“Delfi Debiilik” kommentaaridest

Kirjutasin täna artikli, millel tõesti intrigeeriv pealkiri . Samuti ei peaks ma enam tegelikult ammu üllatuma ega isegi aega raiskama sellel teemal kirjutamisele, aga mu meelest on see kommenteerimine lihtsalt ikka nii kummaline fenomen, et ei saa vaiki olla.

Esimene grupp kommenteerijaid ütleb alati, kuidas ühel või teisel teemal oma pea  vaevamine on mõttetu tegevus, et kas ei võiks ometi oma ajaga midagi mõistlikku ette võtta. Mina tahaksin sama küsida kommenteerijalt. Kui juba pealkirjast tundub, et ei kõneta, siis milleks raisata oma aega sellise kommentaari kirjutamise peale.

Teine grupp kommenteerijaid ütlevad alati, et issand no laske ometi elada, milleks arvamust avaldada. See on mu meelest kõige totram grupp, sest kui keegi arvamust ei avaldaks ning kõigega alati nõus oleks või vaikides omaette kaasa koogutaks, siis sureks pooled blogid ja ajakirjad ja meelelahutusportaalid välja.  Kas te tahate mulle öelda, et need inimesed, kes nii kommenteerivad, ei avalda kunagi arvamust? Avaldavad küll. Aga kas suuliselt oma tutvusringkonnas või anonüümselt internetis. Ka kommenteerimine on arvamuse avaldamine. M.O.T.T. Mina avaldan ka arvamust, nii nagu 100% inimesi. Lihtsalt mina teen seda kirjalikult.

Ja siis on kolmas grupp – see kõige magusam. Ma olen ka varem täheldanud, et loetakse üle rea ja süvenemata (näide. Ma kirjutan: Mulle ei meeldi õllekõhuga naised. Samuti ei meeldi mulle õllekõhuga mehed. Kommentaar: Ei no, miks vaid naiste õllekõht sind häirib ja meeste oma mitte), aga tänane tõestas ilmekalt, et inimesed ei loe isegi kaugemale kui pealkiri enne kui nad kommenteerima hakkavad. Aga miks kommenteerida midagi, mille sisu sai ei teagi? Millest selline vajadus? See on asi, millest ma aru ei saa. Palun selgitage mulle. Ehk siis. Kirjutan ma pealkirjaks “paksudest on kõrini” ja artiklis sees, et mul on kõrini sellest, kuidas kõiki, ka piitspeenikesi inimesi, pannakse naisteajakirjade poolt tundma paksudena, nii et inimestel on väärastunud maailmapilt oma keha kohta, et mina tunnen end paksuna. Ja millised on kommentaarid?  Toon mõned näited: “Kas sa ise peeglisse oled vaadanud”, “A mis vahid siis neid pakse? Aja oma asja, a tundub, et midagi asjalikku pole teha. Mõttetu olevus”,  “Kas kõik eesti mõttetumate ametite – ehk blogijate peakolus valitseb tühjus. Paksude käest raha kerjata tal kõlbab aga vaadata ei kõlba….”

Palun selgitage mulle, miks inimesed viitsivad hakata kommenteerima midagi, mida nad lugenud pole? Hämmastav fenomen mu meelest. Keegi peaks uurimustöö tegema sel teemal.

Kuidas (anti)reklaam töötab?

