Elu on lill!

Ma sõitsin kolmapäeval autoga linnast koju ja klõpsisin raadiokanaleid, peatusin Kuku kanalil kuuldes sõna “ajurveeda”. Ma ei tea, miks. Lihtsalt automaatselt peatusin. Oma uut raamatut “Elu maitsed. Praktiline ajurveeda” tutvustas raamatu autor Kaja Keil.

Hästi armas intervjuu oli, kus autor selgitas, et ajurveeda ei ole midagi sellist, mis midagi lubab, vaid mis annab näpunäiteid selleks kui inimene peaks soovima ise midagi endas muuta või end paremini mõista. Rääkis sellest ja tollest ning lõpetuseks  maa ja vesi-tüüpi inimestest. Mina olen osaliselt vesi. Ma jäin kuulama, et vesi tüüpi inimene ei sobi töötama paigal istudes, st klassikaliseks kontoritööks, sest siis muutub ta raskeks ja tulevad ka terviseprobleemid. See olen täpselt mina ja just sellepärast mul ilmselt ongi nagu Hunt Kriimsilmal üheks ametit. Mulle meeldib ja sobib. Tundub, et ka teistele sobib. Ma võin täiesti käsi südamel öelda, et ma ei saaks oma eluga rohkem rahul olla. Alati on mingeid muresid, aga öelge mulle ausalt, kellel neid tegelikult ei oleks. Lihtsalt enda mured tunduvad alati kõige suuremad ja olulisemad, nii et teinekord on õnnelik olemise asemel lihtsam viriseda, vinguda ja hädaldada. Pole seda ja toda ja kolmandat, see ja too ja kolmas on valesti, alati on vaja midagi rohkem ja juurde, ikka et naabrile näidata või midagi kompenseerida. Pole siis ime, et inimesed on stressis ja depressioonis. Selleks, et olla rahulolev on vaja lihtsalt leida inspiratsiooni. Inspiratsioonist saab kõik alguse.

Inspiratsioon on ka Kaja Keili kirjutatud raamatu mõte. “Ometigi ei ole see õpik, vaid pigem huvi äratav inspiratsiooniseeme, millest suure tarkusepuu kasvatamine jääb sinu enda hooleks. Püüan sind innustada märkama lihtsaid seoseid looduse toimimise täiuslikus sümfoonias, mida sa ehk juba niigi tead, kuid ei ole kunagi tulnud selle peale, et mõnda neist praktikas järgi proovida. Ajurveeda on ühest küljest imelihtne, aga teisalt oma kohati hoomamatuses täiuses looduse kõrgema matemaatika keerulisim valem ja poeesia tippteos. Nii nagu elu.

Sellise sissejuhatusega algab raamat ise. Mul on tunne, et selle raamatu minuni jõudmine on mingi märk, sest nii umbes minuteid kümme peale seda kui olin intervjuu kuulamise lõpetanud, tuli mu telefoni sõnum, et Apollo raamatupoest ootab mind Smartpostis pakk. Selle sama raamatuga. Ma hakkasin raamatut samal õhtul lappama ja tahtmata kõlada nagu Pantalone “Armastuses kolme apelsini vastu” pean ma siiski ütlema, et see on nii hea raamat. Täpselt nii lihtsalt ja ilustamata ütlengi. Ma ei ole jõudnud kogu raamatut läbi lugeda, küll aga olen ma jõudnud seda kaks korda läbi sirvida, mõningaid asju järgi proovida (mul oli just algamas nohu ja raamatus oli nipp, kuidas nohu peletada) ja nüüd kui ma jälle raamatu kätte võtsin, et seda lugema hakata, tundsin ma, et pean seda teiega kohe jagama.  Nädalavahetus on tulemas, võib olla keegi just otsib, mida maal aias lugeda. Minu soovitus on just see raamat!

Raamat koosneb kuuest osast – ajurveeda ABC, seedimise alkeemia, elutantsu rütmid, saladustest praktikaks, köögikunst ja lisad.

Esimene osa tutvustab meile ajurveeda põhimõtteid. See on ka enese äratundmise teadus. Terve meie elu on suhe – iseenda, lähedaste, tuttavate ja kolleegidega ning looduse ja universumiga. Suhtes me pidevalt reageerime. Kõik, mis on väljaspool meid. õpetab peegelpildina reaalsuses aru saama sellest, kes me tegelikult oleme ja mil viisil kõige ülejäänuga suhestume. Mulle endale tundub, et mina olen enda tegeliku mina leidnud, kuid nüüd seda raamatut sirvides ja kaasa mõeldes, sain ma aru, et olen alles teekonna alguses. Raamatu järgi olen mina vist vata-pita tüüpi inimene. Liikuv aja loominguline, kes ei talu rutiini, aga oma kaootilise elustiili juures vajan tasakaalustamiseks kõige enam heas mõttes rutiini ja lõõgastust. Pole siis ime, et Marek, kes mind tasakaalustab, minu jaoks kõige õigem partner elus on. Mareki tüübi kohta lugedes muigasin ma mitu korda omaette, et “jaajah, just täpselt selline ta ongi”.

Teine osa keskendub seedimise ja söömise tarkustele. Näiteks olete te mõelnud sellele, et kui teile mõni söögikoht väga meeldib, siis me kirjeldame seda tihti kui “hubane ja kodune”. Ideaalis on kodus söömine alati toitvam tegevus kui mistahes avalikes ruumides einestamine. Seepärast me ilmselt ka otsime einestamiseks kohti, mis tekitaks meis sama tunde. Söömisesse tuleb suhtuda austusega ja mitte siduda sellega pingelisi kõnelusi, nagu näiteks ärikohtumised.

