Kas inimest saab aidata kui probleemi ei ole?

Ma sattusin paar päeva tagasi vaatama ühe oma endise tuttava purjuspäi lällamist/ halamist/esinemist sotsiaalmeedia vahendusel ja mingil põhjusel olen ma sellele viimaste päevade jooksul palju mõelnud.  Arvo Kukumäe filmi “Kuku:mina jään ellu” olete näinud? Kui ei ole, siis soovitan vaadata, aga võite selle kohta ka siit lugeda.  Kurb ja karm tõde, kuid sarnasus tolle tuttava käitumise ning selle filmi vahel on olemas. See mõte häirib mind. Kuigi ei peaks.

Sellel, et see ei tohiks mind häirida, on mitu põhjust. Teiste elu ei saa elada. Täiskasvanud inimesed teevad ise oma valikuid. Probleemile vihjates selgub alati tõsiasi, et ütleja (antud juhul mina) on kade ja kibestunud ning otseloomulikult õel inimene. Boonusena järgneb sellele ka ütleja mudaga üle valamine. Barrikaadidele viskumisest ei hakka ma isegi rääkima.

Jah, teil on õigus, kui te arvate, et teate, kellest ma räägin. Miks ma oma sõnu söön? Vaadake, ma olen juba öelnud, et keiser on paljas, ma olen juba virtuaalselt sada korda peksa saanud ning ma tean juba, et olen õel ja kade ja kibestunud, kole ja paks ja vana inimene, seega mul ei ole enam midagi kaotada. Aga võib olla on kellelgi teisel midagi võita. Kiitvad kommentaarid eranditult iga teema kohta tõstavad lühiajaliselt enesetunnet. Muidugi. Kellele meist ei meeldiks kiitus?  Kuid mõnikord on kriitika ja karm tõde olulisemad. Kriitikast saab õppida ja kriitika aitab areneda. See ei tähenda absoluutselt, et kõike kriitikat peab hinge võtma. Mõned asjad ei saa ka kõigile meeldida. See on okei ja sellega tuleb leppida.

Ma ei taha olla maailmaparandaja, kuid ma pean ausalt tunnistama, et mind lihtsalt häirib, kuidas sõbrad ja pere lasevad inimesel, kel on tõsiseid probleeme enesehinnangu ja reaalsuse tajuga, mida leevendatakse alkoholiga, end lolliks teha. Ma saan aru, et inimest ei saa aidata kui probleemi pole olemas. Aga damn it, perekond ja sõbrad, tehke silmad lahti! Ja suu!

Äärmusest äärmusesse

Teate, mis mind teinekord ilgelt närvi ajab? Äärmused. Inimesed kipuvad asju võtma must-valgelt. On kas nii või naa. Rohkem variante pole.

No näiteks ütlen ma, et mulle ei meeldi avalik imetamise eksponeerimine. Ma ei saa sellest aru. Kõik teavad, milleks rinnad on. Kõik teavad, et beebid peavad sööma. Naised imetavad. Kõik teavad neid fakte. Aga ma ei saa aru, miks seda peab eksponeerima. Instagramis. Sotsiaalmeedias.  Ja nii edasi. Mis juhtub kui ma selle välja ütlen? Ma saan kommentaarideks omg, sa oled haige inimene, keda häirib imetamine. Omg, imetav ema on ilus. Omg, kus see ema siis imetama peab. Keldris pimedas või. Tänu ühele Staarile on minust tekitatud kuvand, et ma vihkan imetavaid naisi ja aeg-ajalt pean ma ikka lugema, kuidas keegi kusagil torkab, et “see mutt, kellel silmad peast välja kukuvad imetamise peale” või muud sarnast. Alles hiljuti nägin ma üht pilti instagramis, kus keegi soovis “head liputamise…see tähendab imetamise nädalat”. Ei ole vaimukas.  Ütled üht, aga argumenteerima ja selgeks hakatakse tegema teist.

