Allakäigutrepp

Selle postituse alapealkiri võiks olla “Kuhu alkoholi liigtarvitamine lõpuks välja viib”. Ehk siis. Mul on üks tuttav. Selline tore mees, hästi sõbralik ja võiks isegi öelda, et kuldsete käte ja lahtise peaga, aga natukene palju on talle alati alkohol meeldinud. Alguses mõtlesin ma, et no mis seal ikka hullu, las inimene joob iga õhtu oma neli õlut ära ja nädalavahetusel kolm korda rohkem, et elu ei jää tal ju elamata ja töö tegemata. Ta elas vanalinnas, tal oli ilus ja tark naine, kaks last, hea töökoht- väljastpoolt tundus, et tegu on ideaalse perekonnaga.

Kaks aastat tagasi läks ta oma naisest lahku. Rohkem ma teda ei näinud. Kadus kuidagi pildilt.

Nädal tagasi saime me kogemata kokku. Sattusime ühte seltskonda. Oli laupäeva hommik kell 11. See tuttav oli juba märgatavalt vindine. Kui juttu hakkasime rääkima, saime teada, et vanalinna asemel (kus ta ka peale lahkuminekut korterit üüris) oli ta kolinud Lasnamäele, tegi juhutöid ja elas koos uue pruudiga. Õhtul peale tööd, Maxima kassapidajana, liitus meiega ka tema uus pruut. Ma pidin pikali kukkuma. Ei ole tõesti ilus arvustada kellegi välimust, kuid see noor naine nägi välja nagu elu hammasrataste vahele jäänud paadialune. Mitte kole, vaid kasimata. Rasvaste salkus juustega. Selline räpane. Mul tuli kananahk peale. Kui ta suu lahti tegi, tuli sealt jutt, mis meenutas külajoodikute heietusi.  Sauna ta teistega ei tulnud, sest ta “alles käis pesus”. Juuste järgi otsustades võis see olla paar nädalat tagasi.

Istus oma mehe kõrvale, kes selleks hetkeks oli juba poolpilditu, ja kiitis aegajalt meile teistele kui tubli mees too meie tuttav on.

Ma vaatasin seda kummalist paari ja lihtsalt ei saanud aru, kuidas üks elu võib nii p….sse minna. Meie tuttav on selline pigem ilus ja edev mees, kannab firmarõivaid ja hoolitseb enda eest rohkem kui keskmine naine ning tuletan meelde, et veel kaks aastat tagasi elas ta väga hästi- noor ja edukas mees ühesõnaga. Nüüd rahuldus ta võidunud peaga räpase ning rumala elukaaslasega, kelle plussiks oli ilmselt see, et ta ei piira mehe joomist. Kurb oli vaadata, kuidas too endine edukas noor mees salaja kotist midagi rüüpamas käis. Vaevalt see “Kelluke” oli.

Kuidas talle öelda, et mees võta end kokku ja  ava silmad! Kas alkohol on siis tõesti nii maitsev, et inimene enam ei näe, mis elu ta elab?

Kes on joodik?

Meil tekkis eile elav arutelu selle üle, kes on joodik ja kes on alkohoolik ning kas joodikule tohib öelda joodik või riivab see tema tundeid.

Kas see on joodik või alkohoolik, kes igal nädalavahetusel joob veini/õlut/siidrit/vahuveini?  On švipsis, aga mitte purjus. Keegi ei pea sellist inimest alkohoolikuks. Vähemalt nii kaua kuni selline tipsutamine ei sega tema elu, tööd ja selle all ei kannata ka lapsed ja elukaaslane, olgu see siis mees või naine.

Aga kui see sama inimene hakkab veini jooma ka iga lõuna- ja õhtusöögi kõrvale ning pudel veini või kaks veini käib iseenesestmõistetavalt iga väljaskäimise juurde. Väljaskäimisi on nädala sees 1-2. Kas selle inimese kohta võiks öelda, et tal on alkoholiprobleem? Samas ei jää tal töö tegemata, lapsed on enamvähem kasitud ja hoitud ning elukaaslane ei kannata. Võib olla selle inimese kohta saab öelda, et talle meeldib pidu panna? Kas ta kohta saab ka öelda joodik? Või alkohoolik?

