Kas rahulolematuna saab rahulolev olla?

Eks ma ju aimasin, et minu avameelne postitus meie pere muredest saab ilmselt palju tagasisidet,kuid ei osanud ma arvata, et see teema nii palju ka negatiivseid ja koledaid kommentaare saab. Muidugi on meil probleem, kuid see ei tähenda sugugi ei armukesi, tüdimust ega teineteise vihkamist või alandamist. Marek on 11 aastat olnud minu parim sõber, minu parim kaaslane, minu suurim fänn, minu suurim toetaja, minu suurim pilvedest maa peale tooja, minu realist, minu kalju, minu…KÕIK.

Me lihtsalt ei ole selline ninnu-nännu-hoiame-koguaeg-käest-kinni-ja-kingime-teineteisele-mõmmikuid-teeme-kõike-alati-koos-paar. Ma hindan ja austan oma abikaasat, kuid see ei tähenda, et ma ei tohiks teda kritiseerida või tema üle naerda. Kui te kuuleksite meie omavahelisi vestlusi lives, siis te arvaks, et me vihkame teineteist. Okei, aegajalt on see tõesti ka päris tüli, kuid laias laastus on see tögamine.

Me oleme üks kummaline paar. Kaks erinevat inimest. Kuid ometigi on meie vahel alati olemas olnud midagi, mis meid kokku kleebib. Teeb temast ja minust meie.

1.jpg

Mis mulle oma mehe juures kõige rohkem meeldib? Antud kontekstis meeldib mulle muidugi, et teda ei huvita “lollused”, millega ma hakkama saan. Muidugi ei poolda ta teinekord mu avameelsust (blogis), kuid ta ei heida mulle midagi ette. Ta võtab mu blogi kui osakest minust. Seda ei ole sugugi vähe, sest selleks peab olema tugev isiksus, et pideva lõõpimise ja “naeruvääristamisega” hakkama saada. Mul on hea meel, et mu abikaasa lubab mul end kirjanduslikult ära kasutada. Mina olen endale blogides kasvatanud üsna paksu naha, kuid minu suur respekt Marekile, kes olude sunnil on siia blogisse üheks peategelaseks sattunud ja on loomulikult paksu nahaga.

Enne Marekiga tutvusmist olin ma ebakindel ja haavatav, ma ei kannatanud kriitikat, ma võtsin kõike isiklikult ning lasin end ära kasutada, endale pähe astuda. Ma olen Marekile tänulik, et ta õpetas mulle enesekindlust ja usku endasse, ülbust ning julgust enda eest seista. Marek muutis ebakindla tüdruku enesekindlaks naiseks. Osaliselt on seega mu tööalased võidud Mareki teene.  Marek õpetas mulle ka olulist ebaolulisest eristama. Kriitikal ja kriitikal ning tülil ja tülil on vahe.

Marek on minusse süstinud enesekindlust ka välimuse suhtes. See on tema teene, et ma tunnen end (ebaadekvaatselt?) atraktiivsena. Tal on p…ui mu kõveratest jalgadest, lamedast rinnast või põrandat kriipivast hammastest, ka ülekilodest (ma tean, et ta iluideaal on pigem kondine naine, kuid ei ole ma kordagi kuulnud ta suust ühtegi etteheidet). Ma olen oma mehe jaoks ideaalne naine. Kas see ei ole uhke asi, mida öelda?

fashionista.jpg

Ma jumaldan seda, et Marek on kuldsete kätega ning terava taibu ja leidliku meelega. Pole asja, mida ta ei oskaks parandada ega ka pole asja, mille ta lahendust ei leiaks. Ma olen siiani impressed, et meie maja on ta põhimõtteliselt ÜKSI püsti pannud. Tänapäeval ei oska paljud mehed isegi linnumaja ehitada.  Samamoodi on Marek esimene mees, kel käsi püsti, kui kedagi vaja aidata on.

Lõpetuseks hindan ma ääretult seda, et mu mees on minu kõrval alati olemas, ta hoolib ja armastab mind hoolimata sellest, milline frukt ma tegelikult olla võin. Ta on alati olemas. Alati.

Ega ta seda sõnadesse väga tihti ei pane, sest…mees noh… kuid kurat, kui üks mees suudab panna oma naise tundma naisena, siis on see minu mees. Me kakleme, me vaidleme, me oleme eriavamustel, me lõõbime ja norime teineteise kallal, me ei ole roosamanna ja vahukoor, me oleme meie. Sarkastiline, osaliselt rahulolematu, kuid samas rahulolev paar.

Vot.

