Ma ei tea, kust alustada…

…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?

Emotsioone on nii palju.

Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli,  keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.

Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma.  Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!

IMG_0493.JPG

Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”

Ja nad on ägedad tõesti!

IMG_0436.JPG

IMG_0455.JPG

Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud  EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.

Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!

2016-mesi-tare-aprilli-pildid-0382016-mesi-tare-aprilli-pildid-0422016-mesi-tare-uued-pildid-061dsc06788dsc06804kilesaun1

Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus. 

Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus  (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.

Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.

IMG_0379.JPG2017-05-27-11-19-56

2017-mai-saunapaat-6

Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.

Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.

IMG_0482.JPG

Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.

Eraldi tahaksin ma rääkida ka  wc-st.  Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.

2017-05-27-10-58-03.jpg

Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)

IMG_0388.JPGmesi-tare-retrorattad-026

I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near  Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit. 

And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages. 

I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.  

I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!

Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They  offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.

There’s no running water  in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!

 

Elu nagu filmis

20. mail esines Stockholmi Eesti segakoor Eric Ericssonhallenis kavaga, mis kandis nime „Elu nagu filmis“. Ettekandmisele tuli nii Eesti, Rootsi kui Hollywoodi filmimuusika.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mul on väga raske olla objektiivne. Esiteks laulab selles kooris mu ema, keda ma ekstra kuulama olin sõitnud, teiseks oli mängukavas ka Hedvig´s Theme „Harry Potterist“ ja ma olen teada-tuntud Harry Potteri austaja ning kolmadaks sulab iga inimese süda, kui koor esitab Frozen-filmist tuntud „Let it go“ lugu, mille saatel väikesed Elsad-Annad kaasa tantsisid.

Aga alustame algusest. Mulle meeldis jälgida, kuidas kirik täitus rahvaga. Siit ja sealt oli kuulda rootsi aktsendiga eesti keelt. „Två biljetter,“ palus üks daam ning järgmisel hetkel sai ta oma kaaslaselt noomida: „Siin saab eesti keeles ka rääkida.“ Selliseid paare oli veel. Loomulikult ei olnud nad ainsad, kes vaatamata südasuvisele ilmale olid leidnud tee kirikusse. Oli ka turiste, kes huvitava kontserdi pealkirja järgi uudistama tulid. Mulle tundus nende ilmete järgi, et nad jäid väga rahule.

Kontserdi esimene osa möödus eesti ja rootsi filmilugude saatel. Ma pean ka ausalt ära ütlema, et ma ei ole muusikainimene; elevant mulle otseselt kõrva peale astunud ei ole, kuid ega ma ikka mingeid peeneid nüansse tabada ei suuda, kuulasin kontseri nagu tavaline muusikanautleja. Mulle tundus siiski, et koor oli alguses veidikene krambis – lood, mis oleksid pidanud kõlama kuidagi eriliselt, jäid natuke lahjaks. Ma oleksin oodanud nt „Viimsest reliikviast“ tuntud „Põgene vaba laps“ loost veidike rohkem jõudu. Samas võib olla mängis rolli ka ruumi akustika.

Eraldi tahaksin ma kiita koori solisti Ella Estoniust (ja siin ei saa jätta mainimata, et milline võrratu nimi Stockholmi Eesti segakoori solistile), tema hääl ja esinemine mõjusid võrratult. Kohe jäid ta häält kuulama. Paari lauluga esines ka SweedEst Song, kes sobis kooriga koos esinema imehästi. Selline mõnus vahepala, kui nii võib öelda. Lugude vahele rääkisid õhtujuhid meeleolukaid ja informatiivseid jutukesi laulude kohta. Nii et kui mõni laul tundmatum oli (kuigi raske oli kavast selliseid leida), siis sai lisaks heale muusikale ka tarkust ammutada. Väga hästi kokku pandud kava!

