus kiiremini kui ma oleks aimata osanud.

Saa tuttavaks, see on Yuko,“ tutvustas Anton mulle auto juurde jõudes tüdrukut, kes kandis kõige koledamat pintsakut mida ma üldse kunagi näinud olin. „Tema on meie klubi teine vahetusõpilane, Jaapanist.“

Teretasime üksteist häbelikult ning ronisime autosse, et alustada sõitu Oslost Lillehammerisse – uude koju. Pärast mõningat vaikust, küsis Yuko: „Kus su Rotary pintsak on?“

Jälle see pintsak. „Eestisse unustasin,“ pomisesin ma vaikselt ja sain korraga aru, et see kole sinine pintsak tuhandete kolisevate metallist märkidega ei olnud mitte jaapani mood, vaid salapärane Rotary pintsak, mida kõik vahetusõpilased ühistel kogunemistel kandma pidid. Ilmselt siis ka Norra jõudmisel. Seda ei olnud mulle keegi rääkinud.

Põhjus võis olla ka selles, et tegelikult ei olnud Eesti, vähemalt Tartu Rotary klubil tol ajal erilist vahetusõpilasprogrammi kogemust ja kogu minu Norrasse saatmine käis üldsegi läbi ühe Soome klubi. Võimalik, et tegelikult Soome klubi esindaja ka rääkis pintsaku olulisusest, kuid kogu seda suhtlust oli nii palju ja võõras keeles, et see tilluke pisiasi läks mul lihtsalt kõrvust mööda. Tartu Rotary klubist ei mäleta ma küll mingeid erilisi soovitusi. Ilmselt nad ise ka ei teadnud täpselt, mida see vahetusõpilaste-värk tol ajal tähendas.

Aga kust sa nii palju märke siia pintsaku külge oled saanud?“ uurisin ma Yuko pintsakut lähemalt.

Teistelt vahetusõpilastelt ikka,“ vastas ta ja küsis siis vaikselt ning pisut isegi punastades, „kas teil ei ole siis nii?“

Ma ei osanudki midagi vastata. „Eks ta ikka on,“ keerutasin ma, „aga ma ei usu, et Eestis väga palju vahetusõpilasi üldse on.“ Isegi kui oli, siis mina ei olnud neist midagi kuulnud ja kui keegi olekski Austraalia, Brasiilia, Jaapani ja USA asemel valinudki Eesti ja tõepoolest ka Tartusse sattunud, siis vaevalt ta Raatuse Gümnaasiumi sattunud oleks. Pigem ikka Treffnerisse või Tamme Gümnaasiumisse. Niisiis polnud ime, et mu olematu Rotary pintsaku teiste vahetusõpilaste poolt kingitud märkide kogu ka olematu oli.

Jajah,“ sõnas ta ja mulle tundus et punastas veelgi. „Ma ei olnud ka Eestist midagi kuulnud.“

On alles rumal, mõtlesin ma endamisi, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas, et üks 16-aastane Jaapani koolitüdruk peaks teadma, mis või kes on Estonia. Yuko „rumalusest“ hoolimata tekkis meil omavahel kohe esimest hetkest väga hea klapp. Kahe tunni pikkuse autosõidu vältel sai Yuko lühikese ülevaate Eestist ja mina piisavalt informatsiooni Rotary pintsakust.

Varsti olemegi kohal,“ katkestas Anton pärast informatsioonivahetamist tekkinud vaikuse. Kuigi tegelikult ei jäänud meie teele mingeid erilisi vaatamisväärsusi ja loodus oli Norra mõistes üsna keskpärane, olime me mõlemad Yukoga looduspildist sedavõrd lummatud, et unustasime omavahel rääkimise ja vaatasime autoaknast välja. Mina ilmselt veidike rohkem, sest iga küngas tundus mulle tõelise kaljuna ja neid künkaid, mida autoaknast imetleda, jäi teele piisavalt. Mõne hetke pärast hakkas kaugemalt paistma telekast ja piltidelt tuttav suusahüppemägi. „Tere tulemast dølabyen’isse,” naeratas Anton.

