Äärmusest äärmusesse

Teate, mis mind teinekord ilgelt närvi ajab? Äärmused. Inimesed kipuvad asju võtma must-valgelt. On kas nii või naa. Rohkem variante pole.

No näiteks ütlen ma, et mulle ei meeldi avalik imetamise eksponeerimine. Ma ei saa sellest aru. Kõik teavad, milleks rinnad on. Kõik teavad, et beebid peavad sööma. Naised imetavad. Kõik teavad neid fakte. Aga ma ei saa aru, miks seda peab eksponeerima. Instagramis. Sotsiaalmeedias.  Ja nii edasi. Mis juhtub kui ma selle välja ütlen? Ma saan kommentaarideks omg, sa oled haige inimene, keda häirib imetamine. Omg, imetav ema on ilus. Omg, kus see ema siis imetama peab. Keldris pimedas või. Tänu ühele Staarile on minust tekitatud kuvand, et ma vihkan imetavaid naisi ja aeg-ajalt pean ma ikka lugema, kuidas keegi kusagil torkab, et “see mutt, kellel silmad peast välja kukuvad imetamise peale” või muud sarnast. Alles hiljuti nägin ma üht pilti instagramis, kus keegi soovis “head liputamise…see tähendab imetamise nädalat”. Ei ole vaimukas.  Ütled üht, aga argumenteerima ja selgeks hakatakse tegema teist.

Või siis võtame selle loo. Väidetavalt otsis keegi oma 7kuusele tibule kiiresti-kiiresti hoidjat, sest vaja oli minna maailma parimale peole ehk weekendile. Ja hakkab jälle tulema! Mis selles siis halba on, et noor ema tahab end tuulutada? Kas peab vaid kodus istuma nagu kanaema? Asi ei ole hoidja otsimises. Ega tuulutamises. Mina olin Idast esimest korda öö eemal, kui laps oli vaid (!!!) viiekuune, sest ma lihtsalt vajasin korraks oma aega. Ma ei kritiseeri ühtegi ema ega isa, kes tahab end tuulutama minna, aga kui keegi otsib oma beebile kaheks ööks suvalist hoidjat, et minna Weekendile, siis ausalt…paneb ikka kulmu kergitama küll. Loetakse aga välja seda, et keegi kanaema arvab, et ema ei tohiks lapse kõrvalt ära käia. No ei loeta välja seda, mida tegelikult öeldakse.

Üldse see laste hoidmise ja lastega tegelemise/mitte tegelemise teema on selline teema, mis inimesed tagajalgadele ajab. Kirjutasin loo, et lapse kõrvalt on kodukontoris tööd teha ja temaga koosolekutel käia tibake keeruline. Kõik saab tehtud, aga väsitav on, sest ikka on nii, et kui oled soone peal, siis on lapsel just sel hetkel vaja piima/pissile/uut kleiti/kingi/õue minna ja mis sain ma kommentaarideks. Rongaema, kes poleks pidanud last saamagi. Vaene laps, kelle ema ei hooli temast. Anna laps lastekodusse, tal on seal parem kui emaga, kes temast ei hooli. Jälle äärmus. Oled lapsega koos tööl käimisest väsinud ja ei armasta korraga oma last. Olen ma endast tõesti nii halva ema mulje jätnud?

Mis saaks veel siis kui ma lapsehoidja võtaks? Enam pole selleks muidugi vajadust, sest suveprojektid on läbi ja mul on alles jäänud vaid üks töökoht + blogi(d), mis ei võta just teab kui palju aega mu päevast. Eile jõudsin ma Ida une ajal teha ära vajalikud tööasjad, me jõudsime koristada, mängida ja süüa teha. Blogida oleks ka jõudnud, aga lihtsalt ei viitsinud. Harjumatult vähe oli teha. Aga teemasse tagasi, siis ma kujutan vaid ette, mis oleks saanud kui ma oleks lapsehoidjat otsima hakanud.

Miks inimesed kalduvad ühest äärmusest teise ega oska analüüsida ega kaasa mõelda. Tihti käib vaid mingi lahmimine. Pealkirjade järgi kommenteerimine. Kontekstist välja kiskumine. Miks?

