Mina. Roolijoodik.

Loen uudiseid. Palju on liiklusest tabatud joobes juhte ja olen sõnatu. Ma  ei saa aru, mis toimub inimese peas, kes on õhtul pidutsenud ja istub hommikul autorooli. Iga loll saab ju aru, kas ta on kaine või mitte. Või jääknähtudega. Ei suuda nii kaugele mõelda, et võid kellegi vigaseks või surnuks sõita. Aga nii kaugele ju suudad mõelda, et näiteks jaanipäevale järgneval päeval on teada, et politsei paneb puhuma. Minul õnnestus sel aastal kolme kilomeetri jooksul kolm korda puhuda. Aga ei – 60+ inimest ei suuda mõelda ja jäävad vahele. Ma ei taha isegi mõelda kui palju tegelikult oli roolis joobes juhte, kes vahele ei jäänud.

Ma püüan roolijoodiku mõttekäigust aru saada. See on tegelikult keerulisem kui ma arvasin, sest väga suure häbitundega tunnistan ma üles, et ma olen (ilmselt) jääknähtudega rooli istunud üks kord. Me jõime õhtul ära paar pudelit veini, hommikul oli vaja tööle minna ja ARK-ist läbi minna, et uuendatud load kätte saada. Jah, ma tean kui irooniliselt see kõlab.  200 meetrit enne ARKi jõudmist oli lauspuhumine. Minu kord. Ma tundsin, et mul võivad veel jääknähud olla, aga midagi ei olnud ka teha. Keerasin akna alla. Olin valmis puhuma. Ja jääma lubadest ilma paar minutit enne seda kui olin uutele lubadele järgi minemas. Mingil põhjusel aga otsustas politseinik peatada kinni teise auto, mis vastassuunast tuli. Ma ei tea, mis see põhjus oli, aga ta jättis minuga tegelemise pooleli ja palus mul edasi sõita. Ma sõitsin (ilmselt) jääknähtudega ARKi ja sain load. Muidugi ei tea ma 100% kas mul olid jääknähud, aga sellel polegi tegelikult vahet. Ma istusin autorooli teadmata, kas… Mõtlemata.

Saa siis aru, mida roolijoodik oma peas mõtleb.  Nagu ma enda käitumise järgi saan öelda, siis ilmselt ei mõtlegi. On lihtsalt puhas idioot kui istub purjuspäi või jääknähtudega autorooli. Ei ole lihtne ennast avalikult idioodiks tunnistada, aga muud selgitust ei saa olla. Muidugi on minu häbiväärsest eksimusest 10+ aastat möödas, kuid ka see ei muuda mu tookordset otsust vähem häbiväärseks. Peale seda juhust võtsin ma vastu väga lihtsa otsuse. Kui on teada, et on vaja istuda autorooli, hoian ma alkoholist eemale. Milleks võtta tobedaid riske. Eeldada. Ja poleks ju vahet kui juhtuks õnnetus maani täis peaga või jääknähtudega. Roolijoodik oleks ikkagi. Liiklushuligaan. Heal juhul jääks vaid see maine. Halvimal juhul võiks juurde saada veel tiitli “mõrtsukas”.

Ma olen olnud ühel peol, kus purjus isa istus rooli ja tahtis koos pisikese lapsega koju sõita. “No mis ikka juhtuda saab, siinsamas elan ju!” Sõbrad tirisid ta autost välja ja panid takso peale. Juhtuda saab niiii palju. Vahet ei ole kas sõita on 200 meetrit või kakskümmend kilomeetrit. Millise osaga ajust inimene tunneb, et on adekvaatne juhtima autot alkoholijoobes?

Jube raske on tänitada kui ise oled ka eksinud, aga statistika teeb nii kurvaks. Kuidas panna inimesed mõtlema? Ja mõtlema enne kui oma vigadest.

(Igaks juhuks ütlen, et ma EI OLE KUNAGI purjus peaga autorooli istunud ega sellist mõtet isegi kaalunud. Ennetan. Võib olla mõni sõbralik kommentaator jääb mõtlema, et kas ma ikka olin kaine kui avarii tegin neli aastat tagasi.)

Lumehelbekesed ja silmakirjalikkus //Snowflakes and hypocrisy

Loen hommikul uudiseid ja mõtlen, et mida silmakirjalikkust. “Nagu arvata oli, sai alkoholi müük Eesti lõunapiiril jaanipäeva eel sisse suurema hoo. Ootamatu oli aga see, et alkoholikoormate vahel patseeris hulgaliselt alaealisi, kes vanemaid kangema kraami kokkuostmisel abistasid. Lastevanemate liidu juht Aivar Haller ütleb, et pilt viinakäru lükkavatest lastest ajab nutma.”

Et keegi mulle sõnu suhu ei hakkaks panema, siis ma ei poolda kuidagi Läti alkoreise, ekstra alkoreisi ei hakkaks ma kunagi ette võtma, olen Lätis perepuhkusel ka käinud ja alkopoest mööda sõitnud, sest midagi ei olnud sealt vaja ja lihtsalt kokku kahmimise pärast ei hakanud ka soodsat alkoholi kokku kahmima, aga…Ma ei arva, et see nüüd maailma lõpp on kui inimesed Lätist alkoholi ostmas käivad. Norrakad käivad Rootsis ostmas, soomlased Eestis, eestlased Lätis. Seda on alati tehtud. Norras on isegi väljend “harrytur“, mis tähendab Rootsi odava toidu ja alkoholi järele reisi. Saage üle. Me käisime hiljuti Ida ja Marekiga Valga lähistel, eksisime ära ja sattusime ka Valga linna. Pärast kirusime end, et kuramus kui juba nii lähedal olime Lätile, oleks võinud ka oma saunaõlled sealt osta. Jäi ostmata, aga oleks see meist siis halvemad lapsevanemad teinud kui me oleks Idaga koos käinud alkoholipoes?