Kolmas osa – elutantsu rütmid – pani mind täiesti mõtlema. Elu on voolamine. Elukunst peitub teadlikult pärivoolu ujumises ning õigel ajal ja õiges kohas vooluga kaasa minemises. Näiteks Argentiina tangot võib teoreetiliselt tantsida ükskõik millise pala järgi, kuid selles puudub talle omane harmoonia. Harmoonia teeb elutantsust tõelise kunsti, luues kooskõla. Ebakõlad ei ole loodud looduses kaua kestma ja elu voolamist takistab sel juhul näiteks mõni haigus. Ma olen tihti mõelnud selle peale, et õnnetus suhtes, olgu see siis partner- või töösuhe, olevad inimesed on tihti haiged. Sellel on väga lihtne põhjus. Ebakõla!

Mida enam ma raamatut lugesin, seda enam hakkas mulle tunduma, et Marek elakski nagu alateadlikult ajurveeda põhimõtete järgi. Ilma naljata. Ta ärkab vara. Ideaalis on hea ärgata enne seda, kui maa ja elemendi raskus uniseks teeb. Tulised tööalased vestlused jätab ta alati pärastlõunaks kui ollakse valmis nägema suurt pilti. Magama läheb ta hiljemalt 22. Viimane “ingliekspress” kosutava une juurde lahkub umbes 22. Sellest maha jäädes tuleb leppida teiste sõiduvahenditega, mille tee ei vii otse, vaid läbi unehäirete väsitavat rada. Mina seevastu olen siiani elanud täpselt ristivastupidi.

Neljas osa andis praktilisi näpunäiteid hommikurituaaliks (sh ärka võimalikult vara), päevarituaaliks (püüa vältida liigset kiirustamist ja muretsemist) ja õhturituaaliks (lülita keha ja meel töörutiinist välja ning praktiseeri armastust ja lähedust, püüa vähendada ekraanide ees istumist, eriti enne magamaminekut). Magada soovitatakse nii, et pea oleks itta või lõunasse. Jällegi. Mareki pea on alati itta olnud, ükskõik, kus meie voodi ka olnud poleks, mina jään alati magama läände vaadates.

Mina tahan nüüd järgi proovida päikesetervitust. Suvised varahommikud maal tunduvad just olema õige aeg sellega algust teha.

Viies osa köögikunst pakub huvitavaid toiduretsepte vastavalt aastaaegadele. Nõgesesupp värske kartuli kroketitega, köögiviljakotletid ja basiilikukreem ning nii hummus kui pesto saavad sel suvel meie söögilaual kindlasti rohkem esindatud olema kui varem. Ma ei ole otseselt see, kes iga suvi räägib, et grill-lihast on kõrini, küll aga olen ma puudust tundnud huvitavatest lisanditest. Ma ei tea, miks ma olen oodanud, et need lisandid ise nagu võluväel sinna juurde tekivad. Ise tuleb teha kui midagi ei meeldi ja millestki puudus on!

Viimases on ära toodud sobimatud toidukooslused (äärmiselt huvitav ja täiesti uus info mulle), toidu mõju meelele, esmaabi köögiapteegist ja vastumürgid. Näiteks nohu esimeste tunnuste ilmnemisel uhmerda paar tera musta pipart, kuumuta kuival pannil, jahuta ja tõmba ettevaatlikult sisse hingates mõlemasse ninasõõrmesse; aevastamise tagajärjel kanalid avanevad.

Kuigi esmapilgul võib tänapäeval tunduda pea ilmvõimatu looduse rütmi ideaalselt sisse sulanduda ja kõigi tema kõrgema matemaatika valemite kohaselt toituda, ei ole see siiski mingi raketiteadus. Ajurveeda õpetabki laiemas tähenduses elu kõiki maitseid omal nahal praktiliselt läbi proovima. Arengu kontekstis on naljaga pooleks öeldes targem teha pigem uusi vigu. Selles suur osa elukunstist peitubki. 

Elu on ikkagi lill! Lilleõied sümboliseerivad veeda traditsioonis ruumi elementi, millest saab kõik alguse ja milles ka kõik aset leiab. Kõik.

Armastades taimetoitu

Noh, mis oli teie esimene mõte seda pealkirja lugedes? Et olen lolliks läinud ja taimetoitlaseks hakanud? Et siit tuleb mingi taimetoidu üle nalja viskav postitus? Et suvi on tulekul ja on aeg oma vormitu keha iga hinna eest vormi saada?

Tegelikult on Apollos käimas tervisekampaania  “Terves kehas terve vaim”, kus väljapanekus tooteid, mis on seotud tervisliku eluviisiga, trenniga, dieedi, kaalu alandamisega, tervisliku toiduga (LINK) ja mille eesmärk on   inimestele pakkuda inspiratsiooni liikumaks tervisliku eluviisi poole.

Nagu te teate olen ma ise ka sellega algust teinud ning käin aasta algusest korralikult trennis, et minu soov on ka kaalu alandada, hakkasin ma eelmisest nädalast jälgima oma toitumist. Ja vot see on minu jaoks raske. Esiteks olen ma terve elu olnud halbade söömisharjumistega. Ma kipun sööma üks kord päevas ja õhtuti, ajades endale siis sisse kõike, mida külmkapis leidub. Teiseks armastan ma küll taimetoite, kuid minu enda oskused taimetoitude valmistamisel on väga kehvad. Mu taimetoidud ei näe kutsuvad välja ning on ka maitsetud. Aga ma võtan seda tervislikuma eluviisi poole püüdlemist tõsiselt ja seepärast olen ma endale soetanud ka mõned raamatud, et end harida. Sealhulgas ka antud kampaania raames Külli Holstingi ja Erle Jõema “Armastades taimetoitu”, et saada inspiratsiooni tervislikemate õhtusöökide valmistamiseks.