Püha issand jumal kui aeglased on mehed!

Selle postituse nimi võiks vabalt olla ka “Majas elamise rõõmud ehk see maja ei saa kunagi valmis”. Me oleme siin elanud nüüd 11 aastat ja jumala eest, mina ei näe, et sellel ehitamisel lõppu tuleks. Ühest otsast pole veel valmiski kui teisest otsast laguneb. Lisaks tulevad meile aegajalt kummalised mõtted, et ikka lisatööd jaguks. Noh nagu sel aastal. Mulle käis ilgelt närvidele, et maja taha sai meie garderoobist ja nii me muudku unistasime, et küll oleks hea kui köögist otse maja taha saaks. Ja et seal ka terrass oleks. Selline suurem.

Alustame sellest, et niimoodi unistades saime me aru, et meil on teise korruse magamistoas täiesti kasutu rõdu ja seega ka rõduuks. Üldse ei saa ma aru, mis loogika on oma majas teisele korrusele rõdu ehitada. Lähen alla korrusele, teen hommikukohvi ja siis lähen tagasi magamistuppa kohvi jooma? Selle asemel, et terrassil kohvi juua, eksju. No vot. Nii me siis tulimegi mõtte peale, et toome rõduukse alla korrusele ja viime alumise korruse akna üles (kuna see aken, mille asemele läks rõduuks, oli liiga väike, võtsime me ka elutoast ühe akna ära). Mõnus on küll kui on uks kohe köögist maja taha, aga kodus sees on nagu sõda majast üle käinud.

Edasi hakkas ikka hullult segama, et uksest astudes ei olnud seal all treppi  või terrassi ja ikka käisime me maja taha läbi garderoobi. Sel nädalavahetusel otsustasime me siis terrassi ehitamise ette. St mina ütlesin, et äkki teeks ära ja Marek hakkas tegema. Kutsus sõbra ka appi. Püha jeesus, kui kaua läheb meestel aega, et omavahel kokkuleppele jõuda KUIDAS terrassi ehitama hakata. Nad reaalselt vaidlesid pool päeva. Ilma liialdamata. Kui kokkuleppele said, siis lõpuks läks ehitamiseks vaid mõned tunnid, aga nad said valmis vaid karkassi, sest kell oli juba 12 õhtul. KUI nad ei oleks nii palju vaielnud, oleksid nad kogu terrassi juba eile valmis saanud, aga ei…neil oli vaja vaielda. Ma ei tea, mis meestel on selle vaidlemisega, et keegi ei taha alla anda. Aga selgeks ka ei tee teineteisele, et miks üks või teine meetod ehitamiseks parem on. Ausalt, mul oli vahepeal tunne, et ma lähen ise ehitama. Mitte et ma oskaks, aga siis oleks loba asemel vähemalt midagi tehtud saadud.

Täna lõunaks sai terrass lõpuks valmis. Siit sealt on vaja veel viimistleda ja minu töö on vana osa ka ära õlitada, aga valmis ta vähemalt sai. Ühtepidi tundub, et midagi on jälle valmis ja nii ilus, aga tegelikkus on see, et kõik on ikka veel poolik. Majas elamise “rõõmud” – kogu aeg on midagi teha. Ja pole siis ime, et ma ei saa endale uusi tenniseid lubada, sest kui on valida kas voodrilaud või tennised, valin ma voodrilaua.

19970632_1445380028833870_1931760515_n19987619_1445380008833872_665026035_n

Korteris oli ikka lihtne elada. Ainus mure oli, et ei viitsinud kogu aeg 38m2 (!) suurust korterit koristada. Nüüd on lisaks majale veel ka aed ja sada tuhat muud asja. Kes see jaksab? Ja kes tahab tulla meile appi maja värvima uuel nädalavahetusel?

Okei, tegelikult ma loomulikult ei vingu majas elamise üle. Lihtsalt kuradima palju aega ja raha läheb, et seda korras hoida. Samas. Valikute küsimus.