3.jpg

Kuidas elada koos kanaisaga?

Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.

Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.

Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.

Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!”  “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.

Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.

Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”.  Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.

“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.

Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?

Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”

Vestlused kolmepoolesega

Ma ei tea, miks ma ikka üllatun selle üle kui intelligentsed on tegelikult väikesed inimesed ja miks ma ikka aegajalt kipun Idat alahindama, sest tegelikult tean ma juba ammu, et nii mõneski vaidluses jään ma alla, sest mina ei ole nii kiire taibuga. Aga ma üllatun. Ja mõnikord ma üllatan ka selle üle kui kiiresti on arenenud tema sõnavara.

Näiteid ühest eilsest jonnist.

Ida hakkas nutma, sest me olime ta ratta autost välja tõstnud. “Minu ratas!” kiunus ta väikeste vahepausidega terve kodutee. Me püüdsime selgeks teha, et jah, ratast ei ole autos, aga jonn ei too seda ka kuidagi autosse tagasi. Ida jätkas: “Minu ratas!”

Me otsustasime Marekiga sama teha. Iga kord kui Ida kiunus “minu ratas”, ütles Marek “minu auto viidi eile ära, ma tahan oma autot” ja mina nutsin taga oma kümme aastat tagasi kadunud jopet. Niisiis.

Ida: “Minu ratas.”

Marek: “Minu auto.”

Mina: “Minu jope”

Marek andis neljanda ringiga alla, mina jätkasin. Selle peale ütles Ida mulle, et ma ei tohi jonnida.

“Aga miks sina tohid jonnida ja mina ei tohi?” küsisin mina.

“Sellepärast, et mina tahan üksinda jonnida,” vastas Ida ausalt. Esiteks üllatusin ma selle üle, kust ta üldse teab sõna “sellepärast”, see tundus mulle nii edasijõudnute-tase. Ma jäin mõneks ajaks vait ja lasin Idal “minu ratas” kiunuda, kuid jätkasin juba mõne aja pärast suvaliste asjade loetlemist kiunuval äärel. Iga kord kui Ida ütles “minu ratas”, ütlesin mina “minu kiisu”, “minu koer”, “minu puu”, “minu issi” ja “minu päike”.

“Emme, lõpeta, sulle ei ole nii palju asju vaja!” läks Ida lõpuks mu loetelu peale pahaseks. Ootamatult oli ratas meelest läinud. “See siin ei ole sinu issi,” vaatas ta mulle kurjalt otsa. Ma vastasin, et ei ole tõesti. “Sinu issi on kusagil…kusagil…teises kohas,” vastas ta mulle ja lisas “Tartus”.

Ma olin jällegi üllatunud. Ma ei tea, miks, sest miks ta ei peaks Tartut teadma, aga ma olin. Enne kui ma olin oma üllatusest üle saanud, jätkas Ida edasi arutelu. “Ja tegelikult (kust ta seda sõna teadis?) päikest ei tohi puudutada, päike teeb ai-ai, nii et käsi saab veriseks.”

Muidugi ei taha ma selle suvalise näitega öelda, et minu laps on geenius, ilmselt on ta kõige tavalisem kolmepoolene, kes on RÄÄKIMA õppinud, aga mina, kes ma ei tea ju lastest midagi, olen pidevalt pahviks löödud sellest, et ta ju TEGELIKULT JA PÄRISELT RÄÄGIB. See on nii müstiline. Veel aasta tagasi oli kõik ju hoopis teisiti. Ja ka siis ma arvasin, et ta räägib, aga nüüd ta räägib…nagu päris inimene.

Lõpetuseks veel üks väikene õhtune vestlus.  Söögilaua taga tegi Ida avalduse, et tema tahaks koju sellist päris väikest beebit. Me küsisime, kas ta teab, kust neid beebisid siis saab. “Poest!” vastas Ida kindlalt. Kuna Ida läheb täna onu Tarmoga Tartusse, aga tal on mingi kummaline faas/iga, kus ta ei taha kellegagi kuhugi minna, siis ma otsustasin seda Ida lauset ära kasutada. Nimelt iga kord kui Ida onu Tarmoga kuhugi sõidab, räägib ta mulle, et onu Tarmo viib ta burgeripoodi (=tankla, kust saab hot dog´i). Ehk siis POODI. Aga poes müüakse ju ka beebisid. Nii ma siis küsisin Idalt, kas ta tahab onu Tarmoga Tartusse minna, kui onu Tarmo viib ta poodi ja nad saavad vaadata, kas seal müüakse hot doge või beebisid. Raha lubasin ka kaasa anda, et laps saaks siis valida kumba ta osta tahab (juhul kui poes tõesti ka beebisid on! milles ma natuke julgesin kahelda). Ida oli nõus. Nii sai ta meelitatud Tartusse sõitma. Sorry, onu Tarmo. Aga siis sa vähemalt tead, kui Ida Statoilis beebisid riiulist otsib.