Mina ei teadnud Alari Kivisaare t-särkidest mitte midagi enne kui eile Marimelli blogist nende kohta lugesin. Alari Kivisaare enda kohta ei arva ma suurt midagi, aga tema fotod on mulle küll alati meeldinud, no ja nüüd kui ma (anti)reklaamina kuulsin selliste t-särkide olemasolust, läksin kohe uudistama. Ütlen ausalt, mina oleksin see üks (ilmselt siis jobu), kes selle hinna eest selle särgi endale soetaks. Ma võin mõned põhjused ka tuua. Ma armastan t-särke. Eriti valgeid. Eriti lahedate piltidega. Eriti lahedate kirjadega. Kui te olete Ostustopi grupis Facebookis, siis te olete seal ka näinud, et mina vahetuse soov olid valged t-särgid. Odavpoodidest ma ENAM t-särke ei osta, sest nad võivad küll maksta 10 eurot tükk, aga nende kvaliteet on olematu, need venivad kohe välja ja lähevad koledaks. Prügikastilaks peale paari kandmist. Ehk siis mõttetu raha raiskamine ja tarbimine. Ma ostaksin iga kell endale kas Reet Ausi või Alari Kivisaare või maeiteakelle t-särgi kui nad lubavad mulle selle hinna eest kvaliteeti, nii et ma saan särki KAUA kanda.

Nagu te näete siis minu peal toimis antireklaam väga hästi. Ja selles valguses pean ma natukene rääkima ka Buduaari “skandaalist”. See on kõige halenaljakam juhtum, mis viimasel ajal juhtunud on. Buduaari ajakiri ei ole minu teetassike, minul ei ole sealt mitte midagi lugeda, kuid teate, ma ei usu, et selles ajakirjas debiilikud töötavad. Ei, nad ei tellinud reklaami ja ei kirjutanud Mallukast siis postitust, sest nad solvusid. Keegi ei solvunud. Kui nad loevad blogisid ja eriti Malluka oma, siis nad teadsid, mida nad teevad. Nad seadsid lõksu. Nad teadsid, et lugu hilineb ja/või saab olema negatiivne, ilmselt oli neil olemas ka keegi allikas, kes samamoodi Malluka tööga rahule pole jäänud (Eesti on väike, alati leiab kellegi) ja neil oli lugu ilmselt juba enne valmis kirjutatud kui Mallukas oma “kättemaksu-postituse-reklaamartikli” ära kirjutas. Buduaar on kollane ja elatub ilmselt suurel määral kõmu-uudistest. Oli ju teada, et lahmatab “skandaal” ja SEE ONGI neile reklaam. Püha püss kui naiivsed inimesed. Ma ei ole küll lugenud, aga saan aru, et erinevad meediakanalid on seda “skandaali” samuti kajastanud. ja mis see laias laastus on? REKLAAM! Ma võin oma pea pakule panna, et tänu sellele (anti)reklaamile said Buduaarist teada ka need inimesed, kes sellisest ajakirjast midagi kuulnudki polnud. *

Samuti jäi mulle silma, et inimesed kirjutasid (vist Buduaari lehel) et nüüd tegite küll oma margi täis ja Mallukas näitas teile koha kätte ja andis nad (laimu?) eest pressinõukogusse. Eeemmmm…. What? Üks avaldas arvamust ja teine avaldas arvamust. No rääkimata sellest, et Buduaari ilmselt ei saagi pressinõukogusse kaevata. Ma olen aru saanud, et Malluka viha Buduaari vastu on tingitud sellest, et nood kirjutavat temast nõmedaid uudislugusid. Hallloooooo, kosmos! Need lood on ju Malluka blogis üleval, neid jagatakse sotsiaalmeedias nii tema enda kui ta fännide poolt. Malluka blogi on samasugune “ajakirjandus” nagu on “ajakirjandus”  Buduaar.  Nad lihtsalt kopivad seda infot, mida blogija ISE ju avalikult jagab? Või mina olen loll?

Tundub, et ühel teisel blogijal on õigus.  Mis toimub?

*kui aga Buduaar päriselt just Mallukalt reklaami tellis, siis nad ikkagi on debiilikud.

Mille eest turundusjuhid palka saavad Eestis?

Ma tahaks Eestis turundusjuht olla. Mulle tundub, et see on kõige lihtsam töö üldse, kus midagi tegema ei peagi või saab tööd teha lihtsalt linnukese kirjapanemise pärast. Muul ajal istud pleedi sisse mähituna kodus ja rüüpad teed.