Mis mulle selle raamatu juures eriti meeldib on see, et ära on toodud ka mineraalid ja vitamiinid, mida ühest või teisest juurviljast saab. Näiteks armastan ma peeti ja tean, et see on kasulik, kuid milliseid vajalikke mineraalaineid ma sealt saan, sellele ei ole ma varem mõelnud ega pole see mind varem ka väga huvitanud. Või miks on kasulikud kikerherned ja läätsed, minu enda suured lemmikud. Ma saan aru, et inimestele, kes on taimetoiduga nö sina peal juba ammu, võivad minu avastused mõjuda naeruväärselt ja naiivselt, kuid mina ei ole tervisliku toitumise peale varem oma elus mõelnud ja seepärast on see mulle uus, huvitav ning ka tundmatu maailm.

Eile sai õhtusöögiks ära proovitud kikerhernevorm kookospiimaga. Väga huvitav lähenemine tavalisele vormiroale, kus kookospiim andis argiselt hallile kartulile mõnusa maitse. Minu jaoks jäi küll toit natuke magedaks, kuid kui järgmine kord lisada veidike rohkem karripulbrit, siis võib sellest toidust saada küll üks minu lemmikuid nii argiroaks kui ka pidulauale.

IMG_9416.JPG

IMG_9424.JPG

Mul on hea meel, et aina rohkem püütakse inimesi suunata tervislike eluviiside juurde, sest tahame me seda endale tunnistada või mitte, keskmine eestlane on ikka väga ebatervislike harjumustega ja stressis ning ei mõtle sugugi oma tervise peale. Aga peaks. Ja  tihti tekitab ka mõte tervislikust eluviisist ja toitumisest meis stressi.  Ma tean omast käest. Ära stressa – iga algus on raske! Kõik algab mõttetasandilt, ka eluviisi muutus tervikuna.

Et esimest sammu tervislikuma eluviisi poole kergem teha oleks Apollo kokku koondanud laia valiku toitumis- ja terviseteemalisi raamatuid ja tooteid! Ostes Apollo tervisekampaania väljapanekust 20.03-2.04.2017 vähemalt 20 € väärtuses kaupa võid võita 100 € väärtuses treeningtooteid Sportlandilt. Osalemiseks peab olema Apollo Klubi liige või liituma Apollo Klubiga.

 

*Ja et ma ei läheks ootamatult liiga tervislikuks, siis pakkusin ma eile tervisliku vormiroa kõrvale külalistele ka klaasikese valget veini. Beebisammude haaval tervislikuma mina poole, ei saa inimesi ära ehmatada kohe oma uute eluviisidega;)

 

 

HARRY POTTER JA ÄRANEETUD LAPS. I ja II osa” eestikeelse versiooni esmaesitlus

Rääkisime täna just tuttavatega lemmikfilmidest, mul on neid palju ja nii ma unustasingi loetellu lisamast Harry Potteri. Ma ei tee nalja, ma olen täielik Harry Potteri fänn. Kui ma ei oska dvd riiulist midagi valida vaatamiseks, valin ma Harry Potteri. Kui ma lugesin, et Britt käis Sigatüükas (LINK) surin ma natukene sisemiselt kadedusest. Ühesõnaga Harry Potterist ei saa kunagi küllalt. Irooniline on muidugi kogu selle armastuse juures, et “Harry Potter ja äraneetud laps” saab esimeseks HP raamatuks, mida ma kohe lugema hakkan. Elevil nagu väike laps.

Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida, vaid tegelikult tahtsin ma lihtsalt natukene reklaami teha Apollos toimuvale eriüritusele. Homme, 3. märtsil kell 18:00 toimub Solarise Apollos Harry Potteri kaheksanda loo “HARRY POTTER JA ÄRANEETUD LAPS. I ja II osa” eestikeelse versiooni eriüritus. Kõik, kes tulevad eriüritusele mõne Harry Potteri kangelaseks kostümeerituna, saavad raamatu 20% tavahinnast soodsamalt! 🙂

Üritusel on kohal näidendile eesti keelse tõlke andnud kirjastus Varraku andekad tõlkijad ema-tütar Krista ja Kaisa Kaer, kelle pikaaegseks ühistööks on olnud mitme „Harry Potteri“ köite eestindamine. Tõlkijatega tuleb vestlema kirjandusminister Mart Juur.

„Harry Potter ja äraneetud laps“ on Jack Thorne’i uus näidend, mis põhineb J. K. Rowlingu, John Tiffany ja Jack Thorne’i uuel lool. See on kaheksas Harry Potteri lugu ning esimene, mis on ametlikult lavale seatud. See peaproovi versioon toob Harry Potteri, tema sõprade ja pereliikmete edasise elukäigu kõikjal lugejateni kohe pärast näidendi maailma esietendust Londoni West Endis 30. juulil 2016. Kaheksanda loos stsenaarium hargneb lahti 19 aastat hiljem. Harry, Ron ja Hermione on nüüd juba täiskasvanud ning neil on endal lapsed. Harry on Võlukunstiministeeriumi teenistuja, tööd on palju ning võib-olla ei suuda ta iga kord kõige paremini mõista oma lapsi, eriti aga Albus Severust, kellele on isa kuulsus pisut liiga ränk koorem. Siis aga näitavad mitmed märgid, et kogu must maagia ei ole veel maailmast kadunud ning see, et Harry arm on uuesti valutama hakanud, üksnes kinnitab Harry, Roni, Ginny ja Hermione kahtlusi. Taas pead tõstvale pimedusele omal kombel vastu astuma nii vanemad kui ka lapsed.