 

Tööl käimine segab elamist

Ma ei ole tööl käinud umbes viis aastat. Noh niimoodi üheksast viieni ja kellegi alluvuses. Tööd olen teinud küll, aga siis kui ise tahan ja kuidas mulle sobib. Kui ei viitsi ei tee. Mulle sobis. Ideaalis elakski ma rantjee elu. Kahjuks aga ei ole läinud nii nagu mina tahan ja Eesti tagasi tulles pidin ma tööd hakkama otsima. Otsisin ikka selliseid töökohti, kus saaksin ise otsustada, aga ei tea mina, kas mul ei ole ikka piisavalt oskusi või pole selliseid töökohti, igatahes kestsid otsingud viis kuud. Tulemusteta. Kass hakkas peale tulema. Hea on, et ma antidepressante söön. Ega iseenesest mul ei olnud midagi kodus istumise vastu, sellel oli vaid üks miinus. Arved ja väljaminekud ei tahtnud peatuda, vaid maksmata arvete hunnik kuhjus. Lõpuks ei jäänud mul enam muud üle kui latt allapoole lasta.

Võib-olla te olete aru saanud, et ma käin juba mõnda aega nüüd tööl. Ma ütlen ausalt, et see on jumalast keeruline. Ei ole nii, et täna ei viitsi minna või et ah täna võiks minna spaasse või reisile. Isegi Rootsi reisi jaoks pidin ma puhkusepäevad võtma. Mina ei tea, kuidas inimesed suudavad tööl käia. See segab täielikult elamist. Eriti kui sul on veel vahetustega töö. Lihtsalt hambad ristis topid end laupäeva hommikul riidesse ja ronid tööle. Ma ei taha sellist tööd teha! Palun palun palun, ma tahan teha normaalset tööd. Ma olen vist nüüd üks neist inimestest, kes vihkab oma tööd ja elab vaid vabade päevade nimel.

Väkk.

Ma tegelikult ei taha isegi öelda, kus ma töötan. Ma olen rohkemat väärt. Ma oskan rohkem. Ausalt. Miks keegi peale minu seda ei näe. Ma ei taha selles kuradima infoletis inimeste kliendikaarte pikendada, ma ei taha neile vastata, miks üks või teine toode on teise hinnaga ja ma ei taha nende kuradima lotopileteid kontrollida.

No miks ma ometi ei võiks olla nii andekas ja populaarne blogija, et sellega raha teeniks.

Kassssss.

Minu karistus ehk teretulemast teisele korrusele!

Millised on minu pühapäevad? “Emme, ärka üles!” kilkab keegi ukse vahelt. Ma ajan silmad vastumeelselt lahti. “Emme, ärka üles!” ei jäta hääl mind rahule. “Ütle issile, et ta emmele kohvi teeks!” saadan ma väikese sõnajala alla, lootes veel natuke rahu saada.

“Issi, teeb emmel kohvi!” kajab mu kõrvu hääl, ikka teiselt korruselt.

“Kohv on ammu valmis, las ajab end üles,” kuulen ma alumiselt korruselt vastust.

Hele peanupp ilmub uuesti ukse vahele. “Kohv on valmis, emme ärkab üles!” Mul ei jää muud üle kui end vastumeelselt voodist üles ajada.

“Miks mul ei lasta pühapäeva hommikul magada?” vingun ma. Marek vangutab pead ja ütleb, et kell on JUBA kaheksa. Ma ei jaksa isegi reageerida. Ma pole veel poolt kohvitassigi jõudnud lõpetada kui Marek ühtäkki püsti kargab ja aknaid pesema hakkab. Kell on vaevu kaheksa läbi. Ma pööritan silmi. “Ma ei jaksa nii kaua niisama passida,” lisab ta ja peseb aknaid edasi. Mina keeldun midagi tegemast ENNE kui ma olen saanud oma kohvi lõpetatud.

“Kas siin majas saab peekonit ja muna või ei saa?” hõikab juba varsti aknapesija. Ma ohkan sügavalt.

“Aga mis siis kui ma oleks eile peol kauem olnud ja MITTE viimase rongiga koju tulnud?” küsin ma hädaldades ja loivan kööki. “Kui mul oleks pohmakas?”

“Siis sa magaks,” vastab Marek. “Ise olid loll, et peole ei läinud edasi, vaid koju tulid. Oleks hiljem tulnud, siis me laseks sul magada!”