Vahepaladest rääkides, siis kontserdi vaheajal võis nautida iseküpsetatud kooke ja muid hõrgutisi. Selline tunne oli, nagu oleks koor üks tore sõpruskond, kes aegajalt kokku saab selleks, et laulda ja küpsetada, küpsetada ja laulda ning pealtvaatajad olid justkui neile külla kutsutud sõbrad. Hästi mõnus ja hubane tunne tekkis tänu sellele. Lisaväärtus suure algustähega.

Kontserdi teine pool möödus rohkem Hollywoodi muusika saatel, muuhulgas tulid esitusele Raindrops, Since you´ve Been Gone ja muidugi Leti t go. Ütleme nii, et kui kontserdil oleks olnud ka kolmas osa, siis, „Mamma Mia!“, oleks koor küll kirikul katuse pealt rokkinud, sest teises pooles oli minu jaoks koor oma krambist lahti saanud ja andis endast pealtvaatajatele 110%. Beatbox on minu jaoks alati lisaboonus. Mulle lihtsalt nii meeldib.

Kokkuvõttes pean ma ütlema, et mul on natuke kahju, et ma selle koori esinemisi rohkem ei ole näinud. See on koor, keda kindlasti tasub kuulama minna. Nagu öeldud, ei ole ma muusikakriitik, kuid võib olla ei olegi see nii oluline. Oluline on see, et muusika haarab kaasa ja mind haaras see kaasa.

Eveliis Kund-Zujev
Keilast
Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehes

 

Comfort Xpress

Mind ootab homme ees üsna pikk päev autosõiduga ja selleks, et end natukene säästa, otsustasin ma täna poolele teele ära tulla. See tähendas omakorda sobiva hinnaga hotelli leidimist Oslos. Kui natukene uurida ja otsida ja planeerida, siis leiab Oslos väga mõistliku hinnaga hotelle, kuid võib ka juhtuda (eriti suveperioodil) et midagi mõistlikku lihtsalt enam pole.

Tavaliselt ööbin ma Oslos ühes Bekkestuas asuvas airbnb korteris (hind ca 35 eur öö), kuid loomulikult oli see välja üüritud Õnneks leidsin ma hea pakkumise Comfort Hotel Xpress Youngstorget (https://www.choicehotels.com/norway/oslo/comfort-inn-hotels/no104) lehelt. Hind ca 70 eur/öö.

Hotell on suurepärase asukohaga. 10 minutit Oslo raudteejaamast jalutada, Oslo kesklinnas, nii et nii parlamendihoone, toomkirik, Karl Johan, ooperimaja ja kuningaloss on käe-jala juures.  Tuba on ruumikas ja korralik, lihtsa sisustusega, kuid kõik vajalik on olemas.  Kuna hotellis ei ole restorani, siis ainus miinus on see, et ei pakuta hommikusööki, samas on keldrikorrusel olemas mikrolaineahi ja veekeetja, et endale midagi ise süüa teha.  Hotellis on olemas ka jõusaal, kuid nagu piltidelt näha, on erajõusaal olemas ka igas numbritoas;)

Samuti on keldrikorrusel olemas võimalused pesu pesemiseks ja triikimiseks. Lisaks lihtsalt ka mõnusad lebonurgad, kus raamatut lugeda. 9.korrusel asuv katuseterass on ilusa ilmaga vägagi ahvatlev. Ideaalne koht niisama chillimiseks.

Hotell on pigem suunatud nooremale reisijale, kes võib olla tahab ka õhtul teiste hotellikülastajatega koos aega veeta, aga keegi ei sunni sotsialiseeruma. Vanainimene saab vaikselt oma toas telekat vaadata. Lärmi pärast kartma ei pea.

Plusspunktid hotellile keskkonnasõbralikkuse ja teadlikkuse tõstmise eest.