Mina püüan homme kell 18:00 kohal olla. Kas kohtume?  Lisainfot leiate Facebookist SIIT

Mida teha laupäevahommikul koos lapsega?

Raamatud on minu elus alati olnud olulisel kohal ja seepärast on mul suur au ja rõõm teha koostööd Apollo raamatupoega. Seekord kutsusid nad meid Idaga lasteklubi hommikule ja olgugi, et ma püüan end raamatupoodide uudistega kursis hoida, siis sellisest üritusest (LINK) ma kuulnud ei olnud. Nüüd ma tean, et sellised vahvad hommikud toimuvad ja ühtepidi on see muidugi paha, sest ma olen harjunud laupäeviti kodus laisklema, kuid enam ma seda vist teha ei saa. Me peame hakkama lasteklubi hommikutel käima. See oli SUPERKIHVT üritus. Nii lastele kui vanematele. Laias laastus kõigile lapsemeelsetele. Äärmiselt positiivne algus laupäevahommikule. Või no mis hommikule. Algavad need üritused kell 12, tegelikult täpselt õigel ajal, et end diivanilt püsti ajada.

img_6775img_6780IMG_6790.JPGimg_6783

Seekord tutvustati viisi, värsi ja värviraamatut “Tõeline muinasjutt” (LINK). Mulle on Stig Rästa alati meeldinud ja kui raamatu autorite nimekirjas on ka Stig Rästa, siis olin mina müüdud juba ilma suurema reklaamita. Aga kui nüüd natuke reklaamida, siis “Kuninga laul” (LINK)  kummitab peas nüüd nii minul kui ka Idal.  Raamatuga kaasas oleval CDl on kõik muinasjutu laulud ja ma ei saaks rohkem rahul olla, ma olin ammu otsinud uut lastelauludega plaati autosõitudeks (“Kardemoni linna rahvast ja röövleid” võin ma juba une pealt laulda). See plaat on täiesti ideaalne. Plussiks veel see, et lisaks lauludele on plaadil olemas iga laulu taust ehk meloodia ilma sõnadeta, nii et saad täitsa ise laulda. Sõnad on lauludel kaasahaaravad ja lustakad, jäävad ilma vaevata pähe. Raamatus on tore muinasjutt, mida toetavad laulud ning suurimat rõõmu pakub lastele ilmselt see, et nad saavad ise raamatu “elavaks muutmisele” kaasa aidata. Ise valid, mis värvi riietes kuningas ja kokk ning teised tegelased raamatus ringi hakkavad käima.

Samal ajal kui meie meisterduslaua taga olime, luges ukulelega jutuvestja Virko Annu raamatust lugusid ja laulis laule. Lapsed nägid kõik väga rahulolevad välja. Mu meelest on selliste ürituste puhul alati oluline, et eestvedajad lapsed kaasa haaraksid ja seda nad kahtlemata ka tegid.

IMG_6795.JPGIMG_6815.JPG

Mina ei ole suuremasi meisterdaja, lapsega meisterdamine on minu jaoks paras väljakutse, sest mul lihtsalt ei ole ideid ja ma ei oska suurt midagi teha. Tänu Vunderi lauale sain ma ühe uue idee ja mitte vaid Idaga meisterdamiseks. Nimelt aitas juhendaja seal dekoratiivteibiga valmistada sõbrapäevakaarte. Dekoratiivteibist sai minu uus lemmikasi. Sellega sai lihtsa vaevaga valmistada kaarte, lisaks sobib seda kasutada nii klaasil kui puidul. Nii lihtne moodus mõnele asjale “vunki” juurde anda. Meie Idaga saime hakkama kahe kunstipärase kaardiga – minu öökullidega kaart pidi olema “minu issile” ja ma ei ole kindel, kas ta pidas silmas mu isa või meest, Ida enda oma sai valmistatud täditütar Rihannale. Ägedad eksju?

IMG_6811.JPGIMG_6812.JPGIMG_6818.JPGIMG_6821.JPGIMG_6842.JPG

Teisel pool laua otsa aitas Klarika Tomsonist (LINK) valmistada printessikroone, käekotikesi, koeri. Nagu öeldud, siis ma ei ole meisterdamisegeenius ja selliseid asju nagu seal laual olid, ei oleks ma osanud isegi mitte otsida. Nii lihtsad ja ägedad asjad meisterdamiseks. Printsessikroonile kivikesi peale kleepima hakates arvasin ma küll, et mul ei ole selleks kannatust, kuid ühel hetkel tekib mingi hasart ja nii me Idaga neid kivikesi kleepisime. Ilus sai. Samal ajal kleepisid teised lapsed koeri ja käekotte kokku. Meil kleebib hetkel Marek üht koera kokku;)  Ida on neist uutest mänguasjadest täielikus vaimustuses. Ikkagi ise tehtud!