Või siis võtame selle loo. Väidetavalt otsis keegi oma 7kuusele tibule kiiresti-kiiresti hoidjat, sest vaja oli minna maailma parimale peole ehk weekendile. Ja hakkab jälle tulema! Mis selles siis halba on, et noor ema tahab end tuulutada? Kas peab vaid kodus istuma nagu kanaema? Asi ei ole hoidja otsimises. Ega tuulutamises. Mina olin Idast esimest korda öö eemal, kui laps oli vaid (!!!) viiekuune, sest ma lihtsalt vajasin korraks oma aega. Ma ei kritiseeri ühtegi ema ega isa, kes tahab end tuulutama minna, aga kui keegi otsib oma beebile kaheks ööks suvalist hoidjat, et minna Weekendile, siis ausalt…paneb ikka kulmu kergitama küll. Loetakse aga välja seda, et keegi kanaema arvab, et ema ei tohiks lapse kõrvalt ära käia. No ei loeta välja seda, mida tegelikult öeldakse.

Üldse see laste hoidmise ja lastega tegelemise/mitte tegelemise teema on selline teema, mis inimesed tagajalgadele ajab. Kirjutasin loo, et lapse kõrvalt on kodukontoris tööd teha ja temaga koosolekutel käia tibake keeruline. Kõik saab tehtud, aga väsitav on, sest ikka on nii, et kui oled soone peal, siis on lapsel just sel hetkel vaja piima/pissile/uut kleiti/kingi/õue minna ja mis sain ma kommentaarideks. Rongaema, kes poleks pidanud last saamagi. Vaene laps, kelle ema ei hooli temast. Anna laps lastekodusse, tal on seal parem kui emaga, kes temast ei hooli. Jälle äärmus. Oled lapsega koos tööl käimisest väsinud ja ei armasta korraga oma last. Olen ma endast tõesti nii halva ema mulje jätnud?

Mis saaks veel siis kui ma lapsehoidja võtaks? Enam pole selleks muidugi vajadust, sest suveprojektid on läbi ja mul on alles jäänud vaid üks töökoht + blogi(d), mis ei võta just teab kui palju aega mu päevast. Eile jõudsin ma Ida une ajal teha ära vajalikud tööasjad, me jõudsime koristada, mängida ja süüa teha. Blogida oleks ka jõudnud, aga lihtsalt ei viitsinud. Harjumatult vähe oli teha. Aga teemasse tagasi, siis ma kujutan vaid ette, mis oleks saanud kui ma oleks lapsehoidjat otsima hakanud.

Miks inimesed kalduvad ühest äärmusest teise ega oska analüüsida ega kaasa mõelda. Tihti käib vaid mingi lahmimine. Pealkirjade järgi kommenteerimine. Kontekstist välja kiskumine. Miks?

Tööl käimine tekitab hingepiinu

Lugesin eile Eesti Ekspressist artiklit vabateelistest (tuntud ka remmelgakaitsjatena), kes elavad kommuunina ühes lagunenud majas Nõmmel. Nimetavad seda Rahukantsiks. Ühtepidi on mu meelest äge, et on mingid inimesed, kes absoluutselt ei hooli materiaalsetest väärtustest. Mulle endale käib viimasel ajal õudselt pinda see, et kõik keerleb raha ja edukuse ümber. Inimesed tutvustavad end peente ametinimetustega ja kui neid ei ole, siis mõeldakse need välja.

Mind kutsuti hiljaaegu tööle. Töö oleks olnud tore, aga palk oli kehv. Seda ma ka ütlesin. “Aga sinust saaks ju juhatuse liige!” öeldi mulle nagu see oleks taevamanna süllekukkumine. “Mul on tiitlist suva,” vastasin mina ja solvasin tööpakkujat hingepõhjani. Aga päriselt, mida mulle see tiitel oleks andnud? Kas see maksab mu arveid? Või saan ma end tunda suure ja tähtsamana, et olen juhatuse liige. Kunagi kui ma olin 20+, sattusin ma ühe ettevõtte juhatuse liikmeks. Saba läks puhevile nagu jaanalinnul. Täna tundub see naeruväärne. Tiitel ei tee inimest. Kuigi meie ühiskonnas kipub see väga oluline olema,kes sa oled, kellega läbi käid, millise autoga sa sõidad ja kui kallilt sa saad endale asju osta.

