Elu antidepressantidega

Kui ma hiljuti sõbrannadega väljas käisin, rääkisin ma neile, et hakkasin uuesti antidepressante sööma, sest tundsin, et ma ilma ei saa hakkama. Mind ärritasid pisiasjad ja ma läksin nii kergesti endast välja, et ma sain ise ka aru, et see ei ole normaalne, aga midagi teha ka ei saanud ega osanud. Ma lihtsalt tundsin taltsutamatut raevu. Enda sees.

Rääkisin neile seda ja nad imestasid, et kas see kõik on juhtunud sel ajal kui me tuttavad oleme olnud, et ei jää kuidagi muljet, et ei saaks argipäevaga hakkama või oleks depressioonis. Ma ei olegi depressioonis. Või noh ütleme, depressioonis ning läbipõlenud selle otseses mõttes nagu ma olin Norras. Ma pole tegelikult pikka aega nii rahul olnud eluga. Ent samas oli mu sees mingi raev ja pidev kurbus. Hirm. Vastuoluline, ma tean. Aga kõiges selles oli ilmselt süüdi minu enda rumalus. Mul said antidepressandid otsa. Ja ma mõtlesin, et mis seal siis ikka. Said otsa, said otsa, on aeg ise endaga hakkama saada. Võib olla ma tegelikult olekski saanud, aga mul on olnud mitmeid tagasilööke, mis mind on rivist välja viinud.

Ühesõnaga ei tohi antidepressantide söömist lihtsalt niisama lambist järele jätta, sest tundub, et ah enam pole vaja ja saan ise hakkama.  Tegu ei ole mingite naljarohtudega, vaid rohtudega, mis mõjutavad ajukeemiat. Ma oleksin pidanud proovima järkjärgult tablettidest loobuda. Ise olin loll! Ja tekitasin endale probleeme juurde. Lisaks sellele, et ma olin kergesti ärrituv, tekkisid mul ka nägemishäired. Ausalt, jumalast palju tuli ette olukordi, kus mul lihtsalt hakkas silme ees virvendama ja ma nägin tekste topelt. Ma ei osanud seda millegagi seostada.

Nüüd ma siis tean. Sest nüüd lugesin ma rohtudega kaasas oleva infolehe otsast lõpuni läbi. Ma ei mäletanud enam kui keeruline oli ka nende rohtudega alustamine. Te ei kujuta ette, milline uni mul on. Eile kui me Idaga linna sõitsime bussiga, pidin ma kurja vaeva nägema, et silmi lahti hoida. Iiveldama ajab ka. Selline vastik hägune tunne on. Õnneks ei kesta seda uimast tunnet kaua, sest keha harjub rohtudega ära.

Norras on tavaline, et iga teine inimene sööb vist antidepressante. On terve elu söönud ja üldse ei varjagi seda. Väidetavalt pidi olema ka osa inimesi, kes jäävadki neid tarbima, sest ei saa ilma hakkama. Jumala eest, ma küll ei tahaks üks neist olla. Vaatame, mis minust kuue kuu pärast saab. Hetkel on mul hea meel, et ma ise aru sain, et lõpetasin ravi liiga vara.

Seda postitust kirja panema hakates mõtlesin ma tükk aega, kas seda üldse jagada või mitte. Tõenäosus on, et nüüd hakatakse mind veel hulluks ka nimetama. Loll ja paks ja kole ja ärajoonud ma juba olen. Miks ma sellest kirjutan? Mu meelest ei tohiks depressiooni ravi olla häbiasi.  Ja ka antidepressantide tarbimisest tasub rohkem rääkida. Mitte selles mõttes, et tõmmake end kõik pilve ja elu on lill, aga just selles mõttes, et millised on nende rohtude kõrvalmõjud, vale tarbimise tagajärjed, enesetunde muutus.

Vot. Nüüd te siis teate, et selline hull olen:)

 

 

 

Paks ja rahulik või peenike ja kuri?/ Fat and calm or thin and angry?

Ma olen nüüd antidepressante neelanud suvest saati ja nii kummaline on ise tajuda muutusi. On positiivsemaid ja negatiivsemaid külgi, naljaga pooleks mõtlen ma, et kumb on parem olla, kas paks ja rahulik või peenike ja kergeltsüttiv inimpomm?