Miks ma seda ütlen?

Mul oli eile kohtumine Norra blogijate agentuuriga, kellega ma tahan koostööd teha. Neil oli kaasas presentatsioon, case study´d, numbrid, turundusstrateegiad…you name it. Muidugi küsivad nad oma teenuse eest ka raha, korralikult, muidugi teenivad blogijad, korralikult…AGA…See kõik on läbi mõeldud. Ettevõtete turundusjuhid võtavad nendega ühendust,  agentuur otsib välja ettevõtte profiiliga sobivad blogijad, esitab strateegiad ja… ah, ma olen sellest tegelikult rääkinud.  Ma tahan rääkida Eesti turundusjuhtidest, kes on avastanud blogireklaamid.

Tundub, et need inimesed ei mõtle üldse. Nad on kuulnud ühte blogija nime ja saadavad talle valimatult random pahna, nii et kunagine khuul arvamus- ja elustiiliblogi on muudetud vägivaldselt Anttila kataloogiks. Ei, ma ei heida midagi ette blogijale, raha ja asjad on mõnusad, võivad pea sassi ajada küll ja üle tarbima, minu etteheide on VAID turundusinimestele.  “Aga tal on ju 98347979560 jälgijat!” ütlevad turundajad. Vaadake, ma natuke lõhun teie mulli. Need jälgijad ei näita tegelikult midagi. Kui ma ei eksi, siis Ebapärlikarbil on 800 jälgijat, aga ta sai esikoha mingi 1300 häälega. Ma ei usu ka, et tema lugejad on need, kes viitsivad viis korda klikata, et oma hääl anda. Ja siis on blogija X, kellel on 58934709 jälgijat. Tema jälgijad kilkasid KÕIK, et andsid KÕIK oma viis häält just talle. Kui blogiauhindadel saadud hääled jagada viiega, siis tuleb 89759089 jälgija asemel umbes 1000 andunud fänni. Rumalad turundajad aga näevad vaid numbrit. Nad ei oska analüüsida. Meesteblogi teine koht võiks end nüüd igal pool reklaamida kui auhinnaline teine koht ja oodata “silda blogijate ja turundajate” vahel, sest ikkagi ju TEINE KOHT. Mis sellest, et esimese ja teise koha vahe oli ca 8000 (!) häält, sest rohkem ei olnud valikuid. Mingites kategooriates saadi auhinnaline koht 300 häälega, teistes jäädi sellise tulemusega maeieteaviimaseks. Ühesõnaga, number on vaid number ja ei tähenda mitte midagi kui ei analüüsita SISU, mis numbrite taga on.

Ja kõige halenaljakam kivi turundusjuhtide kapsaaeda on viimane blogimaastiku nö tüli, mida tüliks on muidugi naljakas pidada, sest üks osapool analüüsib ja arutleb ning annab väga head mõtlemisainet kõigile (siin) , teine osapool paneb (jälle) jutu kokku hoopis nii nagu talle sobib, nii et “vastasleer” kakarahega üle kallata.  Kuidas see puutub turundusjuhtide ebapädevusse. Sest tolle blogija X lugejad tunnistavad postituse all ühes kooris, et nemad 1) ei loegi reklaampostitusi ja 2) ei osta küll niikuinii ühtegi asja, mida blogija X reklaamib. Andke mulle andeks, kui ma olen blogiREKLAAMI mõttest valesti aru saanud. Mina arvasin, et ettevõtete eesmärk ei ole mitte tasuta asju jagada, vaid läbi blogireklaami oma müüki suurendada. Norras tegi blogija X, kellel on KÕIGEST 18 000 jälgijat Instagramis ja KÕIGEST 2000 jälgijat Facebookis, reklaami ettevõttele, kes müüb emadele ja lastele sarnaseid pontšosid. Need pontšod müüdi 24 tunniga läbi. Sest lugejaskond SAMASTUS blogijaga.

M.O.T.T.