Lastevanemate liidu juht oleks meist pildi teinud, artikli kirjutanud uue aja traditsioonidest ja nutnud? See ajab teda nutma? Aga mitte see kui kohus ei pea vägistajaks oma kasutütre suguelundeid näperdavat meesterahvast? Mitte see, et keset päeva veab keegi metsa üheksa-aastase lapse? Mitte see, et iga viies laps elab vaesuses? On sotsiaalselt tõrjutud? See peaks teda nutma ajama. Jätke see jauramine nende alkoturistide kallal. Jätke see sildistamine, et Lätis käivad alkoholi ostmas vaid madala haridustasemega ossid. Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda, siis ossid käivad hoopis saartel end välja elamas.

Lastevanemate liit nutku nende laste pärast, kelle vanemad on igapäevaselt nii purupurjus, et ei suuda Läti sõidu peale mõeldagi, võib olla nad ei tea, kus Läti ongi. Nutke nende laste pärast, kes elavad alkohoolikutest ja/või vägivaldsete vanematega, vaesuses ja tõrjutuses. Ärge olge f…g lumehelbekesed, kes saavad šoki sellest, et laps lükkab poekäru, milles on alkohol.

//

I was reading news in the morning and thinking to myself how hypocritical. “As was expected, sales of alcohol near the border of South-Estonia increased remarkably before Midsummer Day. It was unexpected though that in between the big loads of alcohol you could see many underage children helping their parents buying the booze. The head of Parents Union Aivar Halles says that seeing a child pushing a trolley full of alcohol, makes him want to cry.”

Just so no one starts putting words into my mouth, I DO NOT favor the booze trips to Latvia in any way. I would never drive there just for the alcohol. I have been to a family holiday to Latvia and driven past a shop as we didn’t need anything from there and there was no point in buying just for the sake of it … Yet I don’t think it is the end of the world if people do so. Norwegians drive to Sweden, Finns come to Estonia and Estonians go to Latvia for cheap alcohol. That’s how it’s always been. Norwegians even have a saying “harrytur” which means going to Sweden for cheap food and drinks. Get over it! We were near Valga recently with Ida and Marek, got lost a bit and ended up in the city center. After wards, we swore ourselves for being so close to Latvia, but not even buying beer for sauna. We didn’t, but would that have made us worse parents if we had gone to alcohol shop with Ida?

Would Mr. Halles have taken a photo of us and written an article of the modern traditions and then cried? THIS makes him cry? But not the fact, that court does not see a man, who touched his stepdaughter’s genitals, a rapist? Not the fact that somebody drags a 9-year old into the wood in the middle of the day? Not the fact that every fifth child is living in poverty? Is socially excluded? THAT should make him cry. Stop whining over the booze tourists. Stop saying that only people with low educational level drive to Latvia. These people live their frustration out in other places.

The Parents Union should cry for those children, whose parents are so drunk on daily basis, that they can’t even think about driving to Latvia, maybe they don’t even know where Latvia is. Cry for the children whose parents are drunks and violent, who live in poverty and exclusion. Stop being f*****g snowflakes, who get upset seeing a child pushing trolley where there is also alcohol in it.

Karmi elu tulemus

Teate, mida ma kõige rohkem kardan? No lisaks sellistele tavapärastele asjadele, mida ma kardan – linnud, maod, kõrgus, agressiivsed inimesed, terrorism, paadisõit…Ma kardan halbu sõpru. Ei, mitte selliseid nagu mina, kes ma olen klassikaline halb sõber selles mõttes, et ei oska oma sõpradele välja näidata kui olulised nad mulle on, vaid lapse halbu sõpru. Ma olen nii palju kuulnud lugusid, kuidas VÄGA korralikest peredest VÄGA korralikud, hea õppeedukusega, sõnakuulelikud, tublid ja aktiivsed lapsed on sattunud nö halba seltskonda ja digimuutunud. Ma ei kujuta ette, mida ma teeks sellises olukorras. Mida saab üldse lapsevanem teha? Kas see on koduse kasvatuse viga või lihtsalt selline paratamatus, mis võib igaühega juhtuda?  Täiesti õudne mõte.

Miks ma sellest räägin. Sest ma lugesin just uudist, et Tallinnas avati esimene laste kainestusmaja: Eesti lapsed tarvitavad järjest rohkem alkoholi, viimastel andmetel on lausa iga kolmas 11-aastane Eesti laps proovinud alkoholi ja iga kolmas 13-aastane olnud purjus. Et alaealist purjutajat ei luba seadus viia kainestusmajja end välja magama, siis avati Tallinnnas Eesti esimene laste kainestusmaja.

No ja ma siis korraks õudusega mõtlesin, et aga kui minu laps satub sellisesse seltskonda, kus 11-aastased joovad ja ma peaksin talle LASTE kainestusmajja järgi minema. Ulme. Ma ausalt ei liialda kui ma ütlen, et 11-aastaselt ronisin ma sõpradega mööda aedu ja lugesin puu otsas raamatut. KUIDAS saab olla võimalik, et aastal 2018 leiavad LAPSED, et alkohol on meelelahutus? Issakene noh, lapsepõlves oli ju nii palju muud põnevat, mida proovida ja millega tegeleda!

Alkohol – eestluse alustala//Is alcohol the founding element of being Estonian?

Ei tule ilmselt üllatusena, et ma olen suur veinisõber. Võib olla ma muidugi teen suuga suurema linna ja jätan endast mulje kui võimalikust alkohoolikust, aga see selleks. Mulle meeldib vein ja alkoholi vastu laias laastus ma ei võitle. Joogu, kes ja kui palju tahab. Kui nad just alaealised ei ole. Mul ei ole probleemi sellega, et soomlased käivad Eestis odavamat alkoholi ostmas, mul ei ole probleemi sellega, et eestlased oma joogid Lätist ostavad, mul ei ole probleemi teel Norra Rootsi Systembolagetist läbi astuda, et soodsamalt veini kaasa osta. “Harryturil” otseselt ei ole käinud, aga ikkagi.