Ehk siis.  Plussideks on kindlasti see, et mu meeleolukõikumised on kontrolli all. Ma ei hakka meeleheitlikult nutma, kui Marek vale nuga või määrimiseks kasutab, ma ei hakka karjuma kui Ida mahla maha ajab, ma ei arva, et kõik vihkavad mind, ma ei näe maailma mustadest värvides. Päris vikerkaarivärvi ka pole, aga ma suudan, kuidagi muredest eemale vaadata. Eile Marek ajas mind korraks närvi kui paar sellist valusamat teemat tõstatas, aga kui ma veel suvel oleks selle peale hullu sae käima tõmmanud, siis nüüd ma lõin lihtsalt käega ja ütlesin, et igale asjale on lahendus, et küll me midagi välja mõtleme. Ma ei ole isegi ühe tööandja peale pahane, et ta pole mulle kolm kuud juba suutnud palka maksta, mõtlen,et kuidagi saame ikka hakkama ja ei pea viha. Ma ei tea, kas see on rohtude “süü” või ma lihtsalt mõistan seda tööandjat.

Ma olen rahulik ja mind on raske endast välja viia. Kui te küsiksite Marekilt, milline ma olin eelmise aasta sügisel, siis ta hoiaks kahe käega peast kinni ja ütleks teile, et jumal tänatud, et minust on inimene saamas.

Aga siis miinused. Ma ei tunne negatiivseid emotsioone, kuid samas pean ma ütlema, et ega ma ei tunne üldse suurt midagi. Ma olen ühtlaselt rahulolev ja kohati isegi apaatne ning laisk. Ma tänan jumalat, et saan kodus tööd teha, sest ma ei suudaks end tööle minekuks korda teha. Ma näen välja nagu kaltsakas, kuid kodusel diivanil olen ma täna hommikul saatnud välja juba 256 meili. Eelmise aasta sügisel pidin ma end sundima, et saata kasvõi kümme meili. Ma ei näinud sellel mõtet, aga nüüd on mul lootused ja ootused, eesmärgid. Nähh, see miinus kiskus pigem ikka plussiks juba.

Kuid välja ma kodust tõesti ei viitsi minna. Marek küsib, et kas ma lolliks ei lähe kodus, aga mina naudin kodus olemist. Okei, natuke on hea meel, et homme lähen sõbrannadega veinitama (või sööma?) ja laupäeval läheme Pärnusse jõule tähistama, aga muidu mind naljalt kodust välja ei saa.

Kõige suuremaks miinuseks on aga kehakaalu tõus ja sügelemine. Mu peanahk sügeleb, nii nagu arst mind hoiatas võimalikest kõrvalnähtudest. Jube ebameeldiv on. Ja kehakaal on tõusnud kolm kilo – minu puhul, kes ma niigi olen natuke ülekaalus, on seda palju ja kohe märgata. Ma peaksin rohkem trenni tegema, kuid selleks peaks ma diivanilt püsti tõusma. Ma ju ei viitsi. Ja nii toon ma ettekäändeks, et mul on tööd teha ja pole aega.

Plusse ja miinuseid vaadates, siis vist on ikka parem olla paks ja rahulik/rahul?

quote-inside-me-there-s-a-thin-person-struggling-to-get-out-but-i-can-usually-sedate-him-with-bob-thaves-53-39-31

I have been eating antidepressants since summer now and it is funny to see the changes. There are of course good and bad sides, and I sometimes joke asking myself would I rather be fat and happy or thin and depressive. 

The good side is that I can manage my moodswings. I do not burst into tears or break down for the most stupid reasons, like bad hairday, wrong tablecloth on the table, pots and pans in wrong cupboard. I see other colours than black, not all rainbow colours still, but even the fact that one of my employers have not been able to pay me for 3 months now doesn´t make me angry, it puts me in a difficult situation, but I say to myself we´ll manage, I understand what difficult times mean for a entrepreneur. So, I can oversee the problems, which of course can also be a problem, but I honestly like this worryfree state of mind better. 

The negative side is that I don´t want to get out of the house. I am so glad that I have the oppertunity to work from home, I look like a homeless person (ironically being at home), but I am more effective I feel, because I can stay on the sofa, don´t have to stress about how I look, how I get to town and back and I see hope and expectations. I have today sent out 258 e-mails, because I see a point in that, last autumn I had to force myself to send out 10 e-mails a day. Well…this negative side turned more into positive. 

The most negative thing is that I am putting on weight – 3 kg already and on me, who I still am a bit overweight, it shows real bad and I feel uncomfortable. I should excersise more, but then I would have to stand up from the sofa. I don´t want to. So I tell myself I have too much work to do. 

But I think it is anyway better to be fat and calm, or?