IMG_6803.JPGIMG_6824.JPGIMG_6830.JPGIMG_6849.JPGIMG_6852.JPGIMG_6855.JPGIMG_6857.JPGIMG_6859.JPG

Poolteist tundi möödus linnutiivul. ÄÄRETULT LÕBUS oli. Nii lapsed, vanemad kui juhendajad kõik olid nii sõbralikud ja positiivsed, abivalmid ja suhtlesid nagu oleks me kõik juba ammu vanad tuttavad. Kui te Solarise Apollosse ei jõudnud, siis homme kl 13 on teil võimalus Pärnu Apollosse minna.

“Linnu lood” kingiloos

Eelmisel nädalal tõi Apollo raamatupäkapikk meile uue raamatu – Evelin Ilvese “Linnu lood” (LINK). Ida on nüüd jõudnud ikka, kus ta viitsib ja tahab päriselt ka, et me talle raamatuid loeksime ja otseloomulikult teeb see mulle kui suurele raamatusõbrale rõõmu, et ehk kasvab lapsest ka lugeja.  Mina ja mu pinginaaber vedasime algkoolis kilode kaupa raamatuid endale koju lugemiseks, aga nagu ma aru olen saanud, siis tänapäeval on raamatuid armastav laps pigem haruldus.

Ida haaras “Linnu lood” kätte ja kukkus seda hoogsalt lehitsema. Cathrine Zaripi tehtud illustratsioonid paelusid teda täitsa pikaks ajaks. Ma ei tea, kas ajendatuna raamatus nähtud karupildist, kuid ühel hetkel kutsus Ida ka oma suute kaisumõmmi meiega kaasa lugema. Nii me siis seal kolmekesi voodis vedelsime ja lugema hakkasime.

9789949814534

Et täiesti aus olla, siis esimesi peatükke oli mul väga raske lugeda. Evelin Ilves ei kuulu just minu lemmikisikute hulka ja iga dialoog kõlas mu peas tema häälega, see häiris mind tohutult. Ma peaaegu tahtsin raamatu pooleli jätta, kuid Ida nõudis mingi pildi juures selgitust, et mis see on ja mis too on ning ma mõtlesin, et ma olen ikka nõme küll, et eelarvamuse pärast raamatut edasi ei loe. Sest vaadake, Evelin Ilves võib ju inimesena mulle ebameeldiv olla, kuid (ka kirjapandud lugude järgi) on ta oma lapsele väga hea ema ning ühest emast ja lapsest see raamat just räägibki. Kui ma olin peast eelarvamuse lahti lasknud, läks lugemine palju libedamalt. Muidugi ei lugenud me tervet raamatut korraga läbi, kuid kui Ida juba magas, lugesin ma selle ise lõpuni.

Ja mis ma teile ütlen? Äärmiselt armas ja lihtne raamat ühest mõnusast lapsepõlvest, mille Linnu veetsin oma emme ja issiga sügavas metsas talus elades. Tal ei ole seal mängimiseks teisi lapsi ja nii peab ta kasutama fantaasiat. Ta õpib tundma linde ja loomi, parimateks sõpradeks Toonepulk ja koer Luddu, ta õpib emmega leivategu, unistab “ödeventist”, ehitab linnumaja ja käib aegajalt emmega linnas. Kusjuures ma nägin ka üht intervjuud, kus Evelin Ilves ja Kadri Keiu seda raamatut tutvustasid ning Kadri Keiu jättis endast nii sümpaatse mulje, et raamatut lugedes tuli mulle kogu aeg silme ette see päris Linnu, kellest lood inspireeritud on, ja muutis ka raamatu vägagi sümpaatseks.

Lõpuks saab Linnu issist president ja nad kolivad perega suurde roosasse majja. Sinna, kus “Pehmed ja Karvased” elavad. Kas Linnu nendega ka kohtub, sellest lubab ta jutustada järgmises raamatus.

Raamatu suureks plussiks lisaks vahvatele joonistustele on see, et keel on lihtne ja peatükid paraja pikkusega, täpselt sellised ühe unejutu pikkused. Mina loodan, et see raamat avab lugejate silmad. Selles mõttes, et see näitab kui loomingulised, teravad ja huvitatud maailmaasjadest on lapsed tegelikult. Kui ma vaid laseme neil seda olla. Ja leiame nende jaoks aega, et maailmaasju selgitada. Nagu täiskasvanutele. Samuti ei tasu alahinnata loodust, loodus pakub lapsele nii palju avastamist ja mängurõõmu, kordades rohkem kui iPad või nutitelefon. Muidugi oleks hea, kui lapsel oleks ka “ödevent”, kellega koos mööda põlde ja metsa joosta, kuid pole ka hullu kui õde-venda pole, tegevusi jagub ka üksinda. Näiteks võib proovida suudelda konna ja vaadata, kas see muutub võluvaks printsiks.

Tahad teada, kas konn  muutub printsiks ja mida Linnu sellest arvab? Ühe raamatu loosin ma ka lugejate vahel välja. Selleks kirjuta kommentaaridesse, millised on Sinu lapse leidlikud lemmikmängud. Võitja loosin välja kolmapäeval 28.12

IMG_6360.JPG

Kas Mihkel Raud teeb mind kümme korda kuulsamaks?

Väikelapse emana tean ma pooli multikaid une pealt ja oskan igas situatsioonis tuua mõne multikast pärit tsitaadi. Lasteta või  juba täiskasvanud lastega vanemad vaatavad selle peale kui nõdrameelset, kuid no mis sa teed. Täna hommikul vaatasime me 6589 kord “Jääaega”, kus Sid ütleb, et talle ei meeldi too tiiger, sest too oskab mõtteid lugeda. Ma võtsin kätte Mihkel Raua uue raamatu “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (LINK) ja mõtlesin nagu Sid: “Mulle ei meeldi Mihkel Raud, sest ta oskab mõtteid lugeda” .