IMG_0253

IMG_0255

2017-06-04 17.08.06

IMG_0257IMG_0258IMG_0261IMG_0276.JPG

75146178.jpg

If you are looking for a cool but affordable accommodation in Oslo I suggest you to check out Comfort Hotel Xpress Youngstorget. The prices start from ca 70 euros per night. Of course there is possible to get cheaper accommodations in dormitory, but if you are not the backpacker type and need some privacy, this may be the best price you get in Oslo center.

The location of the hotel is perfect – just 10 minutes walk from Oslo S and all the main toursit attractions in Oslo city are nearby. Karl Johan, parliament building, opera house, the Royal Castle. 

Also the staff is very friendly and make you feel like at home at once you enter the hotel. I have once before stayed in this hotel 5 years ago and everything was the same then also. Very welcoming staff waiting for you. The check in is from 15, but I arrived an hour earlier. Without a problem I was allowed to check in. I guess this hotel is more meant for younger travelers – there are common chillaxing areas on rooftop terrace and ground floor, but also older travelers (like me) do not need to fear that it is too noisy or one needs to socialize with other guests. No one is forced to do anything. One can peacefully stay in own room and watch tv. And the double room is specious.

The only negative thing is perhaps the lack of restaurant and no breakfast, but a light breakfast bag can be bought in the reception. Also snacks and beverages. On the ground floor there is a micro wave, iron and washing machine. So basically everything you need for a successful stay is at your service.

Jamie`s Italian Norway

Ei ole vist eriline uudis, et mulle meeldib hea toit. Ei ole vist ka eriline uudis, et Norras restoranides käimine ei ole kõige rahakotisõbralikum tegevus. Aga…juhtub imesid ja on erandeid.

Eile peale koosolekut otsustasin ma natuke end Aker Bryggel tuulutada. Kui te külastate Oslot, siis Aker Brygge on must-visit-listis küll esikolmikus.Eriti suvel. See lihtsalt on üks lummav paik. Isegi kui te ei külasta restorane, baare ega Astrup Fearnly moodsa kunsti muuseumi (http://afmuseet.no/), siis see lihtsalt on koht, mida nautida – moodsa Oslo sünonüüm. Minu jaoks. Kuigi ooperimaja katus ja Barcode on tihedalt kannul.

AkerBrygge2_Aker Brygge Senterforeningen_1000x497.jpgAstrup-Fearnley-Museet.jpg

Eile jalutades avastasin ma, et seal oli avatud uus söögikoht. Olgu ausalt tunnistatud, et ega ma väga sealsete restoranide poole ei vaata, sest nagu öeldud…hinnad. Aga eile juhtus kuidagi nii, et Jamie`s Italian püüdis mu pilku ja mul tekkis vastupandamatu soov end seal premeerida. Minu üllatuseks olid hinnad Norra mõistes pigem sõbralikud (https://www.jamieoliver.com/italian/norway/menu/). Minu tomati ja vahustatud riccotta salat maksis ca 16 eurot ja taldrikul oli nii mehine ports, et mina vana õgard, jätsin osa toitu alles. Seda juhtub harva. Ma siiani üldse nuputan, kuidas üks nii lihtne salat saab nii paganama maitsev olla. Tomat, kõrvitsaseemned, ricotta, natuke rohelist ja oivaline oliiviõli. Keele viis alla.

Asukohast ei pea rohkem rääkima, kuid koht ise oli täpselt selline hubane ja kodune, nii nagu ajurveeda raamatust ma teada sain, et üks koht olema peabki. Väga ei kippunud ära minema. Istusin seal, vaatasin brygge´l jalutavaid inimesi, kuulasin salaja pealt ühe ja teise laudkonna vestlusi ning lihtsalt nautisin.

Selline “hygge” koht.

Kjøkken--1--desktop.jpg

I have always liked Jamie Oliver and his cooking (shows). I think he makes simple food look and taste so fantastic.