Kuhu?“ küsisime me Yukoga ühest suust ja imestasime, et Lillehammeri asemel kuhugi tundmatu nimega linnakesse olime sattunud. Anton ei selgitanud ka rohkem. Alles hiljem saime me teada, et Lillehammerit kutsutakse dølabyen’iks, mis tähendab tõlkes oru linna, asukoha tõttu. Lillehammer oli nii-öelda sissepääsuväravaks Gudbrandsdaleni orgu.

blogger-image-355188052

Minu teine Norra

Mida selga panna,“ nuputasin ma enne esimest koolipäeva peegli ees seistes. Ma tahtsin hea välja näha, aga mitte kohe silma torgata kui välismaalane. Pärast umbes kolmveerandtunnilist peegli ees seismist otsustasin ma tagasihoidliku valge topi ja musta miniseeliku kasuks, otse loomulikult kuulusid sinna juurde kõrge kontsaga kingad. Tänaste stilettodega võrreldes oleks neid küll võinud lausa sussideks nimetada, kuid Norra mõistes oli tegemist killer-kontsadega. Minu katse mitte silma torgata ja sisse sulanduda kukkus kolinal kokku. Tenniste, teksade ja kapuutsiga dressipluuside keskel paistsin ma silma nagu valge vares. Juba esimese minutiga olin ma reetnud oma mitte-norra päritolu. Ma tundsin kuidas tüdrukud mind pika pilguga mõõtsid ja poisid harjumatut vaatepilti uudistasid. Juba esimesel vahetunnil võeti mind „pihtide vahele“, et teada saada, kes ma selline olen ja kust ma tulen ning vastama kohustuslikule küsimusele, kuidas ma nii hästi norra keelt oskan.

IMG_4334

Kõrgetest kontsadest hoolimata sulandusin ma ajapikku seltskonda, kuid ometi jäi mulle terveks kursuseks tunne, et mind ei võetud päris omaks. Isegi siis, kui ma kontsad madalamate jalanõude vastu vahetasin, et raha kokkuhoiu mõttes teiste üliõpilastega sarnaselt jalgrattaga või jalgsi kooli käia. Ma jäin ikka võõraks, sest ma ei elanud üliõpilaslinnakus nagu teised, vaid „Elvegatal“, mis kõik alati ahhetama pani. „Ah sa elad seal? Kuidas nii?“ küsiti mult pidevalt justkui eeldades, et Ida-Euroopast tulnuna peaksin ma elama kättejuhtunud asjadest kokku klopsitud hütis Lillehammeri ääremail. „Nende juures? Jaa, nendest oleme me kuulnud,“ lisasid kohalikud üliõpilased alati, isegi õppejõud, „nad on ju meie linna ühed jõukamad inimesed.“ Ma ei osanud sellele lausele kunagi reageerida, noogutasin vaid kohmetult. Võib-olla kujutasin ma seda endale ette, aga mulle tundus, et mind kardeti sellepärast ja peeti ära hellitatuks ning uhkeks.

Võõraks jäin ma ka seetõttu, et ühiste pubi-tuuride asemel valisin ma sageli hoopis lugemise. Mitte et ma poleks tahtnud rohkem väljas käia ja oma kursakaaslastega rohkem tuttavaks saada, kuid esialgu osutusid õpingud minu jaoks siiski raskemaks kui ma olin arvanud. Aasta Lillehammeri keskkoolis oli selle kõrval olnud nagu lapsemäng. Ma oskasin küll norra keelt, kuid loengus konspekteerimine ja kõigest arusaamine valmistas mulle piisavalt peavalu. Ma kartsin läbi kukkuda ja alt vedada nii oma norra kui eesti peret. Nad kõik olid mu üle ju nii uhked, see ei oleks sobinud, kui ma oleks tunnistanud, et kunstiajaloo õppimine norra keeles käib mul üle jõu. Ei, ma pidin sedavõrd rohkem pingutama. Selleks ajaks kui loengus konspekteerimine mulle enam raskusi ei valmistanud, oli kursus omavahel juba liiga hästi tuttavaks saanud, et ma ei osanud ise õigesti seltskonda sulanduda. Terve kursuse vältel jäin ma „selleks Eesti tüdrukuks, kes nii hästi norra keelt oskab“. Tagantjärele mõeldes olin ma mingis mõttes nagu tsirkuse atraktsioon, keda teistele näidati.

Saage tuttavaks, see on Eveliis, ta on Eestist,“ tutvustasid mu kursakaaslased mind oma sõpradele. „Kas pole tõsi, et peaaegu ei saagi aru, et ta pole norrakas?“

Ja sellele järgnes peaaegu alati teine kohustuslik lause: „Ütle midagi eesti keeles, see on nii naljakas! Aga see meenutab kuidagi soome keelt, kas see ei peaks vene keele moodi kõlama?“

Aaaaah! Jälle see sama lugu. Kui palju kordi olin ma juba pidanud seletama, et eesti keel kuulub soomeugri keelkonda, vene keel slaavi keelte hulka ja läti ning leedu keel hoopis balti keelte hulka.

Ei, ma ei saa läti ja leedu keelest aru,“ pidin ma aru andma. See ärritas mind, mingil kummalisel põhjusel eeldasin ma, et kõik peaks teavad, mis keelt Balti riikides räägitakse ning et vene keel on hoopis midagi muud. See kõik oli minu jaoks nii iseenesest mõistetav. Common knowledge! Täpselt nagu norrakate jaoks oli iseenesest mõistetav, et kõik teavad nende hümni autorit.