Kui ma esimene kord kuulsin, et Mihkel Raud on enesabiraamatu kirjutanud, mõtlesin ma, et Mihkel Raud on lolliks läinud, ta tundub pigem sedasorti tüüp, kes vihkab eneseabiõpikuid ja naerab nende üle. Olgem ausad, sina mõtlesid täpselt sama, eksju? Mihkel Raud on kaval, ta suhtleb läbi oma raamatu lugejaga ja esitab samasuguseid küsimusi. See on hea taktika – tekitab usaldusväärsust ja tekib tunne, et autor suhtleb sinuga otse või loebki su mõtteid. Ka mina vihkasin igasugu eneseabiõpikuid, sest 1) need on alati täis nii basic teadmisi, mis emapiimaga justkui kaasa peaks tulema ja 2) eeldavad, et kõik inimesed on ühesugused. Ma naersin eneseabiõpikute üle kuni ma sattusin tööle ühte ettevõttesse, kelle juhti ja omaniku ma siiani pean oma suurimaks õpetajaks, ta oli (ilmselt ka on) geniaalne juht, suurepärane inimestetundja, suur eneseabiõpikute austaja. Tänu temale lugesin ma läbi nii mõnedki teosed (peale koduse “kohustusliku kirjanduse” Dale Garnegie, mis mind ehk oligi eneseabiõpikuid naeruvääristama pannud) ja sain aru, et kui inimene on piisavalt intelligentne, siis ta ei häbene tunnistada, et ta loeb sellist kirjandust, vaid oskab saasta olulisest eristada ning loeb neist raamatutest välja selle, mis oluline. Talle. Tollel hetkel. Ja uskuge mind, just põhitõed on väga tihti need, mida me kipume unustama.

Kui te olete samasuguse suhtumisega nagu mina, siis teile meeldib Mihkel Raua raamat garanteeritult. Mulle on Mihkel Raud alati kusjuures pigem meeldinud, kuid midagi temas on mind alati ka ärritanud, “Musta pori” ei ole ma lugenud, kuid tänu sellele raamatule sain ma inimesest tundma hoopis teist külge ja see hakkas mulle meeldima. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et Mihkel Raud on see, kes ta tegelikult on, ei proovi olla keegi teine. Ta ongi aus ja otsekohene, vaieldamatult andekas inimene, oma vigade ja ebakindlustega. Olen minagi vaadanud ta saateid ja mõelnud, miks ta näoga grimasse teeb, sest ma olen arvanud, et see on poos, mingi mask, et näidata oma üleolekut või suhtumist. Alles täna hommikul sain ma teada, et tegu on hoopis tikkidega. Internet on täis igasugu motiveerivaid nõmedaid tsitaate, mida me pidevalt jagame, kuid täna sain ma aru, et tegelikult on nii mõnigi neist tõepoolest tõsi. Ära kritiseeri ja anna hinnangut enne kui sa tead tegelikke tagamaid!

Mulle meeldib raamatu humoorikas ja eneseirooniline ülesehitus, ühtpidi loed nagu ühe kuulsa inimese salajast päevikut, teisalt aga eneseabiõpikut, kus autor muuhulgas keskendub teemadele nagu kuidas teenida palju raha; kuidas kuulsaks saada; kuidas tuba koristada; kuidas kriitikaga toime tulla, kuidas alkoholism kontrolli alla saada jne. Ma olen kindel, et me kõik oleme enim huvitatud sellest, kuidas teenida palju raha. “Mäletad kunagist valimisloosungit “Õnn ei peitu rahas”? Sellist jama saavad endale lubada vaid poliitikud. Sama loogikaga võiks väita, et õnn ei ole tasutud elektriarves. Mine ja püüa seda Eesti Energiale rääkida. Õnn ei ole rahas täpselt nii kaua, kuni sul on raha, mille eest õnne osta. Kui raha ei ole, siis pole ka õnne, raiu vastupidist palju tahad /…/ Ma saan hiilgavalt aru, kui küüniliselt kogu see raha jumaldamise jutt minu suust kõlab. Ma olen terve elu seletanud, kui väga mulle vaesed meeldivad ja kui leegitsevalt ma ebavõrdsust vihkan. Platoonilisel tasandil, kusagil roosa pilvekese serval, arvan ma nii elu lõpuni. /…/ Kohe, kui jutt minu isikliku raha peale veereb, saab minust südametu kapitalist.”  Ma ei saaks rohkem nõus olla. Raha on oluline. Punkt. Aga selle nimel tuleb ka tööd teha. Tuleb omandada oskusi ja need oskused rahaks teha ning oskusi omandada pole kunagi liiga hilja. Elukestev õpe! Olla vajalik oma oskustega ka siis, kui üks oskus ootamatult masinatega asendatakse. Mulle meeldib, et raamatus tuleb välja see, mida ma ka ise juba pikka aega püüan praktiseerida. Ei mingit multitaskingut, vaid keskendumist, vähem tööd (st tööaega), aga hoopis rohkem saab tehtud. Mu meelest on ammu juba klassikaline 9-5 kontoritöö end ammendanud, sest ükski inimene ei suuda kaheksa tundi järjest produktiivne olla. Palju lühema ajaga annab palju rohkem ära teha. Ma olen ka oma tööaja ära jaganud erinevate ülesannete vahel ning kui ma vanasti vastasin igale meilile KOHE, kasvõi öösel, sest äkki muidu keegi arvab, et ma ei teegi tööd, siis täna teen ma tööd võib-olla poole vähem, aga poole produktiivsemalt.