Kui ma elaksin Läti piiri ääres või satuksin pidevalt Lätti, siis ma usun, et võib olla ostaks mina ka sealt alkoholi kaasa, ma ei tea, ma ei ole sellele mõelnud, aga ilmselt ei ole minu alkoholiimu ikkagi nii suur, et sunniks mind ekstra Lätti minema või Lätis olles alkopoe ees ekstrapeatust tegema. Või siis ei ole mul probleemi sellega, et Eestis tõstetakse alkoholiaktsiisi. Ma olen arvamusel, et alkohol ei ole igapäevaselt eluks vajalik ja selle hind võiks veel kordi kõrgem olla. Tarbimata ei jää niikuinii kellelgi. Mul on reaalselt piinlik kuulata hala selle üle, et alkohol on Eestis nii kallis. Ja mis siis, et on? Peabki olema. Siis ehk ei haara nii lihtsalt veini- või õllepudeli järele. Jajaa, ma olen kuulnud ka seda argumenti, et siis hakatakse ise igasugu jooke villima. Teate, mis? Seda on niikuinii alati tehtud. On inimesi, kel ei ole alkoholi jaoks raha, aga juua tahavad ikka. Nad on ammu endale mingid alternatiivid leidnud. See pole mingi argument. Kui inimesed tahavad end suvalise nurga taga villitud jamaga mürgitada, siis palun. Järelikult on prioriteet kasvõi elu hinnaga ent vindiseks saada. Sellist ei parandagi miski.

Et noored ei läheks nurgatagust solki endale sisse kallama, siis siinkohal julgen ma olla vanamoodne ja öelda, et palju annab ikka ära teha ka teavituse ja koduse kasvatusega. Ma olen ka 15-aastaselt long gin´i salaja joonud, aga ma ei oleks kunagi tulnud selle peale, et peaks kusagilt nurga tagant minema salaviina ostma, sest see on põnev või soodne või popp. Ma tean paljusid, kes seda tegid. Naabripoisid uhkustasid pidevalt, et teavad, kust alaealised viina saavad. Said ka. Õnneks jäid ellu. Mind on nad n+1 korda endaga kaasa kutsunud ja samuti on nad mulle oma salaviina üheksakordsete majade turnikate juures hängides pakkunud. Ma olen nendega koos seal hänginud, aga tundmatu päritolu kärakat ei ole ma küll kunagi tarbinud.

Mul on piinlik lugeda, et inimesed kutsuvad oma kaasmaalasi üles 24.02 – Eesti vabariigi 100. sünnipäeval Lätti alkoholi ostma minema. Ausalt. Olgu protesti märgiks või mitte, aga see on piinlik. Suurte tähtedega piinlik. Just nagu oleks alkohol eestluse alustala. Jah, ei arva minagi, et kõik otsused Eestis on ainuõiged ja mõistlikud, on asju, millega ma rahul ei ole ja mille kallal ma virisen, on asju, mis mind ärritavad ja on asju, mis mujal tunduvad paremad, aga pagan… Oma riiki võiks ikkagi nii palju austada, et selliseid lollusi korraldada mõnel muul päeval. Eesti sajandal sünnipäeval võiks kodus kiluvõileibu süüa ja olla uhke, et meil on oma maa oma keele ja oma kultuuriga. Seda ei olegi nii vähe kui mõtlema hakata!

//

It probably doesn’t come as a surprise that I quite enjoy my wine. Maybe I talk big and come across as a possible alcoholic, but that’s that. I like wine and I don’t hold up a fight against alcohol in general. Anyone can drink as little or as much as they want. Unless, of course, they are underage. I don’t have a problem with Finns who buy cheaper alcohol in Estonia, I don’t have a problem with Estonians buying cheaper alcohol in Latvia, and I don’t have a problem with jumping into Systembologet on my way to Norway through Sweden to buy cheaper wine to take with me. I haven’t exactly been on a „Harrytur“ but still.

If I were to live near the Latvian border or happen to go to Latvia often, then I believe that I would also probably buy some alcohol on my way back. I’m not sure, I haven’t really thought about it but I guess my need for alcohol isn’t as desperate as to make a special trip to Latvia or to go out of my way to stop at a liquor store while I’m there. Or maybe I don’t have a problem with the increase of duty paid on alcohol. I am of the opinion that alcohol is not an essential part of day-to-day life and its price should be even higher than it is. It won’t really stop people from drinking it. I honestly feel embarrassed to hear people complain that alcohol is too expensive in Estonia. And so what? It should be. Maybe then one doesn’t rach for a bottle of beer or wine so nonchalantly. And yes, I have heard the arguments that this brings with it the rise of people brewing all sorts of drinks at home. You know what? It has always been happening, anyway. There are people, who can’t afford alcohol but want a drink anyway. They have found some alternatives to the store for themselves anyway. That is not a valid point. And if people want to poison themselves with some random drink that has been brewed at some random dude’s home, then it’s their choice. Evidently, their goal is to get drunk at any cost, even if it means getting themselves killed. There’s no cure for those people.

In order to stop youngsters from pouring all sorts of slop down their throats, then I dare to be old-fashioned in thinking that this can be prevented by education and explanation at home. I also secretly drank canned long gins as 15-year-old but it never even occurred to me to buy home-cooked vodka in some dark alleyways because it was exciting or popular or cheap. I know quite a few who did it. The guys next door often boasted that they knew where minors could by vodka. And they bought it too. Fortunately, they survived. They invited me along countless times and they also offered the potion they bought to me as we were hanging at the playground by the 9-story blocks of flats. I did hang out with them, but I never tried spirits that came from unknown sources.