Yesterday when I was walking on Aker Brygge after an intense meeting I saw that a new restaurant has opened its doors there. Jamie´s Italian. I must be honest and admit that it is not often I have got the thought to go to a restaurant on Aker Brygge, because… common knowledge about the prices in Norway. But yesterday I felt like I want to have a lunch there, treat myself. I went in and to my big surprise the prices were not that high. My tomato and whipped riccotta cream salat cost around 16 euros and I am still amazed about the taste – how can something so simple taste so devine.

I probably do not need to talk about the location more. It is Aker Brygge. It says it all.  When in Oslo this is in top3 on “must-visit-list”. Just to walk there, sit on the benches, look at the boats, the sea, the city hall, Astrup Fearnly museum – it is a summer heaven! The interior of the restaurant was cozy and warm – like a good restaurant is supposed to be according to this ayurveda book I just read. A place for “hygge”.

Go check it out – you will not regret: https://www.jamieoliver.com/italian/norway/restaurants/aker-brygge/

Elu on lill!

Ma sõitsin kolmapäeval autoga linnast koju ja klõpsisin raadiokanaleid, peatusin Kuku kanalil kuuldes sõna “ajurveeda”. Ma ei tea, miks. Lihtsalt automaatselt peatusin. Oma uut raamatut “Elu maitsed. Praktiline ajurveeda” tutvustas raamatu autor Kaja Keil.

Hästi armas intervjuu oli, kus autor selgitas, et ajurveeda ei ole midagi sellist, mis midagi lubab, vaid mis annab näpunäiteid selleks kui inimene peaks soovima ise midagi endas muuta või end paremini mõista. Rääkis sellest ja tollest ning lõpetuseks  maa ja vesi-tüüpi inimestest. Mina olen osaliselt vesi. Ma jäin kuulama, et vesi tüüpi inimene ei sobi töötama paigal istudes, st klassikaliseks kontoritööks, sest siis muutub ta raskeks ja tulevad ka terviseprobleemid. See olen täpselt mina ja just sellepärast mul ilmselt ongi nagu Hunt Kriimsilmal üheks ametit. Mulle meeldib ja sobib. Tundub, et ka teistele sobib. Ma võin täiesti käsi südamel öelda, et ma ei saaks oma eluga rohkem rahul olla. Alati on mingeid muresid, aga öelge mulle ausalt, kellel neid tegelikult ei oleks. Lihtsalt enda mured tunduvad alati kõige suuremad ja olulisemad, nii et teinekord on õnnelik olemise asemel lihtsam viriseda, vinguda ja hädaldada. Pole seda ja toda ja kolmandat, see ja too ja kolmas on valesti, alati on vaja midagi rohkem ja juurde, ikka et naabrile näidata või midagi kompenseerida. Pole siis ime, et inimesed on stressis ja depressioonis. Selleks, et olla rahulolev on vaja lihtsalt leida inspiratsiooni. Inspiratsioonist saab kõik alguse.

Inspiratsioon on ka Kaja Keili kirjutatud raamatu mõte. “Ometigi ei ole see õpik, vaid pigem huvi äratav inspiratsiooniseeme, millest suure tarkusepuu kasvatamine jääb sinu enda hooleks. Püüan sind innustada märkama lihtsaid seoseid looduse toimimise täiuslikus sümfoonias, mida sa ehk juba niigi tead, kuid ei ole kunagi tulnud selle peale, et mõnda neist praktikas järgi proovida. Ajurveeda on ühest küljest imelihtne, aga teisalt oma kohati hoomamatuses täiuses looduse kõrgema matemaatika keerulisim valem ja poeesia tippteos. Nii nagu elu.