Ma mäletan kunagi ammmmmuseid aegu, kus ma pidin Marekile iga oma sammu ette kandma, nüüd saan ma karistada selle eest, et ma peolt liiga vara koju tulen. Mul ei jäänud midagi müüd üle kui oma karistus vastu võtta ja hommikusööki valmistada.

Peale hommikusööki suundusime me Idaga teist korrust koristama. See on hetkel muidugi tiba keeruline, sest meie Norras oleku ajal on Marek pool korrust ümber ehitanud, nii et kõik on JÄLLE poolik, aga noh, ma ei tahtnud Mareki silma all esimesel korrusel olla, sest pärast ta oleks ehk mind sundinud aknaid pesema. Mulle ei meeldi aknaid pesta. Ma parem olin teisel korrusel.

Ma tutvustan teile natuke meie teist korrust (et viilida ja teeselda nagu ma võtaks tolmu;) Teretulemast!

90% kesmisest toast on kas taaskasutusest või vanaemade-vanatädide pärandus. Näiteks diivanilaual oleva laudlina tikkis mu vanatädi Siberis. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, et mulle meeldivad vanad asjad, asjad, mil on mingi lugu rääkida, tähenduse ja hingega asjad. Osa inimesi nimetab neid ilmselt kolaks, mina nimetan neid väärtusteks.

IMG_4241.JPG

img_4242img_4247img_4240

Ida tuba on ilmselt üks selline tuba, mis mitte kunagi korras olema ei saa. Ta aitab küll hea meelega mul koristada, kuid juba järgmisel hetkel on tal meelest läinud, et ta lubas asjad sahtlitesse panna ning selle asemel on tuba täitunud pusletükkide ja mängukarudega. Tegelikult ongi kõige naljakam vaadata, kuidas see tuba kogu aeg muutub. Enne Ida sündi olid kõik asjad selles toas sätitud nii nagu mulle meeldis, et oleks ilus ja korras. Selline nagu muuseumieksponaat, kus asjad oma kohal. Nüüd on aga toas elu.

IMG_4230.JPGIMG_4215.JPGIMG_4220.JPGimg_4224IMG_4217.JPGIMG_4214.JPG

Magamistoa ilmselgelt suurimaks plussiks on hetkel vaade, sest tänu ootamatule remondile on kõik tibake paigast ära nihkunud. No vaatame, mis nägu see magamistuba siis saab kui ta lõpuks remonditud saab. Ma nimelt leidsin mingi maalimistehnika, mis mulle kohutavalt meeldib ja ma tahaks, et magamistuba saaks patina tehnikas tehtud, aga ma ei tea, kas me saame sellega hakkama. Värvipood ehk oskab nõu anda ja aidata.

IMG_4278.JPG

IMG_4255.JPG

IMG_4284.JPGimg_4274112413_8329

Ma ei saa öelda, et me sisekujundusteemadel Marekiga alati ühte meelt oleme, kuid õnneks ei ole meil ka nii suuri erimeelsusi, et me ei saaks kompromissile jõuda. No kui Hr Feng Shui ikkagi ütleb, et jalad ukse poole ei tohi magada, siis ma annan alla, mis sellest, et mu meelest oli niimoodi ilus ja hubane ja liigutan voodi vastu seina. Mareki juures meeldib mulle aga kõige rohkem see, et kuigi tema eelistaks igal pool puhtaid pindasid ja peidaks kõik asjad kappidesse ära, siis ta teab, et mina armastan erinevaid nipsasjakesi ning on leppinud minu selle “kiiksuga”.

Selline see meie pühapäevake teisel korrusel on. Aga lõpuks ometi võin ma alla minna, sest ma nägin, et Marek lõpetas just viimase akna pesu (kaks korrust seest JA väljast) ning oht, et ta mind tööle rakendaks, on möödas.

Aga mulle tuli meelde, et allkorrusel on istutamist ootavad eerikad. Kuna ma siis “Litsid” lõpuni loen? Oleks pidanud eile kaasa võtma linna, selle tunni aja jooksul, mis ma kohvikus sõbrannadest varem kohal olin, oleks kaugele jõudnud.