It’s embarrassing to read that people are calling for their compatriots to go and buy alcohol in Latvia on 24th of February, on the 100th anniversary of the Republic of Estonia. Honestly! Even if it is a form of protest, it’s embarrassing. Embarrassing with capital letters. As if alcohol was the founding element of being Estonian. I don’t think that every decision that has been made in Estonia is correct and reasonable; there are things I’m not happy with and that I whinge about, there are things that really annoy me and there are things that are done much better outside Estonia but damn… You should have at least a bit of respect for your homeland to organise foolery as such on some other day. On the 100th anniversary of Estonia you should stay at home and eat sandwiches with Baltic sprats and be proud that we have our own little country with its own language and culture. This is quite a lot to have if you think about it!

Kuidas ma surra tahtsin

Kui ma eile sõbrannadele rääkisin, et kavatsen blogis kirjutada oma elu suurimast pohmakast, siis naersid nad, et võivad ennustada vähemalt kolme esimest kommentaari, kus mind alkohoolikuks tembeldatakse. Mis seal siis ikka, ma lihtsalt pean jagama oma tänaseid mõtteid peale seda, kui ma eile surra tahtsin ja reaalselt mõtlesin, et ei joo enam tilkagi, isegi kõige paremat punast veini, sest sellist tunnet ma enam kogeda ei taha.

Tegin laupäeva hommikul oma silmad lahti ja peeglisse vaadates ei tundnud ma ära seda inimest, kes mulle sealt vastu vaatas. Iroonilisel kombel olime me eelmisel õhtul just rääkinud sellest, et huvitav, miks alkohoolikud näost paiste lähevad, ma nägin välja täpselt selline nagu need alkoholisõbrad, keda krimisaadetes kusagil pargipingilt magamast leitakse. Paistes ja pundunud, käed värisesid. Aga see ei olnud mu suurim probleem. Mu pea lõhkus niimoodi, et isegi kassid oleks ilmselt minu pea jaoks põrgulärmi tekitanud, pead liigutada oli peaaegu võimatu. Sisse ei läinud mulle ei kohv ega vesi, sisikond tahtis välja tulla. Mu sõbranna, kes on eriliselt ontlik pereema, ütles, et ta teab, mida ma tunnen, sest ta oli öösel täpselt sama tundnud ja suurest hirmust, et ei jõua magamistoast õigel hetkel wc-sse, maganud pool ööd külmal köögipõrandal wc kõrval.  Kui minust võiks sellist asja oodata, siis minu ontlikust sõbrannast küll mitte. Ma tunnen teda sada tuhat aastat ja ei mäleta, et teda üldse kunagi purjus oleks näinud. Eks need vaiksekesed ongi kõige hullemad või siis pidasime me eelmisel õhtul tohutu peo maha.

Ma ei suutnud naerda, aga naersin siiski südamest kui kujutasin ette, kuidas ta köögipõrandal kägaras surra tahtis. Minul oli tunne, et lihtsam oleks surra kui seda kohutavat olekut taluda. Mareki suitsuvorstivõileib mu nina all oli viimane piisk mu karikasse ning pool hommikust veetsin ma wc-s. Uskuge mind see ei ole üldsegi meeldiv. Ma saan aru, et pubekatel juhtub, aga kuidas meie 36-aastased koduperenaised nii üle pingutasime? Kolm pudelit vahuveini kahepeale ära juua oli ilmselgelt liiast ja polnud ka ime, et meil halb olla oli, aga õhtul me aru ei saanud, et oleksime liiga palju alkoholi tarbinud. Kohutav. Ja täna tagant järele mõeldes ka piinlik. Kuidas me ei suutnud piiri pidada? Jube noh.

Laupäeva päeval pidid meile tulema uued külalised ja mul olid suured plaanid, mida ma söögiks teen. Pannkookidest kondentspiimapähklite, salatite ja ahjulihani. Tegelikkus oli see, et kella kaheks suutsin ma end enam vähem kokku klopsida, et külalised vastu võtta. Söögitegemine oli VIIMANE, mis mu peas oli. Olgu, ma lähen käin poes ära ja ostan vähemalt midagi süüa, mõtlesin ma. Tegelikkus oli see, et mu sõbrannad, kes olid külla saabunud, arvasid, et ma pole isegi veel kaine ja nii, mu daamid ja härrad, saabus mu elu uus low point, kell pool kolm päeval vajasin ma kainet autojuhti. Ja osa külalisi pidi lahkuma ilma hommiku-ja lõunasööki saamata.

Nojah…piinlik. Aga tõesti mul ei olnud plaanis reede õhtul end oimetuks juua ja laupäeval surra. Ja ma mõtlen, et kuidas mõned inimesed ometi suudavad kogu aeg juua? Iga nädalavahetus pilditud olla? See järgmine päev on ju niiiiiiiiiiii õudne. Ma ei taha enam MITTE KUNAGI midagi sellist kogeda. Mulle tundus, et isegi sünnitus on lihtsam kui pohmelli üle elada.

Ärge seda järgi tehke!

Allakäigutrepp

Selle postituse alapealkiri võiks olla “Kuhu alkoholi liigtarvitamine lõpuks välja viib”. Ehk siis. Mul on üks tuttav. Selline tore mees, hästi sõbralik ja võiks isegi öelda, et kuldsete käte ja lahtise peaga, aga natukene palju on talle alati alkohol meeldinud. Alguses mõtlesin ma, et no mis seal ikka hullu, las inimene joob iga õhtu oma neli õlut ära ja nädalavahetusel kolm korda rohkem, et elu ei jää tal ju elamata ja töö tegemata. Ta elas vanalinnas, tal oli ilus ja tark naine, kaks last, hea töökoht- väljastpoolt tundus, et tegu on ideaalse perekonnaga.

Kaks aastat tagasi läks ta oma naisest lahku. Rohkem ma teda ei näinud. Kadus kuidagi pildilt.