Kui kummaline, et te üksteisest aru ei saa,“ vangutasid mu kursakaaslased ja nende tuttavad pead. „Nii tillukesed riigid ja omavahel ühes keeles suheldud ei saa. Võta näiteks siis Norra, Rootsi ja Taani, me saame omavahel küll ühes keeles ilma probleemideta suheldud.“

Me saame ka, vene keeles,“ oleks ma tahtnud lisada, kuid ei saanud, sest tol ajal ei mahtunud mulle kuidagi hinge, et Eestit Venemaaga võrreldi. See veel oleks puudunud, et ma oleks neile rääkinud, et kolme maa omavaheliseks suhtluskeeleks võiks pidada vene keelt. Ma ei tea, miks ma seda ikka veel niivõrd häbenesin ja pidasin palju trendikamaks omavahelist suhtlust inglise keeles.

Minu kolmas Norra

Kirjanduse loengud olid  põnevad. Mu mõtted, mis muutusid juba pärast esimest nädalat norrakeelseteks, keerlesid kirjanduse ja õppetöö ümber. Erlend Loe, oli tol kõige kuumem sõna moodsas norra kirjandusloos; esimene loeng, kus temast juttu tuli, haaras mind nii endaga kaasa, et lisaks analüüsiks kohustusliku ”Naiv.Super” läbi lugemist, lugesin ma ühe hingetõmbega läbi ka kaks teist romaani – ”L” ja ”Tatt av kvinnen”. Nii nagu Lillehammeris olin ma olnud võlutud Jacob Weidemannist, sai Oslos minu esimeseks armastuseks Erlend Loe. Mulle meeldis tema stiil, tema huumorimeel, tema lapsemeelsus. Ta pani mind mõtlema ning avas mu silmad – ma sain aru, et elu nautimiseks tuleb säilitada teatud kogus lapsemeelsust ning kõige olulisem ei ole alati olla kõige parem, alati teistest tublim, piisab sellest, et teha seda, mida meeldib, entusiasmi ja kirega, olla täis avastamisrõõmu ja õppida eksimustest, kuid mitte alla anda. Ma oleks tahtnud temaga olla kaasas ekspeditsioonil, kus ta sõpradega otsustas tõestada, et Thor Heyerdahl oli oma teoorias eksinud ning et esimesed Polüneesia elanikud ei sõitnud üle Vaikse ookeani mitte balsapaatidega, vaid uiskudel. Milline oivaline teooria! Tõsi, ilmselt ka ulmeline ja nagu romaanist ”L” selgus ka võimatu tõestada, kuid geniaalne näide sellest, et mitte millegi ees ei tasu risti ette lüüa. Mulle tundus, et ma sain tema romaanidest elurõõmu – ja jõudu.

Ma ei peitnud end vabadel hetkedel raamatukogusse ega istunud vaid kodus raamatutes tuhnides, ma olin otsustanud inimeste, kaastudengite seas olla. Ma avastasin, et norralased ei ole üldse nii kinnised ja skeptilised kõige uue ja teistsuguse suhtes, nagu mulle Lillehammeris elades mulje oli jäänud. Tudengid Oslos olid hoopis teisest puust, nende maailmavaade oli avatum, nad olid palju sõbralikumad ja siiramad, nendes oli midagi suurlinlikku. Tänu nende suhtumisele muutusin ka mina palju avatumaks. Me veetsime ülikooli kantina’s või pargis tunde lobisedes maast ja ilmast. Loomulikult tuli ka nüüd t mul Eestist rääkida, kuid mitte kordagi ei kohanud ma siin suhtumist, et olles Eestist olen ma ilmtingimata vaene ja otsin endale Norrast meest, et Eestist minema saada. Vastupidi – Tallinn oli norralaste seas muutumas populaarseks reisisihiks ja paljudel mu ülikooli-sõpradel leidus Eesti, see tähendab muidugi eelkätt Tallinna, kohta vaid kiidusõnu. Isegi nii palju, et erinevalt eelmistest aastatest, kui ma tundsin, et pean Eestit pidevalt paremaks ja kaunimaks rääkima, hakkas mul nüüd kiidusõnu kuuldes isegi piinlik. Vastupidiselt Lillehammerist, kus inimesed olid kinnised ega tahtnud „sissetungijaid“ kergelt omaks võtta, olid inimesed Oslos avatud ja hoopis teistsuguse ellusuhtumisega. Võib-olla olid nad Lillehammeriga võrreldes ka veidike arrogantsemad ja pidasid end teistest paremaks, kuid see oli nende muude meeldivate iseloomujoonte juures nii tilluke miinus, et ei häirinud mind karvavõrdki. Pigem mulle meeldis nende edasipüüdlikus ja ambitsioonikus. Kõik, kellega ma Oslo ülikoolis tuttavaks sain, teadsid, et neist saavad advokaadid, arstid, kirjanikud, poliitikud. Ma ei saa väita, et neist hiljem tõepoolest advokaadid, arstid, poliitikud võisid saada. Või kirjanikud. Kuigi kirjanikke on Norras palju. Väidetavalt rohkem kui elanikke.