Kuidas nimetada inimest, kes pool oma teadlikust elust on igal nädalavahetusel olnud maani täis, joonud üksinda viina või viskit, lihtsalt selleks, et täis jääda ja end teiste peal välja elada. Kas tema on joodik? Mina arvasin, et on. Alguses pakkusin ma, et see inimene on alkohoolik, kuid me jõudsime vaidluse käigus ühisele arusaamale, et alkohoolik on see, kes ei suuda ilma joomata üldse olla. Ühisele arusaamale ei suutnud me jõuda termini “joodik” suhtes. Osa meist arvas, et joodik on see, kes on stabiilselt 24/7 purjus või pohmellis, kes magab oma kuse sees kusagil pargipingil ja ei adu enam ümbritsevat maailma, ent see, kes igal nädalavahetusel end pildituks joob ei ole mitte joodik, vaid inimene, kellele meeldib pidu panna. Minu arvates on “peo panemiseks” vaja seltskonda, et minnakse kuhugi, kasvõi Kannu kõrtsi ja pärast Statoilis venelastega kaklema, aga pidu ei saa panna üksinda koos viinaklaasiga. Mina jäin arvamusele, et selline inimene on joodik ja teda võib ka joodikuks kutsuda. Seda enam, kui see inimene joob iga päev ka 1-4 õlut ning peidab seda teiste eest. Joob salaja kuuri taga, garaažis ning peidab pudeleid. Milleks peita kui probleemi pole? Järelikult on probleem.

Kas mina olen joodik, et joon tihti veini? Võin ka üksinda juua. Pidu ei pane. Lihtsat loen raamatut või vaatan telekat ja joon veini. On mul probleem, olen ma samasugune nagu eelpoolmainitud inimene, lihtsalt viinaklaasi asemel on veiniklaas või olen ma lihtsalt tavaline inimene?  Tuleme tagasi esimese lõigu juurde. Kui keegi ei pea alkohoolikuks ega joodikuks seda, kes joob nädalavahetusel veini, siis miks on joodik see, kes joob end nädalavahetusel pildituks viinast? Töö ei jää tegemata kummalgi.

Räägime suud puhtaks

Kui aastal 1998 keelati ära tubakareklaam olin ma 17-aastane, umbes aasta aega suistetanud ja leidsin, et selline keeld on ikka “meganõme”, sest ma oskan ise valida. Midagi ma ei osanud, ma hakkasin suitsetama teiste eeskujul, reklaami mõjul, tundus äge ju, suitsetamise jätsin ma päriselt maha 2013.aasta märtsis kui sain teada, et teist kuud rase olen. Ma olen umbes 15 aastat oma elust suitsetanud. Ma ei kujutaks ette, et ma täna enam võitleks suitsureklaami poolt nii nagu kunagi. Mitte et ma otseselt kunagi võidelnud oleks, kuid ma ei ole aru saanud piirangutest. “Ma oskan ju ise valida!” olen ma öelnud. “Las ma otsustan ise!” Fakt on aga see, et kui sigaretid poleks nii popid ja kättesaadavad olnud, ei oleks ma 16-aastaselt suitsetama hakanud. Ma olin mõjutatav. Ja ma mäletan, et ma polnud ainus, kes reageeris reklaamikeelule, et appikene kui nõme, ka täiskasvanud reageerisid samamoodi. “Müük langeb” nutsid sigarettide müügiga tegelevad ettevõtjad. Midagi ei langenud. Inimesed suitsetavad samamoodi nagu vanasti, ilma igasugu reklaamita, midagi ei ole muutunud. Muutunud on vaid see, et inimesed on muutunud teadlikumaks ja teavad, et suitsetamine kahjustab tervist ning on selle pärast suitsetamise maha jätnud. Mitte puuduva reklaami pärast.