Inimesed mõõdavad asju liiga palju üldse rahas. Ma ei saa puhata, sest mu ettevõtte kasum pole piisavalt kasvanud. Ei saa töökohta vahetada, sest äkki ma ei saa enam kõike lubada endale. Miks naabri-Maie saab enda maja otsast lõpuni valmis ehitada, aga meie ei saa. Unustage ära! Laske lahti ja te näete ise, kui palju lihtsam on elu. Mul on rahaliselt väga raske, aga ma ei mõtle selle peale, lihtsalt lepin teadmisega, annan endast parima, et see raskus ületada ning olen tänulik selle eest, mis mul on. Ei, see ei ole mingi esoteeriline jama või kristalliteraapia tulemus (mitte et ma seal käinud oleks), aga ma ei viitsi muretseda ja vinguda asjade üle, mida ma (rohkem) muuta ei saa.

Ühesõnaga. Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad asjadest lahti lasta, aga samas mõtlen ma, et kas peab nii äärmusesse minema, et elad vee ja kaevuta majas, kus trepid on mädanenud, aknad vineeriga kinni naelutatud ning esik lõhnab kuivkäimla järgi. Vett tood kanistriga kilomeetri kauguselt tanklast ning toidu kogumiseks tegeled “dumster dive´iga”.  Tööl ei käi, sest see tekitab hingelisi piinu ja ei kavatsegi minna, sest oled “vaba”.  Vabandust väljenduse eest, aga dafaq? Mu meelest on need mitte töölkäivad inimesed lihtsalt laisad, kes oma laiskuse tulemusena peavadki prügikastist toitu varastama ja elama ilma vee ja kütteta mahajäetud majades.

Mulle natuke käib pinda, et need sellised “vabateelised” räägivad kahest äärmusest. Ühelt poolt majad ja autod ja raha, teiselt poolt hingeline rahulolu. Hingeline rahulolu ei tähenda seda, et kõigest tuleb loobuda. Hingelist rahulolu saab tunda ka inimene, kes käib tööl, maksab makse ja on ühiskonna liige. Kui 9-17 töö tekitab hingepiinu, siis saab iseendale tööandjaks olla, et hingeline rahulolu ka olemas oleks. Kasvata kasvõi kaalikaid ja müü turul! Ära lihtsalt logele ja nimeta end “vabateeliseks”.

Ei jagune maailm vaid edukateks vs vabateelisteks. Või rahaks vs dumster dive´iks.

Päise foto: Unsplash.com

 

Läksime koos hulluks

Mul oli vaid üks põhjus, miks ma Mareki täna Sarapuu kirbukasse vedasin. Minu maailma kõige mugavamad ja mind kolm aastat truult teeninud tennised vaagusid viimaseid hingetõmbeid. Ma jumaldan tenniseid, aga kuna mu rahalised võimalused on limiteeritud ning igat jama ma osta ei taha, lootsin ma, et no mine tea ehk näkkab. Sest mu vanad Lacoste´id näevad välja sellised:

20371199_1462537643784775_2053664680_n.jpg

Sarapuu kirbukast ei arvanud ma eos suurt midagi, sest mul oli eelarvamus, et see on pungil täis mingeid blingbling kontsakingi ning Aliexpressi kleite. Ei ole minu tassike teed. Samas olin ma selle kirbuka kohta ka head kuulnud, nii et otsustasime oma silmaga järele kaeda. See oma silm pidavat kuningas olema.

Tulemus on teie ees.

  1. Ilse Jacobseni pluus. Kui mulle midagi meeldib, siis on see Skandinaavia ja eriti Taani disain. Ilse Jacobsen on üks mu lemmikuid!  Lee Cooperi tennised. Khuulist seljakotist räägin ma veits hiljem. Pluusi hind 2 eurot, ketsid 18 eurot.

20428393_1462523250452881_928524985_n.jpg

2.  Humör “jou-jou-püksid” Marekile. Ma vist olen juba rääkinud, et mulle meeldivad tohutult “jou-joud”.  Ma ei tea, kuidas neid päriselt nimetatakse. Juba kunagi ammu kui Jarek (teate küll see üliäge laulja-vend) nende pükstega seltskonda ilmus mõtlesin ma, et krt, tahaks ka nii cool hipster tüüp olla, et ägedad riided välja kannaks. Igatahes tema ja mu õde mulle seda tüüpi pükse tutvustasid ja mul on selle tutvuse eest hea meel. Jou-joud on ägedad! Pükste hind 7 eurot.