Nädal tagasi saime me kogemata kokku. Sattusime ühte seltskonda. Oli laupäeva hommik kell 11. See tuttav oli juba märgatavalt vindine. Kui juttu hakkasime rääkima, saime teada, et vanalinna asemel (kus ta ka peale lahkuminekut korterit üüris) oli ta kolinud Lasnamäele, tegi juhutöid ja elas koos uue pruudiga. Õhtul peale tööd, Maxima kassapidajana, liitus meiega ka tema uus pruut. Ma pidin pikali kukkuma. Ei ole tõesti ilus arvustada kellegi välimust, kuid see noor naine nägi välja nagu elu hammasrataste vahele jäänud paadialune. Mitte kole, vaid kasimata. Rasvaste salkus juustega. Selline räpane. Mul tuli kananahk peale. Kui ta suu lahti tegi, tuli sealt jutt, mis meenutas külajoodikute heietusi.  Sauna ta teistega ei tulnud, sest ta “alles käis pesus”. Juuste järgi otsustades võis see olla paar nädalat tagasi.

Istus oma mehe kõrvale, kes selleks hetkeks oli juba poolpilditu, ja kiitis aegajalt meile teistele kui tubli mees too meie tuttav on.

Ma vaatasin seda kummalist paari ja lihtsalt ei saanud aru, kuidas üks elu võib nii p….sse minna. Meie tuttav on selline pigem ilus ja edev mees, kannab firmarõivaid ja hoolitseb enda eest rohkem kui keskmine naine ning tuletan meelde, et veel kaks aastat tagasi elas ta väga hästi- noor ja edukas mees ühesõnaga. Nüüd rahuldus ta võidunud peaga räpase ning rumala elukaaslasega, kelle plussiks oli ilmselt see, et ta ei piira mehe joomist. Kurb oli vaadata, kuidas too endine edukas noor mees salaja kotist midagi rüüpamas käis. Vaevalt see “Kelluke” oli.

Kuidas talle öelda, et mees võta end kokku ja  ava silmad! Kas alkohol on siis tõesti nii maitsev, et inimene enam ei näe, mis elu ta elab?

Kes on joodik?

Meil tekkis eile elav arutelu selle üle, kes on joodik ja kes on alkohoolik ning kas joodikule tohib öelda joodik või riivab see tema tundeid.

Kas see on joodik või alkohoolik, kes igal nädalavahetusel joob veini/õlut/siidrit/vahuveini?  On švipsis, aga mitte purjus. Keegi ei pea sellist inimest alkohoolikuks. Vähemalt nii kaua kuni selline tipsutamine ei sega tema elu, tööd ja selle all ei kannata ka lapsed ja elukaaslane, olgu see siis mees või naine.

Aga kui see sama inimene hakkab veini jooma ka iga lõuna- ja õhtusöögi kõrvale ning pudel veini või kaks veini käib iseenesestmõistetavalt iga väljaskäimise juurde. Väljaskäimisi on nädala sees 1-2. Kas selle inimese kohta võiks öelda, et tal on alkoholiprobleem? Samas ei jää tal töö tegemata, lapsed on enamvähem kasitud ja hoitud ning elukaaslane ei kannata. Võib olla selle inimese kohta saab öelda, et talle meeldib pidu panna? Kas ta kohta saab ka öelda joodik? Või alkohoolik?

Kuidas nimetada inimest, kes pool oma teadlikust elust on igal nädalavahetusel olnud maani täis, joonud üksinda viina või viskit, lihtsalt selleks, et täis jääda ja end teiste peal välja elada. Kas tema on joodik? Mina arvasin, et on. Alguses pakkusin ma, et see inimene on alkohoolik, kuid me jõudsime vaidluse käigus ühisele arusaamale, et alkohoolik on see, kes ei suuda ilma joomata üldse olla. Ühisele arusaamale ei suutnud me jõuda termini “joodik” suhtes. Osa meist arvas, et joodik on see, kes on stabiilselt 24/7 purjus või pohmellis, kes magab oma kuse sees kusagil pargipingil ja ei adu enam ümbritsevat maailma, ent see, kes igal nädalavahetusel end pildituks joob ei ole mitte joodik, vaid inimene, kellele meeldib pidu panna. Minu arvates on “peo panemiseks” vaja seltskonda, et minnakse kuhugi, kasvõi Kannu kõrtsi ja pärast Statoilis venelastega kaklema, aga pidu ei saa panna üksinda koos viinaklaasiga. Mina jäin arvamusele, et selline inimene on joodik ja teda võib ka joodikuks kutsuda. Seda enam, kui see inimene joob iga päev ka 1-4 õlut ning peidab seda teiste eest. Joob salaja kuuri taga, garaažis ning peidab pudeleid. Milleks peita kui probleemi pole? Järelikult on probleem.

Kas mina olen joodik, et joon tihti veini? Võin ka üksinda juua. Pidu ei pane. Lihtsat loen raamatut või vaatan telekat ja joon veini. On mul probleem, olen ma samasugune nagu eelpoolmainitud inimene, lihtsalt viinaklaasi asemel on veiniklaas või olen ma lihtsalt tavaline inimene?  Tuleme tagasi esimese lõigu juurde. Kui keegi ei pea alkohoolikuks ega joodikuks seda, kes joob nädalavahetusel veini, siis miks on joodik see, kes joob end nädalavahetusel pildituks viinast? Töö ei jää tegemata kummalgi.

Räägime suud puhtaks

Kui aastal 1998 keelati ära tubakareklaam olin ma 17-aastane, umbes aasta aega suistetanud ja leidsin, et selline keeld on ikka “meganõme”, sest ma oskan ise valida. Midagi ma ei osanud, ma hakkasin suitsetama teiste eeskujul, reklaami mõjul, tundus äge ju, suitsetamise jätsin ma päriselt maha 2013.aasta märtsis kui sain teada, et teist kuud rase olen. Ma olen umbes 15 aastat oma elust suitsetanud. Ma ei kujutaks ette, et ma täna enam võitleks suitsureklaami poolt nii nagu kunagi. Mitte et ma otseselt kunagi võidelnud oleks, kuid ma ei ole aru saanud piirangutest. “Ma oskan ju ise valida!” olen ma öelnud. “Las ma otsustan ise!” Fakt on aga see, et kui sigaretid poleks nii popid ja kättesaadavad olnud, ei oleks ma 16-aastaselt suitsetama hakanud. Ma olin mõjutatav. Ja ma mäletan, et ma polnud ainus, kes reageeris reklaamikeelule, et appikene kui nõme, ka täiskasvanud reageerisid samamoodi. “Müük langeb” nutsid sigarettide müügiga tegelevad ettevõtjad. Midagi ei langenud. Inimesed suitsetavad samamoodi nagu vanasti, ilma igasugu reklaamita, midagi ei ole muutunud. Muutunud on vaid see, et inimesed on muutunud teadlikumaks ja teavad, et suitsetamine kahjustab tervist ning on selle pärast suitsetamise maha jätnud. Mitte puuduva reklaami pärast.