Olme

Lühidalt võiksin ma selle loo kokku ühe lausega. Mu auto on katki. Kuid ma räägin pikemalt. Et kõik ausalt ära rääkida pean ma siiski alustama sellest, et mu auto on katki ja logistiliselt elame, töötame, käime lasteaias me kohtades, mis muudavad ühe autoga elamise võimatuks. Mäletate ma rääkisin, et ma ei kujutaks ette kui ma peaksin ILMA autota ka päristööl käima, et see oleks võimatu missioon. Noh, nüüd tegelikult on nii, et ma päris palju pean siiski hommikul linna minema, kohtumistele, koosolekutele, tööle. Kui ma sõbrannalt autot laenasin oli elu nagu lill. Me ärkasime küll koos Marekiga enne kukke ja koitu, kuid mul oli kaks-kolm tundi end kokku korjata. Ma ei ole hommikuinimene. Mu aju ei toimi hommikul vara. Ärkamisega saan ma hakkama, kuid ma ei saa hakkama “ennast-pestud-kohvi-joodud-laps-riidesse-laps-lasteaeda-autosse-linna- rutiiniga- ja-seda-kõike-45-minutiga-rutiiniga”.

Ei, ma ei süüdista Marekit. Tema peabki nii vara kodust välja minema, et mitte kaks tundi tööle minna, ummikud kella kaheksa-üheksa vahel on metsikud, mina läheks ka tema asemel vara. Või okei, ma tegelikult alustaks tema asemel oma tööpäeva hiljem, peale ummikuid, AGA ka see on välistatud, sest ta peab jõudma ka Idale järele. Ja selleks peab ta tööpäeva varem lõpetama. Kui ta veel ka hiljem läheks, siis ei saakski ta tööl olla. Töö aga on Marekile püha.

Ma olen uurinud ühistransporti. Kui ma tahaksin linnapäevadel Idale lasteaeda jõuda järgi bussiga ja bussiga ka koju saada, peaksin ma linnast liikuma hakkama kell 14, see on liiga vara. Kusjuures koju jõudmine võtaks aega 2,5 tundi. Saate aru, kaks ja pool tundi!

Igatahes nii me siis veame end kodust enne seitset välja, minu silmad on küll lahti, kuid ma magan, ma ei suuda mõelda, ma ei suuda rääkida, ma ei suuda. Marek on ärkvel. Ta räägib minuga. Olulistel olmelistel teemadel. Kas ma selle arve olen ära maksnud, kas ma raamatupidajalt seda olen küsinud, mis me teeme sellega, kus ma maha tahan minna, kuhu ma õhtul tulla saan, mis me nädalavahetusel teeme, kes Idat hoiab kui mina Norras olen ja teda kodus pole. Olme. Oluline, aga kell seitse hommikul on olme jaoks liiga vara. Ma oleksin olmeks valmis alates kella üheksast.

Sel nädalal olid mul planeeritud õhtused trennipäevad. Ma loobusin nendest, sest liiga palju oli stressi. Ma saan jällegi aru. Marek on pool maja maha lammutanud, ta tahab õhtuti peale tööd need seinad uuesti kinni ehitada. Kui ta on Idaga üksi kodus, siis ta ei saa. Ida tahab issiga mängida. Issi ei oska öelda, et mängi üksi.

Nii palju stressi. Kui keegi teab kedagi, kes vanal Range Roveril kompressori ära oskab parandada, siis andke mulle teada. Ma söön kasvõi kuuaega kartulikoori, aga ma tahan, et mu auto terveks saaks.

Siis kui ma aru saan, et Marekil on õigus

Mõnikord ma tülitsen Marekiga. Näiteks siis kui ta ütleb, et on peale füüsilist tööd väsinud ja mulle jääb mulje nagu minu töö arvuti taga oleks vähem väsitavam. Ma ei tea, kas ta tegelikult ka nii mõtleb, aga no ma oskan  pilkudest ja sõnadest välja lugeda igasugu asju, mis mulle parasjagu sobib.