20403502_1462523283786211_1958016539_n.jpg

3.  Voodriga suvekleit. Rohkem ei olegi mul midagi öelda. Hind viis eurot.

20472107_1462523333786206_48835129_n.jpg

4. Marek lootis leida mõne pikeesärgi ja oli alla andmas, kui me sattusime ühte vahesse, kus üks naine just parasjagu oma asju kokku korjas. Kaugelt juba oli näha, et on kvaliteetsed ja korralikud asjad, vähe ja üldse mitte kantud asjad. Härra Fashionista lahkus sellest boksist sellise laadungiga nagu all pildil näete. Mis te arvate, mis oli kogu selle kupatuse hind KOKKU? Üheksa eurot. Jah, ÜHEKSA eurot.

Parim leid oli mu meelest see kaamelivärvi nahktagi. Korraks tuli mulle Raul Sepper silme ette ja ma hakkasin Marekile “sein on ees, kas möödab saab? Kasvõi alt või ülalt. Sein on ees” ümisema. Aga ausalt, see on vist minu viimase aja second hand poodide parim leid!

20403328_1462523653786174_1844129706_n.jpg

5. Tegelikult sattusime me sinna boksi, sest ma märkasin kaugelt üht vahvat valget kotti. “Üks euro,” ütles naine, kes parasjagu asju pakkis. Ma ei uskunud, sest koti peal oli Ecco märk. “Jah, Ecco kott on, aga ma olen seda vaid ühe korra vist kasutanud ja no mida ta seisab mul kodus,” ütles ta.

Ma oleks talt sealt teisigi kotte veel rabanud, aga no mida ma teen nii paljude kottidega, milleks mulle neid? Mis sellest, et soodne hind. Katsusin üht Mõmmidega ranitsat, aga ei suutnud otsustada, kas see oleks mulle või Idale ja jätsin selle sinnapaika. Aga ühest mustast kotist ei suutnud siiski loobuda.

20403372_1462523163786223_839916663_n.jpg

20427993_1462523713786168_461114136_n.jpg

6. Kui ma juba kassas maksin, jooksis naisterahvas teiselt korruselt alla, kaasas toosama Mõmmidega ranits, mida ma olin katsunud. “Kas sa Idale ei taha seda?” küsis ta. Ma hakkasin naerma ja küsisin, kust ta Idat teab. “Ah, ma loen..,” vastas ta, “võta-võta, vii ära, mul on ruumi vaja!”. Ilmselgelt teab ta mu maitset läbi blogi.

20403396_1462523140452892_759880104_n.jpg

Teinekord, ära vii asju Sarapuusse, too kohe meile;)

Aga vot selliseks läks meie osturetk. Muidu ma tean, et minnakse hulluks ühekaupa, aga me läksime kollektiivselt koos. Sarapuu kirbukas. Mis ma arvasin, et on mõttetu koht. Tõsi, sealt on hullult palju täpselt sellist blingbling pahna, mida ma arvasin, et seal on ning osa kaupu on megalt üle hinnatud (ma ei tea, miks inimesed arvavad, et Guess pluus võiks kasutatuna maksta 25 eurot vms), aga seal on ka TÕELISI pärle. St seal on tegelikult kõigile midagi.

PS: Kuigi mu vanad tennised ei näe tõesti välja ja ma sain endale uued tennised, siis ma keeldun siiski vanu prügikasti viskamast. Mul on tunne,et ma kannan neid siiski veel!

 

 

 

Ma kaeban teid kõiki kohtusse!

Kuulge, ausalt, mis toimub? Mis inimestega juhtunud on, et ABSOLUUTSELT KÕIKE võetakse isiklikult, kõige peale solvutakse, kõige peale hakatakse jalgu trampima, kõige peale hakatakse nutma, nõutakse/anutakse, et inimesed muudaksid oma postitusi ja kõige uuem trend – kõike peab kuhugi kaebama. Kohtusse ei ole vist veel keegi läinud, aga selleks, et olla trendikas peab kedagi Pressinõukokku kaebama.

Jah, ma räägin sellest blogijast, kes kaebas, et selles artiklis “on teda alusetult solvatud. Kaebaja leiab, et teise artikli pealkiri ei ole loo sisuga seotud ja sellega rikutakse ta mainet.