Täna on küsimuse all alkoholireklaami keelamine. Umbes samadel põhjustel, et paljud noored on mõjutatavad ja sotsiaalmeedia mõju on võimsam kui keegi kunagi ennustada oleks osanud. Vaatasin eile “Suud puhtaks” saadet ja loomulikult rääkis osa, et nüüd müük langeb. Ei langenud sigarettide müük ja tarbimine, ei lange ka alkoholi müük ega tarbimine. Ja ei hakka inimesed endale rohkem sodi sisse jooma kui praegu kui aktsiis ka tõuseb. No lähevad Lätti oma õlle järele, mis seal ikka. Soomlased on aastaid käinud Eestis alko-rallil, nüüd käime meie Lätis. Mina, kes ma oma veinilembuse jutuga olen suutnud jätta blogi vahendusel alkohooliku mulje, ei hakka Lätis käima ega vähem veini tarbima isegi kui hind kordi tõuseb ja/või reklaam ära keelatakse. Minu kui “joodiku” arvates lausa peakski alkohol palju kõrgema hinnaga olema, et enne ostmist ikka mõtleks natukene ja iga koolilaps ei saaks endale alkoholi lubadagi.

Minu alkoholitarbimist ei muuda reklaami olemasolu või puudus ega kõrgem hind, minu suhtumist alkoholi muutis hoopis teine asi. Tahate teada? Üks “suvaline” blogi kommentaar kui ma kirjutasin teemal, et ma ei kavatse lapse eest alkoholitarbimist varjata. Ei, ega ma ei kavatsegi, sest ma usun, et peitmise asemel tuleb õpetada, kuid see kommentaarija kirjutas midagi õigesti. Lapsed saavad aru rohkem kui me eeldame ja kas ma tahan, et mu lapse lapsepõlvemälestus oleks emast, kel pidevalt veiniklaas käes? Ei taha. Ma tõesti ei taha ja sellepärast olen ma otsustanud Ida ees mitte “niisama lõõgastumiseks klaasikest trimbata”. Oma lapsepõlvest mäletan ma, et isapoolse vanaema köögis oli alati mingi kummaline kirbe lõhn, vakstul oli naljakas lõhn ja vanaema silmad olid tihti hägused. Ma sain alles aastakümneid hiljem aru, et see lõhn oli viinalõhn ja silmad olid hägused pitsikesest või paarist. Ei tea mina, kas mu vanaemal oli tegelikult viinaviga või mitte, kuid kui ma nüüd mõtlen vanaema peale tuleb mulle meelde see lõhn ja tema aegajalt kummaline käitumine. Ja ma ei taha sama pilti endast oma lapsele. Ma ei taha, et ta mind lasteaias või koolis joonistaks veiniklaasiga. Sest vaadake, meie siin kodus teame, et see ongi vaid klaasike, kuid “targemad” teavad hiljem rääkida, et vaene laps, ema on joodik, sest miks muidu laps nii joonistab ja no kummaline olen ma ka, nii et teadagi, väsinud ilmega ja oma vanuse kohta vana, teadagi, ja no vaadake ise, lapsel juuksed kammimata, riided tihti triikimata ja plekilised, teadagi, ema joob. Vot nii, mind mõjutas ja pani mõtlema see üks kommentaar. Reklaam ei koti mind absoluutselt.

Muidugi oli ka alkoholireklaami pooldajatel mingeid mõtteid, millega ma nõus olin, et nt kuidas mina kui nüüd täiskasvanud ja teadlik tarbija ilma reklaamita saaksin teada uuest käsitöö-õllest Lätist, kuid ma usun siiski, et kui ma olen õllenautija, siis ma lihtsalt oskan end kursis hoida sellega, mida poed pakuvad ja kuna midagi uut turule tuleb. Samas aga ei lähe 15-aastane poodi ostma midagi, mida ta reklaamita ei ostaks. Ma tean, mida ma räägin. Kui ma olin 15, tuli turule “Red Bull”, mis pidi tiivad andma, reklaam ütles nii. Me läksime sõbrannadega kolmekesi poodi ja ostsime ühele peole kaasa pudeli “Red Bulli”, rohkem ei julgenud, sest reklaam rääkis “tiibadest” ja me kartsime, et peale selle manustamist sõidab meil katus ära, poisid olid nii rääkinud, aga soov proovida oli. Me olime reklaamiohvrid. 15aastasena olime me reklaamist mõjutatavad! Hiljem ostsime juba longerot, sest ka selle reklaami olime me näinud, siis Kindzmarauli, siis ma ei mäleta mis…kõik reklaami mõjul. Teismelisena olin ma reklaamist mõjutatav! Täna läheb alkoholireklaam mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest ma saan oma info nt uute veinide ja õllede kohta mujalt ning kange alkohol mind väga ei huvitagi. Ma olen kindel, et kui reklaam keelata, siis paari aasta pärast ei mäletagi enam keegi, et see reklaam kunagi lubatud oli.

Kas te mäletate veel, et mitte väga ammu aega tagasi tohtis klubides, pubides, restoranides, kontorites, bussides, lennukites, hotellitubades suitsetada? Kas mäletate, millise pahameele selle keelamine esialgu kaasa tõi? Kas te nüüd veel kujutaks ette, et suitsetamine siseruumides oleks lubatud?