Sellise sissejuhatusega algab raamat ise. Mul on tunne, et selle raamatu minuni jõudmine on mingi märk, sest nii umbes minuteid kümme peale seda kui olin intervjuu kuulamise lõpetanud, tuli mu telefoni sõnum, et Apollo raamatupoest ootab mind Smartpostis pakk. Selle sama raamatuga. Ma hakkasin raamatut samal õhtul lappama ja tahtmata kõlada nagu Pantalone “Armastuses kolme apelsini vastu” pean ma siiski ütlema, et see on nii hea raamat. Täpselt nii lihtsalt ja ilustamata ütlengi. Ma ei ole jõudnud kogu raamatut läbi lugeda, küll aga olen ma jõudnud seda kaks korda läbi sirvida, mõningaid asju järgi proovida (mul oli just algamas nohu ja raamatus oli nipp, kuidas nohu peletada) ja nüüd kui ma jälle raamatu kätte võtsin, et seda lugema hakata, tundsin ma, et pean seda teiega kohe jagama.  Nädalavahetus on tulemas, võib olla keegi just otsib, mida maal aias lugeda. Minu soovitus on just see raamat!

Raamat koosneb kuuest osast – ajurveeda ABC, seedimise alkeemia, elutantsu rütmid, saladustest praktikaks, köögikunst ja lisad.

Esimene osa tutvustab meile ajurveeda põhimõtteid. See on ka enese äratundmise teadus. Terve meie elu on suhe – iseenda, lähedaste, tuttavate ja kolleegidega ning looduse ja universumiga. Suhtes me pidevalt reageerime. Kõik, mis on väljaspool meid. õpetab peegelpildina reaalsuses aru saama sellest, kes me tegelikult oleme ja mil viisil kõige ülejäänuga suhestume. Mulle endale tundub, et mina olen enda tegeliku mina leidnud, kuid nüüd seda raamatut sirvides ja kaasa mõeldes, sain ma aru, et olen alles teekonna alguses. Raamatu järgi olen mina vist vata-pita tüüpi inimene. Liikuv aja loominguline, kes ei talu rutiini, aga oma kaootilise elustiili juures vajan tasakaalustamiseks kõige enam heas mõttes rutiini ja lõõgastust. Pole siis ime, et Marek, kes mind tasakaalustab, minu jaoks kõige õigem partner elus on. Mareki tüübi kohta lugedes muigasin ma mitu korda omaette, et “jaajah, just täpselt selline ta ongi”.

Teine osa keskendub seedimise ja söömise tarkustele. Näiteks olete te mõelnud sellele, et kui teile mõni söögikoht väga meeldib, siis me kirjeldame seda tihti kui “hubane ja kodune”. Ideaalis on kodus söömine alati toitvam tegevus kui mistahes avalikes ruumides einestamine. Seepärast me ilmselt ka otsime einestamiseks kohti, mis tekitaks meis sama tunde. Söömisesse tuleb suhtuda austusega ja mitte siduda sellega pingelisi kõnelusi, nagu näiteks ärikohtumised.

Kolmas osa – elutantsu rütmid – pani mind täiesti mõtlema. Elu on voolamine. Elukunst peitub teadlikult pärivoolu ujumises ning õigel ajal ja õiges kohas vooluga kaasa minemises. Näiteks Argentiina tangot võib teoreetiliselt tantsida ükskõik millise pala järgi, kuid selles puudub talle omane harmoonia. Harmoonia teeb elutantsust tõelise kunsti, luues kooskõla. Ebakõlad ei ole loodud looduses kaua kestma ja elu voolamist takistab sel juhul näiteks mõni haigus. Ma olen tihti mõelnud selle peale, et õnnetus suhtes, olgu see siis partner- või töösuhe, olevad inimesed on tihti haiged. Sellel on väga lihtne põhjus. Ebakõla!

Mida enam ma raamatut lugesin, seda enam hakkas mulle tunduma, et Marek elakski nagu alateadlikult ajurveeda põhimõtete järgi. Ilma naljata. Ta ärkab vara. Ideaalis on hea ärgata enne seda, kui maa ja elemendi raskus uniseks teeb. Tulised tööalased vestlused jätab ta alati pärastlõunaks kui ollakse valmis nägema suurt pilti. Magama läheb ta hiljemalt 22. Viimane “ingliekspress” kosutava une juurde lahkub umbes 22. Sellest maha jäädes tuleb leppida teiste sõiduvahenditega, mille tee ei vii otse, vaid läbi unehäirete väsitavat rada. Mina seevastu olen siiani elanud täpselt ristivastupidi.