Ma olen nüüd kaks päeva terrassi küürinud ja õlitanud, nii et mu käed on katki, selg ja jalad valusad, aga samas tunne on hea. Ei saa öelda, et ma päris rahul oleks tulemusega, sest kui harjaga küürides lauad aina kenamaks läksid (aga jäid ebaühtlaselt puhtad siiski, sest ma ei jaksanud ühepalju nühkida), mõtlesin ma, et paganama kahju, et too survepesuri vooliku varuosa (mille me suve ALGUSES tellisime) jäi tulemata ja ma ei saanud pesuriga terrassi puhtaks nühkida. SIIS oleks tulemus kindlasti veel palju parem. Kuid ma pean ütlema, et ma olen rahul. Kui üks asi välja arvata.

IMG_2966.JPGIMG_2970.JPG

Ma sain aru, et Marekil on õigus. Füüsiline töö ON raskem. Ja ma olen varem ka õlitanud ja peitsinud ja maalinud, aga Marek on alati enne eeltöö ära teinud. Selle kõige raskema osa. Mida ma nüüd pidin ise tegema. Vesivilli sain ka kätte.

 

Collect moments, not things*

Kui ma aeg-ajalt ei oleks ikka sama sarkastiline, ärrituv, vihastav mina, siis ma julgeks öelda, et midagi on minuga väga valesti. Juba teist päeva oleme me Idaga rattaga sõitmas käinud, mõlemad päevad 12 kilomeetrit (mis minu jaoks on juba täielik eneseületus) ja ma tunnen, et see olen aina rohkem ja rohkem mina.

Sõidad mööda külavaheteid, omades mõtetes, teed peatusi, korjad lilli, paitad lambaid (kas ma pean siin kohal üldse  ütlema, et ma olen siiani loomi, välja arvatud koerad-kassid, kartnud?), jõuad…hmmm…kuhugi ja naudid lihtsalt loodust. Norra eeliseks on see, et vahet ei ole, kus pärapõrgus sa ringi ka ei sõidaks, ikka jõuad varem või hiljem mõne hingematva vaatega kohani.

Veel umbes aasta tagasi poleks ma millegi sellise peale küll vabatahtlikult tulnud. Veel umbes pool aastat tagasi vaatasin ma lastetooliga rattaid ja mõtlesin, et kuidas kurat niimoodi võimalik sõita on, MINA raudselt EI saaks hakkama. No ja siin ma nüüd siis olen.

Kui meie elu meid nüüd Eesti tagasi viib, siis just sellistest rattasõitudest hakkan ma puudust tundma. Hahh, meil pole Eestis isegi rattaid, nii et mugav vabandus, miks mitte liikuda, on kohe varnast võtta…

*Imal tsitaat, on. Ma olen nõus. Aga kuidagi sobis, sest eile kui ma hakkasin pilte tegeme, avastasin ma, et mälukaart jäi koju. Täna ei olnud mõtted ja kohad enam samad. Eilsed pildid salvestusid ühele teisele mälukaardile;)

IMG_0679

IMG_0687

There is something wrong with me. If also my sarcasm and getting upset way too easily would have disappeared, I think I would need to go to the doctor’s. I sometimes don’t recognize myself. Who is this person riding a bike volunteerily two days in a row? Taking photos, petting the sheep, collecting flowers, taking small breaks. Is it me?

I think a year ago there would not be a chance to get me on a bike to ride 24km just somewhere. For fun. Half a year ago I was looking how people were riding bikes with children sitting in their seat and thought how is this possible, I could never do this. And what am I doing now?

The best thing about Norway is that no matter where you go, there is sooner or later a beautiful breathtaking place to find. If we now will leave Norway, this is what I am going to miss most. And we don’t even have bikes in Estonia, so knowing me, in a few months this lazy me finding excuses to not move her fat ass will return.

*The quote is cheesy I know, but also so right. Yesterday when I wanted to take photos I discovered I didn’t take memory card with me, and today the mood and places and views were not the same. Yesterday’s views were captured on a different memory card;)

Täiesti suvaline pildipostitus

Eile oli vihmane ilm ja kui muidu mõjuvad sellised ilmad mulle kuidagi melanhoolselt, siis eile mõjus vihm hoopiski kuidagi…ma ei oskagi õiget sõna leida. Motiveerivalt? rahustavalt? Romantiliselt?

Võib olla põhjus selles, et ma tunnen, et psühholoogi juures käimisel on mingi mõju. Ma olen püüdnud ennast kõrvalt vaadata, analüüsida, see on üks veider kogemus. Ma kirjutan sellest pikemalt, nii palju kummalisi mõtteid on pea täis. Aga pilt on ikkagi kuidagi selgem.

Veider…

IMG_0425IMG_0603IMG_0602IMG_0607IMG_0608IMG_0610