Täna on küsimuse all alkoholireklaami keelamine. Umbes samadel põhjustel, et paljud noored on mõjutatavad ja sotsiaalmeedia mõju on võimsam kui keegi kunagi ennustada oleks osanud. Vaatasin eile “Suud puhtaks” saadet ja loomulikult rääkis osa, et nüüd müük langeb. Ei langenud sigarettide müük ja tarbimine, ei lange ka alkoholi müük ega tarbimine. Ja ei hakka inimesed endale rohkem sodi sisse jooma kui praegu kui aktsiis ka tõuseb. No lähevad Lätti oma õlle järele, mis seal ikka. Soomlased on aastaid käinud Eestis alko-rallil, nüüd käime meie Lätis. Mina, kes ma oma veinilembuse jutuga olen suutnud jätta blogi vahendusel alkohooliku mulje, ei hakka Lätis käima ega vähem veini tarbima isegi kui hind kordi tõuseb ja/või reklaam ära keelatakse. Minu kui “joodiku” arvates lausa peakski alkohol palju kõrgema hinnaga olema, et enne ostmist ikka mõtleks natukene ja iga koolilaps ei saaks endale alkoholi lubadagi.

Minu alkoholitarbimist ei muuda reklaami olemasolu või puudus ega kõrgem hind, minu suhtumist alkoholi muutis hoopis teine asi. Tahate teada? Üks “suvaline” blogi kommentaar kui ma kirjutasin teemal, et ma ei kavatse lapse eest alkoholitarbimist varjata. Ei, ega ma ei kavatsegi, sest ma usun, et peitmise asemel tuleb õpetada, kuid see kommentaarija kirjutas midagi õigesti. Lapsed saavad aru rohkem kui me eeldame ja kas ma tahan, et mu lapse lapsepõlvemälestus oleks emast, kel pidevalt veiniklaas käes? Ei taha. Ma tõesti ei taha ja sellepärast olen ma otsustanud Ida ees mitte “niisama lõõgastumiseks klaasikest trimbata”. Oma lapsepõlvest mäletan ma, et isapoolse vanaema köögis oli alati mingi kummaline kirbe lõhn, vakstul oli naljakas lõhn ja vanaema silmad olid tihti hägused. Ma sain alles aastakümneid hiljem aru, et see lõhn oli viinalõhn ja silmad olid hägused pitsikesest või paarist. Ei tea mina, kas mu vanaemal oli tegelikult viinaviga või mitte, kuid kui ma nüüd mõtlen vanaema peale tuleb mulle meelde see lõhn ja tema aegajalt kummaline käitumine. Ja ma ei taha sama pilti endast oma lapsele. Ma ei taha, et ta mind lasteaias või koolis joonistaks veiniklaasiga. Sest vaadake, meie siin kodus teame, et see ongi vaid klaasike, kuid “targemad” teavad hiljem rääkida, et vaene laps, ema on joodik, sest miks muidu laps nii joonistab ja no kummaline olen ma ka, nii et teadagi, väsinud ilmega ja oma vanuse kohta vana, teadagi, ja no vaadake ise, lapsel juuksed kammimata, riided tihti triikimata ja plekilised, teadagi, ema joob. Vot nii, mind mõjutas ja pani mõtlema see üks kommentaar. Reklaam ei koti mind absoluutselt.

Muidugi oli ka alkoholireklaami pooldajatel mingeid mõtteid, millega ma nõus olin, et nt kuidas mina kui nüüd täiskasvanud ja teadlik tarbija ilma reklaamita saaksin teada uuest käsitöö-õllest Lätist, kuid ma usun siiski, et kui ma olen õllenautija, siis ma lihtsalt oskan end kursis hoida sellega, mida poed pakuvad ja kuna midagi uut turule tuleb. Samas aga ei lähe 15-aastane poodi ostma midagi, mida ta reklaamita ei ostaks. Ma tean, mida ma räägin. Kui ma olin 15, tuli turule “Red Bull”, mis pidi tiivad andma, reklaam ütles nii. Me läksime sõbrannadega kolmekesi poodi ja ostsime ühele peole kaasa pudeli “Red Bulli”, rohkem ei julgenud, sest reklaam rääkis “tiibadest” ja me kartsime, et peale selle manustamist sõidab meil katus ära, poisid olid nii rääkinud, aga soov proovida oli. Me olime reklaamiohvrid. 15aastasena olime me reklaamist mõjutatavad! Hiljem ostsime juba longerot, sest ka selle reklaami olime me näinud, siis Kindzmarauli, siis ma ei mäleta mis…kõik reklaami mõjul. Teismelisena olin ma reklaamist mõjutatav! Täna läheb alkoholireklaam mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest ma saan oma info nt uute veinide ja õllede kohta mujalt ning kange alkohol mind väga ei huvitagi. Ma olen kindel, et kui reklaam keelata, siis paari aasta pärast ei mäletagi enam keegi, et see reklaam kunagi lubatud oli.