Ka Mihkel Raud soovitab oma raamatus keskenduda aju tipptunnile, st teha olulised asjad sel ajal, kui aju kõige paremini toimib (selle selgeks saamiseks on raamatus ka nipp). Ja vähem aega ühele konkreetsele ettevõttele (kelle kodulehel me pool oma internetis veedetud ajast veedame) raha teenimist. Aeg on raha, autor on ajale hinna pannud. Iga tund = üks euro, keskmisel Eesti mehel on peale “taastumismaksu” ehk magamist ette nähtud 434 350 eurot, sõltuvalt vanusest on osa sellest juba kulutatud. Nüüd peab väga täpselt mõtlema, kuidas ülejäänud aega (raha) kasutada. Kulutada aga pole mõtet asjadele, mis meile midagi ei paku. Lapsed tüdinevad uutest leludest ära paari tunniga, aga me täiskasvanutena pole palju paremad. Me tüdineme ka “leludest”, viskame prügikasti asjad, millele väärtuslikku raha kulutanud. Teeme nädala jooksul eksperimendi nagu Mihkle Raud soovitab ja koostame nimekirja asjadest, mille ostmata jätame kui veidike järele mõtleme, kas meil seda on ikka vaja. Nädala lõpus lööme kokku raha, mis pangakontole alles jäi.

Blogijana huvitasid mind isiklikult ka kriitika ja kuulsuse peatükid. Ma ei ole küll kunagi tahtnud saada Jumalaks nagu Mihkel Raud, kuid üks klassiõde saatis mulle väljavõtte mingist päevikust, kus mu suurimaks sooviks oli saada kuulsaks ja rikkaks. Rikkaks ei ole ma saanud, ilmselt vale suhtumise pärast, kuid kuulsaks ei saa ma suure tõenäosusega kunagi. “Ameerikas makstakse kõige rohkem kolumnistidele, keda 260 miljonit inimest vihkab ja 40 miljonit armastab. Sul peab olema hate club, ilma selleta pole fan club`i võimalik ette kujutada.” Ja siin peitubki lihtne tõde. Kuigi aega-ajalt tundub, et mind vihkab “terve Eesti”, siis tegelikult ei tea “terve Eesti” minust mitte midagi. Ma oskan eeldatavasti üsna hästi kirjutada (raamatus näited laulusaatest laulmisega), kuid terve Eesti on täis inimesi, kes seda samal tasemel oskavad, selleks et oma kirjutamisega kuulsaks saada peab tegema midagi teistsugust, silma paistma ja mitte vähem oskama grammatikat, lisaks omama eelpoolmainitud hate club´i . Kui ka sina blogid, ja loodad blogimisega feimi (ja sulli) saada, siis vaata need neli kriteeriumit üle, kui sa nendele kõigile jaatavalt ei vasta, siis sinust Blogi Superstaari ei saa. Samamoodi küsi endalt, kas sa tahad, et iga su eksimus avaldatakse “Õhtulehe” kaanel? Mina ei vasta neile neljale kriteeriumile ja ei taha ka leida end pidevalt “Õhtulehe” kaanelt, seega isegi Mihkel Raua eneseabiraamatu lugemine ei tee mind kümme korda kuulsamaks. Blogimisega. Kui ma siiski tahan kuulsaks saada, pean ma selleks leidma mõne teise mooduse.  Aga ega ma enam nii väga tahagi.

Ma olen muutunud. Ma tahaks näiteks palju rohkem reisida. Minagi olen kohtunud inimestega, kes vihkavad reisimist. “Liiga palju stressi, ütlevad nad, pole vahet kas kükitad Pärnus või Lõuna-Ameerikas. kükitamisel tõesti pole vahet, aga reisimine just seepärast  kift ongi, et kisub su kükitamisest välja. See paiskab su keset seiklust, välja turvalisest igapäevast, isegi kui reis viib su pelgalt Riiga.

Kriitika suhtes räägin ka mina tihti, et on olemas lahmiv kriitika ja konstruktiivne kriitika, millest on midagi õppida. Ma ei ole kunagi varem mõelnud, et on ainult üks kriitika. “See, millest ei tohi välja teha. Ülejäänu pole kriitika, vaid nõuanded ja tähelepanujuhtimine ehk kõik see, mida saab ja tuleb õppida. Kriitika on aga alati lahmiv ja mis veelgi olulisem – kriitikal pole sinuga mitte mingit pistmist./…/Ja kui juba armastatud teatrijuht, kes õhtupimeduses naisalluvat jalaga peksab, su tähelepanu heal juhul kaheks sekundiks püüab, siis kui suuteks hindad sa võimalust, et küla sinu jamadega oma pead viitsib vaevata? No just. /…/ Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist!

Mulle tundub, et ma võiksin sellest raamatust veel pikalt kirjutada, sest no palun vaadake ise, milline see peale lugemist välja nägi. Kõik need “hiirekõrvad” on lihtsad tarkuseterad, mida ma tahtsin oma blogilugejatega jagada, aga see postits veniks kilomeetripikkuseks. Ma jätan teile endile hoopis avastamisrõõmu.