PS: Kui keegi otsib turundusjuhti, siis ma olen saadaval.

 

 

Tasuta kingitus

Kõik meist on näinud neid “ostuga kaasa tasuta kingitus” reklaame, eksju? Iga kord kui ma selliseid reklaame näen, mõtlen ma kahe asja peale. 1) kas kingitused ei peakski alati tasuta olema? ja 2) miks paneb nänn, mis 98% ajast leiab koha vannitoakapis ning ei näe sealt ilmavalgust enne kui üks kord hiljem kappi koristades prügikasti lendab, inimesi ostma asja, mida nad muidu ei ostaks? Oled näiteks ostmas näokreemi, mis sulle sobib, kuid näed,siis “tasuta kingitust” ja ostad midagi, mis võib olla sulle isegi ei sobi ning tihti on ka kallim kui see asi, mida sa muidu ostma läksid.

Me kõik oleme nende “kauba peale” pakkumiste lõksu langenud. Sest meile meeldivad tasuta asjad ja kingitused. Viimaste aastate jooksul on mind aga imestama pannud igasugu üllatuskarpide teke turule. Beebikarbid, naistekarbid, ilukarbid. Eelmisel aastal kunagi üks blogija kirjutas ka sellel teemal, et kammoon inimesed, võtke aru pähe – ei ole olemas sellist asja, et saate 30 euro eest 70 eurot.  Nüüd jäi mulle silma üks teine blogi. “Karp sisaldab tavaliselt 5 toodet ja vahest on juurde lisatud ka mõni lisatoode või tester. Karbi väärtus ületab alati oma hinna ja viimane ehk veebruari karbi sisu oli väärtuses umbes 100 eurot. Karbi sees on ka alati kaardike, kus väike toodete tutvustus ja väärtus.” Nii kirjutab oma blogis Merili ja ütleb, et iga kuu viib karbi otsekorraldus ta kontolt 20 eurot. Keegi lihtsalt kingib tasuta raha ära?

Karpide kokkupanijad saavad tootjatelt tasuta näidiseid ja no isegi kui need ei ole tasuta näidised, siis mitte kunagi ei ole nende toodete väärtus see nagu sulgudes hind.  Iga mõtlev inimene saab ju aru, et selline äri ei oleks lihtsalt jätkusuutlik. Kuid olgu. Niikaua kui on inimesi, kes on nõus maksma, siis teate ju isegi – lollidelt tulebki raha ära võtta.

Mind paneb aga hoopis imestama inimeste tarbimishullus. Inimesed kirjutavad nende bokside kodulehtedele kommentaare, et ootaks karbist seda või toda toodet. Nad on nõus võib olla IGA kuu käima välja mitu korda rohkem raha, lootes et äkki seekord on karbis oodatud toode. Selle asemel, et minna poodi ja soovitud toode osta. Selle asemel, koguvad nad karpe tellides sahtlitesse träna, mida vaja ei ole. Aga võib olla ikka kunagi läheb vaja? Võib olla on hea, et iga kuu saan riiulisse juurde ühe kätekreemi? Lõhnatestri? Saan kellelegi edasi kinkida asjad, mida ma ise enam ei vaja? Miks keegi teine peaks neid tahtma? Kas kingituste tegemise mõte ongi sahtlist oma kasutud asjad kellelegi edasi kinkida?

Pakkide sisud on üsna sarnased. Midagi sellist.