Kas te mäletate veel, et mitte väga ammu aega tagasi tohtis klubides, pubides, restoranides, kontorites, bussides, lennukites, hotellitubades suitsetada? Kas mäletate, millise pahameele selle keelamine esialgu kaasa tõi? Kas te nüüd veel kujutaks ette, et suitsetamine siseruumides oleks lubatud?

M.O. T. T.

 

Miks see alkoholitarbimine nüüd nii must-valgeks tehakse?

Ma saan aru, et alkoholi liigtarbimine on Eestis probleem, ma saan aru, et paljud lapsed kasvavad alkohoolikute peres, ma tean, mida tähendab alkoholi liigtarbimine, sest ma olen samuti elanud koos alkohoolikuga, aga viimasel ajal kipub mulle tunduma, et seda teemat tahetakse liiga must-valgeks teha. Eriti nüüd jõulude ajal hakkab mulle silma igasugu kampaaniaid, et palun ärge tarbige alkoholi, kas te tahate, et teie lapsed näeksid teid purjus peaga, kas te tahaksite, et teie lapse mälestused pühadest oleks laua all olevatest vanematest või autoga kraavi sõitmisest.

Ma ei propageeri alkoholijoomist ja kuigi ma olen suur veinisõber, siis ma ei tõsta kära, kui räägitakse alkoholihinna tõstmisest, sest mu meelest on alkohol Eestis naeruväärselt odav ja me võime vastu vaielda, kuid kõrgem hind (ja eraldi alkoholipoed!) aitavad alkoholi joomist piirata.  Aga et siis see, mõelge-oma-laste-peale-teema. No kuulge, need, kes niikuinii alkoholi kuritarvitavad, neid ei muuda küll enam sellised manitsussõnad, et mõtle oma lastele. Võib-olla ma olen ülekohtune, kuid ma arvan, et lapsed on viimased, kellele sellised inimesed üldse mõtlevad. Ma ei taha ka öelda, et ah ärme siis nende lastest hooli, et niikuinii enam midagi päästa ei anna, vastupidi, kuid mitte selliste klišeelike soovitustega. Kui ma nüüd hüüatan: “Aga mulle meeldib alkohol!” , siis ma kujutan juba ette, et nii mõnigi mind mitte tundev inimene, oli minestuse ääre peal, sest kus see kõlba, et ema ja julgeb kõva häälega öelda, et tarbib alkoholi.

Ühesõnaga tundub mulle, et selliste kampaaniatega rünnatakse just minusuguseid täiesti tavalisi alkoholitarbijaid. Jääb mulje, et kõik, kes ükskõik, mis määral alkoholi tarbivad, lõpetavad laua all või autoga kraavis. Või siis on veel mingi “eliit”, kes alati räägib söögi kõrvale klaasikese veini joomisest, sest see on kultuurne, kuid ei julge tunnistada, et tegelikult joodi ära ka paar kokteili, klaasike konjakit ja tegelikult pigem pudel veini. Mina julgen öelda, et tarbin alkoholi, mu meelest ei ole see asi, mida peaks varjama.  Ma ei näe ka selles mitte midagi halba kui mu laps näeb, et me koos külalistega veini (või mehed harva ka kangemat alkoholi) tarbime. Miks ma peaksingi seda tema eest varjama? Minu jaoks ei tähenda alkoholi tarbimine ei laua all magamist ega autoga kraavi sõitmist, kuid švipsis olekut tuleb ikka ette. Aga ka laps läheb uneajal magama, nii et see hetk kui häälepaelad veidike rohkem valla lähevad, magab laps juba õndsat und teadmata midagi oma “joodikvanemate” peost. Ja kui ma ütlen “pidu”, siis näiteks viimane kord kudus üks meist sokki, kaks lahkasid tööprobleeme ja kolmas istus Instagramis, taustaks käis “Me armastame Eestit” ja kell 12 hakkasime me kõik kordamööda haigutama. Hommikul tuleb end üles ajada, siis kui laps ärkab, isegi siis kui magada on saadud vaid mõned tunnid. Selle koha pealt oleme me ise süüdi kui väsimus või peavalu kaaslasteks on.