Neljas osa andis praktilisi näpunäiteid hommikurituaaliks (sh ärka võimalikult vara), päevarituaaliks (püüa vältida liigset kiirustamist ja muretsemist) ja õhturituaaliks (lülita keha ja meel töörutiinist välja ning praktiseeri armastust ja lähedust, püüa vähendada ekraanide ees istumist, eriti enne magamaminekut). Magada soovitatakse nii, et pea oleks itta või lõunasse. Jällegi. Mareki pea on alati itta olnud, ükskõik, kus meie voodi ka olnud poleks, mina jään alati magama läände vaadates.

Mina tahan nüüd järgi proovida päikesetervitust. Suvised varahommikud maal tunduvad just olema õige aeg sellega algust teha.

Viies osa köögikunst pakub huvitavaid toiduretsepte vastavalt aastaaegadele. Nõgesesupp värske kartuli kroketitega, köögiviljakotletid ja basiilikukreem ning nii hummus kui pesto saavad sel suvel meie söögilaual kindlasti rohkem esindatud olema kui varem. Ma ei ole otseselt see, kes iga suvi räägib, et grill-lihast on kõrini, küll aga olen ma puudust tundnud huvitavatest lisanditest. Ma ei tea, miks ma olen oodanud, et need lisandid ise nagu võluväel sinna juurde tekivad. Ise tuleb teha kui midagi ei meeldi ja millestki puudus on!

Viimases on ära toodud sobimatud toidukooslused (äärmiselt huvitav ja täiesti uus info mulle), toidu mõju meelele, esmaabi köögiapteegist ja vastumürgid. Näiteks nohu esimeste tunnuste ilmnemisel uhmerda paar tera musta pipart, kuumuta kuival pannil, jahuta ja tõmba ettevaatlikult sisse hingates mõlemasse ninasõõrmesse; aevastamise tagajärjel kanalid avanevad.

Kuigi esmapilgul võib tänapäeval tunduda pea ilmvõimatu looduse rütmi ideaalselt sisse sulanduda ja kõigi tema kõrgema matemaatika valemite kohaselt toituda, ei ole see siiski mingi raketiteadus. Ajurveeda õpetabki laiemas tähenduses elu kõiki maitseid omal nahal praktiliselt läbi proovima. Arengu kontekstis on naljaga pooleks öeldes targem teha pigem uusi vigu. Selles suur osa elukunstist peitubki. 

Elu on ikkagi lill! Lilleõied sümboliseerivad veeda traditsioonis ruumi elementi, millest saab kõik alguse ja milles ka kõik aset leiab. Kõik.

Valguseta valgus või valgus valgusetus

Laupäeval, kui kohe kohe oli algamas mai, sadas lund ja lörtsi, ilm oli hall, tänavad loppa täis ja inimesed sama hallid ja pahurad kui ilm. Ma läksin tol päeval teatrisse. Transpordikoolis mängitavat Theatrumi etendust “Talvevalgus” vaatama. Lugesin tutvustusest, et loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.  Etendust mängiti viimast korda (kuigi kui ma õigesti aru sain, siis võib olla saab seda veel ka sügisel näha) ja mul oli tunne, et sompus, hall ja depressiivne ilm oli justkui tellitud. Hall ja kõle transpordikool ning sisenemine saali suurest trepist, esikusse, mille tagaseinas asuv aken jättis mulje nagu oleksimegi me sisenemas päriselt ühte kirikusse jutlust kuulama, andsid oma osa meeleolu loomisele. Etteruttavalt ütlen, et ka lavakujundus ja valgus olid nii geniaalsed, et publik muutuski üheks, väikeseks külakoguduseks. Täiesti fantastiline, kuidas nii väheste vahenditega anti edasi nii palju.