1. Valge kullaga kullatud käevõru Modalooks. Hind 35€
2. Geneva Platinum kellad. Hind 28€
3. Väike purunematu peegel nahkvutlaris. Hind 8€
4. Käsitsi valmistatud Taani küpsised
5. Suhkru kehakoorija. Hind 8€
6. Jogurt kehale. Hind 8€ 

(kopitud selle postituse kommentaaridest)

Öelge ausalt, milleks neid asju vaja on? See tähendab selles mõttes, et käia välja kaks korda rohkem raha kui need asjad TEGELIKULT väärt on? Lihtsalt selle pärast, et endale osta üllatus või tasuta kingitus. Emotsioon, et ah kui palju asju?  Ja siis need paar kuud hiljem vannitoast kokku korjata ja minema visata? Sest toode, kas ei sobinud või oli vanaks läinud? Ma ostsin ka vanasti igasugu asju kokku. Praegu annan neid otsapidi ära või viskan minema. Kui ma oleks selle raha kõik alles jätnud, oleks ma ilmselt saanud osta, midagi sellist, mille peale ma õhkasin, et “nii kahju, et endale seda lubada ei saa”.

Kusjuures ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et olen lugenud kommentaari, et “järgmisest karbist ootaks toodet X ( poes maksab see ca 25 eurot), sest ma ei saa seda endale lubada”. Ometi saab inimene lubada endale kaks kuud järjest mingit random pahnaga täidetud karpi (kui ühe karbi hind on 50 eurot, siis lihtne matemaatika ütleb mida?)

Beebi- ja lastekarbid on vaat et veelgi hullemad. “Sobib lastele igas vanuses” ütleb reklaam ja siis on pakis mähkmed ja püree. Mida ma nendega teeksin? Annaksin ära? Oh jah…

Inimesed, tulge ometi maa peale tagasi. Tasuta asju ei ole olemas. Te ei saa 20 euro eest 100 euro väärtuses kaupa. Ja kui saategi, mida te ometi nii paljude asjadega peale hakkate? Asjadega, mida te muidu ei ostaks ja ei tarbigi. Kunstripsmed ja nahkvutlaris peeglikesed.

Vähem tarbimist! Rohkem läbimõeldud tarbimist!

Allakäigutrepp

Selle postituse alapealkiri võiks olla “Kuhu alkoholi liigtarvitamine lõpuks välja viib”. Ehk siis. Mul on üks tuttav. Selline tore mees, hästi sõbralik ja võiks isegi öelda, et kuldsete käte ja lahtise peaga, aga natukene palju on talle alati alkohol meeldinud. Alguses mõtlesin ma, et no mis seal ikka hullu, las inimene joob iga õhtu oma neli õlut ära ja nädalavahetusel kolm korda rohkem, et elu ei jää tal ju elamata ja töö tegemata. Ta elas vanalinnas, tal oli ilus ja tark naine, kaks last, hea töökoht- väljastpoolt tundus, et tegu on ideaalse perekonnaga.

Kaks aastat tagasi läks ta oma naisest lahku. Rohkem ma teda ei näinud. Kadus kuidagi pildilt.

Nädal tagasi saime me kogemata kokku. Sattusime ühte seltskonda. Oli laupäeva hommik kell 11. See tuttav oli juba märgatavalt vindine. Kui juttu hakkasime rääkima, saime teada, et vanalinna asemel (kus ta ka peale lahkuminekut korterit üüris) oli ta kolinud Lasnamäele, tegi juhutöid ja elas koos uue pruudiga. Õhtul peale tööd, Maxima kassapidajana, liitus meiega ka tema uus pruut. Ma pidin pikali kukkuma. Ei ole tõesti ilus arvustada kellegi välimust, kuid see noor naine nägi välja nagu elu hammasrataste vahele jäänud paadialune. Mitte kole, vaid kasimata. Rasvaste salkus juustega. Selline räpane. Mul tuli kananahk peale. Kui ta suu lahti tegi, tuli sealt jutt, mis meenutas külajoodikute heietusi.  Sauna ta teistega ei tulnud, sest ta “alles käis pesus”. Juuste järgi otsustades võis see olla paar nädalat tagasi.

Istus oma mehe kõrvale, kes selleks hetkeks oli juba poolpilditu, ja kiitis aegajalt meile teistele kui tubli mees too meie tuttav on.