Koolivälise aja eelistasin ma uutest sõpradest vaatamata veeta pigem üksi. Mulle tundus, et suhtlemist läheks liiga paljuks ja pealegi meeldis mulle just omal käel linnas ringi tuiata. Esimesed korrad, kui ma Oslosse sattusin, olin ma selles linnas üsna pettunud olnud. Selles linnas puudus erinevalt teiste suurlinnadega võrreldes eripära, see tundus mulle liiga igav ja korrapärane, näota linn. Rooma, London, Stockholm olid Osloga võrreldes meeldejäävad ja tagasikutsuvad, Oslo ei tekitanud aga mingeid tundeid, veel vähem tunnet, et ma tahaks selles linnas kauem aega veeta. Ma olin otsustanud Osloga tuttavaks saada ning jõuda selgusele, kas linn tõepoolest on igav ja meeldejäämatu või olin ma linna lihtsalt liiga vähe näinud. Pärast kooli sõitsin ma mõnel pärastlõunal T-bane’ga kesklinna, Karl Johanil asuva Oslo ooperini ning püüdsin Karl Johanilt kõrvalt tänavatele jalutades linnas ära eksida. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud, jäi mulle mulje, et Oslo tänavad on +/- süsteemis ning kõik teed viisid tagasi Karl Johanile. Kesklinnas oli võimatu ära eksida, alati jõudsin ma tagasi välja juba varem tuttavate paikadeni, eemalt paistis alati, erinevast küljest, kas kuningaloss, Oslo ülikooli juurateaduskond, Stortinget, Norra parlamendihoone, katedraal, Oslo S ja Oslo City. Mõne aja pärast teadsin ma iga väikest kõrvaltänavat Oslo S-i ja Karl Johani lähiümbruses.

Huvitav, et kesklinnas, kus ma teadlikult tahtsin ära eksida, et linna erinevaid külgi avastada, ei õnnestunud mul see mingil moel, kuid esimesel koolipäeval kui ma olin kaardilt järgi vaadanud täpse teekonna Majorstuenist Blindernini õnnestus mul kooli jõuda kõige suurema ringiga, mis üldse oli võimalik teha, vahepeal lootusetult ära eksides.

Tänu oma tillukestele pärastlõunastele jalutuskäikudele avastasin ma kõrvaltänavatest imelisi väikeseid kohvipoode, sealsed kohviaroomid lausa kutsusid sisse astuma. Mulle meeldis seal mööduvaid inimesi, kiirustavaid kohvijoovaid või ajalehte sirvivaid ning baguette nautivaid inimesi jälgida. Mulle sai traditsiooniks neis kohvipoodides enne koju jalutamist juua üks suur cafe latte ja süüa sinna kõrvale ahjuvärske kaneelikukkel. Kaalu pärast ei muretsenud ma enam ammu. Esiteks olin ma pärast  juhtunud õnnetust nii palju kaalus kaotanud, et mul oli hea meel, kui kaalule astudes lisakilosid nägin ja teiseks ei olnud võimalustki, et ma väga palju juurde võtaksin, sest oma avastusretkedel jalutasin ma mõnel päeval kuni kümme kilomeetrit. Tundus, et ma olin avastanud tervislikku kombinatsiooni rämpstoidu armastuse ja kehakaalu hoidmise vahel.

Lisaks sihitule kesklinnas jalutamisele ning kohvipoodides aja surnuks löömisele leidsin ma siiski tee ka Oslo ülikooli raamatukokku. Teisel kursusel olime me Tartu ülikoolis põgusalt tutvust teinud Henrik Ibseni loominguga, veidi varem olin ma Oslo Rahvusteatris käinud vaatamas Ibseni „Metsparti“ ning järsku ühel hommikul Blinderni poole sõites, sähvatas mul peas, et mu bakalaureusetöö saab olema Ibsenist. Mis sellest, et kooli lõpuni oli veel kaks aastat aega, otsustasin ma hakata koguma materjale, mida oma lõputöös kasutada. Ma sattusin Ibsenist pöörasesse vaimustusse, erilisse vaimustusse sattusin ma sümbolitest, millest kõik Ibseni teosed kubisesid ja millest arusaamine esimese hooga oli kui ristsõna lahendamine.