Theatrum on üleüldse üks minu lemmikteatreid Eestis. Selline hingega. Näiteljad ja lavastajad hingavad ühes rütmis. Kõik tundub nii siiras ja loomulik. Samas avangardistlik. Esimest korda kogesin ma seda J. Fosse “Ma olen tuul” vaadates. “Isa” viis Theatrumi minu jaoks hoopis uutele kõrgustele, kõrgemale kõigist teistest (Eesti) teatritest. Vaid Norra Riksteater Knaustgårdiga on mind viimasel ajal VEEL rohkem vaimustanud.  Ja nüüd siis Bergman. Talvevalgus. Jan Uuspõld peaosas.

Ütlen ausalt, et see on üks raskemaid tükke, mida ma vaatamas olen käinud. Mitte selles mõttes, et ma ei saanud tükist aru. Sain küll ja vägagi hästi, pealegi ma jumaldan natuke depresiivseid, süngeid, halle, diipe etendusi. Lihtsalt see oli üks selline etendus, mis pani sind mõtlema usu ja usu kaotuse peale, kriisis olemise ja enese kaotuse peale. Nii et sa ei tea enam, kes sa oled, mida sult oodatakse, mis on sinu roll. Kas te olete olnud olukorras, kus keegi tuleb teile oma mure kurtma ja te avanete ise ka, hakkate kaasa rääkima ning selle asemel, et teise muret kuulata, kallate teise hoopis üle oma muredega? Mis juhtub siis kui kriisis olev ja abi vajav inimene saab lisaks oma muredele kaela ka teise mured? Selles etenduses lõppes see enda maha laskmisega.

Ja kui oma muredega teise üle valaja on kirikuõpetaja. Inimene, kellelt oodatakse vankumatu usku ning kes peaks igas olukorras oskama kuulata ning nõu anda. Kas saab talle seda ette heita, et ta on usu kaotanud ja kriisis? Kas ühiskonnas on kirikuõpetajale sellised nõrkusehetked üldse lubatud?

Bergmani filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja Jumala vahelisele suhtele. Selles 1,5 tundi kestvas etenduses tulevad need suhted nii intensiivselt välja. Kooliõpetaja Marta (Maria Peterson)  roll on siinkohal ühtpidi nii ärritavalt altruistlik, teistpidi nii naiivselt lootustandev. Kui kõik on oma usu kaotanud, siis kellelgi ikka jagub seda ka teistele, isegi kui samal ajal ise oma meeleheitele leevendust vajaks.  Jan Uuspõld, kes kuulub ka minu lemmiknäitlejate hulka, teeb samuti ideaalse rolli. Läbi tema saavad lendu visatud sõnad hoopis teise ja tugevama tähenduse.

Peale jumalateenistuse etenduse lõppu väljusin ma halli maja hallist ruumist, mis oli täidetud hallide inimestega, halli ilma kätte. Parafraseerides Bergmani olin ma  “Eesti naine Eesti reaalsuses keset Eesti kliima lohutut olekut”.

Marimelli supiköök

Ma ei tea, kas ma olen kunagi seda öelnud, aga ma jumaldan igasugu suppe. Kahjuks teen ma neid kodus harva, sest Marek ei ole suppidest just sama suures vaimustuses. Random fakt meie kohta. Kui ma ootamatult eile Tartusse pidin sõitma tuli mulle meelde, et Marimell oli just oma supiköögiga Tartus. Loomulikult pidin ma siis proovima minema. Tartus on mõnus see, et ühest linna otsast teise sõitmiseks ei kulu mingeid tunde, nii et Vasulast Tartusse sõitmine oli ka tiku-taku ettevõtmine.