WTF? Nagu päriselt WTF veel suuremate tähtedega kui saaks! Postitad pildi oma kõhust, teades, et kollane meedia ilmselt jälgib su tegemisi, ja SOLVUD siis SELLE PEALE, et küsiti ega sa ometi rase pole. Palun selgitage mulle kui idioodile, kuidas selline küsimus saab mainet rikkuda? Kuidas on kedagi alusetult solvatud? Kas ajakirjandus kirjutas, et blogija on “rämedalt paks ja meenutab sinivaala. Vaata pilte SIIN” või oli see TÄIESTI TAVALINE kollase meedia uudisnupuke? Ja saan ma õigesti aru, et rasedus on selle blogija jaoks solvang? Et kui ta peaks rasedaks jäämagi, siis see mõjuks tema mainele kahjustavalt?

Ma ei saa sellest aru. Kas vastabki tõele kuvand blogijast kui hereterasuuruse ajuga inimesest? Et millegi muuga silma ei oskaks paista või hakkama ei saaks ning siis on vaja blogi abil end kuidagi suuremaks ja tähtsamaks ja olulisemaks teha? Kasvage suureks, effing staarid! Või lõpetage enda presenteerimine ja blogimine üldse kui ei kannata mingeid suvalisi uudiseid või kriitikat. Ausalt noh. Mis ajast võtab keegi Elu24 uudiseid üldse tõsiselt. See ei ole ajakirjandus, vaid meelelahutus.

Vanasti mu meelest kaevati Pressinõukogusse ikka siis kui PÄRIS AJAKIRJANDUSES PÄRISELT VALEANDMEID esitati. Aga hallooo, kosmos, nüüd hakkavad blogijad iga sita asja pärast kaebama.

Uskumatu! Kaevake nüüd mind laimamise pärast kohtusse!

PS: Ma aina enam hakkan arvama, et Perekoolis ei ole idioodid koos, vaid neil ongi õigus, kui nad ütlevad, et blogijad minge tööle või hakake päris elu elama. Tulge oma pilve otsast alla tavaliste inimeste sekka. Blogijad ei ole mingi looduskaitse all olev liik, kelle kohta ei tohi arvamust avaldada. Välja arvatud mõni erand muidugi.

PS2: Jah, ma olen ka blogija, aga just selliste staaride pärast mul mõnikord ongi piinlik seda öelda. Kuigi ma armastan blogimist täielikult ja ei tahaks piinlikust tunda.

Foto: Unsplash.com

Lotte kohvik – kas seda peab kiitma?

Ida on suur Lotte fänn  ja nii juhtub tihti, et poes peame me ostma Lotte putru, hommikusöögihelbeid, saia, leiba, kõrrejooki, ketšupit, mida kõike, kuhu Lotte pilt peale on kleebitud. Keegi võiks porganditele ja muule tervislikule kraamile ka Lotte peale kleepida, oleks palju lihtsam last tervislikult sööma õpetada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Olime Idaga ühel päeval linnas, et minna loomaaeda, aga pisike preili otsustas, et tema tahab hoopis kohvikusse. Möödusime just Mustamäel sellest ostukeskusest, kus asub ka Lotte kohvik ning kuna ma olin erinevatest blogidest selle koha kohta VAID kiidusõnu kuulnud, siis mõtlesin, et on ka aeg see kiidetud kohvik üle kaeda. Seda enam, et Ida on Lotte fänn. Minu jaoks oli muidugi esimeseks miinuseks asukoht ostukeskuses, mul on allergia ostukeskuste suhtes ja ostukeskuste kohvikud ei ole mu jaoks nagu päris kohvikud. Ma tean, minu kiiks, aga mulle on kuidagi vastukarva, et perega ajaveetmiseks tuleb minna ostukeskusesse. See kõlab valesti. Minu peas.

Kohviku lasteala oli tegelikult täitsa vahva, lastel on seal ilmselt tore, aga see tähendas ühtlasi ka seda, et last sööma saada oli keeruline, sest tal oli rohkem tahtmist Lotte majas ronida. Mu meelest ongi see nagu rohkem mängutuba, kuhu külge on kohvik keevitatud ja selles mõttes tunnen ma end nagu natuke petetuna. Seda peaks võib olla rohkem reklaamima kui mängutuba ja kohvikut, siis ma oleks teadnud, kuhu ma end vean. Nüüd aga läksin ma kohvikusse ja millegi pärast olin ma endale silme ette maalinud mingi übernunnu kohvikukese, mida seal polnud.