M.O. T. T.

 

Miks see alkoholitarbimine nüüd nii must-valgeks tehakse?

Ma saan aru, et alkoholi liigtarbimine on Eestis probleem, ma saan aru, et paljud lapsed kasvavad alkohoolikute peres, ma tean, mida tähendab alkoholi liigtarbimine, sest ma olen samuti elanud koos alkohoolikuga, aga viimasel ajal kipub mulle tunduma, et seda teemat tahetakse liiga must-valgeks teha. Eriti nüüd jõulude ajal hakkab mulle silma igasugu kampaaniaid, et palun ärge tarbige alkoholi, kas te tahate, et teie lapsed näeksid teid purjus peaga, kas te tahaksite, et teie lapse mälestused pühadest oleks laua all olevatest vanematest või autoga kraavi sõitmisest.

Ma ei propageeri alkoholijoomist ja kuigi ma olen suur veinisõber, siis ma ei tõsta kära, kui räägitakse alkoholihinna tõstmisest, sest mu meelest on alkohol Eestis naeruväärselt odav ja me võime vastu vaielda, kuid kõrgem hind (ja eraldi alkoholipoed!) aitavad alkoholi joomist piirata.  Aga et siis see, mõelge-oma-laste-peale-teema. No kuulge, need, kes niikuinii alkoholi kuritarvitavad, neid ei muuda küll enam sellised manitsussõnad, et mõtle oma lastele. Võib-olla ma olen ülekohtune, kuid ma arvan, et lapsed on viimased, kellele sellised inimesed üldse mõtlevad. Ma ei taha ka öelda, et ah ärme siis nende lastest hooli, et niikuinii enam midagi päästa ei anna, vastupidi, kuid mitte selliste klišeelike soovitustega. Kui ma nüüd hüüatan: “Aga mulle meeldib alkohol!” , siis ma kujutan juba ette, et nii mõnigi mind mitte tundev inimene, oli minestuse ääre peal, sest kus see kõlba, et ema ja julgeb kõva häälega öelda, et tarbib alkoholi.

Ühesõnaga tundub mulle, et selliste kampaaniatega rünnatakse just minusuguseid täiesti tavalisi alkoholitarbijaid. Jääb mulje, et kõik, kes ükskõik, mis määral alkoholi tarbivad, lõpetavad laua all või autoga kraavis. Või siis on veel mingi “eliit”, kes alati räägib söögi kõrvale klaasikese veini joomisest, sest see on kultuurne, kuid ei julge tunnistada, et tegelikult joodi ära ka paar kokteili, klaasike konjakit ja tegelikult pigem pudel veini. Mina julgen öelda, et tarbin alkoholi, mu meelest ei ole see asi, mida peaks varjama.  Ma ei näe ka selles mitte midagi halba kui mu laps näeb, et me koos külalistega veini (või mehed harva ka kangemat alkoholi) tarbime. Miks ma peaksingi seda tema eest varjama? Minu jaoks ei tähenda alkoholi tarbimine ei laua all magamist ega autoga kraavi sõitmist, kuid švipsis olekut tuleb ikka ette. Aga ka laps läheb uneajal magama, nii et see hetk kui häälepaelad veidike rohkem valla lähevad, magab laps juba õndsat und teadmata midagi oma “joodikvanemate” peost. Ja kui ma ütlen “pidu”, siis näiteks viimane kord kudus üks meist sokki, kaks lahkasid tööprobleeme ja kolmas istus Instagramis, taustaks käis “Me armastame Eestit” ja kell 12 hakkasime me kõik kordamööda haigutama. Hommikul tuleb end üles ajada, siis kui laps ärkab, isegi siis kui magada on saadud vaid mõned tunnid. Selle koha pealt oleme me ise süüdi kui väsimus või peavalu kaaslasteks on.

Ma ei kavatse oma last vati sees kasvatada või teda “jalust ära saata” vaid sellepärast, et ta ei näeks, et ema ja isa tarbivad aegajalt ka alkoholi. Minu meelest ei ole õige varjata, vaid õige on õpetada ja selgitada. Miks ei saa laps alkoholi, miks see on täiskasvanutele, miks täiskasvanud seda joovad kui see “väkk” on. Lapsed ei ole lollid, neid ei tasu alahinnata ja mina olen seda meelt, et varjamise asemel tuleb hoopis avatult rääkida, nad saavad palju rohkem aru kui mingist titekeeles pudistamisest. Muidugi ei taha ma, et mu laps näeks pealt joomapidusid, selliseid nagu mul ikka mõni oma lapsepõlvest meeles on, kuid olgem ausad, ma ei pea seda väga ka kartma, sest meie perekonnas ei toimu selliseid asju.

Samas aga mäletan ma oma lapsepõlvest, et mulle meeldis kui mul lubati täiskasvanutega samas seltskonnas olla, mõnikord oli laual maasikanalivka või “Kirsisuudlus”, isegi Sovetskojet ja valget viina olen ma laual näinud, kuid täiskasvanud olid lõbusad ja pöörasid mulle 1000x rohkem tähelepanu. Sellistest istumistest ei ole mul küll mittemingeid “pöördumatuid kahjusid” ning ma ei näe põhjust selliseid istumisi ka oma lapse eest peita. Ometi jääb mulle nende kampaaniate keskel tunne nagu ma oleks alkohoolik, kellele sellise arvamuse peale ühiskond viltu vaatab, sest nii ei ole ju sünnis rääkida. Kas ma peaksin oma lapse kodust ära sokutama, sest meile tulevad aastavahetuseks külalised ning me tõesõna tarbime ka alkoholi, on olemas ka täitsa suur tõenäosus, et ma jään mingi hetk švipsi.

Ja mis sellest siis halba on?