Ma ei kavatse oma last vati sees kasvatada või teda “jalust ära saata” vaid sellepärast, et ta ei näeks, et ema ja isa tarbivad aegajalt ka alkoholi. Minu meelest ei ole õige varjata, vaid õige on õpetada ja selgitada. Miks ei saa laps alkoholi, miks see on täiskasvanutele, miks täiskasvanud seda joovad kui see “väkk” on. Lapsed ei ole lollid, neid ei tasu alahinnata ja mina olen seda meelt, et varjamise asemel tuleb hoopis avatult rääkida, nad saavad palju rohkem aru kui mingist titekeeles pudistamisest. Muidugi ei taha ma, et mu laps näeks pealt joomapidusid, selliseid nagu mul ikka mõni oma lapsepõlvest meeles on, kuid olgem ausad, ma ei pea seda väga ka kartma, sest meie perekonnas ei toimu selliseid asju.

Samas aga mäletan ma oma lapsepõlvest, et mulle meeldis kui mul lubati täiskasvanutega samas seltskonnas olla, mõnikord oli laual maasikanalivka või “Kirsisuudlus”, isegi Sovetskojet ja valget viina olen ma laual näinud, kuid täiskasvanud olid lõbusad ja pöörasid mulle 1000x rohkem tähelepanu. Sellistest istumistest ei ole mul küll mittemingeid “pöördumatuid kahjusid” ning ma ei näe põhjust selliseid istumisi ka oma lapse eest peita. Ometi jääb mulle nende kampaaniate keskel tunne nagu ma oleks alkohoolik, kellele sellise arvamuse peale ühiskond viltu vaatab, sest nii ei ole ju sünnis rääkida. Kas ma peaksin oma lapse kodust ära sokutama, sest meile tulevad aastavahetuseks külalised ning me tõesõna tarbime ka alkoholi, on olemas ka täitsa suur tõenäosus, et ma jään mingi hetk švipsi.

Ja mis sellest siis halba on?

IMG_5011.JPG

 

“I drank to drown my sorrows, but the damned things learned how to swim.” (Frida Kahlo)

Alkohol maitseb tihti hästi. Punkt. Ei, ma ei arva, et ma olen sellepärast alkohoolik. Punkt. Kas ma joon liiga palju? Võib-olla. Mis eristab siis mind alkohoolikust? Ma ei tea.

Ma  tegelikult leian, et see on natuke silmakirjalik, et öelda, et mulle meeldib vein, ma olen veinisõber, aga sina, kallis sõber, kes sa iga õhtu teleka ees kolm-neli õlut jood, reedel pudeli viina sisse keerad, laupäeval pead parandad ja pühapäeva-õllega teleka ees istud, oled alkohoolik. Samas aga ma natukene nii arvan. Ma arvan ka, et erinevus alkohooliku ja nö hobi-alkohooliku vahel on see, et teine suudab piiri pidada, ta suudab lõpetada või üldse joomata jätta ning ta ei tee purjus päi idiootsusi. Okei, tantsib baariletil või käristab naistele Veuve Cliquot välja, need ka jah lähevad idiootsuste alla, aga ma pidasin silmas kaklemist, purjuspäi rooli istumist ja muud sellist. Alkohoolikul on pohmakas, tema ainus mõte on peaparandus ja ta võib hea peatäie pärast kõik muud tööd-kohustused nurka visata.

Alkohoolik leiab alati põhjuse joomiseks. Alati on midagi tähistada, alati on midagi, mis kurvastab, alati on see kellelgi teise süü, et juuakse. Või on olnud raske tööpäev või tuleb telekast jalgpall või on ilus ilm või jumal teab, mis. Alkohoolikut ei huvita miski, mis ümberringi toimub, ta ei tunne asjadest rõõmu.