Raatuse tänavas endises Blackberrys võttis mind vastu laia naeratusega Meelis, köögist paistis sama särav Mari-Leen.

17862355_1799671573380151_8633837998390854164_n.jpg

Ma tellisin endale Tom Kha supi. See oli suurepärane. Mina oleks loomulikult eelistanud rohkem vürtse, kuid kurta oleks patt. Ma sõin oma supi ära ja jäin ootama kuni emme mulle Ida toob ning teades, kuidas mu emme igale poole sada aastat tuleb, oli mul aega oma mõtteid mõlgutada ja niisama inimesi jälgida.

17858224_1724548484228998_1170257519_o.jpg

Ma jõudsin mõelda sajale erinevale asjale. Esiteks suhetele. Ütlen ausalt, et minu jaoks on elus üks olulisemaid asju harmooniline suhe. Argipäev ei pea olema 100 % vikerkaar ja koogikesed, kuid oluline on omavaheline sobimine. Koos olemine. Ma vaatasin kõrvalt Meelist ja Mari-Leeni ning jõudsin mõelda, et miks aegajalt võtab keegi endale õiguse avaldada arvamust, et Meelis on kapigei. Marek on põhimõtteliselt sama tüüpi, Ka kapigei? See on täielik nonsenss. Kohe kui inimesed on natukene värvikamad ja vabamad, on neil midagi viga. Ka mulle endale kirjutas keegi alles eile, et pesu ei osteta mitte oma mehe, vaid uue silmarõõmu jaoks. Kui kurb peab olema nende inimeste elu, kes selliste avaldustega välja tulevad?

Ma jõudsin mõelda sellele, mis on fotograafi ja fotograafi vahe. Üks suudab ka sitast saia teha, teine…noh vastupidi. Ma olen natuke kade nende peale, kes oskavad pilte teha, näha igat pisiasja, mõelda detailidele, panna pildid lugu rääkima. Mina ei oska. Aga ma näen, kui inimesed oskavad. Mulle tuli ka meelde, et meie viimased perepildid on sellest ajast kui Ida sündis. Ma tahaksin uusi pilte. Mulle tuli nii mitu erinevat lugu pähe, mida fotodesse panna.

Mingil hetkel pidin ma oma mõtetega lauast püsti kolima, sest supiköök oli väike, aga rahvast aina tuli. Minust oleks olnud väga egoistlik lauda kinni hoida. Inimesed tulid, sõid ja kiitsid. Nii äge oli vaadata, kuidas inimesed rõõmsalt ja täis kõhuga lahkusid. Arusaadav. Sest söök oli hea. Jällegi tuli mulle väikene kadedus sisse. Mul on peas mitu mõtet, aga selleks oleks vaja, et ma oskaks süüa teha. Mina ei oska. Vähemalt niimoodi. Ma oskan toite kokku keerata, kuid need ei ole kunagi päris retsepti järgi või päris toidud. Täna tegin ma Marimelli supiköögist inspireerituna vürtsikat pelmeenisuppi. Täna tuli superhea. Aga see ei tähenda, et see tuleb sama hea järgmine kord.

17857313_1354288177943056_1996627019_n17857683_1354288067943067_2017370685_n

Enne kui ma supiköögist  lahkusin, jõudsin ma veel mõelda kui oluline on elada. Midagi teha. Mitte lihtsalt kulgeda ja vinguda. Te ei kujuta ette kui palju ma kuulen inimesi rääkimas, kuidas nad ei ole eluga rahul ja tahaks muutusi. Kui ma siis ütlen, et tehke midagi, proovige ja kasvõi feilige, öeldakse, et ei julge.  No mida te kulgete? Tehke. Isegi kui kritiseeritakse, siis keda huvitab. Kui teete hingega ja hästi.

Marimelli supiköök on üks hea näide. Pikka iga ja rohkem mõtteid.

Kõik fotod: Meelis Tomson