Ma vaatasin seda kummalist paari ja lihtsalt ei saanud aru, kuidas üks elu võib nii p….sse minna. Meie tuttav on selline pigem ilus ja edev mees, kannab firmarõivaid ja hoolitseb enda eest rohkem kui keskmine naine ning tuletan meelde, et veel kaks aastat tagasi elas ta väga hästi- noor ja edukas mees ühesõnaga. Nüüd rahuldus ta võidunud peaga räpase ning rumala elukaaslasega, kelle plussiks oli ilmselt see, et ta ei piira mehe joomist. Kurb oli vaadata, kuidas too endine edukas noor mees salaja kotist midagi rüüpamas käis. Vaevalt see “Kelluke” oli.

Kuidas talle öelda, et mees võta end kokku ja  ava silmad! Kas alkohol on siis tõesti nii maitsev, et inimene enam ei näe, mis elu ta elab?

(venekeelne) laul teeb rinna rõõmsaks!

Viimasel ajal on palju räägitud teemal, kas laulupeol võiks kõlada ka venekeelne laul. On inimesi poolt ja on inimesi vastu. Ma olen lugenud erinevaid artikleid ja mõistan mõlema poole argumente.

Minu jaoks on laulupidu pidu. Traditsioon. Rongkäik. “Ta lendab mesipuu” poole ajal töinama hakkamine. Rahva pidu, kus üks kord aastas muutuvad eestlased üheks, ühtelaulvaks ja sõbralikuks, silmad säravad ja suu on naerul. Üks kord aastas muutub morn eestlane rõõmsaks. See on tähistamist väärt.

Lennart Meri ütles kunagi: ““Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes. Aitäh teile kõigile, et te oma siinolekuga selle lolli jutu olete ümber lükanud. Tuhat korda südamest aitäh! Laulupeod ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad ja laulupeod meie võidud.” 

Selle lause taustal saan ma aru, miks eestlastel on raske mõelda, et eesti keele ja meele peol võiks kõlada ka üks venekeelne laul, aga samas mõtlen ma, et me elame muutuvas maailmas. Eesti rahvaarvust ca 30% on venelased. Muidugi ei arva ma naiivselt, et venekeelse laulu kõlamine laulupeol paneb kõik need vene rahvusest inimesed, kes laulupeost hoolinud pole, massiliselt lauluväljakule tulema või aitab metsikult kaasa integratsioonile, aga ma ei saa ka aru, mida halba see laul teha võiks. Ajalugu ajalooks. Aga kui elada hetkes?  Ja jumala pärast ei pea ju esitama “Kantaati Leninist”. Esitage Potsataja sünnipäevalaulu.

PS: Ma ei ole venelane. Minu abikaasa isa oli venelane.

Naabrid sõdivad invalifti vastu?

Lugesin nädalavahetusel seda artiklit ja ausalt öeldes teevad sellised uudised mind kurvaks. Inimeste mõistmatus ja õelus, soov ikka ja alati iga asja vastu olla. Vahet ei ole mis see on. Okei, ma saan aru, et inimesed on Euroopa Liidu, suhkrumaksu ja muu sellise vastu. Aga invalifti vastu? Päriselt? Sest see rikub maja välisilmet? Kas te, kallid inimesed, olete oma maja üldse ise vaadanud. See on kõige tavalisem ilmetum korterelamu, mitte mingi arhitektuuriline pärl, mida saaks rikkuda. Kui midagi, siis mu meelest annab sellise lifti ehitamine maja juurde, majale hoopis lisaväärtust. Näitab, et majas elavad puudega lapsest hoolivad inimesed. Punkt.

Miks sellise asja vastu võidelda? Soovitada alternatiivina peita lift maja küljele, kus see silma ei riiva. Kas invaliidsus on ikka veel midagi sellist, mis tuleb ära peita. Ma arvasin, et nõukaaeg, kui ühtegi puudega inimest olemas ei olnud, on möödas ja aastal 2017 ei ole nad haavatud metspardid, kes tuleb pööningule ära peita.

#häbi