Toidud olid kahjuks samuti pettumus. Ida sõi küll ära lihapallid, kuid ei puutunud oma juurviljapüreed. Mina proovisin tema asemel ja sain aru, miks ta seda ei tahtnud. Kuna ilmselt oli toit mikros soojaks lastud, aga nirusti, siis oli see külm ja maitsetu beebiplöga. Ma muidu väga kiidan juurviljapüreesid, aga see oli maitsetu. Enda kitsejuustu salati kohta ei saa ma midagi halba öelda, aga olgem ausad – praetud kitsejuust aiarohelisel on selline toit, mida ei saagi kuidagi valesti teha. Saad täpselt seda, mida tellid. Aga hinnad olid mu meelest ka natuke liiga kõrged.

Ühesõnaga. Ma ei tea, kas mina olen pirtsakas või rumal või ainuke, kelle jaoks Lotte kohvik oli pigem pettumus. Esmaspäeval läheme me Lottemaale, esimest korda. Tai boh, kui see ka lihtsalt mingi ülekiidetud koht on. Ma siiski loodan, et mitte.

Need mõttetult kallid Kivisaare särgid

Ehk siis läks nii, et sain endale kaks No Art t-särki ja rohkem õigemal ajal ei oleks see juhtuda saanud. Ma olin just Norra minemas ja kohvrisse saavad alati esimesena pakitud t-särgid. Seekord oli mul neid kaasas kolm. Päisepildil olev Vogue t-särk, Moods of Norway t-särk ja No Art t-särgid.

See Vogue särk on pikalt olnud mu lemmiksärk. Kahjuks on see ilmselt väga kehvast materjalist (ma ei tea enam millest, sest olen sildid seest ära lõiganud), sest ta on täiega ära veninud. Ehk siis kahjuks on see lemmiksärk nüüd kodusärk. Ma reaalselt ei kannata särke, mille kaelused välja venivad. Juba viimane reis kinnitas, et see ei ole enam kandmiskõlblik väljaspool hyttat või Ussipesa.

Moods of Norway t-särk on tõeliselt mõnus. Ma ei tea, mis “lyocell” eesti keeles on, aga ma loodan siiralt, et ma ei eksi, et see on mingi ökomaterjal, mis hingab. Seljas ülimugav ning mõnus. Ei veni ka ega kortsu. Mul on muidugi Moods of Norway suhtes üldse raske olla objektiivne, sest tegu on ühe mu lemmikbrändiga. Mulle meeldib nende lugu, nende konseptsioon, nende disanerid, nende logo, nende… ühesõnaga mulle lihtsalt meeldib tohutult Moods of Norway!

 

doc_121_6_v2.png

Ja lõpuks “paljukirutud mõttetult kallid” Kivisaare t-särgid. Ma olen neid nüüd kandnud, kohvrisse visanud, pesnud, kandnud ja julgen öelda, et tegu on ühtede parima kvaliteediga t-särkidega, mida ma omanud olen. Ma oleksin arvanud, et särgid on palju õhemast materjalist, kuid tegelikult on päris paksud. Jällegi arvasin ma korraks, et äkki on see kuumal suvepäeval miinus, et ehk ajab higistama (kuigi tegu on 100% puuvillaga), kuid no ülihead särgid on. Ma ei tea, kuidas neid pilte särkidele trükitakse, aga on ilmselge, et ka siin pole kvaliteedi pealt kokku hoitud.

Seega, jah, mina oleksin küll see “loll”, kes maksaks t-särgi eest 40-50 eurot:) Mul on ammu möödas see periood, et “rohkem ja soodsalt”, sest no milleks kulutada raha asjadele, mille ma kohe minema viskan teistpidi. Mu Lacoste tennised on näiteks neli aastat vanad ja alles nüüd on nad reaalselt ribadeks kantud, aga ma kannan neid ikka veel, sest ma keeldun suvalisest Aliexpressist ostmas 10 euroga uusi ja ägedaid, aga üleliigset 90 eurot mul hetkel pole. Siis lihtsalt ootan kuni ühel hetkel on.

19964767_1444174305621109_1137015746_n

19964962_1444174335621106_412297675_n