IMG_5011.JPG

 

“I drank to drown my sorrows, but the damned things learned how to swim.” (Frida Kahlo)

Alkohol maitseb tihti hästi. Punkt. Ei, ma ei arva, et ma olen sellepärast alkohoolik. Punkt. Kas ma joon liiga palju? Võib-olla. Mis eristab siis mind alkohoolikust? Ma ei tea.

Ma  tegelikult leian, et see on natuke silmakirjalik, et öelda, et mulle meeldib vein, ma olen veinisõber, aga sina, kallis sõber, kes sa iga õhtu teleka ees kolm-neli õlut jood, reedel pudeli viina sisse keerad, laupäeval pead parandad ja pühapäeva-õllega teleka ees istud, oled alkohoolik. Samas aga ma natukene nii arvan. Ma arvan ka, et erinevus alkohooliku ja nö hobi-alkohooliku vahel on see, et teine suudab piiri pidada, ta suudab lõpetada või üldse joomata jätta ning ta ei tee purjus päi idiootsusi. Okei, tantsib baariletil või käristab naistele Veuve Cliquot välja, need ka jah lähevad idiootsuste alla, aga ma pidasin silmas kaklemist, purjuspäi rooli istumist ja muud sellist. Alkohoolikul on pohmakas, tema ainus mõte on peaparandus ja ta võib hea peatäie pärast kõik muud tööd-kohustused nurka visata.

Alkohoolik leiab alati põhjuse joomiseks. Alati on midagi tähistada, alati on midagi, mis kurvastab, alati on see kellelgi teise süü, et juuakse. Või on olnud raske tööpäev või tuleb telekast jalgpall või on ilus ilm või jumal teab, mis. Alkohoolikut ei huvita miski, mis ümberringi toimub, ta ei tunne asjadest rõõmu.

Halvimal juhul tekib tal depressioon. See ajab jooma. Tal ei ole alkoholiprobleemi, depressioon lihtsalt ajab jooma. Ta joob, et unustada. “Väikest printsi” olete lugenud? Seal on selline peatükk:

Järgmisel planeedil elas joodik. See külaskäik oli väga lühike, kuid tõukas väikese printsi sügavasse kurvameelsusesse.
“Mis sina siin teed?” küsis ta joodikult, kelle ta leidis suure hulga igasuguse tühjade ja täis pudelite ees sõnatult istumas.


“Joon,” vastas joodik süngel ilmel.
“Mispärast sa jood?” küsis väike prints.
“Et unustada,” vastas joodik.
“Mida unustada?” päris väike prints, kellel temast juba kahju hakkas.
“Et oma häbi unustada,” tunnistas joodik ja laskis pea norgu.
“Missugust häbi?” uuris väike prints, kes tahtis teda aidata.
“Häbi, et joon!” kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse.
Ja väike prints läks nõutult minema.
“Suured inimesed on ikka tõepoolest väga imelikud,” ütles ta endamisi, kui ta oma teekonda jätkas.

(“Väike Prints”)

Kuigi ma alustasin oma postitust provokatiivselt sõnadega “alkohol on hea. Punkt”, siis ma lõpetan teistsuguse statement’iga- Alkohol lõhub suhteid. Punkt. Tegelikult kui ma midagi põlastan, siis on see arutu joomine.  Joomine ja purjus inimesed tekitavad minus ebakindlust ja hirmu. Kui teil on mõni sõber, kes joob liiga palju, siis ärge lööge käega, et ah läheb üle või ta ju alles nii noor või tal on hetkel rasked ajad. Mured ei upu alkoholi, nad õpivad ujuma. Alkohoolik ise ei näe probleemi. Teised näevad.

Aga kuidas alkohoolikut aidata? Kui tal pole probleemi ja ta abi ei taha?

//Alchol tastes good. Period. No, I do not consider myself as a drunk because of that. Period. Do I drink too much. Perhaps. What is the difference between me and a drunk then? I don’t know.

I actually agree that it is a bit hypocritical to say that it makes me a winelover, when I drink wine, but you, dear friend, with your 3-4 daily beers, weekend vodka, hanover beer and Sunday evening TV beer, have a problem. But still I think so a bit anyway. I think that the difference between a drunk and a “hobby-drunk” is that the first doesn’t know how to stop, where are the limits, cannot admit that he/she has a problem, blames others and just cannot handle alcohol in a meaning that he/she will totally loose control over reason. Drunk driving, fighting…just some of the examples.  Alcholic gets hang overs, thinks only about how to fix it and for a good party with lots of alcohol he/she can forget all duties and about family. He/she is present right then and there, notthinking of consequences. 

There is always a reason. Bad day. Good day. Nice weather. Someone has done something wrong. Hard day at work. Good day at work. Nagging husband/wife. No joy of small things, just he/she and the bottle. 

In worst case he/she is depressed. It makes the drunk drink. Not that they have a problem. They just drink because they are depressed. They drink to forget. have you read “Little Prince”? There is following chapter: 

“The next planet was inhabited by a tippler. This was a very short visit, but it plunged the little prince into deep dejection.

“What are you doing there?” he said to the tippler, whom he found settled down in silence before a collection of empty bottles and also a collection of full bottles.

Tippler

“I am drinking,” replied the tippler, with a lugubrious air.

“Why are you drinking?” demanded the little prince.

“So that I may forget,” replied the tippler.

“Forget what?” inquired the little prince, who already was sorry for him.

“Forget that I am ashamed,” the tippler confessed, hanging his head.

“Ashamed of what?” insisted the little prince, who wanted to help him.

“Ashamed of drinking!” The tipler brought his speech to an end, and shut himself up in an impregnable silence.

And the little prince went away, puzzled.

“The grown-ups are certainly very, very odd,” he said to himself, as he continued on his journey.”

Although I started my post with provokative words that alcohol is good, I end with a different note. Alcohol ruins lives. Period. I don’t like drinking. Meaningless drinking. Drunk people make me insecure and afraid.

But how do you help an alcoholic? Who hasn’t got a problem? And doesn’t want help?