14581478_1193402747364934_4608323198771324310_n.jpg

Pigem hakkan ma otsi kokku tõmbama ja jagan teiega veel vaid üht mõtet, mis minu mõtetega kattub. “Kui su poeg või tütar, mees või naine, sõber või sugulane on alkohoolik, siis saad sa teha ainult ühte – minema jalutada. Lugesid õigesti. Ainus viis lähedasest alkohoolikuga hakkama saada on ta hüljata. See ei ole lihtne. See on võimatu. Aga paraku on see ainus tee. Ma olen näinud kümneid inimesi, kes lähedase nimel oma elu elamata jätavad. /…/ Aga sul on üks kohustus veel – kohustus iseenda ees. Sa sündisid elama oma elu, mitte mingi puntras joodiku oma. Kas ühest elust, mis WC-potist alla libiseb, ei ole veel küllalt?” Aamen selle peale.

Ahjaa, üks asi veel, kus ma end ära tundsin. Mõnikord kirjutavad inimesed mulle, et mind tänada, et ma ühel või teisel teemal kirjutan; või mulle teada anda, et olen neid inspireerinud või liigutanud. See on paganama hea tunne kui keegi sind kiidab, sest me ju ei kipu liiga tihti kedagi kiitma. Ikka pigem kritiseerima. Seepärast olen ma hakanud kirjutama kirjanikele, lavastajatele jt kui nende teos on mind ühel või teisel moel liigutanud. Ja teate, mis on veel hea tunne? Kui nad sind hea sõna eest tänavad. Nüüd kavatsen ma Mihkel Rauale kirjutada. See raamat liigutas mind, või pigem motiveeris kuidagi seda hallollust, mida ma ajuks nimetan, veelgi rohkem teatud asjadele keskenduma ja teistele veelgi vähem keskenduma.

Tänu Apollo raamatupoele on mul võimalus Mihkel Raua raamat ka ühele teist kinkida. Selleks, et kingiloosis osaleda kirjuta kommentaaridesse, mis oli esimene number, millele sa mõtlesid, kui ma palun sul valida üks number vahemikus üks kuni kümme. Raamatu loosin välja 07.11.

Ablasapukas Pekirebija ja Upsadimõnus Katustroofiline Krõmpsuvmaitsev Singervingerdis kutsuvad teid peole!

Roald Dahli teate? Noh kui mitte isiklikult, siis kuulnud olete temast ju ikka? Kui ka seda mitte, siis “Charlie ja šokolaadivabrikut” teate  raudselt?  Novot, nii ma arvasingi.  Roald Dahl on selle kirjutanud. Aga ta on kirjutanud veel ja rohkemgi. 1960ndatel aastatel tõi sõnameister avalikkuse ette muinasjutud, mida olid seni kuulnud vaid Dahli enda lapsed, kes tema fantaasialendu inspireerisid. Nende täiesti ootamatute lõppude ning puäntidega, humoorikate ning äärmiselt lummavate  lugude sekka kuuluvad näiteks „James ja hiigelvirsik, „Suur Sõbralik Hiiglane“, „Matilda“, „Nõiad“, „Vapustav härra Rebane”

13. septembril tähistab nii terve maailm kui ka Apollo raamatukaupluste kett armastatud lastekirjaniku ROALD DAHLI 100. sünniaastapäeva! „Roald Dahli sünnipäevanädalal (12.-18.09) leiab kõikidest Apollo raamatukauplustest legendaarse kirjamehe auks kokkupandud väljapaneku, kus on esindatud autori värvikamad lasteraamatud. Lisaks on kõik lapsed 13. septembril  oodatud Solarise Apollosse joonistusõhtule. 

Dahli raamatud on alati teistest eristunud maagilisusega ja nii on natukene maagiline ka tema 100. sünnipäev. Kui sul mingil põhjusel (nagu näiteks meil, sest me oleme Norras) ei õnnestu 13.septembril Solarisse peole minna, siis peost osa saamiseks on sul ikka mitu võimalust:

1) Sellelt lingilt ROALD DAHL 100 – peopakett leiad kõik vajaliku selleks, et üks tore pidu korraldada kasvõi oma elutoas, koolis, lasteaias, vanaema juures õunapuu otsas. Hetkel on sünnipäevani jäänud 6 päeva, 8 tundi ja 58 minutit, sekundid lähevad liiga ruttu, et neil jõuaks silma peale hoida.

2) Osale joonistuskonkursil. Kas sa oled kunagi mõelnud, milline tegelane sina Roald Dahli raamatus olla võiksid? Kas oled Viuvopsuv Singervingerdis? Vupsvihisev Kondiragistaja või hoopis Kolkskummitav Nuudliuss?

Selleks, et osaleda Apollo poolt väljakuulutatud joonistuskonkursil tuleb sul vaid see järgi vaadata allpool olevalt pildilt ning seejärel lasta oma fantaasial lennata, joonistades oma nägemuse sellest, milline see tegelane välja näha võiks. Konkursil osalevad kõik pildid, mis saadetakse ajavahemikul 6.-18. september aadressile kampaania@apollo.ee või viiakse lähimasse Apollo raamatukauplusesse.

image002.png

Ablasapukas Pekirebija ja Upsadimõnus Katustroofiline Krõmpsuvmaitsev Singervingerdis lähevad igatahes täna koju oma fantaasiaid paberile panema, sest ega siis auhinnadki puudu ühel konkursil. Viis parimat tööd võidavad Mesikäpa lõbusa kujundusega kommikohvri, millest leiab parimad Mesikäpa maiustused ning lugemisrõõmu Roald Dahli lasteraamatute näol. Meie, Singervingerdised,  armastame nii maiustusi kui lasteraamatuid!

Ja ära siis unusta, et kui sul vähegi aega ja võimalust on, siis 13.09 kl 17:30 kõik Solarise Apollosse krõmpsuvamaitsvale, vupsvihisevale, võluvägevale sünnipäevapeole!