Halvimal juhul tekib tal depressioon. See ajab jooma. Tal ei ole alkoholiprobleemi, depressioon lihtsalt ajab jooma. Ta joob, et unustada. “Väikest printsi” olete lugenud? Seal on selline peatükk:

Järgmisel planeedil elas joodik. See külaskäik oli väga lühike, kuid tõukas väikese printsi sügavasse kurvameelsusesse.
“Mis sina siin teed?” küsis ta joodikult, kelle ta leidis suure hulga igasuguse tühjade ja täis pudelite ees sõnatult istumas.


“Joon,” vastas joodik süngel ilmel.
“Mispärast sa jood?” küsis väike prints.
“Et unustada,” vastas joodik.
“Mida unustada?” päris väike prints, kellel temast juba kahju hakkas.
“Et oma häbi unustada,” tunnistas joodik ja laskis pea norgu.
“Missugust häbi?” uuris väike prints, kes tahtis teda aidata.
“Häbi, et joon!” kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse.
Ja väike prints läks nõutult minema.
“Suured inimesed on ikka tõepoolest väga imelikud,” ütles ta endamisi, kui ta oma teekonda jätkas.

(“Väike Prints”)

Kuigi ma alustasin oma postitust provokatiivselt sõnadega “alkohol on hea. Punkt”, siis ma lõpetan teistsuguse statement’iga- Alkohol lõhub suhteid. Punkt. Tegelikult kui ma midagi põlastan, siis on see arutu joomine.  Joomine ja purjus inimesed tekitavad minus ebakindlust ja hirmu. Kui teil on mõni sõber, kes joob liiga palju, siis ärge lööge käega, et ah läheb üle või ta ju alles nii noor või tal on hetkel rasked ajad. Mured ei upu alkoholi, nad õpivad ujuma. Alkohoolik ise ei näe probleemi. Teised näevad.

Aga kuidas alkohoolikut aidata? Kui tal pole probleemi ja ta abi ei taha?

//Alchol tastes good. Period. No, I do not consider myself as a drunk because of that. Period. Do I drink too much. Perhaps. What is the difference between me and a drunk then? I don’t know.

I actually agree that it is a bit hypocritical to say that it makes me a winelover, when I drink wine, but you, dear friend, with your 3-4 daily beers, weekend vodka, hanover beer and Sunday evening TV beer, have a problem. But still I think so a bit anyway. I think that the difference between a drunk and a “hobby-drunk” is that the first doesn’t know how to stop, where are the limits, cannot admit that he/she has a problem, blames others and just cannot handle alcohol in a meaning that he/she will totally loose control over reason. Drunk driving, fighting…just some of the examples.  Alcholic gets hang overs, thinks only about how to fix it and for a good party with lots of alcohol he/she can forget all duties and about family. He/she is present right then and there, notthinking of consequences. 

There is always a reason. Bad day. Good day. Nice weather. Someone has done something wrong. Hard day at work. Good day at work. Nagging husband/wife. No joy of small things, just he/she and the bottle. 

In worst case he/she is depressed. It makes the drunk drink. Not that they have a problem. They just drink because they are depressed. They drink to forget. have you read “Little Prince”? There is following chapter: 

“The next planet was inhabited by a tippler. This was a very short visit, but it plunged the little prince into deep dejection.

“What are you doing there?” he said to the tippler, whom he found settled down in silence before a collection of empty bottles and also a collection of full bottles.

Tippler

“I am drinking,” replied the tippler, with a lugubrious air.

“Why are you drinking?” demanded the little prince.

“So that I may forget,” replied the tippler.

“Forget what?” inquired the little prince, who already was sorry for him.

“Forget that I am ashamed,” the tippler confessed, hanging his head.

“Ashamed of what?” insisted the little prince, who wanted to help him.

“Ashamed of drinking!” The tipler brought his speech to an end, and shut himself up in an impregnable silence.

And the little prince went away, puzzled.

“The grown-ups are certainly very, very odd,” he said to himself, as he continued on his journey.”

Although I started my post with provokative words that alcohol is good, I end with a different note. Alcohol ruins lives. Period. I don’t like drinking. Meaningless drinking. Drunk people make me insecure and afraid.

But how do you help an alcoholic? Who hasn’t got a problem? And doesn’t want help?